Tubliduse traagika

Nimetasin kasvatatuse tühjade silmade sündroomiks ja soovitan alati jälgida vestluspartneri silmi. Vastasel juhul kulutate ennast mõttetult. Kes vajab Teie abi tõeliselt, see kuulab südamest ja teatud hetkel lööb ta silm poolelt sõnalt särama. Teil on kohe selge, et ta sai asjast aru. Inimene oli selleks asjaks valmis. Oma kasvatatuse demonstreerijatega sellist asja ei juhtu. Nad ei ole veel valmis.

Need, kes ei ole millekski valmis, võivad seda hullupööra tahta, aga kui selle saavad, siis lähevad peaaegu hulluks. Klammerdudes saadud omandisse, peetakse ennast paremaks, hävitades samaaegselt omandit. Selliseks omandiks võib olla ükskõik mis või kes, vaimne või maine. See, kes ei ole valmis, on alati valmis võitlema omandi eest.

Eriti halb on kui niimoodi tahetakse ja omatakse teadmist. Selle asemel, et jälgida, mis last huvitab või milles avalduvad lapse loomupärased vaimuanded, suunatakse last teadlikult ainult ilusa, hea ja kasutoova poole. Kui lapsevanem ei taha olla egoist, siis ta kasutab lapse kallal suisa ajupesu, manipuleerides sõnaga "meie". "Meie läheme nüüd õppima," - rõhutab last õppima sundiv ülihea lapsevanem, kelle enda mõtted on hoopis kusagil mujal. "Meie läheme nüüd magama," - valetab ta igal õhtul, aga ise istub teleka ette. "Meie ei söö ebatervislikku toitu," - ütleb lapsevanem, kes üritab lapsele sisse sööta mikrouunis soojendatud konservtoitu, mille pakendil on märge "Naturaalne". Ta laseb ennast petta igast reklaamist, saamata aru, et petab sellega ka teisi.

Kui kasvatajad ei harjuks kasvatatavate kõrvalepööratud pilguga või ei põhjendaks haigete langetatud pilku võimetusega lauge tõsta, siis neil tekiks küsimus: miks meie vahel ei ole nii hädavajalikku silmsidet? Kes leiab aega vaadata teise silmadesse, see leiab tee teise hinge, et mõista, mis seal toimub. Oskus aidata tekib siis iseenesest. Võibolla polegi tarvis muud kui mõista. Kellel on aega, see ei kiirusta hukkamõistmisega.

Inimene tuleb oma eluga toime ise.

Tubli inimene tuleb oma eluga toime üksi.

Süvenemata nende ridade sisusse, võib tunduda, et kirjutaja on korranud ühte ja sama mõtet. Tegelikult erinevad "ise" ja "üksi" teineteisest nagu öö ja päev. Arenenud inimeste maailmas on järjest rohkem tublisid inimesi, kes tõestavad aina suurema sportliku kirega, et nad saavad oma eluga üksi hakkama. Pealtnäha võivad nad isegi õnnelikud olla. Mis õnne on inimesel, kellel ei ole oma perekonda ega lapsi? Rõõm näilisest vabadusest võib tunduda õnnena. Rõõm, et ei ole närvesöövat abikaasat ja rumalaid sõnakuulmatuid lapsi, samuti.

Suureneb inimeste hulk, kes teavad, et neil on perekond, sest füüsiliselt on, aga nad ei tunne seda. Selline inimene on uhke oma abikaasa tubliduse üle ning ei märkagi, et mida rohkem ta kiidab abikaasa tublidust, seda suurem on tema oma üksindus, sest tubli abikaasa ei vaja tema lähedust. Samuti on tublide lastega. Nii hakkab oma terve ja õnneliku perekonna üle uhke olev inimene aina rohkem tundma, et teda ei armastata ja teda ei vajata. Tema enda tublidus sulab sellest nagu kevadine lumi.

Tublidus on kasvatamise tagajärg. Tubli inimene solvub, kui talle öelda, et tema pingutused üksi toime tulemise nimel on tubliduse tõestamine ja võitlus vanemate või ükskõik missuguste kasvatajate võimu alt pääsemiseks. Niimoodi iseennast pettes kasvab iga järgmise põlvkonna tublidus, kuni on käes kriitiline piir, millest inimesed ise ei pruugi aru saada.

Tubliks kasvatatud laps võib olla nii äärmuslikult tubli, et vanematel pole temaga absoluutselt mitte mingit muret. Lapsel seevastu võib hinge taga idaneda suur mure. Mure nimi on lastetus. Miks? Sest last ei saa sigitada üksi. Nii ongi järjest rohkem äärmiselt tublisid inimesi lastetud. Nende püüd tulla üksi kõigega toime toimib nii, et nad ei eruta partnerit seksuaalselt või ei erutu ise, olgugi et armastavad. Kuna sarnane tõmbab sarnast, ja abikaasad on tõesti mõlemad väga tublid, siis nende tublidus summeerub ülitubliduseks, mis tähendaks sünnipäraselt homoseksuaalse lapse sündi. Kui laps ei vaja sellist õppetundi, siis ta nendele vanematele ei tule, olgugi et vanemad kõiges muus vastavad tema vajadustele. Mittetulemisega õpetab ta vanemaid vähem tubli olema. Kui vanemad parandavad oma vea, siis ta tuleb.

Seisundit, mille puhul naine ei avane mehele ja ei võta mehe antut vastu, nimetatakse anorgasmiaks, suguliseks külmuseks. Naine võib olla sellega nii harjunud, et ta ei saa aru, miks mees talle ütleb: sa oled külm naine. See võib naist nii solvata, et ta ei anna mehele kunagi andeks. Selline naine ei saa aru, kui öeldakse, et karm tõde solvab kõige rohkem. Ta eitab ka solvumist, sest otse südamesse läinud solvang lööb hinge korraks kinni - õhku ahmiv inimene ei tunne solvumist. Tema solvumine muutus momentaalselt teadmisele tuginevaks andestamatuseks - egoismiks. Vaatamata sellele võib naine elada suguelu, sest tema anatoomia ja füsioloogia võimaldavad seda. Kui tema korralikkus saavutab kriitilise piiri ja ta elulised vajadused sellest ei kao, siis ta muutub mittekorralikuks, õpib seksitehnika selgeks, loob juhusuhted või tellib omale meesprostituudi, et tõestada kasvõi endale, et ta on väärt naine. Mida rohkem ta maksab, seda rohkem kiidusõnu ta mehelt kuuleb, sest see mees ei pea kinnimakstud sõnade eest vastutama.

Mehe samasugust seisundit, mille puhul mees ei avane naisele ja ei võta naise antut vastu, nimetatakse impotentsuseks. Ka mehed on inimesed, ka nemad solvuvad, ka nemad on kurvad ja lootusetud, kuigi nemad peavad seda eriti häbenema ja häbenevadki. Tulemuseks on impotentsus. Täielikult egoistist mees seksib kui sugutäkk ja külvab seemneid nagu muru ilma igasuguse vastutustundeta. Mida frigiidsem on naine, seda rohkem ta ihaldab sellist meest, aimamata, et sellist looma polegi võimalik kodustada. Tubliks kasvatamise vastu protestivad mehed on absoluutselt kindlad, et mees peabki selline loom olema, sest see meeldib naistele. Omamoodi on neil õigus, sest tublid naised saavad kõige muuga ju ise hakkama. Et lapsed ei saa, selle peale nad ei mõtle.

Vastutusvõimetute inimeste üldine tunnus on mõttetus mõelda inimeseks olemise teemadel. Nad eelistavad loomadena tegutsemist.

Väga tublide inimeste üheks kõige suuremaks probleemiks on perekonna loomine. Nad kahtlevad perekonna vajaduses. Nad saaksid ju üksigi hakkama. Kui keegi neile käpa peale paneb ja nad ära võtab, siis iga kord, kui perekonnas on mingi probleem, vallandub kahetsus: ma poleks pidanud abielluma, ma pole abieluks sobilik. Väga tublid inimesed tahavad perekonnas olla üksi. Kui abikaasa on mõistev, siis soov saabki rahuldatud ja perekond püsib. Abikaasa peab olema väga tubli, et seda välja kannatada. Ka lapsed peavad olema väga tublid. Väga tubli vanem, eriti isa, võib mittetubli lapse pärast perekonnast lahkuda, öeldes, et see pole tema laps. Samas võib ta väga tublit kasulast täiesti omaks pidada.

Oma naine ja laps on sellisest jutust kohutavalt ¹okeeritud. Nad ei saa aru, et mees samastab ennast oma tublidusega ja muud ei näe ega kuule. Seni, kuni teda kodus tubliks kiideti, oli see tema kodu. Kui enam ei kiideta, läheb ta otsima kohta, kus kiidetakse. Kui ei lähe, siis ta kõrvakuulmine kannatab. Kuulmishäirete eelsümptom on valikuline kuulmine. See tähendab: tubliks kiitmist kuuleb tubli inimene kohe, igasuguse rahulolematuse suhtes võib olla täiesti kurt. Kodused ei suuda seda uskuda, aga see on tõesti nii.


NÄIDE ELUST.

Jalutasin tänaval. Minu ees läksid noor ema ja paariaastane poisipõnn, kes hoidis ema sõrmest kõvasti kinni. Kuna nii suured mehehakatised tahavad kõike ise teha, siis imestasin, sest tundsin, et laps kardab üksi minna. Vaevalt jõudis see mõte mul peast läbi lipsata, kui ema raputas poisi oma käe otsast lahti ja ütles: "Mine üksi! Miks pean mina sind tarima?"

Paaniline hale kisa oli minu kõrvadele valus kuulata, aga ema jaoks oli see tavaline. Ema oli sellega harjunud, kuigi sellise asjaga ei tohiks harjuda. Ema oli tüdinud ja väsinud, sest üksiolekuhirmus laps ei anna emale rahu ei päeval ega ööl.

Kuidas oleks emal vaja olnud käituda? Tal oleks olnud vaja öelda lapsele: "Mine ise! Sa ju suudad." Laps oleks läinud ja olnud õnnelik, sest tal võimaldati olla Mina Ise - isiksus.

Seltskonda armastavad inimesed ei saa tublidest inimestest kunagi aru. Eriti arusaamatuks on seltskondlikele inimestele homoseksualistid.

Äärmuslik tublidus koos patu absoluutse eitamisega summeerub homoseksualismiks.


© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.