Tähtsust täis laste maailm

Arenguküpsuse järgi on planeedil Maa kõige rohkem lapshingesid ja noorhingesid, kes inimkonnana kasvavad ja küpsevad märksa aeglasemalt, kui pealtnäha tundub. Kasvatamise ja küpsetamise pärast peame ühe tarkuse tundmaõppimiseks tulema uuesti kümneid ja kümneid kordi, arenedes ühe eluga võibolla ainult sümboolse minuti võrra vanemaks vaimuks. Eriti suured kiirustajad, kellel kunagi aega ei ole, on valged inimesed. See tähendab: valged peavad ennast mustadest targemaks ja töökamaks, aga mustad õpivad elutarkusi rohkem, sest neil ei ole kiiret. Mustadel ei ole hirmu hiljaks jääda. Õigem on öelda, et neil on see stress väiksem. Neil on üleüldse kõik stressid väiksemad.

Järjest sagedamini räägitakse: ole mina ise. Mina räägin samuti. Mida see tähendab? Konkreetselt tähendab see seda, et kui inimene on lapshing, siis pole vaja seda häbeneda. Vaadake idamaade inimesi. Välimuselt ja tegemistelt on nad nagu lapsed, aga olemiselt on nad küpsed hoidma elufilosoofiat, millele baseerub paratamatult ka läänelik filosoofia. Selliste lapshingede vorm ja sisu on suhteliselt tasakaalus, nad on nagu on ja elu õnnestub neil nagu lastel. Mis selles siis halba on? Lapshing ei ole laps. Idamaade ja arengumaade inimeste sigivus tõestab, et nad ei ole lapsed. Nad on lapshingena käesolevas elus üsna noorelt nii piisavalt küpsed, et nende armastus kannab sellist ihuvilja.

Sama ei saa öelda valgete inimeste kohta, kes, olles lapshinged, poevad või nahast välja, tõestamaks, et nad ei ole lapsed. Oma soliidsust tõestav valge inimene suhtub armutult lapsikusse, aimamata, et ta on armutu oma varjatud olemuse suhtes, mille ta on peitnud ära isegi enda eest. Teadvustamata, mida ta teeb, hävitab ta oma suhtumisega teistesse iseennast. Hirm ja häbi olla mina ise on nii suur, et valgete inimeste teaduslikult aretatud tõug Maa peal on hävimisohus. Varsti ei saa pooled valged enam lapsi, sest on elu lõpuni liiga lapsed, et sigitada ja kanda ilmale järeltulevat põlve. Vaatamata sellele tõsiasjale ei taha valged inimesed tunnistada oma lapsikust. Häbenevad. Elu jätkumine Maal oleks tõsiselt ohus, kui tumedanahaline inimkond petaks ennast samapalju kui valgenahaline.

Lapshinged võiks jagada kolme gruppi:

liiga lapsed e. ülilapsikud,

nagu lapsed e. lapselikud,

lapsed e. täitsa lapsikud.

Liiga lapsed on need, kes uhkustavad oma lapsikusega. Nagu lapsed on need, kes on nemad ise ehk isiksused. Lapsed on need täiskasvanud, kes häbenevad ja hävitavad oma lapsikust. Olles ühe terviku kaks otsa, konkureerivad uhkus ja häbi teineteisega, kusjuures inimene on oma stresside käes abitu. Olles kohustatud olema hakkaja, ei tunne ta oma abitust. Oma uhkuse ja häbiga on ta nii harjunud, et need ei tekita emotsioone. Seepärast ütleb ta täie kindlusega, et ta ei ole uhke ja et tal pole häbi. (NB! Tal pole häbi öelda, et tal pole häbi.)

"Arengupeetusega inimene" võib oma uhkuse ja häbiga nii harjuda, et peab ennast absoluutse kindlusega austusväärseks isiksuseks, kellel on õigus nõuda, et teda austataks. Ta on sügavalt solvatud, kui seda ei tehta. Seda ei tehta keskkonnas, kus inimestevahelised suhted on inimlikumad, siiramad, avalamad, ausamad, lihtsamad, emotsionaalsemad. Kahjuks vaatab uhkus ülalt alla ja hindab välist. Seepärast nimetab ta inimlikkuse primitiivsuseks, labasuseks, matslikuks, aimamata, et ta näeb kõiges vaid iseenda varjatud poolt.

Mida ei saada kodust, seda otsitakse võõrsilt.

"Arengupeetusega inimene" on ülimalt meelitatud, kui teda austatakse ja peetakse paremaks. Kes peab ennast arenenud inimeseks, see ongi juba arengupeetusega inimene. Ta ei mõista, et Maal pole arenenud inimesi, sest ükski vaimolend ei ole lõplikult valmis. Maal on arenevad inimesed. Arenevad inimesed oleme potentsiaalselt kõik niikaua, kuni meil on nii mõistus kui ka mõtlemisvõime. Kui mõistust ei ole, siis puudub ka mõtlemisvõime. Kui on ainult mõistus, mille olemasolust annab märku faktimälu, aga puudub mõtlemisvõime, siis areng on peetunud.

Mõistusega mõtlemisvõimetute inimeste arv Maal hakkas kasvama vahetult enne XXI sajandi algust, sest lagunes riik, kus kommunismiideaal, mis põhimõtteliselt on paradiisiideaal, oli igale kodanikule kohustuslik. Hävitatud sotsialismi asemele asus uuskapitalism, mille ideaaliks on raha. Kui raha muutub Jumalaks, siis kaob mõtlemisvõime. Mõtlemisvõimeta mõistus paneb inimese kõigepealt tegutsema. Tagajärgedele mõtlemine ei kuulu mõistuse tunnuste juurde.

Mõistus asub vasakus ajupoolkeras.

Mõtlemisvõime - paremas ajupoolkeras.

Arenevad inimesed, need, kelle parem ajupoolkera töötab, vajavad arengumaade energiat. Nad otsivad sealt iseennast taga ja sageli leiavadki. Sarnane leiab ju sarnase. Kahjuks ei torka need inimesed silma, sest nad ei lähe muutma kedagi ega midagi. Arenenud inimesed vaatavad neid hoopis kui veidrikke, kes ei tea isegi, mida tahavad.

Arenenud inimesed teavad, mida tahavad, seepärast arengumaad tõmbavad neid. See tähendab: arengumaad tõmbavad arenenud arengupeetusega inimesi, kes on arengumaadest vaimustuses ja igatsevad sinna üha uuesti tagasi. Miks? Kas sellepärast, et sealt saab maiseid varandusi? Seda kindlasti, aga tänapäeval juba rohkem sellepärast, et sarnane tõmbab sarnast. Omasuguste seas on hea ja vaba olla. Seal ei pea olema pidevas pinges, et tõestada oma paremust.

Mõnus on tunda, et sinusse suhtutakse hästi. Kui sulle vaadatakse vaimustunult alt üles, siis on hea kasvatada oma ego. Teadmine, et olen parem, võimaldab mängida heategijat ja kasvatada oma ego veelgi. Oma arenenud ühiskonnas seda võimalust pole. Seal oled võib olla tühi koht, keda ei märka keegi.

Alaväärsuskompleksiga inimene on alati unistanud härraks olemisest ja ta on vaimustunud, olles seda kasvõi lühiajaliselt. Mängides tõsimeelselt härrat ei märka ta, et loomavaistuga arengumaa inimene tabab võltshärra vajadused momentaalselt ära ja mängib mängu lustlikult kaasa. Härra petab oma meisterlikkusega ennast, tema petab härrat ja mõnuleb. Härraste pahameel selle üle ei vähenda pealtvaatajate aplausi.

Arengumaade inimeste nahavärv on reeglina tumedam. Maa peal oldud aja pikkus määrab inimese naha värvi. See tähendab, et reinkarnatsioonide arv korrutada elude keskmise pikkusega on Maa peal elatud aeg, mille pikkus on valgetel inimestel suurem kui tumedamatel. Samas võib põhjamaine valgetverd inimene olla jooksnud ühest elust teise nii kui laps, et saada oma tahtmist, aga õppinud pole oluliselt midagi, sest õppimiseks on vaja aega. Kui pole aega, siis pole armastust ja siis ei kanna ka intiimsuhted vilja.

Kokkuvõtlikult: lapsik on arvata, et kiirustamisega jõuab kuhugi kiiremini või saab midagi paremat. Kuna kõik probleemid algavad hirmudega võidu jooksmisest, siis kõik, mis ma olen kirjutanud stressidest, ongi meie naiivsuse vili. Niikaua, kuni me sellest aru ei saa, kasvatame paratamatult oma ego.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.