Jõuga vabaks

Oma ootamiste pärast lootusetu inimene ei oska ei keskenduda ega ennast mobiliseerida, et kasvõi vihaga elu materiaalsest august välja rabelda. Tema headus keelab iseenda eest seista, aga vaatamata sellele tahab ta vabadust. See tähendab: õhku. Oma hapnikupuuduses lõõtsutab ta aina enam, lootes, et nii saab keha rohkem hapnikku. Saabki, ainult et miks ta edasi lõõtsutab? Miks on tal jätkuvalt õhupuudus? Miks rebib ta oma lõhkiminekuni laiaks veninud kopse veel laiemaks? Sellepärast, et elul on kaks otsa, mis peavad olema tasakaalus. Hapniku sümboolne teine ots on süsihappegaas - CO2.

Süsihappegaasil on maise elu eksisteerimise idee energia. (Idee on alati vaimne). Maine elu on inimesele - vaimolendile - kingitus, mis on vaja võtta vastu tänuga, aga mida ei tohi ainult omale jätta, sest inimene ei ela ilmas üksi. Meie tunded, mõtted, kogemused, aga ka kõik maine tuleb meile kui vaimne õpetaja, kelle õpetust vastu võttes oskame ennast realiseerida, vajalikku luua, et seeläbi inimesena areneda.

Süsihappegaas on inimese ainevahetuse nähtamatu, aga tuntav tulemus. Ta tuli õhuna taevast (vabadusest, nähtamatusest, vaimsusest), käis nähtamatuna läbi kehast ja läks taevasse tagasi. Vahepeal muutus ainult tema kvaliteet. See tähendab: tänu tema takistusteta tulekule ja takistusteta läbiminekule tõusis inimese kvaliteet. Seda ei ole näha, aga on tunda. See on nii, kui inimene elab vastavalt vajadustele.

Mida suurem on inimese südamest tulev tahtmine elada tõeliselt hästi, seda enam ahmib inimene endasse ilusaid unistusi. Samamoodi ahmib ta õhku. Eriti hull on siis, kui ta teab, et need soovid on teostamatud. Veel hullem, kui need soovid on vaimsed. Ainuüksi ootamatu teadasaamine, et mind ei mõistetud, paneb seda enam õhku ahmima, mida suurem oli usk, et mind lõpuks ometi mõistetakse. Küllap aimate, missugune õhupuudus tekib siis, kui armastust igatsenud inimene lõplikult pettub.

Seisvate ehk realiseerimata soovide energiale vastavalt seisab inimese veres liiga palju O2, mistõttu CO2 on liiga vähe. Teaduslikult on tõestatud, et mida kiiremini ja rohkem inimene hingab, seda ebatäiuslikum on tema õhuvahetus ja seda väiksem on tema vere hapnikusisaldus. Sellest omakorda sõltub vere hemoglobiinisisaldus. Kuhu see sisseahmitud hapnik siis sai?

Kohe seletan. Hingamisgaaside transpordiahelas on keskne koht hemoglobiinil. Hemoglobiin võtab O2 endasse, seob selle imelühikeseks ajaks iseendaga, et transportida see rakkudesse. Andes O2 rakule, võtab ta rakust vabanenud CO2 endasse, seob selle samuti ainult ühe hingetõmbe pikkuseks ajaks endaga, et viia CO2 kopsudeni. Andes CO2 kopsudele väljahingamiseks, on ta taas võimeline vastu võtma O2. Niisiis: kuhu ikkagi kadus sisseahmitud hapnik, ilma milleta ei teki rakkudes C02?

Hemoglobiin on valk, milles hapniku sidumine (oksügenisatsioon) toimub ilma raua-aatomi valentsi muutuseta. Hapniku äraandmine rakkudele (desoksügenisatsioon) toimub samuti midagi muutmata. Seega: hemoglobiin väljendab vastutusvõimelise inimese olemist ja tegemist. Vastutustundlik inimene võtab antu vastu, liigub sellega ise ja annab ta uuesti ära, sest teistel on ka seda vaja.

Hemoglobiinil on vastutusvõime energia.

Ise oma elu elav inimene on vaba. Kuna tal ei ole vabaduse puudust, siis ei ole tal ka õhupuudust. O2 on õhus tema jaoks niipalju kui tarvis. Ta ei klammerdu ei vabadusse ega õhku, ei kogu seda varuks, ei kaitse oma vabadust olemasoleva endale hoidmisega. Ta annab vabaduse valida, kus olla või mida teha, kõigele, mis tal on. Tema O2 läheb rakkudesse, sest rakkudel on seda vaja. Vastutusvõimeline inimene ei pea ennast sellepärast heategijaks, ega oota tänu. Ta ei halvusta teisi sellepärast, et need ei saa oma eluga hakkama.

Hirm muudab vastutustunde kohusetundeks. Mida suurem on inimese kohusetunne, mis tahab teiste elu ära elada, seda suurem on hemoglobiinisisaldus erütrotsüütides. Seda rohkem on kehas seda, mida pole kehale tarvis. Mittevajalikud ained kehas muutuvad toksiinideks. Teatud hetkel saabub eluohtlikkuse piir. Liigne hemoglobiin on kurjast. Ta jätab hapniku endasse, mistõttu kahevalentne raud muutub kolmevalentseks. On tekkinud methemoglobiin, mille hulk kehas haiguste ja mürgistuste korral tõuseb. Selle lagunemine ja väljumine maksa kaudu algab alles kolme nädala pärast. Methemoglobiin on vangisoleku vabadus, mis teeb kurjaks.

Raud(III)oksiid on rooste. Veri on armastus. Seega võib öelda: kohusetundliku inimese armastus roostetab. Erinevalt rauast teeb ta seda seesmiselt, sest väliselt püüab ta tõestada oma headust. Mida parem inimene, seda kiiremini ta läbi roostetab.

Süsihappegaas tekib kudede normaalse elutegevuse tagajärjel. Hemoglobiin võtab selle rakkudest vastu ja annab kopsudele ära. Kui hapnik antakse verest rakkudele, siis vere CO2 siduvusvõime suureneb ja veri toob CO2 kopsudesse. See tähendab: vastutusvõimeline inimene annab teistele seda vajalikku, mis tal on, ja ei kahetse. Ta saamahimu ei hoia seda omale ka vaimselt mitte. Vastutustunne laseb elul kulgeda.

Kohusetundlik inimene teeb näiliselt samamoodi, tegelikult vastupidi. Ta ei taha head ära anda ja ei taha halba vastu võtta. Mida paremaks ta ennast peab, seda halvemaks hindab teistelt tuleva. Mida rohkem ta tahab endale jätta, seda rohkem tekib tema verre methemoglobiini, mistõttu rakud peavad töötama hapnikuvaeses ehk anaeroobses keskkonnas. Rakkude elutegevuseks on see ebanormaalne olukord. Iga elav rakk vajab oma struktuuri säilitamiseks, funktsioonivalmiduseks ja funktsioneerimiseks teatud energiahulka, mille ta saab normaalsetes tingimustes toitainete oksüdatiivsel lõhustamisel. Lihtsamalt öeldes - põlemisel.

Elutuli on loodud põlema kui küünal, mis annab optimaalselt valgust ja soojust. Mida elavam, ägedam, aktiivsem, agressiivsem on inimene, seda kiiremini põleb ta läbi, kui ei saa seda, mida tahtis. Tema mürgisus, mis on kurjus, läheb teistelt võtma seda, millega ise elada. Sellega mürgitab ta teiste elu. Missuguste teiste? Nende, kes teda oma mürgiga provotseerivad, ligi tõmbavad. Täpsemalt öeldes: nende omasuguste elu, kes kurjuse vihkamisega tõestavad, et nad on temast paremad.

Mis juhtub, kui hapnikupuudusel ei toimu oksüdatiivset lõhustamist? Siis toimub glükolüüs. Glükolüüs on väheökonoomne, sest glükolüüsi lõpp-produkt on laktaat, mis on suure energiasisaldusega. See energia on keha tööks vajalik, aga ta on kehas kinni. Töötamist võimaldava energia saamiseks peab keha rohkem sööma. Tagajärg: keha vaevleb energiapuuduses, samal ajal sellest energiast paisudes. Anaeroobses ainevahetuses peab iga rakk vajamineva energia saamiseks ümber töötama umbes 15 korda rohkem glükoosi kui aeroobses ainevahetuses.

Seega: elus püsimiseks peaks kohusetundlik inimene sööma 15 korda rohkem kui vastutustundlik inimene. Kohusetundlik inimene, kes ei hooli iseendast, läheb sellest paksuks. Kohusetundlik inimene, kes hoolitseb oma kaubandusliku väljanägemise eest, saab sellest ükskõik missuguse haiguse kuni vähini välja.

Iseendast vähegi hooliv inimene tunneb oma kehas toimuvat. Kui tal on halb, siis ta tahab head. Hea tunde annab hapnik ja seepärast ta hingeldabki. Paraku, mida rohkem ta hingeldab, seda tarbetumaks see osutub. Rakud ei jõua enam nii kiiresti hapnikku vastu võtta ega ära anda. Rakkude elutegevus seiskub, sest tekkis hapnikumürgistus.

Inimene, kes ei saa aru, mis on vabadus, tahab saada vabadust. Mida rohkem ta vabaduselt ootab, seda rohkem on ta vabadusest vaimustuses ja seda halvem tal on, kui ta OMA oodatud vabaduse saab. Tahtmine saada head ja see endale jätta, sunnib lõõtsutama, hapnikku saama, aga mitte seda rakkudele andma. Tulemuseks on astmaatiline hingamine, mille puhul ei saa välja hingata. Tahtmine halvast lahti saada sunnib lõõtsutama, süsihappegaasi välja. paiskama Tulemuseks on võimetus sisse hingata, sest veres on hapnikku isegi piisavalt.

Hapnikumürgistuse tekitab vabadusest vaimustumine.

Meditsiinilise hapnikumürgistuse tunnused on peapööritus ja krambid, südametöö kiirenemine (minutimahu vähenemisega), selle tagajärjel aju ja neerude verevoolutuse vähenemine ja kudede kahjustus, kopsu alveoolmembraani muutused kuni kopsuturse tekkimiseni ning silmade võrkkesta kahjustus kuni pimedaksjäämiseni. Põhimõtteliselt samamoodi toimib vabadusest vaimustumine, sest see on materiaalse probleemi vaimne substraat. Kõikide nimetatud häirete üheks põhjuseks on liiga pikka aega kestnud vabadusest vaimustumine.

Lühiajaline vabadusest vaimustumine pärast pikka vangistust toimib tõeliselt hästi. Liiga palju sama asja toimib tõeliselt halvasti.

Niisiis: mida on vaja teha, et hapnik läheks verest rakkudesse? Soovitan anda vabaks oma kohusetunnet ja teisi nimetatud stresse, aga poleks paha teadlikult ja kiiremini tõsta ka oma vere süsihappegaasi sisaldust. Kuidas? On tehnikaid, mis õpetavad hingamispuudulikkusega inimesi hinge kinni hoidma, et anda rakkudele aega oma tööd korralikult teha. Kahjuks ei saa enamik abivajajaid sellega hakkama, sest kui ei mõisteta abivahendi ideed, siis tekib lämbumise paanika. Paanikas inimene lõõtsutab veel hullemini ja õudusest ei jaga ta pea üldse.

Sellises olukorras peaks aitama KÕHUGA HINGAMINE. Tehke seda iga päev kasvõi profülaktiliselt. Saate sellega hakkama isegi siis, kui olete ahastuses, sest see võimaldab Teil teha nii, nagu hetkel tahate. Lõõtsutage nii kiiresti ja sügavalt, kui tahate, ainult jälgige, et teeksite seda kõhuga. Hingates rahunete ja võite oma hingamist aeglustada lausa pühaku hingamiseni välja.

Kõhuga hingamine on diafragma liikumine üles-alla, nii et kaasa liigub kõht, mitte rindkere. Stresside hunniku all lämbuv inimene lõõtsutab rindkerega ja rebib õlgu üles, nagu tahaks koormat õlgadelt heita. Kogu hingamine toimub ülakehaga justnagu alakeha - elu materiaalset poolt - polekski olemas. Kui Teil tekib ükskõik missugune eluprobleem, siis nüüdsest püüdke sel hetkel keskenduda oma diafragmale ja jälgida selle liikumist. Mõelge: ma keskendun, jälgimaks oma pühaduseenergia liikumist. Ma lahendan oma probleemi pühadustundest.

Kas Te mäletate diafragma stresse? Need on ebaõiglus ja ülekohus. Ebaõiglus kasvab ülekohtuks siis, kui inimene ei taha olla loll nagu lammas, keda pidevalt pügatakse ja lõpuks vardasse torgatakse. Püüdes selle vältimiseks või ennetamiseks kasulik olla, muudab ta enda lihaloomaks, kellel nahk ilma pügamatagi üle kõrvade tõmmatakse. Silma pingutamata kasutatakse ära inimene, kes tahab kasulik olla. Inimene, kes tahab olla kasulik kõigile, peab olema igavesti suur lihaloom, et kõigile jätkuks. Mitte ilmaasjata ei naera selline inimene sööma minnes: ma pean enda eest hoolitsema, muidu jään kõhnaks. Pahaaimamatult ütlevad nad välja tõe, mis takistab neil kõhnumast isegi siis, kui nad seda väga vajavad.

Kui eneseohverdusest mõõt täis saab, siis hakatakse ülekohtuga võitlema. Selle väljenduseks on köha, millest olen kirjutanud varem. Siinkohal kirjutan köhast, mis polegi nagu õige köha. See on köhatamine, köksimine ja kuiv köha, mille puhul kopsud ja hingamisteed on meditsiiniliselt terved. Selline köha on häbelik tahtmine kasulik olla. Eriti ärritav on tahtmine kasulik olla kasulikele. Kusjuures need kasulikud, kellele tahaks kasulik olla, võivad olla ükskõik kes. Eriti ägedaks läheb see köha siis, kui inimene ei saa mingil põhjusel olla nii kasulik kui tahaks. Mida sügavamalt on juurdunud aegade hämarusest sissesööbinud teadmine, et eneseohverdus õilistab, lunastab, teeb pühaks, seda sügavamalt kopsust ootamatud köhatused välja paiskuvad.

Pühadus on vabadus. Kui kuplikujuline diafragma liigub rahulikult üles ja alla nagu taevaski, nagu atmosfäär, nagu õhk, mis liigub maasse ehk kehasse ja sealt uuesti välja taevasse, siis on inimene terve. Õhk hingestab keha. Kui õhk on puhas, siis puhashing on terve. Aga kui inimese hing on räpane, siis muudab ta iga väljahingamisega lisaks kõigele muule ka õhu aina räpasemaks, nii et varsti pole hingamisruumi ei tal endal ega ka teistel.

Need, kes veel ei hingelda ega lõõtsuta, saavad samas atmosfääris esialgu hakkama. See tähendab: nende jaoks on sama atmosfäär veel elamiskõlbulik. See fakt räägib ise enda eest, öeldes: inimene, hoolitse oma hingepuhtuse eest, siis on ka atmosfäär sinu jaoks puhtam. Sinu hing puhastub, kui sa vabastad endast head inimest, kes elab ära teiste elu, laskmata nõnda hingata nii endal kui ka teistel.

Hapnikupuuduse pärast hingeldades takistatakse O2 vastuvõttu veelgi, sest raku elutegevuse normaalseks kulgemiseks on aega tarvis. Rakkude elutegevus, mida võib võrrelda põlemisega, peab seepärast toimuma järjest vähema hapnikuga keskkonnas. Kui ahjus põlevad puud ei saa piisavalt hapnikku, siis tekib vingugaas ja vingumürgistus. Hingamishäiretega inimestel tekivad vingumürgistusele iseloomulikud nähud: peavalu (eriti meelekohtades), peapööritus, kohin kõrvades, õhupuudustunne, nõrkus, iiveldus, naha ja limaskestade kahvatus, teadvuse kadu, laienenud pupillid, nägemishäired, krambid, südame pekslemine, surm.

Õhk on täiusliku vabaduse energia.

Hapnik on täieliku vabaduse energia.

Piisav kogus süsihappegaasi õhus tähendab vastutusvõimelisust.

Liigne süsihappegaas on ärakasutatus. Tema hulk õhus näitab õhupuhtust.

Mida rohkem tahame head, seda rohkem ahmime õhku, aga saame vastupidiselt, sest kiirustamise pärast pole võimelised saadut vastu võtma. Süsihappegaasi hulk väljahingatavas õhus näitab inimese ärakasutatuse astet. Niisiis: mida parem tahate olla, mida rohkem loodate, et teete ootajad ennast ohverdades õnnelikuks, seda rohkem on Teie väljahingatavas õhus süsihappegaasi, mis ärritab Teid veel rohkem õhku ahmima. Rabelete üha rohkem suletud ringis ja kahjustate nii oma kopse kui ka kogu keha. Selle vältimiseks õppigem tervendavalt hingama.


TERVENDAV HINGAMINE.

Õlgu ja rindkeret paigal hoides ja kõhtu punni ajades liigub diafragma alla. Toimub sissehingamine. Tehke seda!

Kõhtu maksimaalselt sisse tõmmates toimub väljahingamine. Tehke seda! Jälgige, kas õnnestus. Tehke uuesti niikaua, kuni õnnestub. Jälgige esialgu ainult kõhu liikumist ja hingamist. Kui see õnnestub, siis liitke juurde ettekujutus diafragma liikumisest. Tehke seda kõike oma tavalise hingamise rütmis.

Kui selline hingamine Teid enam ei pingesta, siis proovige hingamist tasapisi aeglustada. Pühendades ennast mingi haiguse ravimisele, võite kasvõi kümme tundi järjest niimoodi hingata ja imestada, et ei teki mingit õhupuudustunnet, isegi kui hingate ainult 4-5 korda minutis tavalise 15-20 asemel. Kergema haiguse puhul imestate järgmisel päeval, et haigust polegi enam. Raskemate haigustega läheb kauem. Ajafaktor oleneb sellest, kas annate endale aega või tahate tulemust ruttu.

Kui keegi Teie lähedastest on haige, siis võite ka teda aidata (eriti kui tal on kopsuhaigus). Selleks hakake ise niimoodi hingama ja rääkige kaasa. Kirjeldage, kuidas diafragma liigub alla, kui kõht läheb punni, ja kuidas ta liigub üles, kui tõmbate kõhtu sisse. Täiskasvanutele tasub selgitada, et samal ajal masseerib diafragma kõiki rindkere ja kõhuõõne elundeid, mistõttu verevarustus paraneb veelgi. Lastele võib selgitada sama asja mänguliselt.

Sihipärasemalt ja tõhusamalt aitate haiget kohta, kui annate kehale asendi, nii et haige koht jääb ülespoole. Näiteks:

heitke paremale küljele, kui haige koht asub vasakul küljel,

heitke vasakule küljele, kui haige koht asub paremal küljel,

heitke selili, kui haige koht asub diafragmast allpool,

istuge, kui haige koht asub diafragmast ülalpool,

heitke kõhuli, kui haige koht asub seljas (kui kõht on liiga suur, siis heitke poolkõhuli)

heitke poolkõhuli vasakule küljele ja toetuge põlvetõstejooksu asendis olevale paremale põlvele, kui haige on parema neeru piirkond või neer ise,

heitke poolkõhuli paremale küljele ja toetuge põlvetõstejooksu asendis olevale vasakule põlvele, kui haige on vasaku neeru piirkond või neer ise.

Ärge tehke asendist probleemi, kui võimalik, kasutage ära iga vaba hetk, ükskõik kus Te ka olete. Teie hingamisest ei tee keegi probleemi.

Kõikide haiguste (v.a. astma) puhul pöörake tähelepanu rohkem sissehingamisele ja diafragma laskumisele, sest diafragma teeb loomuliku kuplikujulise asendi tõttu suure osa väljahingamisest ise ära. Kui Teil on suur kõht, siis tõmmake teda hoolega sisse. Vastasel juhul ei hakka Teie lootusetuse ja enda vastu ükskõiksuse energia liikuma. Suur kõht näitab, kui suur on Teie ärakasutatuse ja enesekaitse probleem, mis paneb Teid kannatama üha rohkem, sest tõmbab ligi endasarnast.

Kui Teil on astma või on olnud probleeme väljahingamisega, siis keskenduge väljahingamisel pühadusele. Aeglaselt rahulikult diafragmat tõstes ja kõhtu sisse tõmmates ei teki hingamisteedes spastilist ärritust. Teadke, et kui Te veel elate, siis on Teie kopsud võimelised tasapisi aina täiuslikumalt hingama, andke neile ainult aega.

Harjutamine teeb meistriks. Meister oskab kõhuhingamisega liigutada oma diafragmat nii, et ei aja kõhtu punni. Küllap õpite sellegi ära.


Räägin küll mõtteravist, aga ma ei eita ka muid tervislikke ravimooduseid. Teadlasedki otsivad selliseid tervise võtmeid. Praegu on apteekides müügil süsihappegaasi sisaldust reguleerivad hüperkapnikaatorid, mis oma ehituselt ja kasutuselt on äärmiselt lihtsad. Vaatasin ühte sellist ja olin üllatunud selle loomise ideest. See põhineb vastutustundel. Ma ei tea, kas leiutaja ise teadis seda. Tegelikult see polegi tähtis. Tähtsam on, et ta lähtus tundest ja tegi südamest. See tähendab vastutustundest.

Selle seadme abil hingatakse - väikese õhulisaga - uuesti sisse väljahingatud õhku, tõstes aeglaselt selles sisalduva CO2 hulka. Õhupuudust ei teki, sest väljahingatavas õhus on piisavalt palju hapnikku. Keha omastab sissehingatavast õhust maksimaalselt 25% O2.

Süsihappegaasi hulga erinevus sissehingatava ja väljahingatava õhu vahel võib olla märgatavalt suurem. Mida raskem haigus, seda suurem on ainevahetushäire ja seda rohkem on väljahingatavas õhus CO2. Hingates seda uuesti sisse, tõuseb vere CO2 - sisaldus. See toimib nagu tunne: ma ei olegi teistest halvem. Ta käivitab lootusetuna tundunud olukorras elutahte. Elutahte olemasolu omakorda käivitab vajaduse puhastuda.

Vaimsest aspektist vaadatuna tähendab oma CO2 uuesti sissehingamine probleemi veelkordset läbimõtlemist. Kusjuures südamest, sest veri tuleb paratamatult südamest. Probleemi uuesti ja uuesti läbi mõeldes jõutakse tasapisi asja ivani, olemuseni, lahenduseni. Hirm kaob järkjärgult asjast aru saades. Järkjärgult hakkab kaduma ka üha peenemate veresoonte spasm ja veri pääseb liikvele. Keha rakud saavad jälle toitu ja puhastuda.

Äärmiselt ekstreemsesse olukorda sattunud inimesed hakkavad elama äärmiselt ökonoomselt, kui nad saavad aru, et loota on vaja kõigepealt endale. Aidates ennast, annavad nad nii endale kui ka abistajatele aega aidata. Nende leidlikkus, tänu millele pääsetakse, on hämmastav. Millest? Sellest, et mõõdukas C02 sisalduse tõus sissehingatavas õhus vabastab nende leidlikkuse, loomingulisuse. See paneb pea lõikama. Samamoodi elatakse kõrgmäestikus.

Vastutustunne võimaldab olusid arvesse võttes mitte nõuda seda, mida kusagilt võtta pole. On üsna raske elada põhimõtteliselt samamoodi keskkonnas, kus positiivsuse osakaal aina tõuseb. Nii kangesti tahaks saada kõike seda head, et unustatakse hoopiski endalt küsida: "Kas seda on tarvis?" Tahtes elada ökonoomselt, oleme laristajad, kes satuvad pidevalt ahastusse, taibates, et pole teinud nii, nagu oleks tarvis.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.