Stresside keele õpik
Kõik olemasolev on elu, sõltumata sellest, kas me teda tajume või veel mitte.
Nähtav ja nähtamatu maailm on üks, teineteist peegeldav tervik, tunnistame seda või mitte.
Suhtlemine on elu säilitamine, sest suhtlemine on tingimusteta armastamine. Suhtlemise üks osa on suhtumine. Pidades ainult silmale nähtavat maailma olemasolevaks eitame nähtamatut, see tähendab suhtume temasse halvasti. Isegi kui enda meelest suhtume temasse ülimalt hästi. Keha kohe ja nähtavalt sellisest suhtumisest justkui kahju ei kannatanud, aga inimesel ei ole enam hea olla. Miks? Sest eksliku suhtumise tagajärjel tekkis stress, mis ei anna inimesele enam rahu.
Kuna Te stressi ei näe, siis materialistliku arusaama järgi teda pole olemas, aga kuna Teil on halb olla, siis ta siiski on olemas. Mida rohkem Te teda eitate, seda halvem Teil on. Ühel hetkel on Teil füüsiline haigus, mida enne ei olnud. Keegi ei pannud Teile midagi sisse, ei võtnud ka midagi ära, ometi haigus on.
Sellises olukorras hakkab nii mõnigi mõtlema, miks ta haigeks jäi, see tähendab ta hakkab haigusega suhtlema. Kes haigusesse halvasti suhtub, teda kirub ja sõimab, see jääb haigemaks. Kes mõistavalt suhtub, teda võibolla isegi oma keeerulise olukorra päästjaks peab, see saab tervemaks. Õigesti oskab suhtuda see, kes saab aru, miks haigus tekkis ja mida haigus talle annab. Haiguse pakutu võtab kõige paremini vastu see, kes äraaetud hobusena puhkust vajab ja haigust puhkuse andmise eest taevani tänab. Haigusest paraneb täielikult see, kes haiguse tekke tähendusest aru saab.
Kõike seda tähele pannes mõistsin, et stressidega on vaja suhtlema hakata ja seda tehes sain aru, et see on kõige tavalisem suhtlemine, millega me iga päev tegeleme. Kogesin, et pole mingit vahet kas rääkida inimesega või rääkida stressiga. Aitasin ennast, peret ja sõpru kuni tuli mõte saadud teadmised kirja panna.
Esimene raamat on nagu stresside ja nende keele olemasolu teavitamine, põhimõtete selgitamine ja
| 9 |
Teine raamat on stresside keele päritolu ehk juurte teadvustamine. Pärast selle ilmumist sain oma esimesed triibulised, et mõista ja aru saada, et stressidega rääkimise ja inimestega rääkimise vahel on suur vahe. See, et minu meelest oli üks ja sama ei tähenda, et see ka teiste jaoks nii on. Stressidega võib ausalt rääkida, olla selline kui oled ja anda neile vabadus nii nagu parasjagu oskust on. Stressid lähevad ning sinu hing ja keha lähevad kergemaks. Inimestega võib ausalt rääkida siis kui nad on selleks aususeks valmis, vastasel juhul lähevad rääkija hing ja ihu raskeks. Õnneks on mul visa hing, mis ei tähenda, et ta haavamatu oleks. Vajadus anda õpetas kas üldse anda ja kuidas anda neile, kes on harjunud kõigepealt saama.
Kolmas raamat õpetab kui arukas on stresse vabastada ja mida stresside keele oskus inimesele annab. Selle raamatu üle nurisetakse, et ta on liiga paks ja liiga keeruline. Õpetan küll, kuidas keerulist lihtsamaks teha, aga tänapäeva inimeste automaatne protest igasuguse kohustusliku õpetamise vastu, protesteerib ka vabatahtliku õpetuse vastu. Paljudel jäigi kõik sealmaal sinnapaika. Nad pöördusid oma esialgsete arusaamade, kui hõlpsamate, juurde tagasi. Harjumus meditsiini abil oma haigusest lahti saada, on visa kaduma. Terveks saamine on ju näiliselt kergem kui haiguse vabaks andmine.
Neljas raamat, see mida Te praegu käes hoiate, on mõeldud Inimestele. See tähendab neile, kes püüavad aru saada, mis on neile vajalik ja mis mitte. Õppides suhtlema stressidega õpite mõistma, kes on Inimene. Avastate, et inimene suure algustähega ei olegi Teile täitumatu unistus. Ta on inimene, kes iseennast pidevalt tasapisi üksikasjalisemalt tundma õpib.
Viies raamat, ette rutates, selgitab kõige raskemalt mõistetavamate probleemide ja neile vastavate kõige raskemate haiguste teket. Õpetab Teid ennetama haigusi, mis võibolla alles aastakümnete pärast oleksid Teie kutsumata külalisteks osutunud.
Küllap teate kui kaua on vaja ühte keelt õppida. Ega stresside keelegagi teisiti ole. Lihtsa keele omandamine hädapäraste asjade ajamise tarbeks saab ruttu selgeks ja muutub nii lihtsaks, et ei pane tähelegi, et see võõras keel on. Ja ega ta enam olegi, sest kõik, mis on tundma õpitud, on omaks muutunud. Teadmiste kasutamine soovitud tulemuste saavutamiseks ongi teadmiste tundmaõppimine, ilma milleta teadmistel ei ole väärtust. Teadmiste liikuma panemine ehk neile vabaduse andmine on võlujõud, mis teeb rikkusest väärtuse. Kasutuselevõtmata tarkus on rikkus, mille väärtus ajaga pidevalt kahaneb ja mis on nagu varandusekoorem seljas, mis vaatamata sellele, et ta ei kasva, kandjat pidevalt aina rohkem maadligi vajutab.
Kui Te oma põhistresse teadvustasite ja tunnistasite, siis oli nende vabastama hakkamine vajadus ja te ei tundnud, et keegi Teid selleks sunnib. Järgmiste raamatute järjest peenemad teadmised stressidest, tulid seepärast iseenesestmõistetava loomulikkusega ja Te hakkasite ka neid vabastama, kogedes kui palju see elukoorma kandmist kergendab. Võibolla tuli Teisse iseseisvalt äratundmine, et stressidelgi on oma keel. Keel on ju vahend millega ennast väljendatakse, aga väljendamine on sisse kogutud energia välja ehk vabaks andmine.
Rääkides teise inimesega anname talle vajalikku informatsiooni sellest, mida ma vajan ja ta annabki mulle midagi, mida ma vajan, olgu see siis materiaalne või mittemateriaalne. Teadlikult või alateadlikul võtan selle vastu. Rääkides stressiga annan talle vabaduse ja tema annab mulle vabaduse - vajalikumast vajalikuma. Nüüd ma võtan selle tänuga vastu. Olen vahepeal andnud ja seetõttu minule antu tänuga vastuvõtjaks muutunud. Mina tegin tema õnnelikuks, tema tegi minu õnnelikuks ja minus ei teki küsimust: "Miks mina pean alustama?" sest minus on äratundmine, et minust algab minu elu ja on loomulik, et mina ise oma elu tegemisi alustan.
Stresside keele oskus on vajalikum kui ükskõik missuguse võõrkeele oskus, sest STRESSIDE KEELES RÄÄGIB INIMESEGA TEMA ENDA ELU.
Paljud küsivad: "Kas selline mõtlemine aitab tõesti kõiki inimesi?" "Aitab,"vastan, "kui nad on inimesed. Aga kui nad on head inimesed, kes ainult head tahavad ja oma arvamisest ei loobu, siis ei aita." Oma aja äraelanud põhimõtetest loobumine on raskeim loobumine üleüldse, kuid ta on võti õnne juurde.