Ennetusmeditsiinist
Igaühel on oma saatuse tee. Kellel kitsas, kellel lai, enamikul nii paras, et mõlemad teeservad on näha. Kuidas keegi sellel teel liigub, see on juba oma teha: kiiresti või aeglaselt, tasakaalukalt või tuigerdades, ühtlaselt või hüpeldes, püsti või käpakil, väärikalt või roomates, vabana või vangina, iseendana või orjana. Paljude elude jooksul on küllap kõike olnud, sest elu kõikide aspektide tundmaõppimine on inimesele vajalik. Ajad on alati erinevad, aga kahe võimaluse vahel valida on alati võimalik olnud. Kes ise valida pole osanud, see on pilgu abi saamiseks taeva poole pööranud arvates, et sealt tuleb pääsemine. Nii on hirmunud inimene aina enam oma tegemised Jumala teha jätnud.
Praegune aeg sunnib inimesi iseendasse vaatama ja nägema kuidas taevas iseendas peegeldub, et lakkaksime Jumalat väljastpoolt otsimast. Et mõistaksime, et kõikjal näeme vaid iseennast, ka taevas. Kui elu korraldab asjad nii, et kui kõik on hästi, aga hing on haige, siis on ka kõige materiaalsem materialist sunnitud tunnistama, et materiaalne heaolu ei anna hingerahu. Materialismi agoonias elades tuleb endale paratamatult agoonia tunne peale ja kes ennast inimeseks peab, see hakkab mõtlema, et lahendust leida.
Praegune aeg on eriline. Nii on ajast aega räägitud. Kõik uus on tundmatu ja justkui enneolematu. Me arvame nii, tegelikult ei ole see nii. Sõnad on alati vanad, aga tähendus on alati uus. Ja mitte põhimõtteliselt, vaid sügavmõtteliselt.
Elutõdesid võib erineval kombel väljendada. Luulevormis on see armas ja ülev, aga mina räägin arsti kombel proosaliselt Räägin ühest asjast erineval kombel, vastavalt sellele kuidas kohtan inimesi, kes eelnevast seletusest pole aru saanud. Saan nii ise ka targemaks. Mind see ei tüüta, kui Teid tüütab, siis teritage tähelepanu. Ärritumine on märk, et Te pole asjast varem aru saanud. See on protest alateadvusse peidetu avalikuks tulekule ehk tahtmatus ennast rumalaks tunnistada.
Elul on kaks poolt: nähtav ja nähtamatu. Mina olen nähtamatu maailma primaarsust tunnistama ja teadvustama hakanud tänu teadmatusele, millega endale kannatusi valmistasin. Haridusest pärit umbusk väheneb vastavalt sellele kui palju ma tunnetatud nähtamatust iseendale selgitan. Iga arusaamine tähendab vabanemist mingist elu ja tervisega seotud probleemist. See on reegel, mis kehtib nii minu kui ka Teie kohta.
Oma suhtumise muutmine tähendab muutumist. Kuna tavaliselt hakatakse suhtumise muutmise asemel halba heaks tegema, siis on tulemus vastupidine oodatule, sest ei taibata, et teisele ei tarvitse see samamoodi hea olla kui minule. Oleme harjunud elama tarkade käskude ja keeldude järgi, mis head ja targad inimesed on välja mõelnud. Harjumuse inerts on nii võimas jõud, et meile ei tuleks pähegi tarkades käskudes kahtlema hakata kui elu nende järgi elades õnnelik oleks. Head igatsev inimene ei usu, et kui ta kõigepealt meeleparandusega tegeleb, siis ta mõttelaad ja teod muutuvad. Ta peab oma heaga enne palju kordi vastu seina jooksma, haiget saama, et hakata kahtlema oma hea tõelises headuses.
Kuna ma ei häbene öelda, et õpin pidevalt teiste kogemustest, siis räägin palju ka enda kogemustest - ehk lähevad need kellelegi tarvis. Aegadest aega on õpitud neilt, kes oma elu normaalseks muuta on osanud. Läbi raskuste tähtede poole tõusmine on oma materiaalsete vigade tunnistamise kaudu tasa ja targu vaimsusesse tõusmine. Välismaa autorid, kelle hing tõde otsib, ei häbene oma vigu lugejate ette tuua kui vea õpetlikkus endale selgeks on saanud.
Ka eestlane loeb ja võtab õppust, aga nagu keegi eestlane oma vigu avalikult tunnistada julgeb, nii kargavad kaasmaalased talle kallale. Kes peab seda teistest paremaks olemiseks, kes uhkustamiseks, kes säriseb nagu põlev kadakapõõsas, sest talle tundub, et teda sunnitakse samamoodi elama. Igaüks mõtleb ju oma rikutuse kohaselt ehk igaüks näeb teises iseennast ja oskamata parandada iseennast, tormatakse halvustama teist. Ikka hea tegemise eesmärgil.
Meid peetakse raskemeelseteks ja ligipääsmatuteks ja seda me oleme. Kannatame oma suletuse pärast, aga muutuda ei taha. See tähendab, et tegelikult ei julge. Eestlasele on enda muutmine nõrkuse näitaja, sest ta tahab näidata, et ta on tugev. Me ei oska tasakaalukalt tõsised olla, oleme surmtõsised. Selle tasakaalustamiseks on praegusel ajal hakatud vaimustunud paatosega mesimagusalt Jumalat jutlustama, pidades ennast seeläbi vaimseks. Aga vaimsusest vaimustumine on vaimsuse hävitamine! Vaimsusest vaimustunud inimestega on üldse kõige raskem asju ajada.
Järjest rohkem on neid, kes arvavad, et neile on vaim peale tulnud, et Jumal on talle ilmutanud ja kinkinud erilise enneolematu vaimuande. Kes kirjutab, kes maalib, kes luuletab, kes musitseerib. On hea, et inimene, kes otsis, leidis oma varem avanemata vaimuande, aga halb on see kui leidja oma esimestest katsetustest hasarti läheb. Ennast väljavalituks peab.
Iseenda ande leidnu lihtne loogika peaks ütlema, et kellele on midagi erilist antud, see on seda väärt. See on õige. Et ta ennast teistest seepärast paremaks peab, on eksitus. Selline arvamine paneb arengu seisma ja tekitab kibestumise teiste vastu, kes tema andest kohe ei vaimustu. Ettevaatlikkuse ja tagasihoidlikkuse soovitamine tundub neile moraalilugemisena, soovitaja tarkuse ainuõigeks pidamisena.
Enda Jumalast äravalituks pidamine tähendab Jumalasse klammerdumist. Kuna Jumal algab inimese südamest, siis on see iseendasse klammerdumine ehk egoistiks muutumine. Dogmaatikut võib alati ära tunda sellest, et ta võitleb egoismi ja egoistidega. Egoism on isekus ehk kõrkus. Kas Teie olete vahel egoist? Mina küll olen. Kuna ma oma egoismi püüan mitte maha magada, siis vabastan teda sageli. Aga niipalju on minus hirmu egoist olla, seega egoismi küll, et süüdistajaid ligi tõmmata. Kusjuures süüdistajad ei taha mõista, et näevad minus kõigepealt iseennast.
Raamatute kaudu teadmiste jagamisel on see hea külg, et kelle hing otsib, see leiab raamatu, mida vajab. Loeb seda risti või põiki, eest-taha või tagant ette, lõiguti või jupiti kuni leiab, mida vajas. Hinge mällu jäävad äraõppimata õppetunnid, nagu painajad, mis ei anna enne rahu, kui tõde on leitud. Kes pole veel piisavalt palju haiget saanud, see otsib tõde ainult materiaalselt tasandilt, tarbib kõike heaks nimetatut, kuni leiab raamatu või raamatute raamatu, millest hakkab leidma iseennast. Teadmine on hea asi. Mõistmine veel parem. Aga ka sellest on vähe. Arusaamine on väga hea asi. Ka see pole veel kõik.
Teadmise MÕISTMINE teeb teadmisest tarkuse.
Tarkusest ARUSAAMINE teeb tarkuse elutarkuseks ehk arukuseks.
Elutarkus TUNNETAMINE muudab elutarkuse loomisvõimeks.
Arukus muudab loomisvõime OSKUSEKS LUUA.
IGA LOOMING ON KÕIGEPEALT ISEENDA LOOMINE.
Kaasaega iseloomustab tarkuse absolutiseerimine. Kogemusliku, sealhulgas ka koolitarkuse tormiliselt kiire kasv tekitab järjest kasvava hirmu elu ees, sest mitte igaüks ei ole teadlaseks loodud. Kes juba tarkuse varjatud poole kibedaid vilju maitsnud on, need pöörduvad ühekülgsest tarkusest ära, otsimaks seda seletamatut, mida hing igatseb. Selliste hirmust tingitud ärapöördunute hulk suureneb kogu maailmas ja tagajärjeks on, et tarkust hakatakse eitama, mõistmata, et tarkus on materiaalse maailma edasiviiv jõud. Nii tekib konflikt tarkuse ja arukuse vahel kõigepealt iseenda sees, siis juba ümbritsevaga.
Kui mina 1991 aastal harjumuspärasest konveiersüsteemist ära pöörasin, sest protest rutiini vastu, mis järjest süvenenumalt mitte inimest vaid haigust ravis, oli kasvanud talumatuks, siis avastasin, et olin süsteemist välja heidetud. Enne oli halb hammasrataste vahel olla, nüüd oli halb väljaspool neid olla. Kõikidel ustel oli minu jaoks kiri: "Ära tule!" Kui ma julgesin mõnest uksest sisse minna, siis jooksid kõik endised sõbrad - tuttavad imelikult kiiresti laiali. Ma ei saanud aru, miks minusse järsku nagu kurjategijasse suhtuma hakati.
Kirjutan sellest praegu rahulikumalt, sest olen paljustki aru saanud, aga tol ajal hoidsin nuttu tagasi. Sellest nutu enda sisse hoidmisest ehk vapra mängimisest ja pidevas kaitseasendis elamisest võtsin 7 aastaga kaalus 35 kg juurde. Ma ei osanud neid energiaid kui stresse mõista ja vabaks anda. Alles nüüd olen neid tundma õppinud.
Hingeline raskus muutus füüsiliseks raskuseks, sest tahtsin hea olla ja head teha püüdes mõista inimesi, kes mind oma vaenlaseks olid teinud. Püüdsin mõista, miks meditsiin ja kirik, kellega ma ju ühte vankrit vean, minus vaenlast nägid. Õppisin vaatama ennast läbi nende silmade ja hakkasin neist aru saama. Tõmbusin eraldatusesse, et häid inimesi mitte häirida. See oli minu hirm, mida ühe hingetõmbega vabastada ei õnnestu.
Mind uskus, kutsus, ootas, vajas ainult üks koht - kodu. Perekond koondus mu ümber tugevaks toeks, aga ma tundsin, et pikalt ma nende najal püsti ei püsi. Ma ei teadnud, mida teha. Igal inimesel on raskeid hetki, mil ta teiste tuge vajab, aga ainult toe najal elama jäämine tähendab tugede hävitamist. Perekond on minu jaoks väärtus, mida ei tohi oma kasuks ära kasutada ja ma ei saanud oma enesehaletsuses seda hävitama jääda. Ütlesin endale:" Sa oled alati teisi aidata osanud, aita nüüd iseennast. Oled otsinud viise, kuidas haigele võimalikult vähe valu teha. Nüüd jäta iseenda piinamine!" Rääkisin ja vaidlesin, läksin riidu ja leppisin iseendaga - nii olin toiminud alateadlikult lapsest saadik. Häda oli õpetanud mind sõnaga inimesi aitama. Samasuguste sõnadega aitasin nüüd iseennast. Kergem hakkas.
Teine inimene saab aidata keha koormat kergendada.
Usk aitab südant kergendada.
Kui süda on kerge, siis pole ükski koorem liiga raske. Usk hinge rahustavasse valikusse on tõeline usk, mis aitab. Ma ei teadnud veel, missuguse tee ma olin valinud, aga mõtlemine sellele andis hingerahu ja keda oli mul uskuda kui mitte oma hinge. Nii mõnigi kord sain aru, et olin uskunud oma stressi, sest olles oma õigsuses kindel, ei olnud süda rahul. Lasin oma viga vabaks ja mõnigi kord haaras mind ahastus, et selle töö lõppu ei olegi. Paljud inimesed ei suuda sellest ahastusest välja tulla. Mina tulin, sest tunnistasin endale, et see tunne on tõene - mõtlemine kestabki niikaua, kuni kestab elu üleüldse. See tähendab lõputult.
Minu teadlik areng algas siis kui olin saanud mingid algelised teadmised parapsühholoogiast. Püüdsin uskuda, et need teadmised ei tulnud mitte ilmaasjata. Kursus hajutas mu hirmu, et mul on mõistusega midagi lahti. Õppejõu vastuolulisest suhtumisest minusse ei saanud ma siis aru. Kuna ta lasi meditatsioonidel tekkinud nägemusi kirjeldada, siis mina tõstsin ka korraliku õpilase kombel kätt, ise õnnelik, et olin midagi näinud. Kui ta oli kolmandat korda tigedalt käratanud: "Mine sinna tagasi, kust sa oled oma tarkuse saanud ja tule sealt puhtana tagasi," siis tegin järelduse, et mina olin talle vastuvõetamatu ja pole mõtet teda ärritada. Jätsin nägemused enda teada.
Nüüd tean, et tavaliselt ei lase akadeemiline tarkus intuitsioonil loomulikult areneda ja ta arvas, et minul on samuti. Alles viimasel päeval kui üks õpilastest palus tal selgitada, mis minu nägemus, mida ma teistele lõunatunnil rääkisin, tähendab, ütles ta möödaminnes läbi hammaste pressides: "See tähendab, et ta jõuab veel kaugele." Minule ei öelnud see tol korral midagi.
Hakkasin oma maailmanägemise omapära sellele vaatamata teadvustama. Mu ümber tekkis uus inimestering. Ka nemad otsisid iseennast taga. Paljudel oli juba suur lugemus, laiad teadmised või kogemused vaimsel alal, mida nad heameelega jagasid. Tunnetasin, et see pole see. Tundsin, et mõni kuulus teooria või tehnika tekitab lausa hädaohu tunde, järelikult pole minule. See, et ma uppujana igast õlekõrrest kinni ei hakanud, päästis mu. Hakkasin järjest rohkem uskuma iseendasse ja õpetan sama kõigile oma patsientidele.
Inimene on inimene, ükskõik millega ta tegeleb. Vaimsusesse pürgijate stressid on keerulisemad kui maisuse kündjatel ja nende tahtmine olla teistest parem võib su alandada märjaks plekiks maas. Kui sellist alandamist kardad, siis alandataksegi ja mina ise, seda teadmata, kartsin. Tahtmine olla teistest parem paiskas mulle ühel päeval näkku, et ma olen Juuda reinkarnatsioon. Aimasin midagi sellist ette, sest mu vajadus jääda iseendaks ei olnud paindunud autoriteedi kõiki tahtmisi täitma. Kummalisel kombel ei olnud mul tahtmist protestida.
Olin endale tõmmanud probleemi, millega tegelda ja mida rohkem aega mööda läheb, seda rohkem olen ma sellele ränkraske süüdistuse esitajale tänulik. Temata poleks ma niisugustele inimestevahelistele probleemidele võibolla üldse mõtlema hakanudki. Kogu järgnev aasta kulus Kristusega ja Juudaga suhtlemisele. Läksin ajas tagasi, kontrollisin üldlevinud arusaamu mõlema elust ja sain aru, et piibel kajastab seda kõike vähe. Piiblit vahendanud inimesed ei ole olnud erapooletud ja piibli lugejad on suures enamuses pimedad, sest nad on klammerdunud piibli sõnadesse.
Olen nõus ühe piiblit aastakümneid tundmaõppinud teadlasega, kes ütles, et mida rohkem inimene piiblit tundma õpib, seda enam ta kaugeneb religioonist. Maailmas liikudes sain teada, et igal maal on vähemalt üks ennast teistest esile tõstev inimgrupp, kus on Kristus ja kõik jüngrid peale Juuda. Kui ma mõnes paigas vaikselt poetasin, et mina olen Juudas, siis mind vaadati imelikult. Normaalne inimene ennast vabatahtlikult ju halvaks ei tunnista.
Nüüd tean, et iga taassünniga inimene täiustub. See tähendab, et igasse uude ellu tuleb ta üha täiuslikumana. Kui keegi kuuleb, et ta on kusagil eelmises elus näiteks kuningas olnud ja seepärast selles elus ennast teistest paremaks peab, siis heal juhul kannatab ta füüsiliselt, halval juhul läheb peast segi. Nii toimib tahtmine olla teistest pidevalt parem. Kui keegi saab teada, et ta on eelmises elus olnud kurjategija ja selles elus ennast teistest seepärast halvemaks peab, siis ta hävitab iseenda kas vaimselt või füüsiliselt. Eelmiste elude mittemõistmine võib viia fatalismi. Juudas aitas mind seda häda vältida ja Kristus toetas teda.
Juudas oli Kristusega võrdväärne ülitugev isiksus ja et Kristuse õpetus kontrastselt silma torkaks ja inimestele südamesse jõuaks, selleks oli vaja Juudast. Nad mõlemad olid oma missiooniks sündinud. Et inimkond tegi ühest jumaldatu ja teisest põlatu, siis sellepärast ta kannatab niikaua, kuni oma vea parandab. Põlgus on pahasoovlik viha, mis tekitab kõige suuremat kannatust - vähktõbe - niikaua kuni inimkond halva olemust mõistma õpib. Rändasin igal võimalikul hetkel ajas tagasi ja käisin Juudamaa radu ise vahetevahel mõeldes, et ega see ei saa ikka päris tõsi olla, kuigi hing oli tehtuga rahul.
Kui ma 1998 aasta kevadel Egiptuse liivatormi ajal Iisraelisse maabusin, siis mu suu jäi üllatusest lahti. Mind võttis vastu täpselt selline Iisrael, missugust ma olin oma ajarändude ajal kogenud. Mulle oli ebausutav tundunud, et taevas ja maa, koos ehitustega, võivad olla ühte värvi kahvatukollased. Täpselt sellised nad ometi olid. Liivatorm oli kõik ühevärviliseks värvinud. Ükski muu Kristusega seotud paik ei üllatanud mind rohkem.
Mineviku uurimine hakkas vaibuma kui ma sain aru, et igas inimeses on Juuda energia ja kui ma olengi Juudas olnud, siis sellest ei ole midagi paha, sest teda tasakaalustab varjatud Kristuse energia. Aga ma tundsin, et niisugust ülivõimast tõelist headust minus ei ole, järelikult pole ka Juudast. Vaatamata sellele olen ma õppetunni eest igavesti tänulik. Nüüd tean, et tõeline Juudas pole ma siiski olnud, aga see ei pane mind rõõmust taevani kargama.
Võib küsida, et kui ma oskan eelmisi elusid vaadata, kuidas ma ei tea kes ma olin. Minu sisemine ohutunne pole mul lubanud eelmisi elusid absoluutse kindlusega hinnata, sest see tähendaks nendesse klammerdumist. Pole tähtis, kes inimene eelmises elus oli, tähtis on, mis ta selles elus õppis ja mis jättis õppimata ning mida seepärast selles elus õppima tuli. Inimene võtab igast õppetunnist vastu seda, mida ta vastu võtta oskab, aga oskamine takerdub uhkuse taha. Seepärast pole mul siiani tekkinud vähimatki uudishimu saada teada asju, mis inimese nina püsti ajavad. Kui eelmine elu ennast näitab, siis tähendab, mina olen tema mõistmiseks küps. Haigetele nende eludest rääkimist väldin järjest enam.
Kes ise ei oska, see otsib abi. Ühel päeval avastasin, et mul on vaimne õpetaja, keda ma näen ja tunnetan ning kes mu arusaamu hukka ei mõista. Olin õnnelik, et vaimne maailm mind omaks võtnud on. Ma ei kartnud, et sealt halba võiks tulla kui mina ise halba ei tee. Kuna ma ei olnud kindel, kas vaimse ja materiaalse maailma hea ja halb täpselt ühesugused on, siis igaks juhuks ei julgenud ma oma Õpetajat kõnetada. Püüdsin ta suhtumist iseendasse ära aimata.
Nii mõnigi kord tabasin end tundelt, et ta ei pea mu teguviisi kõige paremaks. Kõige rohkem üllatas mind see, et minu arvates jättis ta negatiivsuse tähele panemata, aga iga pisimagi eneseohverduse ilmingu peale vaatas nii karmi pilguga, et võimatu oli mitte aru saada. Kui ma siis ühel päeval lõplikult olin aru saanud, et minu hea eneseohverdus on üks ütlemata halb asi, avastasin, et minu Õpetaja oli läinud.
Olin ähmi täis. Järgnes ööpäev iseenda rasvas praadimist, enne kui uuesti julgesin Vaimsuse palge ette ilmuda. Mu ees seisis uus õpetaja. Varsti andis ta oma koha kolmandale, see omakorda neljandale jne. Küsisin teiste vaimsusse pürgijate käest, kas neil on ka nii, aga neil ei olnud nii. Nendel oli üks õpetaja, kes tuli ja jäi nagu kindel koduvaim, kelle peale võis alati kindel olla. Selline sage õpetajate vahetumine tundus kummaline kuni ühel päeval taipasin, et õpetajad vahetuvad vastavalt õpilase edasijõudmisel.
Iga õpilane saab endale just need õpetajad, keda talle vaja on. Vastuvõtlik õpilane ammendab oma õpetaja teadmised ruttu. Vaimsed õpetajad tunnistavad oma arengutasandit ja annavad oma koha meelsasti kõrgema tasandi õpetajatele kui õpilane selleks valmis on. Isegi kui õpilane paremat tahta ei oska. Rahulik tänulik vastuvõtlikkus määrab arengu. See ei tähenda, et kellel ainult üks õpetaja on, seisab oma arenguga paigal. See tähendab, et iga inimene areneb omamoodi. Üks tõuseb aste- astmelt pilve peale, teine hüppab hopsti. Oluline on, et oleksime oma arenguga rahul. Kes antu mõttest aru saamata aina rohkem tahab, see võib kõigest ilma jääda.
Kirjutan neid ridu sellepärast, et paljud vaimse tee otsijad tajuvad, kuulevad või näevad oma vaimseid õpetajaid, kes annavad oma õpilastele vajalikke teadmisi, aga õpilane läheb suurest hirmust peast segi. Väiksemate hirmudega inimesed klammerduvad õpetajasse ja kardavad temast ilma jääda. Nad hakkavad teda kõige targemaks pidama, õigustades ennast teadmistega, mida õpetajalt saavad. Omades nüüd enda meelest ülitarka teavet, hakatakse ennast väga targaks kui mitte kõige targemaks pidama ja ei märgatagi, kuidas areng peetub. Siit moraal: õpetaja olgu toeks, aga minna on vaja ise.
Ühe õpetaja nimi oli Heros. Enne teda ei tabanud ma õpetajatelt nime küsida. Vaatasin kuidas punapäine suur ja tugev Heros mööda järsku treppi mäkke tõusis ja kuidas mina püüan püstloodis kaljul rabeldes temaga sammu pidada. Ühel päeval küsisin üsna pretensioonikalt: "Sina kõnnid trepil. Miks mina pean nii pingutama?" Ta tegi lahkelt enda kõrvale ruumi ja ma ronisin sinna. Läksime. Peale kolmandat astet vaatasin imestades, kuidas ma oma metsikule kaljule tagasi ronin. Heros märkis: "No mida ma ütlesin." Sain aru, et tema tundis mind paremini kui mina ise. Taipasin, et minul on oma tee ja teiste sissetallatud rajal mina ei käi. Kuigi ma ei osanud mõista, mida see teadmine tähendab, aga ma tundsin, et on vaja uskuda iseendasse.
Hakkasin rohkem iseennast uskuma ja ravitulemused paranesid. Nagu tasuks tehtu eest premeeriti mind üha raskemate ja keerulisemate haigustega. Otsisin lahendusi ja leidsin. Kui haiged paranesid, siis mina arenesin. Kui ei paranenud, siis mina arenesin ikka, sest püüdsin aru saada, miks nad ei paranenud. Nii arenen praegugi.
1992 aasta lõpupoole tuli mulle üks kummaline õpetaja. Ta aeglane kõnnak, suur pahklik kepp ja liikumatud silmad tekitasid aukartust. Tema ees oli alati vari ja seljataga valgus, mis liikusid koos tema asendi muutusega. Varjust läbitungiv pilk oli sõnatult käskiv ja igasugust vastuhakku täiesti maagiliselt hajutav, aga samas puudus sealt sundimine. Ta oli mu saatjaks nii lühikest aega, et enne kui ma temaga harjuda suutsin, sättis ta end minekule. Sama iseenesestmõistetavusega nagu ta oli olnud, jättis ta mulle kirjutusvahendi. Mina võtsin nagu sõnakuulelik õpilane selle vastu enne kui taipasin, mis mulle anti.
Olin ähmis ja esimene, mida taipasin teha, oli kirjutusvahend talle tagasi susata. Samal ajal selgitasin ägedalt kui palju konspekte ja haiguslugusid ma oma elus kirjutanud olen. Põhjendasin ja õigustasin, miks minust ei saa iialgi ma ei tea isegi mille kirjutajat. Nagu ta ise seda kõike poleks teadnud. Aga mul polnud niisuguste asjade peale aega mõelda, mul oli vaja iseennast kaelasadanud kohustuse käest päästa.
Ta oli häirimatu nagu alati. Minu jutt oli nagu hane selga vesi. Kirjutusvahend seisis selget keelt kõneldes minu ees ja tema hääbus kaugusse. Valgus tema selja taga sai valguseks minu ees. Rabav eelaimdus, mida ma ei suutnud uskuda, sundis midagi ette võtma. Pole võimalik, et minust kirjutaja saaks! Ma ei oska ju! Järsku taipasin talle järele hüüda: "Kuule, ma ei tea su nimegi!" Ta pöördus aeglaselt tagasi ja vastas: "Homeros." Ja läinud ta oligi.
Ehmatasin kohutavalt. Mis sa vaene hing sellises olukorras oskad ette võtta! Kogu minu tõrksus oli hoobilt põlvili. Palusin kõigest südamest andeks kui minu väitlemine tema asjatundlikkuses kahtlemisena tundus, sest ei teadnud, kes ta on. Olgugi et oleksin võinud teda tunnetada ja oma tunnet uskuda. Haarasin entsüklopeedia, sest kooliajast mäletasin Homerosest vähe. Sain teada, et ta oli pime. See pani kõik paika. Polnud kahtlust, see oli tõesti Homeros, legendaarne kreeka luuletaja. Aga mul tõusid juuksed peas püsti kui ma mõtlema hakkasin, mida see kõik minu jaoks tähendab. Nagu Te arvata võite ei olnud ma tol hetkel sugugi õnnelik.
Kogusin ennast kolm päeva, uurisin eest ja tagant, seest ja väljast ja jõudsin järeldusele, et Jumal on targem kui mina. Kui vaja, siis vaja. Aga millal vaja, eks elu näitab. Kuu aja pärast kirjutasin sõprade õhutusel vihiku "Andestus, armastus, tervis." Põhjendusega, et endal vähem rääkida oleks. See nagu polekski kirjutamine olnud. Haiged lugesid selle enne vastuvõttu läbi ja vastvõtu aja kulutasime haige probleemide lahtiharutamisele. Minul oli kergem, patsientidel oli selgem. Kui seda vihikut Eestimaal kiiresti vastavalt inimeste vajadusele paljundama hakati, sain aru kui vajalik see oli. Positiivne vastukaja veenis, et olen õigel teel. Töö sujus, haiged paranesid rahuldavalt ja mul polnud põhjust nuriseda. Ma ei osanud aimata, mis mind ees ootab. Seepärast julgen alles nüüd, oma IV. raamatu alguses sellest kirjutada.
Kui ma ei oleks ennast uskunud, siis ma poleks nähtamatust uskunud. See tähendab poleks uskunud Homerost - Jumalast saadetut. Kui ma poleks ennast uskunud, siis ma poleks suutnud vastu pidada kõigi nende survele, kes mind otseselt või kaudselt tagasi normaalseks inimeseks on tahtnud teha. Tarkus peab enda õiguseks kõike, mida ise ei mõista, hävitada. Homeros näitas oma vaikimisega, et
seal, kus tarkus räägib, seal arukus vaikib. Võtsin temast eeskuju. Mõistsin, et
kus arukus räägib, seal tarkus kisendab üle ja mul oli ja on tarkuse lööke kergem taluda ning mitte pahaks panna. Olen õppinud mõistma tarkuse varjatud poolt samastamata tarkust ja tarka, rumalust ja rumalat.
Möödus peaaegu aasta. Minu kindel seestpoolt tulev teadmine, et inimest võib aidata ilma haiget tegemata, tõi mulle uusi õppetunde ja uusi vaimseid õpetajaid. Kord olid nad ühekaupa, kord mitmekesi, vahel lausa meeskonnaga. Tundsin end nende seltsis hästi kuni ühel päeval nägin, et meie seltskonnale läheneb veel keegi. Kui ma nägin kui palju kirjutusvahendeid tal käes oli, siis oleksin tahtnud hiirekeseks muutuda ja plehku pista. Enda julgustamiseks ütlesin: "Ma ei pea ju teda uskuma." Aga tema muudkui tuli ja mul ei olnud muud teha kui oma vapruse väljenduseks küsida:" Mis su nimi on?"
Ta vastas.
See oli apostel Paulus. Pool aastat hiljem kirjutasin nii hästi ja halvasti kui oskasin esimese raamatu.
Nagu näete kirjutan ikka veel. Otsin haiguste põhjusi ja leian. Seletan haigele ära ja õpetan teda ennast aitama. Haige tervenemine on kontrolliks teadmistele. Võin kinnitada, et kõik, mis raamatutes, on kontrollitud ja seda võib kasutada igaüks oma haiguste ravimiseks. Kes usub ja endaga tööle hakkab, see paraneb. Kes ei usu, see loomulikult ennast aitama ei hakka ja ei parane ka. Võibolla jääb vihastamisest sellise teooria või teooria kirjapanija peale isegi haigemaks. Varem tahtsin kõik terveks teha, nüüd olen aru saanud, et inimene määrab ise oma paranemise. Tahtmine tõestada, et mõtteraviga saab igat hädalist aidata, väheneb tasapisi nagu minu krooniline tõbi. Tean, elutõde pole vaja tõestada - ta tõestab ennast ise.
Minu enesekindlus, et kõiki inimesi on võimalik aidata, sai palju haiget enne kui muutus eneseusuks, et on võimalik aidata neid, kes ise abi vajavad, sest nad on valmis sellise abi vastuvõtuks. Iga vastuvõetud teadmine käivitab automaatselt vastava elutegevuse. Vabatahtlikult oma vajadusele vastava teadmise vastuvõtmine käivitab tasakaaluka elutegevuse.
Mu jutt on fantastika neile, kes nähtamatust näha ei oska ja seepärast ei usu. Aga teadke, et usk iseendasse määrab inimese elu, sest inimesest endast saab alguse Jumal. Fantastikaks nimetatakse ebatõenäolist väljamõeldist. Mõelge sõnale "väljamõeldis. See oleks nagu seest ehk peidust välja ehk nähtavale mõtlemine. Kuidas saab nähtavale tuua seda, mida sees ei ole? Seega fantastika on alateadvuse teadvusesse toomine julgemata nähtut tõeseks pidada. Kes ennast usub, see realiseerib oma fantaasia ja sellest võib tulla maailmatu suur või ilus asi. Kes kardab, mida teised arvavad, see hakkab oma fantaasiat materiaalsel tasandil tõestama ja kui eluaastad võimaldavad, siis rakendab selle ka loomiseks. Kui enesesse uskuja tõestas loominguga, siis enesesse mitteuskuja ei tarvitse loominguni jõudagi - kogu tema elujõud kulus tõestamise peale ära. Kumb Teie olete?
Eneseusu leidmise kõige parem abimees on kannatus.
Siis kui ma 33-aastasena kuuendat korda teise ilma läksin ja oma keha elustamist pealt vaatasin, sain aru, et arstiteadus, mille äraõppimiseks on kulunud põhiline osa minu elust, on pisikene ja mitte sugugi kõige tähtsam osa abist, mida haige vajab.
See sündmus sundis mind meenutama varases lapsepõlve siit ilmast ärakäimisi, mida ma surmaks mitte kuidagi poleks tahtnud nimetada, sest surmast räägiti alati kui mingist eriti hirmsast asjast. Minule olid need erilised hetked, mis kustutasid mälust füüsilised kannatused ja andsid seletamatult rahuliku kindlustunde. Ometi alati, kui olin valmis sinna jääma, tuli tunne, et on vaja tagasi minna, sest midagi väga vajalikku jäi tegemata. Teadsin, mis see oli. See oli minu lapsehinge põhiprobleem. Ma ei saanud minna kui mul oli halb heastamata.
Meeleheite hetkel olin nii mõnigi kord läinud, et kätte maksta. Samaaegselt ei tahtnud ma mingil juhul kätte maksta. Tahan ja ei taha võitlesid minus. Tundsin, et kui ma ära lähen, siis see jääb kättemaksuks ja kuna ma seda kartsin, siis tulin tagasi. Südames aina suurem süütunne vanemate ees, kellele ma muret valmistasin. Ma ei pannud oma äraolekule surma nime, aga ma teadsin, et see oli surm. Kuna ma teadsin kui hirmsasti minu ema surma kartis, siis ei rääkinud ma nähtust kunagi mitte kellelegi. Rääkimisega oleksin teinud nii endale kui ka teistele halba.
Minu saladus oli omamoodi varandus ja pelgupaik, kuhu ma õppisin pagema siis kui halb oli ning kus ma sain olla iseendaga ja iseendana. Vaimsesse maailma minek lakkas minu jaoks surm olemast. Aegajalt kahestusin ja lasin oma kehal teha seda, mida täiskasvanute maailm nõudis, ilma et mina ise selle sundolukorra käes hingeliselt kannatanud oleksin. Teadsin, et ma olen laps, aga tundsin, et ma olen ka täiskasvanu ja palju vanem kui näiteks mu ema. Mind peeti tõsiseks, tagasihoidlikuks ja targaks, aga ka kannatlikuks kannatajaks, keda võis ära kasutada. Kui keegi seda tegi, siis ma ei saanud aru, kuidas nad ei saa aru, et mina nendest aru saan. Kõigi nende probleemide üle olen kogu elu pead murdnud kuni mõistsin, et peaga pole võimalik aru saada. Arusaamise koht asub südames.
Mäletan, et teadsin kui arstid mind uurisid või ravisid, et 9 piinavat protseduuri 10-st tehti ilmaasjata. Imestasin, miks targad arstid seda ei mõista. Kui oleks leidunud üks arst, kes oleks mulle silma vaadanud ja südamest südamesse küsinud:" Laps, ütle mulle, miks sa nii haige oled?" siis ma oleksin öelnud. Ma ju teadsin seda. Seda teab iga laps, aga öelda saab ainult sellele, keda südamest usaldada võib. Arstid nende hulka tavaliselt ei kuulu. Minu piinu leevendas see kui ma endale ütlesin:" Kui mina arstiks saan, siis ma ei tee kunagi kellelegi ilmaasjata haiget."
Teadsin siis ja tean ka praegu, et arstidel on head eesmärgid, seepärast talusin siis ja talun ka praegu meditsiini üht või teist sorti rünnakuid, kuigi pean ütlema, et need on üsna valusad, vahel lausa väljakannatamatud. Kusjuures mul ei ole õigust ühelegi materialistile öelda, et ta eksib. Veel rohkem - mul pole õigust talle samaga vastata, teda alandada, teda pimedaks nimetada. Mul on püha kohus talle andestada ja teda armastada. Isegi kui mõistus käsib: "Maksa kätte! Ta tegi ju teadlikult ja ettekavatsetult halba," siis tunne ütleb, et see on hirm. Hirm, mis sinus praegu vihaks üle kasvas ja kõvahäälselt õigust jalule seadma sunnib. "Sa tõmbasid selle halva ju endale ise külge, sest kardad teda."
Olen oma südant järjest paremini kuulama õppinud ja võin endalt täiesti rahulikult küsida: "Mida see olukord mulle õpetab, mida ta tähendab?" Kui kõigest südamest püüan aru saada, siis varsti lööb arukus tarkusele sõbraliku laksu vastu laupa ja ütleb :"Vaat kus rumal! Oleksid võinud enne, aruka inimese kombel, selle vea parandada. Kuna sa ei osanud, siis pidid kannatama. Aga ma armastan sind ja sellepärast annan sulle su vea andeks. Anna sinagi teistele."
Alates 1974 aastast günekoloogina töötamist tähendas minule haigetele haigettegemist, süütunnetes nendega koos kannatamist ja oma lubaduse sagedast meenutamist. Tulemuseks oli, et jäin ise raskelt haigeks. Ei olnud kindel kui palju ravimid aitasid, aga tean kui palju nad mulle tüsistusi tekitasid. Äratundmine, et pingeline stressirikas elu haigusi tekitab, tekitas tahtmise stresside käest plehku panna. Samas teadsin, et stressid tulevad kaasa, ükskõik kuhu ma ka ei põgeneks. Õnneks oskasin õigel ajal ära tunda kui suur väärtus on perekonnal ja minul selles perekonnas. Haridus sundis tarkust ja tööd primaarseks pidama, aga elu paneb asjad armutult ja arukalt paika. Nii juhtus ka minuga.
Oma kuuendat äraminekut mäletan selgesti. Tean, et kui mina poleks tahtnud, siis poleks kõige paremad arstid kõige paremate ravimitega saanud mind siia ilma tagasi tuua. Oskan sellist olukorda nii arstina kui ka esoteerikuna nii ühest kui teisest küljest vaadatuna lahata. Nüüd tean, et surm ei saa pagejat vastu võtta kui sel on midagi laiemas mõttes, see tähendab rohkem kui isiklik materiaalne elu, tegemata. Siis ma veel ei teadnud. Kui 1991 aastal südamega raskelt haigestusin, tundsin selgelt, et kui ma nüüd midagi oma elus ei muuda, siis tuleb seitsmes surm ja see jääb viimaseks. Siis ma ei teadnud reinkarnatsioonidest midagi.
Elu annab inimesele seda mida ta vajab, kui me ainult oskaksime vastu võtta. Mina oskasin, sest surm õpetab kõige paremini oskama. Alates 1992 tegelen üha tõsisemalt inimese mõttemaailma tundmaõppimisega ja olen iseendaga järjest rohkem rahul. Ma saan ju nüüd ilma haiget tegemata aidata inimesi järjest raskematest haigustest paraneda. Eneseusaldus võimaldab Jumalast antut vastu võtta, järeldusi teha ja haigustest vabanemise loogilisi süsteeme tabada. Eneseusaldus on iseendasse uskumine, aga ta ei teki iseenesest. Selleks on vaja oma tunnetust jälgida, vigadest järeldusi teha ja oma ekslikkust tunnistada. Vigu on palju ja erinevaid.
Kasvõi see viga, et ma teadsin ette, et kogetut on vaja üles kirjutama hakata, aga ei tahtnud seda uskuda. Kirjanikuks saamise mõte ajas endagi naerma. Olin oma tarkuse kammitsas ja ei osanud mõista, et nii minu selgeltnägemine, mis päev-päevalt üha selgemaks muutus, kui ka sümboolsed pildid, mille mõtet mul oli vaja tõlgendada, on tegelikult mulle antud. Minu osa kõiges oli vaid see, et mul jätkus julgust ennast sellisele tööle pühendada.
Ühel päeval olin fakti ees, et mitte kuidagi ei jõua kõigile haigetele vajalikku ära rääkida ja hakkasin kirjutama. Enda mõistetavaks tegemine oli vajalik ka selleks, et teadusliku meditsiini kasvavat agressiivsust peatada. Võin öelda, et see ei õnnestunud. 1998 aastal ei pikendatud enam minu günekoloogina töötamise litsentsi ja Eesti Naistearstide Selts ähvardas mind ametlikult isegi arsti kutse äravõtmisega.
Olin jõudnud teelahkmele, kus tuli valida, kas jääda arstiks või iseendaks.
Õpetan andeks andma, mitte viha kandma.
Kui sellise arusaamaga arstiks olla ei kõlba, siis inimeseks olla ometi kõlbab.
Inimese põhiolemuses on vajadus aidata. Hirm teeb vajadusest tahtmise. Tahtmine aidata juhib inimese meditsiiniõpingute juurde. Kui vajadus olla inimene ja tahtmine olla arst omavahel kokku saavad, siis alguses jääb peale arst. Vajadus olla inimene suunab tema tegemisi. Arsti tarkus ütleb, et ma ravisin selle haige terveks, aga tunne ütleb, et selleks korraks. Mis edasi saab, ei tea. Varsti ongi patsient jälle haige.
Mida ennastunustavamalt arst haigeid ravib, seda kiiremini ta jõuab arusaamisse, et ravimisel ehk tagajärgede likvideerimisel ei ole mõtet ja ta hakkab elu mõtet mujalt otsima. Arstikutse omandamine on alati kõigi muude erialade õppimisega võrreldes raskeim, aeganõudvam ja kallim olnud. Seepärast on arstid oma elukutse prestii¾ikusest alati kümne küünega kinni hoidnud, sundides keha arstina tegutsema, hingeliselt ise aitaja rollist kaugel olles. Hirm olla mina ise sunnib inimest iseendalegi võõras olema.
See, kes tunneb, et on tupikusse jõudnud, sunnib ennast midagi tegema. Materiaalsusest väljapääsu leida lootev arst võib isegi ärisse sukelduda. Kui ta hinges elab vajadus aidata, siis ta ei leia hingerahu ka siis kui oma äri hädalistele laiali jagab. Hing otsib alati vaid tõest lahendust. Iga arst tõdeb, et tõeline abi oleks haiguste ennetamine. Profülaktiline ehk ennetusmeditsiin on suuresti tühi töö ja vaimu närimine, sest ta saeb sama oksa, millel ise istub.
Kellele tõde on tähtsaim, see leiab filosoofia - õpetuse looduse, ühiskonna ja mõtlemise kõige üldisematest seadustest. Suur osa nimekatest filosoofidest, tänu kellele inimkonna areng on sammu edasi teinud, on meditsiinilise haridusega olnud. Ülejäänud on olnud need, kellel on olnud vajadus aidata hädas inimkonda. Filosoofia ongi tõeline ennetusmeditsiin.
Pole enam võimalik, et ta ainult unistuseks jääb. Inimkond on ainult unistuste jaoks juba liialt haige.