Ootamine

Vaimsed tahtmised petavad meid kõige rohkem ära, sest nad tunduvad absoluutselt pretensioonitud. Mõistmist, tähelepanu, lugupidamist, armastust kannatlikult ootav inimene tundub inglikesena. Ta ei löö rusikat lauale: olgu olla! Ta võib oodata ja unistada nii kannatlikult, et isegi surma palge ees ei süüdista ta kedagi, uskudes, et paradiisis tasutakse talle kõige selle eest heaga.

Häbelik inimene häbeneb oma tahtmisi, nõudmisi, ülinõudlikkust teiste ees niikaua, kuni hakkab neid häbenema ka enda ees. Nii ongi maised tahtmised muutunud vaimseteks tahtmisteks. Jälle vaid tagasihoidliku inimese tahtmisest olla eriliselt hea.


KESKENDUGE, tundmaks ära NAIIVSE OOTUSE = OOTAMISE toimet.

ANDKE ENDALE SELLEKS AEGA.

Hakake endale kordama: "Ootan. Ootan. Ootan." Ärge lugege enne edasi, kui tunnete tunde muutust. Kui suutsite keskenduda ainult sellele sõnale, siis tundsite ÄNGISTUST, AHISTUST. Reageeris Teie IV t¹akra - südamet¹akra. Kui ohkasite sügavalt, siis ängistus võis kaduda, sest ohkasite ta välja. Tahtsite temast lahti saada ja saitegi, ainult et ta vajus nagu raskus allapoole ja muutus ahastuseks. Püüdke aru saada, kas tunnete ahastust sellest, et tegite midagi halvasti, või sellest, et jätsite hea tegemata.

Ahastus ja seedetraktihäired on kindel märk, et inimene ei oska alustada elu õigest otsast. Ta ei saa aru, et materiaalsete tegemistega pole võimalik ära elada vaimset elu. Seevastu vaimsete tegemistega on võimalik ära elada ka materiaalne elu. Ja see ei tarvitse sugugi olla vaene ja vilets elu.

AHASTUS on III t¹akra stress, mis tekitab seedetrakti häireid. Ta ütleb: hakka tegelema endaga, hakka vabastama oma stresse. Mida sa ootad? Millele sa loodad? Keegi ei tee seda sinu eest ära. See on ju sinu elu. Puhasta ise oma hinge, küll siis puhastavad limaskestad ja nahk ka sinu keha.

Tavaliselt nii ei tehta. Hoopis pettutakse ja kibestutakse. Lootuse kaotanud ootaja lakkab ootamast armuande teistelt. Võibolla ta ei oota enam kunagi midagi teistelt, ei usu üldse teisi. Ta on nüüd tark materialist, kes ei lase ennast rohkem lolliks teha. See ei tähenda, et ta ei oleks enam ootamise ohver. Häbi ennast sel viisil lolliks teha on tapnud tema ootamise aktiivse tunde, aga ootamise energeetiline laip tema sees provotseerib teisi temalt ootama.

Mida rohkem ta omab, seda rohkem teised ootavad ja loodavad, et tema annab.

Mida rohkem ta oskab, seda rohkem teised ootavad ja loodavad, et tema teeb.

Mida rohkem ta jõuab, seda rohkem teised ootavad ja loodavad, et tema suudab.

Tehes materiaalselt teiste tahtmist, kasvatab ta teiste vaimseid tahtmisi. Nende ootused-lootused kasvavad usuks, et tema annab, teeb ja suudab. Tekivad juurde uued ootajad-lootjad, kes unistavad ja igatsevad, et ta teeks ka nende heaks. Tehes neile, lisandub uus ring ootajaid, kes unistavad ja igatsevad, et nemadki saavad igatsetu. Täites teiste materiaalsed soovid, ei suuda ta ometi täita teiste vaimseid soove, sest need on teostamatud. Sellest tekib ahastus nii soovijal kui tegijal. See on meeleheide, lootusetus, usu ja unistuste purunemine. Seedetrakti- või teiste kõhuõõne-organite haigestumine samuti.

Kõik, mida samastatakse tööga, reageerib ahastusele ühtemoodi.

Näiteks:

ahastus sellest, et ma saan kõigi töödega hakkama, aga sugueluga või lapse tegemisega ei saa, kahjustab suguelundite silelihaseid. Naise emakas ja mehe eesnääre on silelihaselised organid. Naise munasarjad ja seemnesarjad on näärmed. Näärmete funktsiooni kahjustab stress, mille nimi on Ainult Unistus. Kui naine või mees ei riski oma alaväärsuskompleksi ja kõigi olemasolevate takistuste pärast last sigitada, siis lipsab nende suust kasvõi üks kord välja kurb ütlemine: "Laps on minu jaoks ainult unistus." Aegade ja asjaolude muutudes võivad nad teadlikult ja tahtlikult püüda last sigitada, aga see ei õnnestu, sest "ainult unistus" blokeerib sugunäärmete hormonaalse aktiivsuse.

Mõnel inimesel on juba eelmistest eludest ja varasest lapsepõlvest kaasas tunne, et minu jaoks on ja jääb laps ainult unistuseks. Nad räägivad sellest juba lapsena. Kui nad ei rutta selles hirmus lapseeas last sigitama, siis hiljem teevad nad oma unistuse realiseerimiseks looma moodi tööd, teenivad vastuvaidlematult vanemaid, kollektiivi, ühiskonda, on igatpidi eeskujulikud kodanikud, aga laps ei tule. Nad on nõus maksma lapse eest ükskõik missugust hinda nii rahalises kui ka tervist parandavas mõttes, aga sellest ei ole kasu. Sest: elu äraelamise teenust ei ole võimalik osta, ära teenida, välja kaubelda, paluda, soovida.

Enamik emasid häbistab oma tütart, et tõestada ümbruskonnale oma paremust. Teiste emade tütred, kes sellest õpivad, ohverdavad oma sündimata lapsed ühiskondlikule arvamusele. Neil on ka samasugune stress kui tüdrukul, kes kiirustas, et stress ei kasvaks temast endast suuremaks. Selle stressi nimi on unistus realiseerida ennast tõelise emana. See on tal juba eelmisest naisena elatud elust ja tema emast, kes on tahtnud olla ideaalne ema, aga ei ole suutnud, sest on püüdnud seda liiga materiaalselt teha. Ta on tahtnud teha endast ideaalset ema, mõistmata, et ema ei saa endast teha. Ema on vaja lihtsalt olla. Kes on sündinud naisena, see on automaatselt potentsiaalne ema. Milleks tahta seda, mis on? Milleks tahta, kui tahtmine hävitab olemise?

Normaalse naise jaoks on sünnitamine pühalik rituaal, mis ei nõua ohvreid ega tekita kannatusi. Kui naine suhtub sünnitusse kui Raskesse Töösse, millega last saadakse, siis on sünnitus tema jaoks Põrgu. Kasuahnus teeb ükskõik mille põrguks. Lootus, et minul läheb paremini, ei täitu, enne kui inimene ei hakka enda hüveks inimlikult midagi tegema.

Elult oodates ja lootes arvame, et elu ootab ja loodab meilt. Kiirustame midagi tegema, oskamata eelnevalt endalt küsida: "Kas seda on vaja? Kas nii on vaja? Kas praegu on vaja?" Oskamata kuulata oma südame häält, kuulame oma mõistuse häält, mis ütleb: "Tead küll, mida sinult oodatakse. Miks sa juba ei jookse? Ta ei saa ju ilma sinu tegemisteta õnnelikuks." Kui kuulaksime tunnet, siis rahuneksime, sest saaksime aru, et minu jooksmised ei tee tema hinge rahulikuks. Mida rohkem ma mõttetult jooksen, seda rohkem kaotan oma hingerahu. Sellise järelduseni jõudes ei ahista enam ka teise ootamine. Ei teki ka ahastust tegemata tegemise pärast. Tunneme, et seda polnudki vaja.

Kui enda ootus või teiste ootamine paneb Teid jooksma, siis ta ütleb Teile: "Lase mind endast vabamaks. Vastasel juhul tulen ma varsti jälle, aga võimsamana, sest tahtmised kasvatavad tahtmisi. Kannatad ise ja paned teisi kannatama. Mõjutad oma soovidega teisi ja oled ise mõjutatav, manipuleeritav, ärakasutatav. Selline olukord aga tekitab juba neerude häireid." Ärakasutamine on neerude stress.

Pidev ängistus ja ahistus oma ootuste pärast muutuvad tasapisi südamehaigusteks, millega kaasnevad paratamatult verevarustuse häired kogu kehas. Ahastus kõigest sellest kahjustab seedetrakti silelihaseid ja seedimine ei tööta enam korralikult. Äng ja ahistatus häirivad normaalse koostisega vere ringvoolu ja tekitavad keha rakkude kvantitatiivse nälja, mistõttu inimene hakkab tahtma süüa rohkem, kui vajab. Ahastus ei lase toitu normaalselt seedida. Tulemuseks on vere kvaliteedi halvenemine, kvalitatiivne nälg, mis tekitab inimesele tahtmise süüa midagi erilist. See eriline võib olla igapäevase toidu koostises, aga ta ei imendu verre, sest ahastus ei lase. Nii käibki inimene ringi pidevas vaevas sooviga saada midagi erilist.

Maised tahtmised teevad aktiivseks, kulutavad energiat, põletavad rasva.

Vaimsed tahtmised teevad passiivseks, säästavad energiat, koguvad rasva.

Kokkuhoidliku inimese allaheitlik ootamine, et kunagi tuleb õnn ka tema õuele, tekitab tema südamelihase pideva lühenemise, kuni lihas ei ole võimeline enam üldse lühenema. See tähendab: ei ole võimeline kokku tõmbuma, tööd tegema. Kui inimene ei ole tulnud siia ilma vaikse allaheitliku lambukesena aeglaselt ja vastuvaidlematult surema, siis süda annab endast enne surma tunda. Haigeks jäädes annab ta inimesele aega meelt muuta. Uuringutel avastatakse, et inimese süda on väga väike. Linnusüda, öeldakse.

Kokkuhoidliku inimese allaheitlik lootusetus tekitab südamelihase lõtvumise. Lootusetus kasvab mõttetuseks. Mõttetus on stress, mis tekitab laienemist. Mõttetus armastada tekitab südame laienemise.

Mida laienenum on süda, seda vähem sulguvad südame klapid, mistõttu veri ei voola vereringes ainult edasi, nagu oleks eluks vaja. Kui inimese meelest ei lähe elu edasi, ei lähe ka veri tema südamest edasi. Südamesse jäänud jääkveri laiendab südant veelgi. Tunne südames läheb sellest aina raskemaks. Inimene võib surra õudusest ja meeleheitest, et kõik on läbi, mingit edasiminekut ei ole ega tule.

Vaimsed tahtmised on väga salapärased. Nende äratundmine on sageli hiina mõistatus neilegi, kes iseendaga tegelevad. Võiks öelda: eriti neile, sest olles teinud vaimsest arengust endale märkamatult eesmärgi, ootame juba ilmaimet, mis loomulikult tulemata jääb.


NÄIDE ELUST.

Endaga juba päris hästi hakkama saav naine rääkis, kui õnnetuks tegi ta tahtmine, saades aru oma tahtmisest rõõmustada sünnipäeva puhul oma täiskasvanud last. Ta oli valmistanud kingituse, pannes sinna tükikese oma emasüdant. Oli tuhlanud läbi luulekogud, et kirjutada kaardile eriti südamlik õnnesoov, mis lapsele kogu eluks meelde jääks. Kui tütar oli kõik kenasti vastu võtnud, sai ema aru, kui väga ta oli oodanud tütre vaimustust. Ja kui löödud ta oli, et seda ei tulnud. Veel rohkem oli ta löödud sellest, et oli ennast pidanud inimeseks, kes ei armasta ülevoolavaid emotsioone, ebasiiraid sõnu. Enamgi veel: kes lausa pelgab vaimustumist, mis nõuab, et teised vastaksid samaga. Nüüd oli ta südame põhjani solvatud sellest, et laps, keda ta nii väga armastab, ei vaimustunudki. Tahtmata vaimustust, tahtis ta vaimustust.

Kõik olid rõõmsad. Keegi ei pannud tähele, kui raske tal oli. See-eest pani tema tähele kõike: seda, kuidas tütar kiitis teiste kingitusi, lilli, tänas soojade sõnade eest. Ta sai aru, et liialdab, sest tütar ei eelistanud kedagi, aga ta oleks ikkagi tahtnud, et tütar oleks eelistanud teda.

Ta ahastus hakkas vähenema, kui ta aru sai, et vabastades oma raskemeelsust, oli ta tahtnud muutuda emotsionaalsemaks, sest hea meeleolu meeldib kõigile. Samal ajal ta ise põlgas liigset emotsionaalsust. Seega vaevas teda inimeste, eriti naiste tavaline probleem: samaaegne tahtmine saada seda, mida ei taha ja tahtmatust saada seda, mida tahan.

Sellisele arusaamisele jõudmine ajas õnneks juba naerma. Vaatamata sellele oli pettumiste kurbuse meri temas hakanud kõvasti lainetama. Ta sai aru, kui palju oli tal veel vaja endaga tegelda.

On üldtuntud tõde, et omade suhtes ollakse nõudlikum.

Mida aeg edasi, seda suurem kunst on olla lapsevanem, kellega lapsed rahul on. Mida paremaks elu läheb, seda suurem on iga järgneva põlvkonna rahulolematus olemasolevaga. Tahetakse aina seda, mida ei ole. Kui on halb, tahetakse head. Kui on hea, tahetakse paremat. Kui on parem, tahetakse halvemat.

Oma heade tahtmiste kriisi jõudnud lapsevanem võib lõpuks jõuda tõdemuseni: õnnelik on see, kellel lapsi ei ole. Mida rohkem ta kõigest hingest loodab, et tema laps on õnnelik ilma lasteta, seda raskem on tema lapsel lapsi saada. Lapselapsel ei tarvitsegi see õnnestuda, sest vanaema hea soov on toiminud nagu sajatus või needmine.

Niisiis: inimkonna vaimne seisund halveneb niikaua, kuni elame oma tahtmiste möllus. Kuna vaimne kriis põhjustab varem või hiljem ka maise kriisi, siis on kõigil meil aeg hakata iseendaga tegelema. Me ei saa ära elada ei oma vanemate ega laste elu. Haavata neid hinge põhjani saame aga hõlpsasti.

Kuna OOTUS on nagu üks värviline klaasikillukene haiguste kaleidoskoobis, mille tsentraalne asetus võib teiste stressikillukeste tõttu paikneda hoopis mujale ja muuta sellega kogu pilti, siis ükskõik mis haigus inimesel diagnoositakse, süda ja verevarustus on tal ikka korrast ära. See tähendab: ootus, et halb saab iseenesest heaks, istub haigel inimesel kindlasti sees.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.