Enesepettusest

Mida parem tahab inimene olla, seda rohkem elab ta teiste tahtmiste järgi ja seda vähem arendab ta oma ajupotentsiaali ise. Kui ta elada tahab, siis peavad seda tegema teised. Tulemuseks on tema kannatused, mis võivad olla nii füüsilised kui ka vaimsed. Selles peatükis räägime kahest kannatuste põhjustajast. Need on meie naiivsus ja egoism.

Naiivsuse ja egoismi ühine nimetaja on enesepettus.

Inimene, kes petab teisi, ei tarvitse sellepärast üldse kannatada. Miks? Ta teeb ju halba? Seda küll, aga mitte alati. Kuna kõik on suhteline, siis vahel teeb valetamine head. Kui ta on elu liikumapanevaks jõuks, siis ta on hädatarvilik.

Liikumine on elu. Paigalseis on surm. Inimesed, kellel on põhimõtteline eesmärgikindel seisukoht, seisavad kindlalt paigal. Eesmärgi poole liikumise asemel tahavad nad liigutada eesmärki enda poole. Kuna elu liigub ainult ühes suunas - edasi - siis hävitades eesmärki, hävinetakse ka ise. Materiaalselt tegutsedes ei taibata, et tegelikult, see on vaimselt, seistakse paigal. Kui paigalseisjate eluisu veel otsas ei ole, siis peab tulema valetaja või varas, kes paneb kõik sipelgapesana kihama. Elu tuligi uuesti sisse. Valetaja tegu ei olnud mitte ainult hea, ta oli tõeliselt hea. See tähendab vajalik.

Inimene, kes ennast petab, ei saa ise sellest aru. Teised saavad. Ühed imestavad: kuidas saab niisugune naiivne inimene ilmas hakkama? Teised on üllatunud: kuidas maapind veel sellist egoisti kannab? Ütlejad näevad teises küll iseennast, aga neil on omamoodi õigus.

Küllap teate ütlemist, et loll saab ka kirikus peksa. Kõrtsis kindlasti. See tähendab: eluvõõras, naiivne inimene õpib ja areneb kannatades. See, mida ta on tulnud õppima, peab saama õpitud. Kes ei õpi väikesest kannatusest, see saab suurema ja veel suurema, kuni ükskord ikka õpib. Kui enne ära sureb, siis õpib järgmises elus edasi. Kusjuures tema kannatuste põhjustajaks ehk proovile panijaks on alati egoism - oma õigusesse klammerdumine. Kõigepealt loomulikult ta enda egoism, mis käivitab ka teiste egoismi.

Täielikult naiviste ja täielikult egoiste on vähe. Tavaliselt oleme kord lapsikud egoistid, kord egoistlikud lapsed, kes ei tea isegi, mida tahavad või teevad.

KANNATUSED SURMAVAD TUNDEID. Kuidas? Kas teate, mis on valu¹okk ja mida ta teeb? See on nii võimas valu, et inimene kaotab sellest teadvuse. Kujutage nüüd ette, et me võtame selle ülisuure valu ja tõmbame ta nagu lõõtsmooniku kogu elu pikkuseks. Valu jäi sama suureks, aga ajafaktor on teine. Kas inimene kaotaks sellisest valust teadvuse? Ei kaotaks, eks? Ta kaotab tasapisi, ise märkamata, valutundlikkuse. Ta kaotab mitte teadvuse, vaid teadvustamise võime, arusaamise võime. Kõik kannatused toimivad nii.

Kõige rohkem kannatusi valmistab sõda. Ühed tapab ta füüsiliselt, teised vaimselt. Sõjast naasnud sõjameestel võtab enne tükk aega, kui nad ennast uuesti inimesena tundma hakkavad. Mõned polegi selleks suutelised. Nende vaimne tasakaal häirub igast mälestusest, sest nad ei oska, ei saa, ei taha andestada. Elukutselised luurajad, rahuaja (külma sõja) spioonid, diplomaadid on veel hullemas olukorras, sest kui nad endast välja lähevad, siis ei kõlba nad enam oma ametisse. Kõige massilisemat hävitustööd inimesega teeb rahuaja külm sõda, mida nimetatakse perekonnaeluks. Pidev perekondlik võimuvõitlus tapab tunded ja võimed. Hävitab inimlikkuse.

VÕIM HÄVITAB VÕIMED JA VÕIMALUSED ehk inimese eneserealisatsiooni potentsiaali. Esmane isiksuse hävitaja ei ole mitte riigivõim, vaid igaühe enda stresside võim, mis ei laseks normaalselt isegi paradiisis elada.

Eelmisest raamatust lugesite, et HÄBI SURMAB TUNDEID. Häbist varjusurma surutud emotsioonid jäävad kehasse ja materialiseeruvad teatud tihedusastmel eluprobleemideks, mis häbi tõttu omakorda materialiseeruvad haigusteks. Ma ei suutnud varem uskuda, et orjad ja vangid suudaksid niipalju kannatada, kui romaanides kirjutatakse või filmides näidatakse. Nüüd saan aru, et põhimõtteliselt on see kõik tõsi. Kannatustest, mida nad on olnud sunnitud taluma, on nad tuimad ja ükskõiksed kõige elava vastu. Loomulikult ka iseenda vastu. Vang ei lõpeta oma elu ise niikaua, kuni tal on lootus pääseda. Ori ei lõpeta oma elu ise niikaua, kuni tal on naiivne aukartus elu ees.

Religioosne jumalakartlikkus aitab vältida enesetappe, hoides seega meeletutes kannatustes vaevlevaid inimesi elus, ainult et mis elu see selline on. Patu lunastamise kohustuslikul kannatamisel on sama eesmärk. Selliste põhimõtete ehk seisukohtade järgi elav inimene ei tohi ise ei elada ega surra. Ta peab uskuma ja lootma, et keegi ta päästab. Jumalaks nimetatud päästja nõuab ainult ühte tasu: talumatuid kannatusi. Ainuke, mis lõpuks tõesti päästab, on Surm. Alguses inimene kardab teda, kannatuste talumatuks muutudes aga ootab pikisilmi. Pole ime, et naiivse usu vastu protestijad jumaldavad surma. Surm vähemasti ei peta.

Dogmadesse uppunud inimesest endast ei sõltu midagi. See on vastuolus inimese sisetundega ehk armastusega ehk inimese endaga. Inimene tuleb ju siia ilma, et oma elu ise elada, et teha oma elu korda, et parandada oma eelmistes eludes tehtud vigu. Olles sunnitud vastu võtma dogmaatilist arusaama elust, hävitab inimene armastust ehk iseennast. Ta tuli andma, õnnelik olema, aga teda sunnitakse ootama armuande "jumalalt", kes asub temast kuskil kaugel ja ei tea temast tegelikult mitte midagi. Kes ei tunne inimese tundeid, ei kuule ta juttu, kuulates hoopis neid, kes tõe omakasupüüdlikult pahupidi keeravad.

Niimoodi kannatades saab usk ükskord otsa, sest tõeline usk on püha tunne - Armastus. Tema hävingu valu on värske haavana hinges igaühel, kes on kellessegi usu kaotanud. Ateistiks sündinu on Jumalasse usu kaotamise haava ateismiga kinni mätsinud. Seepärast tuleb Jumal talle meelde ainult siis, kui muidu enam vastu ei peaks.

Vajadus tõeliselt uskuda, loota, armastada elab igaühes.

Religioone iseloomustab naiivne elukäsitlus ühelt poolt ja egoistlik teiselt poolt. Seda nii inimestevahelistes suhetes kui ka iseenda hingeelus. Suurendades teadmatust, takistavad religioonid teadlikult ajas arenemist. Nippe oma eesmärgi saavutamiseks on palju. Üks nendest on taassünni olemasolu eitamine. Kui inimene teaks, et ta sünnib aina uuesti, siis ta hakkaks tuleviku peale teisiti mõtlema. Ta taipaks, et tulevikku oleks parem minna kerge südamega, ja hakkaks oma süükoormat kergendama. Ta saaks aru, mida tegelikult tähendavad sõnad: aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal.

Mida kauem eitatakse taassünde, seda enam haarab inimesi minnalaskmise meeleolu. "Kuniks elu," mõtleb kannatustest tuim rahvas, kes valib enda esindajateks suure suuga lubajad, keda huvitab ainult võim. "Kuniks elu," mõtlevad rahvaesindajad ja võtavad elult, mis võtta annab, mõtlemata, et rahvalt võtavad nad maiselt selle, mille iseendalt võtavad vaimselt. Nende enda kaotus on suurem, kuigi pealtnäha tundub vastupidi. Rahvas paneb oma ükskõiksusega võimuesindajad kannatama, need omakorda rahva. Vastastikune ükskõiksus aina vohab, sest dogmade käes kannatavatel inimestel ei ole usku tulevikku. Teisele näpuga näidates ei saa kumbki pool aru, et valmistab kannatusi esmajoones iseendale.

Niikaua kuni inimene ei hakka vabastama endast kramplikke hirme, dogmasid, religioone, elavad need energeetiliste laipadena tema alateadvuses ja teevad oma hävitustööd. Inimene ei saa arugi, mis temaga toimub. Tema naiivne egoism ja egoistlik naiivsus tekitavad järjest suuremaid ebameeldivusi.

Naiivse inimese elukreedo on: "Ei ole kuulnud. Ei ole näinud. Ja ei tahagi. Nii on kergem elada. Ma tean isegi, et hea on hea ja halb on halb."

Egoisti elukreedo on: "Olen kuulnud. Olen näinud. Olen kõike omal nahal kogenud, nii et ärge ajage mulle seda jama. Ma tean isegi, et hea on hea ja halb on halb."

Lõppkokkuvõttes hindavad naiivsus ja egoism maailma, elu ja inimesi ühtmoodi. Nende erinevus on selles, et

1. Naiivsus on ülitundlikkus. Egoism on tundetus.

Igas inimeses on naiivsust, aga iga inimene ei ole naiivne. Igas inimeses on egoismi, aga iga inimene ei ole egoist. Inimene võimutseb oma stressi üle niikaua, kuni stress veel tema sisse ära mahub. Kui enam ei mahu, siis hakkab stress inimese üle võimutsema. Inimesest suurem stress annab inimesele hinnangu. See tähendab: taandab inimese kehaks. Naiivne inimene ei ole enam Inimene. Hetkel, mil ego trügis esile, pandi inimesele nimeks egoist. Sellest nimest lahti saada on üsna keeruline.

2. Naiivne vaimustub kõigest ilusast ja heast. Egoist ei vaimustu millestki.

Ütle naiivsele, et see või teine kivikujukene või kristall, õnnekivikene või amulett, pühitsetud vesi ja viin, pühapilt või ükskõik missugune pühitsetud ese teeb su õnnelikuks, ja juba ta jooksebki seda hankima. Ta otsib selle kivi kasvõi maa alt välja, hangib elu hinnaga ikooni, mille ees hommikust õhtuni palvetada. Nimeta talle pühapaik või pühakoda, kus tehakse imesid, ja ta kasvõi sureb palverännakul pühakotta. Kui saab oma tahtmise, siis ta jääbki sinna palvetama. Oma liha suretades surevad tundedki. Ühel hetkel on ta egoist, kes täieliku ükskõiksusega hävitab selle, mille poole varem palvetas. Ta ei saa võibolla elu lõpuni aru, et ta ise on see, kes omale kannatusi valmistab.

Kas nimetatud esemed ei omagi siis ravitoimet? Omavad küll. Kes oskab loodusega üks olla, sellele loodus avaneb. See tähendab, et tema usk tuleb armastusest ja ta võtab looduse pakutu vastu. Külanõid teeb seda võibolla alateadlikult, teadmisi omav esoteerik teadlikult, aga rahvameditsiini arendav tuumafüüsik kontrollib kõike juba vastaval elektroonilisel aparaadil. Tänasel päeval on biovälja võimalik mõõta.

Kõigel looduslikul, mis olemas on, on ravitoime. Pole tähtis, kas see on vesi, taim, kivim, metall või muld. Nad annavad endast pidevalt kõike seda, mis neis on. Võite selles kindel olla. Aga ma tahan rõhutada: nad ei saa ära elada Teie elu, Teid terveks teha. Isegi kui nad on pühitsetud. Teist endast sõltub, kas Te antu vastu võtate. Kui Teie hingeuks on hirmude pärast kinni, siis Te ootate, et ta tuleks vägisi. Sellise ootamise puhul võib ravitoimega kivi Teile pähe kukkuda, aga aidata ei saa. Võite kanda kivi oma ihu peal ja imeda ta väest nii tühjaks, et ta puruneb iseeneslikult, aga abi Te ikka ei saa. Armutu hirm, et äkki ta ei aita, oli looduse armulikkusest üle.

Sama võib juhtuda sõnaga. Kui inimesel on halb olla, siis ta tahab kuulda head sõna. Karmi tõde ta ei taha, tahab ilusat valet. Räägi naiivsele ilusat juttu armastusest ja juba ta jumaldab sind. Käib su järgi, klammerdub igasse su sõnasse ja on valmis ilma kriitikameeleta tegema kõike, mis ta ebajumalale pähe kargab. Nii ta aina kannatab ja kannatab, kuni muutub egoistiks, kes oma jumaldatu lõpuks risti lööb. Pühaku ja suli vahel ta vahet ei tee. Ta keeldub uskumast, et on ise oma kannatuste põhjustaja.

Klammerdumine kõikvõimalikesse vaimsetesse ravitehnikatesse toimib samamoodi. Ükskõik kui jumalikuks nimetatud tehnika ei saa inimese elu ära elada. Ta saab mingi aja vältel ainult aidata.

Vaimustumine on vaimust osa saamine. See on klammerdumine illusioonidesse.

Mida suurem on vaimustus, seda valusamalt purunevad illusioonid.

  • Ahastus teeb haigeks seedetrakti.

  • Pettumus teeb haigeks neerud.

  • Kibestumus teeb haigeks põie.

  • Haige põis teeb haigeks suguelundid.

3. Naiivsus tekitab füüsilisi kannatusi, ka haigusi.

Egoism tekitab vaimseid kannatusi - hingepiina.

Mida suuremad nad on, seda suuremad on loomulikult ka kannatused.

Kui otsite näiteid elust, siis ärge otsige kaugelt. Otsige endast. Meis kõigis on naiivsust ja egoismi piisavalt palju. Tarkuse jumaldamisega tuleb mõlemat veelgi juurde, sest nad on ühe terviku kaks otsa. Ühte neist vabastades, vabastate automaatselt ka teist. Tulemuseks on Teie arukuse kasv. Kusjuures Teie arukus ei kasva suuremaks. Ta kasvab kõrgemaks.

Alaväärsuskompleks oma rumaluse pärast takistab kasvamist. Kui vanematel on kombeks last lolliks pidada, siis on kaks võimalust. Allaheitlik laps, kes tahab hea olla, laseb nina norgu ja jääbki naiivseks. Võitlejahingega laps hakkab tõestama, et ta ei ole loll. Ta ajab iga lolli ees nina püsti ja laob väga demonstratiivselt välja kõik oma tarkused, valetab puuduva juurde, irvitab uskujatele näkku ja ongi enda meelest oma tarkust tõestanud. Kui sellest küllalt ei saa, siis ta hakkab tõestama, et tark on kui mitte just loll, siis vähemalt naiivne. Eluvõitluse koha pealt see nii ongi.

Teadmine, et mind peetakse lolliks, tekitab automaatselt arvamise, et kõik targad peavad teisi alati lolliks. See teadmine võib ärritada alaväärsuskompleksiga inimest nii hirmsasti, et ta ei tahagi targemaks saada. Tema ainukeseks eesmärgiks võib saada tahtmine, maksku mis maksab, tõestada, et targa lollus on suurem kui lolli lollus. Iga tema jaoks vähegi tark jutt võib ta pööraseks ajada. Selliselt kergesti plahvatavate inimeste hulk üha suureneb, sellepärast oleks vaja, et iga heategija vabastaks endast naiivset heausklikkust. Vastasel juhul kiirustab abiandja abi andma sinna, kus tegelikult abi ei vajata.

Kurjus toitub liigsest headusest. Seda oleks vaja meeles pidada. Vastasel juhul saab headus naeruvääristatud, aga naeruvääristamine on vaimne hävitamine. See on häbisse saatmine. Üks kord naeruvääristatud headus võib seepeale mitte kunagi mitte kellelegi enam abikätt ulatada, sest tema kaastunne sai surma. Ta ei hoolitse enam teiste eest, ta muretseb enda pärast. Headus inimese sees on kergelt haavatav.

Mida igakülgsemalt inimene kannatab,

seda üleüldisemaks kasvab tema armutu egoism.

Täielik egoist füüsiliselt ei haigestu. Tema probleemid on hingevaev ja hingepiin. Midagi tehes ta neid ei tunne, aga mida rohkem ta teeb, seda rohkem ta kannatab ja seda suuremaks kasvab tema egoism. Mõttetu tegutsemine kulutab keha, kuni tekib mõttetus keha liigutada. Mida vähem käed-jalad liiguvad, seda rohkem hakkavad liikuma egoismi lõuad. See tähendab: kui egoistil ei ole tööd, siis ta saab vihaseks ja hakkab närima teiste hinge. Pole võimatu, et see jääb ta ainukeseks tööks, millega ta agaralt oma paremust tõestab. Sellega tasub ta oma kannatuste valmistajale ka siis, kui see pole talle midagi teinud. Mitte midagi tegemise eest võib ka kätte maksta.

Egoistiks ei kasvata ainult oma isiklike kannatuste kaudu. Tuletage meelde, kelle kannatuste pärast Teie olete kaasa kannatanud, siis saate aru, et praeguse aja lastel on väga kerge egoistiks muutuda. Näiteks tülitsevaid vanemaid vaadates või elades kaasa vanemate vihale ülekohtu pärast, mida keegi teeb, näiteks riik. Või vahtides igavusest televiisorit, kust muud ei näegi kui vägivalda. Samas istuvad lapsed liiga palju televiisori ees ainult sellepärast, et vanematevahelised suhted on korrast ära ja laps on seepärast vanematele tüliks.

Laps on väga tundlik ja vastuvõtlik. Nähes esimest korda telekast vägivalda, jookseb ta nuttes minema. Kui teda sellepärast naeruvääristatakse, nõrganärviliseks nimetatakse, kartes, et ta elus läbi ei löö, siis järgmine kord ta istub ja vaatab hambad ristis. Varsti ta harjub vägivallaga. Kui keegi pinda käib, siis virutab pikemalt mõtlemata. Kui paljud hingele asu ei anna, siis võtab mängupüssi ja kõmmutab kõik maha. Mida lõbusamaks seda mängu peetakse, seda lähemal on kurbmäng. Ühel hetkel on lapsel käes tõeline püss, mille ta mängleva kergusega inimeste pihta tühjendab kasvõi ainult sellepärast, et need käivad võltsrõõmsa näoga ringi, samal ajal kui tema tahaks nutta.

Kõige salakavalam egoismi kasvataja on halvaga harjumine. See on halvast sõltuvuses olemine, mis tähendab hingelist kannatamist ja vastavalt sellele tunnete surma.

Kas televisioon on süüdi? Kas raamatud on süüdi? Kas elu on süüdi? Kas selle kõige keelustamisega laheneksid egoismiprobleemid. Ei. Kui lapsed on tüütused, kes ei lase vanematel rahus elada, siis nad leiavad muu võimaluse peegeldada vanematele nende omavahelisi suhteid. Sellistest vanematest koosneb ühiskond. Laste vaimne seisund väljendab ka ühiskonna vaimset seisundit. Lapsed õpetavad täiskasvanuid mõistma, et esmatähtis on olla üks, siis on koos hea teha seda, mis on vajalik. Kui ollakse üks, siis tehakse seda, mis on kõigile vajalik.

Egoistlikel vanematel on veel egoistlikumad lapsed, sest stresside nivoo kasvab iga põlvkonnaga. Egoist on hea õpetaja, ainult ta ise ei õpi sellest, mida õpetab. Kes oskab temalt õppida, see suudab jääda inimeseks ka kõige võimatumas olukorras. Et jääda inimeseks, on vaja ainult ühte: aega asjade üle järele mõelda. Lapsed vajavad ka võimalust võrdväärsetel tingimustel vanemate ja täiskasvanutega oma mõtteid vahetada.


NÄIDE ELUST

Minu vastuvõtule tulijatel on vaja teada teooriat. Vastasel juhul oleme umbkeelsed suhtlejad. Mina ei saa anda, kui patsient vastu ei võta, olgugi et tahab. Raamatute lugemise soovitus ei ole käsk vaid palve, aga põlvili maas paluma ma ka ei hakka. Kes on rakendanud teooriat praktikasse, see on teinud eeltöö ära isegi siis, kui midagi pole õnnestunud. See-eest on tehtud veast lihtne rääkida. Tegijaga tema vigadest rääkides tekib diskussioon. Mittetegijaga ei saa mõtteid vahetada, sest tema tunneb ennast kohe süüdi ja asub enesekaitsesse.

Vaatamata minupoolsele eeltööle, oleks naiivsus loota, et head inimesed hoolitseksid oma tervise eest ise. Ometi vahel tahaksin seda. Eriti kui on tegemist meditsiiniliselt ravimatu haigusega. Tuginedes haige või tema vanemate teadmistele ja teadlikkusele, räägin mingil määral juurde antud hetkel vajalikku teooriat. Uusi täiuslikumaid teadmisi tuleb ju minulegi pidevalt.

Rääkisin ühele emale ja tema 15-aastasele haigele lapsele kõige muu hulgas ka teooriat näilisest abist ehk enesepettusest, et õpetada neid oma naiivsust vabastama. Nad olid mõlemad füüsiliselt üliaktiivsed ühtede ja samade vigade pidevad kordajad, sealjuures kangekaelsed kordajad, nii et laps oli sellest praktiliselt juba invaliid. Vaimselt olid nad (keelepeksu tasandil) kõikide asjade teadjad. Nad reageerisid minu jutule tüdinud nägudega, mis ütlesid sõnatult: miks sa juba midagi ei tee?

Rääkisin ettevaatlikult, et mitte ärritada häid inimesi, kes olid nii palju halva elu pärast kannatanud. (Ema oli jõudnud seda juba mainida.) Kuna raamatutest aru saanud inimesed ei räägi minu vastuvõtul enam niimoodi, siis küsisin, kas nad on lugenud. Laps ütles mürgiselt, et tal pole selleks aega. (1. Tema haigus, aga temal pole selle jaoks aega. Muu on tähtsam. Selline on alateadlik vajadus olla haige, sest haigusega saab kätte maksta süüdlasele. Antud juhul emale. 2. Nii noor laps, aga nii mürgine vastus. Haigus oli mürgisusele vastav - alakeha aeglaselt süvenev lõtv halvatus.)

Ema ütles sarkastilise muigega: "Loomulikult!" Toon oli üheaegselt kahjurõõmus ja etteheitev: kuidas võib selles üldse kahelda. Ma teen ju oma lapse jaoks kõik. Ema püüdis kogu oma üliaktiivse väljakutsuva olemisega tõestada, et temasuguse kõiketeadja jaoks ei ole elus probleeme. Tema probleemiks olid olnud tema ema ja mees, aga need oli ta juba ammu enda jaoks olematuks teinud. Isa oli üleüldse üks tühi koht. Laps suhtus vanaemasse, vanaisasse ja isasse samuti, aga emale kättemaksuks väljendas oma suhtumist risti vastupidi. Tema tervis oli selle kõige peegelpilt: väljast sile ja korras, aga seesmiselt skeleti kokkukukkumise äärel.

Püüdes kasutada aega otstarbekalt, üritasin ettevaatlikult stresside toimet selgitada. Sain vaevalt öelda, et naiivsus tekitab füüsilisi kannatusi, kui ema nagu ussist nõelatud püsti kargas ja hüsteeriliselt karjus: "Ise olete naiivne! Loodate, et me hakkame neid raamatuid lugema." Tema suust lendas tuld ja tõrva. Tegelikult oli tal õigus. Ma olin tõesti lootnud. Olin oodanud ja tahtnud uskuda, et emale on lapse tervis tõesti südamest tähtis. Olin tahtnud uskuda, et ka laps tunneb emale kaasa ja aitab ennast, et emal oleks kergem. Mul on olnud kogemus mitmete poole väiksemate lastega, kelle armastus ema vastu on viinud nad mõttele aidata iseennast. Esimese raamatu lugemine on olnud selle mõtte loomulik jätk. Nad on saanud oma emast aru ja andestanud kõik. Tervenemine kui tulemus on olnud töö vääriline.

Siin oli asi risti vastupidine. Lapse ema ei mõelnudki oma emale andeks anda ja tema laps ei andnud andeks temale. Käis nähtamatu võimuvõitlus, kus üks kannatas esialgu rohkem füüsiliselt, teine rohkem vaimselt. Mõistuse potentsiaali oli mõlemal piisavalt, aga kahjuks oli mõlema eluhuvi suunatud hoopis mujale. Nad ei olnud valmis looma, nad olid valmis võitlema, hävitama. Nii käitub demonstratiivne omav armastus, mis pidevalt midagi tõestab ja kui tõestamine ebaõnnestub, siis on süüdi see, kes ei uskunud.

Panin oma suu kinni, sest nii suur minu naiivsus ka ei olnud, et oleksin oma juttu kurtidele kõrvadele edasi leierdanud. Kui pärast toimunu üle aru pidasin, sain aru, et minu naiivsus ei lasknud mul kohe näha - need inimesed vajavad kannatusi. See laps ei tohigi terveks saada, sest kui ta oleks terve, siis ta muutuks vägivaldseks ümbritseva keskkonna suhtes. Olles emaga põhimõtteliselt sama meelt, oleksid nad organiseeritud kuritegevuse initsiaatorid. Haigus takistab seda.

Samas ei ole minu egoism nii suur, et ma peaksin täiesti külma kõhuga iseenesestmõistetavaks, et niisugune ellusuhtumine peabki saama karistatud invaliidistava haigusega. Ma usun elusse. Usun, et igal asjal on oma aeg ja tulemata see ei jää. Seni lasen viljal kasvada ja küpseda. Ma olin andnud inimestele võimaluse.

Elul on lõputult palju aspekte. Ühes asjas oleme arukad, teises asjas targad, kolmandas rumalad, neljandas naiivsed, viiendas egoistid jne. Meie naiivsus näeb teises naiivsust, mida meis endas enam ei ole. Mida rohkemates elu aspektides me naiivsed oleme, seda rohkem häirib meid sõna "naiivsus". Tunneme ennast puudutatuna ja reageerime vastavalt oma temperamendile, mis on tihedalt seotud meie naiivsuse ja egoismiga. Kui vabastame oma hirme, siis lakkame nägemast hinnangut seal, kus seda ei ole. Hakkame taipama, et vihastasime teise peale oma enesehinnangu pärast.

NAIIVSUS on emotsioonidel põhinev hindamine.

EGOISM on teadmistel põhinev hindamine.

Teistelt ja raamatutest saadud teadmised ei ole kõige ohtlikumad, sest kahtlemine nendes muudab nad paindlikumaks. Oma ränkadest kannatustest saadud teadmised on palju ohtlikumad. Kui keegi hakkab paljukannatanud inimest veenma, et kõik polegi nii halb kui ta arvab, siis ta küsib kohe: "Kas sina oled niimoodi kannatanud? Ei ole? No siis pane suu kinni ja ole vait. Sa ei tea midagi, aga tuled rääkima. Mina tean: see ON halb ja jutul lõpp." Selliseid inimesi peetakse sageli suurteks autoriteetideks. Nende arusaamad võetakse omaks ja sunnitakse teisigi sama tegema. Ajendiks on hirm, et kui ma seda ei tee, siis ta ei armasta. Tähendab vihkab. Või: kui ma ei tee, siis ta arvab, et mina ei armasta teda. See on veel hullem. Issand Jumal, mis minust niisviisi saab? Maailma ajalugu kasvatab hirme veelgi. On ju teada, mis juhtub nendega, kes ei allu võimule.

Naiivsust nimetatakse heausklikkuseks. Eriti suur heausklikkus tahab iga hinna eest uskuda ainult head ja mitte mingi hinna eest ei taha uskuda halba. Seepärast peab ta maksma oma usu eest eriti kallist hinda. Selle hinna nimi on eneseohverdus.

Kes kardab naiivne olla, tõestab oma elutarkust sellega, et enne usub halba kui head. Mida elutargemaks ta ennast peab, seda enam näeb elus ainult halba. Ega ma loll ei ole, et head usun. Nii mõtleb negatiivne egoism.

Oma naiivsust häbenev inimene on vait. Ta häbeneb oma ootamised lootmiseks, lootmised unistamiseks, unistamised igatsemiseks, igatsemised uskumiseks heasse. Kahjuks tunneb hea olla tahtev inimene ennast nüüd veel halvemini. Miks? Sest vaimsed tahtmised on kõige suuremate süütunnete tekitajad. Mida suurem on süütunne, seda halvem on inimese enesetunne. Kui enesetunne on halb haiguse pärast, siis peetakse haigust halvaks, aga kui haigust ei ole, siis peetakse iseennast halvaks. Vastavalt sellele tahetakse parem olla. Nii nagu ikka, tahetakse seda millegi või kellegi omamise läbi.

Parem olla tahtev inimene häbeneb nii oma kui ka teiste negatiivsust ja jälgib, et ei teeks ise midagi halba. Ta püüab olla teistele eeskujuks. Tulemuseks on kõige raskemad haigused, mille kasvupinnaseks on tundetus. See tähendab armutus, julmus, mis häbiväärseks pidamisest iial päevavalgele ei ilmu.

KÕIK HAIGUSED SAAVAD ALGUSE STRESSIDE ALLA SURUMISEST.

KÕIK HAIGUSKOLDED TEKIVAD STRESSIDE KOKKU SURUMISEST.

Mida suurem on allasurutus, seda suurem on alandatuse tunne. Alandatus tekitab põletikku. Alandatusest tingitud haigustel on varakult põletiku klassikalised tunnused: valu, palavik, punetus, turse või eritis. Need tunnused näitavad, missuguste emotsioonidega võitleb alandatud inimene elu eest.

Kasvajad saavad alguse tundetusest. Nad näitavad kui tundetult, armutult, julmalt inimene elu vastu võitleb.

Eriti hea olla tahtev inimene on kõige suuremas hädas, mille nimi on eneseohverdus. Eriti hea olla tahtev inimene kardab hirmsasti, et teised saavad tema häbist teada. Selle vältimiseks rabeleb ta pidevalt, et head teha. Tema loogika loodab, et tänu heale ununeb halb. Unustab see, kes andestab. Võõrad sageli unustavadki. Kahjuks ei andesta hea inimene endale ise. Ta tuletab lähedastele oma kitsaskohti meelde, sundides ka teisi endasse vastavalt suhtuma. Pettumus ja kibestumine sellest, et teised seda teevadki, hävitab ta elurõõmu, kustutab ta elutuld. Häbi kuivatab ta elumahlasid. Kaob lootus ja usk.

Eriti hea inimese heausklikkuse tipp on loota eneseohverdusele. Ta usub, et kui muu ei aita, siis see aitab. Ta võib teada, et armastust ei ole võimalik tõestada, aga kuna usuta ei ole elu, siis ta usub pimesi. Aastatuhandeid kestnud dogmaatiline arusaam eneseohverdusest pimestab ka kõige tõsimeelsema ateisti meeled. Ta ei mõtle, et tekitab sellega teisele süütundeid, mistõttu teine tunneb ennast halvana. Teise enesekaitseinstinkt asub eneseohverdajat süüdistama.

Eneseohverdamine vallandab eluvõitluse, eluvõitlus omakorda eneseohverduse. Üks moodus ei meeldi ühele, teine ei meeldi teisele. Tegelikult peegeldavad mõlemad naiivset ellusuhtumist. Eneseohverdus tundub eriliselt heana, sest tõestab, et teise hävitamise asemel hävinen parem ise.

Eneseohverdajaks muutub hea olla tahtev inimene juba lapsena, kui tema vanemate vahel käib avalik sõda.

Eluvõitluse ja eneseohverduse energiad on igas inimeses. Kumb on suurem, see paistab välja. Nii peetakse ühte inimest eluvõitlejaks, teist eneseohverdajaks. Sõjaaja sangarid on eluvõitlejad, rahuaja sangarid - eneseohverdajad. Enesehävitajad on mõlemad. Nende naiivsus tekitab neile surmavaid kannatusi.

Inimese NAIIVSUSE MÕÕDUPUUKS on tema ILLUSIOONID.

Naiivsuse tippu väljendab vähktõbi. Vähk on ennastohverdava kangelasliku kannataja haigus. Ta tekib kohta, mis vastab inimese kannatuste iseärasusele. Vähi meditsiiniline tüüp vastab inimese kannatuste iseloomule. Vähi võib meditsiiniliselt teha nii olematuks, et ükski uuring ega analüüs midagi ei näita. Ometi inimene sureb. Miks? Sest vabanemata energiad toimivad edasi niikaua, kuni inimene elab. Ei aita usk ega lootus, et meditsiin aitab, sest meditsiin aitab ainult keha.

Olen korduvalt öelnud, et teadmised, millest aru ei saada, on kahjulikud. Tapvalt kahjulikud võivad nad olla siis, kui inimene on haige. Samas haiged ise tahavad, lausa nõuavad informatsiooni, mida nad ei vaja. Õigem oleks öelda, et nende eneseohverdus tahab seda. Seista vastu heale inimesele ja mitte anda infot, mida ta soovib, suudavad vähesed. Miks? Sest info omamine on raske koorem kanda. Lihtsamas keeles öeldes: saladust on kuratlikult raske ainult endale pidada. Nii räägitaksegi see kiiresti tahtjale, saamata aru, et nii poleks vaja. Eriti hulluks teeb olukorra see, et kui üks teadja tunneb, et seda ei tohi rääkida ja ei räägi, siis leidub teine hea inimene, kes räägib. Pole võimatu, et esimene võeti mitterääkimise pärast vastutusele.

Niisiis: esimene tundis, et ei tohi rääkida, teine teadis, et kui on lubatud rääkida, siis peab rääkima. Üks selline tappev rääkimine on lõpliku kindla otsuse andmine. Lõplik kindel otsus võib olla nii halb kui hea.

1. Üks selline halb lõplik otsus on tänapäeva arusaamadega inimesele vähidiagnoos. Ta mõjub surmaotsusena, olgugi et see nii ei ole. Pühaku suust kuulduna oleks tal teistsugune toime, aga kust neid pühakuid võtta.

Pühak ei tee oma ütlemisega haiget ei endale ega teisele. Hea arst teeb selle ütlemisega haiget nii haigele kui ka iseendale. Arst, kes tahab haiget aidata, peab paratamatult kasvatama oma egoismi, sest egoist ei saa teisele haiget tehes ise haiget. Nii on kõikidest arstidest onkoloogid oma patsientide kõige suuremad ohvrid. Olen öelnud mõnele raviarstidega rahulolematule onkoloogilisele haigele: mis Te arvate, kes raviks Teid siis, kui need arstid muutuksid headeks? Nad oleksid siis ju surnud. Mõni haige on sellest isegi aru saanud.

2. Head otsust teatatakse rõõmuga, mõtlemata tagajärgedele. Kui on tulnud vähihaige, kes teatab, et kõik analüüsid näitavad, et tal ei ole vähki, olen tundnud: see inimene on astunud oma elu lõpusirgele. Ta on rõõmust kurt ja pime. Selline inimene ei taha uskuda halba ja pahandab, kui teda hoiatada.

Üks hea otsus on optimistlik lohutamine, mis ütleb: "Uskuge, kõik saab korda." Naiivne inimene usubki. Mul tõusevad vahel ihukarvad hirmust püsti, kui kuulen, kuidas vähihaige, kes on loobunud meditsiinilisest abist, ütleb suurustlevalt: "Oh pole midagi. Küll ma hakkama saan. On teised saanud, saan ka mina." Varem olin diskreetselt vait, nüüd, olles kogenum, sekkun ebaviisakalt: "Kuidas ei ole midagi? Teil on ju vähk. Miks Te ajate nii rumalat juttu? Teie suhtumine on ju üleolev. See tähendab vähki alahindav. Halba ei tohi alahinnata. Kes seda teeb, saab lüüa." Tean, et teen sellega inimesele haiget. Parem vitsad õigel ajal, kui paratamatu surmahoop hiljem.

Kahjuks jäävad vitsad nii mõnelegi väheõpetlikeks.


NÄIDE ELUST.

Naisel tekkis astsiit, mis on sageli kaugelearenenud munasarjavähi esmaseks näitajaks. Väljavõetud astsiidivedelikust tehti uuringud, mis näitasid, et nii ongi. Talle määrati keemiaravi, sest opereerida polnud võimalik. Kuna naine hakkas endaga tegelema, siis paari kuu pärast muutsid arstid oma otsust. Nad uskusid, et keemiaravi oli aidanud uskumatult hästi. Operatsioon ja operatsioonijärgne paranemine olid samuti suurepärased. Juba teisel operatsioonijärgsel päeval tundis naine huvi, missuguseid stresse veel vabastada. Ta tegi kõik, mida mina ette ütlesin, aga oma mõtlemisvõime tal ei käivitunud.

Naine teadis, et munasarjavähk on kangelaslik kannatamine mehe pärast. Ta tunnistas, et oli pidevalt tahtnud oma mehest meest teha, veendudes üha enam, et mees jääb lapseks surmani. Mehe naiivsus kurvastas teda meeletult, siit ka astsiit. Häbi pärast hakkas ta mehe lapsikust meeletult vihkama. Ta sai aru, et vajas sellist meest, sest mehe kergemeelsus ehk naiivsus oli tasakaaluks tema enda raskemeelsusele, ülitõsidusele. Mida emotsionaalsem oli mees, seda tõsisem oli protestiks naine. Nii lootis ta meest muuta. Samas olid mõlemad ühiskondlikult ülikohusetundlikud inimesed, haritud ja lugupeetud spetsialistid.

Teades, et paranemiseks on vaja haiguse põhjusest eemale hoida, korraldas naine oma elu nii, et oli võimalikult palju laste juures. Ärritaja oli siis silma alt ära. Kuna naine tegeles väga intensiivselt iseendaga, siis mees ei häirinud teda, kui nad koos olid. Mees teadis seda kõike, aga tema naiivsus klammerdus otsima kõikvõimalikke imerohtusid, iseendaga tööst ei tulnud tal midagi välja. Ta teadis, et Eesti rahvaravitsejad oskavad teha suurepäraseid loodusravimeid. Olen sama meelt ja toetasin teda tema otsingutes. Kui inimesed on loodusraviks valmis, siis see aitab neid maksimaalselt. Mees tõi tõeliselt häid taimesegusid ja mikstuure. Naine võttis kõik tänulikult vastu ja kasutas neid.

Paraku on tugevaim jõud maailmas inimese mõte. Loodus jääb meie stressidele alla.

Lapsed püüdsid aidata ema isegi niipalju, et hakkasid tegelema enda meeleparandusega. Nad said aru, et teise aitamiseks on vaja tegelda kõigepealt iseendaga. Olukorra muutumiseks oli vaja muutuda ja nad muutusid. Eriti tähtis on, et muutuksid lähedased, sest olgu haigus millest tahes, tema juured on ikka kodus.

Naise tervis läks ülesmäge.

Siis tuli saatuslik teade, et analüüsid on korras ja vähki enam ei ole. Järgmisel päeval tuli naine mulle oma rõõmusõnumit kuulutama. Ta hõiskas: "Lõpuks ometi võin ma jälle elada vanaviisi!" Mulle oleks nagu nuga rindu pistetud - olin temaga juba omaseks saanud. Küsisin vaikselt, nutt kurgus: "Kas Te ise ka aru saate, mida Te praegu ütlesite? Kas see "vanaviisi" ei olnudki mitte põhjus, millepärast Te haigeks jäite?" Ta sai aru, aga ei saanud ka. Rõõm pimestas arusaamise. Teadsin: naine on lõpusirgel. Rohkemat ei suuda mina talle selgeks teha. Hea, et niigi läks.

Kahe nädala pärast lakkas töötamast naise seedetrakt. Tema tegemised olid jõudnud nii tupikusse, et ta oli kaotanud tegemiste mõtte. Ta oli haiglast koju kiirustanud, et teatada rõõmusõnumit ja oma elu lõpuks ometi korda teha. Oma heausklikkuses oli ta lootnud ootamas näha unistuste Meest, kes üllatab teda sellega, et on kodu korda teinud. Õnnelik mees ootas teda hoopis tohutu suure roosikimbuga. Tema õnn oli selline. Naise pettumus oli ahastamapanev. Ta ei tahtnud, et mees oleks eriliselt hea, et kannaks teda kätel. Ta lootis, et mees on lõpuks ometi mees kõigi mehele omaste funktsioonidega. Mehe lapsik headus oli naist häirinud aasta aastalt aina rohkem, nüüd seda enam.

Tahtmine muuta teist inimest teeb kõhuõõne elunditele alati liiga. Mida suurem on tahtmine muuta, seda rohkem teeb see liiga, sest teist muuta pole võimalik. Naiste tahtmine muuta meest sooliselt, teeb liiga munasarjadele. Munasarjade haiguste suur sagedus näitab, kui paljud naised tahavad mehi muuta. Meeste munandid haigestuvad märgatavalt harvemini, mis tähendab, et mehed on naise soolisusega märksa enam rahul.

Rahulolematuse väljaelamine võib tekitada tõelisi pahandusi lahkuminekuni välja, aga ta annab teisele võimaluse muutuda. Vaikides ootamine, lootmine, unistamine, igatsemine ja tahtmine uskuda, et teine ise aru saab, seda võimalust ei anna, sest inimene, kes ei tea teise suhtumist, arvab, et kõik on korras. Naiivne inimene on pahaaimamatu. Teine võib turtsuda ja plärtsuda, aga tema ei võta seda isiklikult. Teine on pettunud ja kibestunud, aga tema särab rõõmust.

Pettumus on neerude stress, mis mõjub patoloogiliselt vee ja mineraalide ainevahetusele. Ülisuur ahastus ja pettumus kokku blokeerivad III t¹akra, nii et inimene ei võta vastu isegi veenisiseselt manustatud vedelikku. Nii juhtus ka selle naisega. Keskkonna vahetus enam ei aidanud. Kui kaob lootus, siis inimene ei taha enam elada "sellist" elu, aga teistsugust pole kusagilt võtta.

Elu mõtte kadumine vahetult surma eel laseb inimese minna agooniata. Olles ühel õhtul magama heitnud oli ta kedagi häirimata öösel igavikuteele lahkunud. Ta oli ühe aasta jooksul ära õppinud selle, mida kogu elu jooksul ei olnud osanud õppida.

Naiivne lootus ja usk kurnavad inimese ära. Inimene, vaimolend on armastus. Armastuse füüsiline vaste on veri. Naiivne lootus ja usk kurnavad ära inimese vere, mis muutub liiga paksuks ja jääb tardudes kapillaaridesse seisma. Tegelikult on iga haiguse finaal selline. Koolnukangestuse tugevus väljendab kurnatuse suurust. Pühakul ei ole koolnukangestust. Tema lihased on ka surmas elastsed.

Mida suurem on surija surmahirm, seda enam on surm tema jaoks lõplik lõpp ja seda suurem on tema koolnukangestus. Pühaku jaoks on surm igavese elu jätk teises olekus. Kui sureb tavaline inimene ja tal ei ole koolnukangestust, või tekib see hiljem ja vähe, siis see tähendab, et see inimene elas loodusseadusi järgides. Ta uskus ja usub ka surnuna igavest elu.


© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.