Apaatia

Niisiis: apaatiat kasvatab egoism - kindel vääramatu kogemusel põhinev teadmine, mis hindab, võrdleb, süüdistab. Egoism terroriseerib nõrgemat nii vaimselt kui ka füüsiliselt, kuni tapab selle tunded. On olemas ainult üks inimtüüp, kellele ei toimi süüdistamistega töötlemine. See on inimestest mittehooliv, inimkannatuste suhtes osavõtmatuseni tundetu apaatias egoist. Ta ei ole sellisena siia ilma sündinud. Head inimesed, sageli vanemad, on ta selliseks muutnud. Nüüd teeb ta teistele sama, mida temale on tehtud, sest muud ta teha ei oska. Ta on õpetaja, kes näitab, mis juhtub, kui inimese kannatus viimseni proovile pannakse.

Kannatuste pärast, mida üks inimene teisele valmistab, muutub teine tema vastu ükskõikseks ja osavõtmatuks. Kui see on võõras, siis pole asi hull. Võõrast võib vältida ja nii ka tehakse. Probleem on tõsine siis, kui see üks on vanemad, eriti ema, ja teine on laps. Ei ole olemas suuremat pettumist kui pettumine emaarmastuses. Kui see toimub tasapisi, siis see muudab lapse kurjaks kogu maailma vastu, eriti naissoo vastu. Naissugu muutub tema vaenlaseks. Naisi jumaldav meessugu samuti.

Naised, kes oma viha perekonna peale välja valavad, tapavad oma pereliikmete tundeid samuti, kui seda on kunagi tehtud nendega. Egoism tahab, et kõik kannataksid samapalju kui tema. Depressioonis olles ei saa egoism aru, et ta näeb oma kannatusi suuremana, kui need on olnud, mistõttu ta paneb oma pereliikmed kannatama palju kordi enam. See tähendab: ta tapab pereliikmete tundeid palju kordi enam. Iga järjekordse tüli järel tunneb ta oma süüd, mis depressiooni tõttu on kohutavalt suur, ning häbist ja hirmust selle ees, mis nüüd saab, suretab ta oma tundeid veelgi.

Niipalju kui mehed on pettunud emaarmastuses, tahavad nad jumaldada naist, aga naist ei tohi jumaldada. Mida suurem on tahtmine, seda suuremad on pettumused. Pettunud ja kibestunud inimene elab oma viha välja kõigi peale, kes teda kardavad. Võõrad ei karda, sest neid kaitseb seadus ja korrakaitseorganid. Oma viha perekonna peale paiskav isa tekitab lapsele pettumise isaarmastuses. Kannatav depressioonis laps muutub alguses osavõtmatuks isa probleemi suhtes, siis isa probleemide suhtes, edaspidi juba isa enda vastu. Varsti on ta osavõtmatu kogu meessoo vastu ja hakkab vihkama naisi, kes ei saa ilma meesteta elada.

Apaatia on seisund, mille puhul inimene ei hooli enam kellestki. Sellest inimesest, keda ta enne tõeliselt armastas, ei hooli ta enam üldse. Teistest, pidevalt rahulolematutest ehk süüdistavatest kaaskodanikest rääkimata. Apaatia teeb inimese tuimaks kõige elava suhtes, kõigepealt iseenda suhtes. Kui ta on iseenda asjaks või masinaks teinud, siis ei hooli ta endast hoopiski. Tegelikult mida sügavam on apaatia, seda vähem haigestub keha. Tundetuse pärast on ta tuim ka traumaatiliste haavade puhul, mistõttu teda imetletakse kui ülikannatlikku kangelast.

Keha tundetusele viitab ka kuuma ja külma eriline taluvus. Arstid imestavad, miks suuri põletusi saanud lastega ei pöörduta arsti poole enne, kui haavad hakkavad mädaseks ja eluohtlikuks muutuma. Vanemad omakorda imestavad, miks nendega hoolimatuse pärast riieldakse. Nad arvavad, et kui on suur häda, siis teeb laps ka suurt kisa, sest nemad ise on lapsena nii teinud. Aga apaatias laps on tundetu. Ta võib teha suurt lärmi, kui ta ei saa mingit tühist asja, aga sitika, konna, linnukese, enda või teiste elusolendite nähtavatest kannatustest pole tal lugu.

Laps, kes litsub putuka laiaks ja parastab, või rebib liblikal mõnuga tiibu seljast, et näha, mis häält liblikas teeb, on ühe jalaga apaatias. Ta ei tunne kaasa ega haletse. Ta on järgmine aste oma vanemate allasurutud depressioonist. Oleme harjunud seostama julma ükskõiksust ühiskonna madalamate kihtidega, aga see pole õige. See torkab lihtsalt silma, sest nad ei oska oma kuritööd varjata. Nad ei tea, et nad teevad sellega halba, sest nad teevad seda oma tunnete järgi, aga et nad ise ei tunne midagi, siis ei tohiks nende meelest ka loomal valus olla. Ja kui nendele tehakse armutult haiget, siis miks peaksid nemad looma paremini kohtlema.

Ühiskonna kõrgemate kihtide võsukestele on õpetatud hea ja paha vahet mõistma. See tähendab, et nad teavad, et nad teevad looma piinates halba, seepärast nad teevad seda salaja, aga enda südametus paneb neid nii loomi kui ka endast nõrgemaid inimesi südametult kohtlema. Kui lapselt nõutakse ainult head ja kui ta iga pisiasja pärast, mis nõudjale ei meeldi, on kohe halb, siis ta kasvab apaatseks, sõltumata sellest, kas ta kasvab prügimäel või kuningalossis.

Kindlasti olete näinud inimesi, kes kannust keeva teed valades seda kohe jooma hakkavad. Nende üle naerdakse heatahtlikult, et ühes suunurgas alles keeb, aga teisest juba joob. Tahaksite ise ka nii vapper olla, aga ka kõige parema tahtmise juures on suu kohe põlenud. Tänage Jumalat, et nii on, ja teadke, et ülikuuma ja ülikülmaga karastamine kasvatab apaatiat. Apaatias inimest valitseb egoism, seepärast nimetatakse teda egoistiks.

Stressideta inimene talub looduses esinevaid äärmusi haigeks jäämata ja treenib oma keha vastupidavaks vastavalt vajadusele. Stressides inimese jaoks on elu võitlus ja et võita, selleks peab olema vastupidav. Ta kasvatab ja karastab oma keha aina tugevamaks, et tulest ja veest läbi käies ikka ellu jääda, ning ei märkagi, kuidas ta tundetuks teraseks karastub. Omade suhtes võib selline inimene olla hooliv, aga nagu omadel midagi pahasti on, nii tormab ta armutult ja valikuta vaenlasi hävitama. Omad peavad teda kangelaseks, võõrad koletiseks. Ühel hetkel, kui omad virisemist ei jäta, pöördub kogu viha ka omade vastu.

Osa inimkonnast on primitiivsete sõdade tasandist välja kasvanud, aga enda kangelaseks kasvatamise tasandist pole me veel välja kasvanud. Et omadest hooliv ja võõrastest mittehooliv kangelane jõuga õigluse jaluleseadmise tasandile tagasi ei langeks, tuleb talle tema mõttelaadile vastav haigus. See ei olegi haigus, kui tema eest pidevalt hoolt kanda.

Apaatiat on kahesugust:

see, mida nimetatakse kurja tegemiseks,

see, mida nimetatakse hea tegemiseks.

1. Kurjategijad on erinevad ja nende kuriteod samuti. Kõige raskemaks kuriteoks peetakse inimese tapmist. Tapja kohta öeldakse sageli: uskumatu, et selline on inimene. Tegelikult ta ei olegi. Inimene temas on juba ammu tapetud. Seda on tehtud lapsest saadik süüdistamiste, halvustamiste, häbistamiste, põlastamiste, alandamiste, vägivallaga. Lühidalt: vihkamisega. Vastasel juhul poleks ta tapjaks muutunud.

Suur kunst on kannatustes inimeseks jääda. Enamik seda ei suuda, sest kannatused tapavad tundeid ja mälestus juhtunust kasvatab egoismi. Nii tekib vihkamine. Piinatud inimene näeb inimvihkajalikku piinajat kõigis, kelles on midagi analoogset, ja võib plahvatada tühisest sõnavahetusest, nii et valab oma viha välja täiesti võõra, võiks öelda ilmsüütu inimese peale. Tegelikult põrkasid kokku kaks inimvihkajat.

Tapjate tõeline ja ainukene süü on see, et nad on tahtnud elada. Kui ühiskond saaks sellest aru ja aitaks eksinut tõeliselt, siis kurjategijate esimene kuritegu jääks ka viimaseks. Kahjuks teeb ühiskondlik silmakirjalikkus ainult head nägu, aga südames hävitaks kõik, kes valmistavad talle ebameeldivusi. Seda, et kurjategijad näitavad oma tegudega headuse tegelikku palet, ei tunnista ükski heategija.



NÄIDE ELUST.

Hiljuti ütles üks vanem mees, et ta sai alles iseendaga tegelema hakates teadlikult aru, et lapsest saadik olid kõik naised, klassiõdedest alates kuni oma naise ja tütardeni, suhtunud temasse täpselt niisamuti kui ta ema. Erandiks olid vaid kaks temasse lugupidamisega suhtunud naiskolleegi, aga nemad ilmusid siis, kui ta oli iseendaga juba palju tegelenud. Ta oli oma alandatud seisusega nii harjunud, et ei oleks teistsugust käitumist ilma peal ettegi kujutanud, kui poleks haigeks jäänud.

Ta tunnistas, et kui haigust poleks tulnud, siis ta oleks mõnda naist pidevast dresseerimisest väsinud puurilooma kombel varsti rünnanud. Haigus tuli appi, sest ta tahtis vaatamata kõigele ikka veel hea inimene olla, kuigi teadis, et teda heaks ei peeta. Teadmist korvas tunne, et ta ei ole halb või vähemalt mitte nii halb, nagu rahulolematud hindajad hindasid.

Haige mees, kes veel oma tundeid usub, on võimeline kiirelt paranema. Naistel on see tunduvalt raskem, sest naised ajavad tunded emotsioonidega segi.

__________________________________________

On palju haigusi, mille puhul füüsiline keha sõna ei kuula. Mitmed haiged, kes iseendaga tegelevad, on öelnud, et kui haigust poleks tulnud, oleksid nad juba kellegi maha löönud. Nad tunnistavad oma vihkamise suurust ja annavad seda vabaks. Nad saavad aru, miks raviefekt on soovitust aeglasem. Nii mõnigi on minult küsinud, et kuidas ma julgen haigetele tõtt rääkida? Alati ei julgegi. Vähemalt esimesel kohtumisel mitte. Pooled saavad sellest aru, pooled ei saa.

Kui inimene tapab kellegi ja teda kohtus süüdistatakse, siis: kui ta tunnistab, et jah, tapsin, aga ei tunnista, et jah, olen süüdi, siis ta on apaatias. Apaatia peab oma tegu heaks. Sarimõrvarid ja massimõrvarid on samasuguse mõttelaadiga. Veel vanglaski arvavad nad, et selle või teise halva inimese pidigi tapma. Nad teavad, et keegi tahab ka neid tappa. Neid endid on lapsest saadik tappa andmisega õpetatud ja nad õpetavad teisi samuti. Tappa andmine läheb automaatselt üle tapmiseks, kui teine õppust ei võta.

Sarimõrvari jaoks võib tapmine olla naudingut pakkuv tegevus, millega kuulsaks saada. Tapetu vere nägemine ei tekita temas mingeid emotsioone. Miks Teie verd kardate? Te kardate alateadlikult, et kui armastus muutub nähtavaks, siis ta pole enam tõeline armastus. Te kardate tõelist armastust kaotada, sest olete teda oma elus tundnud. Sarimõrvar ei ole. Tema tahtmine ükskord ometi tõelist armastust näha realiseerus: ta nägi verd = armastust. Tahtmine näha armastust oli tema eesmärk ja inimene saigi, mida tahtis.

Apaatias inimene tunneb ja teab, et teda pole kunagi keegi armastanud ja et tema armastust pole kellelegi tarvis. Seepärast on tema armastus muutunud armutuseks kõigi vastu, kelles ta tunneb ära iseenda. Kusagil sügaval südames hingitseb tal lootus, mis ei lase iseendalt elu võtta, aga kibestumise hetkedel arvab ta, et temasugused tulebki ära tappa, et nad omasuguseid juurde ei sigitaks. Eriti armutu võib ta olla oma ema ja emade vastu üldse.

Kriisihetkel tülihoos emaga või pärast seda, võib tal tekkida tahtmine emale eriti valusasti kätte maksta ja ta teebki enesetapu. Et ise vaevast pääseda ja sellega emale kätte maksta. Ema, kes ei mõista oma vigu ka siis, otsib süüdlast mujalt. Sageli ema küll mõistab oma süüd, aga süüdlast otsib või laseb otsida ikkagi mujalt, et maailm tema peale näpuga ei näitaks. Vaatamata sellele ema süütunded suurenevad ja kasvatavad apaatiat ning ta otsib aina suuremaid süüdlasi.

Ka eutanaasiaga tegelevad inimesed peavad oma tegu õigeks, sest lootusetult haige inimese piin on tõesti surmast hullem. Miks surm ei taha haigele tulla, selle peale eutanaasia pooldajad ei mõtle. Nii mõneski riigis on eutanaasia seaduslikult lubatud. See tähendab, et selles riigis on karmavõla kasvatamine seadusega lubatud. Kes oskaks kannatajatele kaasa tunda, see saaks aru, kuidas kannatajat tõeliselt aidata. Kui surmahaiguse käes piinleja võtab andestamise omaks, siis ta piinad lõpevad. Ta aitab ennast ja surm aitab teda.

Maailmalõpu usuhullud tapavad oma jüngreid ja peavad oma tegu õigeks. Ju nad arvavad, et maailma lõpu ajal surra on märgatavalt hirmsam kui kohe. Allasurutud hirm muutub dogmaatiliseks teadmiseks. Dogma on vääramatu ja ülisuur jõud, millest tugevamat ei ole siiani välja mõeldud. Kuna hirmu suurusest sõltub süütunde suurus, siis dogmale vastav süütunne ongi vaakuumiga võrreldav apaatia. Kes tahab õuduste laviini all elama jääda, see peab muutuma apaatseks egoistiks. Muutubki, ja hakkab omas pühas õiguses hävitama kõike samamoodi, nagu teda on hävitatud.

2. Heategijad, kes peavad ise ennast heategijaks, on kurjategijatest märksa hullemad, sest kurjategija peab heaks ainult oma tegu. Heategija peab heaks ka ennast. Kõige paremaks heaks teoks, millega ta ennast samastab, on kõikvõimaliku halva kirglik vihkamine.

Äärmuslik heategija näeb kõikjal vaid halba ja tahab olla esimene selle likvideerimisel. Mida targem selline inimene on, seda enam on temas hävinenud inimlikkus. Ta on ise inimesena armutu headuse käes hävinenud, jätkates teiste peal seda, mille käes ise on kannatanud. Tema ego ei oska teisiti. Halastamatud head inimesed võivad elada väga kaua, sest nad ei pääse sisse ei paradiisiuksest ega põrguväravast enne, kui on vabatahtlikult alustanud oma vigade tunnistamist.

Ma ei saanud pikka aega aru, miks inimesed, kes pidevalt teisi süüdistavad, sõimavad, arvustavad, halvustavad jne., ei saa aru, et nad piinavad teised surnuks. Kuidas neil endil süda ei valuta? Miks ma aru ei saanud? Sest ma nägin neis iseennast. Minul on väga valus, kui mind süüdistatakse, sellepärast ei kiirusta ma teisi süüdistama. See valu oli juba lapsepõlves nii selgelt tuntav, et ajendas mind otsima võimalusi, kuidas seda valu vähendada. Nagu näete, ma leidsin selle ja jagan seda teistelegi.

Ühel päeval tundsin sellisele süüdistajale kaasa. Ta istus mu vastuvõtul, oli üdini kena ja rääkis malbelt, kui palju oli ta pidanud oma elus kannatama, sest kõik olid nii otsatult halvad ja ei kavatsenudki paremaks saada. Kuulasin ja imestasin, miks ma teda kuulan. Ma oleksin võinud tema jutusse sekkuda, aga sain aru, et ma ei kuula mitte ilmaasjata. Ühel hetkel tundsin, et ma tunnen talle kaasa. Järgmisel hetkel taipasin, missugune toime on kaastundel. Nii õppisin esimest korda tundma kaastunde energiat, millest olen kirjutanud juba varemgi.

Kaastunne on tunne, mis ütleb, et ma tunnen seda, mida sina tunned. Mida ma tundsin selle hea inimese hinges? Ma ei tundnudki midagi. Vaid õudset õõnsat hirmutavat tühjust, õigemini vaakuumi, ei muud. See oli hulluksajav tunne. Mul oli tunne, et midagi hullemat ei saagi inimene tunda. Sekundi murdosa jooksul tuntud tunde pärast ei tahtnud ma pool aastat kellelegi kaasa tunda. Saan nüüd paremini aru inimestest, kes väldivad sooja südamlikku suhtlemist. Nad on enesekaitses, sest pole veel valmis endast kõike seda halba läbi laskma, mis kaaskodanikes on. Ega minagi polnud.

Apaatias inimene elab teadmistega. Kui õudne on teada, et oled inimene, ja tunda, et sa oled mitte keegi, ja kui sa midagi ei tee, siis jäädki tühjaks kohaks. Isegi haiguse pisikusse suhtutakse kuidagi, aga sina oled tühi koht. Keegi sind ei taha. Keegi sind ei vaja. See tekitab täieliku põlguse inimestemaailma vastu ja võitluse sellise suhtumise vastu, mis iseenesest on ju võitlus iseenda vastu. Teised pole ealeski sellise mõtte peale tulnud, milles solvunud süüdistaja neid süüdistab ja millele teised samasugused süüdistajad kooris kaasa löövad.

Apaatias heategija ei tunne midagi, aga ta teab kõike, isegi seda, mida pole kunagi ega kusagil olnud. Mida targem ta on, seda suuremad on tema ambitsioonid ning seda utoopilisemad on ta väljamõeldised. See tähendab, et apaatia on laimu väljastav lollikindel masin, mille toormaterjal ei lõpe kunagi otsa. Apaatia toodangut läheb aina rohkem tarvis vaiminimese hävitamiseks. Kes kardab sellist suhtumist, see tõmbab seda ligi ja kannatab, muutudes üha enam absoluutseks materialistiks, kelle kaasaegsem nimi on egoist. Egoist on teiste tunnete eest kaitstud, sest tundetusele on tunded nagu hane selga vesi.

Nii me siis hävineme vaimselt, aga ise arvame, et areneme. Mis siis teha? Lasta käed rüppe ja hakata nutma? Ei, asjad ei ole sugugi nii lootusetud. Ärge unustage: kuni elame, on meis ikkagi üle 50% head ja vähem kui 50% halba.

Alateadlik teadmine tekitab kannatusi, teadlik teadmine ehk teadvustamine likvideerib kannatused ja võimaldab elu tundma õppida inimese kombel. Apaatias inimesel on seda kõige raskem teha, sest apaatia on kõige hullem olukord, kuhu inimene võib sattuda. Olgu apaatia noores või vanas heategijas, maailma parandamise eest võitlema sunnib see teda ikkagi. Niikaua kuni maailm heaks ei muutu, ei saa tema hing rahu.

Noor apaatias heategija võitleb, sest tema hing on vaevas, kui ta oma süüd ei lunasta.

Vana apaatias heategija võitleb, sest ta hing on piinas, kui ta oma süüd ei lunasta. Vahe on selles, et noor räägib rohkem oma tööst ja saadud võitudest, aga vana räägib aina rohkem tervisest ja haigustele allajäämisest. Aeg on armutu naljahammas, kellel on kombeks tõestada, et võit on tegelikult kaotus.

Noor saab vanaks ja vaev saab piinaks, aga apaatia on ikka nagu tuld sülitav draakon: kui tuld ei sülita, siis seda enam ise selle tule sees põleb. Nii annab ta märku, et inimene ta vangist vabaks laseks. Apaatias inimene ennast aitama ei hakka, sest ta ei oska endale armu anda või kaasa tunda, aga see ei tähenda, et tal ei ole üldse lootust. Kui Te peate teda inimeseks ja tunnete talle kaasa, siis Te olete talle abi andnud ja võibolla leiab ta uuesti iseenda. Ta avaneb, kui tunneb, et keegi on valmis tema kannatusi uskuma. Et see toimub imeaeglaselt, see on iseasi.

Tavaliselt põgenetakse selliste inimeste ja nende juttude eest, sest apaatias heategija räägib ka siis, kui keegi tema kõrval surivoodil vaagub, et tema on kõige haigem inimene. Ta teab, et keegi ei usu ta juttu, ja see ajab ta raevu. Tegelikult on tal õigus. Ükskõik missuguse füüsilise valu leevendamiseks leidub ikka mõni arstirohi, aga hingevalus piinleja häda ei võta ükski materiaalne asi vähemaks.

Tema piina leevendab ainult tegutsemine, millest kõige efektiivsem on võitlemine. Võitlemine inimeste ja eluga. Kellel on sellise võitlemise võimalus, see elab kaua, sest ta realiseerib oma tahtmist. Kes tahab olla intelligentne, sellel seda võimalust ei ole ja see vaevleb oma apaatia käes nagu tules. Mida rohkem ta ilma ja inimesi vihkab, seda rohkem ihkab ta surra, sest põrgutules põlemise piin on hullem kui surm. Ta tahaks, et teised usuksid tema häda, aga keegi ei usu. Kuidas uskuda inimest, kes ise ennast piinab. Kõrvaltvaatajale on olukord alati selgem kui inimesele endale.

Mis tunne Teil on, kui Te lugemisega siiamaani olete jõudnud? Kas on õudne, kui mõtlete, missuguste inimestega peate koos elama ja üks olema? Kas ei teki käegalöömise tahtmist, kui Te tuleviku peale mõtlete? Või olete hoopis põgeneja - tüüpi? Kas Teil on lugemisega siiamaani jõudes meeles, et peatükk algas süütunnetega ja et apaatia on mitte kohutavalt hirmus inimene, vaid lihtsalt üliraske süütunne, mis räägib: "Vaata mulle silma ja hakka mind vabastama, siis saab kõik tasapisi korda. Suured asjad on saanud alguse väikestest ja keerulised probleemid on tekkinud lihtsatest probleemidest. Kui Sa selle keerulise jälle lihtsaks mõtled, siis on teda lihtne vabastada."

Kas Teis on apaatiat? Äärmuslikest energiatest rääkides tahaks iga inimene öelda, et temas seda pole, aga tegelikult on meis kõigis kõik see, mis maailmas üldse olemas on. Kuidas oma apaatiast aru saada? Apaatia on võõrsõna, aga kasutagem tema olemusest arusaamiseks mõisteid: osavõtmatus, käegalöömine, mittearves-­tamine, ükskõiksus ja hoolimatus. Mina olen oma teadliku elu algusest saadik kõige rohkem kartnud ükskõiksust. Kui keegi ütles: "Ah, mul ükskõik!", siis mind oleks nagu torgatud. Ma ei tohtinud öelda: "Ära ole ükskõikne, ole hea või halb, ole ükskõik missugune, aga ära ole ükskõikne!", aga mõttes ma palusin seda.

Mida suuremaks kasvasin, seda valusamalt hakkas mulle silma iga käegalöömine, mis iseenesest on ju ükskõiksus, ja seda sagedamini ütlesin endale: mina ei muutu kunagi ükskõikseks. Nii ei tohiks ükski inimene endale öelda, sest enesekindlus, millega niisuguseid otsuseid tehakse, on enesekaitse, mis võib kaitsta füüsilist tasandit, aga vaimset tasandit mitte. Endale lubaduse andmine on Jumalale lubamine ja seda ei tohiks teha hirmust, häbist, põlgusest.

Enesekaitse on hirmunud viha, millega tõmmatakse ligi seda, mille eest ennast kaitstakse. Võideldes ja selle tõttu kannatades jõutaksegi varem või hiljem kõige ohtlikumasse ükskõiksusesse - ükskõiksusesse iseenda vastu. Teistele suudate olla hea, aga enda suhtes olete armutu. Enda vastu ükskõiksus on parim kaitse teiste ükskõiksuse eest, see tähendab, et teistel polegi seda inimest inimesena hävitada tarvis. Ta hävitab ennast ise.

Ükskõiksus tekib sellest, kui inimene tahab olla kõigiga ehk Kõiksusega hea, et olla üks. Küsimata kas seda on tarvis ja kas niimoodi on tarvis. Esiteks pole tarvis seda, mis juba on. Kui me ei tunne, et oleme kõigega üks, siis me ikkagi oleme. Teiseks võibolla pole ennast ohverdada tarviski.

Üks kõigiga ja ükskõiksus on ühe terviku kaks otsa, mis ei saa kokku, kui hirm asub nende vahel. Inimene, kes tahab olla kõigiga üks, võib püüda kõigest väest ja füüsiliselt võib ta olla suurepärane perekonna, sõpruskonna, ühiskonna, inimkonna liige, aga mida rohkem ta püüab, seda rohkem näeb ta teistes olevat ükskõiksust ja see hakkab järjest enam tema tähelepanu köitma, teda häirima ja ärritama.

Märkamatult on ta muutunud teiste ükskõiksuse hävitajaks. Kuni temas on veel tahtmist olla hea inimene, püüab ta heaga. Kui ta ei suuda enam, siis ta lööbki käega, ise Jumalat tänades, et ükskõiksele kätega kallale ei läinud. See näilise hingerahu periood kasvab tahes- tahtmata kunagi üle traagiliseks apaatiaks ehk hoolimatuseks.

Hoolimatus asjademaailma vastu lõhub asju, hoolimatus taimede ja loomade vastu hävitab taimi ja tapab loomi, aga hoolimatus inimese vastu hävitab inimest nii kehas kui vaimus. Käegalöömine, mittearvestamine ja ükskõiksus on vaid sissejuhatus hoolimatusesse. Hoolimatusele järgneb juba tahtlik teiste hävitamine.

Hirmudega inimese lihtne aritmeetika ütleb, et kui ta tahab head ja kui ta saab head, siis see tähendab, et ta ongi hea. 1+1=2. Kui ta ei saa seda head, siis on tal õigus nõuda ja ta nõuab. Mida suurem on tahtmine olla hea, seda sõjakamalt nõuab. Ilma heata olemine tähendab talle halbolemist ja seepärast võitleb ta kõigega, mis takistab teda head saamast. Ta samastab vaimsuse maisusega ja mida enam ta on harjunud maisust saama, seda enam on tal õigus saada ka vaimsust. Ta ei lepi sellega, et vaimsust pole võimalik saada. Kes talle vastupidist tõestada püüab, selle on ta võimeline tapma. Maniakaal-depressiivses seisundis inimesed on seepärast ühiskonnaohtlikud.

Apaatiat iseloomustav tunnus on ükskõiksus armastuse vastu. See teeb inimese tarbijaks ehk elult selle võtjaks, mis võtta annab. Kõige hullem apaatia ehk hoolimatus on hoolimatus iseenda vastu, sest sellest algab ka hoolimatus teiste vastu. Et seda õnnetust ei juhtuks, jääb keha haigeks. Keha kui inimese hingeelu väljendaja võib igast otsast logiseda ja abi paluda, aga hea inimene annab endale piitsa, et enne surma jõuaks veel võimalikult palju teha - see tähendab, et jõuaks veel võimalikult palju vigu teha. Keha ütleb, et inimesel on viimane aeg iseenda jaoks tegema hakata, aga inimene mõtleb, et tal on viimane aeg teiste jaoks rabelda. Mõni lausa roomab, et oma missiooni täita, hoolimata sellest, et kõik märgid ütlevad: keegi ei hooli sellest.

Pidage meeles, et teiste hoolimatus Teie vastu on märguanne, et Teil on vaja hakata iseendast hoolima. Kõige ilmselgemalt osutab tekkinud probleemile pereliikmete hoolimatus. Te võite inimkonna jaoks ülimalt vajaliku asjaga tegelda, aga kui Te selle tegemist iseendast ei alusta, siis Teie eluajal seda vastu ei võeta; aga kui endast hoolima hakkate, siis hoolivad sellest ka teised. Iseendast hooliv inimene on ka teistesse tähelepanelikult suhtuv, teisi arvestav ja teistest hooliv, aga kuna ta ei tee seda näitamise pärast, siis seda ei nähta.

Hoolimatus iseenda vastu on sisuliselt eneseohverdus.

Kas inimene, kes ohverdab ennast, armastab ennast? Ei, ta vihkab ennast.

Pöörduge oma keha poole ja püüdke aru saada, missugused süütunded Teil tema ees on. Kõik praegused ja möödunud haigused on olnud ju Teie hoolimatuse tagajärg. Võtke igat haigust kui ühte suurt iseseisvat stressi, mis on vaja kui vang vangikongist vabaks lasta. Alustage hetke probleemidest ja vabastage käesolev haigus.

Vaadake, kuidas ta läheb ja saatke teda kui sõpra, kelle meeleolumuutust märgates paluge andeks, et ei ole teda enne sellisena vabastanud. Järgmise muutuse puhul korrake oma palvet. Võibolla märkate, et käesoleva haiguse vabastamisega vabanes ka mingi unustusehõlma vajunud haigus või probleem. Mida rohkem ennast puhastate, seda rohkem saate aru, kui tähtis on alustada elu iseenesest.

Hirmunud ja süütunnetes süüdistaja ei saa isiksuse ja isekuse sisulisest vahest aru, sest väliselt on nad üsna sarnased, mistõttu iseendaks olemist peetakse egoismiks ehk kõrkuseks. Kartes muutuda egoistiks, muututakse seda enam ja hakatakse seda ka teistes nägema. Kordan jälle, et teistes nähakse vaid iseennast. Isiksus näeb teises isiksust, egoism näeb teises egoisti.

Kui isiksus vaatab egoisti, siis ta näeb temas egoismi. Mitte egoisti.

Informatsioonile, mida eespool saite, võib reageerida mitut moodi.

1. Hirmunud inimene on hingeliselt aktiivne või üliaktiivne. See ei tähenda, et ta füüsiliselt midagi ette võtab. Ta läheb ähmi täis, sest tal on õudne mõelda, mida kõike ta endas kannab. Natukenegi mõeldes tundub ilmvõimatu kõikidest neist erineva nimetuse all esinevatest süütunnetest lahti saada. Kohutav on mõelda, mis nüüd saab? Eriti siis, kui inimesel on olnud eesmärk tõestada, et ta on nii hea ja tubli. Ainuüksi sellest teadmisest depressioon süveneb, sest ülihirmunud inimene ei saa antud informatsioonist aru.

2. Julge ehk hirmud julguseks alla surunud inimene on hingeliselt passiivne või ükskõikne ja hoolimatu. Ta lööb saadud teadmistele ükskõikselt käega ja ei hakka iga rumaluse peale isegi mitte oma aega raiskama. Tal muudki teha. Kuna info teda puudutab, siis ta seda unustada ei saa. Iga meeldetulemine ärritab. Mida suurem on apaatia, seda suurem on tahtmatus saadud informatsioonist aru saada. See võib kasvada tahtmiseks infoallikas hävitada.

3. Tasakaalukas ehk rahulik inimene võtab iga informatsiooni teadmiseks. See läheb tal võibolla ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga ivakene jääb kõrvade vahele ja hakkab idanema. Tehes oma tegemisi edasi, õpib ta saadud informatsiooni väärtust tundma ja hakkab vastavalt vajadusele seda enda tarbeks kasutama. See tähendab: ta võtab informatsiooni sisse ja laseb selle tundmaõppimise kaudu endast läbi ehk välja. Edasi saab ta seda informatsiooni kui iseenda kogemust soovitada teistelegi.

Apaatia võib olla kas kerge, raske või väga raske.

· Kerge apaatia - TÜHJUSETUNNE.

Tühjusetunne võimendab üksiolekutunnet, ümmarguseks nulliks, tühiseks putukaks olemise tunnet. Kes ei hakka tõestama, et ta ei ole tühine putukas, see tegelikult on. On niikaua, kuni hakkab tõestama, et ta on täisväärtuslik, parem või parim. Nii muutub tühi tunne ennasttäis olekuks.

Tühi tunne ja ennasttäis olek on ühe terviku kaks otsa.

· Raske apaatia - VEEL TÜHJEM TUNNE - õõnes tunne.

Õõnes tunne tekitab kõhedust - hirmu, sest selgelt on tunda, kuidas kõik otsad tõmbuvad koomale ja vaevalt et pääsu on. Püüdes oma paremust tõestada, ei ole tal enesesse usku. Sõltumine teiste hinnangust teeb põlved nõrgaks enne, kui hinnang tuleb.

Õõnes tunne muutub tasapisi kõigega rahulolematuseks ja eluprobleemide laviini provotseerimiseks.

· Väga raske apaatia - TÜHISUSE TUNNE - täiesti tühi tunne - elu kaelakukkumise - vaakuumi tunne.

Vaakuum tõmbab kõike enda poole, mistõttu mustas augus inimene tunneb, et temale kukub kõik kaela, kusjuures see kõik on halb, sest pole ju vahet, kas kaela sajab taevatähti, kullakange või kalliskivisid. Sügavas apaatias inimene ei näe head. Ta võib teada ja tahta, aga rõõmu ta ei tunne. Kriitilisel piiril paiskab ta kõik laiali. Õudus, mis mõtlemisvõime igast suunast algpunkti kokku surub, paiskub nüüd laiali, muutudes ümbritseva keskkonna jaoks saatuslikuks õuduse allikaks.

Pole halba ilma heata.

Küllap olete kuulnud teooriaid, mis selgitavad elu algust Maal. Üks nendest on absoluutse vaakuumi ja Suure Paugu teooria. See tuli mulle automaatselt meelde, kui olin näinud, kuidas toimib sügav apaatia. Lõputu kera koondumine algpunkti ja sealtsamast algpunktist uuesti igas suunas lõputusse paiskumine on nagu suremine ja taassündimine. Kui poleks tapvaid süütundeid, siis me ei peaks reinkarneeruma.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.