Mure ja muretsemine

Stressides inimene ei oska elu alustada iseendast. Tundes süütunnet, tõstab ta pilgu ja näeb enda ümber õnnetuid, hädas olevaid inimesi. Kes on talle lähemal, selle häda tundub suurem. Võõrad on kaugemal, seepärast tunduvad nende hädad väiksemad, aga kui võõrad saavad omaks, siis on ka nende hädad suuremad. Mida Te teete, kui näete kalli inimese häda? Hakkate tema pärast muretsema, eks ole? Ühe muret nähes hakkate ühe pärast muretsema, teise muret kuuldes, hakkate teise pärast muretsema, paljude muret aimates, hakkate paljude pärast muretsema, maailma häda teades, hakkate maailma pärast muretsema. Tahaksite aidata, aga ei oska, ei suuda, pole võimalusi.

Seega: kui muret ei ole, siis muretsemisega ta tuleb.

Kui Teile tuleb esimest korda pähe mingi mõte kellestki või millestki, siis ta tuleb ütlema: lase mind vabaks. Kui Te seda ei tee, siis ta tuleb teist korda. Nüüd on ta juba mure kellegi või millegi pärast. Enam Te ei oska hoolitseda selle eest. Te ei saa arugi, et kõiges näete iseennast, seega ka oma muret. Teine on muutunud Teie mureks.

Muretsemine on hea inimese tunnus, aga ta ei ole Inimese tunnus.

Enamik inimesi tõestab oma headust teiste pärast muretsemisega. Mida rohkem muresid, seda justkui parem inimene. Olime aastakümneid harjunud inimestega, kes nimetasid ennast kõlavalt ühiskonna südametunnistuseks. Nüüd on temperament talitsetum, aga ega see ei tähenda, et ühiskonna pärast muretsejaid vähem oleks. Kes ei tee ühiskonna heaks midagi, need vähemalt muretsevad, pidades ennast sellega erilise lugupidamise vääriliseks. Karmimalt öeldes: inimesi, kes ei ela oma elu ja ei lase ühiskonnal elada, oli, on ja jääb olema. Selline on kord juba muretsemise stressi toime.

Muretsedes pisiasja pärast, ei lase muretseja teisel pisiasja korda teha, muretsedes suure tegemise pärast, ei lase ta teisel suurt asja ajada, ja muretsedes teise kogu elu pärast, ei lase ta teisel kogu elu elada. Mure on hingele raske kandam, millest, kui enam kanda ei jõua, tahetakse lahti saada. Kuna mure ootab vabaks andmist, siis temast ei õnnestu lahti saada. Teise pärast muretsedes (kannatades) hakatakse paratamatult teist oma muredes (kannatustes) süüdistama ja süüdistaja (kannataja) võib kogu maailmale tõestada, et teine on tema kannatuste tekitaja. Ise tegi oma hinge raskeks, aga kuna see on teise pärast, siis ongi teine süüdi.

Naised on üldtuntud muretsejad. Üks asi, mille pärast nad muretsevad, on see, et mehed ei räägi midagi. Kui nooruses veel rääkisid, siis mida vanemaks jäävad, seda vähem räägivad, pigem uputavad oma mure viinasse. Viin ei hakka kunagi muretsema, naine teeb seda pidevalt. Täpselt samal põhjusel ei taha lapsed, eriti eelpool nimetatud mehe lapsed, ema oma muredesse pühendada. Murelik ema on traagik, kes peab ilmtingimata hädalise leidma ja seda haletsema, olgu see siis oma või võõras, aga probleem, mille lahendamiseks ema abi vaja oleks läinud, jäigi seepärast lahendamata. Või paisus hoopis suuremaks kui asi väärt. Näiteks tüliks.

Jagatud mure öeldakse olevat pool muret, aga muretsejate käes kannatanu arvab teisiti. Ta eelistab oma muresid ise lahendada. Ta kardab muretsejaid, kes muretsevad ka siis, kui mure on ammu lahendatud, sest vanade asjade pidev meeldetuletamine takistab elu edasiminekut. Tal tõusevad ihukarvad püsti, kui teine küsib: "Ega sul jälle nii ei ole, kui tookord oli?" See tähendab: teise muretsev südamlik huvitatus rikub jätkuvalt tema elu.

Supermuretseva ema pärast kannatanud inimene võib vaikida kui sein, nii et tal ei tule pähegi kellelegi midagi rääkida. Ei head ega halba. Võibolla see inimene on nii tubli, et tuleb oma eluga üksi toime. Mida tublim ta on, seda enam provotseerib ta muretsejaid, kes oma eluga ei ise ega üksi toime ei tule. Ta võtab teiste mured enda kanda, kuni enam ei jaksa. (Nüüd on muretsejal põhjust tema pärast muretseda.)

Üleüldse kõige rohkem oskavadki muretseda emad. Vanaemad oskavad ka, aga sageli nad ei tea, mille pärast muretseda. Kui nad ajaga kaasa ei lähe, siis räägitakse neile vähe ja seepärast ei ole neil tihti muud muret kui mure, et ei ole muret. Nad on oma pika elu jooksul kogenud, et kui neile ei räägita, siis on midagi väga pahasti. Nad ei mõtle, et kui ei räägita, siis kas polegi midagi rääkida või ei tohi muretsejale seda rääkida. Muretseja valib ikka kõige hullema variandi. Peaasi, et oleks mille pärast juba ette muretseda.

Ka kõige tublim inimene ei suuda kõigi muresid üksi kanda. Varem või hiljem vajub ta koorma all kokku või murdub. Kui kokku vajub, siis viskab ehk koorma viimasel hetkel seljast maha. Kui murdub, siis läheb teise ilma, et kui tagasi tuleb, siis ehk ei korda enam sama viga. Kogemuse võrra arukamana tuleb ta oma eluga ise toime, mistõttu tal pole muretsejatele rääkida midagi, millest muretseja kinni saaks hakata. Muretsejal on nüüd eriti suur mure, sest mis elu see ilma muredeta on! Muretseja meelest on oma elu eest hoolitsev inimene südametu inimene. (Ka muretseja näeb ju teistes vaid iseennast.)

Nii imelik kui see ka ei ole, aga nn. õnnelikus abielus olevad abikaasad kurdavad sagedamini kui tülitsejad, et neil pole oma muret kellegagi jagada. Rääkimise asemel püütakse teineteise mõtteid ära aimata ja teineteise ees kannuseid teenida. See tekitab väsimuse ja tüdimuse. Kumbki ei taha teisele muret valmistada, kuigi mure on, tekitades nii pingeid, millest ei räägita, aga mida tuntakse sellevõrra tugevamini. Mure, mis sellisest segasest iseendaga võitlemisest on tekkinud, on kahtlusi ja usaldamatust sageli nii täis, et kumbki ei usu enam teist.

Usaldamatus on enesekaitse. Püüd ennast muretseja muretsemise eest kaitsta, võib inimese nii suureks näitlejaks teha, et varjamine muutub märkamatult valetamiseks ja kui see välja tuleb, siis käib kärgatus ja õnnelikust abielust on järel ainult riismed. Vastastikuste süüdistamiste tõeline põhjus jääb tavaliselt leidmata.

Muretsemine on lühemalt öeldes teiste elu äraelamine. Kuna võimatut teha pole võimalik, siis mida rohkem seda püütakse teha, seda rohkem kannatatakse ise. Muretsejal on täielik õigus öelda, et ta jäi teise pärast haigeks. On olemas kuldne reegel: mida rohkem inimene muretseb, seda rohkem ta oma murele alla jääb, sest muretsemine on stress, mis ei lase elul loomulikult kulgeda.

Allaheitlikkus, allaandlikkus ja allajäämine on abituse kasvuastmed. Sellele vastab allaheitlik kurbus ehk võimetu viha, allaandliku kurbus ja allajäänu kurbus. Viimane on kõige suurem võimetu viha, mis pöördub vihaks iseenda arguse, abituse, rumaluse, saamatuse, võimetuse vastu. See kõik paneb veel rohkem muretsema. Teiste elu pärast muretsemine muutub paratamatult oma elu pärast muretsemiseks. Lõpuks läheb inimene iseendaga pahuksisse.

Allaheitlikkus võtab koorma kukile ja muretseb järjest suuremat koormat kandes nii oma turja ja käte kui ka alakeha järjest halveneva tervise pärast.

Allaandlik laseb endale pähe istuda ning muretseb oma pea- ja kaelaprobleemide pärast.

Allajääja laseb elul endast üle sõita ja ägab nagu laiaks litsutud prussakas. (Prussakas on tühise maksimalismi energia.) Mure lootusetu olukorra pärast ei lase elada. Enda eelmistest eludest kaasavõetud tühisuse tunne aina süveneb. Varem või hiljem tekib ohvrimeelsus: iseenda äralubamine, teistele andmine, oma vajaduste suretamine, millega provotseeritakse teiste vastavat käitumist enda suhtes.

Muretseja leiab alati, kelle pärast muretseda. Alguses ta hurjutab: "Mis siis saaks, kui mind ei oleks!" Hiljem muutub: "Mis siis saab, kui mind enam ei ole!" hädaldamiseks, hirmutamiseks, tagaajamiseks, käskimiseks, keelamiseks.

Muretseda võib ka vastastikku. Kujutage ette, kui Muretseja vajub oma suurest murest aina rohkem maad ligi või jääb lausa haigeks. See, kelle pärast ta muretseb, tunneb enda kohutavat süüd ja hakkab Muretseja pärast muretsema. Vastastikku teineteise pärast muretsedes läheb elu ja tervis mõlemal aina allamäge. Mõlemad on abitud. Kui enne oli Muretsejal õigus teist vähemalt süüdistatagi, et see midagi ei tee, siis nüüd oleks ka see patt.

Hirm teist kaotada ehk hirm oma varandusest ilma jääda sunnib hambad huulde suruma. Nii mõnigi tülitsev abielupaar lakkab tülitsemast, kui mõlemad on eluohtlikult haiged, aga kuna negatiivne energia tahab välja pääseda, siis nad peavad leidma vaenlase, keda vihata. Ühisel meelel ja ühisel keelel nad selle ka leiavad. Pole võimalik, et ei leia.

On lõputu hulk variante, kuidas keegi muretseb. Mismoodi muretsemine toimib?

Sellest arusaamiseks kujutage endale ette, et kõigel on oma eluenergia nagu sümboolne pall. Sirged kiirjad kanalid toovad sinna nii maast kui taevast eluenergiat. Kui kanalid on lahti, siis taevane energia laskub takistamatult maasse ja maine energia tõuseb taevasse ning elu areneb. Selline eluenergia on kõigel, mis üldse meelde võib tulla: elusal ja elutul, loomal ja inimesel, tervisel ja haigusel, ööl ja päeval, tulevikul ja minevikul, tervikul ja selle osal. Näiteks inimesel, tema käel või jalal, koel, organil, rakul.

Kui inimene hakkab muretsema, siis tema muretsemine tõmbab teise vastava energiapalli muretseja palli sisse, väänab teise energiakanalid kõveraks ja hakkab sellega ära elama teise elu. Kui teine tahab ise oma elu elada, siis ta tõmbab oma energiat tagasi. Õigem on öelda: tema tahtmine tõmbab. Aga Muretseja ei anna. Kui ta annaks, siis ei saaks ta olla hea inimene, kes elab ära teise elu. Seetõttu pole teisel piisavalt energiat, et oma tööd teha, tema töövõime kannatab. Muretseja hakkab muretsema tema töövõime pärast. Sellega ta võtab teise töötegemise energiapalli oma palli sisse ja väänab needki energiakanalid kõveraks. Kui teine tahab tööd teha, siis ta peab oma energiat tagasi tõmbama. Aga Muretseja ei anna. Kui ta annaks, kuidas ta saaks tõestada, et ta on hea inimene, kes teeb ära kõik teise tööd. Sellepeale kannatab teise tervis ja muretsejal on põhjust sellegi pärast muretseda. Sellega ta tõmbab teise tervisepalli oma palli sisse ja hakkab õitsema - teise eest terve olema. Teine haigestub sellest. Muretseja hakkab muretsema sellegi pärast ja tõmbab teise haigusepalli oma palli sisse ning haigestub.

Kui Muretseja läheb arsti juurde, siis arst annab rohtu, mis tapab tema haigust (maiselt - keemiaga) täpselt samuti, nagu inimene on tapnud iseennast ja teisi (vaimselt - oma heade tahtmistega). Kui ta on meditsiinis pettunud, siis ta läheb selgeltnägija juurde, kes ütleb talle: "Sa peadki haige olema, sest sul on vampiir kallal." Eriti hea selgeltnägija ütleb sedagi, kes see vampiir on.

Kujutage ette Muretseja reaktsiooni. Ütleme näiteks, et haigeks jäänud naine kuuleb, et tema mees on vampiir. Ta ahastab: "Püha Jumal, missugune alatu mees! Ma olen kogu elu ta pärast muretsenud ja nüüd selgub, et ta on vampiir." On palju naisi, kes on sellise info peale mehele igavesest ajast igavesti jalaga tagumikku andnud. Mõni aeg hiljem on nii mõnigi neist minu vastuvõtul istunud ja palunud, et mina talle mehe tagasi tooksin. Kord ta tahab, et selgeltnägija tema elu ära elaks, siis jälle, et mina sedasama teeksin, ainult et vastupidi. Kui mina ütlen, et parandagu oma viga ise ära, palugu mehe käest oma rumalus andeks, siis olen hoobilt paha.

Kui naise pärast muretsev mees läheb sama selgeltnägija juurde, siis küllap juba aimate, et selgeltnägija ütleb talle: "Sa peadki haige olema, sest sul on vampiir kallal. See on su naine." Ma pole kohanud veel ühtegi meest, kes sellise jutu peale oleks oma naisele jalaga tagumikku andnud. Selgeltnägijatega on nad mõttes seda küll teinud. Seepärast oleks selgeltnägijatel vaja nähtud info tähendusse süüvida, mitte oma teadmistega uhkustada. Vastasel juhul võib pettunud ja solvunud inimese käe läbi juhtuda selgeltnägijaga (kes tahab ainult head) midagi soovimatut.

Vampiiritsemist on kõikvõimalikku. Nii on haige naise vampiiriks mees, kes pakatab tervisest, aga oma vaesest naisest ei hooli, olgugi et orjalik naine muretseb tema pärast ööd ja päevad. Haige mehe vampiir on sagedamini ülemus tööl või naiskolleeg, kes ei ole veel lootust kaotanud, et saab selle kena mehe omale. Mees omakorda muretseb oma töökoha pärast, mis sõltub ülemusest, ja meeldiva naiskolleegi pärast, kellel on olnud väga ülekohtune elu. Ülemuse vampiir on aga mees, kelle tervise pärast ülemus muretseb, sest ta tahab oma alluvatele hea ülemus olla.

Vanemate vampiirid on lapsed, kelle pärast vanemad muretsevad, sest nad on oma headuses lapse eest elu ära elanud ja lapsel ei ole oskusi oma eluga iseseisvalt toime tulla. Selline laps on oma perele ristiks, aga sageli ta ei loogi peret - jääb eluks ajaks vanemate hoolitseva tiiva alla elama. Vanemad muutuvad lapse vampiiriks, kui laps tahab oma vanemate elu heaks teha, saamata aru, et see pole võimalik. Mure oma abitute vanemate pärast, kes on alati kellegi armust elanud, sageli vanavanemate armust, võib muutuda oma pere unustamiseks ja hävitamiseks.

Muretsemine muudab elu täielikuks sasipuntraks.

Muretseja ohver klammerdub automaatselt Muretseja energiasse, mis tegelikult on tema enda energia. Üks on ühes kinni, teine on teises kinni, mõlemad vampiiritsevad, et elada. Nõrgem jääb alla. Kes hädaldama hakkab, muutub nõrgemaks. Mõlemad on head inimesed, kes haletsevad teist sellepärast, mida ise teisele teevad. Vähesed kannatajad jätavad probleemi enda teada, enamik räägib kõigile sõpradele ja sugulastele oma hirmsatest kannatustest vampiiri käes. Oma rollist vaikitakse ja kui teataksegi, siis keeldutakse uskumast.

Pole asja, mille pärast ei võiks muretseda, ja pole asja, mida ei võiks muretsemisega täielikult ja lõplikult ära rikkuda, hävitada, tuksi, nässu või nahka keerata.

Muretsemine hävitab elu iseregulatsiooni protsessi. See tähendab, et kõigel olemasoleval on oma energia, mis elab oma elu, on võimeline ise omasoodu kulgema ehk ise reguleeruma. Õhule ja veele ei pea ütlema, kuhu minna ja mida teha, nad voolavad vastavalt loodusseadustele. Kui Te hakkate nende pärast muretsema, siis Teie kehas olevad õhk ja vesi ei saa enam vastavalt loodusseadustele voolata, mis tähendab, et Teie ainevahetus häirub ja kaugel siis see haiguski on.

Kes ei oska loodust armastada, see hakkab tema pärast muretsema, teda ümber kujundama ning imestama, miks loodus on haige. Kui muretsete oma töö pärast, siis võtate töö oma hingele ja töö ei saa ise korralduda. Kui muretsete oma elu pärast, siis ei saa Teie eluenergia vajalikku kohta voolata. Kui muretsete oma haiguse pärast, siis ei saa haigus paraneda. Vaatasin hiljuti ühte rasedat naist, kes muretses oma raseduse pärast nii väga, et loode ei saanud normaalselt areneda. Täpsemalt öeldes: lootes olevad meesenergiad ehk pool lootest ei saanud areneda. Mure ilma, riigi, rahu, laste, loomade, taimede, mineviku, tuleviku, saatuse, tervise, raha, asjade, töö jne. pärast tekitab Teile kindlasti ainult ebameeldivusi.

Muretsemisega tehakse endale probleem sellest, mis probleem ei ole. Teine inimene on probleem. Teise inimese probleem on probleem. Ja kui teise inimese probleem on omakorda kellegi kolmanda probleem, siis Teie oletegi saanud endale mitmekordse probleemi. Küllap selle koha peal tõrgub Teie mõistus juba mõtlemast. Tekkiski veel üks probleem. Ime siis, et inimeste mõistus sõlme ei lähe! Oskame lihtsa kiiresti keeruliseks mõelda, aga et keerulist uuesti kiiresti lihtsaks mõelda pole võimalik, siis lihtsam on muretsema hakata. Muretsemine aega ei küsi, ta võtab selle küsimata. Mida suurem mure, seda rohkem ta Teie aega hõivab, mis tähendab, et Te teete kõike vaid mure pärast ehk murest.

Murel on kaks nähtavat tunnust: kortsud ja hallid juuksed. Mure materiaalsete asjade pärast tekitab kortse, aga mure vaimsete asjade pärast tekitab halle juukseid. Kes tahab näidata oma muret materiaalse elu pärast, selle nägu kattub kortsudega, aga kes sama asja vapralt varjab, see närtsib sisemiselt. Kes tahab näidata oma muret inimese, inimeste või inimkonna elu ehk vaimse kasvu pärast, selle juuksed muutuvad hõbedaseks. Tegelikult on see mure iseenda vaimse potentsiaali pärast, mis ei oska leida võimalust, kuidas rasket olukorda lahendada. Inimene, kes on võtnud pähe elu edasiviimise kohustuse, põrkab pidevalt takistustele, mida ta ei suuda mõista. Näiteks: kuidas võivad teda takistada inimesed, kelle heaolu nimel ta ennast ohverdab?

Kes tahab saada kuldpeaks, selle aju haigestub. Väike laps võib haigestuda epilepsiasse, kui tema tarkust kõige tähtsamaks pidavad vanemad hakkavad tema vaimuannete pärast meeleheitlikult muretsema. Paljud emad räägivad pisarsilmi, mida üks, teine või kolmas arst, aga ka sõbranna, naabrinaine, teised titemammad ja igasugused muud targad on ta lapse vaimse seisundi kohta öelnud. Vaene ema ei oska muud, kui hakata iga korraga aina enam muretsema. Laps peab aina oma mõistust kokku võtma, et vanemate muret vähendada. Mõistust saab kokku võtta kuni haiguskollete tekkimiseni ajus, aga muret sellega ei vähendata, vaid suurendatakse.

Neiu või noormees, kes näeb haiget last, võib hakata oma sündimata laste pärast nii muretsema, et tal ei tulegi last. Ainevahetus on muretsemisest nii korrast ära. Väliselt pole seda näha ja analüüsidki ei näita, sest haigust pole. Esialgu on ainult funktsioonihäire, mis annab märku, et hea suhtlemise varjus elab mingi ülitähtis halb suhtumine.

Hirm haige, inetu või halva iseloomuga lapse ees võib olla nii suur, et enda või partneri pisike puudujääk võimendatakse sigimisvõime-­ tuseks. Muidu on suhted võibolla ideaalsed. Räägitakse palju ja kõigest, isegi seksist, aga mitte sellest, mis intiimtundeid häirib. Sageli arvatakse, et nii tühine probleem kaob iseenesest. Väga armastades püütakse vihkamise objekti mitte märgata ja ei märgatagi, kuni see perekonna lahku ajab. Paljud sinnamaani jõudnud lastetud naised rasestuvad just siis. Miks? Sest hingeline ebameeldivus, mis naise mehe ees sulges, kadus tahaplaanile, kui tekkis õudne hirm mehest ilma jääda. Kohutav tahtmine seda meest kasvõi ainult üks kord veel omada toimis nagu amööb, mis tõmbas mehe endasse, neelas alla, võttis omaks. Kui väike halb, mis polegi halb, muutub suureks halvaks, siis haaratakse kinni ka väikesest heast, mis tundub suure väärtusena. Nii toimib tänapäev oma suurte heade tahtmistega.

Vanasti muretsesid inimesed halva pärast. Nad väärtustasid pisikest head ja olid õnnelikud, kui abikaasas oli midagigi head. Mida aeg edasi, seda rohkem tahetakse lahti saada kõigest halvast. Haigusedki on vastavad. Vanasti surdi noorelt keha kannatustesse. Nüüd elatakse järjest kauem, kannatades ise ja teisi oma hingepiinade pärast kannatama pannes.

Muretsemisel on olenevalt mure suurusest ja iseärasustest mitu nime. Hing on haige ja süda valutab, öeldakse vahel. Mõisted oleksid nagu üks, aga ei ole ka. Hingevaev, hingevalu ja hingepiin erinevad vaid mure suuruse poolest. Kes enda hinge vaevab, see hakkab ka teiste hinge vaevama. Kelle hing valutab, see teeb ka teiste hingele haiget.

Kelle hinges on piin, see teeb ka teiste elu põrguks. Süda võib neil puhkudel füüsiliselt haigeks jääda, aga ei tarvitse. Hingepiin on igal juhul raskem kannatus kui südamehaigus, mis kannataja teise ilma ehk hingerahusse viib. Võibolla Teie suudate vähem muretseda, kui saate teada, mida muretsemine teeb.



NÄIDE ELUST.

Tundsin ühel päeval, et hakkan haigeks jääma. Pea oli veidi raske ja sees oli palavikuhaiguse algusele iseloomulik värin. Mõtlesin sellele, et mul on vaja nelja päeva pärast välismaal mitu vastutusrikast loengut pidada ja ma ei või lubada omale lusti haigeks jääda. Enesetunne sellest mõttest paremaks ei muutunud. Et mul oli ees tähtis kohtumine, mis võis kesta mitu tundi, ja et paari-kolme tunni jooksul võib inimene vabalt haigeks jääda, siis hakkasin ma kohe oma haigeks jäämise tunnet vabastama.

Kujutasin teda ette vangina, kellele vangikongi ukse lahti tegin ja ütlesin: "Sa oled vaba. Anna andeks, et ma enne pole osanud sind vabastada ja anna andeks, et olen su just selliseks kasvatanud, nagu sa ennast praegu näitad." Vang väljus ja hakkas horisondi poole sammuma. Kujutasin teda uuesti ette ja vabastasin jälle. Nii kolm korda. Neljandal korral vaatasin ja üllatusin: vangikongis istub minu mees.

Kui arvate, et ma tegin järelduse, et minu mees on minu haigeks jäämise üheks põhjuseks, siis eksite. Ma mõtlesin: "Millal ma su enda vangiks olen teinud?" Ei tulnud meelde, aga see polnudki nii tähtis. Tähtis oli oma viga parandada ehk mees vangist vabaks lasta. Tegin seda. Mõnda väga vajaliku stressi õnnestub mul vabastada kohe täiesti rahulikult, see tähendab kiirelt ja korralikult. Et enesetunne muutus heaks, siis ma edasi ei mõelnud, sest aega ei olnud. Teine põhjus: inimese ego teeb oma heaolu heaks üsna palju, aga teiste peale ta ei mõtle, isegi kui hetkel heategijat mängib. Ta heidab loorberitele puhkama, teades, et ta on head teinud.

Mees tegutses sel ajal metsas ja jõudis koju nelja tunni pärast. Ta rääkis: "Tead, minuga pole kunagi midagi taolist juhtunud. Ma olin täiesti terve ja äkki jäin veerand tunni jooksul nii kapitaalselt haigeks, et vaevu vedasin ennast metsast välja." Vappekülmaga kiirelt tõusnud kõrge palavik ja äge kõhulahtisus olid ta korralikult läbi solgutanud. Mind ajas olukorra tõsidus naerma, sest taipasin põhjust kohe. Selgus, et tema jäi haigeks samal ajal, mil mina teda endast vabaks andsin.

Miks nii juhtus? See kogemus õpetas, et kui tegemist pole stressi, vaid inimesega, siis ei tohi teda nii äkiliselt endast välja visata, sest ta on harjunud nii elama. Ta ei tea, miks tema jõud nagu niidetult kaob ja kuhu see kaob, sest tema ei tarvitse energiatest midagi teada. Teadmatus tekitab kabuhirmu, traagika, millele antud juhul keha reageeris kõhulahtisuse ja palavikuga. Teist inimest kui vangi rahulikult enda hirmuvangist vabastades ja tema käest oma viga andeks paludes sellist tormilist reaktsiooni ei teki.

Seletasin mehele olukorra ära ja palusin andeks, et olin temast oma muretsemisega vampiiri teinud. Pidasin varem ennast üsna väikeseks muretsejaks, aga elu tõestas, et olen selles asjas väike, aga tubli. Muretseda võib nii laiuti kui sügavuti. Häbenedes heade naiste pidevat muretsemist kõige pärast, olin keelanud endale sellise muretsemise. Olin muutnud selle vormi, aga mitte sisu. Ema madal ja lai muretsemine elas minus kitsa ja sügavana. Selle halva asja hea pool on see, et ta ei hajuta minu mõtlemist, vaid aitab keskenduda probleemile.

Minu oskamatus on minu oskamatus. See ei tähenda, et ma mehe ees süüdi olen. Et ma ennast süüdi tundsin, see on iseasi. See, mis temaga juhtus, oli tema õppimata õppetükk. Kui minu mehes ei oleks samasuguse kvaliteediga muretsemist, siis minu oma poleks tema omaga summeerunud. Parandasin oma vea, aga mõtlemisainet on sellest siiani. Varjatud iseloomuomaduse ilmsikstulek on nagu kustunud vulkaani aktiviseerumine. Kes seda arvesse ei võta ja energiaid vabaks ei anna, see saab hiljem ise kannatada.

Olgu naine kui rumal tahes, mehel on vaja jääda iseendaks, et mitte naise stresside õnge jääda. Panin mehe voodisse teki alla, andsin koirohu tilku, mis aitavad kõigel mittevajalikul kehast välja tulla, ilma et kõhulahtisus tekiks. Andsin kummeliteed juua ja rääkisin probleemist, kuni tal higi jooksma hakkas. Siis jätsin ta rahule, et ta saaks rääkida kõige lähedasemaga - iseendaga. Hommikuks oli mees täiesti terve.

__________________________________________

Mitte iga inimesega ja mitte iga kord ei saa rääkida siiralt, sest üks ei usu ja teine ei taha mingitest vaimsetest jamadest kuuldagi. Ühel loengul küsis keegi väga rahulolematu mees, et miks ma seda näidet räägin ja kuulajaid hirmutan, sest mõni võib selle peale andestamisega tegelemise lõpetada. Küsisin vastu: kas üksikute rumaluse pärast peab varjama teadmisi kõigi eest? Kas võimalike üllatuste eest hoiatamine on kahjulik? On inimesi, kes ei oska aimatagi, kui tugev mõttejõud tal on ja et ta võib sellega teistele väga palju haiget teha. Kui ta teab, mis mõttetööle järgneda võib, ja kogeb, et temaga nii tõesti juhtus, siis ta teeb järelduse ja parandab oma vea. Nii õpitakse ennast tundma.

Oma üliheaduse demonstreerija säästab halvast rääkimisega küll ühte, aga et teadmatuse pärast ei kannataks kõik teised, peab ta ära elama nende teiste elu. On ta selleks suuteline? Kindlasti mitte. Seepärast, kellel on vähegi südametunnistust, see räägib teistele seda, mida oskab, nii nagu oskab. Igaüks oskab midagi teistest paremini ja võib seda teistele õpetada. Ta võib õpetada nii hästi kui ka halvasti. Kui õpilane suhtub õpetajasse inimlikult, siis ta suhtub ka õpetaja poolt antusse inimlikult, mis tähendab, et ta õpib oma elu õppetüki ära.

Kes jaanalindu mängib, selle kannatuste karikas saab ühel hetkel täis. Teise kuradile saatmine käib kiirelt ja kergelt. Ta võib mitte näha või mitte teada, aga tema hing teab, et sellega rebib ta oma hinge küljest lahti ja heidab prügimäele selle, kelle ta oli ise kunagi oma hinge võtnud. Teine saab energeetiliselt korraks nagu tapetud, aga tapja hinge hakkavad vaevama suured ebameeldivad süütunded, isegi kui ta on täiesti kindel, et tema pole milleski süüdi. Ajapikku kaovad needki, sest kannatused tapavad tundeid. Kergendatult ohates ütleb selline inimene: "Jumal tänatud, ma võin jälle olla mina ise. Mu elu on nüüd jälle muretu." Pidades teist oma hädade põhjuseks, vabanedes teisest ja tehes endale selgeks, et nüüd on kõik hästi, ei tunnegi ta enam oma muret. Selline on jaanalinnu muretus.

Jaanalinnu muretuse taga on varjus suur mure.

Inimene, kes laseb oma mure vabaks, elab nagu linnukene oksa peal. Lind ei muretse homse päeva pärast, ta hoolitseb homse päeva eest. Täpselt samuti teeb vajaduste järgi elav inimene, ainult et inimese kombel.

Tahtmiste järgi elav inimene tahab olla muretu, tajumata, mida ta tahab. Tahtmine olla muretu, teeb inimese linnukeseks, kes elab teiste armust, teiste rahakotist. Küllap teate, missuguseid naisi hüütakse linnukesteks. Tõeline prostituut ei protesti, kui talle linnukene või tibi öeldakse, sest ta tõesti elab meeste rahakoti peal. Tema muretus on tegelikult suur mure: mure, kas ma saan ennast müüdud või ei saa. Iseenda müümine on ju kõige raskem töö. Abielunaised, keda linnukesena kõnetatakse, vihastavad. Nad ei saa arugi, et linnukesteks kutsutakse ainult neid naisi, kes armastavad mehe rahakoti peal liugu lasta. Kes seda ei tee, seda ei hüüa ka kõige joomasema peaga joodik linnuks, litsiks, hooraks.

Mõnedki naised, kellele olen muretuse stressi selgitanud, deklareerivad enesekindlalt: "Mina pole mehe rahakoti peale kunagi lootnud! Mina olen alati teeninud rohkem kui mees." Selle peale ei ole mul olnud muud öelda kui et: "Andke andeks, aga siis Te olete hani. Kah lind, ainult veel suurem." Naine tänagu taevast, et tal on võimalus nii suurt palka saada. Perekonnale kulub see marjaks ära. On suur naiselik rumalus tunda ennast sellepärast mehest paremana, sest kui mees seda tunnetab, siis ta lakkab olemast perekonnapea. Tarvitseb seda ainult üks kord mehele ette heita ja mehest on saanud kelgunöör. Millega Te ta uuesti meheks teete? Et selliseid õnnetusi ei juhtuks, on vaja olla inimene, kes mõtleb ette. Et kui tahakski midagi öelda, siis mõtleb: "Mis tunne minul oleks, kui keegi mulle niimoodi ütleks?"

On palju murelikke vanemaid, kes on kogu elu looma moodi tööd teinud, et ükskord ometi saaks hakata elama muretut elu. Nüüd on neil oma elupäevade lõpuni kõik olemas, nii et lastelegi jääb piisavalt, aga must mure närib hinge ja ajab hulluks, sest on tulnud ilmsiks, et nende tütar on prostituut ja poeg on varas. Miks? Miks? Miks? See on muretut elu elada tahtmise tulemus. Mõlema vanema täpselt ühesugune mõttelaad on summeerunud lastes ülepiiriliseks ja sunnib lapsi tegutsema risti vastupidi. Laululinnukesel oksa peal on näiliselt muretu elu. Röövlinnul samuti. Kuidas tegelikult on, seda võib igaüks ette kujutada. Nii prostituuti kui ka varast kannustab tagant illusoorne ilus elu, mida nad õnneks peavad.

Töö kergendab hinge, kui inimene teeb tööd armastusest. Teistele midagi täiuslikku luues, et oma head tahet tõestada, oleme nagu jaanalind, kes muneb maailma kõige suurema muna, aga peab oma silmi häbi pärast peitma. Vaatamata suurele rikkusele, peab ise liiva seest ussikesi ja putukaid taga ajama. Kokkuhoidlikud ehk säästlikud vanemad, kes maksimaalselt teevad ja maksimaalselt saavad, ei provotseeri oma lapsi hõlptulule, sest nad ei pea ennast tehtu ja saadu pärast paremaks.

Öeldakse, et uhkus ajab upakile. Oma töökuse ja oma kätega majja toodud rikkusega uhkustavate vanemate laste uhkus ei luba neil vanematelt armuande paluda, sest töönarkomaanidest vanemad on teeninud oma varanduse eneseohverduse hinnaga, mistõttu nende teenitu on kallim, kui ta tegelikult on. Lapsed tunnevad, et varandus on vanematele kallim kui pere, kui inimesed. Töönarkomaanidest vanemad võtavad töötegemiseks aega pere ja laste arvelt, mistõttu laste solvatus muudab nad risti vastupidiseks vanematele. Pole võimatu, et lausa tööpõlguriteks. Lind ei tee ka tööd. Ta kasutab seda, mis on.

Lind on lennuvõimeline tänu oma sulgedele. Linnusulel on selge ja konkreetse vaimse väärtuse energia. Mitte asjata ei tehta kõige väärtuslikumaid patju sulgedest. Terve öö magada selgete ja konkreetse vaimsete väärtuste energiaväljas on tõeliselt tervislik. Kes on linnusulgedele allergiline, see protestib selgete ja konkreetsete vaimsete väärtuste vastu. Miks? Sest teda on kasvatatud selgete ja konkreetsete vastuvaidlematute käskude järgi. Tarkust on peetud vaimsuseks, aga ta on vaid vaimne väärtus.

Kui inimene ei oska oma muretsemist vabastada, siis ta aina muretseb ja muretseb, valmistab sellega kannatusi nii endale kui ka teistele, kuni ühel päeval avastab, et tema armsad on tema vastu hoolimatud. Ta on alati kartnud hoolimatust, sellepärast on ta nii palju muretsenud, ja nüüd on käes see, mida ta kartis. Temast võib välja paiskuda nii äge viha, et ta ehmatab isegi. Ta pole osanud aimatagi, et positiivne muretsemine muutub kasvades negatiivseks hoolimatuseks ehk aktiivseks apaatiaks.

Hoolimatust kohtab igal sammul. Kõrvaltvaatajale näib, et kui ollakse võõraste vastu hoolimatu, siis on see veel kuidagi mõistetav ja andeksantav. Hoolimatus omade vastu ajab vihale ja andestamine ei tule meeldegi. Hoolimatus ema vastu on juba patt ja karistust väärt. Aga hoolimatus iseenda vastu käib juba üle mõistuse. Muretsemiste ohver, kes ise on hoolimatu, võib olla hoolimatusega nii harjunud, et ei pane seda kõike tähelegi. Hoolitsemine äratab ta letargiast üles ja see võib tema jaoks olla tõeline ilmaime, mida tema teada olemaski polnud.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.