Tahtmiste taevariigist

Kasutan tahtjatele vastamiseks sageli ütlemist: tahtmine on taevariik, saamine - iseasi. Tahta võime, see ei tähenda, et me saaksime oma tahtmise. Saame, kui vajame. Kusjuures sageli kannatuseks iseendale. Kui tahtmise tekkides oskaksime endalt küsida: "Kas seda on mulle tarvis?", siis võibolla ei saaks ei tahtmist ega kannatust. Kusjuures hing oleks rahul ja keha terve. Oleksime õnnelikud ainult sellest, et ei saanud seda, mida polnud tarvis.

Teid võib häirida minu jutt tahtmistest, sest eelmistes raamatutes olen pajatanud neist piisavalt. Rahustagu Teid, nagu on rahustanud paljusid teisigi teadmine, et tegelikult kirjutan ma endale. Tegelikult teeb iga inimene kõike endale, ainult näiliselt teeb ta teistele. See on minu avastamiste ja arenemise lugu. Hiljem loen ja avastan iseennast. Iga kord uuesti. Põnev on. Justnagu poleks enne lugenudki. Kirjutamisest rääkimata.

Inimesed arenevad pidevalt elust ellu, päevast päeva ühte ja sama korrates, aga iga korraga aina uut avastades. Tegelikult iseenda varjatud potentsiaali avastades. Keda rutiin tüütab, see ei teinud südamest. Seepärast ei saanud ta elu õppetunnist aru. Aastakümneid rõõmsalt üht ja sama tööd tegev inimene võib neid ridu lugedes arvata, et tema teeb kõike õigesti. Kui tema vaimne ja füüsiline tervis on korras, siis ongi nii. Kui ei ole, siis ta on harjunud tegema rõõmsat nägu, sest see on rahaliselt või mõnes muus mõttes tasuv töö. Ta teeb seda tööd vastumeelsusest hoolimata, mistõttu ongi haige.

Tuletan meelde, et

- tahtmine ja tahtmatus on ühe terviku kaks otsa. Tahtmisest saab mittetahtmine siis, kui tahtmine ületab kriitilise piiri ehk kui tahtmisest saab kõrini. Mittetahtmise muutmine uuesti tahtmiseks ei tarvitse õnnestuda, sest inimene on haigestunud. Haigus on tema enesekaitse tahtmiste vastu, olgugi et inimene ise ei tarvitse seda teada. Teadlikult ta tahab terveks saada, aga alateadlikult mitte, sest ta ei taha, et jätkuks see, mis ta õnnetuks tegi;

- tahtmistega käib kaasas solvatus, mis saastab lümfi, mistõttu häirub keha puhastumine. Mida suuremad on tahtmised, seda saastunum on keha;

- lihased väljendavad jõudu, millega realiseeritakse tahtmisi ehk tahtejõudu.

Tavaliselt mõeldakse lihaste all vöötlihaseid, mida meditsiiniliselt nimetatakse tahtele alluvateks. Vaba tahe ei tee lihaseid haigeks. Tahtejõud aga küll. Mida suurem on tahtejõud, seda potentsiaalselt haigem on lihas. Haigus väljendub, kui inimene sunnib ennast tahtlikult ehk tahtejõuga tegema seda, mida tegelikult ei taha. Selline negatiivse tahtmise allasurumine mingi eesmärgi nimel on eesmärgi saavutamine jõuga ehk vihaga.

Tulemuseks on vöötlihaste kahjustumine.

Lihaspatoloogiat, mis on seotud tahtele allumatusega, nimetatakse halvatuseks ehk paralüüsiks. On kaks erinevat paralüüsi liiki: spastiline ja lõtv. Mõlemad võivad tekkida

A. äkki trauma tagajärjel või ägedalt mingi närvikava kahjustava haiguse tagajärjel

B. aeglaselt ja progresseeruvalt pideva pinge ehk iseenda jätkuva proovilepaneku tingimustes.

Erinevate närvikiudude kahjustusest sõltub, kas lihas tõmbub krampi või vajub lõdvalt lonti. On olemas sirutajad ja painutajad lihased. Kes ennast sirutab või painutab omal vabal tahtel, selle vöötlihased on terved. Käsu järgi elades, tahtmiste järgi tehes kahjustame oma lihaseid.

Kes on käsu korras parem, selle sirutajad lihased kahjustuvad.

Kes on käsu korras halvem, selle painutajad lihased kahjustuvad.

Võibolla imestate, kuidas saab inimene olla käsu korras halvem? Saab küll, kui ta selleks, et elada, peab painutama ennast heade ja paremate tahte alla.

Närvirakud koosnevad kahte sorti kiududest: tundekiududest ja tahtekiududest, mis on loodud töötama põhimõttel: mis tunne ütleb, seda tahe teeb. Kui tunne tahab, siis tahe teeb. Kui tunne enam ei tunne, siis tahe enam ei aita. Positiivne tunne ütleb: "Tee!" Negatiivne tunne ütleb: "Ära tee!" Kui tahe kasvab tundest suuremaks, siis tunne vaikib ja inimene muutub oma tahte orjaks. Ülepiirilised tahtmised surmavad tunded.

Tahtmised võivad olla piiritud.

Tahtejõud on piiratud, et inimene teeks hea nime all vähem halba.

Loodus on loonud lihased töötama vaheldumisi puhkusega. Negatiivne elektriline impulss väljendab lihase tööd, positiivne - puhkust. Töö ja puhkuse vahelduv rütm on lihasele vajalik mitte ainult terve olemiseks, vaid ka olemas olemiseks. Mida suurem on inimese realiseerimata tahtmine, seda pidevamalt ärritunud on ta lihas. Negatiivne elektriline impulss valitseb lihast ja see ei saa lõõgastuda. Mida suuremad on inimese realiseerimata tahtmised, seda suuremas pidevas pinges on vastavad lihased.

Heade eesmärkide ootuse pinge on lihastes nagu negatiivne alalisvool.

Lihasel on parasjagu pikkust ja parasjagu laiust. Töö ajal lihas pingutub: lüheneb ja laieneb. Puhkuse ajal võtab esialgsed mõõtmed - lõõgastub. Liigselt pikenenud ja kitsenenud lihas ei ole enam lõõgastunud, ta on lõtv. Alguses nagu märg raske kalts nööril, siis tainas, hiljem nagu kuivanud jõuetu närakas tuule käes. Lihaste selline seisund tekib siis, kui lootusetu inimene on andnud alla ja tal on häbi. Usk inimestesse on kadunud tavaliselt ammu enne, kui keha üles ütleb.

Vajaduste järgi elav inimene laseb väsinud lihast puhata. Aina kasvavate tahtmiste võimu all elav inimene seda ei tee. Tema pigistab endast viimase välja. Lõpuks ei lõõgastu ta lihased isegi magades. Selle asemel, et seda ebanormaalseks pidada, on tahtejõudu jumaldav inimene uhke. Ta ütleb: "Olen küll surmani väsinud, aga vaata missugused lihased mul on. Ei need väsi." Elu näitab, et väsivad küll.

Allasurutud süütunded muutuvad väsimuseks. Süütunnete suurusest sõltub südame töö ja verevarustus. Verest sõltub keharakkude toitumine ja töövõime. Töövõime alla kuulub ka iseenda puhastumisvõime. Pidevalt väsinud inimese jaoks lakkab iseenda hingepuhtus tähtis olemast. Tema jaoks on tähtsad ainult eesmärk ja väline vorm, millega ennast tõestada ja õigustada, et lõpuks ometi puhkust saada.

Oskamatus anda endale puhkust muutub sooviks saada puhkust.

Mida kindlam on inimese teadmine, et tahtejõud määrab kõik, seda enam on tema lihased pingul kui pillikeeled, mis üksteise järel paratamatult katkevad. Taastuda või uueneda pole pidevas pinges olles võimalik. Pinges inimene ei kuule oma lihaste juttu. Ta ei näe, et midagi oleks pahasti. Ta ei tunne, et midagi oleks lahti, sest surnud rakud ja nende asemele asunud tühja kohta täitev sidekude on tundetud. Uhkus sellise iseenda kurnamise üle tekitab ebanormaalses kohas asuva sidekoe luu sarnaseks jäigastumise - anküloosi, või kivi sarnaseks kõvastumise - skleroosi. Mida suurem on uhkus, seda enam on lihas nagu luu või kivi.

Nii lihtsalt toimubki

  • hirmupinge muutumine lihaspingeks,

  • kanguse muutumine lihaskanguseks,

  • jäikuse muutumine lihasjäikuseks ja

  • uhkete tahtmiste muutumine luustumiseks.

Luustumine on omane vöötlihastele. Silelihased skleroseeruvad.

Lihased on inimese kõige tugevamini väljakujunenud elund. Nad moodustavad 40-50% keha kogumassist. Lihaseid võib nimetada masinateks, mis kokkutõmbumisel muundavad keemilise energia otseselt mehaaniliseks energiaks (tööks) ja soojuseks. Lihased on oma suuruselt, ehituselt ja funktsioonilt väga erinevad, aga neid ühendab üks ühine omadus: nad tagavad füüsilise keha liikumise. On kolme liiki lihaseid.

  1. Vöötlihased - mõõtmetelt nähtavalt suured, töövõimelt - mida suuremad seda võimsamad.

  2. Silelihased - väikesed, kuni silmale nähtamatud, aga kuna nende elusolemist tagav töövõime on silmale nähtamatu, siis tavainimene ei teagi neist midagi.

  3. Südamelihas on eriline lihas. Ta koosneb vööt- ja silelihastest. Lootel hakkab arenema esimese lihaselise organina süda, millest saab alguse kõikide teiste lihaste areng. Tema ehitus ütleb, et kõigest, mida tehakse südamega, võtab otseselt osa ka süda. Iga häire südames õpetab, et inimene ei ole osanud realiseerida oma vajadusi südamest. Pange siinkohal tähele erinevust mõistete "südamega" ja "südamest" vahel.

Hingepuhtus tagab lihaste tervise. Terved lihased tagavad omakorda keha puhtuse. Puhta inimese lihased on igatpidi normaalsed. Nende treenituse tagab vajadustele vastav liikumine, töö, sport. Lihaste kõikvõimalik patoloogia sõltub tahtmistest. Väikeste tahtmiste pisikene pinge võib kasvada oma õiguse ajamise kanguseks, mis ajapikku kasvab absoluutseks jäikuseks. Kusjuures selleks, et olla koolnukange, ei pea olema surnud. On haigusi, mille puhul lihasspastilisus võrdub koolnukangestusega.

On ütlematagi selge, et luustunud või kivistunud lihas on liikumatu. Väikeste liigesesiseste lihaste luustumisest tekib liigese luustumine, jäigastumine. Mida kauem on liiges ühes asendis, seda enam võivad luustuda teda liigutavad suured lihased ja siis pole kunstliigeselgi enam mõtet. Liiges nagunii enam liikuma ei hakka. On aina enam inimesi, kelle üks või mitu luustuvat liigest asendatakse üsna varakult kunstliigestega. Sellise inimese elu seisab paigal samamoodi nagu tema liigeski, isegi kui tal on kunstliiges. Kunstliigesega inimene ei vii elu enam vajalikul määral edasi, seepärast ei tohiks teda valida rahva esindajaks.

Mida suurem ja järeleandmatum on inimese tahtejõud, seda suuremad on pidevast spasmist tingitud lihaskoe muutused. Tahtejõuline pingutab oma tahtmist niikaua, kuni veel saab oma tahtmist. Ühel hetkel ta enam ei saa. Mida äkilisem ehk traagilisem on esimene abitus, kurbus, solvumine, pettumus, kibestumine, häbi, seda tõenäolisemalt võib see jääda viimaseks. Inimene tegi sellest endale maailmaprobleemi. Mida suurem on ta uhkus, seda kindlam on, et ta ei lähe meeleheite pärast endale häbi tegema. See tähendab: ei lähe kõrtsi ja ei joo ennast maani täis, ei otsi meelemürke, et vaigistada hingevalu. Ei nuta. Ta jääb haigeks. Lootusetult haigeks.

Mida suurem on tema lootusetus, seda lõdvemad on lihased.

Inimese tahtejõud murdus. Tema ilus paljutõotav maailm kukkus kokku. Äkiline ja täielik murdumine tõmbas ligi trauma või ägeda haiguse, mille tagajärg on lõtv halvatus. Paranemine sõltub sellest, mida paremaks inimene ennast pidas. Uhkuse jaoks on muutunud olukorra arvestamine allaandmine, aga seda uhkus ei salli. Loobuda ta ei oska ega taha. Loobumisvõidu andmine võrdub tema jaoks surmaga. Kui ta ei sure, siis tema häbi ei olnud veel surmast suurem. See tähendab: ta jääb lõdva halvatusega niikauaks voodisse, kuni kasvatab oma häbi surmast suuremaks. Enamiku halvatusega inimeste saatus ongi selline.

Häbeliku inimese uhkus on varjatud ja tema paindlikkus on petlik. Kui ta tahab uhkemale tõestada, et ka tema võib paremaks saada, siis ta tahtmised võivad olla sama suured kui temast uhkemal inimesel, aga ta uhkus teab oma nõrku kohti. Häbisse jäämise hirm sunnib teda ettevaatlik olema. Sellise inimese tahtejõu murdumine toimub järk-järgult. Iga pisike praksakas lisab lootusetust ja iga konkreetne lootusetus tekitab vastava lihasraku lõtvumise. Kes peab lihaste lõtvumist vanusega kaasaskäivaks nähtuseks, see ei saa arugi, et tegelikult on ta haige.

Väikese uhkusega inimese paindlikkus on tõeline. Selline inimene on vetruvate lihastega ja painduva kehaga ka 100-aastasena, sest ta tegeleb iseendaga ja tööga vastavalt vajadustele. See tähendab: mida vanemaks ta saab, seda läbimõeldumalt ta kõike teeb. Vastupidiste põhimõtetega inimene, kes treenib oma keha ja murrab tööd, et tõestada oma paremust, seab kindlasti ohtu oma lihased, aga ilma lihasteta pole tal liikumist, see tähendab tulevikku.


NÄIDE ELUST

Olin väga imestunud, kui tegelesin esimest korda mehega, kelle lihasspastilisus võimaldas tal vaevalt aegluubis liikuda. Ta jalad jäid pidevalt kuhugi kinni, mistõttu oht kukkuda oli suur. Ta rõõmustas, tegelikult pettis ennast teadmisega, et ta lihased pole kuhugi kadunud ja et ta näeb ikka veel hea välja. Vastutustundetult oli ta 60-selt abiellunud 40-aastase naisega, tahtmata näha, et naine oli abiellunud tema nime ja rahakotiga. Kaheaastane laps, kellest keegi ei hoolinud, oli pidevalt haige. Samas see laps ei nutnud ega nõudnud midagi. Ta oli emotsioonitu kannataja. Selle perekonna elu kulges välise vormi nimel. Mul oli võimalik seda kõike nädala jooksul jälgida ja pean ütlema, et mul hakkas õudne. Ma ei kujutanud enne seda ette, et inimesed võiksid olla üksteise suhtes nii hoolimatud.

Spastilist halvatust põdevate inimeste halvatud kehaosade lihaste toonus on pidevalt tõusnud, mistõttu lihased on lühenenud ja ei kuula sõna. Refleksid võivad olla patoloogiliselt nii elavad, et iga ärrituse puhul tekivad neis tahtele allumatud automaatsed liigutused ehk lihastõmblused. Ainuüksi mõttest läbi käinud tahtmine minna võib panna jalad sibama. Spastilist halvatust põdejatel lihaskõhetumist ei teki, sest uhkus välise vormi üle on kasvataja. Ajapikku jääb uhkus häbile alla ja kukutab inimese ninali.

Spastiline halvatus näitab, et inimene ikka veel hirmsasti tahab.

Lõtv halvatus näitab, et inimene on lootusetu ja ei taha enam midagi.

Lihasspastilisus seab luud ohtu nii otseselt kui ka kaudselt. Otseselt võib ka kõige tugevam luu ülitugevast hirmust tingitud äkilise lihasspasmi tõttu murduda. Kaudselt kahjustavad lihasspasmid luude struktuuri, muutes selle hapraks. Murdunud luu paranemine võib lihasspasmide tõttu tüsistuda.

Kelle uhkus tahab ikka veel murda kellegi meelt, see murrab oma luud. Selle mehe uhkus tahtis muuta oma riigi meelt. See mees oli arhitekt, kes isegi haigena tahtis veel kramplikult tõestada, et tema loodud vorm on parim, tervislikum, arendavam, otstarbekam, looduslikum, inimsõbralikum. Ta ei saanud aru, mida tähendab: töö tõestab ennast ise. Mees kirjutas kirju vastavatesse instantsidesse ja nõudis, et tema tööd tunnustatakse, sest tal oli vastav teaduslik kraad. Ta keeldus sotsiaalabist, sest arvas, et ta väärib riiklikku autasu.

Tema haigus takistas teda jooksmast sinna, kuhu pole tarvis. Sellega päästis haigus teda määrimast oma nime.

Lõdva halvatuse puhul on kõik vastupidi. Halvatud kehaosade lihaste toonus on väike või seda ei olegi. Refleksid ei vallandu ka väga tugeva ärrituse korral. Viruta või haamriga. Lihased kõhetuvad. Inimese jaoks, kellele muskliramm ja keha ilu on esmatähtsad, on see kohutav häbi. Häbi suurendab veelgi kõhetumist, sest ta kuivatab ja kahandab. Meditsiiniliselt on progresseeruv lihasatroofia ravimatu haigus, mis teeb inimesest voodis lamava elava laiba. Ravimitega võib sellist inimest mingi aeg elus hoida. Mida suuremat häbi inimene oma sellise abitu olukorra pärast tunneb, seda kiiremini ta sureb. Häbi kuivatab mitte ainult tema lihased vaid ka kõik elumahlad. Kuna veeta ei ole elu, siis vedelike voolavuse vähenemise teatud kriitilisel piiril inimene sureb. Veri läks liiga paksuks, öeldakse. Et lümf ka, seda tavaliselt ei teatagi, sest lümfi eraldi ei uurita.

Sellises olukorras on heaks aitajaks uhkus, sest ta ei lase maadligi vajuda. Uhkus ei luba alla anda.

NÄIDE ELUST

Mul oli üks 60-ne ringis ilus hiiglasekasvu lihasatroofiaga meespatsient. Minu jaoks oli ta targa peaga kangekaelne tööloom, kelle energiakeha oli nagu broderiipits. Auk oli augus kinni. Olin siis veel hea inimene ja hea arst, kes võtab teiste inimeste elu enda kanda. Lappisin ta energiaauke hea meelega, kuigi tundsin ennast pärast temaga tegelemist tühjaks pigistatud sidrunina.

Ta võttis minu antu vastu, aga ise enda heaks aktiivsust üles ei näidanud. Silmist oli näha, et ta süda on täis. Ta tuli vastuvõtule alati napp pilkav naeratus huulil, lõug rinnal ja silmad püsti peas nagu härjal, kellele on liiga tehtud ja nagunii tehakse veelgi. Ta oli haige ja tahtis, et mina ta terveks teeksin. Alateadlikult kasutas ta mind ära ja mina lasin sel sündida. Nii suhtlevad aastatuhandete jooksul kogunenud valge mehe uhkus ja valge naise häbi. Kumma mõõt enne täis saab, see heidab enesekaitseks teise eemale. Kuna uhkus ei tapa, häbi tapab, siis on naised need, kes näitavad meestele koha kätte. Nii toimib nende enesekaitseinstinkt.

See oli minu jaoks eriliselt aktiivne stresside tundmaõppimise aeg. Rääkisin talle kõigest, mida teadsin ja mida temas tundsin, ja palusin, et ta hakkaks endaga tegelema. Mida rohkem palusin, seda selgemaks iga korraga sai, et tal pole aega, sest tänu paremale tervisele on ta laiendanud oma tööpõldu. Ta ajas oma firma asju ülesmäge nagu buldooser. Mille arvel? Minu hingejõu arvel. Täpsemalt öeldes mind oma tööle ohvriks tuues.

Kui ta alguses kasutas mind ära alateadlikult ja mina lasin seda alateadlikult teha, ise naiivselt õnnelik, et aitan inimest, siis tasapisi hakkasin teadvustama, et ta kasutab mind ära teadlikult. Siis ma ei teadnud veel, et inimene ei kasuta kunagi teist ära, inimese egoism teeb seda ja inimene läheb oma egoga pärivett kaasa. See tundub talle õige. Egoism teeb inimlikkuse inimeses lolliks ja inimene läheb kergema vastupanu teed.

Jant kestis mitu aastat. Ühel päeval oli minu mõõt täis. Vastuvõtu lõpus ütlesin: "Mina enam ei palu. See on Teie tervis. Kui Te endaga tööle ei hakka, siis ärge rohkem tulge!" Tundsin, et ta uhkus ei luba tal tulla. Nii ka läks. Järgmise külastuse aeg oli küll kirjas, aga ta ei tulnud. Tundsin ennast tema ees süüdi, aga samal ajal olin endaga rahul. Ometi julgesin ausalt öelda: ei. See oli minu jaoks suur saavutus.

Mehelik uhkus häbeneb naiselikku tarkust. Tõrjudes naise teadmisi ja õpetamist, võtab ta ometi vastu seda, mida naine teeb armastusest, olgu naine oma või võõras. Iga põhimõtetesse klammerdunud inimene käitub samamoodi, olgu ta siis mees või naine. Olen tegelnud sügavalt dogmaatiliste inimestega, kes ütlevad: ma olen haige, tehke mind terveks, aga ärge öelge midagi, sest ma olen usklik. Enam ma selliste inimestega ei tegele, sest mul pole õigust inimese elu ära elada, olgugi et ta seda tahab. Veelgi enam: ma ei taha tema kannatusi omale saada.

Möödus kolm aastat. Ühel päeval astub uksest sisse sama mees. Lihasatroofiast pole jälgegi. Mees täiesti toonuses, ainult veri, va pele, on läinud liiga paksuks. Ütleb kolme aasta taguse sündmuse kohta: "Te viskasite mind ju uksest välja." Vastan: "Seda küll, aga kas Te ei arva, et tänu sellele saite Te terveks?" "Arvan küll, miks ma ei arva," ütleb tema ja kõhistab kavalalt naerda. Tal on eriliselt hea meel sellest, et ta tõmbas arstid haneks. Ei, ei, ta enam ei naeruväärista arste, ei soovi neile enam halba. Kui kolm aastat tagasi oli temas veel leppimatu viha diagnoosi vastu, mis määras tema saatuse, siis nüüd suhtub ta meditsiini juba mõistvama huumoriga. Temas on uhke võitja suuremeelsus.

Inimene hakkas oma ajusid liigutama, sest mõte, et ta võib niisuguse abitu elava laibana voodisse jääda, sest isegi surm ei taha teda, pani mõtlema. Näete, kui hea on, et keegi aitab august välja, aga siis annab laksu tagumikku ja käratab: "Nüüd mine ise! Ja ära ütle, et sa ei oska või ei saa. Küll saad, kui on tarvis!"

Üks haigus läks, teine tuli. Teistele nähtav haigus sukeldus keha sisse, sest häbi teiste ees muutus häbiks enda ees. Mida see mees häbeneb? Oma nõrkust. See tähendab, et ta häbeneb oma õrna ja armastavat südant. Tema meelest peab mees olema tugev nagu härg. Kogu oma elu on ta püüdnud ennast selliseks teha. Millest selline arusaam? Naiste arvamusest. Kui mees on liiga õrn ja hell, siis ta jääb saamahimu ja kasuahnuse võidujooksus teistele meestele alla. Naine, kes tahab paremat, on häbistatud ja teeb kõik, et ta poeg oleks risti vastupidine isale. Üldiselt emade tahtmised realiseeruvad varem või hiljem. Et risti vastupidiselt oodatule, see on iseasi. Kui emad teaksid, mida nad tahavad, siis nad ei tahaks seda. Seni peavad lapsed ema heade tahtmiste tulemustega ise hakkama saama.

Millest läheb veri paksuks? Sellest, et armastuses pettunud inimene ei usu enam armastust. Millest selline pettumus tekib? Sellest, et inimene ei saa aru, mis on Jumal. Vaadates erinimeliste religioonide ja sektide inimvaenulikke tempe, kaotavad inimesed usu Jumalasse, sest kõik dogmaatikud nimetavad oma väljamõeldist Jumalaks. Kui inimene kaotab usu sellisesse ebajumalasse, siis pole asi veel hull. Hullusti on siis, kui inimene kaotab usu Jumala põhiolemusse, mis kannab siiani kõigis usundites ja kõigis keeltes ühte nime - ARMASTUS. Järjest suurem hulk inimesi kaotab usu ka armastusse, sest mis armastus see on, mis sunnib ohverdama. Oskamata anda, ohverdatakse ennast, et saada armastust, ja pettutakse.

Emotsionaalne armastuses pettunud inimene teeb ikka veel midagi armastuse nimel, kasvõi vannub, võitleb, otsib. Veri möllab, öeldakse sellise kohta. Sama tormakalt voolab selle inimese veri. Paksuks pole tal aega minna. Noortel, nooruslikel, elurõõmsatel, lapsikutel, naiivsetel, primitiivsetel inimestel pole vere paksuks minemise probleemi.

Emotsioonitu, armastuses pettunud inimene on armastuse nimel ennast ohverdanud, nii et kannatused on tapnud tema tunded. Tema raskemeelse rahumeelsuse taga on varjul sarkastiline muie, mis on iseloomulik kibestunud inimesele. See tuleb emotsioonitult esile ja lööb kui giljotiin oma teadmisega, mis ei talu vastuvaidlemist, kui keegi püüab teda tardunud olekust emotsionaalselt äratada. Sama tardunud on sellise inimese veri. See on vanade, liigtõsiste, raskemeelsete, intelligentsete, viisakaks koolitatute, tööd kõige tähtsamaks pidavate inimeste probleem. Andestamatu inimese kohta öeldakse: tal on pikk viha ja paks veri.

Öeldakse: selline inimene enam armastuse pärast lolliks ei lähe. Enne sureb. Häbi muutuda naeruväärseks on tapnud sellise inimese elurõõmu ehk liikuvuse. Endine hoogne liikumine on läinud ootuste, lootuste, unistuste, igatsuste ja heausklikkuse luhta. Stresside vabastamine päästab inimese nii vaimselt kui füüsiliselt uuesti liikuma. Kes loodab, et verd vedeldavad ravimid aitavad, see veendub analüüside põhjal, et nii tõesti on, aga enesetunne sellest parem ei ole. Miks? Sest vaimses mõttes on vere vedeldamisest vähe kasu. Veri peaks ka liikuma. Liikuma hakkab veri hingelise vabaduse ehk armastamise tundest.

Veri on armastus.

Vere liikumine on armastamine. Vere liikumapaneja on armastamise organ - süda.

Armastamise organ on süda.

Kes tahab armastada, et olla armastatud, selle veri liigub aina aeglasemalt, sest ta alustab elu valest otsast. Oskamata olla Armastus, teeb ta pidevalt midagi, et saada armastatud, aga ise ei võta teiste armastust vastu, sest teda pole olemas. On vaid tema sõber Keha, keda armastatakse, aga tema ise seda ei tunne ja pettub. Igaüks pettub, kui tema teeb suurest armastusest, aga armastama hakatakse vaatamata sellele tema sõpra. Kes vihkab sellepärast oma sõpra, see vihkab ka oma keha. Pettumuse kriisi jõudnud inimeses on vihkamise mürk, mida ta peab armastuseks, aga mis küpsetab tema vere klimpi. Tekkinud tromb, sattudes elutähtsasse elundisse, kustutab kibestunud inimese eluküünla.

Parim looduslik abiline paksuks läinud vere vedeldamisel on verekaan. Kaaniravi levib praegusel ajal jõudsalt, aga enamik inimesi reageerib sellele õudustundega. Miks? Sest hirm, et minu armastus läheb lahjaks, on nii suur. See on oma kõlbmatuse käes vaevlevate inimeste probleem. Lisaks sellele on kaan vereimeja, keda abitud inimesed kardavad hullupööra.

Tahtmisi on erinevaid. Suures plaanis võib tahtmised jagada materiaalseteks ja vaimseteks. Pidage meeles, et

  • tahtmised on realiseerimata tegu, vabanemata tahtejõud. See on vangis olev jõud, mis keha mingis konkreetses kohas asudes hävitab seal tervise energiat alguses vaimselt, siis materiaalselt.

  • tahtmistel on alati eesmärk. Sihti võib mitte olla. SIHITU RABELEMINE eesmärgi nimel kulutab inimest kõige enam.

Mis Te arvate, kumb tahtmine on hullem: maine või vaimne?

T A H T M I S E D

Materiaalsed tahtmised ehk TAHTMISED

Vaimsed tahtmised ehk SOOVID

Tahtmiste energeetiline mõjuvõimsus kasvavas järjestuses:

1. Tahtmine

2. Nõudmine

3. Ülinõudlikkus

 

Soovide energeetiline mõjuvõimsus kasvavas järjestuses:

1. Ootamine

2. Lootmine

3. Unistamine

4. Igatsemine

5. Naiivne uskumine e. tahtmine uskuda head.

 

Materiaalsete tahtmiste tagajärg: alguses vöötlihaste funktsiooni häired, hiljem haigestumine.

Vaimsete tahtmiste tagajärg: alguses silelihaste funktsiooni häired, hiljem haigestumine.

 


Vöötlihased on skeletti liigutavad lihased. Meditsiiniliselt on nad tahtele alluvad lihased, sest nende tahtele allumine on silmaga näha ja käega katsuda. Kui tahate tunda materiaalsete tahtmiste toimet, hakake kordama mõttes ühte neist tahtmistest. Öelge näiteks 10-20 korda endale: "Ülinõudlikkus. Ülinõudlikkus. Ülinõudlikkus." Mida suurema sisemise rahuga seda teete, seda tundlikum olete ja seda kiiremini tunnete, kuidas õlavöötme lihased pingestuvad, tõmbuvad krampi või hakkavad lausa nähtavalt tõmblema.

Silelihased asuvad kõikjal, sest nad on vere- ja lümfisoonte seinte ehitusmaterjal. Silelihased reageerivad soovidele. Kuna nende soovidele vastavat liikumist ei saa näha ega käega katsuda, siis neid nimetatakse tahtele allumatuteks lihasteks.

Mida suurema sisemise rahuga hakkate kordama ühte vaimset tahtmist, seda paremini tunnete tekkivat väsimust. Võib tekkida isegi jõuetus. Mida see tähendab? See tähendab, et Te tegite praegu maailma kõige raskemat tööd - vampiiri tööd. Vampiir ei liiguta ise oma elu parandamiseks sõrmegi. Ta imeb energeetiliselt teisi energiast tühjaks. Kusjuures enamik vampiire teeb seda absoluutselt pahaaimamatult. Kui nad seda teaksid, siis nad ei tahaks seda mitte mingil juhul teha. Vampiir on oma soovide ohver. Ärge unustage, et me kõik oleme mingil määral vampiirid.

Oleme oma soovidega elu vampiirid, kes ei lase endal elada. Kui jälgiksime ennast kõrvalt, siis paneksime tähele, et teame väga hästi, kus nõuda ja kus mitte. Nõudmine oleks nagu halb näitaja. Soovimine mitte. Näiteks: me ei nõua, et keegi tõstaks õhurõhku, teeks ilma heaks. Me ootame seda ja loodame, et siis läheb tervis paremaks.

Ilm läks ilusaks, tervis võibolla samuti. Mõne aja pärast läheb tervis jälle allamäge, olgugi et hea ilm püsib. Nii ootame öölt ja loodame hommikult. Unistame kaugetest maadest ja maapealsest paradiisist, aga kui satume sinna, siis ei oska seal olla. Igatseme imet, aga kui saame selle, siis ei oska õnne tunda. Rahulolematus iseendaga kasvab aastatega aina suuremaks, kuni ei anna enam rahu ka teistele.

Vaimsed tahtmised ehk soovid on umbmäärased ja kõigile teadaolevalt teostamatud. Teame, et ilusad soovid jäävadki vaid soovideks. Asjalik inimene ütleb: "Soov sooviks, aga parem teeme midagi." Ta teebki ja saab omale soovitu. Ta on õnnelik, et tegi, ja rõõmus, et sai. Ta on endaga rahul. Ka siis, kui tema soov oli negatiivne. Näiteks on ta kellelegi kätte maksnud ja on nüüd oma teo ja selle tulemusega rahul. Kättemaks võib olla ka sõnaline. Näiteks pressib keegi viisakusest hammaste vahelt välja hea soovi, aga ise mõtleb vastupidist. Omakorda temale makstakse kätte sõnadega: "Soovin sulle sama." Pange tähele ja Te näete, kui palju niimoodi tehakse. Hämmastavalt palju.

Uhkusel ja egoismil on alateadlik hirm teisele siiralt head soovida, sest alateadvus teab, et kui soov täitub, siis teine on seeläbi parem, aga soovija on siis ju halvem. Uhkus ja egoism loodavad teisele head soovides, et neile endale tasutakse samaga. Tasutaksegi. Õigemini öeldes: me tasume endale ise. See tasu on ilusa välise vormi varjus peituv samaväärne halb sisu.

Hea inimene tahab ära elada teise elu ja tahab, et teine vastaks samaga. Soov teisele anda ja soov teiselt saada toimivad sageli nii üheaegselt, et inimene ei saa arugi, kuidas ta oma topeltsoovide käes kannatab. Sageli öeldakse: "Ma ei oota temalt midagi. Ma ootan ainult, millal ta lõpetab minule lootmise." Inimesed räägivad sageli kuuldavalt iseendale vastu, aga kui sellele viidata, siis ütlevad: "Mina nii ei mõelnud." Ootamine ja lootmine, et teine saab minust aru, ongi topeltsoov, mis kahjustab soovija silelihaseid eriti palju.

Halb inimene ei taha elada teise elu ja ei taha, et teised elaksid tema elu. Ta tahab, et head inimesed jätaksid ta rahule. Ta väljendab oma topeltsoovi ausalt ja avalikult, seepärast peetakse teda halvaks inimeseks. Lühidalt võib öelda, et nii head kui ka halvad inimesed ei oska kõige tähtsamat: vabastada oma vaimseid tahtmisi. Nad oskavad tahta või protestida tahtmiste vastu. Vahe on ainult selles, kuidas protestitakse.

Üks on kindel: hea inimene ei jäta halba mitte kunagi rahule. Tuletan meelde: igas inimeses on need hea ja halb inimene, kelle omavaheline võitlus teeb hinge seda rahutumaks, mida suuremad nad on. Tahtmine olla hea inimene on hea soov, mis nagu hea vampiir imeb halba inimest inimeses elujõust tühjaks. Halb Inimene vajub kokku, nii et ei suuda peadki tõsta. See tähendab: tal ei saa tekkida mõtetki, et hea vampiir tegi midagi halvasti. Nii ei saagi inimene aru, miks ta nii jõuetuks muutus. Ta ei saa aru, et rahutus tema sees on tema hinges toimuv sõda hea ja halva vahel. Ta ei saa aru, sest on kurt ja pime teadmisest, et soovib teistele ju ainult head. Ei osata aru saada, et ainult hea soovimine on eriti halb.

Kui see teine on keegi konkreetne inimene, kellelt me midagi ootame, loodame, unistame ja igatseme, uskudes, et ükskord ta muutub, siis me kisume ta energiast tühjaks. Kui ta laseb seda teha, siis kõigepealt kaob tal töövõime, siis elujõud. Soovija ehk vampiir samal ajal õitseb. Kui ohver sureb, siis variseb ka vampiir kokku. Nagu olid konkreetsed tema soovid, on konkreetsed ka tema kannatused ja haigused. Isegi kui haiguse nimi on neuroos.

Kui teine ei lase ennast vaimselt mõjutada, siis on vampiir omadega ruttu läbi. Ühel juhul käib nende vahel armutu avalik võitlus. Teisel juhul kustub vampiiri kui vaese õnnetu abitu inimese, eluküünal varsti, sest tal puudub oma elujõud. Ta on õnnetu, et keegi ei halasta tema peale ja et tal ei jää muud teha kui surra.

KUI INIMENE EI KARDAKS, SIIS TA EI ANNAKS ISE ENDA ENERGAIAT ÄRA JA KEEGI EI SAAKS OLLA TALLE VAMPIIR.

Praegusel ajal kurdavad paljud: keegi võtab minult energiat, sest olles kellegagi töösuhetes, oodates ja lootes teiselt taevamannat, muututakse ise jõuetuks. Vampiiri toss võib täiesti väljas olla, kui teine oli avatud inimene ja temasse ei saanud klammerduda. Nii võib vampiir hakata isegi pühakut vampiiriks sõimama, sest teises nähakse ju iseennast. Kuna sellise väärarusaama õhutajaid, "teadjaid", ülitundlikke, põhimõtteliselt haigeid inimesi on praegusel ajal palju, siis on üsna ohtlik kellelegi midagi õpetada. Eriti vaimset. Ta klammerdub Teisse kui teadjasse ja oskajasse, kes peab aitama ära elada tema elu, aga kui annate talle sõrme, siis ta peab oma õiguseks võtta kogu käsi.

Palju räägitakse, et vaimsete õpetuste andjad mõjutavad õpilasi, kodeerivad neid, manipuleerivad nendega. Ma ei väida, et kõike seda pole olemas. Vaimse vallutamise idee, vaimne sõda on ilmas olemas. Samas ei ole asi nii hull kui kardetakse.

Iga inimese kohta võib öelda, et ta mõjutab teisi mingis omale soovitud suunas. Teeme seda ainuüksi oma olemasoluga, sest iga inimene on kiirgusallikas, mis kiirgab seda, mis temas on, ja tõmbab ligi ning võtab omaks seda, mis temas on. Teeme seda nii vaikides kui ka häälitsedes. Rääkides ükskõik millest, räägime iseendast. Võime ühel hetkel rääkida siiralt ja puhtsüdamlikult, teisel hetkel kindla eesmärgiga kedagi mõjutada. Tulemuse määrab kuulaja. Kui kuulajal on aru peas, siis ta saab mõlemal juhul asjast aru. Temaga pole võimalik manipuleerida. Isegi kui ta tahaks, et keegi talle mingi hea asja külge poogiks. Tema arukus on tema kaitsja.

Teiste peale lootev inimene keerab ennast igast kuuldud sõnast sõlme, aga pärast ütleb, et teine on süüdi. Ta läks kedagi kuulama suure lootusega, et see annab talle maailmaimet, võtab ära ta haiguse või teeb korda ta elu. Joostes oma üle mõistuse käivate soovide pärast energiast tühjaks, mõtleb ta endale välja vaenlase, keda süüdistades loodab uuesti endiseks saada. Paraku pole see võimalik. Keegi ei saa iialgi selliseks, nagu ta oli hetk tagasi.

Sageli juhtub selline äpardus nendega, kes peavad ennast eriliselt eriliseks ja seepärast teistest paremaks. Kes ei suuda jätta seda toonitamata, see juba kannatab oma erilisuse käes, mis polegi erilisus. Eriliseks peavad ennast ka need, kes ütlevad abi andmisest ära põhjusel, et nad on ennast juba küllalt hädalistele ohverdanud. Sageli nii ongi.

Ma ei tea, kuidas saavad auditooriumiga hakkama vaimsete teadmiste andjad, kes lubavad kuulajad terveks teha. Lihtsameelne kuulaja on ennast sellise lubamise peale tema külge imenud nagu puuk ja enam lahti ei lase. Naiivsele kuulajale ei loe, kui talle öeldakse seda, mida mina ei väsi kordamast: ärge oodake ja lootke, et mina Teie häda ära võtan, et keegi teine Teid terveks, õnnelikuks teeb.

Sama ütlen igasuguste psühholoogiliste ja nn. vaimsete tehnikate kohta. Nad ei aita ega tee Teid terveks, kui Te loodate ainult tehnikale, mida keegi Teile sõnasõnalt ette nämmutab. Klammerdudes tehnikasse, teeme oma kohusetundlikkusega sellest vahendi, millega eesmärgini jõuda. Nii võib ka ükskõik kui kõrge taseme jooga olla vaid koolilapse kehalise kasvatuse tund, kus pole tarvis oma loovat mõtlemist.

Nüüd "kodeerimise" mõistest. Osale inimestest tekitab see sõna automaatselt kabuhirmu ja kategoorilist eitamist. Teine osa laseb ennast kodeerida küll alkoholi, küll suitsetamise ja kes teab mille kõige vastu. Keda veetakse kodeerimisele nagu lammast tapalavale, sellel on kodeerimisest rohkem kahju kui kasu.

Kodeerimine on konkreetne eesmärgikindel sugereerimine - psühholoogiline sisendamine, inimese mõtlemise ja tahte ülitugev mõjutamine. Kes ei taha olla manipuleeritav, ükskõik kui ideaalseks väänatav, sellele on ükskõik missuguse nime all pakutav sugereerimine vastuvõetamatu. Suurt tähtsust omab suhtumise kujunemisel kindlasti sugereerija isiksus. Kes tahab saada lahti oma halvast, aga ei oska, ei saa, ei suuda tulla iseendaga toime, see võib sugereerimisest lausa vaimustusse sattuda.

See tähendab: kes on mõjutatav, see usub mõjutamist. Elamata ise oma elu, laseb ta seda teistel teha. Oma naiivsuses ta ei märka, et iga järgneva korraga provotseerib ta mõjutaja üha mustemaid mõtteid, sest tegelikult ei taha keegi vastutust teise inimese elu eest oma hingele võtta. Niimoodi muutus mõjutatav mõjutaja mõjutajaks. Kui sugereerijad ehk kodeerijad oleksid pühakud, siis nad ei alluks provokatsioonile. Et nad seda ei ole, siis varsti ei saa enam keegi aru, kes keda mõjutab. (Ei saa jätta lisamata, et pühakud ei kodeeriks iial kedagi.)

Kõige tavalisem sugestioon on iseenda veenmine. Mida kindlam on teadmine, seda raudsem on veenmine. Alles kunagi hiljem selgub, et teadmine oli ekslik.

Need, kel kodeerimine on aidanud vabaneda halvast, võivad siinkohal pahased olla, sest neile tundub, et ma halvustan kodeerimist. Need, kel kodeerimine on aidanud leida iseennast, ei ärritu, sest nad saavad aru, et rohkem kui kodeerija, on nad ennast ise aidanud. Kodeerija vaid suunas oma oskustega.

Kodeerijad ei peaks seepärast oma nina püsti ajama ja kuulutama: "Mina tegin!" Vaimse abi edukus sõltub kõigepealt abistatava valmisolekust.

Kõige sagedamini on vastakuti kaks vampiiri. See tähendab: kaks head inimest, kes mõlemad soovivad, et teine täidaks tema soovid. Kumbki ei taha ju midagi erilist - ainult seda, et teine oleks natukene parem. Teades samal ajal teise soove enda suhtes, ootavad ja loodavad mõlemad, et teine ta lõpuks ometi rahule jätaks.

Inimene, kes on aru saanud, et keegi teine ei saa tema elu ära elada, teda õnnelikuks teha, hakkab õppima ja ise endale vajalikku tegema. Ta õpib materiaalseid tarkusi ja teeb materiaalseid tegusid, lootes, et teisedki sama teevad. Varsti ta kogeb, et teised loodavad temale, sest tema ju oskab, tema ju suudab. Ta ei saa aru, et niikaua, kuni ta ei ole vabastanud oma illusioone, provotseerivad need ootajate ootusi, lootjate lootusi, unistajate unistusi. Kui ta tahab olla hea inimene või kui ta ei taha olla halb, siis ta teeb. Ta sunnib ennast tegema teadmisega, et kõik ju ootavad. Varem ootas tema, et teised elaksid ära tema elu, nüüd ootavad teised temalt sama.

"Kõik" on suhteline mõiste.

Mida paremini inimene midagi oskab, seda suurem on ootajate, lootjate armee. Teadmine, et KÕIK JU OOTAVAD, mõjub oskajale täiesti maagiliselt, seepärast kasutatakse seda väljendit sageli, et oma eesmärki saavutada. Oskaja kukub automaatselt jooksma, et täita kõikide soove, ja pettub, sest mõistega "kõik" on ta haneks tõmmatud. Ta tormab kohale, kulutab oma aega, jõudu ja raha, aga neid, kes on temaga kohtumiseks ennast ette valmistanud, polegi. On ootajad, kes ootavad imet. Imet võib oodata kuldsete kätega oskustööliselt, teadusemehelt, näitlejalt, mustkunstnikult aga ka minusuguselt vaimsete teadmiste jagajalt. Ometi ei suuda keegi meist ootajate lootusi täita. Ühel hetkel on oskaja mõõt täis. Ta hakkab:

- ootama, et ootaja lõpetaks temalt ootamise;

- lootma, et lootja lõpetaks talle lootmise;

- unistama, et unistajad lõpetavad temast unistamise;

- igatsema, et igatsejad jätavad temalt igatsemise.

Mida naiivsem ehk heausklikum ta on, seda rohkem ta kannatab, sest teiste ootuste ohver kannatab alati rohkem kui teistelt ootaja.


NÄIDE ELUST

Ma kirjutan, kuidas aidata iseennast, aga vaatamata sellele tulevad mulle ahastavate abipalvetega kirjad, mis räägivad selgemast selgemini, et inimesed ei tee ise oma elu heaks midagi.

Täpsemalt öeldes ei ela päris tegemata küll keegi, aga stressides elava inimese tegemised seisnevad selles, et rõõmu ja kurbust valmistab ta endale ise, aga õnne ootab teistelt. Tegemised, mis ei tule südamest, tekitavad ahastust. Need on tegemised tegemiste pärast. Need on tegemised, mille kaudu ei õpita tundma iseennast.

On klassikalisi kirju.

Näiteks. Haigestusin pärast abikaasa surma (pärast ema surma, pärast isa surma, pärast väga lähedase vanaema surma). Mul pole kehas tervet kohta. Arstid on mind uurinud ja aastaid ravinud, aga ei ole leidnud midagi erilist. Ravi pole ka aidanud. Lugesin Teie raamatuid ja viimasest leidsin omale ühe haiguse. Arstid leidsid ka, aga välja ravida nad seda ei saa. Ainukene lootus olete nüüd Teie. Et Teil kergem oleks, ütlen: olen nii ja nii vana. Mul on nii ja nii mitu last. Arstid on diagnoosinud mul need ja need haigused.

Kiri lõpeb sõnadega: Kõike kõige paremat soovides Kirja Autor. Lisatud on ka aadress.

Sellist kirja kommenteerides võib ainult öelda, et vaat kui hea inimene, soovib mulle ka midagi, kuigi ise ei tea mida, ja hoolitseb, et mul oleks kergem tema elu ära elada. Enne tegi seda lahkunu. Nüüd pean tegema mina. Lahkunu on süüdi, et ta oma surmaga teise haigeks tegi. Et mina ei taha teise eest surra, siis ma ei tee samamoodi. Olen oma vigadest õppinud. Ma riskin sellega, et see inimene hakkab mind halvaks pidama, sest ma küll oskan, aga ei aita ligimest.

Mida Teie sellises olukorras teeksite?

Mina üritan aina teadlikumalt ennast rohkem mitte ohverdada. Ma juba riskin.

Risk on oma võimete proovilepanek, kontrollimine. Risk aitab ennast leida.

Ohverdamine on enda vihkamine. Ohverdamine aitab ennast kaotada, hävitada.

NÄIDE ELUST

Veel üks kiri.

Kirjutab äärmiselt raske elusaatuse ja pööraselt raske ravimatu haigusega inimene, kes nimetab mind "maailma parimaks arstiks". Ta mitte ainult ei looda, vaid ta usub, et minu selline üleskiitmine teda aitab. Ta ei tule selle pealegi, et leidub inimesi, kelles üleskiitmine tekitab tõrke, sest nende usaldust on juba niigi kuritarvitatud, neid on juba liiga palju ära kasutatud.

Ta kirjutab: "Sain kõik Teie raamatud ja lugesin kohe läbi kõik näited elust, aga ükski neist ei sarnanenud minu haigusega. Tõenäoliselt on seda haigust väga vähe. Või pole Te mingil põhjusel pidanud seda näitena sobilikuks. Usun, et Te saate mind siiski aidata. Loodan, et Te näitate aktiivsust üles." Mitte ühtegi sõna, viitamaks üldteooriast isiklike vigade leidmisele ja nende parandamisele. Tühjad sõnad aktiivsuse ülesnäitamisest viitavad suuremeelsusele, mis ei tea isegi, mida räägib. Selline pealtnäha vähenõudliku inimese kiri varjab tagasihoidlikult ülinõudlikke illusioone. Meditsiinile lootmise harjumus on temas nii juurdunud, et tal ei tule pähegi, et vajadus on hakata ise mõtlema.

Kellel ei ole konkreetseid mõtteid, sellel ei ole selgeid sõnu ega asjalikke tegusid. Haigusedki on segased, ähmased, ebamäärased, ravimatud. Kuidas aidata sellist inimest? Ta ei oota ju abi. Tal ei ole kahtlustki, et tema mehiste kannatuste peale on tal õigus loota, et talle tasutakse heaga.

Teadmine, et teadja peab, muudab kannatajateks nii teadjad kui mitteteadjad. Teadjad sellepärast, et nad võtavad omale Jumala rolli. Mitteteadjad sellepärast, et nad ei tea, et nad on jumalikud, mis tähendab, et neil on vaja olla ise aktiivsed oma elu elajad.

Käesolev elu algab alati lapsepõlvest. Kui eelmistest eludest kaasa võetud stresse vaadata kui vundamenti, millele rajada selle omadusi arvestades pealisehitus, siis peab hoone kaua vastu. Kahjuks tahab enamik vanemaid ehitada sinna oma unistuste, igatsuste, illusioonide hoone.

Enamik inimesi on oma vanemate soovide ohvrid. Mida vähem on realiseerunud vanemate ootused elu suhtes, seda suuremad on nende ootused lapse suhtes. Mida vähem on vanematel tegevust, seda rohkem nad muretsevad enda või lapse pärast ning seda suuremas nõiaringis keerleb laps. Lapse iga väikseimgi omaalgatus võib olla vanemate jaoks kohutav traagika. Laps, kes loodab hea olemisega vähendada oma vanemate pisaraid, kergendada nende rasket elu, võib pidevas hirmus vanemate pärast ohverdada oma elu täielikult. Kes ei taha ohverdada, see põgeneb.

Põgenedes vanemate eest, ei põgene me oma stresside eest. Stressid tulevad kaasa ja provotseerivad samasuguseid suhteid võõrastega. Oma minevikku häbenev ja varjav inimene ei märkagi, kuidas ta ennast aina põhjalikumalt sõprade, töökaaslaste, ühiskonna ootuste, lootuste ämblikuvõrku mässib.

Inimene muutub ärakasutatavaks. Sinul on, sina oskad, sina suudad - järelikult pead, sest kõik ootavad ja loodavad. Nad usuvad, et sina teed imet, aitad, päästad ebameeldivast olukorrast või haigusest. Ennast teistele ohverdaval inimesel pole enam õigust olla omaette või perekonnaga, teha oma tegemisi, väsida, mitte osata, eksida. Inimlikud nõrkused heidavad ennastohverdavale inimesele halba varju.

Ainuüksi mõttest, mida minult oodatakse, loodetakse, unistatakse, igatsetakse, kuidas minusse usutakse, võib tekkida ülisuur väsimus, mis lausa niidab jalust. Natukeseks silma looja laskmata ei liigu isegi mõte. Ärgates ja uuesti samale asjale mõeldes tekib jõuetus, isegi letargiline mõtteseiskus ja tahtmine kõigele käega lüüa, sest nagunii ei suuda nende tahtmist täita.

Ennast aina rohkem teiste heaks mobiliseerides teeb inimene halba iseendale. Teiste eest aina rohkem nende elu ära elades teeb ta halba ka neile, sest ei jäta neile midagi teha. Tulemus on see, mille kohta vanasõna ütleb, et tema heateod ei jää karistamata. Tavaliselt on karistuseks haigus, mistõttu hea inimene peab nüüd abi ootama teistelt. Paradoks seisneb selles, et teda ei aita mitte need, kes temalt abi said, vaid need, kes temalt abi ei saanud, sest tema aeg, armastus, jõud ja tervis kulusid ära nende elu äraelamiseks, kes oleksid võinud seda ise teha. Mida parem on inimene, seda rohkem jäävad vaeslapse ossa tema perekonna liikmed, kes peavad teda põetades ennast ohverdama.

Kokkuvõtlikult: kõik probleemid algavad perekonnaprobleemidest ja lõpevad perekonnaprobleemidena. Taime kasv sõltub juurest. Kui juurte head soovid realiseeruvad, siis nad koguvad jõu endasse ja kroon jääb kehvaks. Kui krooni head soovid realiseeruvad, siis kroon laiab ja õilmitseb, aga juured muutuvad kiduraks. Tervik kannatab igal juhul.

Meis kõigis on piisavalt palju ja rohkemgi head inimest, seepärast õppigem heade inimeste soove põhjalikumalt tundma. Nähes kannatavat head inimest, oskame oma kannatusi vähendada. Meie õnne nähes huvitub ehk temagi iseenda aitamisest.

Et asi selgem oleks, on soove õigem nimetada naiivseteks soovideks ehk illusioonideks. Illusioonid on tajueksimused, väärarvamused, alusetud lootused, täitumatud unistused, petlikud kujutelmad.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.