Olemise mõte

Ühel hetkel tekkis minus äratundmine, et armastus ja armastamine on täiesti erinevad energiad. Sain aru, et tuleb teha selget vahet

ootuse ja ootamise,

lootuse ja lootmise,

unistuse ja unistamise,

igatsuse ja igatsemise ning

usu ja uskumise vahel.

Hakkasin märkama, kuidas inimesed neid sõnu kasutavad, seda ise märkamata. Seega ei saa nad ise aru oma jutu sügavamast mõttest. Räägivad ühte, aga mõtlevad teist, märkamata, et petavad nii ennast kui teisi. Varem olin pannud tähele, et soome ja vene keeles ei ole sõnatüvest tuletatud tegevusnime mõistele "häbi". Meie keeles "häbile" vastav samatüveline ja samakõlaline "häbistamine" on neil pärit hoopis teise sõna tüvest. Eesti keeles on need mõisted äravahetamiseni sarnased, mistõttu meil on segadusse sattumine kergem tulema.

Ühe rahva keel väljendab selle rahva meelt ja arusaamu. Filoloogia areneb samas justnagu omasoodu. Sõnaraamatutes on ühele sõnale toodud vasteks sageli teineteisele täiesti vastukäivad filosoofilised mõisted. Võib öelda, et sõnaraamatud on materialistliku arusaama peegeldus, mis välistavad elu vaimse põhiolemuse. Seepärast on vaja sõnaraamatuid lugeda tundega nagu ka iga teist raamatut.

Tõlgitud raamatute puhul tunnen, kui midagi on viltu. Võrreldes tõlget originaaliga, pole tõlkijatele midagi ette heita: sõnaraamatud tõestavad tõlke õigsust. Stresside tähendust otsides olin kogenud, et kui tunne ei anna teadmistele rahu, siis ära kaota lootust, vaid otsi tähendust, kuni leiad. Teadvusta, et tunne, mis rahu ei anna, tahab sulle õpetada midagi, mida sa vajad. Palu teda, et ta sind õpetaks.

Iga tunne, teadmine, mõte, sõna või tegu on elus energia, mis hakkab sinuga suhtlema, kui sina hakkad temaga suhtlema. Ta on sama kui Jumal. Tegelikult ta suhtleb sinuga lakkamatult, aga sina ei saa temast aru, enne kui võtad temaga kontakti.

Olin nii mõnigi kord ohanud: oleks minu olemine, teiseks minu tegemine,

küll mina teaksin, mis mina teeksin.

Ühel hetkel tabasin ära meie eepose sõnade mõtte: enne ole, siis tee. Keda ei ole, see ei tee. Kui sageli ei osata olla, aga teha osatakse, vähemasti arvatakse nii. Selline tegemine on tegemine tegemise pärast, et põgeneda iseenda ja teiste eest. Õnne sellest ei ole ega tule. See on jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine ja tahtmine uskuda, et see aitab. Täiesti arusaamatus seoses üha uuesti kordudes hakkasin tabama korduvate hetkede teatud sarnasust. Nii tabasin ennast tundelt, et armastus ja armastamine on süvatähenduselt erinevad. Keskendudes, tunnetamaks neid sõnu, sain aru, kui erinevad nad on. Proovige ka! Keskenduge ja korrake ühte sõna mõned korrad ja võrrelge seda tundega, mille tekitab teine sõna.

Mida kiirem inimestel on, seda lühemalt nad mitte ainult ei räägi, vaid ka kirjutavad. Rahulikult millegi selgitamist on nimetatud ajaraiskamiseks, jorutamiseks, filosofeerimiseks. Info vahetamiseks piisab mõnest tähest, näiteks ütlemisest: "Tal on AIDS." Põhjendus on lihtne: kõik ju teavad, mis see on. Tegelikult teavad kõik vaid ühte: see on surmahaigus. Haiguse olemusest arusaamiseks oleks vaja öelda: "Tal on immuunpuudulikkuse sündroom, keha mitteootuspärane reageerimine väliskeskkonna mõjudele. See on millegi väga vajaliku puudumine, mille käes inimene kannatab nii väga, et peab surema." Rahulikult seda kõike välja öeldes hakkab see seletus avama iseennast isegi teadlastele, kes on haigusele sellise nime pannud. Iga sõna taga on ju peidus tema vaimne tähendus, mis avab ennast järkjärgult, vastavalt otsija valmisolekule. Ühel hetkel võib taibata isegi teadlane, et ravim ei asenda armastuse puudust.

Asja olemuse mõistmist takistab ka võõrsõnade kasutamine. Neid, kes tunnevad kasutatava võõrsõna tähendust, on vähe. Kui Teis tekkis praegu protest, siis see on märk, et Teiegi kasutate võõrsõnu sageli nende süvatähendust tundmata. Palju, liiga palju on teadjaid, kes puistavad võõrsõnu nagu varrukast, et tõestada sellega oma paremust. Võõrsõnu on vaja teada, aga tähtsam on neid tunda. Suurest teadmisest ei tule õnne. Äratundmine õnnestab.

See, kes kardab kiirustajaid häirida, läheb kiirustamise õnge. Nii juhtus ka minuga. Alguses ütlesin iga vaimse soovi ette "naiivne": naiivne ootus, naiivne lootus, naiivne unistus, naiivne igatsus, naiivne usk. Siis tundsin, et selgem oleks: teistelt ootamine, teistele lootmine, teistest unistamine, teistelt igatsemine ja teistesse uskumine. Hiljem korrigeerisin ennast: naiivne ootus, lootus, unistus, igatsus ja usk. Nii on ilusam, lühem, korrektsem. Jah, aga kas panite tähele, kuidas mõistete tähendus kaotsi läks? Säuh-säuh-säuh käisid silmad sõnadest üle ja hinges ei liikunud midagi kaasa. Tähenduse selgus sai toodud korrektsusele ohvriks. Nii teeme me alalõpmata ja kõikjal. Pärast ei saa ka ise millestki aru.

Me mitte ainult ei libise keelest ajapuudusel üle, vaid pügame ta algusest ja lõpust lühemaks, saamata aru, et igal tähel on oma energia, mis moodustab sõna, millel on mõte. Antud sõnade puhul on mõtteks liikuma suunamine. Mine, ütleb kõikide nende sõnade lõpp. Tee midagi, ära jää passiivselt ootama, et keegi liiguks sinu eest.

Kõik sõnad sisaldavad õpetust olemisest, tegemisest ja arenemisest.

Ole!

Ole Armastus, aga ära ole sellest uhke. Ole Armastus ja armasta! See on areng.

Ole Ootus, mis kui ootab, siis ainult õiget aega, et minna vajalikus suunas.

Ole Lootus, aga ära looda, et õnn asub kusagil kaugel. Otsi teda iseendast.

Ole Unistus, aga ära jää iseendasse kinni. Realiseeri oma unistus.

Ole Igatsus, aga ära klammerdu kaugesse kaunisse. Astu talle ise samm-sammult lähemale.

Ole Usk ja usu ennast, aga ära unusta kontrollimast, kas su usk on tõde.

Ole, kes oled!

Ole hirm, kui sinus on hirm, küllap tunned, et see pole päriselt sina.

Ole süü, kui sinus on süütunne, küllap siis saad aru, et eksid oma hinnangus.

Ole viha, kui sinus on viha, küllap siis tunned, et see on vaid koorem su hingel.

Iga kiiresti öeldud teade välistab saadud info olemusest arusaamise. Kui info vastuvõtja läheb info edastaja kiirustamisega ühele lainele, siis ta saab infost valesti aru ja tavaliselt kannatab. Ei kannata siis, kui oskab olla.


NÄIDE ELUST.

Võib öelda et sattusin sellise info tõttu täiesti ettevalmistamatult matkarajale Soomaal. Vettpidavad jalanõud olid mul küll jalas, aga rõivad polnud ilmale vastavad. Läksin hea õnne peale, sest teistest polnud võimalik maha jääda.

Justkui minu proovilepanekuks algas 10 minutit pärast 5-kilomeetrise matka algust tihe vihm üsna jaheda tuulega. Teades oma erilist vastuvõtlikkust külmetamisele, tähendanuks läbimärjaks saamine kindlat haigestumist, mis aga ei klappinud absoluutselt minu järgmise nädala plaanidega. Mul oli vaja terveks jääda.

Kui ei oska probleemi lahendada, siis on vaja anda probleemile võimalus laheneda. Kuna olukorra endast vabaks andmine oli üleüldises melus raskevõitu, siis oli vaja välja mõelda midagi muud. Mõtlesin: kellele ei ole vihm halb? Kellele on vihm hea? Taipasin: 100%-kindlusega ei pea vihma halvaks ainult vihm. Vihma jaoks on vihm täiesti normaalne olukord. Järelikult: mul on vaja olla vihm.

Ütlesin endale: mina olen vihm. Teadlikult püüdsin vältida enesepetlikku sugereerimist. Mind ei seganud teadmine, et ma ei ole vihm. Tean, et normaalne inimene on kõik olemasolev, nagu Jumalgi. Vihm on üks osa kõigest ja ma püüdsin hetkel temaga tundes samastuda. Tunne määrab kõik. Kui ma olen hetke ilmastikunähtus, siis see ei tähenda, et ma ei ole ka kõik ülejäänud.

Tundeni jõudsin üllataval kombel paari minuti jooksul. Olin vihm. Tundsin, kuidas läbimärjad riided mind enam ei häirinud, kuidas külm vihm soojana mööda keha alla nõrises. Mitte külmemana kehast endast. Kõle Soomaa oma salalike laugaste, mülgaste ja älvikutega oli minu jaoks järsku huvitav enneolematu avastus. Tund hiljem vihm lakkas, aga tuul tugevnes. Kaaslased olid külmast sinised. Ütlesin endale: olen külm tuul. Minutikese pärast ei tundnud ma enam, et tuul on külm. Kui jõudsime metsa, lakkas ka vihm, aga vastik niiskus kleepus koos riietega kehale. Ütlesin endale: olen niiskus. Mõnus enesetunne tuli kohe.

Usun, et inimene lahendaks oma probleemid käigupealt, kui ta õpiks olema loodusnähtustega, looduselementidega üks. Looduselemente on viis: puu, tuli, maa, metall, vesi. Igaüks neist tekitab inimesele igal ajahetkel erinevaid tundeid. Kui õpime olema elemendiga üks, siis lakkame nimetamast tekkinud tunnet heaks või halvaks. Kas selline moodus tasakaalustumiseks on lihtsam kui stresside vabastamine, otsustagu igaüks ise.

Et kõik haigused koosnevad olemasolevatest elementidest, siis poleks paha samastumist osata. Äraõppimise lihtsustamiseks ütlen ainult ühte: ärge kiirustage.

Kiirustamine ehk kiiresti minek teeb õpetuse olematuks.

Eesti vanasõna ütleb: kiirustama peab ainult kirbu tapmisel.

Kõiges muus on esmatähtis armastada. Aga armastamiseks on vaja endale aega anda.

Kui teiste heaks elav inimene hakkab lähenema kriitilisele piirile, mil tal ei ole enda jaoks enam üldse aega, siis ta püüab aega võita. Ta hakkab kohale tulemise asemel kohale sõitma. Varsti hakkab ta kohale sõitmise asemel kohale lendama, rõõmustades, et võidetud aja kulutab ta endale. Tegelikult kulutab ta võidetud aja endale, et olla vormis teiste jaoks. Mida suurem on tema ajapuudus, seda löövam on nende rahulolematus, kellele ta on oma aja kulutanud või kelle elu elamiseks ta kohale lendas. Tema enda illusioonid purunevad selle tulemusena võibolla kildudeks. See ei tähenda, et hea inimene oma heategemised lõpetaks. Kui ta tahab oma headust tõestada, siis ta rügab edasi, kuni sellise tegevuse mõttetus on ilmselge. Ongi tekkinud tahtmatus.


© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.