Inimvaim kui taim

Meie ümber on inimesed, keda me kas võtame eeskujuks või mitte. Teisel juhul me ei eksi. Halb ei tekita pettumusi. Esimesel juhul eksime peaaegu alati, sest stressides inimesel on komme endale ebajumalaid luua. Ninapidi maas ebajumalat kummardades võiksime näha oma varvaste kõrval taeva poole küünitavat taimekest ja võtta temast eeskuju. Paraku on ebajumala kummardaja pime, kes ei oska eristada Jumalat ebajumalast. Näha taimekeses iseennast ei oska ta hoopiski. Sellest hoolimata näeb inimene kõiges iseennast.

Inimese tulemine, olemine, arenemine ja hetke olukord siin ilmas on analoogne elu tekke, arengu ja hetke olukorraga Maal üleüldse. Evolutsiooniteooria järgi on elusaine arenenud eluta ainest. Lihtsate süsinikumolekulide muutumist süsivesikuteks ja süsivesikute muutumist omakorda lihtsateks orgaanilisteks aineteks ei nimetata eluks. Enne kui teadus ütles oma sõna, oli teada: kõigepealt lõi Jumal taeva ja maa. Mitte vastupidi. Sellega eitasid religioossed teadlased religiooni, mis segas teaduse arengut. Kõiki segavaid faktoreid on kõige kergem eitada. Samamoodi on eitanud mehed - materiaalsete teaduste loojad - naist, kes on Jumala kõige viimane ja sellega kõige täiuslikum looming.

Teadus kasvas välja religioonist, aga selle asemel, et teadust kui last vaimselt toetada, vanem hoopis takistas teda ja laps ütles südames vanemast lahti. Et ellu jääda ja areneda. Samas jäi teadus sellepärast ilma nii vanema vaimsest toest kui ka kogemuslikust pärandist ja kõnnib siiamaani vaeslapsena oma teed.

Sellele vaatamata arenevad lihtsad orgaanilised ained täpselt samamoodi kui aegade alguseski keerulisteks kõrgmolekulaarseteks valgulisteks aineteks, sest Maa arengu aluseks olev energia toimib üksikisiku emotsioonidest, tahtmistest ja usust sõltumata. Kes tunneb vajadust olla üks, see tuleb kaasa ja on õnnelik. Kes ei taha, see hoiab õnnetult eemale ja kannatab.

Teadlaste arvates tekkis elu Maale 4 miljardit aastat tagasi, mil algas valkude organiseerumine, mistõttu tekkisid esimesed elusorganismid - bakterid. Alguses olid nad anaeroobsed, sest atmosfääris ei olnud hapnikku. Kui osa bakteritest arenes taimedeks, mis produtseerivad hapnikku, siis tekkisid ka aeroobsed (hapnikku tarbivad) bakterid. Lihtsad eluvormid arenesid niimoodi keerukamateks, aga ükski neist ei ohverdanud oma elu teise eluvormi tekkimise nimel. Seetõttu elu Maal mitmekesistuski.

Üheks hetkeks arenes taimsest mitmekesisusest loom. Alguses algloom, hiljem kõik ülejäänud loomad. Ahvist inimese arenemine oli samuti aeganõudev protsess, aga kui see oleks kulgenud kiiremini, siis poleks see nii täiuslik olnud. Kelleks inimene kunagi areneb, selle üle võime esialgu ainult targutada.

Ajaga seotud probleemid ilmusid koos inimese tekkega ja kasvavad koos inimese arenemisega. Suutmatus tajuda iseendas loomulikke looduslikke protsesse, mis toimusid looduses enne, kui sündisime inimesena, seisneb selles, et inimest peetakse looduse lõplikuks saavutuseks. Inimese areng oleks sellega justkui saavutanud lae. Edasine areng oleks justkui ainult see, mida inimene teeb materiaalse maailmaga, mis kasu ta sellest saab ja missuguse positsiooni ühiskonnas saavutab.

Tegelikult toimub evolutsiooniprotsess pidevalt. Ikka on veel hingesid, kes reinkarneeruvad inimesena esimest korda. Erinevus selliste mustanahaliste ja palju kordi reinkarneerunud valgete vahel on see, et neil on võimalik õppida teiste kogemustest. Kui neid peetakse inimesteks, siis nad õpivad kiiresti. Kui neid väärtustatakse ja ei tekitata kunstlikke takistusi, siis nad õpivad kiirelt ja kergelt. Võime selles veenduda, jälgides mustanahaliste laste arengut valgete keskkonnas.

Kui ma aastaid tagasi rääkisin, et esimene inimene oli mustanahaline ja et iga taassünniga muutub inimese nahk valgemaks, siis mul soovitati soojalt suu kinni hoida, kui elu armas on. Selline jutt pidavat olema rassism. Niikaua, kuni musta halvaks ja valget heaks peetakse, see nii ongi. Varsti võis ajakirjandusest lugeda, et teadlased on tõestanud esimese inimese pärinemise Aafrikast. Nüüd on isegi Vatikan tunnistanud evolutsiooniteooriat. See ei tähenda, et mina võiksin rääkida headele inimestele sedasama veidi teisest aspektist. Stresside tekkimise aspektist.

Mitte kuidagi ei taha head inimesed kuulda, et bakterid, viirused ja seened või ükskõik missugused hirmsad elukad on inimeste sõbrad. Muidugi tingimusel, et inimene on inimene. Samuti ei taha täiskasvanud tunnistada, et nende tarkus ja elukogemus ei anna neile õigust pidada ennast paremaks lapsest, noorest või arengus mahajäänud täiskasvanust. Hea inimene vihastab, kui kuuleb, et mikroob on arukam kui tark inimene. Kui õpetan - rääkige oma mikroobiga südamest südamesse suu puhtaks - siis ta ütleb või vähemalt mõtleb: sellise müstikaga pole mõtet tegelda. Tema meelest on mikroob esiteks halb ja teiseks kurt, pime ja ajudeta, mistõttu suhelda temaga pole võimalik.

Hingesoojuse leidmine iseendast on head tahtva inimese jaoks kõige aeganõudvam ja vaevalisem protsess, olgugi et algolemuslikult on meie looja just seesama soojus. Küllap teate, et elu Maal tekkis tänu kliima ehk atmosfääri soojenemisele. Inimkond, teadmata midagi teadusest, pani sellele soojusele nimeks Armastus. Religioon nimetas ta Jumalaks.

Oleme Looja loodud ja loome Loojat sellisena, kui ise oleme.

Olen eelmistes raamatutes rääkinud kasvamisest, küpsemisest ja valmimisest. Olen rääkinud ka kasvatamisest, küpsetamisest ja valmistamisest, aga lühidalt kordan veel.

Iga inimene tuleb siia ilma omal vabal tahtel ehk armastusest, sest tal on vaja areneda. Käesoleval arengutasandil olev vaimolend ei oska veel ilma kehata areneda. Armastusest valime omale õppimiseks sobiliku ajaloolise hetke, geograafilise asupaiga ja vanemad. Eriti tähtsad on vanemad, sest nad peaksid esindama kõike inimlikku. Kui vanemate inimlikkus on säilinud, siis lapsel on, kellele toetuda ja kellest õppida. Varjusurma surutud inimlikkusega vanemate lapsed hakkavad varem või hiljem pelgupaika otsima mujalt, sest heade vanemate vaimne vägivald muutub nii ehk naa kunagi talumatuks.

Oma laste elu heaks tegemiseks hakkavad head vanemad oma last kasvada laskmise asemel kasvatama, küpseda laskmise asemel küpsetama, valmida laskmise asemel eluks ette valmistama. Inimene, kes peab ennast targaks, ei oska või ei taha võtta arenemises eeskuju looduselt. Ta ei nõustu väitega, et

kasvamiseks,

küpsemiseks ja

valmimiseks on vaja aega anda.

Ta tahab kiiresti ja õigustab oma tahtmist sellega, et keegi kusagil on saavutanud eesmärgi veel kiiremini. Pole tema asi, et see keegi kusagil on hoopis teine taim. Võibolla ainult üheks hooajaks ajatatud taim.

Igal taimel on oma kasvamise, küpsemise ja valmimise AEG. Ajast ette kiirustamine teeb haigeks mitte ainult lapse, vaid ükskõik kui vana inimese. HAIGUS ON LAPSE ENESEKAITSE, MIS PEEGELDAB VANEMATEVAHELISI SUHTEID. See peaks panema vanemad mõtlema ja järeldusi tegema. Kui seda ei tehta, siis vanematevahelised arusaamatused laienevad paratamatult arusaamatuseks lapse ja vanemate vahel. Tulemuseks: füüsiliselt nõrgem haigestub füüsiliselt, füüsiliselt tugevam haigestub vaimselt. Füüsiline haigus võib tulla kohe ilmsiks, vaimne väärastumine toimub aeglasemalt. Haigus näitab, kes on hetkel tugevam, kes nõrgem.

A. KASVATAMINE.

Nii last kui ka täiskasvanuid kasvatatakse endast paremaks nii hea kui ka halvaga. Kellest paremaks? Eks ikka kasvatajast endast. Kui kasvatajas ei oleks alaväärsuskompleksi, siis ta ei näeks lapses iseenda halba ja ei kasvataks last heaks. Kui laps allub kasvatusele, siis ta saab paremaks, aga kasvataja muutub sellest automaatselt veel halvemaks. Kas ta saab olla rahul oma töö tulemusega, see tähendab lapsega? Ei saa. Ta näeb ju lapses iseenda kasvavat halba. Tema rahulolematuse kasvamises on süüdi laps. Kasvatamine saab sellest aina hoogu juurde. Kui enne kasvatati head, siis varsti hakatakse lapses hävitama halba, mida seal ei ole. Nii hävitavad kõik kasvatajad, ka kooliõpetajad, lastes iseenda halba. Kui hirmunud laps võtab kasvatajate hinnangud omaks, siis ta ongi muutunud kasvatajate sarnaseks. Lõpptulemusena on kõikidel vanematel, kasvatajatel, õpetajatel õigus: laps ongi selline, nagu nad ütlesid - igavesti kangekaelne juurikas.

Mida targem on kasvataja, seda enam kasvatab ta heaga. Tark inimene teab, et vili põllul kasvab paremaks ka ainult heaga. Kui laste kasvatajad oskaksid näha, mis juhtub viljaga, mida on kasvatatud liigse heaga, siis nad ei teeks sama lastega. Üleväetatud vili kasvab kui müür, aga ta ei loo pead. Temast saab heal juhul silo. Liigse heaga või hea lubamisega ärahellitatud lapsel on küll pea, aga seal pole omi mõtteid. Sel lapsel puudub omaalgatusvõime. Heal juhul hakkab ta tõestama, et see tal on. Kui ta kõige hea vastu protestima ei hakka, siis ta jääb eluks ajaks teiste tahtele alluma teenijana, käsutäitjana, tarbeasjana. Ta võib väga tark olla, aga ilma käsuta tema tarkus ei käivitu. Ta muutub naerualuseks rumalatele, kelle nupp nokib.

Selline laps on magus mari laste- ja noortekampadele. Ta nopitakse ära ja muudetakse kamba musta töö tegijaks, sibiks. Kui tema oskusi on kordki kuritöö toimepanekuks ära kasutatud, siis ta on juba väljapääsmatus olukorras ja ta peab vangla hirmus kambas edasi olema. Tal ei ole armu oodata ei kodult, kambalt ega ühiskonnalt. Kõik nõuavad temalt ainult seda head, mida nemad heaks peavad.

Miks siiski satuvad omaalgatusvõimeta lapsed nii kergesti kampade mõju alla? Sest kambas ei viriseta, nuriseta ega vinguta nagu kodus. Ei sööda hinge seest ära. Kambas on range tööjaotus ja igaüks peab vastutama oma töö eest. Kui ei vastuta, siis järgneb karm, aga õiglane karistus. Koduse pideva näägutamisega ei saa seda võrrelda. Inimene, eriti laps, vajab tegevuseks konkreetsust. Mitte nii, et tee see töö ära, et oleks hea. Töö on töö. Ta kas peab ära tegema või on vaja ära teha. Kummalgil juhul ei saa teha nii, et kellelegi oleks sellest hea või et keegi oleks sellest hea. Kui hea kellelgi on või kui hea keegi on, sõltub ju temast, mitte teise tegemistest.

Jälgige natuke oma lapsi.

Omaalgatusvõime puudusega laps vajab ja ootab käsku. Samas tekib temas kohe protest, sest käsk viitab tema puudulikkusele. Põhiliselt tuleme oma puudustega eelmisest elust, seega on protestki sealt kaasas. Head olla tahtvad, kodurahu nimel elavad vanemad, kes püüavad teha kõike nii, et laps ei nutaks, saavad järjest ägedama vastupanu osaliseks. Nad on kohkunud ja pettunud, kui üritavad anda lapsele vabad käed, öeldes: tee nii nagu sa õigeks pead, aga see hoopis ärritab last. "Tee!" on talle käsk, aga ta ei tea, mis on õige. Seda on ju alati öelnud vanemad, kasvatajad, õpetajad. Probleem suureneb mõlemapoolselt.

Omaalgatusvõimeta vanemad on oma omaalgatusvõimeta lapsega püsti hädas, sest nad ei saa iseendagagi hakkama. Neis puudub konkreetsus, nende tahtmised on umbmäärase hea eesmärgiga. Kuna lapsed on vanemate oskuste tõelised proovile panijad, eksamineerijad, siis enne kui vanemad ei hakka iseendaga tegelema, et iseendas selgusele jõuda, ei ole ka suhetes lapsega midagi head loota.

Paljud vanemad, kes on lapsi meeleheitlikult kasvatanud, on pärast minu vastuvõtul käimist otsustanud resoluutselt enam mitte nii teha. Nad on lapse küsimuse peale vastu küsinud: aga mida sa ise arvad? Mida võib paugupealt arvata laps, kelle eest vanemad on siiamaani kõik ära arvanud? Laps on käsku täites siiamaani tõestanud oma headust, nüüd järsku midagi selgitamata, on see võimalus temalt ära võetud. Hirmunud laps on momentaalselt trotsi täis või haigem kui kunagi varem ainult sellest, et mina ei käskinud vanemaid: "Kõiki muutusi viige läbi tasapisi. Andke lapsele aega harjuda uuega. Õppige kõigepealt ise iseseisvalt mõtlema, siis õpetage seda ka lapsele." Kohusetundest mõtlemisvõimetud vanemad ei saanud aru, et nende laps on nende enda suurendatud peegelpilt: veel rohkem kohusetundest mõtlemisvõimetu käsutäitja.

On Teiega olnud kuidas olnud on, see ei tähenda, et viga poleks võimalik parandada. Vabastades endast tasapisi oma lapsepõlve ja oma last, kelle lapsepõlv on olnud veelgi karmim, kohanete uute energiatega ja õpite oma lapsele rahulikult valikuvõimalust andma. Jääte rahulikuks ka siis, kui laps halva valiku tegi, sest saate aru, et see on väga õpetlik valik. Oma üleoleku toonitamiseks lapse kahjurõõmus parastamine ununeb nagu iseenesest, sest Teile tulevad meelde omad vead tema vanuses. Nii õpitakse oma peaga mõtlema.

B. KÜPSETAMINE.

Last kasvatatakse seni, kuni ehmudes avastatakse, et laps on juba suur. Nähes, kui rumal see suur laps on, läheb lahti küpsetamiseks. Nii hävitatakse rahulolematuse lõõmavas kuumuses seegi, mis veel olemas on. Võrreldes last ülekullatud eeskujudega, on rahulolematus igati õigustatud ja hea laps muutub ka ise endaga rahulolematuks. Kui üleväetatud vilja peakeses tekkisidki imekombel üksikud terakesed, siis nüüd küpsetatakse needki ära. Ongi valmis. Milleks? Teistele ärakasutamiseks.

Keegi neelab hea suutäie alla ja ei saa arugi, et pani inimese nahka. Kohe tormavad talle kallale nahkapandu vanemad, et võtta ta vastutusele vea eest, mille nad ise tegid. Head kaaskodanikud, kes ei tea, mis juhtus, aga kelle meelest kõik on nii, nagu väliselt paistab, valavad õli veelgi tulle. Kisa ja kära kui palju, aga kõik jätkub samas vaimus või veel hullemini. Alles siis, kui kriitiliselt suur laste mass võtab iseenda kaitsmise enda kanda, hakatakse midagi mõtlema. Revolutsiooniline situatsioon on küps ja teisiti pole enam võimalik. Pole võimatu, et nüüd on headel vanematel vesi ahjus.

KASVATAMINE on lapse MUUTMINE ENDAST PAREMAKS.

KÜPSETAMINE on lapse KASVATAMINE TEISTEST PAREMAKS.

Ülekasvatamise ja üleküpsetamise eest "hoolitseb" laps juba ise.

Arukas oleks revolutsiooni oma peres ennetada, sest revolutsioonidel on kombeks hävitada, kõik vana maatasa teha. Ükskõik kui noortest vanematest saavad automaatselt oma aja äraelanud vanad, kui nad uue ajaga kaasa ei lähe. Revolutsioon ei peagi neid hävitama, nad hävinevad ise, kuigi süüdistavad revolutsionääre. Mida rohkem nad ise lapsi kasvatanud on, seda vähem alluvad nad laste kasvatamisele. Miks? Sest nende ego ei lase seda teha.

Mida rohkem on ühte inimest kasvatatud, seda vähem on ta oma elus millekski valmis. See tähendab, et ta on vastutusvõimetu täiskasvanu. Rohkem kui tema ise, on temaga hädas teised. Kui tal ei ole peret, siis on hädas sugulased, sõbrad, tuttavad, kes kõik püüavad teda kasvatada. Kui tal on pere, siis on pereliikmed kangelaslikud kannatajad, kes, püüdes head teha, ohverdavad iseenda.


NÄIDE ELUST

Vaatasin pealt kahe pensioniealise sõbranna kemplemist. Esimene oli haige ja ootas abi. Teine oli arst, kelle peas, nagu arstidel ikka, on ainult üks mõte: mina pean aitama. Esimene ootas, et tema elu ära elatakse. Teine oli püüdnud seda pidevalt teha, aga nüüd oli tal mõõt täis. Ta tahtis, et esimene hakkaks lõpuks ometi enda heaks midagi tegema. Ta ei arvestanud, et esimene ei olnud selleks valmis, mida tema tahtis. Ta ründas haiget sõbrannat oma emotsionaalse kasvatamisega, aga see oli nagu nurka surutud kõva peaga hiirekene, kelle pea ei hakka enne tööle, kui kasvatamine lõpetatakse. Kuni võetakse arvesse seda, milleks ta on valmis.

Inimene, kes võtab vastutuse teise elu eest oma hingele, muutub argessiivseks nõuandjaks, tegelikult nõudjaks, kes ei näe ega kuule enam midagi muud. Tema eesmärk pühendab abinõu ja nii on abi ootaja muutunud abistaja ohvriks. Mida suurem spetsialist on abistaja, seda rohkem arvab ta teadvat abistatava vajadusi ja tal ei teki kahtlustki, et tal ei ole õigus. Kui abistatav julgeb midagi piuksatada, siis abistaja paneb ta paika küsimusega: "Oot-oot, kes siin spetsialist on, mina või sina?" Õigus jääb alati spetsialistile, sest spetsialist teab.

Paraku ei anna ei õigus ega teadmine tervistavat efekti. Inimest on vaja abistada sellega, mille vastuvõtmiseks ta valmis on. Kui ta on valmis minema kirurgi noa alla, aga ei ole valmis aru saama soovitusest, mis säästaks ta hinge ja ihu, siis ta vajab nuga ja kõik. Kes sellest raevu satub, see on abitu ja kahjustab ennast oma raevuga. Tal pole vaja tahta asjaolusid muuta, vaid õppida asjaolusid arvestama.

Kõige vähem ollakse praegusel ajal valmis vaimseks eneseabiks. Seepärast on vaimse abi pealesurumine suurim viga. Ometi tehakse seda pidevalt. Emotsionaalne õpetamine, hurjutamine, seltskonna ees noomimine, mangumine, palumine, oma abist keeldumisega ähvardamine on kõik vaid häbistamine, mis paneb inimese veel hullemini paika kui enne. Kõva peaga hiirekese pea on sellest veel kõvem. Enesekaitseks haigestub ta sageli veel raskemini. Seda teeb tema lootus, et haigetega käiakse õrnemini ümber. Abistaja võib vihast vahutada, aga abistab ikka. Ei taha enam teise elu ära elada, aga elab ikka - teisel ei tohi ju lasta ära surra.

Millegi vastu tahtmist tegemine teeb haigeks.

Millegi vastu tahtmist tegemine on kohustus teha.

Mida suuremad on teadmised, seda suurem on kohusetunne.

Kõige sagedamini teeb vägivaldne kasvatamine perekonnas oma julma tööd nii naise ja mehe kui ka vanemate ja laste vahel. Kuni mehed naisi lolliks peavad, tahavad nad neid sama targaks teha, kui nad ise on. Kas selliste tahtmistega mees ka ise tark on, see on iseasi. Samas mehed ei taha, et naised targemad oleksid, sest kardavad naiste võimu alla jääda. Igaüks näeb ju teises iseennast ja kardab seda vägivalda, mida ise võimu omamiseks kasutab.

Tegelikult on nii vaimse kui füüsilise vägivalla taga oskamatus ja abitus suhelda. Kellega? Kõigepealt iseendaga. Kes ei saa aru endast, see ei mõista ka teist. Mõistmiseks on vaja ainult ühte: aega. Tulemuseks on see, et tugevam püüab nõrgemat enda järgi painutada ja kui nõrgem pole painduvast materjalist, siis ta tahe murtakse. Head suhtlejad koguvad endale plusspunkte sellega, et teevad hea eesmärgi nimel teistele seda, mida teised ei taha, isegi kui vajavad.

Selline ühepoolne suhtlemine on oskamatus suhtuda. Jutukad inimesed ei saa sellest aru, sest nende jaoks on suhtumine ja suhtlemine üks ja sama. Head suhtlejad võivad olla absoluutselt oskamatud seal, kus peaks vait olema, et tundeid kuulata. Neil lastakse rääkida, sest viisakus nõuab teise ärakuulamist, kuigi vahel on teise kõneosavuse käes kannatamine üsna piinarikas. Eriti kui jututamise asemel oleks vaja kiiresti midagi teha.

Kes annab endale aru, see saab teisest aru. Aruandmine ja arusaamine on ühe terviku kaks otsa. Kes õpib oma elu ise elama, see ei muutu kasvatajaks ega kasvatatavaks.

Pean tunnistama, et sõbrannade võimuvõitlus, mida nad ise sugugi nii ei nimeta, vihastas mu lõpuks välja. Kui mind poleks juba eelnevalt kohtuniku rolli pandud, siis ma oleksin öeldu oma teada jätnud, mis oleks teinud halba ainult minule. Olude sunnil ütlesin mõeldu välja ja mis Te arvate, kas tegin omale head või? Loomulikult mitte. Vihast plahvatamine tekitab alati süütundeid, millele mina olen ülitundlik. Kui vihast plahvatamine on vihaga plahvatamine, siis see tekitab juba hirmu, aga see on juba uue stressiringi käivitaja.

Kes on pidanud olema lapsepõlves isa ja ema võimuvõitluse vahekohtunikuks, kardab seda rolli ja tõmbab seda ligi. Kui mõõt saab täis, siis ta hakkab enesekaitseks vihastama. Tulemus on veel hullem: mõlemad tülitsejad tormavad temale kallale. Omavahel võibolla lepivad ära, aga tema suhtes jääb okas hinge. Selline on kord juba kohtuniku amet.

Ülekasvatatud inimene jääb lapseks.

Üleküpsetatud inimene läheb aia taha. Ta ei kõlba kuhugi nagu söestunud leibki või üleküpsemisest kasutu vili.

C. VALMISTAMINE.

Küpsenud toode on kasutamiseks valmis. Algus määrab lõpu. Kui laps on ülekasvatatud, jääb ta lapseks. Täielikult ülekasvatatud laps on nagu seeme, mis kõrvetati liigse väetisega nii ära, et ta ei hakkagi kasvama. Järgmise põlvkonna sigitamiseks sellisel lapsel seemet ei ole. See ei tähenda, et ei tule. Tuleb, kui probleem vabaneb.

1. Lauslapsikuid inimesi on vähe, aga nende hulk kasvab vastavalt heaolu kasvule, sest heaoluühiskond sigitab lapsikust. Mida hõivatumad on vanemad, seda rohkem kasvatavad nende lapsi ideaalid, mis raiutakse lapsele pähe, kohustades last seda kõike täitma. Väga paljud inimesed ei pea seda kasvatamiseks. Nende meelest on nad nagu tuhkatriinud, keda pole kunagi kasvatatud. Seepärast tasub teada, et kõik moraalijutlused, kõik üllaid ideid kandvad üritused ja kirjandus on kasvatajad.

Näidates näpuga 13-14 aastasele tüdrukule, ei saada aru, et see laps realiseerib kiiruga iseennast, sest tema alateadvus tunneb ette, et hiljem see ei õnnestuks. Alateadvus teab, kui vastuvõtlik on see tüdruk ümbritseva keskkonna halvustavale suhtumisele. Kui ümbruskonnas ei leidu ühtegi inimest, kes püüaks sellist tüdrukut mõista, siis üks selle tüdruku stressidest küll lapse sünnitamisega kaob, aga n+1 stressi tulevad asemele. Kas suudab see tüdruk oma stresside koorma all realiseerida oma emaks olemist ka edaspidi? Elu näitab, et suudab ainult see, kelle ema tunnistab oma vigu tütre kasvatamisel ning seepärast oskab tütrele toeks olla.

2. Varjatud lapsikust on palju. See tuleb sellest, et laste põhilised kasvatajad tänapäeval on emad, kes püüavad tõestada oma paremust võrreldes isaga. Tulemuseks on:

  • liigkiirelt küpsevad tütred, kes vaatavad noormeestele kui poisikestele ülevalt alla, paisates neile solvanguid näkku.

  • liigaeglaselt küpsevad pojad, kes selle häbi pärast jäävadki poisikesteks. Oma häbi varjamiseks õpivad ja töötavad nad eriliselt hästi, aga naistega hakkama ei saa. Iga tähelepanuavaldus: oi, kui noor sa välja paistad, on talle järjekordne häbimärk, mis tekitab piinlikkust. Ta tahaks ju ükskord ometi meheks saada.

Poisikest iseendas häbenev mees

  • ei vanane vanusele vastavalt. Mida rohkem ta häbeneb, seda rohkem kõik ta häbi näevad.

  • on naisele nagu truualamlik koer, kes teeb kõike, mida perenaine tahab, aga mida aeg edasi, seda rohkem protestib. See ei tähenda, et ta teeks seda, mida naine ootab. Ta ei taipa, mida naine ootab.

  • saab kõige vana ja harjumuspärasega suurepäraselt hakkama, aga uusi olukordi omaks võtta takistab hirm, mis suureneb koos vanuse kasvuga.

  • on intiimsuhetes kiirustav ja äärmiselt haavatav, mistõttu impotentsus võib tekkida suhteliselt noores eas. Mida nooremas eas poisi kasvatamisega üle pingutati, seda enam on pidurdatud tema spermatogenees - seemneraku teke ja areng. Ülisuur häbi oma poisikeselikkuse pärast tekitab asospermia - spermatosoidide puudumise. Kui see häbi väheneb, siis ilmuvad ka spermatosoidid.

  • pingelistes olukordades tekivad tal mäluhäired ja on oht dementsusele. Seepärast oleks sellistel meestel vaja vabastada endast poisikest ja häbi poisikeseks olemise pärast.

Kui mees ei häbene poisikest iseendas, julgeb olla nagu on, siis ta poisikene kasvab ja mehestub. Mis siis, et väikese hilinemisega ja aegamööda, see-eest tõeliselt. See on võimalik, kui naine aitab meest sellega, et ei häbene mehe poisikeselikkust ja ei pea ennast elukogenuks. Nad on ju mõlemad vaid arenevad isiksused.

Kes on nagu on, see areneb nagu vaja.

Kes varjab oma olemust, see pidurdab oma arengut.

Kui naine häbeneb mehe poisikeselikkust, siis ta tapab sellega kõigepealt oma tundeid mehe vastu. Mees tunneb seda ja vajub lootusetusest igatpidi lonti. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Naine saab aidata meest sellega, et ei võrdle teda teistega. Eriti hoolega on vaja jälgida, et ei mindaks suurte rumalate poiste liimile, kes tunduvad maskuliinsuse musternäidistena. Igasugune demonstreerimine on uhkustamine, oma paremuse esile tõstmine, et varjata oma häbi. Kui olete läinud selle pettuse liimile, siis ükskord näete, kuidas mehemast mehem mees elukriisis poisikeseks muutub. Sellisel hetkel võib oma mees ütlemata armas tunduda. Kas oma mees enam selleks ajaks ennast naisele avab või kas ta on enam selle naise mees, see on iseasi.

Naised häbenevad oma lapsikust üha harvem. Vastupidi: nad on selle üle üha enam uhked, sest plikakesed püsivad kaua noored ja ilusad. Kui kasvab lapsnaiste hulk, kasvab ka nende naiste hulk, kes häbenevad nii enda kui teiste lapsikust. Mida suurem on naise tahtmine olla elukogenud, mida rohkem naine teeb kõike, et olla elukogenud, seda rohkem varjab ta oma lapsikust, ise seda aimamata. Naine, kes on kindlalt veendunud, et tema on elukogenud, on sama kindlalt lapsik. Ise ta ei saa sellest aru, aga teised saavad. Enesepettus ongi seepärast kõige suurem pettus, et sellest ei saada ise aru.

Kohustus arukas olla võib nii äärmuslikult suur olla, et sellest saab elustiil, mille puhul inimene ei luba endale kunagi midagi ebasoliidset. Tegelikult on see vaid oma soliidsuse tõestamine ehk lühemalt öeldes enda küpsuse tõestamine. Seda kellegi kohta öeldes olen kuulnud vastuseks: "Ei. Ta ei tõesta midagi. Ta ongi selline." See tähendab, et teda teatakse sellisena kuni mäletatakse, aga elu näitab tõde. Mida suurem on naise tahtmine tõestada ennast soliidse naisena, seda rohkem on enesetõestuse vahendiks laps ja seda vähem saab see laps tulla. Põhjus on lihtne: lapsele last ei sünni.

MIDA SUUREM ON MEHE TAHTMINE TÕESTADA ENNAST MEHENA, SEDA OLEMATUM ON TEMA SPERMATOGENEES - seemnerakkude teke ja areng.

MIDA SUUREM ON NAISE TAHTMINE TÕESTADA ENNAST NAISENA, SEDA OLEMATUM ON TEMA MUNARAKKUDE SUGUKÜPSEKS VALMIMINE, olgugi et sünnipäraselt on naise munasarjades miljoneid uinunud olekus munarakke - folliikuleid.


NB! Mida rohkem last oodatakse, seda rohkem tehakse materiaalselt kõike, et last saada. Selline on potentsiaalsetes vanemates varjul olev lapsikus. See probleem kasvab aastatega. Kui paarkümmend aastat tagasi aitasid kehalisi puudusi kompenseerida vitamiinid ja kui kümmekond aastat tagasi hakati massiliselt kasutama juba hormoone, siis praegu ei aita ka need enam. Nüüd tehakse asi ära kunstliku viljastamise teel. Kes tabab ära probleemi olemuse, sellel tõusevad juuksed õudusest püsti. See tähendab: iga järgmine põlvkond peab sündima aina enam armastuseta. Kurb tõsiasi on see, et laps näeb ja teab, et teda oodatakse selleks, et teda omades tõestada kellelegi oma paremust. Nii vaevab teda juba sündides teadmine, et tegelikult mind ei armastata.

Teadmised summeeruvad tarkuseks, tarkused - teaduseks. Tänapäeva teadus on nii tark, et hakkab kloonima inimest. Mõelgem natuke: teadus hakkab materialiseerima vaimolendit, sest keegi tahab seda omades õnnelikuks saada. Idee on ilus. Aga kas see on ka eetiline? Kas see, kui keegi tahab oma tarkusega tõestada, et talle on kõik lubatud, toob õnne ka kogu inimkonnale? Inimkond on niigi haige teadmisest, et kõige eest peab maksma järjest kallimat hinda. Paraku ei mõtle ilusast ideest vaimustunud inimesed, et raha on kõige väiksem hind. Teadus ei ole siiani avaldanud kogu tõde kloonitud lambast Dollyst, tema erilisest, lambale mitteomasest agressiivsusest. Mis siis kui kloonitud laps ongi meile ulmefilmidest tuttav ülisümpaatne aga tunneteta olend, kes valikuta hävitab kõike, mida õigeks peab?

Arukas oleks kasutada kloonimist ainult kahjustatud või kaotatud raku, koe või organi taastamiseks. Kahjuks pole olemas ideaalset meditsiini, sest meditsiin on maine teadus, mis sageli lausa eitab elu tunnetuslikku poolt. Tulemuseks on see, mis sageli juhtub doonororganitega: haige ei võta seda vastu, kuigi tahab. Ta teeb oma suhtumisega ka selle haigeks, nagu tegi oma organigi. Kuni meditsiin idealiseerib oma eesmärke, on ta kaugel ideaalist. Samas kõiki jõude mobiliseerides saadakse see, mida tahetakse. Missuguse üliinimliku hinnaga ja missuguste tagajärgedega, see on iseasi.

Haigla peaks olema pühakoda, kus inimesesse suhtutakse inimlikult. Ei hästi ega halvasti, vaid inimlikult. Kahjuks jääb vaimne kõrgus jalgu maisele madalusele isegi maapealsetes pühakodades - kirikutes. Meditsiin on siiani teinud praktiliselt sama, mida kirik - muutnud inimest. Kloonimine ajab kiriku ja meditsiini tülli, sest meditsiin tungib teadmata ja tahtmata kiriku pärusmaale. Samas on nii kirik kui ka meditsiin võtnud omale Jumala õigused. Vahe on ainult selles, et kirik teeb seda vaimselt, meditsiin - füüsiliselt. Kirik on võtnud õiguse omada inimese hinge, meditsiin - keha, ja teha sellega, mida heaks arvab. Samas pole mõtet kumbagi süüdistada, sest inimene on seda ise tahtnud.

Religioon aeglustab inimkonna arengut, aga sellel on ka hea pool: ta takistab arulagedat kiirustamist kasuahnete eesmärkide nimel. Paradoks on kahjuks selles, et religioon ise on hävitanud Jumalast loodud loomulikkust (eriti naistes), halvustades ja häbistades inimkonna arukust (eriti meestes). Piiblit sõna-sõnalt võtma kohustades on ta pannud arulagedate tarkade inimeste ajudesse mittesugulise sigitamise idee. Kloonitud inimene on mittesugulisel teel paljundatud lihakeha, millesse peavad! tulema vaim ja hing. Kui natukene mõelda loodusseadustele, siis sinna tuleb egoistlik hing ehk kurivaim.

Egoismi kasvatab kindel lõplik hindav teadmine, mida pressitakse peale imikueast alates. Pole siis imestada, miks tänapäeva lapsed on juba sündides pisikesed türannid, kes tahavad, et neid pidevalt kätel kantaks. Või veelgi rohkem: nad hakkavad protestima isegi siis, kui ema mõte neilt kõrvale läheb. Nad tahavad 100% kogu ärkveloleku ajast olla ema (see on elu) tähelepanu keskpunktis. Tahaksite ise ka, kui oleksite olnud oma vanemate kõige suurema enesetõestuse vahendiks, aga võibolla koguni relvaks. Kloonitud türanni kogemusest on veel vara rääkida. Kui tunnete, et ka Teil oleks vaja selles asjas oma sõna sekka öelda, siis kujutage ennast selliseks kloonitud inimeseks ja püüdke tabada ta tundeid. Küllap siis teate, mida öelda ja kuidas öelda.

Mida kiiremini peetub vaimne areng, seda rutem võetakse kasutusele relvad.

Kõikidest relvadest kõige ohtlikumad on ravimid, sest nendega hävitavad inimesed ennast omal vabal tahtel. Suurel osal inimkonnast on teadmine, et ravimid teevad ainult head. Kui nimetada halva hävitamist heaks, siis nii ongi. Antibiootikumid väljendavad oma olemust ausalt. Nad ütlevad oma nimega, mis nad on. Anti on kreeka keeles vastu, vastand. Bios on maakera eluliik. Seega antibiootikumid on elu vastased ehk elu surmavad ained. See teadmine ei anna kellelegi õigust öelda, et antibiootikumid oleksid ainult halvad ja mittevajalikud.

Vahel me vajame antibiootikume hädasti, sest olles muutunud maailma vastu eluohtlikult vaenulikuks, oleme põhjustanud omale bakteriaalse haiguse, mis ohustab meie elu samamoodi kui meie tema elu. Seega on antibiootikumid vahel vägagi vajalikud. Kahjuks vajame antibiootikume üha sagedamini, sest andmata aega kasvada, kasvatame iseendid ja teisi aina tõusvas tempos edasi. Kuni pole enam keda kasvatada. Kes ei talu enam kasvatamist kui elu hävitamist, see ei talu enam ka antibiootikume.

Kasvatamise aspekte on erinevaid. Üks on sooline kasvatamine, mille puhul lapsel ei ole õigust huvi tunda ei oma ega vastassugupoole vastu. Selline laps saab täiskasvanuks, aga ta pole valmis perekonda looma, sigitama ja lapsi sünnitama. Veel hullem: ta pole valmis suhtlema seksuaalselt vastassugupoolega. Temast saab homoseksualist: pederast või lesbi. Kõige hullem on, kui ta pole valmis suhtlema seksuaalselt omaealiste või vanematega. Temast saab näiteks "lastearmastaja" - pedofiil. Praegu võime veel öelda, et õnneks enamik kasvatamisi nii hullud ei ole. Tuleviku suhtes ärgem nii kindlad olgem.

Enamik kasvatamise all kannatajatest ei saa arugi, kes nad tegelikult on. Kui nad on hetkel enamvähem mingis oma ni¹is, siis nad ei taha kuuldagi, et midagi on valesti. Häbi tunnistada oma häbi on surmast hullem. Eriti siis, kui on lootust, et keegi või miski aitab.


LASTE KASVATAMINE KUI VÄGIVALD

Normaal-ne prot-sess

 

Vägi-valdne mõju-tamine

 

Vägivalla iseärasus

 

Hävingu iseära-sus

 

Isiksuse hävingu tagajärg

 

Kasvamine

 

Kasva-tamine

 

Andmata aega, kasvata-takse last endast paremaks.

 

Lapse oma mõtlemis-võime ei tekigi või hävineb. Võib hävineda koos ajuga.

 

Vegetee-rimine igavese alluvana, käsutäit-jana, kasuliku kaubana.

 

Küpsemine

 

Küpseta-mine

 

Andmata aega, kasvata-takse last teistest paremaks

 

Kaob oma vajaduste tunne-tamine, jääb teiste tahtmiste täitmine.

 

Igasuguse omaalgatuse põhja-kõrbemine.

 

Valmimine

 

Valmista-mine

 

Andmata aega, kasvata-takse last teiste jaoks.

 

Kaob oma tahe.

 

Ühiskonnale, inimkonnale kasulikuks olemise idealiseeri-mine. Enda teistele pakkumine, müümine, ohverda-mine.

 


Materiaalselt mõtlev laps võib harjuda kasvatamisega niivõrd, et hakkab automaatselt ennast ise edasi kasvatama. Selline inimene räägib, et tal ei ole stresse, sest iga kord kui stress hakkab tulema, võtab ta midagi ette. Ta võtab ette midagi materiaalset, saamata aru, et tegemist on vaimse probleemiga, mis ei mahu enam sisse ära? Ta ei mõtle, et niiviisi jookseb ta stressi eest ära. Niikaua kuni jookseb, ei tunne ta stressi. Pole vahet, kas joostakse vaimselt või füüsiliselt. Nagu seisma jäädakse ja maha rahunetakse, hakkab stress jälle tunda andma. Ta ei arutle: "Eelmisel korral lahutasin oma meelt, sportisin, reisisin ja tundsin, et kõik on hästi, aga varsti olin jälle stressis. Järelikult ei olnud see õige ettevõtmine. Järelikult on mul vaja aru saada millestki, millest ma praegu veel aru ei saa. Peaksin vist oma hingeasjad korda tegema."

Vanemad, kes on ise lapse tulekuks valmis, oskavad lapsele toeks olla. Nad tunnevad ära, millal laps hakkab metsa kasvama, ja võtavad kohe midagi vaimselt ette. Nad ei imetle oma lapse negatiivsust kui koerustükki, mis imetlemise tõttu kasvab oma üleoleku näitamiseks, teiste proovilepanekuks, olemasolevate käitumistavade ignoreerimiseks. Nad ei kiitle: see laps on suur isiksus, erakordne isiksus, kes teab, mida tahab. Nad saavad alateadlikult aru, et isiksus on isiksus, aga kui see on suur ja erakordne, siis see on juba egoism, mille kasvu ei tohi kiitmistega forsseerida. Lisaks kõigele isiksus teab, mida vajab, ja elab vajaduste järgi. Paraku ei saada väliselt sellest vahest aru.

Isiksus tunneb, mida ta vajab ja mida ta ei vaja. Ta teab, et nii on antud hetkel, aga järgmisel hetkel võib kõik olla teisiti. Ta ei torma järgmisse hetkesse, vaid kohaneb sellega, kui see tuleb. Iga uus hetk on looming, millega isiksus areneb.

Samadel põhjustel ei süüdista lapse tulekuks valmis vanemad ei iseennast ega last, kui midagi juhtuma peaks. Pisikesed probleemid viivad ju elu edasi. Suur Elu koosneb pisikestest probleemidest. Teineteisele toeks olemisega toetavad nad last nagu puukest aias. Samasugune puukene metsas ei vaja tuge, sest ta kasvab keskkonnas, mis võimaldab tal kasvada selliseks, nagu ta on, hindamata teda tema välise vormi pärast heaks või halvaks.

Tuge vajab puukene, mis on toodud aeda kasvama. Vast teate, et sellisele puule pannakse kaks tuge, arvestades valitsevate tuulte suunda. See tähendab: arvestades olusid, ümbritsevat atmosfääri. Kas üksmeelselt elavad vanemad on lapsele selliseks toeks? Ei ole. Lapsele on vaja, et ta vanemad oleksid ühel nõul. Ühel nõul olevad vanemad võivad olla erimeelsed, aga kui asi puutub lapsesse, siis ei tee nad teineteisele risti vastupidi käivaid otsuseid.

Mida teevad head vanemad? Nad õõnestavad teineteise autoriteeti. Millega? Sellega, et kui üks keelab, siis teine lubab. Õigem oleks öelda, et seda teeb nende tahtmine olla hea ja parem. Nemad ise sageli ei teagi, mida teevad. Nad märkavad ainult tulemust. See, kes on hävitanud teise autoriteeti, hakkab teist süüdistama autoriteedi puudumises. Nii hävitatakse teise autoriteet lõplikult. Sageli on aktiivsemaks pooleks naine, sest naistel on alati kiire. Kui laps sellest metsa kasvab, siis peab isa olema see, kes last karistab. Vihaga lapse kallale tormav isa hävitab oma autoriteeti lapse silmis veelgi. Ta jätkab seda, mida naine alustas. Hiljem imestatakse naiivselt, miks laps nii hirmsasti mehi vihkab.

Naiselikud mehed käituvad samamoodi naise suhtes, hävitades ema autoriteeti perekonnas. Pole võimatu, et sama eksperimenti jätkatakse lastelaste peal. Nii põlvkond põlvkonna järel kuni ema ei ole enam emana enda jaoks autoriteet. Ta jätab lapsed mehele või ühiskonnale kasvatada. Kuna rohkem on isasid, kes ei ole enda jaoks isana autoriteedid, siis on rohkem ka naisi, kelle jaoks isa ei ole autoriteet. Nad kasvatavad lapsi üksi, sest tõmbavad endale ligi mehi, kes ei ole isana enda jaoks autoriteedid ja lähevad seepärast perekonna juurest ära.

Lapse elus on kõige mõjuvõimsam ema sõna, nii heas kui ka halvas mõttes. Ükskõik, mida ütlevad teised, ema sõna jääb peale. Seepärast on emal vaja jälgida, et ta ei hävitaks teiste inimeste autoriteeti. Olgu see teine isa, vanaema, vanaisa, tädi, onu või ükskõik missugune võõras inimene. Oma last on vaja küll kaitsta täiskasvanute egoistlike tahtmiste eest, aga mitte tõe eest, mis viitab vanemate vigadele. Ema, kes tahab hea olla, ei tarvitse tähelegi panna, et tema enda rahulolematus ja protest mehe vastu kandub üle lastele, mistõttu lapsedki muutuvad rahulolematuteks ja protestivateks. Kõige rohkem kannatab sellepärast ema ise, sest kõik tuleb talle laste kaudu riko¹etina tagasi.

Hea ema ja halb laps on ühe terviku kaks otsa.

Kuna probleeme on kõrvalt parem näha, siis nii mõnigi annab emale inimlikult asjatundlikku nõu, kui näeb, et ema lapsega hakkama ei saa. Reaktsioon sõltub ema uhkuse suurusest. Mida kõrgemalt haritud ema, seda kindlam, et ta teeb soovitusele risti vastupidi. Sageli lausa demonstratiivselt, hävitades sellega nõuandja autoriteeti, märkamata, et sedasama teeb ta ka oma autoriteediga. Kangekaelsusest võib seda aastaid korrata. Oma inimene võib sellest solvuda, aga lapse kiivakiskumist nähes tuleb ta oma nõuandega uuesti, riskides saada halvaks inimeseks. Solvunud võõras seda ei tee. Ta läheb eemale ja jääbki sinna, sest tal ükskõik. See pole ju ei tema laps ega tema autoriteet.

Tahtmisi kasvatakse tahtmistega. Eelmise põlvkonna tahtmised kasvavad järgmise põlvkonna tahtmisteks nii otseses kui kaudses, nii maises kui vaimses mõttes.

Järjest suuremateks kasvatatakse lapse tahtmised sellega, kui talle tahetakse anda kõike, mida ta tahab, olgugi et see pole vajalik. Laps ihkab ju kõike, mida silm näeb, hiljem kõike, mida kõrv kuuleb. Hea olla tahtev ema tunneb ennast hirmsasti süüdi, kui ta ei saa täita lapse tahtmisi. Tema meelest tahab laps ju nii vähe. Emaga võrreldes muidugi vähe. Õnnetuseks tema tahtmised kasvavad iga päevaga. Laps, kes ei saanud oma tahtmisi, hakkab jonnima. Mida suurem on ema süütunne, seda rohkem laps jonnib. Mida parem püüab ema olla, seda hüsteerilisemalt laps kisab, sest mis liig, see liig. Lõpuks tahab laps ainult ema. Kui ta on ema süles, siis ta särab kui päiksekene, aga kui ema ta minutiks maha paneb või kellegi teise, kasvõi isa sülle annab, siis röögib nagu ratta peal.

Maksimaalselt võib tahta inimest.

Kui ema tahab isa ja/või isa tahab ema, siis laps tahab ema ja/või isa. Mida suurem on vanemate tahtmine teineteist omada, seda enam on laps kramplikult kinni vanemas, kes on hetkel ta käeulatuses. Tahtmine omada teist inimest jääb alati realiseerimata, sest vaimu pole võimalik omada, seepärast käib selle tahtmisega automaatselt kaasas rahulolematus. Mida rahulolematum on ema isa suhtes, seda rohkem tahab ta protestiks olla ainult ema. Naine, kes tahab olla ainult ema, ei taha meest sellisena nagu mees on, kuigi vajab. Emade rõõm teadmisest, et laps tahab ainult teda, teeb ema lapse orjaks, mistõttu laps hakkab ema järjest rohkem ära kasutama. Pettumused, kurbus ja enesehaletsus lapse pärast ei lase ennast kaua oodata.

Isaga, kes tahab omada naist, keda võiks kohelda nagu omandit, juhtub sama. Ühel hetkel tahab ta protestiks, tõestuseks, kättemaksuks naisele olla ainult isa. Nii ongi isa muutunud lapse orjaks. Laps, võibolla alles imik, istub alguses ülima mõnuga isa süles, aga varsti muutub rahutuks ja hakkab virisema. Talle ei meeldi, kui isa istub paigal, ei meeldi, kui käib ringi, ei meeldi, kui mürab, ei meeldi, kui on tõsine. Ta tahab aina rohkem. Talle meeldib istuda isa pea peal, varsti ükskõik missuguse inimese pea peal. Mitte ilmaasjata ei öelda ärahellitatud inimeste kohta, et ta peab iseenda õiguseks teisele pähe istuda.

Sellisest pidevalt pisarates lapsest ei saada õigesti aru, eriti kui tekib nutukramp, mis võib olla üsna tõsine tervisehäire. Selline kramp tähendab paanilist üksiolekuhirmu, mis läks üle õudustundeks, et mind ei taha keegi. Pidevalt röökivat last ei taha ju tõesti keegi. Mis on sellise üksiolekuhirmu põhjuseks? Vanemate, eriti ema tublidus. Liigne tublidus muutub üksiolekuks, see omakorda üksiolekuhirmuks, see omakorda tahtmiseks olla seltskonnas, see omakorda tahtmiseks omada kasvõi ühe inimese seltskonda. Ja tekibki uppuja haare lähedalolija järele. Sageli on see lähedalasuja õde või vend, kes on kohustatud tegema seda, millega ema pole hakkama saanud. Olles niigi kisakõri ohver, saab ta veel riielda ka.

Lapsed vajavad rahu, aga üksiolekuhirmus vanemad tahavad seltskonda. Neid toetab praeguse aja ühiskondlik arvamus, mis peab õigeks ratsutada imikuga kasvõi mööda maailma. Nende õigsust tõestab asjaolu, et lapsele see meeldib, sest laps on siis rahulik. Sellest, et laps on rahulik siis, kui vanemates on rahu, ei saa nad aru. Seda, et inimene, kelles ei ole hingerahu, ei saa olla tema ise, nad ei tea. Ega tahagi teada. Ego ei lase.

Kuna keegi ei saa pidevalt mööda maailma ringi leekida, siis kohe kui on paikseks jäädud, algavad ka probleemid. Seltskonna puuduses piinlev ema või isa kannatab üksindusehirmu krambis oleva lapse käes, kes muutub aina suuremaks türanniks, mistõttu võib hävitada perekonnaliikmete autoriteedi üksteise silmis, nii et perekond läheb lahku. Ülihea olla tahtev ema muutub sellest aina rohkem lapse orjaks, ta ei näe ega kuule, et tema laps hakkab kasvades hävitama järjest suurema inimesteringi autoriteeti, kuni leiab kõva kivi, kelle peale tema hammas ei hakka. Hoidku Jumal, kui sellisel emal on mitu last. Ta ei saa ju ühegagi hakkama. Ilmeksimatult võib öelda, et ema närvisüsteem kannatab väga.

Missugune on inimese autoriteet, seda näitab tema harknääre. Nii nagu harknääre on rinnakuluu taga varjus, nii võib autoritaarsuski olla autoriteetsuse taga varjus. Autoritaarsus on enda autoriteedi tõstmine teise autoriteedi hävitamisega. Paraku pole tõstetud autoriteetsus enam autoriteetsus. Endast lugupidava inimese ehk enda jaoks autoriteedi harknääre on normaalse suurusega, see tähendab terve. Harknäärme haiguslike muutuste põhjustaja on autoritaarsus.

  • Mida suurem on endast heal arvamisel oleva inimese autoritaarsus, seda suurem on tema harknääre, kasvajalise suurenemiseni välja. Autoritaari ohvri harknääre on väike, sest ta pole keegi.

  • Mida väiksem on inimese autoriteet, seda väiksem on tema harknääre, täieliku hajumiseni välja. Kui inimese autoriteetsus on nagu tühi koht, siis tema harknääregi on tühi koht.

  • Mida üllam ja kõrgem on eesmärk, millega inimene püüab autoriteediks saada, ja mida suuremad on seepärast tema kangelaslikud kannatused, seda kindlam on, et inimene saab omale vähi. Harknäärme vähk on eriliselt suureks autoriteediks pürgiva inimese haigus.

Kui vanemad ei oska olla ühel nõul, siis laps on nõutu. Kui ta seda ei oleks, siis ta ei käiks pidevalt midagi küsimas ja ei protestiks vastuse peale. Nõutul lapsel puudub omaalgatus. Alguses ta küsib pidevalt, hiljem tahab, et kõik toodaks kätte või tehtaks ära. Miks? Sest vanemad, kes ei ole ühel nõul, on rahulolematud. Neil pole aega süveneda tehtusse, et märgata arengut, nad annavad kohe hinnangu, mis tekitab lapses tahtmatuse mõelda oma peaga ja teha oma kätega.

Teineteist toetavate vanemate laps saab alati hakkama, sest ta taipab kõike lennult. Nõuande ootamise asemel leiab ta abinõu ise. Ta võtab kuulda oma vanemate nõu, aga ei põlga ära ka võõraste nõuandeid. Samas ei järgi ta kellegi nõu pimesi, sest vanemate nõuanne ei ole olnud käsk. See on olnud tugi oma inspiratsiooni, enesealgatuse realiseerimisel.

Mida väiksem on laps, seda tähtsam on, et vanemad oleksid teineteisega ühel nõul, sest kõige raskem on sirgeks toestada puukest, mis on kõver juba juurelt. Juurelt kõvera puu tüvele jääb ka kõige paremate tugede puhul jõnks sisse, mis on ta nõrk koht. Keegi ei tea, missugusel hetkel see alt võib vedada. See tähendab: ilma toeta kõveriti kasvanud või kasvatamisega kõveraks kasvatatud laps vajab sirgeks kasvamiseks juba sigimisest alates armastavat ja hoolitsevat tähelepanu.

Süütunded tekitavad ülihoolitsemist - kasvatamist.

Ükskõiksus tekitab hoolimatust - kasvatamatust.

Kõverad jalad tähendavad füüsiliselt midagi, millest olen rääkinud eelmistes raamatutes, aga sünnipärane välimus ei tee haigeks. Sünnipärane välimus on vaid kehaks vormunud (formeerunud, materialiseerunud) eelmise elu energiad. Vorm muutub haiguslikuks käesolevas elus omandatud energiate toimel, mida saame kõige rohkem oma vanematelt. Võõrastelt inimestelt saadud analoogsed energiad vaid mitmekesistavad meie energiate mosaiiki.

Kõige sagedamini kasvavad lapsed kõveriti emade ülihoolitsemisest ja isade ükskõiksusest kasvatamise vastu. See tähendab emade süütundeid ja isade tundetust, mis on süüdistamistega häbistamise tagajärg. Mida nõudlikum on naine, seda rohkem nullib ta ära mehe iga sõna, öeldes sellega, et isa pole keegi. Kui mees ei taha vastata samaga, siis ta paneb suu aina enam kinni ja laseb kõike otsustada, keelata, käskida ainult naisel. Varsti räägib naine seda, mida tänapäeval kuuleb kõikjalt: perekonnas on kõik naise õlul. Kusjuures lapsed on üle käte, sest lapsed kasutavad armutult ära vanemate oskamatust teineteisele toeks olla.

Süütunnetega vanem ei pane üldse tähelegi, kui laps tuleb temalt küsima seda, mida teine vanem minut tagasi keelas. Lubades lapsele keelatut, et vältida oma süütunnete kasvamist, annab ta loa ja ei märkagi, et solvab abikaasat. Kui keegi teeb märkuse, siis ta õigustab ennast sellega, et teine keelas ilmaasjata. Või: ta tegi lapsele liiga. Tegelikult ei tee ükski naist toetav mees ega meest toetav naine liiga oma lapsele. Seepärast on lapse normaalse kasvamise huvides kasulik igal vanemal nõustuda selle vanema otsusega, kes ütles oma otsuse välja esimesena. Kui otsus on vaieldav, siis tuleb see rääkida rahulikult selgeks kõigepealt omavahel. Lapsed on nii arukad, et nad aktsepteerivad vanemate eksitusi.

Läbirääkimised on normaalsete suhete alus. Pöörake tähelepanu sõnale "läbirääkimine". Omavahel käivad läbi ehk suhtlevad väga erineval tasandil inimesed, kes oskavad kõigepealt läbirääkimisi pidada, sest ka materiaalselt tasandil on sõna nii mõistetav kui ka arusaadav. Sõna on ju vaimse tasandi keha. Vaimne ja füüsiline tasand kohtuvad ja ühinevad sõnas. Lähedane läbikäimine algab sõnalisest suhtlemisest ehk läbirääkimisest, kus olukorda selgitatakse mõlemale poolele arusaadavas keeles.

Lapsest, kelle vanemad on osanud ükskõik kui vastuolulises olukorras leida ühise keele, võib tulla asjatundlik diplomaat. Lahutatud perest pärit lapsest seevastu ei tule kunagi oma ala tundvat diplomaati või poliitikut. Temast võib tulla kas hea või halb diplomaat või poliitik.

Kasvatatud inimesel on raske võtta sellist nõu kuulda, sest ta on kindel oma õiguses. Kasvatatud inimene ei saa ise arugi, kui kasvatatud ta on. Tahtmine näidata, tõestada, et ma olen kasvatatud inimene, mitte mingisugune lastetoata kasvatamatu metslane, tekitab palju segadust. Näiteks rääkisin ühele patsiendile, mismoodi toimib teistele lootmine üleüldiselt ja temale isiklikult. Õpetasin, kuidas vabastada lootust, et keegi teeb mind õnnelikuks, kuigi olen stresside vabastamisest rääkinud korduvalt kõikides raamatutes. Miks ma kordasin? Miks ma ei öelnud: lugege raamatust? Sest ei tahtnud kasvatatud inimest oma kasvatamatusega ära peletada. Tulemus - mulle oma tühjade silmadega otsa vaadates küsib ta: "Mida ma siis loodan?"

Tjah, olen küll kokku puutunud igasuguste asjadega, aga mõni asi on ikka esmakordne. Vastasin: "Miks Te küsite seda minult? Mina tean, mida mina loodan. Ma loodan, et Te hakkate iseendaga tegelema ja ei looda enam, et mina elaksin Teie elu ära. Aga mida Teie loodate?" Ta ei saanud aru, et küsimuses oli vastus valmis. Ta kergitas vaid kergelt kulmu nagu kasvatatud inimesele kohane.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.