Kas siis unistada ei tohigi?

Tohib küll. Veelgi enam: unistada on vaja. Ainult et unistused on vaja osata jätta unistusteks. Küll unistused ise teavad, kas neil on vaja realiseeruda või mitte. Unistused teavad ka seda, millal realiseeruda. Uskuge oma unistusi.

On inimesi, kes oskavad unistada nii, et süda saab kergeks ja meel rõõmsaks. Kui neilt küsida: kas tahate, et see unistus realiseeruks, siis nad imestavad: ei, milleks? Nad hoiavad oma unistust nagu pühapaika, kuhu aegajalt siit murede maalt minna. Jah, see on põgenemine, aga parasjagu põgenemist on vajalik. Hingehaavade vältimiseks või samade haavade paranemiseks on unistamine hädavajalik.

Unistamine ei sega kehalist tegevust. Oskasin lapsena alateadlikult niimoodi pilvedes olla, et keha tegi seda, mis kästud, aga mina ise selles töös ei osalenud. Mina vaimolendina olin kusagil kaugel ja ei kogunud hinge stresse. Keha tegi automaatselt kätteõpitud tööd, kusjuures mõtleva olendina. Tulemusega olid rahul kõik. Unistamine aitas probleeme mitte tekitada.

On inimesi, kes kardavad unistada, sest nad jäävad oma tahtmistega unistustesse kinni. Sellest põhjustatud kannatused võivad olla pöörased. Mõni inimene on nii tark teistelt õppija, et nähes, kuidas keegi oma illusioonide pärast piinleb, tõrjub ta oma illusioonid nii kaugele kui võimalik. Seda on kerge, teha kui uskuda, et unistada on arulage. Vaatamata sellele unistused tulevad. Olles iseenda karm kasvataja ja käskija, võib inimene unistamise endale keelata.

Keelamine tekitab rasvumist.

Unistamise keelamine tekitab aju rasvdegeneratsiooni, mis on ajurakkude mandumine, taandareng ja asendumine rasvkoega. Inimese kohta, kes on laisk mõtlema, öeldakse: tal on ajud rasvas. Tegelikult nii ongi. Olles lubanud teistel endast üle olla, on ta endal keelanud mõelda sellele, millele ei tohi mõelda. See on lapsepõlvest pärit keelamiste tagajärg.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.