Kannatuste läbi kasvamine

Elame materiaalses inimkonnas, ühiskonnas, perekonnas. Ühine areng on vajalik meile kõigile ja meie ühisele kodule - Maale. Kui meil ei oleks hirme, siis mõistaksime, et olles Mina Ise, oleme automaatselt üks kõigiga, vaatamata sellele, et vaimselt elame igaüks oma elu siiski ise. Koos arenedes õpime igaüks just nimelt seda, mida vajame. Tegevus on ühine, aga õppetund on individuaalne. Sellest arusaamine oleneb õppija arengutasandist. Arengutasandi tõustes muutub alateadlik arusaamine teadlikuks. Kui ruttu? Varem või hiljem. Keegi ei tea, kui mitme elu jooksul on inimene ühe ja sama probleemi ümber keerelnud, et järkjärgult selle olemust tundma õppida.

Millegi või kellegi olemuse äratundmise hetki on kogenud ja teadvustanud iga täiskasvanud inimene. Elu jooksul avastatakse samas üha uuesti ja uuesti midagi, kuni saadakse aru, et millegi või kellegi sügavuti tundmaõppimine on lõputu protsess. See on inimesena arenemine, mis iseenesest on olemasoleva teadvustamine.

Oleme tulnud arenema (kasvama) inimesena, mitte inimeseks.

Kes ennekõike ei oska areneda vaimselt,

see vajab maiseid takistusi,

puudusi, raskusi,

kannatusi, haigusi,

et nende läbi areneda vaimselt.

On igaühe isiklik asi, kui palju taassünde selleks kulub. Kes võtab omaks teiste halvustava hinnangu, selle areng aeglustub. Kes vaimustub teiste kiitusest, selle vaimne areng võib korraks isegi seisma jääda. Rahuliku kõnnaku tempos areneb ainult iseendana kulgev isiksus.

Väiksemad või suuremad PROBLEEMID elu teel tekivad tahtmistest, see on oskamatusest elada vajaduste järgi. Tahtmist ei nimetata PROBLEEMIKS, sest tahetakse alati head, isegi kui see on teiste meelest halb. Sageli tuleb inimene vastuvõtule, sest tal on PROBLEEM, aga kui mina nimetan seda tema PROBLEEMIKS, siis ta reageerib nagu ussist nõelatud: "Miks Te ütlete, et see on PROBLEEM? See ei ole PROBLEEM. Kas mina olen hullem kui kõik teised? Kas minul ei või olla oma elu? Miks mina pean tegema nagu enamik õigeks peab? See on teiste, mitte minu PROBLEEM!" Eriti ägedalt deklareerivad oma õigusi seksuaalvähemuslased ja usulahkude esindajad. Nende meelest on nende probleem 100%-lise kindlusega teiste probleem, sest nemad ise ei probleemitse selle üle.

Nii mõnigi kord tulevad sellised inimesed vaid oma õigust ajama. Neil pole haigust, sest egoism välistab füüsilise haiguse. Neil on hingepiin, mille vaigistamiseks ollakse valmis kasvõi kõigile uskmatutele ükshaaval omi õigusi selgeks tegema. Kuna iga järgmise korraga hingepiin kasvab, siis muututakse järjest aktiivsemaks, pealetükkivamaks, agressiivsemaks. Elu seadusi see paraku ei muuda. Nõusseräägitud inimesed ajavad käed püsti, sest mis sa ikka vasikaga võidu jooksed. Pealtnäha sai kõik korda. Küll tulevik näitab, oli seda tarvis või mitte.

Ühel hetkel muutub PROBLEEM, mida PROBLEEMIKS ei nimetatud, ikkagi PROBLEEMIKS. Kui musta valgeksrääkimine enam ei õnnestu, kui selgub, et õnn polnudki õnn. Kui abitus tekitab lootusetuse ja mõttetuse, siis ongi PROBLEEM käes. Mõni pigem sureb, kui seda tunnistab. Kahjuks ei tule surm alati tellimise peale. Kui surm teab, et inimesel on häbi õppetund vaja ära õppida, siis tuleb HÄBISTAV PROBLEEM, mis ei anna inimesele enne asu, kui inimene tunnistab, et ta on elu seaduste vastu eksinud. Samasugune häbistav PROBLEEM on see sellele, kes enne andis suuremeelselt järele, et tõestada sellega oma headust, et vältida tüli, et tagada inimõigused vähemuslastele (kelle varjatud eesmärk on olla enamuslane), kes pöörab maailma selliseks, nagu tema oma hirmudes ja himudes õigeks peab.

PROBLEEMID on REALISEERIMATA TAHTMISED, aga ka ÜLEMÄÄRASEST TAHTMISEST TEKKINUD TAHTMATUS. Enamikus ei pane inimene tähelegi, et ta ise on kõige selle põhjustaja. Tahtes midagi, tahetakse seda, mida tegelikult ei vajata. Pole ju vaja, et keegi elaks ära inimese elu. Veelgi enam: seda pole võimalik teha, olgugi et seda pidevalt püütakse. Tegijad ei taipa, et nad hävitavad sellega teise elu. Et seda, mida tehakse teisele, tehakse ka endale, siis hävitatakse ka oma elu.

Harjumus elada teiste elu, laskmata teistel elada oma elu on nii üldlevinud kirjutamata seadus, et kui keegi astub oma elu kaitseks välja, siis ühiskondlik arvamus tormab talle kallale, tõestades, et ta on halb. Kes suleb oma kodu ukse, et heategijaid peatada, on halb. Kes samal eesmärgil suleb oma hingeukse ehk suu, on samuti halb. Õnnetud inimesed ei talu teise õnne, nad teevad kõik, et teha õnnelik samasuguseks kui kõik teised. See tähendab endasuguseks õnnetuks.

Selle vastu protestivad ainult lapsed ja noored. Täiskasvanud on sellega harjunud. Veelgi hullem: nad on ise heategija rolli üdini sisse elanud. Harjumus on sõltuvus, millest hakatakse väljapääsu otsima alles siis, kui enam hullemaks minna ei saa. Igakülgselt hea inimene jõuab ükskord hetkeni, mil elu hakkab talle lööke jagama. Mats tuleb matsu järel, nii et jaluleajamise aega napib. Ometi oli ta üdini hea inimene.

Tegelikult oli ta üdini halva tegija, sest ta tegi teistele head, mis lõppkokkuvõttes ei olnud hea. Teised vastasid talle ka omast meelest heaga, mis tema jaoks oli halb. Sellise heategemise variante on samapalju kui inimesi. Mõned tüüpilisemad näited:

  1. Inimene on käskija.

Tal on võim, mistõttu teised peavad tegema tema tahtmist. Mida rohkem ta oma tahtmist saab, seda rõõmsam ta peaks olema, aga tegelikult on ta järjest kurjem. Mida suurem on ta võim, seda rohkem on alluvad tema orjad, kes hirmu pärast teevad nagu kästud. Ta vihastab, kui taipab, et temalt oodatakse tänu. Truualamlikud orjad ei saa aru, et tegelikult vihastas ta sellepärast, et kellelgi polnud julgust talle ausalt öelda: tee ise, see on sulle eluliselt vajalik. Ta isegi ei saa sellest aru.

Ühiskondlikust aspektist vaadatuna annavad inimesele sellise võimu inimõigused. Maast madalast nõutakse, et riik teeks, tooks ja annaks ka siis, kui iseenda käed liiguvad ja jalad kannavad. Elu vaatab janti pealt ja annab inimesele haiguse, kus käed-jalad on võimetud iseenda eest hoolitsema, et inimesel oleks tõesti õigus riigi abile.

  1. Inimene on rikas.

Tal on võimalus lasta raha eest teistel oma elu ära elada. Kui teised ootavad tänu, siis saab ta vihaseks. Ta ju maksis kokkulepitud summa. Tegelikult sai ta vihaseks oma elu äraelajate peale sellepärast, et need ei öelnud: tee ise, see on sulle eluliselt vajalik.

Ühiskondlikust aspektist vaadatuna on oma õigusi täis maksumaksja, kes teab, et tema on maksnud riigile oma maksud ja riik on kohustatud tegema, mida kodanik tahab. Eriti suured kohustused on heaoluriigil. Kodanik peab riiki niikaua heaks, kuni riik täidab tema tahtmisi. Sama riik muutub kohe halvaks, kui inimene jääb lootusetult haigeks, sest meditsiin ei likvideeri haigust, mille inimene on endale ise tekitanud.

3. Inimene on armastatud.

Tal ei ole võimalust elada nii, nagu ta tahaks, sest tema jumaldajad tahavad talle kõik ette-taha ära teha. Tegelikult tahavad jumaldajad sellega endale tõestada, et nad on paremad, kui nad on. Varem või hiljem tahavad nad, et jumaldatu seda kinnitaks. Kuna paremaks tituleerimise tasu on kõige suurem tasu, mida nõuda võib, siis on selge, miks ülekullatud inimestes on eriliselt palju varjatud viha, mis elukriisi hetkedel jumaldajatele palju meelehärmi valmistab.

Iseendale oma paremuse tõestaja töövõimet toniseerib narkootikumina headuse ja armastuse lootus. Kõige arulagedamad selles vallas on orjalikud naised ja eriti emad. Nad harjutavad mehed ja lapsed algusest peale laisaks ja mugavaks tarbijaks, kes metsikult vihastavad hea orja peale, kes neid orjates ei ole lasknud neil õppida oma eluga toime tulema. Ori on muutnud orjapidajast pereliikmed oma orjaks sellega, et need ei saa temata hakkama. Viha orja vastu on seda suurem, mida kauem on orjamine kestnud. Pole ime, et potentsiaalsete ematapjate hulk aina kasvab.

Riiklikus mõttes toimub sama kõikjal, kus tüütu õpetamise asemel teeb õpetaja õpilase töö lihtsalt ära. Saab kiiremini ja korralikult. Tulemuseks on tööga ülekoormatud targad oskajad, kes on pidevalt vaenujalal lollide ja laiskadega, kes nagunii ei oska midagi.

Selliselt saavutatud hea elu on mõlemapoolselt vaid hirm elada oma elu ise, hirm vastutada oma elu eest ise. Kes enda elu elada ei oska, see peab heateoks teise elu elamist. Teine, kes ei oska või ei viitsi oma elu ise elada, laseb seda teha, et pärast oleks keda süüdistada. Süüdi olev inimene vajab patuoinast, kelle peale oma viha välja valada. Kui ta elaks oma elu ise, siis ta tunneks ennast süüdi. Teiste elu elades ei tunne ta ennast süüdi.

Ükski heategu ei jää karistuseta, ütleb vanasõna. See tähendab: mida rohkem elab hea inimene ära teiste elu, seda rohkem teda vihatakse, sest tegelikult on ta teiste elu hävitaja. Olgugi et oma elu hävitada laskjad seda ise tahavad. Täielik lootusetus tekib teiste elu äraelamisest surmani väsinud inimesel. Temas konkureerib teadmine, et teiste elu pole võimalik ära elada, teadmisega, et teised ootavad ja anuvad oma suures hädas seda just temalt. Vastasel juhul nad hukkuvad. Lõpuks on teistega hädas olev inimene hädas iseendaga. Kui ta oskaks oma elukriisis keskenduda, siis ta tunneks, et temas on lootusetus saada korda suhted iseendaga.

Lootusetus teha korda suhted iseendaga väljendub norskamises - pehme kurgulae ja ninaneelu kudede lõtvumises. Vaikne kurru-nurrumine tähendab, et olukord on veel lahendatav. Maja seinu raputav ja teiste elu häiriv norskamine peaks tekitama tunde, et midagi on valesti. Pereliikmed, kes kannatavad norskaja käes, peaksid hakkama elama ise oma elu ja võtma sellega norskajalt ära liigse koorma, isegi kui norskaja ei taha veel anda. Norskamine, millega kaasneb hingamise peetus ja hapnikupuudusest tingitud progresseeruv ajukahjustus, on iseloomulik inimesele, kes üle kõige kardab olla egoist, mistõttu ta on püüdnud maksimaalselt ära elada teiste elu. Elu seadus on: saadakse see, mida kardetakse.

Lootusetus olukorras saab määravaks elutahe. Kes tahab elada, see hakkab võitlema, sest elutahe on viha energia. Kellel on häbi elutahte kadumise pärast, sellel kaob ka elumõte. Mõtlemisvõime hääbudes kaob elu mõte ja kustub vaikselt ka inimese eluküünal. Mõttetuse stress kahjustab peaaju. Käesolevas raamatus antud teadmiste kasutamine aitab lugejal oma aju tervist hoida.


© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.