Mõjuvõim

Mida rohkem stresse on inimese sees vangis, seda mõjuvõimsam see inimene on. Ta mõjub ümbrusele nagu kiirgusallikas: kes talle lähemal on, see saab suurema doosi. Enamik inimesi seda ei tea, aga see ei takista neil oma mõjuvõimu nautimast. Tahtmine, et teised oleksid sellised, nagu mina tahan, ja tahtmine, et teised teeksid nii, nagu mina tahan, elab igas inimeses. Kui inimene ei taha olla mõjuvõimas türann, kui ta tahab tõesti kõigest südamest parem olla, siis ta ei kuuluta valjult oma tahtmisi. See-eest tema tagasihoidlikud soovid mõjuvad nagu uraanitükikene rinnataskus. Pole kuulda, pole näha, aga tapab mis kole.

Sellised uraanitükikesed oleme ennekõike oma elu kõige lähematele kaaslastele. Arvame, et kui oleme rahulikud, tagasihoidlikud, ujedad, vähenõudlikud, pretensioonitud, head, siis on kõik korras. Mida kauem nii arvame, seda märkamatumalt oleme jõudnud elurappa. Sealt uuesti mäele saamine on ahastuse, pettumuse, kibestumise tõttu paljudele võimatu. Niisiis: inimese suurim probleem on inimene. Nähes teises iseennast, arvatakse, et probleem on teises.

Seepärast on naiste suurim probleem mehed ja meeste suurim probleem on naised. Miks? Olenemata soost, oleme kõigepealt inimesed ja seetõttu on vaimne areng esmatähtis. Samas areneb igaüks omas tempos. Kõigil on omad arengut pidurdavad väiksemad või suuremad takistused, mistõttu kõik ei saa olla kunagi elust täpselt ühesugusel arusaamisel. Rahumeelse kooseksisteerimise teooria õpetab olema tolerantne. Tolerantsus on sallivus, leplikkus. Samas need, kes on tolerantsed, haigestuvad. Nii lõpebki iga uus üritus järeldusega: kui kõik oleksid võrdsed, siis kõik oleksid õnnelikud. Sellest tulenevalt püütaksegi muuta loodusseadust, õpetades või kasvatades kõiki ühesugusteks headeks.

Mida lapsikum on hea inimene, seda rohkem ta tahab õpetada.

Mida elukogenum on hea inimene, seda rohkem ta tahab kasvatada.

Sellised õpetajad ja kasvatajad oleme kõik, ise sageli sellest õppimata ja kasvamata. Liigne õpetamine muutub kasvatamiseks. Kasvatamine taandab inimese momentaalselt ainult kehaks ja elu ainult materiaalseks. Kasvatamise algus ja intensiivsus määravad vaimse arengu nii aeglustumise, peetumise kui ka seiskumise alguse ja lõpu. See on hetke, millest algavad vaimsed haigused või vaimuhaigused. Eriti blokeerib kasvatamine poisse. Ema, kes kasvatab poega, annab teatepulga edasi miniale, isegi kui ta ei taha, et minia ta poega kasvataks. Minia võtab teatepulga vastu, isegi kui ämm on talle täiesti vastuvõetamatu. Ühes asjas on kõik naised ühel meelel: mehi peab kasvatama. Kui leidubki naine, kes ei taha meest kasvatada, talle ema mängida, siis mees alateadlikult sunnib teda selleks - ta on nii harjunud. Et ta selle vastu protestib, on iseasi.

Mida rohkem on inimene kasvatatud, seda suurem on ta omaalgatusvõimetus, aga omades teadmisi, kasutab ta neid omaalgatusvõime tõestamiseks ja petabki kõik ära. Sageli iseennastki, eriti kui ta on kitsa eriala spetsialist. Klammerdudes sellesse, mida teab ja tunneb, võib ta tõestada, et muud pole talle tarviski. Kuna praegusel ajal tõestatakse oma paremust spetsialiseerumisega, siis peakski süda rahul olema. Ei ole, sest inimene, kes on rahul tegevusega, mida ta aastakümneid hommikust õhtuni teeb, ei ole aru saanud, miks ta seda teeb. Ta ei ole maisest tööst vaimselt õppinud. Kui ta ei ole idioot, siis ta hing on rahutu, sest süütunded elu ees ei anna rahu. Töö töö pärast ei lase inimesel areneda. Töö pärast kõike muud ohverdades kaovad tunded ja inimene muutub masinaks - egoistiks.

Meeste masinaks muutumine käib kähku. Naised tunnevad mehe tuimemaks muutumist teravalt ja reageerivad elavalt, sest naiste vastutada on inimeseks olemine. Mehed ei saa sellest aru, sest nende meelest - mida vähem emotsioone, seda rahulikum elada. Mis Te arvate, kas pühakul on vähem emotsioone? Ei ole. Tal on neid rohkem, aga ta hoolitseb, et need oleksid väiksemad. Mida rohkem on väikeseamplituudilisi energiavõnkeid ehk emotsioone, mida inimene tunneb, seda loovam on inimene. Suurte kunstnike ja heliloojate kohta öeldakse: ta oli eriti peen natuur. Jõuga omale teed rajava inimese kohta öeldakse: kirvetöö.

Reeglina on naised peenema natuuriga kui mehed. Tundes, kuidas mehe emotsioonid kaovad, justkui vajuksid mäeaheliku päikesest kullatud tipud üksteise järel sohu, läheb naine paanikasse ja tormab meest päästma. Kasvatamisest väsinud mehe jaoks on iga päästmisaktsioon järjekordne kasvatamine, mida mees ei mõista, ei taha, ei vaja. Vaimselt väsinud inimene ei taha liigutada oma ajusidki, mis siis muust rääkida. Kui teised tahavad, siis tehku, tal pole selle vastu midagi.

Kasvatamisest vaimsesse väsimusse jõudnud noori sigineb praegusel ajal massiliselt juurde. Neid iseloomustab huvi puudus kõige vastu, isegi selle vastu, mis enne huvi pakkus. Nad hulguvad sihitult, kus juhtub, ja teevad seda, mis ette satub. Lapse ilusast tulevikust unistavad vanemad võtavad lapsele koduõpetaja, panevad lapse halva seltskonna hirmus teise kooli, aga midagi ei muutu. Muidu kena ja tark laps ei allu mingile kasvatamisele. Kui keegi paneb talle rangid kaela, tehes temast perekonnainimese, siis ta jätab oma lapsed täiesti kasvatamata või on nii suur autoritaar, et temaga pole võimalik koos elada.

On eluseadus, et kui üks tahab kasvatada, siis teine ei taha, et teda kasvatatakse.

Mida parem kasvataja, seda halvem kasvaja. Mida parem õpetaja, seda halvem õpilane. Mida parem arst, seda halvem patsient. Kõik sellepärast, et ühe liigne aktiivsus provotseerib teise liigset passiivsust.

Inimese sees olev probleem laieneb inimestevaheliseks probleemiks, mis väljendub kõige paremini, kõige teravamalt ja silmatorkavamalt, kõige armutumalt perekonnas. Võõrsõna "probleem" on maakeeles "lahendust nõudev küsimus". Pange tähele: KÜSIMUS! Enamikus jäävad lahendust nõudvad vaimsed küsimused lahendamata, sest nende jaoks pole aega. Aeg kulub lahendust nõudvate materiaalsete küsimuste lahendamisele.

Kui ühel ei ole aega ja teisel on aega liiga palju, siis on kollektiiv tasakaalutu.

Kui kellelgi ei ole aega, siis on kollektiiv raske ja vajub põhja (lootusetusesse).

Kui kõigil on aega liiga palju, siis kollektiiv läheb väärale teele.

Kollektiiv on võõrsõna, mille all on vaja mõista ükskõik kui suurt, ühiste huvidega inimrühma. Kõige väiksem, aga eluliselt kõige tähtsam kollektiiv on perekond - naise ja mehe püha liit.

Väärale teele mineku hirmus kasvatatakse nii iseennast, abikaasat, lapsi, lähedasi, kõiki kasutama aega kasulikult, kuni muututakse masinaks. Masinal pole ajast sooja ega külma. Tema elab omas maailmas oma elu ja tal on pereliikmetest ükskõik. Tema pole enam ei kasvatatav ega kasvataja. Ta on enda meelest probleemi lahendanud. Seepärast mõelgem tuleviku peale, kui tekib tahtmine kedagi kasvatada. Parem kasutage see aeg ära kasvatamise kui stressi vabastamiseks. Küllap hakkate tundma, et hakkate vaimselt kasvama. Kui olete ebanormaalselt lühike, siis pole võimatu, et hakkate kasvama ka füüsiliselt.

Kasvatamise energia on õudne sellepoolest, et ei kasvataja ega kasvatatav taipa, et oma probleemi lähedasele ausalt ära rääkides on tal endal kergem ja ka teisel on selgem nii mõista kui ka arvesse võtta. Probleemi omale hoides vaikitakse see maha alguses teise ees, siis ka iseenda ees, kuni võidakse käsi südamel vanduda, et see polegi probleem. Kui alguses oli lootus, et teine saab ükskord ise aru, siis hiljem on ükskõik. Vaikimine on kasvatamise kõige võimsam valuvõte, mis kasvatab vaid egoismi. Vaatamata sellele, ei elata kõigepealt tahtmistest ja teadmistest, saamistest ja omamistest.

Elu on vajadus ja elul on vajadused.

Elu on armastus ja armastusel on vajadus areneda.

Armastus areneb armastades. Ka füüsiliselt.

Armastamiseks paremate aegade või paremate partnerite ootamine lõpeb sellega, et aeg on ühel päeval otsas. Hing piinab eesmärkide nimel orjatud aastate pärast ja ihu on haige. Aina rohkem. Paremat aega ei tule. See aeg on ja on alati olnud. Kahjuks ei tunne kiirustaja teda ära.

Armastus on muutunud sellest eesmärkide orjaks.

Inimene on muutunud armastuse orjaks.

Lootus armastada ja olla armastatud jääb üha sagedamini ainult unistuseks.

Kui vallalised veel otsivad paaniliselt õnne, siis abieluinimesed vaevlevad ahastuses, sest tunnevad, et õnn libiseb käest. Klammerdudes dogmaatilisse eelmistelt põlvkondadelt pärit teadmisse (nagunii naised ei mõista mehi ja mehed ei mõista naisi), ei hakata oma partneriga mitte rääkimagi. Võetakse asja, nagu asi on, see tähendab materiaalselt, ja trööbeldatakse ta lihtsalt ära. Sellise suhtumisega on mõtetevahetus juba ette surmale määratud.

Tegelikult suhtuvad armastusse kõik ühtemoodi, aga armastamisse täiesti erinevalt. Väär on jagada armastamist kaheks: naiste ja meeste omaks. Armastamises on iga inimene ainulaadne, sest täpselt samasuguste elukogemustega inimest pole olemas. Inimeses võib olla väga kõrgel täiuslikkuse tasemel erinevate reinkarnatsioonide jooksul omandatud armastamise elutarkus, aga see vajub varjusurma ja ei realiseeru, kui partner häbeneb, sest on eelmiste põlvkondade dogmade küüsis.

Häbenetakse armastada,

häbenetakse rääkida armastamisest,

häbenetakse isegi mõelda armastamisest.

Kui rääkija ei häbene, siis häbenev kuulaja lobiseb sellest häbitult ilmtingimata neile, kellele ei tohiks oma armastusest rääkida. Nii mõnelgi kuulajal tekib sellest häbi rüvetada armastust ja ta hakkab vaikima. Nii vaikitaksegi armastus lihtsalt maha, mõistmata, et just sellises olukorras oleks vaja armastatule hakata armastusest rääkima. Miks? Sest see elavdab emotsioone, kütab kirge, äratab üles surnud tundeid. Segaduses inimene leiab väljapääsu: teeb armastamise asemel näo, et on tähtsamaidki tegemisi. Sageli mõeldakse tegemisi välja, et vältida kõnelusi sellisel ebamugaval teemal nagu armastus. Loodetakse, et probleem laheneb iseenesest.

Ei mõisteta, et delikaatsus perekonnaprobleemi ei lahenda, vaid süvendab seda. Delikaatsusega hoiame eemale võõrast inimest, aga mitte tema probleemi. Omadega on suhted teised, sest nad on omad just nimelt selleks, et olla toeks siis, kui mina tuge vajan, ning et mina oleksin toeks, kui nemad tuge vajavad. Mida omasemad, seda sarnasemad on elu õppetunnid.

Koos õppides kasvatakse kokku. Isegi kui juured on erinevad.

Koos kasvatades kasvatakse lahku. Ühised juured sellest ei muutu.

Õnneliku abielupaari mängimine võib lõppeda sellega, et üks või mõlemad tahaksid lahkumineku häbi vältimiseks ennem surra. Nii võib tahtmine vaba olla saatuslikuks saada. Polegi nii tähtis, missuguse haiguse või õnnetuse abil eesmärk saavutatakse. Küllap sealilmas taibatakse, et tegelikult ei tahetud lahti saada ei elust ega abikaasast, vaid oma oskamatusest olla ja armastada. Sellest lahtisaamiseks peab ise teise ilma minema.

Valge inimene on oma armastuse ori, kes tõestab pidevalt, et on vaba. Kõige kindlam viis vältida häbi armastuse orjaks olemise pärast on vaikida, aga see ei lahenda probleemi. Näiteks võib tuua eesti mehe, kuigi see on üleüldse valgete meeste probleem. Mida rohkem naine räägib, seda rohkem mees vaikib. Kuna valgetel tarkadel naistel on häbi armastust kerjata, siis vaikivad üha enam ka nemad. Kui räägivadki, siis lobisevad mehele ükskõik millest, peaasi et ei puudutaks valusat teemat. Sest kaua sa seinaga räägid. Mees ja lapsed saavad nüüd küla pealt kuulda seda, mida nad kõige vähem kuulda tahaksid. Tüli valab ainult õli tulle, sest kui naine tahab elada, siis ta peab oma muredest kusagil rääkima. Nii ta räägibki seal, kus kuulda tahetakse.

Häbi häbenemine tekitab häbituse ja küla ees pole enam häbi. Häbitus tõmbab ligi häbitust ja ühel hetkel pakub keegi ennast abikaasa aseaineks. Meeleheites võtab nii mõnigi pakutu vastu. Häbi nõuda, et abikaasa armastaks, oli märkamatult kasvanud igatsuseks, et leiduks keegi, kes armastaks. Leiduski. Hiljem selgub, et see polnud see. Unistustesuhtelt oodatakse imet. Igatsetakse aina kirglikumalt, kuigi teatakse, et see on enesepettus. Sellega tekitatakse omale nii hingelist kui ihulist piina, sest vastuarmastuseta armastus ajab hulluks. Võõras juhusuhe on nii mõnegi meelest parem abieluikkest kasvõi sellepärast, et vähemalt ei valetata - ei tõestata oma armastust.

Kõige suuremad süütunded tekivad patumõtete mõtlejail. Patu tegijate süütunded on hoopis väiksemad. Nemad teavad, et nad kannatavad asja eest, sest nad on süüdi. Kes ei tee süüst omale probleemi, sellel ei teki süütundeid. Süütunnetest suurenev alaväärsuskompleks sunnib ennast alandama. Pole sugugi harv nähtus, et naine alandab ennast mehe ees, et ülendada meest. Mees samal ajal alandab ennast naise ees, et ülendada naist, et lunastada oma olematut süüd. Äärmuseni jõudes lahvatab kriis, mis on kui orjade ülestõus. Tegelikult on see orjade omavaheline võitlus sellepärast, et alguses ei juletud, siis ei osatud, lõpuks ei tahetud pidada omavahelisi läbirääkimisi.

Armastuse orjade ülestõusu väljendaja on keha mädavistrike, paisete või generaliseerunud mädapõletiku - sepsise - teke. Kui see tekib üheaegselt mõlemal abikaasal, siis meditsiiniliselt kahtlustatakse kindlasti nakkust. Tegelikult tähendab see seda, et enesesse sulgunud ja teineteist mitteusaldavad abikaasad on jõudnud enda alandamises kriitilise piirini. Nad on tagasihoidlikult oodanud, lootnud, unistanud, igatsenud ja uskunud kui orjad, et teine avaneb, aga nüüd meeleheites, pettunud, kibestunud.

Äge meeleheitlik häbi oma mõttetu armastuse pärast tekitab sepsise.

Äge häbelik meeleheide oma mõttetu armastuse pärast tekitab leukeemia.

Sepsis, rahva keeles veremürgitus on vere muutumine mädaseks vere valgeliblede hulga järsust suurenemisest. Sepsist iseloomustab septiline järskude tõusude ja järskude langustega palavik. Kehatemperatuuri patoloogiline tõus näitab, et inimene võitleb. Mida järsem on tõus, seda ägedam on võitlus. Järsk kehatemperatuuri langus näitab, et inimene andis alla, kukkus lootusetusesse, süütunnete ja häbi rappa. Mida kõrgem ja järsem on temperatuuri tõus, seda suurem leukotsüütide hulk verre paisati. Võitluses hukkunud kahjustava faktori, keharakkude ja keha kaitsvate leukotsüütide surnukehad ongi mäda.

Leukeemia, leukoos, rahva keeles verevähk algab samuti kui sepsis. Ainult et tema algus saab alati mingi teise palavikuhaiguse nime. Kõik pahaloomulised protsessid on kangelaslikust kannatamisest oma häbi pärast. Kui kangelaslik kannataja häbeneb võidelda, siis ta surmab oma meeleheite, mistõttu ägedale palavikule järgneb suhteliselt ruttu temperatuuri langus. Selline näiline paranemine petab nii arste kui haigeid Kui liiga pikale veninud paranemise tõttu on veres kõrge leukotsütoos, ilmneb tõde.

Erütrotsüüdid (punalibled) on naiselik armastus.

Leukotsüüdid (valgelibled) on mehelik armastus.

Vere probleemid väljendavad armastuse (mitte armastamise) probleeme (lahendamist nõudvaid küsimusi). Inimese veri (armastus) koosneb naiselikust armastusest (ema, naine, naised) ja mehelikust armastusest (isa, mees, mehed). Kellel on punaliblede probleemid, sellel on probleemid ema, naise või naiste armastusega. Kellel on valgeliblede probleemid, sellel on probleemid isa, mehe või meeste armastusega. Kõik haigused väljenduvad varem või hiljem ka veres. See tähendab: peida oma probleeme palju tahad, lõpuks saad ehk aru, et see on armastuse probleem.

Kes võitleb armastuse pärast naise kombel,

sellel kasvab patoloogiliselt punaliblede arv.

Kes võitleb armastuse pärast mehe kombel,

sellel kasvab patoloogiliselt valgeliblede arv.

OSKAMATUSEST MÕISTA ISEENNAST JA "OSKUSEST" NÄHA VIGA TEISES ON ABIELU MUUTUNUD KÕIGE SUUREMAKS ARENGUT TAKISTAVAKS TEGURIKS.

Kriisi jõudnuna hakkavad naised tundma, et nad peavad midagi tegema. Pole raske arvata, et vähegi oma meest armastav naine püüab meest rohkem armastada. Ta saaks sellega hakkama, sest naine on võimeline andma mehele kogu taeva. Naine on ju armastusetaeva looja. Paraku põrkub ta aina enam külma seina vastu: mees ei võta ta armastust vastu. Sest oma loomingusse klammerdunud mees pole võimeline naisele samaga vastama. Mehe looming on ju vaid materiaalne maailm.

Mis on meestega lahti? Kuhu on kadunud romaanidest pärit ideaalmehed, kes oskasid olla ja oskasid armastada? Nad on kadunud kasvatamise ja küpsetamise rappa, kuhu mujale. Klammerdudes materiaalsusesse, millega nad püüavad kohustuslikus korras tõestada ennast ja õigustada oma olemasolu, on nad unustanud olla perekonnale eluvaimuks. Nad on enesekaitses ega taha midagi kuulda ega näha, sest kardavad naiste lõputuid tahtmisi. Tegelikult on neil õigus.

Naiste taevased tahtmised on tõesti lõputud nagu taevaski, kuigi nad on võimalikud nagu armastuski. Kui vaid mehed ei suhtuks nendesse kui kohustusse, millesse tahtmisest hea olla algul klammerdutakse. Hiljem protestitakse, sest tahtmine kasvatas tahtmist. Naiste ebareaalsete tahtmiste peale oleks vaja kohe ei öelda. Naine, kes tahab, et mees talle oma armastust tõestaks, hakkaks mõtlema, kui mees oskaks talle öelda: "See pole võimalik ja ei saa kunagi olema, sest armastus on tunne, aga tõestamine on tegevus. Üks on vaimne energia, teine maine." Paraku ei saa kumbki pool aru ei enda ega teise tahtmistest.

Meesenergia on vaim - tasakaalukas Armastus.

Naisenergia on hing - tasakaalutu Armastus.

Seda on vaja arvesse võtta, sest loodust ümber teha pole võimalik.

Kui hinge ei oleks, siis vaim ei areneks.

Kui naist ei oleks, siis mees ei areneks.

Kui vaimu ei oleks, siis lakkaks olemast ka hing.

Kui meest ei oleks, siis lakkaks olemast ka naine.

Pole meest ilma hingeta ega naist ilma vaimuta.

Inimhinge vaimne arenemine toimub emotsioonide tasakaalustumise teel.


Kes tahab elada täielikus rahus, tahab elada hingeta, aga see pole enam elu. Mees, kes tahab elada, klammerdub naisesse ja provotseerib naise emotsioone, sest mehe vaimset surma elustavad ainult naise emotsioonid. Saamata oma osast aru, sulgub mees veel enam ja naise emotsioonid kukuvad mehe tundetuse hauda, kuni surevad ka ise. Tasapisi hakkavad teineteise kõrval elama ja varjudena liikuma kaks muumiat, keda seovad vaid sarnased materiaalsed huvid. See ei ole elamine armastusest vaid teadmisest, millel on eesmärk.

Meest palavalt armastav naine tahaks avada mehe hinge, aga valge mees on järjest enam maadligi nagu tühjaks pigistatud sidrun. Püüdes selliseid naisi aidata, pidin tõdema, et on olukordi, kus ei ole võimalik midagi teha, isegi kui mees tuleb vastuvõtule koos naisega. Ta on hädas, aga mida rohkem ma olukorda lahti seletan, seda enam mees kapseldub. Seletus ei jõua temani. Ta on tulnud kaasa, sest naine on haige, aga minu jutt, mis on mõeldud naisele, puudutab teda, sest ma räägin üldinimlikest probleemidest. Mees ei saa isegi aru, kuidas ta automaatselt sulgub, kuidas ta mõte seiskub, kuidas ta kuulab, aga ei kuule. Tema jaoks on igasugune vigadest rääkimine alati tema süüdistamine, sest muud pole ta lapsest saadik kuulnud.

Naised on ahastuses: nad ei saa aru, miks mees aru ei saa. Täpselt samuti ei saa mehed aru, miks naised aru ei saa. Mina hakkasin sellest paremini aru saama, kui õppisin mõistma, mida teeb ülekasvatamine ja üleküpsetamine. Olen rääkinud ka varem, aga nüüd rõhutan uuesti: kui Te ei saa aru, miks teine aru ei saa, siis on see kõigepealt Teie probleem. Kui Teie ajusid ei blokeeriks hirmud, kohusetunne, tahtmine olla parem, illusioonid ja paljud muud stressid, siis saaksite aru nii endast kui ka teisest. Isegi täiesti mõistetamatust vastassugupoolest. Kui Te tahate meeleheitlikult päästa, mis veel päästa annab, siis ajate asja päris rappa. Meeleheitest ju algavadki kõik hädad.

Kui alustate päästmist rahunenuna, siis saate aru, et see pole enam päästmine. See on olukorra lahendamine. Õiged sõnad tulevad suhu justkui iseenesest. ISEENESEST - mõelge selle sõna tähenduse peale.

Kasvatamine kinnistab inimese materiaalse maailma külge. Mida resoluutsem on kasvatamine, seda enam välistab see kõik muu peale materiaalse. Eriti ahistavalt mõjub kasvatamine meestele, sest nende tegemised on materiaalselt kontrollitavad. Kui tüdruk, kes midagi pole teinud, ütleb eneseõigustuseks: ma unistasin, siis see pahandab kasvatajat. Kui poiss vastab samamoodi, siis see ajab kasvataja marru. Kui tüdruk ütleb: ma mõtlesin, siis see oleks nagu ilmaime. Kui poiss ütleb samamoodi, siis see ärritab: mida siin nii kaua mõelda, teha on vaja. Kasvatajad ootavad meestelt kohe tegemist ja tulemust, sest sellele vastavalt nad armastavad. (Kuigi see ei olegi armastamine.)

Tahtmine, et armastataks, on omane stress nii naistele kui meestele, aga tundetuks muutunud meeste puhul võtab see kohe materiaalsed mõõtmed. Mida rohkem on kasvatamisega kahjustatud mehe tundemaailma, seda vähem taipab ta naise soove, kui naine ei ütle täpselt mida ja kuidas teha. Ehmunud poisikene temas tuleb ning teeb ruttu ja korralikult ära selle, mida peab tegema. See tähendab - kõik materiaalse, mida naine tahab ja mida mees ise vajab. Enamat ta ei taipa. Hellitlemist, õrnutsemist, armatsemist pole talle õpetatud. Õrnade tunnete väljaelamine, emotsioonide näitamine üleüldse on seda suurem häbi, mida intelligentsemaks on mees kasvatatud.

Endas poisikest varjav mees teeb täpselt nii nagu instruktsioonis ette nähtud. Mitte nii nagu väikesed tüdrukud: enne rikuvad riista ära, siis ehmatavad uih-aih, ei tea miks ta katki läks. Laps mehes ei klammerdu instruktsiooni külge mitte armastusest vaid hirmust süüdi jääda, või tahtmisest tõestada, et ta pole mingi laps, kes mängib ülikeeruka ja kalli aparaadi kui kaisukaruga. Meie niinimetatud arenenud maailmas on kujundatud arusaam, et tõeline mees on jõuline macho, kes pidevalt armastuse nimel võitleb. See on nii erutav, nii seksikas. Pole enam asja, mida ei nimetataks seksikaks. Tahtes endale tõelist meest, saavad naised mehe, kes peab olema pidevas pinges tõestamaks oma tõelisust.

Untsuläinud eluga isa õpetab poega: poiss, õpi naisi tundma, siis tead, mida nendega teha. Naisega midagi tegemise instruktsioonid on olemas. On isegi sellealane teadus - seksuoloogia, aga ei see ega lõbustusasutusteks nimetatud elukool õpeta naisega olemist. Selle peab mees ise ära õppima, sest see tarkus saab tulla vaid temast endast. Kui mees ei takista seda välja tulemast, siis selgub, et see on armastavale naisele mitte ainult vastuvõetav, vaid ka meeldiv, erutav, armas.

Mees, kes julgeb luua perekonna, pole enam pisipoiss, sest pisipoissi tüdrukud ei huvita. Tema mängib ainult poistega. Perekonna loonud mees on vähemasti koolipoiss, kes huvitub tüdrukutest, sest neid on huvitav kiusata. Kui tüdrukud kräunuvad, siis mees tunneb ennast mehemana. Selline perekond ei püsi kaua. Püsivama perekonna loob mees, kellel on juba mehisem hääl ja keda nimetatakse hellitlevalt noormeheks. Noormeest huvitavad neiud, kellel naisetunnused küljes, aga ta ei oska nendega kuidagi olla. Mida rohkem on teda kasvatatud, seda rohkem on ta oskamatus solvatav. Et varjata armastatud tüdrukult saadud ninanipsust norgu vajunud nina, otsib ta, millega oma nina püsti ajada. Leides midagi, milles ta on ehk teistest parem, võib ta olla leidnud vahendi, millega kogu elu tõestada oma paremust.

Kui inimene tahab teistele tõestada, et ta on parem kui ta on, siis tema enesesse sulgumine on üleolev, mistõttu temast hoitakse eemale. Kes teda armastab, sellele ta avaneb, olles soe ja hell. Kui inimene tahab endale tõestada, et ta on parem kui ta on, siis ta võib väliselt tunduda mõnus, seltsiv, abivalmis, aga armastatule ta ennast ei ava. Ta on pidevalt rahulolematu iseendaga ja märkamatult muutub rahulolematuks ka naisega. Ise ta seda ei märka ja solvub, kui elukaaslane protestib: miks sa mind süüdistad? Ta on pidev enesesüüdistaja, kes, mida rohkem oma hinge närib, seda rohkem ennast haletseb ja elujõudu kurnab. Kui selline inimene on mees, siis iga kord, kui naine püüab olla armastav, saab ta jaheda kohtlemise osaliseks. See tähendab: südames mees armastab naist, aga südamest mitte. Ta kannatab ise samapalju kui naine või veelgi rohkem, sest naine võib ära minna, aga iseenda eest ei saa mees kuhugi põgeneda.

Naine, kes elab sellise mehega, peab olema väga pika meelega. Kui ta elab lootuses, et ükskord mees avaneb ja tema armastuse vastu võtab, siis varem või hiljem tekib lootusetus. Lootusetus viib inimese põhja, kus on võimalik elada ainult meelemürkide abiga. Kes saab aru, et see ei aita, see proovib teha midagi muud. Näiteks õpetada, kuni tekib protest. Tegelikult tekkis tal protest ämma vastu, sest seal on probleemi juured, aga seda ei osata tavaliselt näha. Enamik naisi peaks tänapäeval selleks, et elada mehega õnnelikult, parandama esmalt ämma vead, aga mehele emaks olemine naisi ei meelita. Ometi teevad nad seda, sest kuhu sa pääsed, kui sul on lapsed.

Mängides päeval mehele ema, peaks naine öösel olema mehele naine. Kusjuures järjest aktiivsem naine, sest poja rollis olev mees tunneb paratamatult häbi oma abituse pärast ja suretab sellega oma tundeid veelgi. Tasapisi kasvab kogu aktiivsus naise elu kohustuslikuks osaks, mille tulemuseks on alandatud naise vastuhakk sellisele elule. Olles teinud omalt poolt kõik, on ta oodanud, lootnud, unistanud, igatsenud ja tahtnud uskuda, et lõpuks ometi saab mehest mees. Aga võta näpust: mehel tekib hoopis impotentsus. See tähendab: poisike mehes lõi välja. Olles püüdnud kogu elu olla soliidne, häbenedes hetki, mil pidurid kadusid, olgugi et nii meeldis mõlemale, on häbi kasvanud mehest suuremaks. Seda ei saa enam ainult omale pidada. Naise teadmine suurendab mehe häbi ja enesehaletsust veelgi. Mingit rolli ei mängi, et naine on mõistev, sest mida kauem on koos elatud, seda paremini teatakse teise ootusi. Realiseerimata seksuaalsus ajab kõige mõistlikumagi inimese hulluks.

Perekonna purunemise hirmus naine, kes püüab koputada mehe südametunnistusele, ei kuule vastust, sest mees ei saa millestki aru. Ta on hädas endaga, ta on hädas naisega. Naine samal ajal on samuti endaga hädas, sest tal on tunne, et ta on nagu odav prostituut, kes mangub armastust, hirmutades kedagi, kellel ei ole temast sooja ega külma: kui sa mind ei taha, siis ma suren nälga ära. Armastuse nälga. Seksi nälga. Olles enda meelest kasutanud kõiki võtmeid, et avada mehe südant, jõutakse hinnanguni: see mees on egoist. Mida pikemalt on naine olnud mehele ema eest, seda valusam on tal lõhkuda sidemeid mehega, kes on temasse klammerdunud, aga kui iseenda hävinemine on selgelt tunda, siis ta teeb selle valuvõtte ära. Kas sellest kergem sai, on iseasi.

Väga suur osa abielupaaridest on nagu ema pojaga või nagu isa tütrega. Laps kardab vanemast ilma jääda, sest ta ei saa üksi hakkama. Vanemal on kahju oma last maha jätta, sest vaatamata kõigele ta ju armastab teda. Vananedes torkab ühe rakkesolek ja ülespoole rebimine teise paigalseisu taustal järjest enam silma, vaatamata sellele, et vaimne areng ei tohiks olla nähtav. Kõrvaltvaatajatele on eriti veider vaadata, kuidas hobune veab täiesti töökorras traktorit mäest üles.

Ajast aega on naisi peetud eluga paremini kohanevaks, arukamaks, paindlikumaks, küpsemaks, vastupidavamaks. Vanasõnad nimetavad erinevatel rahvustel erineva arvu lapsi, keda naine peab lisaks mehele suutma ülal pidada. Kahjuks mõistetakse selle all materiaalset ülalpidamist, millega toonitatakse, et tänapäeva naised on viletsamad kui vanal ajal. Tegelikult on tänapäeva naiste vaimne koormus suurem kui kunagi varem. Kui mehed ei häbeneks naistelt õppida, siis neil poleks vaja häbeneda poisikest iseendas. Endast lugupidav noormees käib silmad - kõrvad lahti ja areneb. Miks ei võiks seda teha täiskasvanud mees? Naistelt on ju mida vastu võtta.

Looduse poolest on inimesele antud võimalus areneda lõputult. Maakeeles öeldakse: inimese ees on kõik teed lahti. Arenemine on vaimselt kasvamine. Taevas on lõputu ja teidki on seal lõputult, oska ainult pea tõsta ja oma valik teha. Naised, kes on olnud aastatuhandeid allasurutud, on nüüd pead tõstnud ja tõusevad tuntavalt. Paraku alandab kiirelt arenev naine lapsikut meest juba ainult oma olemasoluga. Mida edukam on naine, seda lähemal on perekonnakriis, sest iga laps hakkab jonnima, kui ema minema kiirustab. Eriti veel kui ta kiirustab kõrgustesse, kuhu laps ei küüni. Ema võib aeglustada minekut ja arenev laps jõuab järele. Oma jonnimisse kapseldunud täiskasvanud laps ei tarvitse seda teha. Siit küsimus: mida teha?

Kas alandada ennast mehe ülemvõimu alla, kui on näha, et mees muutub järjest enam lapseks, või minna edasi, teades, et sellest tuleb võitlus. Mõlemad variandid teevad haigeks selle, kes pole veel täielik egoist.


NÄIDE ELUST.

Küsisin ühelt 70-aastaselt maanaiselt, kes nägi välja nii nooruslik, et temast rääkides ei saa ma kuidagi kasutada väljendit "vana naine": "Sa oled elus palju näinud ja palju teinud. Oled matnud kaks meest ja elad nüüd kenasti koos endast 10 aastat noorema mehega. Oled sellest lausa nooremaks ja ilusamaks muutunud. Ütle, mis sa arvad, kas mehed on ühed suured lapsed?" Ta vastas hetkegi mõtlemata soojalt naeratades: "Muidugi, mis sinna ikka parata. Eks nii mõndagi on seepärast tulnud rohkem teha ja nii mõndagi on seepärast tegemata jäänud, aga ju seda polnud tarviski. Selline on naise elu. Kui selle pärast kurvastad, siis jääd haigeks. Kui õpid aru saama, et kurvastada pole mõtet, siis ei jää enam haigeks. Nii see elu käib."

Tema laseb elul käia. Aastatega aina arukamalt. Elu läheb, tema elu kannul, ajast maha jäämata. See, et mehed jäid lootusetult maha, on meeste probleem, ja sellest on tal kahju, aga ta annab endale täielikult aru, et tema ei saa sinna midagi parata. Tark mees, kes hakkab aruka naise kõrval känguma, määrab oma saatuse ise, sest ta ei võta naise armastust vastu. Häbi pärast. Tahtmisest naisest üle olla.

Vaatasin seda naist ja olin hämmastunud: lihtne naine, kes ei tee elu keerulisemaks kui elu on. Seepärast saab ta eluga hakkama. Püüan temalt õppida.

Küllap seda on vaja teha kõigil tarkadel naistel.

Kui me julgeksime oma pere ringis olla niisugused nagu oleme, oleks kõik hästi. Kunagi, see tähendab esimest korda kohtudes, armudes ja armastama hakates oli see kõik ju näha. See oli armas. Tahtmiste ja nõudmiste tekkides muutus sama asi häbiks, sest ei olnud julgust abikaasale öelda: anna aega, küll tasapisi tuleb kõik, mis tarvis. Selge, et päris ise ei tule midagi, aga kiirustamisega ei tule hoopiski mitte.

Kui Teil on selline probleem, siis alustage lahendamist sellest, et annate endale aega. Isegi kui olete vana ja arvate, et aega pole enam palju jäänud. Pöörduge oma perekonnaprobleemi kui vangi poole ja andke talle vabadus. Paluge, et ta näitaks või annaks ennast Teile tunda nii, et Te temast aru saaksite. Küsige ta käest, mida teha ja kuidas teha. Küllap saate vastuse: mida hullem olukord on, seda vähem on vaja teha. On vaja tunda ja anda oma õudustäratavaid tundeid vabaks. Stresside vabastamine ongi kõige tähtsam tegemine. Pärast seda tunnete, et olete rahulikum. Vaadake, abikaasa on ka. Tegelete veel endaga ja ühel päeval tunnete, et võite hakata temaga inimese kombel rääkima. Ja, oh ime - ta ei poegi oma kookonisse peitu.

Arukas naine ei häbene iseenda lapsikust ega mehe poisikeselikkust, aga ei käi sellega teiste ees ka uhkustamas. See on tema saladus. Ühest küljest halb, teisest küljest hea. On nagu on ja see pole teiste asi. Kui keegi teebki märkuse, siis võib teha lolli näo ja öelda: "Vaata aga vaata! Mina pidasin seda heaks, sina pead seda halvaks. Igaüks saab elust ju omamoodi aru."


© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.