Imede ootuses elamine

Imede ootuses elamine on illusioonides elamine. Varem või hiljem tekib tunne, et see kõik on mõttetu. Oodates elult nagu mustkunstnikult imet, oleme silmamoondaja peale pahased. Mis Te arvate, mida me sellepeale teeme? Pärast pahameele väljaelamist ootame veel rohkem. Paraku on see nii. Õpetame teisigi: õppige ootama. Kes ei kaota lootust, see õpib ise mustkunstnikuks, veendumaks, et imesid ei ole. Teistele rõõmu valmistamisest õnnelikuks ei saa, ole nii hea silmamoondaja kui tahes.

Surnud ringist pääsemiseks tehakse imeasju, aga tulemust ei ole, sest ka vaimsuse nime all tehtavad imed on sisult materiaalsed ja sulavad kiirelt kokku nagu kevadine lumi. Oh, kuidas seda ei taheta tunnistada. Miks? Sest teiste õnnelikuks tegijad, kes loodavad ise sellest õnnelikuks saada, tahavad nii väga uskuda imesse. Heausklikud on kõik väga haavatavad. Õigemini - nende ego on haavatav. Olin ise veel hiljaaegu samasugune, sellepärast tean, mida räägin.

Mida teeb pettunud inimene? Ta teeb sedasama edasi, lootuses, et järgmine kord õnnestub, kuigi tunneb iga korraga aina enam, et see on mõttetu. Mida suurem on ta vastumeelsus, seda jõulisemalt ta buldooserdab, mõistmata, et ta võitleb iseendaga. Mingil hetkel saab tahe otsa. Nüüd ta teeb jõuga, sest peab, kuni ka jõud saab otsa. Kui enne ütles tunne, et kõik see on mõttetu, siis nüüd ütleb teadmine, et kõik see on mõttetu. Ta jätab selle ja hakkab tegema midagi muud, millel on perspektiivi.

Mõte on hing. Kui tegemistel on mõte sees, siis inimene teeb. Kui tegemistel on veel kasvõi natukene mõtet, siis inimene ikka teeb, kulutab oma hingejõudu, kuni see saab otsa. Tunne muutus teadmiseks, et pole mõtet, aga kuidas, seda inimene ei tunne. Põhjus ja protsess teda ei huvitanud. Teda huvitas tulemus, aga kui see oli ainult materiaalne eesmärk, siis seda ei tunnegi.

Kui inimene lõpetas mingi tegevuse, sest sellel ei olnud mõtet, siis ta andis tegevusele teadmistel põhineva hinnangu. Kui ta ei saanud tegevuse mõttest aru, peab keha talle selle selgeks tegema.

1. Mõttetuse jätkamine, vastumeelsusele vaatamata olemine, protestiga võidu tegemine teeb haigeks. Ta tekitab kehas vastava koe, organi, kehapiirkonna või kogu keha laienemise ehk suurenemise. See on sama kui iseenda kummipallina õhku täis võtmine vastuvoolu ujumise nimel, olgugi et seda poleks tarvis.

Mõttetuse jätkamine toimib kui vaakuumpump, mis tõmbab endasse seda, mida tõmmata on. Mõttetu vaimne võitlus häbiväärse vabadusvõitlusega (topelt vabadusvõitlus) tekitab kopsude laienemise - kopsuemfüseemi. Kõikidesse muudesse organitesse ja kudedesse tõmbab mõttetus kehavedelikke. Tulemuseks on tursed või verepais.

 

MÕTTETUSE JÄTKAMISE FÜÜSILISED TAGAJÄRJED

 

Mõttetus olla, aga ikka olen (selline kui minult oodatakse) tekitab verepaisu.

 

Mõttetus teha, aga ikka teen (seda, mida minult oodatakse) tekitab turse e. lümfipaisu.

 

Vere liigne kogunemine keha ühes piirkonnas e.

kohalik verepais.

 

Vere hulga suurenemine e.

üldine verepais.

 

Keha mingi ühe piirkonna turse e.

kohalik lümfipais.

 

Kudede üldine turse ja/või õõntesse kogunenud vaba vedeliku olemasolu e.

üldine lümfipais.

 

Kohalik verepais tekib siis, kui inimene sunnib ennast olema kohal seal, kus ta kohalolek on mõttetus, sest tahetakse ainult MINGIT ÜHTE OSA temast ehk tema oskust.

 

Üldine verepais tekib siis, kui inimene tunneb, et tema enda olemasolu on mõttetu, sest temalt oodatakse KÕIKE peale tema enda. Üldise verepaisu tunnuseks on südame ja veresoonte laienemine, aga ka vererõhu kõrgenemine.

 

Mingi KONKREETSE MÕTTETU TÖÖ tegema sundimine toob kaasa vastava kehapiirkonna turse.


TAHTMATUS ÜLEÜLDSE MITTEMIDAGI TEHA, sest see kõik on mõttetu, tekitab kudede üldise turse. Mida suurem on kurbus, seda enam koguneb vedelikke ka kehaõõntesse.

 

See on

mõttetus olla natuke,

osaliselt, poolikult.


See on

mõttetus olla olemas.

See on eksistentsi küsimus: olla või mitte olla. Pole võimalik olla natuke.

 

See on

mõttetus teha natuke.

 

See on

mõttetus teha üleüldse.

 



2. Mõttetu tegevuse lõpetamine on nagu kummipalli tühjaks laskmine. See tõmbab otsad uuesti kokku. Mida suurem oli väljavenitatus ja mida äkilisem oli lõpetamine, seda lõdvemad ja kortsulisemad on kokkutõmbunud koed. Enesetunne võib sellest hoolimata olla hea ja kerge, sest mure sai hinge pealt ära. Pingeline pressing läks tunnete tasandilt teadmiste tasandile. Seal ta kogub jõudu, kuni temast saab mõttetus mõeldagi ebameeldivale.

Mõttetu tegevus lõpetati, sest ta oli mõttetu. Nii ta jäigi mõttetuks. Ometi oli tema alustamisel mingi mõte sees. Seepärast ärge visake mõttetut tööd lihtsalt käest ära, vaid laske hoopis oma illusioone selle tööga seoses vabaks. Küllap siis tunnete, mida ta Teile õpetas. Nii lõpetate töö mitte sellepärast, et ta on mõttetu, vaid sellepärast, et ta mõte sai selgeks. Ta ei muutunud häbiks ehk mõttetuseks mõelda temale kui oma rumaluse ja saamatuse näitajale. Ta käivitas Teis hoopis uued mõtted. Olete sellega hoolitsenud oma kesknärvisüsteemi tervise eest. Mõttetus mõelda hävitaks aju.

Suurepärane soovitus on: viska see mõte peast välja ja ela õnnelikult. Seda soovitavad sageli inimesed, kes tulevad spetsiaalselt, et anda seesama mõte inimesele, kes on tuntud teiste pärast muretseja, teiste elu elaja. Suutmata nimetatud mõtet realiseerida (teiste elu ära elada), hakkab hea inimene oma pead murdma, et äkki kuidagi võimatu võimalikuks teha. Idee väljamõtlemise püüd kahjustab aju seda enam, mida targem see aju on, sest ideed välja mõelda pole võimalik. Idee tuleb ise välja, kui inimene laseb pead vaevava mõtte vabaks.

Kõik ideed ilmnevad ise. Ilmnemiseks on neile vaja anda ainult võimalus. Veel täpsemalt: naisenergiale on vaja anda vabadus. Veelgi täpsemalt: kui naised annaksid endale vabaduse, siis mehed ei peaks naisi võimetuteks lollideks. Nad taipaksid, et naised on ideede generaatorid. See vabadusvõitlus, mida naised tänapäeval peavad, on targa rumaluse näitaja, mis tekitab asjaosalistele mingil ajal absoluutse mõttetuse tunde. Meeleheide sellest vallandab aju haiguse. Mida suurem viga on võitlemisega tehtud, seda etteulatuvamad on tagajärjed: haigestub lapse või lapselapse aju.

Aju asub peas. Pea on sümboolselt isa. Kui isa arvab, et ainult temal on aju, siis tema naise vabanemata ajupotentsiaal koguneb lapse aju haiguseks. Isa uhkus oma mõistuse üle ja ema häbi oma mõistuse pärast summeerusid lapse aju haiguseks. Mida rohkem suhtub laps oma vanemate tarkusesse samuti kui vanemad ise, see tähendab, mida rohkem ta tunneb uhkust isa tarkuse üle ja häbeneb ema rumalust, seda suuremad on tema enda vastavad kannatused, mille tulemuseks võib olla aju vaimselt või füüsiliselt surmav haigus. Selliste õnnetuste vältimiseks on vaja oma suhtumist kogu aeg revideerida.

Mõelge, mida Te teete tunde või teadmisega, et see on absoluutselt mõttetu, ja andke seda suhtumist vabaks. Küllap lakkate seepeale ennast lolliks sõimamast, et tegelete jaburusega, sest keegi idioot on sellise debiilse idee välja käinud, olgugi et sellest midagi välja ei tule. Hakkate pidama lugu nii iseendast, tööst kui ka tööandjast. Terviski saab nagu võluväel paremaks.

Kes ootab, et mõtted rahunevad iseenesest, see jääbki ootama, mõistmata, et oma mõttemaailm on vaja igal inimesel ise korda teha. Ühiskond või inimkond ei saa seda iialgi kellegi eest ära teha.

Üllaste eesmärkide nimel ennast ohverdavad inimesed võivad seda teada, sellest ka aru saada, aga kui üllaid eesmärke vabaks ei anna, siis kannatavad. Mida üllamad olid eesmärgid, näiteks vaimsed eesmärgid, seda sügavam on mõttetuse kriis kui pettumuste tagajärg. Mõttetuse kriisis reedetakse oma usk. Täpsemalt öeldes eesmärgikindel usk, mida ekslikult peetakse tõeliseks usuks. Mida emotsionaalsem on kriis, seda paradoksaalsem on kannapööre. Uus usk, millesse kirglik inimene nüüd klammerdub, tundub talle risti vastupidisena ja esialgu kindlasti imeheana. Varsti hakkab ka see kirgas värv luituma, sest inimese sees olev mõttetus teeb oma tööd sõltumata rahvusest, haridusest, nahavärvist, usutunnistusest.

Sellist kriisi nimetatakse tänapäeval depressiooniks.

Depressioon on dogmade (ülisuurte teadmisteks alla surutud hirmude) küüsis vaevlemise, vaimse arenematuse tagajärg. Kõik dogmad teenivad eesmärke ja lubavad inimestele võimatut. Olles loonud omale väljaspool inimest asuva ideaaljumala, kohustavad nad uskuma, lootma ja armastama. Et depressioonis inimene on ülitundlik, siis ta tunnetab valet ja hakkab dogmas kahtlema, aga kahtlemine on karmilt karistatav. Dogma karistab mitte ainult teo pärast, vaid ka mõtete eest, mistõttu tark inimene peab targemaks oma usku vahetada. Nii otsib ta alateadlikult tõelist Jumalat.

Oleme kõik pärit religioonist. Marx on öelnud: usk on oopium rahvale. Kes on praegugi religioosne, sellele toimib oopium teadlikult ja inimene vähemalt teab, mida teeb. Kes ei ole religioosne, sellele toimivad dogmad alateadlikult, mistõttu enda meelest tark inimene ei saa arugi, mis temaga toimub. Ta võib endaga tegelda, olles seadnud enda ette ülla eesmärgi saada niiviisi terveks ja õnnelikuks. Ta usub siiralt endaga tegelemisse. Kahjuks usk endasse ja usk endaga tegelemisse on kaks eri asja. Üks on olemine, teine - tegemine.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.