Kes see on? Keha loomulikult.
Keha annab ekslikust suhtumisest märku üsna konkreetselt ja kiiresti. Kas Te olete tähele pannud, et mõnikord, kui rabate tööd teha, nii et hing armas, ei jää ükski lihas haigeks. Teinekord ei pinguta Te ennast üldse, aga järgmisel päeval on tunne, nagu oleksite läbi pekstud. Kõik lihased on haiged. Arst arvab, et Te olete siiski üle pingutanud, sest muidu ei tekiks lihastesse piimhapet, mis valu põhjustab. Võite olla arstiga nõus või mitte, aga liigne piimhape on Teie lihastes ikkagi.
Piimhape on tähtis ainevahetussaadus, mis tekib suhkrute anaeroobsel, ilma hapnikuta lagunemisel. Anaeroobne lagunemine tähendab vabaduse puudusel hävinemist. Piimhappe sisaldus veres on väsimuse biokeemiline mõõt. Ta tekib ka mikroobide ja seente elutegevuse tulemusel, seepärast on valu igasugusele põletikule iseloomulik nähtus. Mikroobide arvu suurenemine räägib sellest, et inimene on väsinud vaimselt võitlemast kellegagi või eluga üleüldse. Seente arvu suurenemine näitab, kui tappev on võitlus olnud. Seened puhastavad lahinguvälja laipadest.
Võideldes ükskõik kellega, võitleb inimene alateadlikult ikkagi kõigepealt oma stressidega ehk iseendaga. Saades teada, et on vaja tegelda iseendaga, oma stressidega, hakkab ta nendega võitlema teadlikult. Võitlemine on inimestel nii veres, et kuuldes millestki halvast, tormavad nad jutu lõppu ära ootamata võitlusse. Tegeldes meeleheitlikult oma stresside vabastamisega, et stressidest lahti saada, et terveks saada, saab inimene omale valud, mis räägivad tormist tema keha kinnises ruumis. Miks kinnises ruumis? Sest eesmärgi poole kiirustades ei lasta stresse tõeliselt vabaks. Kui on eesmärk, siis ei ole aega. Kui ei ole aega, siis ei ole armastust. Armastusest ükskõik mille tegemine on rahulik mõnuga tegemine. Tulemus on õnnestav. Sellesama tegemine kiirustades võib olla maksimaalselt hea eesmärgiga, aga ta ei tule armastusest, südamest. Ta ei tule välja, nagu öeldakse. Lühidalt: ei õnnestu.
Kiirustades head tegev inimene püüab tegelikult sellega vabaneda oma süütunnetest. Kõige sagedamini hakkavad stresside vabastajatel valutama liigesed. Miks? Sest kui elu on inimese meelest tema süü pärast justkui paigal seisnud, siis nüüd ta loodab, et see hakkab liikuma. Liigesed väljendavad liikumisi. Valu liigestes näitab, kui valulikult ehk rahulolematult liigub inimene eesmärgile. Kui ta saaks oma eesmärgi, siis ta ei oleks samuti rahul, sest on selle eest liiga kõrget hinda maksnud. Liigesed ütlevad: seisata ja püüa oma veast aru saada, siis liigud edasi ilma valudeta.
Südamelihas on lihas, millest lootel diferentseeruvad (mitmekesistuvad) teised lihased.
Kõige suurem silelihaseline organ on naisel - emakas,
mehel - eesnääre.
Nii nagu süda võib valutada justkui ilma igasuguse põhjuseta, nii võivad seda teha ka emakas ja eesnääre. Nende organite valusündroomist võib tekkida inimesel kinnisidee, et organ on haige, kuni organ võibolla jääbki haigeks. Stresside kogunemiseks kulub igaühel teatud aeg. Mida suuremad on inimese stressid, seda rohkem ootab ta nii hingearmastust kui ka seksuaalset armastust. Meditsiinilised aparaadid ja analüüsid ei registreeri meie armuvalu. Nad registreerivad selle füüsilisi tagajärgi. Naiseks või meheks, emaks või isaks olemise realiseerumata soov materialiseerub soovile vastavaks haiguseks.
Naine, kelle jaoks seks ja seksuaalkirg on häbiasjad, soovib seksilt ilmaimet. Hävitades häbiga oma kirge, on ta mehega voodis kõike muud kui tema ise. Mida suurem on varjusurmas olev kirg, seda rohkem ootab naine, et mees selle üles ärataks. Paljud naised ootavad kogu eluaja ja kogevad pidevalt valulikku suguühet. Lõpuks nad loobuvad. Kui nad ei süüdistaks oma hädades meest, siis oleks asi parem, aga tavaliselt nad siiski süüdistavad.
Meestel võib olla suguelunditega põhimõtteliselt sama häda, kuigi seda esineb harvem, sest mehed mõtlevad häbi vähem välja. Meestel on tervem suhtumine elu loomulikkusesse. See ei tähenda, et ema ülisuur häbi ei võiks hävitada poja seksuaalsust. Kõige rohkem teeb seda ülimoraalne, ülihea, oma õrnatundelisuse pärast hirmsasti kannatav ema, kelle ees poeg tunneb ennast võlgnikuna. Naisega olles tunneb poeg, nagu murraks ta emale truudust. Igatsedes aega, mil see probleem ei takistaks tal enam mees olemast, võib ta tunda suguelundites lausa kramplikku valu. Füüsiliselt ei tarvitse midagi pahasti olla.
Vöötlihaste liikumine tagab liikumise ruumis. Otseses mõttes.
Silelihaste liikumine tagab liikumise ajas ja ruumis. Nii otseses kui ka kaudses mõttes. Nii isikliku elu kui ka järeltulevate põlvkondade olemasolu ja arenemise mõttes.
Aeg läheb ja meie koos ajaga, kui meie silelihased töötavad normaalselt, sest silelihastest sõltub, kas me elame või sureme. Surnud inimene ei liigu ajas. Aeg läheb edasi ilma temata. Kui elusal inimesel ei ole aega, siis ta ainult arvab, et ta elab ja areneb. Tegelikult ta ainult elab. Kas tasub sellist elu nimetada eluks, see on iseasi.
Vaimsete tahtmiste või tahtmatuse tõttu kahjustunud silelihaste pärast liiguvad keha vedelikud aina aeglasemalt, hingestades, toites ja puhastades rakke üha vähem. Kõige tundlikumad igasugusele häirele on närvirakud, sest tundmiseks on nad ju loodud. Kõikidest närvirakkudest kõige tundlikumad on ajurakud. Kõikidest ajudest on omakorda kõige kergemini kahjustatav kõige targema inimese aju. Miks? Sest ajusse kogunenud liigne informatsioon teeb aju õrnaks.
Kuna erinevaid teadusalasid, milles inimene võib väga tark olla, sigineb aina juurde, siis on loogiline, et pikeneb ka ajuhaiguste nimekiri. Mittevajalikud tarkused on ajule ohtlikud. See tähendab: igale tarkusele on ajus oma koht ja mida kauem realiseerimata tarkus seal seisab, seda enam kahjustuvad selle koha närvirakud. Tarkus, mis ootab, loodab, usub, unistab ja igatseb, et keegi teda kunagi vajab, tekitab professionaalse kretinismi, mis võib muutuda ka tõeliseks kretinismiks.
Kõige rohkem hävitab aju sõnakuulelik, allaheitlik käsutäitmine, mis tahab uhkustada oma kohusetundlikkusega. Inimene, kes jumaldab käsumajandust kui ideaalse korra maksmapanemise süsteemi, ei tarvitse kunagi aru saada, miks tal tekkis tasakaalu, ajukeskusi, juhteteid, kraniaalnärve, meeleelundeid, intellekti hävitav aju haigus.
Et mitte oma alaväärsuskompleksi tunda, õpib inimene targemaks, pannes ennast igavese alluva rolli ja tekitades sellega oma ajusse käärid, mis tema aju armutult lõikavad. Mida rohkem hindab ta oma ülemusi, isandaid, peremehi endast rumalamaks, seda enam ta ise kannatab. Raha ja poliitika võimu teades püüab ta ülemustele meeldida, teenida nende käest tähelepanu, lugupidamist, armastust ükskõik kui alandaval moel. Sellist inimest vaadatakse kui perverti, tallalakkujat, kes sihikindlalt hävitab oma ajusid, aga inimene ise sellest aru ei saa. Mida rohkem ta aju kahjustub, seda vähem ta sellest aru saab. Armuandide ootus, lootus, usk, unistamine ja igatsemine hävitasid ta aju.
Niisiis:
vaimsed soovid on otseseks aluseks
kõigepealt füüsiliste, siis vaimsete haiguste tekkele.
Lühemalt öeldes: soovid vormivad vaimu. Kes soovib olla vaimne, see arendab oma libavaimsust, millel on tõelise vaimsusega ühesugune sõnaline vorm, aga täielikult erinev sisu.
Üks minu jutust segadusse sattunud inimene ütles mulle, et ta ei oska kuidagi elada kedagi või midagi ootamata. Usuta elu ei kujuta ta ka ette. Unistusigi on ta pidanud vajalikuks, sest need on käivitanud ta ettevõtmisi. Igatsusteta võiks võibolla elada, aga ta kahtleb selleski sügavalt.
See inimene lasi ennast mõjutada sõnal, millest ta kohe aru ei saanud. Ta oskas alateadlikult, rahulikult oodata õiget aega, inimesi ja muud endale vajalikku, aga kui oli tarvis seda teadvustada, siis tekkis tõrge. Miks? Sest teadvustamise aeg tuli teise inimese kaudu natuke liiga kiiresti kätte. Selgitusest sai ta aru ja rahunes kohe.
Kordan ikka ja jälle elutõde: kõik, mis ilmas olemas on, on vajalik. Meil tuleb ainult hoolt kanda, et miski ei kasvaks ülemäära suureks. Kuidas saada aru, missugune soov on normaalne, missugune mitte? Vastan: normaalne soov ei aja närvi.
NORMAALNE SOOV ON TUNDEERK. TA EI TEKITA EMOTSIOONE.
Tasakaalukas ehk õnnelik inimene ootab teist rahulikult. Ta ei oota, et teine teeks ta oma tulemisega rõõmsaks, õnnelikuks, edukaks, rikkaks, terveks, edukaks. See tähendab: ta ei kuluta aega ootamise peale. Ta kasutab ootamise aega iseendaga tegelemiseks, tegemata ootamisest omale probleemi. Ta võib selle ajaga avastada endas midagi sellist, mille eest hilinejat hilinemise eest tänada.
Arukas on teist mitte oodata. Kui Teie ei oota, siis teine ei sunni Teid ootama. Ta tuleb kokkulepitud ajal. Arukas on mitte loota, et täna tuleb ta õigel ajal, kuigi ta tavaliselt alati hilineb. Kroonilise hilineja peale ei maksa loota. Temaga tuleb leppida kokku varasem kellaaeg. Kui ta siis peab Teid ootama, küllap ta õpib oodates hindama ka teiste aega. Arukas on talle seda öelda, mitte uskuda, et ta ise aru saab. Arukas on mitte unistada ajast, mil igaüks vastutab ise oma elu eest. Iga taim kasvab, küpseb ja valmib ju erineva ajaga. Arukas on mitte igatseda võimatut. Küllap võimatu hoolitseb siis oma võimalikuks saamise eest ise.
Kõik vaimsed soovid on ILLUSIOONID, mis kindlasti väljenduvad näos.
Loomulik inimene ei tee nägusid, ta on, nagu on. TEMA NORMAALSED SOOVID ON SEOTUD ALATI VAID AJAGA. Eluga rahul olev inimene ootab õiget aega, aga teeb seni seda, mida teha on vaja. Ta loodab, et õige aja tulles saab ta realiseerida oma plaani. Ta usub, et iga asja jaoks on oma aeg ja koht. Tema unistused on realiseeritavad, sest nad käivad ajast ainult ühe sammu võrra eespool. Tema igatsused ei ole utoopilised.
Kellegi või millegi ootamine on normaalne tegevus.
Kelleltki õnne ootamine on juba teisele lootmine, temasse uskumine, temast unistamine, tema igatsemine.
Usk, lootus ja armastus on elu alus, aga nendest ei tohi teha eesmärki. Unistustelaeval pilvedes lendamine ei tee kellelegi halba. Vastupidi, see teeb elu huvitavamaks, rikkamaks. Igatsuski, millega tehakse ajarände, klammerdumata utoopilisse eesmärki, aitab millestki elus aru saada. Tänu pretensioonitutele soovidele ehk fantaasiale areneb inimese tundemaailm.