Usu puudus - kõige puudus
On inimesi, kes leiavad kogu elu jooksul ühest ja samast abinõust kõigile oma hädadele leevendust. Kõiksuguseid selliseid nippe ja vigureid on rahvasuus edasi kantud ja ka kirja pandud. Neid on unustatud ja unustuse hõlmast uuesti välja kaevatud, rüütatud kaasaegsesse rüüsse ja uuesti kasutusele võetud. Meditsiiniliselt nimetatakse neid sageli ajuvabaks ja kahjulikeks lollusteks, sest targa teadusega pole nende nõiatempude olemust võimalik ära seletada. Miks? Sest energiat ei saa meditsiiniliselt laboratoorsete analüüsidega avastada ega tõestada.
Kas Te teate kedagi, kes tundes, et ta hakkab haigeks jääma - ju on külmetanud - läheb kohe kuuma teed jooma ja järgmisel päeval on nii terve, et on eilse unustanud? Teinekord ütleb, et lisaks teele on kuuma jalavanni vaja teha. Esimesel võimalusel pistabki oma jalad poolest säärest saadik nii kuuma vette kui jalad kannatavad ja lürbib kuuma meeteed niikaua kuni higipullid otsaeest välja tulevad. Siis pistab oma punased jalad villastesse sokkidesse ja poeb teki alla higistama ning tervis tuleb enne tagasi kui ära minna jõudis. Külm, mis sisse tungis, sai välja aidatud ja inimene ei jäänudki haigeks.
Kas Te teate paremat moodust külmetushaiguse vältimiseks? Ei tea? Ei saagi teada, sest terves maailmas paremat ei ole. Võrrelge sellist inimest iseendaga. Võibolla te olete sõbrad, see tähendab, et olete sarnased. Ometi on teis üks erinevus, mis teie mõlema elu ja tervise määrab. Tema usub loomulikkust, aga Teie ei usu. Tema usub, et looduses on rohtu iga tõve vastu ja tema jaoks see tõesti ongi nii. Ta peseb oma potentsiaalse haiguse juba mittemateriaalsel ehk tunnete tasandil kehast välja. Teie ootate kuni see materialiseerub, et siis hakata ravimitega oma haigust hävitama. Kuna haigus on aktiivne energia, siis peate oma keha keemiaga palju saastama, enne kui haigus ära tapetud ja Teie kehasse maha maetud saab.
Usk Loojasse on usk loodusse, aga ka loodusesse. Loodu üks osa on loodus oma taime ja loomariigiga. Midagi ei ole väljaspool loodut. Tark inimene rõõmustab kui teadus midagi avastab ja tõestab, sest loodab, et sellest läheb elu paremaks. Tarkus ei mõtle, et pole võimalik avastada seda, mida olemas ei ole. Seepärast areneb tarkus rumala kombel kannatades niikaua kuni ennast arukusest paremaks peab.
Elu on energiate liikumine. Kaasaegsemas keeles öelduna informatsiooni liikumine. Mida paremini ehk vabamalt info liigub, seda suuremad on teadmised. Horisontaaltasandi ehk materiaalse maailma elu-olu info liikumine arendab me silmaringi. See on pinnapealne areng, mis ei anna enne hingerahu kui inimene on leidnud sellise arengu mõtte ehk elutõe. Vajadus avastada energiate liikumine nähtava ja nähtamatu vahel on sünnitanud informaatikateadused. Tahan loota, et nad varsti avastavad vajaduse, et inimkonda on vaja hakata õpetama energiaid vabastama. Nii lastel kui ka täiskasvanutel oleks vaja osata vabastada oma hirme, sest hirm on meie vaimupimeduse põhjus. Selle tõttu me raiskame aega, jõudu ja raha ning siis hädaldame, et neid ei ole.
Absoluudiks kujundatud tarkused ehk teadused on kui lapsed, kes piiluvad musta eesriide aukudest teispoolsusesse julgemata eesriiet eest ära tõmmata. Kui keegi julgeb kardinaauku omaalgatuslikult suuremaks venitada ja pea sealt läbi pistes öelda, et näeb nüüd märgatavalt rohkem, siis teised annavad talle kõigepealt kere peale, alles hiljem huvituvad sellestsamast ise. Siis saavad nad ise järgmiste uskumatute ehk dogmaatikute käest karistada. Paljud on sellise "patu "pärast kerest ilma jäänud.
Inkvisitsiooni töö tundub õudne, kuni me kehalist surma kõige suuremaks kannatuseks peame. Tegelikult tuleb välja, et kaasaegne tarkus peab kehalist karistust üldlevinud põhimõtetest ja teaduse saavutustest ettepoole jõudmise pärast liiga väikeseks. Trendikas on eespool minejate hingeline materdamine. Selline inimlikult kõrgeim karistusmäär on vajalik selleks, et nägijad oma egost vabaneksid, oma teadmised ja oskused ühendaksid, et pimedaid pimedusest välja aidata, neid pimedateks sõimamata.
Arukus suunab ja juhib kõike. Tarkus realiseerib seda materiaalsel tasandil.
Arukus loob vaimset maailma nagu piiritut taevast, mille üks pisike osa on füüsiline maailm. Aga tarkus loob füüsilist maailma. Igaüks meist loob iseenda jaoks oma maailma nii, nagu ta tarvilikuks peab. Nii nagu loonud oleme, nii ka temas elame.
Ma ei saa midagi teadusele tõestada, sest meditsiin tõrjub parateadusi. Ka parateadusega tegelejate ego on veel liiga suur. Nii suur, et on võtnud endale õiguse teadust naeruvääristada, mõistmata, et naeruvääristamine on kättemaks. Kumbki pool ei saa aru, et tahtmine oma õigust tõestada kujuneb alati võitluseks kuni kaotaja saab karistuse. Kunagi ei jää kaotajaks ainult üks pool.
Saan pöörduda nende inimeste poole, kes mind kuulda võtavad: "Kallid inimesed! Otsige tõde iseendas, aga ärge klammerduge sellesse, sest siis jääb tõe areng seisma ja ta lakkab olemast tõde. Tõde ei ole asi, mille Te omale saite. Tõde on hetke täiuslikkus, mis järgmisel hetkel täiustub veelgi. ÄRGE EITAGE KUNAGI MIDAGI. Sest energiate liikumine muudab nähtamatu nähtavaks ja nähtava nähtamatuks siis kui on parasjagu vaja. Tarkus ja arukus on ühe terviku kaks otsa. Nad kokku on elu. Kes tõde teab ja mõistab, sellele õiguste rägastikku eksinu haiget teha ei saa. Sest see, kes iseendast aru saab, see saab aru ka teisest."
Teadlased on oma teadmised ühendanud teadusharudeks. Teadusharud hakkavad üksteist paratamatult üha enam tunnistama, sest nad vajavad üksteist. Need ühendused avastavad ja tõestavad üha keerulisemaid struktuure, mis on vajalikud materiaalse maailma loomiseks. Teadlaste vaimustus eneseteostusest, mida võib oma silmaga näha ja oma käega katsuda on loomulik. Niimoodi peibutab ja kiusab materiaalne maailm igaühte.
Tarkus loob suletud süsteemi nagu labürindi, milles keerleja alguses arvab, et see on ideaalne, aga mida keerulisemaks muutub labürint, seda paanilisemaks muutub tahtmine sealt välja saada. See, kes välja pääseb, saab aru, mida see vangisolek tähendas. Lihtsamatest labürintidest keerulisematesse ekseldes jõuab igaüks kunagi vabadusse, kus tunneb, et suletud süsteemi õppetunde enam ei vaja. Nii toimub läbi materiaalsete kogemuste ja kannatuste vaimsusesse jõudmine. Sellist viisi ei tohi mitte pahaks panna.
Inimene peab tarkuse loogikat ja ratsionaalsust vaieldamatult ideaalseks, kuni kasvõi sekundi murdosa vältel tõelise vabaduse õndsa tunde ära tunneb. Seda võimaldab arukus kui inimene oma tegevuse tähendust otsima hakkab. Arukuse loogika ja ratsionaalsus ei erine tarkuse omast, ainult tulemus erineb.
Tarkus on rõõmu allikas. Arukus on õnne allikas.
Rõõm ei ole õnn, aga õnn on rõõm.
Rõõm on positiivne emotsioon, millega liialdamine avab tema varjatud poole - kurbuse.
Igas inimeses on arukus ja tarkus. Arukus on eelmistes eludes saadud vajalike teadmiste kogum. Tarkus on käesolevas elus saadud teadmiste kogum.
Arukus juhib inimest alateadlikult isegi siis kui ta eelmiste elude olemasolust midagi ei tea ega tahagi teada. Kui inimene seda teab, kuid ei tunnista, siis juhib teda tarkus. Laps, kellele pisikesest peale on sisendatud, et tarkus on absoluut, võib saada teadlaseks, kelle alateadvuse teadvuseks kujunemine toimub läbi tarkuse labürindi. Nii on temale vaja.
Kui Teie olete lihtsama arengutee ära tunnetanud, siis minge oma teed ja ärge naeruvääristage seda, kes vaevarikkama tee on valinud. Isegi siis mitte kui ta uhkus ennast Teist paremaks peab ja Teile üleolevalt koha kätte näitab.
Tarkus on olemasoleva teadmine.
Arukus on olemasoleva tundmine.
Inimene näeb teises ainult iseennast. Kui Te vihkate teadust või neid, kes need peavad end teistest paremaks ja takistavad Teid tegemast, mida Te tahate, siis Te vihkate iseenda tarkust ja hävitate seda. Tarkus on vajalik rikkus, mille arukuseks muutumine sõltub teist endast. Te võite end vaimseks nimetada ja teaduse mannetust tõestada. Võite kõikvõimalikke vaimseid tehnikaid ja tarkusi teada, aga märkamatult koguneb ka rumalus, mis ühel hetkel Teid valitsema hakkab.
Kõige hullem on see, et Te ise ei saa sellest aru. Aga teised näevad ja saavad. Kas on tähtis, missuguste surnud tarkuste ülekuhjumisest vaimuhaigus tekkis? Kas on abi kui me tõestame, et skisofreenia on omast ajast eesolemise haigus, ülitarkuse haigus, kus nii haige kui ka teda ümbritsevad inimesed sõltuvad tema haigusest nagu vangid? Skisofreeniline mõttelaad on tahtmine, et kõik oleks ainult hea.
Räägin selles raamatus paljudest headest tahtmistest, mis inimese haigeks teevad, et õpetada vabastama endast kõiki tahtmisi. Et tahtmine muutuks vajaduseks. Vajadus välistab eesmärgi nimel kiirustamise. Vajadus välistab ka klammerdumise eesmärki, mida tänapäevaselt nimetatakse kinnisideeks ehk dogmaks. Kõige tuntum dogma on religioon ja tema varjatud pool - ateism. Nad mõlemad absolutiseerivad iseennast ja eitavad kõike muud.
Vajadus uskuda millessegi ongi usk, mille abil kuum tee abivajaja hädast välja aitas. Alateadlikku usku on kerge hävitada. Näiteks Teil oli kunagi väga suur tahtmine uskuda sellesse, mis Teie sõpra aitas. Teid - umbusklikku - ta välgukiirusel ei aidanud ja sellepärast Te ei usu. Tahtmine uskuda, sest oli tahtmine terveks saada ja peale selle veel hästi ruttu, hävitas usu. Ei aita ka sõbra veenmine ega eeskuju, sest Te õpite alles kannatuste kaudu, kuigi ei taha.
Loodus ei kiirusta ajast ette. Inimene, kes loodusesse usub, ei kiirusta ajast ette. Tal on aega tunnetada iseennast, loodust iseendas ja iseennast looduses. Selline tunnetaja tunneb vähimagi häire puhul, missugune taim teda enda poole tõmbab ja ta usub seda tõmmet. Igale energiale on meid ümbritsevas looduses vaste olemas. Pole vaja otsida kaugemalt kui enda silm haarab. Pole tähtis, kas on suvi või talv. Pole tähtis, mis Teid tasakaalust välja viis. Hirmud tingivad liialdamist nii hea kui halvaga. Tasakaalustada on vaja mõlemat liialdamist. Seda oskab kõige paremini loodus. Peaasi et me ise tema juurde minekuga hiljaks ei jääks.
Kuna tsiviliseeritud inimene tormab järjest kiirenevas tempos edasi, siis kogunevad tema sisse need energiad, millest ta peatumata mööda jooksis, sest ta ei taibanud, et need olid õpetajad teel. Ta ise valis selle tee nende õpetajatega, sest vajas neid. Kogunenud energia nagu õppimata õppetund saab haiguseks, mis sunnib inimese tõvevoodisse iseendaga aru pidama.
Kunagi ravisid inimesed end ainult loodusega. Taimeleotiste kontsentratsioon, mis oli vastavuses haiguse energia kontsentratsiooniga, viis haiguse kehast välja. Kiirustajat, kelle haiguse energia kontsentratsioon oli liiga suur, oleks vaja olnud pikemalt ehk kannatlikumalt, mitte suuremate annustega, ravida. Liiga kontsentreeritud taimeenergia on mürk. Kiirustaja sureb.
Hirmude kasvades muutusid kõik paratamatult kiirustajateks. Ellujäämise tarbeks avastati ja tõestati, et ravimid on taimedest paremad. Kuna eesmärgiks seati haiguse kui vaenlase hävitamine, siis kedagi ei huvitanud, kuhu ta kadus ja mis pärast saab. Ravimid nagu polekski olnud kontsentreeritud loodusprodukt. Loodus on praeguseks võtnud nõuks tarkuse rumalusele vahele astuda, et inimest uuesti looduse juurde tagasi tuua, sest tarkus kippus juba vägisi arvama, et ta polegi looduse osa. Varem või hiljem peab iga inimene seda mõistma hakkama. Kes elu sõnatust jutust aru saab ja oma saasta välja puhastama hakkab, selle elu teeb kannapöörde ning inimene hakkab veenduma, et kõige kiiremini saab edasi aeglaselt minnes. Kes sellest aru ei saa, see läheb loojakarja. Elul ei ole kombeks haletseda. Surm on elu kaastunne.
Alguses õpetasin, et laske halb vabaks, siis ta saab heaks. Nüüd õpetan, et laske hea vabaks, siis ta ei saa halvaks. Kuna näiliselt väikese õpetuse suurest sisust ei saada aru, siis pean pikalt kõike lahti seletama. Ka see ei tarvitse alati aidata. Näiteks räägi kui palju tahad, aga inimene, kes on oma tahtejõudu kõige suuremaks plussiks pidanud ja sellega kõike, mida tahtnud, saavutanud, ei suuda mu jutu mõtet tabada.
Halvast kellelgi kahju ei ole. Halva vabastamist mõisteti nagu halvast lahtisaamist. Küll on hea, et halba enam ei ole! Kõik teavad, et halba ei tohi haletseda. Tüdimuseni korratud põhimõte, et andestamine on halva vabastamine ehk armastuseks muutmine, oli heade inimeste jaoks nagu hane selga vesi. Enamusel on ükskõik, mis halvast pärast saab, peaasi, et mina temast lahti saan. Veendusin üha rohkem, et kes head teha tahavad ei tea isegi, mida nad tahavad.
Inimene, kes ennast tavaarusaamade alusel hindab ja leiab, et looduse poolest pole talle kingitud midagi, millega teiste seast välja paista, hakkab kasvatama tahtejõudu, et selle abi midagi saavutada. Et olla keegi. Mida enam ta tahtejõudu pingutades midagi saavutanud on, seda enam peab ta seda positiivsuseks ja seda enam pingutab veel, sest tahtmised suurenevad. Tekkinud haigust ei ole vist ükski tark inimene kunagi liigse tahtejõu tulemuseks pidanud. Vastupidi - raskest haigusest paranemist on alati mehise tahtejõuga põhjendatud.
Kogu maailma ajalugu, kunst ja kirjandus ülistavad tahtejõudu. Raskustega võitlemine ja võitmine on veenvaks tõestuseks tahtejõu positiivsusele. Võitlejate vaimset või füüsilist haigestumist tahtejõu murdumiseks ei peeta. Ometi saabub ühel hetkel igale inimesele piir, kus ülisuur tahtmine muutub ülisuureks mittetahtmiseks.