Mõtlemise mõte

Keegi ei kahtle elu olemasolus. Samas ei osata vastata küsimusele, mis on elu? Sõltumata usutunnistusest, oleme materialismi lapsed ja meil läheb veel aega, enne kui sõna "elu" teadvustub pikemalt mõtlemata vaimse eluna. Kuni pärani silmi vahime mateeriat kui primaarset, peab seesama mateeria keerama meil kaela sinnapoole kahekorra, kus me märkaksime näha elu mõtet. Nii õpetab mateeria meid elusse õigesti suhtuma. Karmilt õpetab. Võibolla taipame siis, et elu on midagi rohkemat kui keha, kui oleme oma elujõu täiesti ära kulutanud ja keha kokku variseb. Ehk tekib küsimus: mis on see vägi, mis mu keha liikuma pani, ja kuhu see kadus? Pöördudes viimses hingehädas selle nimetu poole ja paludes tal kõigest hingest tagasi tulla, tunneme ehk, et selline palve oli kõige tõhusam abi, mis võimaldas kehal jälle uuesti jalule tõusta. Võibolla taipame, et see oli iseenda aitamine.

Iseendale õla alla panek on kõige kindlam tugi, aga praegusel ajal pole iseenda aitamine just eriti populaarne tegevus. Need, kes peavad seda normaalsuseks, ei tarvitse aimatagi, kui ebanormaalseks peavad seda teised. Olen üks selline normaalne ebanormaalne, kellel hingehädade või igapäevaste terviseprobleemide puhul ei tule pähegi joosta kõigepealt teistelt abi paluma. Iseendale abiandmise jaoks huvitusin juba koolieas esmaabi andmisest. Edasi juhtis ettevaatlik ettemõtleja minus mu ülikooli arstiteaduskonna uksest sisse. On ju haiguste teket ja arengut teades võimalik haigust ennetada. Et see alati ei õnnestu, on iseasi.

Oma teele jõudnuna, oma asja ajades kohtan aina inimesi, kes ei mõtle sugugi nii nagu mina. Tühise vigastuse või kerge haiguse puhul on nende esimene mõte kohe võimalikult kõrgelt kvalifitseeritud arstiabi saada. Sageli ei tarvitse nende nõudmistele vastavat kõrgetasemelist arstiabi maailmas veel ollagi.

Iseenda aitamise imeilusa idee võtavad sellised inimesed kohe vastu, aga elu näitab, et ainult sõnades. Olen tähele pannud, et inimene, kes kiidab ükskõik missugust eneseabiteooriat, kaasa arvatud minu poolt pakutu, seda ise tegelikult ei kasutagi. Kui tõe välja ütled, siis ta solvub, sest tema meelest teadmine ongi kasutamine. Huvi iseenda sellise aitamise vastu kaob enamikul ruttu, sest kui oodatud tulemust kohe ei saa, kaob ka usk ja lootus. Usuta inimesed võivad ju teada, et ruttu võib ainult kukkuda, tõusmiseks on aega tarvis. Ometi ei tule nende usk sellest teadmisest tagasi.

Enda aitamine on ju kõige raskem tegevus. Pealegi ei lõpe see kunagi. Ainuüksi sellest teadmisest põgeneb mõte mujale ja inimene leiab, et seda peaksid tegema teised. Põhjuseid, miks enda elu teiste elada antakse, leidub lõputult. Kõige tavalisem põhjus on see, et ise ei oska. Õigustus oskamatusele: ma pole spetsialist. Et teine võib ka mitte osata, selle peale kas ei tulda või ei taheta mõelda. Teine peab oskama. Kui ei oska, siis on õigus ta vastutusele võtta. Sellele vaatamata ei suuda ükski abiandja avada abivajaja hinge. See tähendab: ei suuda ära elada abivajaja hingeelu, mis ongi tõeline elu. Maine elu on vaid hingeelu peegeldus.

Enda aitamiseks on vaja tundma õppida oma tundeid.

Teiste aitamiseks on vaja tundma õppida teiste kannatusi. Mida rohkem, seda parem. Mida suurem on kogemustepagas, seda enam võib öelda targa enesekindlusega: "Uskuge, Te saate terveks. Ma olen seda tööd teinud edukalt tuhandeid kordi." Öeldu peaks andma garantii. Nii räägivad arstid, nii räägivad ka rahvaravitsejad. Eksivad mõlemad.

Elu näitab, et ükskõik kui suure professionaali enesekindlus toob kaasa järjest sagedamini kurbi tagajärgi, sest maailma parim kingsepp ei saa uueks teha saapapaari, mille eest pole kunagi hoolitsetud. Kingsepp võib oma au auku ajada lubadusega seda teha. Kingsepp läheb ise oma aule järele, kui teda süüdistama hakatakse, et ta oma sõna ei pidanud. Aga süüdistama hakatakse teda kindla peale. Aeg on selline: süüdistamiste aeg.

Tegelikult ei ole asi ajas. Asi on inimestes. Aeg annab inimestele õppetunni ehk võimaluse õppida olema inimene, aga inimene õpib selle asemel selgeks õigused, millega oma tahtmisi saada. Nende õigustega võib teiste inimeste käest saada omale kasvõi kogu maailma materiaalsed varad, aga hingerahu

10
sellega ei saa.

Nimetatud teadmise pärast pole vaja meelt heita. Elu võimaldab Teil vabalt valida, kas elada hingerahus või hingepiinas. Kui Teis on südamest tulev veendumus, et elu algab inimesest endast, siis Te teete valikuid armastusest. Kui veel ei oska, siis õpite. Pole tähtis, kui sügavasse elurappa olete vajunud. Hakates vaimselt oma hinge aitama, aitate neid, kes aitavad Teie ihu nii, nagu aidata oskavad ja suudavad. Teie elu kaks poolt saavad sel moel uuesti üheks. Olete tänulik endale ja teistele. Läbi kohutava kannatuse olete teinud tähtsa avastuse: Teie ümber on inimesed. Milline õnn!

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.