Loov ja lööv mõte

Elujuhtumite ja haiguste erinevuse määrab suhtumine. Suhtumine sõltub mõtlemisest. Teise peale lootja mõtleb veel midagi, aga teise abisse uskuja ei mõtle midagi. Ta on vastuvõtul nagu lihakeha, mis väriseb vaimustusest ja vahib silmad pärani, et mis temaga nüüd tehakse. Teine uskuja võib olla oma süütunnete pärast pingul, sest kardab, et temaga ei tehta midagi. On ka selliseid, kes on täiesti kaugel toimuvast. Nad teavad, et raha eest on inimesel õigus nõuda kvaliteetset tööd. Nad elavad turumentaliteediga: ma olen aus inimene, ma maksan ja minule peab samaga tasuma. Nad usuvad, et selline tubli inimene on õnne ära teeninud. Kui tuleb haigus, siis nad ei saa aru miks. Selline inimene ei saa aru, et ta pole ennast aidanud. Kuidas ei ole? Ta on ju looma moodi tööd teinud. Ta ei tea ja ei tahagi teada, kui passiivne on ta vaimselt. Ta usub, et ta on õigetes kätes juba sellestki, kui räägid talle tema meelest tarka juttu. Järgmisel hetkel suigub ta rahulikult tudule.

Inimesi, kes hakkavad vastuvõtu ajal haigutama, on palju. Neid, kes magama jäävad, leidub samuti. Eriti arenenud kapitalistlikes riikides, kus inimesed on ennast tööga elujõust täiesti tühjaks lüpsnud. Kujutage endale ette: mina räägin inimesele tund aega lindi peale tema stressidest, aga tema magab. Kui üles ärkab, siis imestab, et ei olegi veel terve, või hakkab küsima seda, millest ma äsja rääkisin. Ei salga, alguses sellised inimesed häirisid mind. Oleksin tahtnud küsida, et kas Te tulite siia magama, aga ei küsinud. Sisetunne ütles: selle taga on midagi. Kui hakkasin aru saama, siis ei suutnud uskuda, et praegusel ajal võib olla nii naiivseid inimesi, kes usuvad, et keegi võib käeviipega lahendada nende eluprobleemi või võtta ära haiguse. Tegelikult neid inimesi on ja materiaalse arengutasandi tõusuga tuleb aina juurde.

Miks? Sest rahuldades aina rohkem oma kodanike ootusi, elab heaoluühiskond ära oma kodanike elu ja kodanikud harjuvad sellega. Nad lõpetavad alguses ära oma käekeste-jalakeste liigutamise, pärast ei liiguta enam oma ajusidki, sest ühiskond mõtleb nende eest. Nad on harjunud mugava eluga. Mugavuseigatsus võib olla nii suur, et arstigi hinnatakse tema kabineti mugavuse järgi. Mugavasse tugitooli vajudes annavad sellised patsiendid spetsialistile lahkelt õiguse oma elu ära elada, ise vahepeal silma looja lastes. Selliselt toimib naiivne usk ja uhkus selle üle, et ma olen nii hõivatud inimene.

Heaoluühiskond, millest unistavad kõik head inimesed, sünnitab naiivsust. Madalalt arenenud ühiskonnas oleva naiivsusest tingitud vaimse arengupeetuse likvideerib loodusõnnetus - hävitab selle, mille omamises nähti õnne. Heaoluühiskonnas peab paigalseisu liikumapanevaks jõuks olema midagi sellist, mis paneb hoopis tõsisemalt mõtlema. Ka see on loodusõnnetus, ainult et selle nimi on väärarengute sündimine. Sellised loodusõnnetused õpetavad igaühe arengutasandile vastavalt talle võimalikult arusaadavas keeles kasutama oma ajupotentsiaali, mõistmaks probleemide olemust.

Naiivne usk ehk heausklikkus võib keelduda uskumast halba isegi siis, kui halb on juba käes. Talle on tähtsam oma usule kindlaks jääda. Kasvõi surra ideaalide nimel ja üleüldiselt nii surraksegi.

Ootamine ja lootmine väsitavad. Nad tekitavad südame ja aju silelihaste spasmi, mistõttu aju saab vähem verd. Tarvitseb veel natuke kelleltki midagi oodata ja loota ning ongi mõõt täis. Ajurakkude hapnikupuudus (vabaduse puudus) põhjustab une, sest une ajal lülitub käiku keha säästure¾iim. Hapnikku ja toitaineid kulub nüüd vähem. Seepärast tunneb äkiliselt mõneks minutiks sügavasse unne vajunu ärgates ennast väga hästi. Seevastu püsiva lihasspasmiga inimene ei lõõgastu ka unes, sest ta ei teagi, mida sügav uni tähendab. Üleväsimus oma allasurutud süütunnetega ei lase magada. Unehäiretega inimesel tekivad aju silelihastes samasugused jäigastumisprotsessid kui vöötlihasteski.

Jäigad mõtted = jäigad lihased = jäik liikumine.

Egoistlik ootamine ja lootmine, et kui mulle on miski iseenesestmõistetav, siis see on iseenesestmõistetav ka teisele, tekitab paratamatult varem või hiljem lootusetuse, sest teisele ei ole see iseenesestmõistetav. Egoism on kindel lõplik hindav teadmine. Mida suurem on ülikeerukaid tarkusi omava inimese egoism, seda rohkem kahjustab ootamine ja lootmine ta ajukeskuste ülipeeni struktuure, mis mõjutavad paratamatult ka ajukoort. Kui kaob usk inimeste targemaks saamisse, siis kahjustub ajukoor. Tulemus on see, et teised saavad jätkuvalt targemaks, aga teiste rumaluse pärast usu kaotanud inimene ei saa sellest aru, sest ta ajupotentsiaal ei avane. Mida rohkem ta targemaks saamisest unistab, seda piiratumaks ta muutub. Õppides aina põhjalikumalt ühte ja sama, loob ta endale oma maailma, mida peab teiste omast paremaks.

Lootusetud ehk lõdvad põhimõtted = lõdvad lihased = lõtv liikumine.

Lootusetus tekitab silelihaste lõtvumise. Silelihastest sõltuvalt võivad lõtvuda kõik koed, isegi aju. Kui lootusetus on seotud ainult vaimse tööga, siis ta väljendubki ainult ajus. Kui lootusetus on tekkinud mingi muu eesmärgiga seoses, siis lõtvuvad lisaks aju silelihastele ka vastava piirkonna silelihased, mille tagajärjel pole toonust ega jõudu ka vöötlihases. Verd on laienenud veresoontega kohas rohkem kui vaja, aga kuna see ei liigu, siis tekib samamoodi ajurakkude hapniku ja toitainete puudus. Eriti hull on olukord siis, kui inimene ei ole kunagi pidanud iseendasse uskuma, ega teagi, mis see on. Ta on pidanud ennast oma elu elajaks, aga tegelikult on ta olnud vaid käsutäitja. See tõsiasi tekitab ahastuse.

Ahastuses inimese kõht on hell nagu herilaserakk. Ta ei tarvitse olla käegakatsutavalt valulik, aga ta on ära-puutu-mind olekus. Seepärast hoitakse oma kõhtu instinktiivselt paigal. Mida lootusetum on inimene, seda suurem on ta ahastus, mis ahastab: mida teha, kuidas teha, kas teha, kui palju teha, kas üleüldse teha? Kui tema tegemised on sõltuvuses teiste vastuvõtlikkusest, vastutulelikkusest, arusaamadest, siis kaob igasugune lootus.

Mida kauem püsib lootusetus,

seda enam on see mõttetus.

Lootusetus on peaaegu lõpp.

Mõttetus on täitsa lõpp.

Lootusetus on lõtvumine.

Mõttetus on laienemine.

Targa inimese mõttetus tekitab ajuvatsakeste laienemise, mis sageli annab endast märku silmanägemise kadumisega, nagu öeldes: inimene, sa ei näe elul enam mingit mõtet. Lase oma mõttetus vabaks, siis tunned, et elul on alati mõte. Küllap siis näed, et ongi nii. Näed inimesi, kes ei ole veel valmis selleks, mida sina juba oskad, aga sa ei suhtu nende õpetamisse kui mõttetusse. Sa lihtsalt oled aru saanud, et nende aeg pole veel tulnud ja see annab sulle hingerahu. Sa ei muretse, ei paanitse enam nende pärast. Kui on probleem, siis on suur vahe, kas suhtuda temasse närviliselt või rahulikult.

Lõtvumine ja laienemine võivad tekkida kehas ükskõik kus, aga algab see protsess ikkagi ajust. Ajus võib see nii väike olla, et ei tekita vaevusi, mistõttu keegi ei hakka seda kompuutriga uurima. Mujal võib see olla tohutult suur. See tähendab, et inimene on mõelnud ühest pisikesest mõttetusest omale välja tohutu probleemi, mille mõttetus seisneb selles, et selle oleks võinud ära lahendada oma suhtumise muutmisega - mõttetuse vabastamisega. Aju veresoonte seina toonusest sõltub verevool ajus. Mida suurem on lootusetus, seda lõdvemad on veresooned ja seda aeglasemalt veri voolab. Süda võib pumbata ajurakkude päästmiseks verd juurde, aga sellest tekib ainult pais ja paks raske tunne peas. Püüd välja mõelda, mis veel välja mõelda annab, on aju kudede üheaegne pinge, kitsenemine, laienemine ja kudedes olevate vedelike kokkupressimine ja kurnamine.


NÄIDE ELUST

Saksamaalt tuli abi otsima 40-ne ringis naine, kelle pea oli juba kaheksa aastat nagu pada otsas olnud. Vahel tekitasid valu ja vaev enesetapumõtteid. Naist oli pidevalt uuritud, aga haigust polnud leitud. Sellele vaatamata oli teda pidevalt ravitud, aga see ei aidanud. Keegi oli andnud talle hüva nõu: sünnita laps, siis su pea saab terveks. Ta oli ka selle "ravi" ära teinud, aga asi läks veel hullemaks, sest aastane laps polnud veel ühtki ööd oma elust maganud. Ta soigus pidevalt, nuttis, röökis, tegi emale põrgut. Miks?

Kujutage ette, et Teie olete laps, keda sünnitatakse praktiliselt ainult selleks, et ema saaks peavalust lahti. Ema, ülikohusetundlik töörühmaja, oli sünnitanud lapse peavalutabletiks, tundes, et nüüd on veel üks, kelle ees ta süüdi on. Oma viga parandada ta ei osanud.

Vaatasin ta pead ja ütlesin: "Teie pead suruks miski nagu pähklit tangide vahel igast suunast kokku." Tema spasmist kokkusurutud aju oli koljuõõnes justkui liiga väike, mistõttu aju ja kolju vahelist õõnt täitis liigne ajuvedelik, mis andis ajule kaalu. Naine lausa purskas vastuseks: "Jah!" Tal tekkis äkki lootus, leides kellegi, kes usub tema tunnet. Kõikide hingehädas inimeste hing anub, et keegi usuks nende häda, tunneks nende tunnet. Vaatasin tema laienenud ajuvatsakesi, milles oli samuti liiga palju ajuvedelikku, mis tegi aju veel raskemaks, ja ütlesin: "Teil on tunne, et miski justkui pressiks pead seestpoolt igas suunas laiali." Ta hüüatas uuesti: "Jah!" Küsisin: "Kas arstid ei ole kahtlustanud, et Teil on mõistusega midagi lahti, kui miski pigistab Teie pead samaaegselt nii kokku kui lahku?" Ta vastas ohkega: "Mind on uuritud ka psühhiaatriakliinikus, aga midagi ei leitud."

Küsisin: "Kas tõesti pole öeldud, et ajuvedelikku on liiga palju?" Seda oli öeldud, aga samas ei peetud seda mingiks patoloogiaks. Tõenäoliselt on tänapäeval juba igal teisel ajuvatsakeste laienemine. Kellel ei ole sellest peavalu, see ei otsi arstiabi ja teda ei uurita. Teda peetakse lihtsalt puupeaks või kui ta aastatega vaimselt degradeerub, siis nimetatakse see vanaduseks ja ongi kõik. Minu kogemused ütlevad, et ajuvatsakeste laienemine on vaimsete häiretega inimestel, alkohoolikutel ja keisrilõikega sündinud, ka näiliselt tervetel lastel. Kõvema sõna selles asjas võivad öelda neuroloogid ja psühhiaatrid.

Seletasin naisele: "Kohusetunne surub Teie aju kokku, mõttetus surub Teie aju laiali. Aju koed saavad sellest kokku surutud. Vere ringvool saab sellest häiritud ja koed ei saa toitu. Lümfi ringvool saab samuti häiritud ja koed ei saa puhastuda. Tekkinud vaevused on nagu aju abipalve. Aidake oma aju."

Järgmisel päeval tuli vastuvõtule naine, kes enne kui oma probleemist rääkima hakkas, pahvatas: "Öelge, mida Te lapsele tegite?" Kuna ma ei taibanud küsimuse sisu, siis ta selgitas, et on eelmisel päeval vastuvõtul käinud naise sõbranna ja nad tulid Eestisse koos selle lapsega, kes pole oma elus ühtki ööd maganud. Nüüd oli laps maganud terve öö, nii et polnud liigutanudki. Vastasin: "Mina ei teinud midagi. Mina ainult rääkisin lapse ema haiguse põhjuseid lahti. Ülejäänu on ema töö. Eks küsige temalt."

Kui millegi tegemine tundub mõttetu, siis rumalus on seda teha ja tark on tegemata jätta. Arukas on lasta mõttetus vabaks ning seejärel endalt küsida: on seda üleüldse vaja teha? Kui ikka veel on vaja, siis on vaja. Siis teete, aga siis on tegemisel mõte sees. Mõttetuid tegemisi on lugematul arvul. Näiteks: mõttetu on köhida, kui ei tule röga, sest kuiv köha ainult ärritab mehaaniliselt hingamisteede limaskesta. Ometi me teeme seda. Vahel oksendamiseni välja, sest köhaärritus muutus okseärrituseks. Küllap teate, kui valusad on sellest Teie läbiraputatud ajud, mis justkui ei tahaks koljusse ära mahtuda. Teisiti öeldes: häbiväärne (kuiv) mõtteline (realiseerimata) vabadusvõitlus (köha) muutus tülgastuseks (iiveldus), tahtmatuseks elada edasi sellist ülekohtust vabaduseta (kopsud) elu, vangielu, orjaelu. Ärritus on väljavihastamata viha, mis ei anna rahu, sest nõuab realiseerimist. Mõttetuse sünnipaik (aju) sai sellest läbi raputatud, et teinekord enam sellist mõttetust välja ei mõtleks.

Veel üks näide: mõttetu on pidevalt köhida, olgugi et röga lausa voolab. See tähendab: mõttetu on võidelda oma hinges alandava (mädane röga), solvava (tatine röga), kurvastava (vesine röga) olukorra vastu, kui on näha, et see olukorda ei paranda. Tark on oma suu lahti teha ja oma arvamus välja öelda. Kui sellel ei ole mõtet, sest ümbritsev keskkond ei võtaks seda kuulda, siis oleks arukas oma vihane vabadusvõitlus vaimselt vabaks lasta. Kes seda teeb, see saab isegi aru, et tema haigus oli mõttetus. Milleks elada vanglas haigena, kui võib elada vabaduses tervena. Tervena on kergem mõtteid mõlgutada ja aru saada, miks vanglasse satuti.

Ajurakkude toitumis- ja puhastumishäire tekib väga kiiresti, sest ajurakud on kõige tundlikumad närvirakud üldse. Saastainete kuhjumise tunnus on peavalu. Mida suurem on lootusetus ja mida kauem see kestab, seda tõenäolisemalt toimub peaajus kurnamisega võrreldav protsess. Vesi läheb verest rakkudesse või rakkudevahelisse ruumi ja tekitab turse. Veri veresoontes muutub sellest aina paksemaks, tekitades aju veresoonte seintele setteid, mis võivad veresooned ummistada. Tulemuseks on ajuinfarkt, mille tagajärjeks on halvatus. Vaimne lootusetus materialiseerus niimoodi maiseks lootusetuseks.

Lühidalt: lootus elada ära teiste elu ja lootus, et teised elavad ära minu elu, toimib patoloogiliselt aju allpool asuvate osade vere- ja lümfisoonte seina silelihastele. See on meeleelundite keskuste asupaik. Naiivne usk toimib samamoodi ajukoores. Mida suurem on naiivne lootus, seda enam kannatab nägemine, kuulmine, haistmine, maitse- ja kompimistundlikkus. Mida igakülgsem on tahtmine uskuda ainult head, seda enam kaob mõtlemisvõime.

Kui inimesel on mingi konkreetne pikaajaline lootusetu olukord, mis on üle mõistuse, siis tekib aju veresoone aneurüsm ehk lõtvumisest väljasopistunud laiend, mis võib lõhkeda, kui vererõhk äkki tõuseb. Tulemus on insult - aju verevalum, mille tagajärjel tekib halvatus. Äkiline hirmus vihahoog üle mõistuse olevas lootusetus olukorras, mis on kestnud niigi pikalt ja nüüd ilmneb, et läheb veelgi lootusetumaks, tekitab ajuarteri seina aneurüsmi ruptuuri - rebenemise. Ainuke võimalus halvatusest pääseda on sellisel juhul kiire operatiivne verevalumi eemaldamine. Kahjuks saab operatsioonist abi ainult see inimene, kelle iseloomus ei ole pika viha pidamise omadust.

Põhimõtteliselt samamoodi tekib limaskestade ja naha veresoonte seina erosioon, mille nimeks on troofiline haavand. Äkkviha tekitab troofilise haavandi veritsuse. Kui inimene on pidevalt viha täis, siis haavand veritseb pidevalt. Äkiline vererõhu tõus tekib siis, kui inimesel tekib raevunud meeleheide: KEEGI EI HOOLI MINUST, keegi ei taha minust aru saada.


NÄIDE ELUST

60-ne ringis naine käis aastaid rõhksidemega parema sääre alaosa ümber, sest nagu ta sideme panemata jättis, nii hakkas tema troofiline haavand veritsema. Sageli oli veritsus nii suur, et ta pidi ravima oma kehvveresust. Ükski ravim ei parandanud haava.

Nii, nagu ükski ravim ei paranda hingehaava, ei paranda ta tegelikult ka haigust.

Pealtnäha oli naine rahulik, meeldiv, haritud, intelligentne inimene. Tegelikult oli ta viha täis, sest ta asjad ei läinud (säärte probleem). Ta jättis kõik mõttes kavatsetu sinnapaika, sest teadis, et endised ajad ei tule enam kunagi tagasi. Varasem kõrge ühiskondlik positsioon oli asendunud pensionäri staatusega. Ta teadis täpselt, et keegi ei hooli temast, et teda pole kellelegi tarvis. Küsisin: "Kas töölkäimise fakt ise ei veena teda, et ta on vajalik kõigega, mis temas on." Ta vastas pinguldatult naerdes, endal silmanurgas pisar läiklemas: "No see on rohkem halastuse pärast." Tööandja teatud mõttes isegi solvas teda, andes tööd, mida inimene vajas. Selle inimese uhkus ei lubanud elada armuandidest.

Rääkisime tema stressidest. Terava mõistusega nagu ta oli, arutles ta oma stresside üle täiesti erapooletult, emotsioonitult. Ta sai stresside toimest aru ja tunnistas nende olemasolu endas.

Kuu aega hiljem olid tema haavandi verejooksud ainult mälestus. Ometi ei kasvanud mitme sentimeetri sügavune armi meenutav lohk täis. Nahk oli kuiv ja ketuga ning sügeles. Sügelemine on kiusaja. Mis siis teda kiusas? See oli tema häbi sellest, et ta oli varem mõelnud nii rumalalt ja inetult. Niikaua, kuni ta seda ei teadnud, ei osanud ta ka häbeneda. Kui küsisin, kelle ees ta häbeneb, siis ta vastas pikemalt mõtlemata: "Kelle ees siis veel kui mitte enda ees? Teised ei tea ju midagi, mis minu hinges toimub. Ma pole oma hinge kunagi kellelegi avanud. Tahtsin ju ülitugev olla. Olin kah."

Teades nüüd, kuidas häbi kuivatab, tegeles ta oma häbi vabastamisega. Poole aasta pärast oli kadunud mitte ainult naha kuivus, vaid ka vahepeal tekkinud kõhnus ja ripakile vajunud koed. Ta oli jälle endine rõõmsameelne trulla, kellele ei ole ükski töö raske. Ta ei kurnanud enam ennast.

Ütle siis veel, et endised ajad ei tule tagasi!

Varsti mõtles ta muidugi omale välja uue probleemi, sest headel inimestel on häbi elada probleemideta.

Kui inimesele, kes ennast pidevalt kurnab, on elu armas, siis ta keha hoiab kinni vee, mis peaks lahjendama paksu saasta. Vee peetumine on raske koorem kanda inimesel, kes on teiste elu elamisest niigi ülekoormatud. See on väljanutmata kurbus inimeste pärast, kes kannatavad, aga ei tee enda heaks midagi. See on tahtmine tõestada, et ma olen tugev ja ei nuta. Teiste heaks elava inimese jaoks on veepeetuse väljaravimine enamasti ainult unistus. Vähemasti niikaua, kuni ta veel suudab midagi teiste heaks teha.

Illusioonide vabastamine on üks raskemaid ja aeganõudvamaid tegevusi, sest meid mõjutab psühholoogiline atmosfäär, mis jumaldab positiivset mõttelaadi, kõigile ainult hea tegemist, iseenda ohverdamist headuse nimel. Oleks minusuguse jutt hüüdjaks hääleks kõrbes, siis poleks veel väga viga. Kellel vaja, see satuks juhuslikult kõrbesse. Hullem on see, et minusuguse jutt on psühholoogiateadusesse klammerdunud inimestele nagu härjale punane rätik. Niikaua, kuni puudub oskus ja tahe ühendada teadus ja esoteerika, oleme hädas.

Lisaks õppinud psühholoogidele loevad väga paljud inimesed ennast väga headeks psühholoogideks.

NÄIDE ELUST

Teooriat eelnevalt selgitades hakkasin õpetama ühele naisele, kuidas vabastada teistelt abi ootamise stressi. Ta läks kohutavalt närvi ja hakkas tõestama, et tema ei looda kunagi teistele. Olin just rõhutanud, et kõigil inimestel on sellised stressid ja kui on pikaajaline füüsiline haigus, siis on kindlasti kahjustunud silelihased. Silelihaseid kahjustava stressi omaks tunnistamine aitab stressi vabastada ja tervis saab tulla. Edasine jutt oleks olnud sellele naisele nagu seinale.

Viisin jutu mujale. Rääkisime tema elust. Ta kõneles meelsasti, kuidas vaatamata oma nähtavale füüsilisele defektile ei ole tal elus kunagi probleeme olnud. Kui ta on midagi tahtnud, siis ta on selle saanud, sest ikka on leidunud hea inimene, kes toob või teeb. Tal pole kunagi kusagil käimata jäänud, sest alati on keegi aidanud. Isegi lennukipiletid on ta varakult tellimata jätnud, sest talle on ju alati vastu tuldud. Tuldigi. Kui ma oleksin öelnud, et see ei ole mitte ainult teistelt ootamine, vaid lausa teiste ärakasutamine, siis ta oleks suu kinni pannud ja lahkunud. Ta naeratavast näost käis must pilv üle, kui küsisin: kas Te olete elus kohanud tõesti ainult häid inimesi? Kavala näitlejana ei soovinud ta sellest rääkida. Et mitte halba muljet jätta.

Üksteisega konkureerivad paradoksaalsed stressid selles naises ei lasknud tal aru saada, et ta mitte ainult ei oota teistelt, vaid on absoluutselt kindel, et ta saab, mida tahab. Ta kasutab teisi ära, kuritarvitab teiste headust. Tegelikult on asi veel hullem: ta kuritarvitab ka teiste inimeste nime. Kõige selle tagajärjel haigus pidevalt süveneb, sest inimese iseendaga tegelemine on välistatud, kui teised tema soove täidavad.

Kui kaasasündinud või nooruses saadud füüsilise defekti tõttu on inimese elu eesmärk ükskõik mis moodi materiaalses elus toime tulla, siis see inimene elabki ainult teiste arvel. Toimetuleku õpetamine on vajalik, aga sealjuures ei tohiks hinge unarusse jätta. Ühiskond, kus seda ei arvestata, on ise hiljem sedavõrd rohkem hädas.

Invaliididest halba rääkida on kõrgeltarenenud ühiskondades kohatu. Head pole rääkida, halba ei tohi rääkida, nii et ärme räägime üldse. Vaikime probleemi maha. Või kiidame ta üles. Räägime, kui mõnus on invaliidsus. Seda libedat teed kasutatakse praegusel ajal üha enam. Tulemus: invaliidsus kasvab. Tagajärg ju tuleneb põhjusest.

Võib protestida, et ega keegi ei invaliidistu tahtlikult, et minu väljendatud mõte solvab lugejaid. Jah, keegi ei tekita invaliidsust tahtlikult, aga tahtmised tekitavad neid tahtmatult. Invaliidsuse vähendamiseks on vaja lõpetada tahan - ei taha peitusemäng ja õpetada inimesi elama inimese kombel. Kui kõik koos hakkaksid hoolitsema igaüks oma elu eest, siis see õnnestuks kindlasti. Praegune individuaalne töö on kahjuks sageli vähetulemuslik, sest materiaalsete põhimõtete järgi elavad inimesed teevad kõik, et mõtteraviga tegeleja kui köielkõndija köielt maha lükata. Olgugi et nad tahavad talle siiralt ainult head.

Tunne määrab olemise, mõte määrab tegemise. Mäletan, et ma võtsin kord lapsena oma invaliidist isa kargud, et pikem näida, et pikema sammuga edasi saada, et näidata oma osavust, aga ka ühtekuuluvust isaga. See kord jäi viimaseks, sest isa pole mu peale kunagi vihasem olnud kui siis. Ta käratas: "Sellega ei tehta nalja. Ära tee nii, nagu mina tegin, siis sa ei pea samamoodi kannatama." Ta ei öelnud, mida ta valesti tegi. Minul oli vaja sellest ise aru saada ja ma olen püüdnud. Olen suhtunud isa käsku nagu Jumala käsku, mis ei ole tegelikult käsk vaid palve.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.