Lihaste lihased

Inimese kehas pole kohta, kus poleks silelihaseid, ja pole haigust, mille puhul ei oleks kahjustatud silelihased. Ka vöötlihaste tervis sõltub silelihastest. Tänu silelihastele toimub kehas kõikide elumahlade liikumine.

Silelihased asuvad kõikjal:

  • kõikide veresoonte ja lümfiteede seintes,

  • kõikide siseorganite seintes, sealhulgas südamelihases,

  • eraldi nimetan naiste emakat ja meeste eesnääret,

  • kõikides näärmetes,

  • nahas karvapüstitajate lihastena,

- vöötlihastes olevate veresoonte ja lümfisoonte seintes.

Et veresoonte võrgustikust ettekujutust saada, ütlen, et kõige peenemad veresooned on kapillaarid. Nad on nii peened, et neid mahuks ühele millimeetrile 8000. Kapillaaride seintes ja paljudes teistes ülipeentes struktuurides ei ole otseselt silelihaseid. Seal on silelihaseid moodustavad müofibrillid, mille ehitusmaterjaliks on elusaine sarnaselt soovidele reageerivad kokkutõmbevalgud aktiin ja müosiin.

Kapillaarid on meie perifeerne süda. Kujutame inimese keha ühe suure rakuna. Selle keskmes asub süda, tänu millele see rakk elab. Kõikidel teistel rakkudel on selliseks südameks kapillaarid. Nad toovad toitu ja viivad raku elutegevuse produkte sinna, kuhu vaja. Kapillaarse vereringe kahjustusest jäsemetes võib tekkida gangreen.

Veri ja lümf voolavad tänu sellele, et silelihased või nende koostisosad tekitavad pingestudes ja lõtvudes soonte seinte lainelise liikumise. Liikumise laine kannab vedelikke edasi. Seedeorganid, hingamisteed, suguorganid ja kuseteed töötavad samuti. Vaid inimese soovid võivad neist vajadustest üle olla. Ihukarvad tõusevad püsti, kuigi me neid ei käsi seda teha. Näärmetes asudes on silelihastel eriline roll keha elutegevuse jääkproduktidest puhastamisel. Näärmed on elundid, mis muudavad verest saadud lähteained nõreks ehk sekreediks, mis on loodud voolama näärmest välja. Meditsiiniliselt jagatakse näärmed vastavalt nende töö iseärasustele kaheks eri liigiks.

Eksokriinnäärmed ehk oma sisu kehast välja suunavad näärmed.

Endokriinnäärmed ehk oma sisu keha sisse - verre - suunavad näärmed.


Eksokriinnäärmed

Endokriinnäärmed

higinäärmed, sealhulgas piimanääre

rasunäärmed

pisaranäärmed

limanäärmed

süljenäärmed

seedenäärmed


käbinääre

ajuripats

kilpnääre

kõrvalkilpnäärmed

harknääre

kõhunääre

neerupealised

munasarjad, munandid

lümfisõlmed

maks - kõige suurem nääre

 

Lisaks on eluliselt tähtsamatesse kohtadesse koondunud näärmed, millel on omaette nimi. Sagedamini annavad endast tunda nina-, neelu-, kurgu-, kõri- ja kopsunäärmed, mida sagedamini nimetatakse lümfisõlmedeks. Tähtsuselt esimesena võiks nimetada kurgumandleid, mille haigestumist nimetatakse angiiniks.

Küllap teate, et angiinil on palju tüsistusi. Sagedamini kahjustuvad süda, neerud ja sidekude. Tegelikult polegi kohta, mis ei võiks angiiniga seoses haigestuda. Tüsistus võib olla kerge, aga võib lõppeda ka surmaga. Miks nii?

Angiini haigestub laps, kes tunneb ennast peres tühja kohana. Teised on kõik nii tähtsad, aga tema pole keegi. Stress tekib sellest, et vanemad otsustavad ja teevad parema nimel kõik ise. Lapse arvamust ei küsita kunagi. Lapsele tehakse veel pikk paigi, et ta oma suu kinni hoiab ja vanematel oma elu ära elada laseb. Ennast heaks pidavatel vanematel ei tule pähegi, et laps on täieõiguslik perekonnaliige juba emaihus. Kui tal poleks vaja ennast materiaalsel tasandil väljendada, teostada, siis ta ei tuleks siia ilma. Lapse eneseväljenduse vajadus on vajadus sõna sekka öelda, et perekonnal läheks tõeliselt paremini. Lapses olev tõelise ja näilise hea äratundmise võime hävineb seda kiiremini, mida paremad tahavad olla vanemad.

Angiin võib tekkida ka täiskasvanud inimesel, kui ta tunneb, et tema jutt läheb tühja. Täiskasvanutel kulgeb angiin tihti palavikuta, sest täiskasvanutel on sageli suur häbi, et neil ei ole peres mingit autoriteeti. Täiskasvanu, kes on pidevalt püüdnud peres korda majja luua, saab äkki aru, et tema prääksumine on mõttetu. Kui ta suu kinni paneb, tõestamaks endale, et ta on nüüd parem kui oli, siis tema mandlid võivad kattuda mädaga, aga palavikku ei teki. Tüsistuste teke on sellisel juhul palju tõenäolisem.

Terved kurgumandlid on inimese eneseteadvuse kõrvad. Mandlid on terved, kui inimene kuulab oma sisehäält ja toimib vastavalt sellele. Sisehääl on tunne, rahulik tunne - armastus. Tunde järgi tehes ei saa halvasti minna. Kui tundeks on mingi emotsioon, siis armastus hoiatab, paneb mõtlema ja teist väljapääsu otsima. Kui otsija inimene usub, et väljapääs on olemas, siis ta leiab selle. Samamoodi leiab saast väljapääsu näärmeist.

Kes loodab teistele, selle näärmed on ootavas seisundis. Täpselt nii ja seda, mida inimene ootab, ootavad ka tema näärmed. Nad ei puhasta keha. Äkiline konkreetne ootamatus vallandab haiguse. Näiteks ärkate hommikul üles ning kurk on kuiv, kare ja valus. Mõtlete eilse peale ja olete imestunud, sest eile oli eriliselt hea päev. Ei oleks tohtinud tekkida mingit stressi. Mul oli selline juhus. Teades, et lootmine võib nii toimida, mõtlesin: mida ma eile nii väga lootsin? Kohe tuli meelde, et eile oli sõbralik kokkusaamine inimesega, kes ei tahtnud mind aastaid tunda, sest ma ei põlanud ära inimest, kellest tema lahti ütles. Mul tekkis temaga vesteldes suur lootus, et need minule kaks armsat inimest ometi ükskord omavahel ära lepivad.

Mulle oli ootamatu, et minuga kontakti otsides ei tahtnud ta midagi kuulda probleemist, mis oli meid pikaks ajaks lahutanud. Mina pean õigeks suhted selgeks ja suud puhtaks rääkida. Tema peab õigeks teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud. Niipea kui taipasin, mida ma olin oodanud, kadus kurgust pingetunne ja kahe tunni pärast poleks seal nagu midagi olnudki.

Haiged kurgumandlid on inimese realiseerumata iseteadvuse (ego) kõrvad.

Täiskasvanud inimene, kes teeb alati ainult oma tahtmist mööda, on egoist, kelle mandlid ei jää haigeks, sest ta realiseerib oma tahtmise teiste vajadusi arvestamata. Ta võib korrata ühte ja sama viga, aga järeldust ei tee. Arukale lapsele kui pealtvaatajale on asi ammugi selge, aga tal pole õigust oma suud lahti teha. Ta peab vanemat austama. Ta ei saa realiseerida oma tahtmist öelda seda, mida tunneb ja teab. Mida paremat laps oma vanemale soovib, seda rohkem ta kannatab, sest väljendamata teadmiste koorem aina kasvab. Meeleheite hetkel vallandub angiin, mis on tüüpiline laste ja noorte haigus.

Äge protest sõnaõiguse puudumisest tekitab ägeda angiini. Ennast orjalikult alandlikuks sundinud inimese protest sõnaõiguse puudumise pärast tekitab tema mandlitesse mädakorgid, mis medikamentoossele ravile allumatuse tõttu eemaldatakse operatiivselt koos mandlitega. Nüüd on kindel, et mandlid ei saa enam kunagi mädaneda.

Mandlite haiguste tüsistused on:

  • südamehaigus, kui inimene ootab, et teda võetaks kuulda;

  • aju ja närvide haigused, kui inimene loodab, et teda võetakse kuulda;

  • ainevahetusorganite haigused, kui inimene unistab, et teda võetakse kuulda;

  • verehaigused, kui inimene igatseb, et teda võetakse kuulda;

  • reuma, kui inimene usub, et teda võetakse kuulda;

  • neeruhaigused, kui inimest on alatult petetud, ärakasutatud, reedetud.

Kõige lihtsam abi on mandlid välja opereerida, siis pole kohta, kuhu haigus võiks tekkida. Tegelikult võrdub mandlite äravõtmine inimeselt tema ise oma elu elamise võimaluse äravõtmisega. Kui raske on opereeritud mandlitega inimestel iseendaks jääda, seda kogevad ainult ilma mandliteta inimesed ise. Hea, et nad seda ei tea. Kui teaksid, siis oleks arstide süüdistajate armee vastavalt suurem, olgugi et arstid ei ole süüdi. Arstid valivad mitmest halvast parema variandi, sest haigetest mandlitest tekkinud tüsistused ei mõista nalja. Kes vajab, see leiab ajapikku iseenda ka siis, kui tal ei ole mandleid. Tean seda omast käest.

Tüsistuvaid näärmete haigusi on palju. Näiteks kõrvasüljenäärme põletik ehk mumps. Mumpsi tüsistuseks on munandipõletik. Munandipõletiku tüsistuseks võib olla mehe sigimisvõime häving. Millest selline tüsistus tekib? Kas tütarlaste mumps ei tüsistugi?

On perekondi, kus tähtsad tegemised on ületähtsustatud, aga vähemtähtsatele sülitatakse. Sülitamine on põlguseavaldus. Põlgus on pahasoovlik viha ja toimib halba veel halvemaks tegevalt ehk invaliidistavalt. Mida rohkem põlatakse midagi, mis on võõrale silmale nähtamatu, seda enam on ka tulemus võõra silma eest peidetud. Eriti peidetud on mehe sigimisvõime. Mees võib iga kell öelda, et ta ei tahagi lapsi. Naine samuti. Tavaliselt tahavad lastetud inimesed hirmsasti lapsi.

Perekonnas, kus sülitatakse kõrvaliste, ebatähtsate asjade peale, saavad lapsed mumpsi, sest neil pole õigust teha seda, mida teevad vanemad: sülitada kõrvaliste, tähtsusetute asjade peale. Kui sellises perekonnas peetakse suguelu ükskõik mis põhjusel kõrvaliseks, vähetähtsaks, siis lapse mumps tüsistub.

Poeglastel tekib silmnähtavalt munandite turse ja valu, sest mees on elu materiaalse poole looja ja tema tööriistad on nähtaval. Nende riistadega loob mees kõige tähtsamat, mille loomiseks mees üldse võimeline on - last. Kui vanemad suhtuvad suguelusse kui jäledusse või põlastusväärsesse, siis nende poeg jääb mumpsi tagajärjel viljatuks. Viimaseks tilgaks karikasse võib olla see, kui üks vanematest tahab või nõuab sugulist vahekorda, hajutamaks nii enda kui ka abikaasa muret lapse tervise pärast kasvõi lühiajaliseltki, aga teine suhtub tema tahtmisse põlastusega. Veel tugevamalt toimib see, kui vanem halvustab ennast sellepärast, et igatseb seksuaalsuhet lapse haiguse ajal.

Suguelu patuks pidamine teeb suguelust töö ja suguelunditest riistad - instrumendid, millega tööd tehakse.

Tütarlaste munasarjad kannatavad täpselt samamoodi, aga et munasarju pole näha, siis lapse kõhuvalu põhjuseks peetakse midagi muud. Naine on elu vaimse poole looja ja tema tööriistu ei saa silmadega näha. Neid võib tunda. Kui vanemad suruvad oma seksuaalseid vajadusi nii alla, et isegi tunnet ei teki, siis nende tütre munasarjadki on alla surutud. Vaimne allasurutus võib olla nii suur, et tütre munasarjad asuvad anatoomiliselt liiga vaagna põhjal.


Halba ei oodata, halb tuleb ise.

Tuleb hea varjus ja tekitab traumasid. Nii vaimseid kui füüsilisi.

Head oodatakse, aga ta ei tule.

Lootusetus sellest viib meeleheitele, mis vallandab haiguse.

Haigus on nagu vulkaan.

Mida võimsam ta on, seda rohkem lakkab tema läheduses igasugune elutegevus.

Halba ei oodata, halvale ei loodeta, teda ei usuta, ei igatseta.

Ta tuleb, et öelda eksinud inimesele:

"Olen su õpetaja.

Usu, ma ei valeta.

Olen selline, kui olen.

Ole sina ka.

Kui võtad mind omaks, siis oled endale oma."

Oled oma haigusega nagu sõbraga üks
ja tema lakkab olemast haigus.

Ainult sellest, et sina ei pea ennast enam paremaks.

Usu halba, ta ei peta.

Kui ta pöörab välja oma pahupoole, siis sa ei saa haiget,
kuigi eksisid.

Võid uskuda kõike, mis on,
ainult kontrolli alati, kas ta sisu vastab vormile!

Naistel pole mõtet oodata, loota, unistada, igatseda, et mehed hakkaksid neist lugu pidama, neid armastama, sõbrana kohtlema. Meestel pole mõtet loota sama naistelt, sest enne kui ei hakata iseennast austama, armastama, ei saa seda teha ka vastassugupool. Kuni inimene ei hakka oma kehasse suhtuma kui sõbrasse, pole mõtet loota, et seda teeksid teised. Välise fassaadi nimel elamine ei lase kellelgi sisusse tungida, aga armastamine, austamine, lugupidamine ja sõprus on sisulised tegevused.

Vanematel pole mõtet oodata, loota, unistada, igatseda, et lapsed hakkasid neid armastama, austama, usaldama, neist lugu pidama. Kui vanemad ei pea endast lugu, siis nad ei armasta ega usalda iseennast. Kuidas saavad seda teha nende lapsed? Kuidas võib lapse armastus vägivaldselt tungida läbi vanema hingeukse, et tõestada oma armastust? Armastus ei tee seda. Ta jääb ootama. Aga lapsed jäävad kannatama vanemate käes, kes püüavad lastest välja pigistada seda, mida lapsed vabatahtlikultki annaksid - armastust.

Püüdes vanematele meele järgi olla, muutuvad need lapsed vanemate sarnasteks vanemateks, kes hakkavad oma lastega tegema sama, mida nende vanemad on teinud nendega. Erinevus on ainult selles, et iga põlvkond teeb seda kontsentreeritumalt, agressiivsemalt, mürgisemalt ja varjatumalt niikaua, kuni vale enam sisse ära ei mahu. Õigem on öelda, et seda teevad nende stressid, mille käes inimene ise on võimetu nagu puuleht tormituule käes.

Häbi iseenda ees sellepärast, et olemata parem, tahan olla parem, tekitab äärmiselt vaoshoitud soovi olla kõige parem. Kõige tagasihoidlikumad soovid töötavad nagu kõige tugevamad vaakuumpumbad. Lärmavast agressiivsest nõudmisest on nad palju kordi võimsamad.


Tagasihoidlik SOOV OLLA KÕIGE PAREM ja selle tagajärjed


 

Põhistressid

 

Ebameeldivad tunded, millele lisatakse selgituseks "ääretu" või "seletamatu".

 

Tüüpiline joon: haiguste tekkimine öösiti.

 

Ahastus

Ääretu ja seletamatu ahastus, kui keegi ei pööra täit tähelepanu. Tunne, et keegi ei hooli, kõik muu on minust tähtsam. Pidev solvatavus.

 

Solvava ebaõigluse ja ülekohtuga võitlemise tagajärjeks on nohu ja köha. Kui ahastus muutub pettumuseks, et minu haigust ei peeta millekski, siis nohu ja köha tüsistuvad hingamisteede raskemate haigustega.

 

Pettumus petetud saamisest

 

Ääretu ja seletamatu pettumus, mille põhjusest ei saa isegi aru. Tahaplaanile tõrjutuse tunne.

 

Neerude piirkonna valud, mille põhjust arstid ei leia. Neerude äge haigestumine.

 

Kibestumine

 

Ääretu ja seletamatu elukibestumise, mõttetuse ja minnalaskmise tunne.

 

Öine urineerimine, enurees, põie pidamatus. Põie äge haigestumine.

 


Mida vaoshoitum on soov olla ülimalt hea, seda märkamatumalt see toimib. Inimene ütleb imestunult: aga ma ei mõtle ju niimoodi. Ta ainult ootab, loodab, usub, unistab ja igatseb, et ainuüksi tema headuse olemasolu teeb kõik heaks.


Näiteks lähete külla oma vanematele. Vanemad on õnnelikud, et Te tulete. Teie, teades oma puudujääke, loodate selle külaskäiguga teha kõik varasema halva heaks. Vanemad ei pea Teid halvaks, aga Teie ise peate. Seepärast ootate neilt täit tähelepanu, mis tõestaks, et vanemad peavad Teid heaks ja on kõik eelnenud halva Teile andestanud.

Tõestamine on emotsionaalne tegevus.

Armastamine on emotsioonitu tegevus.

Mida tasakaalukam on vanemate armastus, seda igapäevasemalt vanemad käituvad, nagu Te polekski külaline. Nad ei demonstreeri Teile oma agarat külalislahkust, sest Teie tulekuks korda tehtud tuba räägib ise enda eest. Kui ootate tähelepanu, kiitust, armastuse ja andestuse tõestust, siis olete ¹okis ja hakkate ahastusest öösel köhima - võitlema ülekohtuga. Või teeb seda näiteks Teie väike laps. Mida väiksem laps, seda paremini peegeldab ta oma vanemate, eriti ema meeleolu. Köhaga käib nohu kui solvumise näitaja tavaliselt automaatselt kaasas.

Täpselt samasugune ahastus, pettumine või kibestumine võib Teid haarata, kui lähete külla oma lastele, armsamale, sõbrale, kelle ees on Teil süütunded. Nüüd pange ennast selle ootaja rolli. Kui ta teab või tunneb, mida Teie temalt ootate, siis ta on hirmupinges ja ei tea, mida peale hakata. Mida rohkem ta püüab, seda rohkem väsib ja läheb närviliseks, sest järjest vähem on inimesi, kes samaaegselt suudavad teise eest hoolitseda ja ennast valitseda. Püüdke seda mõista ja tehke suhete korrastamise eeltöö ise ära.

On inimesi, kellele ausus on eesmärk omaette. Ühed on need, kes ei salli valet. Teised on need, kes jumaldavad ausust.

  • Vale vihkajad ei tee nägusid. Nad naudivad kõige väljaütlemist, teistele tõe näkku paiskamist, arvates, et ei loo omale illusioone. Nad teavad, et neid sellepärast ei armastata. Iseendas nad kurvastavad sellepärast, teiste ees uhkeldavad sellega. Nad tõestavad teistele sellega oma paremust, mis on illusioon, ja sügaval sisimas loodavad, et see ongi nii. Nende näonahk on karmide joontega ja rasvane. Võib olla isegi liiga rasvane.

Sageli on sellistel inimestel kõrvatagused vistrikke täis, mis nähtava põhjuseta mädaseks muutuvad. Kõrva taha panemise mõiste on võtmeks probleemi lahtimõtestamisele. Mädased vistrikud kõrvade taga räägivad: ära pane kõrva taha fakte, millega valetajaid teolt tabada, siis sa ei muutu nende faktide orjaks, kes tunneb, et on talumatult alandatud ainult sellepärast, et peab ennast ausaks. Kas valmisolek teistele auku kaevata on ausus?

  • Aususe jumaldajad ei paiska teistele midagi näkku. Nemad räägivad iseennastki välja, oodates ja lootes, et teised mõistavad ja peavad neid eriliselt heaks. Mida rohkem nad seda teevad, seda suuremat häbi nad oma illusioonide pärast tunnevad ja seda kuivemaks muutub nende peenkortsuline näonahk. Kuna kuiv nahk on surnud nahk, siis ühel hetkel on platsis näonaha haigus, mis ütleb, et inimene on sattunud oma illusioonide kriisi.

Mida keerukam on inimese hingeelu, seda sagedamini võivad need stressid esineda üheaegselt: üks koht näos on rasvane, teine kuiv, või siis vastupidi, mis tähendab, et mingil ajal on näonahk ülearu rasvane, mõne päeva möödudes praguneb kuivusest. Vahelduvad illusioonid teevad vahelduvat hävitustööd.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.