Tänapäev ja depressioon

Miks on tänapäeval nii palju depressiooni? Sest tänapäeval on ülimalt raske iseendaks jääda. Ümbritseva keskkonna arvamus sunnib inimest saama või saavutama seda, mida inimene üldse ei vaja. Konkurentsiks nimetatav võiduajamine on seda kiirem ja armutum, mida enam maailmas olemasolevatest võimalustest teatakse. Teadmine kohustab. Kes ei tea, see on loll. Kes ei täida ühiskonna nõudmisi, see ei kõlba kuhugi. Depressioon tundub olevat paratamatu inimesele, kes tahab ikka veel inimeseks jääda, sest ainus teine võimalus on muutuda egoistiks. Väliselt vaadates on egoistid rikkad, terved ja õnnelikud. Nad saavad kõike, mida tahavad.

Paraku on heaoluühiskonnas ühesuguses depressioonis nii rikkad kui vaesed, nii noored kui vanad, nii terved kui haiged, sest kõigil on ühepalju realiseerimata tahtmisi. Vaene teab, mida tahaks saada, rikas teab, mida veel tahaks saada. Noor teab, mida tahaks saada, vana teab, mida veel tahaks saada. Terve teab, mida tahaks saada, haige teab, et lisaks kõigele tahaks ta veel terveks saada. Kõik meie vaimsed hädad on ülitarkade realiseerimata tahtmiste tagajärg, sõltumata sellest, kas depressioonis inimene on ise tark või mitte. Kõik maised hädad on selle tulemus. Saamata jäänud eesmärk näitab targale inimesele tema rumalust. Häbi sellest tapab tema tundeid, surub neid varjusurma ehk materialiseerib neid füüsiliseks haiguseks, mis on häbiväärne nõrkuse näitaja. Teades oma nõrkusi ja tundes nende paratamatust, satutaksegi depressiooni.

Kuidas depressiooni ära tunda? Ootamatu elulöögi tõttu depressiooni sattumise vältimiseks on vaja iseennast ja lähedasi jälgida, sest inimese elustiil ja harjumused on kõige paremad varase diagnostika vahendid. Mida rohkem vajab inimene tuju tõstmist ehk heaga liialdamist, seda sügavam on tema depressioon. Järgnevad meeleolu parandamise ehk depressiooniga võitlemise vahendid on samaaegselt depressiooni diagnostikavahendid.

1. Naerva maski kandmine ehk halva mängu juures hea näo tegemine (keep smiling).

Ennast halvaks pidav inimene on halvatujuline. Teades ühiskondlikku arvamust, hakkab ta kartma oma töökoha ja positsiooni pärast kollektiivis ning pingutab viimseni, et head nägu teha. Ta sugereerib endale, et kõik on hästi ja talle hakkab selline ilus vale meeldima. Ta hakkab seda kaifima, muutub sellest sõltuvaks, aga ei pea seda sõltuvuseks, sest teab, et ta ei tarvita mingisuguseid narkoaineid. Naerva maski kandmist õhutab võimsalt ühiskondlik arvamus, mis on heaoluriikide eeskujul peamiseks kõrgemasse seltskonda imbumise eeltingimuseks. Igas olukorras ülimalt meeldiv suuremeelne naeratus näol avab tasapisi ka kõige suletumad uksed. Depressioon võib sellega olla võidetud niivõrd, et ei avaldu enne, kui on tekkinud surmavalt raske füüsiline haigus.

Seepärast: otsige halvas head ja rõõmustage, kui leidsite. Laske halb vaimselt vabaks ja tehke omalt poolt midagi füüsiliselt, et halb muutuks paremaks, aga ärge petke ennast ja teisi halva mängu juures head nägu tehes. Kui tõesti peab, sest nõutakse, siis tehke seda teiste jaoks, aga ärge petke ennast. Kui nemad pole tõeks valmis, siis nad vajavad valet ja Teie annate neile vajaliku. Suhtuge sellesse rahulikult. Te ei ole süüdi. Olukord kujunes selliseks seepärast, et Teie pole osanud varem oma süütundeid vabastada, tõmmates sellega neid inimesi ligi. Kui tegelete endaga, siis tõmbate aina vähem ja vähem.

2. Peomeeleolu loomine.

Õnnelik inimene on parasjagu rõõmus. Ta kiirgab rahu, loob laheda meeleolu keskkonnas, kus asub. Depressioonis inimese mõju ümbritsevale keskkonnale on vastupidine. Ta tuleb lustipeole head tuju otsima, meeleolu parandavaid sündmusi, ergutavaid kogemusi, kasulikke suhteid saama. Ta tuleb lustipeole, sest loodab sealt oma õnne leida. Kui tõesti leiab, siis ta ei oska seda hoida. Varem või hiljem teeb ta oma õnnest õnnetuse.

Inimesed vajavad pidusid. Ainult pühak ei vaja neid, sest tema jaoks on iga päev püha. Inimesed, kes ei oska puhata, kes ei tea, mis tähendab pühapäev = püha päev, vajavad eneseunustust, meeleolu tõstmist, pingelangust, argiprobleemidest eemaldumist, et tunda ennast pärast seda inimesena. Stressinivoo tõustes kasvavad peod orgiateks. Küllap on tõesti meeldiv tunda ennast taas inimesena, kui oled äsja olnud siga.

Depressioon sellistest pidudest vaid kasvab. Et seda mitte tunda, peavad peod minema aina vägevamaks. Seepärast on vaja teha järeldus, kui keegi, kas Teie ise või lapsed, on muutunud liialt peolembeseks. Usaldage oma lapsi, aga kontrollige neid. Eriti tähtis on meeles pidada, et tänapäeva peomeeleolu tõstetakse liig sageli kõik­võimalike meele­mürkidega. Püüd muremõtetest põgeneda on tänapäevale iseloomulik tendents. Depressioonis noored teavad, et peole minnaksegi vaid selleks, et end lõdvaks lasta. Lõõgastuda ja lihtsalt puhata nad ei oska. Nad on ju oma töökangelastest vanemate võsud.

Jutt, et alkohol, sigaretid, mõnuained rikuvad tervist, läheb depressioonis inimesel ühest kõrvast sisse, teisest välja. Südameni - arusaamiseni - ei jõua see mitte mingil juhul. Kui masenduses inimene tahab oma kurbust uputada, oma meeleheidet hävitada, siis ta teeb seda ja kõik. Tema piin on nii suur, et füüsiline surm on selle kõrval nohu. Kui jätkuks raha, siis depressioonis inimene jooks pidevalt 24 tundi ööpäevas. Või tarvitaks teisi mõnuaineid.

3. Kanged joogid, vänged söögid.

Mida rohkem ja mida kangemat teed või kohvi juuakse, seda rohkem võideldakse depressiooniga. Mida rohkem ja mida maitsvamat toitu süüakse, seda rohkem maandatakse oma süütunnet. Täisjoonud-söönud inimene tunneb ennast tugevalt ja kindlalt. Koos söögiga sööb ta alla ka oma hirmu, et tal pole jõudu vastu pidada ja teha kõike seda, mida temalt tahetakse, oodatakse, loodetakse, unistatakse, igatsetakse. Ta astub rõõmsalt elule vastu, uskudes ka ise, et ta rõõm on siiras. Pinge haripunktil tunneb ta, et enam ei või nii kanget kohvi juua. See tähendab: nii norgu vajunud hobusele on eluohtlik piitsa anda. See aga ei tähenda, et teda ei võiks vahetpidamata vitsutada.

Depressioonis inimesele meeldib süüa loomset valku. Kõhnumiseks on ta mõelnud välja isegi valgudieedi, mis alguses tõstab meeleolu. Valgul on süütunnete energia. Lihavalgul on viha ehk süüdistamiste energia.

Valgudieet:

- teeb meele rõõmsamaks, sest kehakaal langeb. Kui süsivesikute puudumine dieedis, mis tagas kaalu languse, hakkab toimima kesknärvisüsteemile, siis depressioon süveneb järsult;

- teeb enesetunde paremaks sellega, et hinges olevate süütunnete torni kõrvale sai valgu söömisega kunstlikult kasvatatud teine süütunnete torn, mistõttu kaks torni on omavahel suhtelises tasakaalus ja tekitavad mingiks ajaks petlikult hea tunde;

- tekitab hea tunde seetõttu, et inimene julgeb hakata teisi aasima, kritiseerima, hindama, süüdistama, halvustama, häbistama. Sellega ta tõestab endale ja teistele oma paremust, kuigi varsti on läbi ka see ilus aeg, sest elu ei lase ennast pikalt petta.

Depressioonis inimene peaks ravi ajaks toidus valke piirama ja asendama need taimedega.

4. Tubakas ja alkohol.

Tubakaga suurendatakse oma kohusetunnet, mis iseenesest on süütunne. Sõltuvus oma süütundest muutub sõltuvuseks oma kohusetundest, mis omakorda muutub sõltuvuseks tubakast. Tegelikult on see sõltuvus tahtmisest tõestada oma paremust. Suitsetatakse, et mitte ennast süüdi tunda. Süüdi ollakse sellele vaatamata veelgi enam. Inimene on oma stresside käes abitu. Häbi oma abituse pärast paneb jooma, et uputada oma depressiooni, mille vältimatuks osaks on maad ligi vajutav kurbus. Mida suurem on kurbus, seda rohkem juuakse alkoholi, sest alkoholijoobes olles ei tunta kurbust. Purjus inimene võib lörinal nutta, aga kurbust ta siiski ei tunne.

Kui meelemürgid inimese tundeid ei nüristaks, siis neid ei tarvitataks. Kui inimesed õpiksid oma stressideks nimetatud tundeid vabastama, siis meelemürkide tootmine lakkaks. Neid poleks enam vaja.

Mõelge, kui suur osa inimkonnast toodab meelemürke, et raha saada, ja Te saate aru, kui suur osa inimkonnast on andestamatu. Mina olen nende jaoks nende rahakoti röövel. Kui ma oleksin 10 aastat tagasi olnud nii tark, siis mine tea, võibolla poleks hirmu pärast üldse suud lahti teinud. Minu pahaaimamatu naiivsus selles asjas võimaldas siiski olla ja teha seda, mida mina ja minusugused vajavad. Seega on ka naiivsusel oma hea pool olemas.

5. Kõik toniseerivad vahendid, vitamiinid, mineraalid, lisaained.

Kõiki nimetatud aineid on lugematul arvul ja tuleb aina juurde. Kõik ikka inimese hüvanguks. Tegelikult on need enesepiitsutamise vahendid väsinud hobusele. Samu aineid keha toidust vastu ei võta, aga tablettidest peab võtma, sest muidu kukuks kokku. Enamik neist jääb saastana kehasse, sest füsioloogilised protsessid, mis on loodud keha keemiat liigutama, kulgevad sama vastumeelselt kui sundolukorras inimenegi. Keha ei võta seda vastu, mida vajab, samamoodi kui inimenegi, kes tahab seda, mida ei vaja, ja ütleb ära sellest, mida vajab, sest ta tundetuseks muutunud tunded ei oska valikut teha.

Depressioon saab sellest ainult hoogu juurde ja nõuab enda mahavaigistamiseks aina rohkem vahendeid. Vahendite tootjate äri sellest õitsebki. Selle äri käes kannatajad nõuavad aina lisa, mõistmata, et nõuavad oma kannatuste kasvatamist. Tapva haiguse tekkides annavad nad oma haiguse põhjustaja kohtusse ja nõuavad rahalist kahjutasu, mõistmata, et tegelikult nad said seda, mis tahtsid. Heas mõttes võib-olla, halvas mõttes kindlasti. Tubaka ja farmaatsiafirmade kohtusse kaebamine on tavaline nähtus. Küllap varsti on käes ka toiduaineid tootvate firmade aeg. Naturaalset toitu ju kauplustes praktiliselt enam ei ole.



6. Ravimid.

A. Füüsiliste haiguste vastased ravimid.

Kõik ravimid on mõeldud haigustega võitlemiseks, see tähendab haiguse hävitamiseks, maatasa tegemiseks, hauda ajamiseks. Kuna stresside hulk suureneb, siis ravimid ei suuda ilma inimest tapmata teha muud, kui suruda haigusi põhjustavaid energiaid alla ehk varjusurma. Nad suruvad stressienergiate aktiivsuse passiivsuseks. Passiivsed energiad jäävad kui keldrisse suletud vangid inimese elu vundamenti ehk keha uuristama. Veel rohkem alla surutuna, vundamendistki allapoole surutuna hävitavad nad elu pealisehitust - hingeelu. Kui pidevalt maad väristavas seismiliselt ebastabiilses piirkonnas on majade seintes praod, siis täielikult allasurutud maiste probleemide energiad tekitavad samasugused praod hinge. Need on hingehaavad, mis andestamatuse pärast ei parane.

Mida täielikum on materiaalne heaolu, seda suuremad on hingehaavad, mis näitavad, kui väga on inimesel vaja oma hing avada. Kellele? Iseendale loomulikult. Iseenda ja oma rahvuse või rahva hingehaavad on vaja ära tunda ja endast välja anda, vastasel juhul ei lähe elu edasi.

Kui Teie maja seina tekib pragu, siis teadke, ta on õpetaja. Väike pragu - väike probleem. Suur pragu - suur probleem. Pindmine pragu - pindmine probleem. Sügav pragu - sügav probleem. Läbiv pragu - läbiv probleem. See on haav hinges. Probleem on parandamata viga.

Iseloomuveaga inimene ei oska olla isiksus. Teda tõmbavad endasarnased, sest nendega koos on tal hea olla. Ta tunneb ennast seal isiksusena. Pange tähele: olemata isiksus tunneb ta ennast isiksusena. HINDAV TUNNE ON ALATI EKSITUS. Sarnasuse printsiibil tekib rahvus. Mida suurem on ühe rahvuse rahvastikutihedus ükskõik mis põhjusel, seda rohkem on kõik inimesed ühte nägu ja ühte tegu. Kõik mõjutavad kõiki endasarnaseks muutuma. Teisele näpuga näitamisest hoidutakse, sest tüli teke oleks saatuslik. Kes vähegi teistest erineb, see vormitakse ühel häälel teiste sarnaseks. Kui ta protestib, siis ta trambitakse jalgade alla nii vaimses kui ka füüsilises mõttes, või ta lendab kui valge vares kõigi nelja tuule poole. Kusjuures mitte vabatahtlikult.

Piirkonnas, kus elab kriitiliselt suur mass ühenäolisi ehk ühesuguste illusioonidega inimesi, on maapind seismiliselt ebastabiilne. See tähendab, et selle piirkonna VAIMSUS on hädaohus. Seepärast tasub pöörata tähelepanu pragudele majade seintes. Mida rohkem neid on ja mida läbivamad nad on, seda suurem on hädaoht. Ja mitte ainult maja kokkukukkumise ja füüsilise surmasaamise mõttes. Inimkonna eksistentsi mõttes on palju tähtsam apaatias egoism, sest ainult see võib inimkonna tõeliselt hävitada.

Meditsiin on leidnud, et suur hulk ravimeid tekitab depressiooni. Tegelikud teevad seda kõik ravimid. Otseselt vastab oma nimele rahvakeeles rahustiteks nimetatud keemiliste ainete grupp.

Depressioon sellest ei rahune.

B. Antidepressandid.

Need on kõige ohtlikumad ravimid, sest nad piitsutavad üles positiivseid emotsioone ja tapavad negatiivseid emotsioone, mis otsivad hingelisest kriisist väljapääsu. Negatiivsuse hävitamine tähendab positiivsuse võidukäiku ja hullumist, sest positiivsus on puhkuse energia. Nii psühhiaatrid kui ka patsiendid räägivad ühte juttu: kaasaegsed antidepressandid aitavad suurepäraselt, ei tee uniseks ega nüriks. Neil on õigus, depressiooni vastu aitavad küll. Antidepressantidest toitudes pole hulluks minemist vaja karta. Küll aga tekitavad antidepressandid seedehäired, iiveldust ja pärsivad sugufunktsiooni.

Mida aeg edasi, seda paremad antidepressandid müügile tulevad. Eriti suurel heal on teatavasti eriti suur varjatud halb pool. Mis rõõmu tunneb inimene, kelle tunded on pärast ravikuuri nii surnud, et ta ei tunne mõnda oma kehaosa üldse. Näiteks suguelundeid, nagu sageli juhtub. Kujutage ette, et oma suguelundeid pestes Teie käsi tunneb neid, aga suguelundid ei tunne kätt. Inimene, kes pole aru saanud, millest ta depressiooni sattus, võib sellest jahmatusest täielikku apaatiasse langeda. Inimene saab aru, et ta on armastuse hingekarjet püüdnud ravimitega tappa ja saanud oma tahtmise.

Seda, mida religioon on suguliste tunnetega teinud aastatuhandete jooksul, teevad antidepressandid paari nädalaga.

Antidepressandid on vajalikud nagu kõik muugi olemasolev, aga meil endal oleks vaja hoolt kanda, et nad oleksid nagu kiirabi, mis suurest hädast välja aitab. Järelduste tegemine peaks jääma igaühe hingeasjaks.

Mida suurem on inimese kõige raskem süütunne - patt, seda halvemaks inimene ennast peab, seda sügavam on tema depressioon ja seda armutum on tema apaatia.

7. Teadmised ehk tarkus.

Teame: kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest. Mida kindlamalt teame ja mida rohkem usume, et rõõmus meel, hea tuju, füüsiline tugevus, kvaliteetne toit, materiaalne heaolu, kõik inimese tervise ja õnne nimel väljamõeldu, sealhulgas keemia, võimaldab inimesel olla terve ja õnnelik või saada terveks ja õnnelikuks, seda sügavamasse depressiooni ühel hetkel satume. Kui oleme sunnitud tunnistama, et maiste mägede ületamine ei aita meid üle vaimsetest mägedest, siis olemegi sattunud pettumuste rappa ehk depressiooni.

Teadmine, et ma olen väga hea inimene, võib inimese nii ära pimestada, et see inimene ei usuks ilmaski, et kellelgi võiks midagi tema vastu olla. Teadmine ei tunne, seepärast ei tunnista, et enda paremaks tegemisega on ta kellegi halvemaks teinud. Hoop tema fassaadi pihta oleks hoop illusioonide pihta ja fassaad vajuks pihuks ja põrmuks, tuues avalikkuse ette tõe headuse räpasest olemusest. Intelligentsus hävitab selle võimaluse juba eos, nimetades tõe ausat ja otsekohest väljaütlemist matslikkuseks. Mats võib suruda hambad huulde, et kannatada, aga kui mõõt täis saab, siis ta plahvatab. Kui nüüd määritud hea inimene talle kätte ei maksaks, siis ta oleks enda jaoks halb inimene. See teadmine kukutaks ta depressiooni.

Tegelikult on vaimne provokatsioon, mis vallandab füüsilise provokatsiooni, depressiooni tunnus. Depressioon ehk ülitundlikkus vallandab perekonnatülid, haigused, sõjad.

8. Kõige viimane võimalus, mis aitab kindla peale.

Surnud inimesel depressiooni ei ole. Äärmuslikult raske depressiooni käes vaevlev inimene tahab surra. Kui surm ei tule, siis ta läheb ise surma. Enesetappe on kahte liiki:

- maine enesetapp ja

- vaimne enesetapp ehk narkomaania.

ENESETAPP

MAINE ENESETAPP

VAIMNE ENESETAPP e. NARKOMAANIA

See on lootus pääseda kõikidest vaevadest. See on lootus pääseda hingevaevast.

Tahtmatus pidevalt kõiges süüdi olla tekitab mõttetuse elada elu, kus nagunii kõiges süüdi oled. Enesetapjad on teiste maiste tahtmiste ohvrid, kes on väga tahtnud teisi õnnelikuks teha, aga ei ole suutnud. Nad põgenevad tunde eest, et on süüdlased.

Narkomaanid teavad oma süüd.

Enesetapjad tunnevad oma süüd ja tunne on määrav.


 Narkootikumid aitavad inimese kõige kiiremini ja kergema vaevaga muredemaalt imedemaale. Narkouimas inimesele on süüdistamised nagu hane selga vesi, mis ei jää külge ega imbu sisse.Narkomaanid ei tunne ennast süüdi, nad teavad, et on süüdi. Iga kord kui pea selgeks saab, teavad nad veel enam, et on süüdi. Mida rohkem surevad tunded, seda rohkem võimenduvad teadmised. Seepärast teevad nad kõik, et saada narkootikume ja olla eemal süüdistajate maailmast.
Potentsiaalse enesetapja armutus enese vastu kasvab teadmisest, et ta ei ole teinud teisi õnnelikuks. Narkomaani armutus enese vastu kasvab teadmisest, et ta on teinud teised õnnetuks.

Narkomaania on inimkonna inimeseks olemise kriisi näitaja.

Väga sageli tullakse küsima, kuidas aidata narkomaani. Vastan nagu alati: aidake iseennast, siis juba oletegi teda aidanud. Kes aitab ennast, see saab aru, et narkomaaniaga ei tohi võidelda. Kui ükskõik missuguse teise negatiivse nähtusega võitlemine tähendab selle negatiivsuse suurendamist, siis konkreetse inimese narkomaaniaga võitlemine tähendab selle inimese kiiret surma. Kusjuures väga kiirelt sureb see narkomaan, kelle eest võitlejad tõestavad avalikkuse ees oma armastust sellega, et otsivad süüdlasi, keda karmilt karistada.

Teadke, et kui tahate narkomaani tõesti aidata, siis ei tohiks tema kuuldes suhu võtta ühtki süüdistavat sõna kellegi ega millegi kohta. Ükskõik kelle hindamist, kiitmist, laitmist, halvustamist võtab narkomaan isiklikult, sest ta on ise süüdistamiste ohver. Teadke, et kõik probleemid saavad alguse kodust. Kui olete ema või isa, kes otsib süüdlast, siis otsite ju, kuidas ennast karistada. Teie laps võib seda, mida mina räägin, mitte teada, aga ta tunneb seda. Kui ta Teid vähegi armastab, siis ta pigem sureb, kui hakkab Teid süüdistama. Ja ärge süüdistage ennast. Teie laps ei talu ka seda. Tunnistage lapsele, et Te ei ole temast aru saanud, sest ei ole osanud endastki aru saada. Uskuge, ta saab sellest tasapisi aru. Kui ta ei pea enam kodu kartma, siis ta saab aru.

Narkomaan, kes saab oma probleemist jagu enne, kui on hävitanud oma ajud, muutub narkoärikaks või narkomaaniaga võitlevaks ühiskondlikuks tegelaseks, näiteks politseinikuks. Mõlemaid iseloomustab väsimatu oma asja eest võitlemine ja vahedad ajud, mis on iseloomulikud egoismile. Nende erinevus on selles, et üks tahab ise pääseda, teine tahab teisi päästa, olgugi et teised ei taha sellist päästmist. Narkomaanid tahavad ju pääseda vaid oma süütunnete käest ja süütundeid põhjustavate süüdistajate käest. Kahjuks ei saa head politseinikud sellest aru ja viivad päästetud tagasi koju. See tähendab, et päästetut päästab veel ainult surm. Enamik vanemaid ei saa veel aru, et nemad on lapse narkomaania põhjustajad. Narkomaania põhjusest ei saa kahjuks veel aru isegi psühholoogiateadus.

Kui narkomaan on depressioonis inimene, siis narkodiiler on kindlasti apaatias. See tähendab, et tal on inimese elust ükskõik. Missuguse inimese elust? Kõigepealt enda omast. Keegi seda ei näe. Kõik näevad, milline hirmus inimene on ta teiste jaoks. Mida agaramalt narkootikumidega kaubitsejaid süüdistatakse ja hävitamise eesmärgil otsitakse, seda vähem neid tabatakse, sest süüdistamistega (häbistamisega) suretatakse neis viimasedki süütunded. Täielikult surnud tunnetega kurjategijat pole võimalik tabada. Ta karistab ennast ise endale karmavõlga tekitades. See on kõige raskem karistus üldse.

Väikesed vargad on seepärast võllas, et nad tunnevad ennast süüdi. Suured vargad on seepärast tõllas, et nad ei tunne ennast süüdi. Kui lakkaks süüdistamine, siis lakkaksid ka kuriteod. Alguses suuremad, siis väiksemad. Kes tahab, et kuriteod lakkaksid enne kui süüdistamised, see tahab, et tagajärg kaoks enne põhjust.

Inimest tuntakse tunnetest. Kõikvõimalikud kontrollijad, valvurid, turvajad jne. ei tarvitse ise teadagi, et nad on ennast nagu verekoerad süütunnetele programmeerinud. Näiteks tulete enda meelest riigipiirist üle kui ingel, aga Teie pagas pööratakse pahupidi nagu mõnel salakaubavedajal. Olete solvatud ja sõimate sisimas tolliteenistujaid lollideks. Poleks Teil olnud mõni tund tagasi toimunud pahanduse pärast süütundeid, poleks Te tollitöötajaid lollideks ristinud, mis tähendab, et Te poleks veel ühte viga teinud.

Politsei ja tollitöötajate intuitsioonita poleks tänapäeval enam võimalik elada, sest heade inimeste võitlus headuse eest on provotseerinud halva hullumeelse kasvu. Laps, kes peab elama õhkkonnas, kus head vanemad sunnivad teineteist enda järgi muutuma, satub kas depressiooni või apaatiasse. Kõikide probleemide juured algavad lapsepõlvekodust.

Suurte ja väikeste sõdade kerged ja rasked tagajärjed

Depressioon (ülitundlikkus) on mõttetute võitluste ja võitude vaheldumise tulemus.

Oma vanemaid väga armastavas lapses, kes hirmust kangestudes vaatas-kuulas vanemate lahingut, tõuseb suur lootus, kui vanemad teineteisele korraks head nägu näitavad. Sageli selleks, et teineteiselt midagi head saada. Lapse usk paremusse puruneb järjest enam, kui ta jälle näeb, et vanemad riidlevad. Tema meeleheide saab kunagi endale depressiooni nime. Miks? Sest ta tõmbab analoogset ligi niikaua, kuni õpib seda vabaks andma.

Apaatia (ülitundetus) on pideva pikaajalise mõttetu sõja tagajärg.

Seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Perekonnatüli on ju ka sõda. See, kes lakkamatult ja järjekindlalt võitleb raskustega, muutub tasapisi ükskõikseks kõige muu vastu. Ta tunneb asjatundjana järjest paremini ainult oma vaenlast Eluraskust, mille võitmine saab eesmärgiks omaette. Olgu aastakümneid kestev sõda perekonnas või riigis, ühtviisi armutult apaatseks muudab ta inimese ikkagi.

Depressioon varitseb inimest, keda valitseb sinisilmsus, heausklikkus. Vaatamata alaväärsuskompleksile ei taha selline inimene ennast esile tõsta. Ta tahab teha head teistele. See saabki talle sageli saatuslikuks, sest tema paremus avaldub tegemistes. Näiteks tema amet tekitab kadedust. Mida suurem on tema heausklikkus, seda enam ei tunne ta kadedust ära. Kadedate rahulolematud süüdistused, olematute vigade otsimine ja leidmine õhutavad teda kvalifikatsiooni tõstma, aga see provotseerib kadedust veelgi. Samaaegselt esinev abi- või kasusaajate tänu ja kiitus ajavad olukorrast arusaamise veelgi keerulisemaks. Üheaegne tõus ja mõõn, allajäämine ja pealejäämine, kaotamine ja võitmine hea igatsemise nimel teeb inimese valulikult ülitundlikuks.

 

Sõda on armutu andeksandmatuse ehk kurjuse tulemus. Hingetõmbepausideta vaenulikkus perekonnas tapab lapse tundeid progresseeruvalt nii, et kes ei ole last pikemat aega näinud, imestab: "Kohutav, mis on temaga juhtunud?" Omad vastavad: "Mitte midagi. Ta ongi selline. Selline kurjust täis. Vanemaid üldse ei armasta." Kust laps kurjust täis sai, seda kurjust täis vanemad ei tea ega tahagi teada. Neil on niigi raske. Neil on oma kurjuse väljaelamisest raske, aga et lapsel on selle kurjuse sissekogunemisest veel raskem, nad ei mõtle. Nende meelest laps peab armastama oma vanemaid. Nad teavad, kuidas mõned lapsed armastavad nii väga oma äärmiselt halbu vanemaid. Kuidas sellised lapsed kannatavad, seda nad ei tea ega tahagi teada.

 

 

Teistele head sooviv alaväärsuskompleksiga inimene peab ennast süüdistamatagi kõiges süüdlaseks, mistõttu ta ohverdab ennast, et teistel oleks parem. Näiteks lahkub ta armastatud töölt. Kõik peaksid nüüd rahul olema, aga ei ole. Rahulolematud on needki, kes tema abi vajasid, kelle eest ta enne tundis, mõtles, ütles, tegi, kellel sellest kergem elada oli. Nii tekib depressioonis inimesel ei tea kust mõte: kõigil on hea siis, kui mind ei ole. Pole raske oma mõte realiseerida ja saada enesetapjaks. Kui lootust ei ole, kui kõik tundub mõttetu, siis nii juhtubki.

Kui viimane tilk karikas puudu jääb, kui inimene ei satu täielikku apaatiasse, siis tema mõte muutub teiste shantazheerijaks. Enesetapuga ähvardamine on kõige kindlam viis shantazheerida neid, kes teda väga armastavad. Niimoodi muutub inimene, kes väga oma vanemaid armastab, nende shantazheerijaks, kuigi nemadki armastavad teda väga. Näete, kui ohtlik on suur armastus, mis polegi armastus. Suur armastus on omamine. See on kurjus, kuigi keegi ei taha seda tunnistada.

DEPRESSIOONI JA APAATIA ERINEVUSED.

DEPRESSIOON on

ükskõikseks muutev ülitundlikkus.

APAATIA on

osavõtmatuks muutev tundetus.

DEPRESSIOON on

seisund, mille puhul inimene

ei hooli enam millestki.

APAATIA on

seisund, mille puhul inimene

ei hooli enam kellestki.

DEPRESSIOON on

seisund, mille puhul:

mida suurem on füüsiline madalseis,

seda suurem on ülitundlikkus.

Ta muretseb kõige elava pärast. Kõrgenenud tundlikkus paneb ta tundma ka seda, mida teiste meelest olemas pole. Teiste hinnangutele kuuletumine tekitab temas kahtlusi oma vaimse tervise suhtes ja tema piin oma jõuetuse, suutmatuse, saamatuse, võimetuse, tujutuse, eluhuvi kadumise pärast võib muutuda nii talumatuks, et ta tahab surra. Rahulolematus iseendaga võibki viia vabasurma.

APAATIA on

seisund, mille puhul:

mida parem on füüsiline kõrgseis,

seda nullilähedasemad on tunded.

Mida sügavam apaatia, seda rohkem hoolib inimene ainult materiaalsetest väärtustest. Täiesti nullis tunnetega inimene on tundetu, südametu, armutu ja külmavereline. Tema olemus võib ümbritseva keskkonna emotsioonide möllus nii äkiliselt välja lüüa, et keegi ei saa arugi, miks ja kuidas keegi laibaks muutus. Põhjust nagu poleks olnudki. Tema südametunnistusele koputamine on tulutu, sest tema südametunnistus on surnud.

 

Depressioon surutakse apaatiaks dogmaatiliste, vääramatute teadmiste ehk egoistliku tarkusega, mis hirmutab, veenab, sugereerib, manipuleerib, tekitab välja­pääsmatuse tunde.

Kui füüsiline surm appi ei tule, siis apaatia kasvab vaimseks surmaks ehk piinavaks (maniakaalseks) tahtmiseks hävitada ja tappa.

KÕIK SUURED PROBLEEMID ON VÄIKESTE PROBLEEMIDE SUMMEERUMISE TULEMUS.

Kes satub depressiooni mingi ühe probleemi pärast, sellel on kergem sattuda depressiooni ka teise asja pärast. Depressioon mingi kolmanda probleemi pärast on veel kergem tulema. Niimoodi kartes häbi ja häbenedes argust, surume alla ühe, teise, kolmanda, kümnenda, kahekümnenda probleemi ja satume totaalsesse meeleheitesse, mis ei anna rahu ei endale ega teistele. Tegime pisiasjast elu ja surma probleemi ehk õuduse. Eelpool loetletud ebainimlike jõupingutustega surume ka õuduse hirmuga (teadmistega) alla ja arvame, et oleme oma häbiväärsetest emotsioonidest vabaks saanud. Tegelikult petame ennast. Olemasolevad stressid on surutud vaid tundetu apaatia tasandile oma aega ootama. Aega, mil nad on nii võimsad, et suudavad ennast vabadusse murda. Et see vabadus saavutatakse füüsilise surma hinnaga, see on iseasi.

Apaatia on elamine elu ja surma piiril. Mida suurem on apaatia, seda enam mõtleb inimene: tulgu pigem surm, ainult mitte hullumeelsus. Surm kuulab ta juttu ja tuleb appi, kui teisiti pole enam võimalik. See juhtub hetkel, mil inimese apaatia on teised nii palju hulluks ajanud, et tema enda egoistlikult mõtlev aju on oma funktsiooni minetamas.

Tegelikult on apaatia vaimse enesekaitse tulemus.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.