Lootmine

KESKENDUGE, tundmaks ära NAIIVSE LOOTUSE, LOOTMISE toimet.

ANDKE ENDALE SELLEKS AEGA.

Hakake kordama omaette: "Lootus. Lootus. Lootus, et asi õnnestub."

Kas tundsite paha? Kus tundsite paha? Minul läheb ainuüksi seda kohta kirjutades pea ikka veel natukene paksuks, kuigi olen palju oma lootust vabastanud. Peavalu enam õnneks ei teki.

OOTUS + LOOTUS + UNISTUS + rahulolematus = PINGEPEAVALU.

OOTUS + LOOTUS + UNISTUS + IGATSUS + rahulolematus = MIGREEN.


NÄIDE ELUST

Tundsin pinget peas, kaelas ja turjas juba ammu, aga pidasin seda arvuti süüks. Tundsin küll, et see pole päris see, et midagi on veel, aga ei osanud endas viga leida. Tegin aina tihedamini kirjutamises pause. Läksin arvutist kaugemale, sirutasin lülisammast, ringitasin kaela, masseerisin kukalt, võimlesin õlavöötmega. Hakkas veidi parem, aga ainult järgmise korrani. Rohkem aitas see, kui tegin, mida mu koer mulle õpetas: raputasin ennast pärast toolilt tõusmist üle keha sabaotsani välja. Kui pinge peas juba peavaluks muutus, siis kolisin teise tuppa kirjutama. Ütlesin endale: ega ma ei pea arvutiga kirjutama. Teen seda arhailisel kombel pliiatsiga paberile.

Lootsin, et see kõik aitab.

Kui ka see ei aidanud, siis tegin järelduse: kõik, mina rohkem ei kirjuta. Ju siis elu annab märku, et pole tarvis. Võibolla on õigus hurjutajail, kes ütlevad, et ma korrutan kogu aeg ühte ja sama. Saan aru, et need inimesed ei saa aru erinevustest, mida ma nende tarbeks järjest enam rõhutan, sest nad ei ole veel selleks valmis. Iga järgmine raamat on ju keerulisem. Aga neid, kes eneseabi üksikasjadesse süveneda tahavad, on praegusel ajal järjest vähem. Mina ise võin oma mõtteid ju omaette mõlgutada, selleks pole õpikut vaja.

Tegin kirjutamisele suure vahe sisse. Viskasin kirjanikutöö peast välja ja elasin tavainimese elu. Rõõmustasin oma igapäevaste tegemiste üle. Lugesin raamatuid ja vaatasin telekat. Tegelesin endaga nii hingeliselt kui ka ihuliselt. Ootasin, lootsin ja uskusin, et aeg annab arutust. Aga võta näpust! Aeg üksi ei tee midagi. Lahendamata probleem ootab lahendamist.

Alustasin jälle tööd. Aga niipea, kui hakkasin mõtlema, kuidas lugejate lootusi petmata kirjutada oma uutest avastustest stresside vallas, tekkis kerge otsmikuvalu. Vaevalt jõudis peast läbi käia mõte, et raamatuid ootavad inimesed loodavad minule, aga mina ei saa iseendagagi hakkama, kui kogu kõrvadetagune ja kukal olid ähvardavalt pinges. Tarvitses veel ainult mõelda, et unistus lõpetada töö kindlaks ajaks ei täitu, kui kõik oligi ülepeakaela paksu valu täis. Usk iseendasse lööb sellisel juhul kõikuma ja inimene hakkab uskuma, et teistel ongi õigus. Ta jääb teiste soovidest sõltuvusse. Muutub teiste kõikvõimalike tahtmiste ohvriks.

Kui inimene on otsija tüüp, siis elu aitab teda. Kes elu abi märkab, see leiab vajaliku ilma suuremate kannatusteta. Kui ruttu, see on iseasi.

Kui mul tekib ükskõik kui väike terviseprobleem, siis on see nagu taeva kingitus, mis õpetab mind mõistma takistust oma saatuse teel. See kaob kohe, kui ma temast aru saan. Kui mul jääb mingi osa temast ebaselgeks, siis tulevad kohe samade vaevustega patsiendid. Keskendudes kõigest hingest nende aitamisele, saan ma vahel väga selgelt aru, kui hoolimatu ma olen olnud enda vastu. Nii nagu headel inimestel kombeks, olen tegelenud endaga pinnapealselt ja pole tabanud probleemi tuuma.

Tegeldes mõne energiaga, tänan teda, et ta olemas on ja et ta näitab ennast mulle arusaadaval moel. Tegelesin oma peaga päevast päeva, kuni ühel päeval hakkasin aru saama, mismoodi toimivad materialiseerunud vaimsed tahtmised ehk soovid. Minu probleem näitas ennast taimekesena, mis ajab oma nina maast (taipasin, et maisest tasandist) välja ja hakkab kasvama taeva poole, et näha ja kogeda, missugused tahtmised ohustavad teda sealt. Taipasin, et taim kardab taevast tulevaid tahtmisi.

Taim on vaim kehas. Taevast tuleb sümboolselt kõik vaimne. Vaimne inimene on sümboolselt taim. Järeldus: inimest, vaimolendit ohustavad vaimsed tahtmised. Kontrollisin seda kõike, võttes arvesse eelnevaid teadmisi stressidest. Mõtlesin läbi haiguste tekke ja arenemise meditsiiniliselt ja olin õnnelik, et jälle oli üks puuduv killuke haiguste stressimosaiigis oma koha leidnud.

Teadsin, et ma olen inimeste ootuste ja lootuste, usu ja unistuste ohver, sest olin juba varem ohverdamise energiat tundma õppinud. Miks ma ei lõpetanud enda ohverdamist, kuigi teadsin, kuidas see tervisele mõjub? Aga sellepärast, et pole mõtet oma tööd nurka visata. Töö ei ole süüdi. Jalgade seinale viskamine tervist ei too. See võib anda esialgse petliku efekti, aga varsti on haigus tagasi. Tervisehäireid põhjustab väär suhtumine töösse, mitte töö iseenesest. Missugune suhtumine? Aga vaat sellest ma püüdsingi aru saada.

Olin tegelenud üle aasta oma tursunud jalgadega. Tööpäevadel olid jalad õhtuks (päev-päevalt aina tihedamas) turses, puhkepäevadel mitte. See oli kindel nagu aamen kirikus. Kuna tursed tekkisid pärast nädalast südame rütmihäiretehoogu, siis oli ka ilma meditsiiniliste teadmisteta selge, et need on seotud südamega. Samuti polnud kahtlust, et tursed on seotud neerude funktsiooni häirega. Teadvustasin endale, et kriis tekkis pärast üliinimlikult pingelist töönädalat, mil ma lasin ennast maksimaalselt ära kasutada. Ma olin ennast teadlikult ohverdanud. See on raskendav asjaolu.

Töö korraldajast vastaspool oli teinud panuse minu heasoovlikkusele ja ma ei tahtnud mäkra mängida inimestele, kes ei olnud selles süüdi. Nad ju ootasid ja lootsid minu abile. Pange tähele väljendit "mäkra mängida". See tähendab alatu olla. Tööandja oli ise seda teadmata olnud alatu minu vastu (ta tahtis ju ainult head), aga mina ei tahtnud olla alatu patsientide vastu. Tööandja kasutas mind ära, et teha head oma inimestele. Ta tõestas omadele, et ta hoolib neist. Kui ta oleks hoolinud inimesest, siis saanuks ta aru, kui hoolimatu, lausa alatu oli ta olnud minu vastu. Sain sellest aru, aga lootsin, et inimesed saavad ka aru. Nad peaksid ju olema huvitatud iseenda aitamisest.

Tunded ütlesid, et need inimesed mitte ainult ei oota, et ma nad terveks teen, vaid et nad on ka kindlad oma õiguses seda minult nõuda. Tunded ütlesid: seisa enda eest, ära looda, et keegi teine seda teeb. Kui oled eelnevalt hoolitsenud oma töötingimuste eest, siis ära muretse organiseerija töö pärast. See on tema töö ja vastutagu selle eest ise. Mina lootsin tol korral, et minu töökangelaslikkust hinnatakse, sest on asju, mida me teame, aga ei taha kuidagi uskuda. Head usume veel (see on naiivsusest), aga halva loodame uskmatusega olematuks teha. Samuti naiivsusest.

Naiivsus tekitab inimesele füüsilisi kannatusi.

Egoism tekitab vaimseid kannatusi.

Teadsin, mida teeb inimesega tahtmine olla parem (uhkus). Teadsin, mida teeb teadmine, et olen parem (positiivne egoism). On inimesi, kes on pigistanud endast välja viimase, et saada midagi paremat, millega olla parem, et teistele ülevalt alla vaadata. Kui inimesel on midagi head, mida ta on teinud oma mõistuse ja oma kätega, siis tema egoism on väiksem, mistõttu ta ei suhtu eriti halvustavalt neisse, kellel sama head ei ole. Ta isegi võtab halvemalt vastu seda head, mis halvemal anda on.

Kõige uhkem ego on heaoluühiskonda omaval inimesel, kes pole ise oma elus kuhugi jõudnud. Mida vähem on ta teinud midagi oma mõistusest ja oma kätega, seda üleolevam ta on. Nii võib heaoluühiskonna tööpõlgur vaadata põlglikult arengumaalt pärit oskustöölisele ja sülitada oma käitumisega südamesse professorile. Samas ise neilt abi oodates. Olin tegelnud selle probleemiga siis, kui õppisin tundma kohusetunnet, uhkust ja häbi, aga isiklikult polnud ma sellist suhtumist kogenud. Vaimsete tahtmiste tundmaõppimiseks oli mul seda kogemust vaja.

Kursust lugema minnes tunnetan, kellele, mida ja kuidas on vaja lugeda. Et auditoorium on alati erinev, siis on ka jutt erinev, kuigi teema on alati üks. Selle kursuse kuulajad olid ülimalt armastusväärsed ja õpihimulised. Naiivse agarusega mindi küll aegajalt liiale, aga see oli väike viga. Olles eestlane, kes on loomult sünge ja ei näe vaeva, et seda varjata, ei tahtnud ma uskuda, et heaoluühiskonna inimesed võivad päevade viisi näidelda. Selgus, et võivad, sest nad on harjunud omade juuresolekul meeldivat maski kandma. See on neile eluliselt tähtis.

Selline häbi hirmus elav hea inimene ei saa aru, et keep smiling on kohatu seal, kus on vaja siiras olla. Arsti juures on valetamine eriti ohtlik, sest arst võib haigest mitte aru saada. Paraku see teadmine inimest ei aita, sest positiivne egoism on stress, mis muudab inimese näo automaatselt naervaks maskiks ja inimene ei saa sinna midagi parata. Nagu ta mõtleb, kui hea ta on, nii ta kohe naeratab. Arstide ja psühholoogide töö muutub seepärast järjest raskemaks. Teenindajate töö samuti. Nad peavad üha enam aimama, mida kliendid soovivad, ootavad, loodavad, igatsevad. Kui nad seda ära ei taba, siis nad peavad arvestama hävitava reaktsiooniga.

Individuaalne vastuvõtt erines kursusest nagu öö ja päev. Seal ei pidanud Paremad üksteisele head nägu näitama. Seal oli Parem vastamisi minuga, aga mina olin Halvem, sest ma olin tema meelest vaene eestlane vaesest Eestist. Pooled patsientidest ei vaevunud oma suhtumist varjamagi, kuigi väljendusid sõnades viisakalt. Nad ootasid minult tõestust, et ma olen parem, kui nad arvasid. Mina olin lootnud ja tahtnud uskuda, et nad huvituvad stresside keele tundmaõppimisest. Ühesõnaga: võimutses mõlemapoolne mõttetu lootmine lootmise pärast, mis ei tee muud kui halba. Minu lootus, ootus, unistus ja usk olid jooksnud liiva. Igatsesin ainult oma rahva sekka koju.

Iga õpetaja on õnnelik kui ta õpetust vajatakse, sest siis see võetakse vastu. Vastu tahtmist vastu võetud õpetus kurnab õpetajat. Kui vastu õpilaste tahtmist õpetav õpetaja teab, et ta peab õpetama, siis ta teeb seda vastu tahtmist. See tähendab: vägivaldselt. Kooliõpetaja, kes õpetab materiaalseid tarkusi, kulub sellest. Vaimseid tarkusi õpetav õpetaja saab sellest kurnatud.

Vabatahtlikult vaimseid tarkusi õppima tulnud materialistid kurnavad vaimsete tarkuste õpetajat kõige rohkem, sest neis on automaatne protest kõige uue ja tundmatu vastu. Tundes, et õigem oleks õpetamine pooleli jätta, teab õpetaja, et seda ei tohi teha. Miks? Sest inimene, kes asjast aru ei saa, ei andesta. See on tema uhkuse solvamine, aga uhkusel puudub mõtlemisvõime. Õpilase uhkus võib õpetaja hävitada, olgugi et õpilane ise ei tahtnud seda.

Lisaks kurnasin ennast ka ise, püüdes varjata oma pettumusi, mis muidu olnuksid näost näha. Väsisin kohutavalt, aga võtsin endast viimast. Minu uhkus ei tahtnud alla anda. Töötasin kui piits väsinud hobuse seljas. Oma vastupidavuse üle uhke inimene ei murdu töö ajal. Ta vajub kokku pärast tööd. Mida äkilisem on pingelangus, seda ägedam on tekkinud haigus. Nagu koju jõudsin, tekkis absoluutne arütmia, mis kestis nädal aega. Olin andnud oma väsinud hobusele nii palju piitsa, et hobune hakkas perutama. Minu hirm süüdi jääda ei mahtunud enam minu sisse ära.


Perutamine on väike viga. Palju hullem on keeristorm. See tähendab, et ülemäärane hirm on halb, aga viha on veel halvem. Olukorda traagiliselt suhtudes ehk oma viha kõigile üle kandes muutume keeristormiks, mis välja elamata jäädes teeb kehas põrgut. Looduse keeristorme on hakatud kutsuma trombideks. Te ei eksi põhimõtteliselt sugugi, kui võrdlete trombi purustusi looduses trombi purustustega kehas. Tromb on tromb. Ta on mitte põhjus vaid tulemus. Konflikti, tüli, riiu, sõja tulemus. Kui põrkuvad liigse hea tahtmine ja samaväärse halva saamine, siis on tulemuseks häving.

Äkiline pingelangus on ohtlik. Oskamata oma pinge suurust ja iseärasusi hinnata, võib ennast täielikult lõdvaks lastes momentaalselt eluohtliku seisundi tekitada. See on sama kui endast kõik andnud, kõrgele mäele jõudnud alpinist hüppaks kuristikku rõõmust, et nüüd saab puhata. Eesmärk on ju käes! Edasi ei taha isegi mõelda. Sellised alpinistid on kõik teiste jaoks elavad ehk teiste elu elavad inimesed. Tundes ennast, tehakse selline liigutus vahel teadlikult, selleks et haigeks jääda. Haigus on õigustus, millega ennast ootajate eest kaitsta. Alguses kaitstakse haigusega ennast teiste eest, hiljem juba enda eest.

TROMBOOSI VALLANDAB ÄKILINE PINGELANGUS. Veresoont sulgev tromb võib tekkida siis

  • kui väga raske hinnaga eesmärgi saavutanud inimene heidab kõik käest ja laseb asjadel minna, peaasi et puhata saaks, et ebameeldivast mälestusest lahti saaks. Aju veresoone tromb täidab kõik ta soovid: kaob mälu ja elu paiskub kuristikku.

  • kui ennast eesmärgile täielikult ohverdav inimene murdub pinge haripunktil, sest ei suuda enam. Nii saab südamega tööd tegev inimene südameinfarkti, sest teised ei saanud aru, kui südamega ta tegi. Ta ohverdas enda, sest ei osanud tööd teha südamest, armastusest. Erinevus südamest ja südamega töö tegemise vahel on väliselt peaaegu olematu. Tegelikult on nad erinevad nagu elu ja surm.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.