Sisu taandamine vormiks
Hea ja halb on suhtelised mõisted. Võrreldes millegagi või kellegagi on üks asi hea või halb, suur või väike, ilus või inetu, odav või kallis, rumal või tark. Jne. Hinnata võib lõputult. Materiaalne tasand hindab, vaimne ei tee seda kunagi.
Hinnangukriteeriumid ehk hinge mõõdupuu saab inimene päranduseks kodust. Kui tal päriskodu ei ole, siis lapsepõlve kasvukeskkonnast, mis lõpptulemusena on selle inimese jaoks ikkagi üks ja sama, sest maailm peegeldab inimesele tema enda olemust. Seda olemust, mis tal eelmiste elude jooksul on arenenud ja mida ta selles elus on veelgi tulnud arendama.
Peegel peegeldab välimust, vormi, materiaalset tasandit.
Elu peegeldab olemust, sisu, vaimset tasandit. Välimuse järgi inimest hinnates hävitatakse olemust. Lapsena teevad seda vanemad, täiskasvanuna teeb seda juba ise. Vanemad teevad pisteliselt, ise teeb pidevalt. Nii taandubki sisu aina rohkem vormiks. Vajadused muutuvad tahtmisteks ja õnn õnnetuseks.
Olemus määrab saatuse. Saatus on nagu tee, mis on olemas, aga millel käimine on käesoleva elu ülesanne. Nagu iga teele tulnud nähtav või nähtamatu takistus võib teel liikuja suunda muuta, nii oleneb kasvatajatest lapse elukäik. Mida väiksem on laps, seda vähem oskab ta karta seda, millega ta varem kokku ei ole puutunud. Seda rohkem võtab ta puhta kullana kõike, mida talle sisendatakse.
Aeglaselt liikuja suunda ei saa teele tulnud mõjutaja oluliselt muuta, sest ohutunne sunnib liikuja seisma ja mõtlema jääma. Mida suuremaks kasvab kiirus ehk hirm elu ees, seda vähem on aega, et tunnetada ja seepärast on rohkem kokkupõrkumisi. Et neid vältida, tõmbub liikuja automaatselt kõrvale. Teatud kiirusel tähendab kõrvaletõmbumine kraavipaiskumist. Järeldus: meil on oma saatus küll, aga kõrvalmõjude tähtsust ei tohi alahinnata. Seda oleks vaja igal lapsevanemal ja kasvatajal teada, sest lapseeas kujundatakse suhtumine elusse.
Stressikoorem kujundab arusaamu. Jäigad arusaamad suurendavad omakorda stressikoormat. Jäik enesekindlus, mis iseenesest on hirm, uhkustab oma õigete põhimõtetega. Ta toob neid nõrkadele eeskujuks ja kinnistab nad seaduse jõudu omavasse vormi muutudes kindlates piirides olevaks võimuks. Tulemuseks on suletud ring ehk paigalseis, mis varem või hiljem iseennast hävitab. Seepärast ongi stresside vabastamine seda raskem, mida vanem on inimene.
Üks probleem on selles, et oma arusaamadesse klammerdunud inimene ei saa aru, et tal on vaja ennast muuta. Teiseks on tohutu hulk stresse kogunenud. Kolmandaks on eluvõitlus aastate jooksul inimese jõuvarud ära kulutanud. Näen iga päev inimesi, kes surma küüsist vaimsusesse põgeneda tahavad mõistmata, mida see tähendab. Nende kui rumalate peale sõrmega näitamine tähendab iseenesele sõrmega näitamist.
Igaühel oleks kasulik aeg ajalt iseeneselt küsida: "Mida ma teeksin kui praegu selguks ootamatult, et mul on valida, kas elu või surm?"
Selliseid küsimusi tavaliselt ei esitata, seepärast ei või Te aimata kui tugevalt hirmukramp nii mõistmise kui ka arusaamise kinni nöörib. Hirmukrambis inimene ei tunne enam midagi ja oma emotsioonidest kui tundeväljendustest ta õigesti aru ei saa. Ta ajab põhjuse ja tagajärje sassi. Seepärast ongi vajalik meil seda küsimust esitada enne kui vesi ahjus on. Suured vead on vaja parandada siis kui nad veel väikesed on.
Näen vastuvõttudel kärsituid vanemaid, kes kogu oma olemusega, miimika ja ¾estidega oma last tagant kiirustavad: "Tee juba! Miks sa siis ei tee, sind ja õpetatakse!" Laps ei saa aru, kas ta peab kuulama mind või vanemaid, eriti ema. Laps kuulab ja peab aru, selleks on vaja aega. Ta pole harjunud inimesega, kes tema halbu omadusi üles lugedes teda halvaks ei pea. Ta teab, et viisakad võivad ka hea näo teha ja seepärast on ta veidi segaduses. Alles siis kui ta oma tunnet uskuma hakkab, saab ta minuga ühele lainele.
Et ülihoolitsevad vanemad lapse südamega suhtlemist ära ei rikuks, pean ma korralikke vanemaid korrale kutsuma. Selline asi ei meeldi ei minule, neile ega ka lapsele, aga kuna mul on vaja valida kahe halva vahel, siis ma valin väiksema. Enamik vanemaid saavad aru, et nad ei ole lasknud lapsel elada ning laps on haige. On ka neid, kellel võta või pea maha, aga nad ei tunnista oma jäika rahulolematut ülinõudlikku korralikkust, mis tapab. Nad ei ole harjunud, et neilt lapsena keegi nende arvamust küsis. Nüüd ei küsi nad seda ka teistelt. Isegi kui see teine on oma haige laps. Olen kuulnud õigustusi: "Minuga tehti samuti!" Selline vanem ei mõista, et ta maksab oma lapsele kätte selle eest, mis temale kunagi tehti. Arusaam, et kui mina kannatasin, siis pead ka sina kannatama on suurim egoism ehk teise nimega kõrkus.
Lapse haigust lahti seletades jõuan loomulikult vanemate vigadeni ja olgugi, et nad on mu raamatuid lugenud, tõmbuvad nad enesekaitsesse nagu inimesed, kellel on rinnust kinni rabatud ja vastu seina virutatud. "Miks mina!" karjub nende olemus, olgugi, et suu on vait. Nad on tulnud ju lapse, mitte oma tervise pärast. Mina olen nende jaoks see vägivallatseja, kes sunnib neid iseenda loodud põrgusse sisse vaatama, oma vigu tunnistama ja oma kätetööd parandama. Kes esimest korda vaatab, see protestib raudselt: "Mina pole seda teinud!" Ta on ju head tahtnud. Tal on õigus. Ta on tõesti head tahtnud, ainult et ta ei oska tõelist ja näilist head eristada.
Kui esimest korda vastuvõtule tulnud võõras inimene niimoodi reageerib, siis ma saan temast aru. Ma võtan tema protesti küll endasse, aga lasen ka nagu läbi sõela vabadusse. Info minu õppimata õppetunnist, millega ma seda haiget enda ligi tõmbasin jäi kui õpitud õppetund minu vaimukehasse. Kui ma pean tuttavate ja sugulaste või korduvalt tulevate vanemate analoogset solvatust endast jälle ja jälle läbi laskma, siis tekib küsimus: "Kas mul on vaja sellist solgitoru mängida.? Võibolla oleks arukam lasta neil oma solgimeres ukerdada niikaua, kuni nad ise minu poolt esimesel korral visatud päästerõngast kasutama hakkavad?"
Suureneb nende inimeste hulk, kelle üleolevus enda sisse enam ära ei mahu. Üleolevus ehk uhkus, veel täpsemini öeldes uhkuse kõige kõrgem tipp - egoism, püüab igal võimalikul juhul ülbitseda, teise teadmisi ja kogemusi naeruvääristada isegi siis kui endal sellest halvem hakkab. Uhkus ei mõtle tagajärgedele, õigemini uhkus ei mõtle üldse. Tunnistan ausalt, et kardan mõtlemisvõimetuid inimesi ja töötan selle hirmuga, aga teda on minus veel palju ja viimaste aastate kogemused on seda suurendanud, sest ma ei osanud sellist hirmu endas varem näha.
Kindlaks kujunenud arusaamad ja tõekspidamised on nagu kindel kalju, mida keegi paigalt nihutada ei saa. Ja ei julge, sest kalju võib kaela kukkuda. Seepärast püüan ka mina nagu kass ümber palava pudru käies kaljule selgeks teha, et tal endal on end liigutama vaja hakata. Tal on vaja oma silmi maast ehk materiaalsusest ülespoole tõstma hakata, et näha, et elu muutub ajas ja ruumis ning et tal endal on vaja ajaga kaasa minna. Ei pea, aga on vaja. Iseenda tarbeks on tarvis. Vastasel juhul teeb elu meie tõekspidamiste ja arusaamadega seda, mida maa sisse vangitsetud jõud teevad kaljuga kui nad välja murravad.
Laps on isa ja ema summa, tahame me seda tunnistada või mitte. Ema mõte määrab lapse maailma, see tähendab kujundab suhtumise ellu tervikuna. Isa mõte loob lapse materiaalse maailma kuni laps kasvab võimeliseks ise oma maailma looma. Ema kujundatud suhtumisega võib laps kulgeda elu lõpuni kui just elukuristik teda meelt muutma ei sunni. Lihtsamalt öeldes: nii nagu naine tahab, nii mees teeb.
Kui naise tahtmine saab mehe tahtmiseks, siis on asjad päris pahasti. Võibolla Te tahate mulle kohe vastupidist tõestada, sest Teie lapsepõlvekodus oli vastupidi ja oma peres ka. Soovitan Teid vaidlustesse ja väitlustesse, kus midagi tuleb tõestada, mitte kunagi kiirustada, sest vaidlemine on arvamuste sõda. Arvamused on inimesel niikaua, kuni ta pole asjast aru saanud. Vaidlemine on nagu nii mitme rumalusepalliga võrkpalli mängimine kui mitu mängijat on. Kui lasete oma tahtmise vabaks, siis Te pole enam enesekindel, vaid ennast uskuv. Vastaspool tunneb selle ära ja te mõlemad saate asjast aru.
ARUKUS OTSIB TÕDE.
TARKUS OTSIB ÕIGUST.
Tark ja intelligentne inimene pareerib inetut vaidlust umbes nii: "Vabandage, minu meelest ei ole see nii, nagu ütlesite." Selles "minu meelest" ongi konks. Meeled, millega me materiaalset maailma tajume, vahendavad meile just nimelt seda materiaalset analoogset kogemust, mis eelnevalt on mälusse talletunud. Kuid see pole tõde. Tõde on see, et elu koosneb vaimsest ja füüsilisest poolest, kus vaim suunab, hing määrab ja füüsiline keha loob selle alusel füüsilist maailma.
ARUKUSEGA MINNAKSE,
TARKUSEGA TEHAKSE.
Kui ei ole minemist, siis ei ole ka tegemist.
Vaim on tasakaalukus.
Hing on tasakaalutus. Tema tasakaalustamisest sõltub elu kvaliteet.
Tasakaalukaks saamise idee vaimustab hinge, aga teostus paneb ta proovile. Materiaalse maailma näiline sära on iga inimhinge tõeline kuratlikult raske katsumus. See suureneb sedavõrd, kuivõrd materiaalse heaolu tasand tõuseb ilma vaimse tasandi tõusuta. Sellest hetkest kui hing satub majandusliku heaolu õnge, algab tema surmaagoonia. Ta on nagu kala õnge otsas. Isegi kui keegi ta õnge otsast lahti päästab - haiget on saanud ta ikkagi. Eriti vigastatud on kõri - suhtlemine.
Kala energia on vajadus ise oma elu heaks teha. Kalal on vajadus elada kalana. Kui inimeses on vajadus ise oma elu heaks teha, siis ta elab nagu kala vees. Aga kui inimene tahab elada nagu kala vees, siis ta muutub eneseohverdajaks, kes laseb teistel ennast viimseni ära kasutada, et tunda end õnnelikuna. Ta on sümboolselt nagu kala, kes priitahtlikult ennast püüab, rapib, fileerib, keedab, küpsetab, suitsutab ja marineerib ning on taevani õnnelik kui teised teda kiidavad: "Küll sa oled hea!"
Teised võtavad pakutu vastu, tarvitavad ära ning ühel hetkel on kala täiesti otsas. Keegi ei näe teda enam - teda ju pole. Kes sellises olukorras taipab, et ta on ise vea teinud, rõõmu õnnega segi ajanud, olnud armastuse ärateenija, kelle vea tagajärg pidigi selline olema, see on elu õppetunni ära õppinud. Ta ei süüdista teisi tänamatuses või veel milleski hullemas. Ta ei nõreta enesehaletsuse pisarad hinges, halbadele halba haududes ehk ise oma vihas praadides.
Minu kabinetis on istunud paljud head inimesed, kelle jutu mõtteks on veenda kuulajat, et ma olen hea inimene. Enamik kuulajatest on rääkijaga ühel nõul, sest rääkija ei tule nende käest oma hädas abi otsima, ta tahab ennast korraks lihtsalt tühjaks rääkida. Vahel küsin: "Kust te teate, et Te nii hea oleta?” ja näen kuidas jahmatav üllatus rääkija näol näitab kui naiivselt ta elu mõistab. Ta näeb kõike nagu teised, hindab nagu teised. Võitleb halvaga nagu teised ja niipalju kuipalju ta oma tutvusringkonna meele järgi suudab olla, hinnatakse teda heaks. Ühel hetkel on kõik need hindajad ta ümbert kadunud. Mõned kas on kaugel ja ei saa tulla, aga võiksid muul kombel oma tänuvõlga tasuda. Ülejäänud, va tänamatud, on hea inimese unustanud.
Kalasid on erinevaid. Mida suurem on tahtmine olla hea inimene, seda rohkem sümpatiseerib inimesele suur rammus naerunäoline vaal. Kondine kiisk on selle kõrval tühi koht. Vaalalik eneseohverdaja harjutab teised nii pikaajaliselt ennast ära kasutama, et teised unustavad, et teisiti üldse on võimalik. Näiteks selline ema või isa muudab lapse priileivasööjaks, kes siis kui vanematelt enam midagi võtta ei ole, läheb ja võtab ükskõik kust Võtab kasvõi vägisi, sest ta on harjunud, et elult tuleb võtta seda, mis võtta annab. Põhjus toob kaasa tagajärje.
Ühel päeval peab ta vastu võtma selle, mis elu annab - karistuse, sest seda, mis elu annab, ei saa mitte vastu võtmata jätta. Ka vanemad on nagu elu, kelle antut ei saa vastu võtmata jätta. Ei taha ju neid solvata. Nii et laps, kes tahab oma eneseohverdamist heaks pidavatele vanematele hea laps olla, võtab pakutu vastu ja harjub vanemaid hävitama, sest vanemad tahavad seda. Hirmudega inimene tahab ikka seda, mida ta tegelikult ei taha. Tulemuseks on, et kumbki pool pole teineteisele tänulik. On tekkinud mõlemapoolne kurjus: vanemad vihkavad kuritegelikku last, laps vihkab vanemaid, kes ta õnnetuks on teinud.
Kes tunneb, et teistele meeldimise kaudu oma elu heaks teha ei õnnestu, see püüab teistmoodi. Näiteks töötegemisega võib ka oma elu ise heaks teha. Nii mõtlevale inimesele meeldib kala süüa. Tööks on vaja vahendeid. Kes armastab tööriistade üle ise hoolt kanda, see armastab ka kala ise püüda. Mida laiaulatuslikumalt inimene kõike ise oma kätega tegema hakkab, seda tõenäolisem on, et õngemehest saab kalur. Kes merd armastab ja tema peale loodab, see saab kalast kõhu täis ja riide selga ning teab kindlalt, et tänu kalale on ta terve. Ta ei teagi, et see on hoopis tänu armastusele kala vastu.
Kes ei taha enda teadmisi, oskusi, aega, perekonda ja kõike, mida ta enda eluks peab, teiste inimeste peale kulutada - teistele ohverdada, pidagu teised teda või halvaks, muutub kalatoitude vastu allergiliseks. Laps, kelle mõlemad vanemad on olnud ühiskondlikus mõttes enese ja sellega seoses paratamatult ka perekonna ohverdajad, võib sündimisest saadik protestida kõige suhtes, mis on vähegi kalaga seotud: kalakujuline mänguasi, vann kui kalade elukeskkond, vannis ujuvad mänguasjad, akvaarium, mereandidest tehtud taiesed, kalatoidud.
Laps on vanemate ja täiskasvanute vaimne õpetaja,
täiskasvanud on lapse maised õpetajad.
Mina armastan kivimeid ja tassin neid koju nii maalt kui merelt, nii ilusaid kui ka lihtsalt armsaid, nii suuri kui ka väikesi, nii loodusest kui kauplusest. Oma vähem kui aastase lapselapse eest pidin kaugemale panema kõik maapäritoluga kivitükid, sest neil oli tema suhtes eriline tõmme. Pilkupüüdvate merekarpide ja korallide poole ta kätt ei sirutanud. Nii palus ta mind: "Vanaema, lase oma eneseohverdus vabaks. Sa teed sellega endale, minu vanematele, minule ja paljudele teistele halba."
Vanaema oli sunnitud tõdema, et maailmale meeldimine on meeldiv küll, aga nii edasi elades on tulevik rohkem kui ebameeldiv. Laps näitas, et ta kardab eneseohverdamist, aga kui mina sellest õppust ei võta, siis ta peab hakkama protestima. Ta küll kannataks siis oma allergilise haiguse käes, aga vanaema pööraks vast pilgu maailmalt lapselapsele - niipalju on minu lapselapse vanaemal arukust küll - ja elu saaks hakata jälle õigest otsast käima. Inimese elu on loodud algama iseendast, laienema perekonnale, alles siis ühiskonnale ja kõige lõpuks inimkonnale, vastupidine järjekord ei tee kedagi õnnelikuks.
Igas inimeses on kõikide loomade energiad. See tähendab, et igas inimeses on loom, aga inimene ei tohi muutuda loomaks. Näiteks kalaks. Kala jaoks on vesi vabadus. Hirm teeb vajaduse tahtmiseks ja vee kurbuseks. Kalal on meres hea elada, aga inimesel on kurbusemeres paha elada. Eriti veel siis kui ta tahab olla kuldkalaks hädalistele, kes õnnest unistavad. Kaladel on kudemise ajal kombeks vastuvoolu ujuda. Ennastohverdaval inimesel oleks elu justkui tühja täis kui ta pidevalt vastuvoolu ujuda ei saa. Iseennast viimseni ära kurnates loodab ta oma ennastohverdajalikkust tõestada. See on tahtmine tõestada oma teiste heaolu nimel elamise põhimõtteid. Kas teised tema head vajavad, selle peale ta ei tule.
Allergia kalatoitude vastu on protest eneseohverduse vastu. Aga kui inimesele kalatoidud lihtsalt ei meeldi, siis see tähendab, et talle eneseohverduski lihtsalt ei meeldi.
Keha on hingeelu väljendus füüsilisel tasandil. Kui me tõelisest elust muidu aru ei saa, siis silmaga vaadates, käega katsudes, haistes, maitstes ja teiste arvamust kuulates, eksides ja haiget saades peame oma elu mõtet otsima hakkama. Haigetsaamine ühes äärmuses paiskab tasakaalutu teise äärmusesse, kuni ta enam ühest äärmusest teise tõmmelda ei jõua ja saab aru, et on vaja hakata ette mõtlema. Kui ta mõtleb, aga pärast ikka jookseb, siis ta jookseb niikaua, kuni kannatus sunnib teda aru saama, et ka mõelda võib erinevalt. Nii teab inimkond aegadest aega, et materiaalsed asjad õnne ei too. Teab, aga teadmise tähendust ei mõista. Asjade tahtmine, asjade saamisest mõtlemine, asjade saamiseks tegutsemine teevad inimesest asja. Asjana elamine on elus surm.
Eluraskused muudavad inimese arusaamu ja tõekspidamisi ning arusaamad ja tõekspidamised muutuvad kui elu inimesele armas on. See tähendab, et elu painutab inimest, kuni see paindlikuks muutub või kui ei muutu, siis murdub. Kes elust elusse piisavalt palju murdunud on, sellel on ühel päeval kannatamise isu täis ja ta hakkab mõtlema, kuidas oma elu muuta. Sellest hetkest:
vägisi muutmine muutus vabatahtlikuks muutmiseks.
Näiline muutumine muutus tõeliseks muutumiseks.
Vormi muutumine muutus sisu muutumiseks.
Looma moodi arenemine muutus inimese moodi arenemiseks.
See tähendab, et ta meeled - füüsilise maailma hindajad - teda enam ei murra. Seestpoolt tuleva tunnetamise abil arenemine võimaldab väljastpoolt tuleva informatsiooni tähenduse mõistmist. Kõiges tähenduse otsimine välistab parema otsimise, annab teadmise, et pole paremat ega halvemat, kõik lihtsalt on.
Kes mõistusega paremat otsides väljastpoolt tulevatesse teadmistesse või teooriatesse klammerdub, selle kinnisideed on nagu kaanid end tema külge imenud ja inimene kannatab seni kuni saamahimukaani enda küljes hoiab. Pöörake tähelepanu sõna "tõekspidamine" mõttele. Ta ütleb ju sõnasõnalt, et midagi peetakse tõeks. Kui peetakse, siis ei tarvitse see tõde olla. Oma tõekspidamiste õigsusesse uskujaid on palju. Selliste inimeste haiguste raviks kasutati vanal ajal kaane - musta vere endasseimejaid. See ei olnud vanaaja inimeste rumalus. See oli nende arukus. Inimesest, kes küüned enda poole elab ja kõik halva endasse kogub, peab kuidagi halva välja saama, ta sureb ju muidu ära.
Praegusel ajal kaane ei panda, halba verd lastakse välja ainult erandjuhtudel. Praegu surutakse ravimitega haigused alla, hävitatakse nad näiliselt ära. Meditsiin on teadus, mis väljendab inimkonna hetke arengutasandit ehk viisi, kuidas hetkel ennast ravida osatakse. Tark inimene aitab ennast tarkusega ja seda ainult pahaks panna oleks viga. Elu juhib arengut arukuse suunas.
Tarkuse sisse mahub arukust vähe, aga arukuse sisse mahub kõikide elude kogemuste kogusummale lisaks ka selle elu tarkus. Nii et kui keegi loeb minu jutust välja, et tarkust, sealhulgas ka meditsiini, pole vaja, siis on see suur rumalus. Ma püüan ainult selgeks teha, et ainult meditsiinilise tervekstegemisega me kaua enam kaugele ei jõua. Terveks pole kedagi võimalik teha, see tähendab tervist pole võimalik saada, aga terveks on igaühel võimalik muutuda. Tervekssaamine ei ole saamine vaid saavutus - arengutasandil tõusmine.
Meditsiiniline "terveksravimine" peegeldab tänapäeva inimese saamahimulist loomust: "Mitte kellelgi ei ole õigust minu siseasjadesse tungida, minult mu varandust võtta, minu head halvaks nimetada ja mind takistada tegemast seda, mida mina tahan." Ravimid ei võtagi midagi ära, seega inimene saigi, mis tahtis - näilise tervise taga suurema häda. Edasi lugedes saate aru kui palju oleks meile kõigile vaja kaane, kuna me et taha millestki loobuda. Verd imevad kaanid eritavad süljenäärmetest vere hüübimist takistavat valkainet hirudiini.
Kaan inimese keha küljes õpetab: "Vaata mind. Mina olen halva vere imeja ja sellest toituja. Sinu saamahimu on samasugune. Kui ma liiga palju imen, siis lähen lõhki. Sina ka. Vanasti oli see avalikult nähtav - kes vähe võttis, see õnne ei leidnud, aga kes palju röövis, see sai hukka. Arenenud inimene oskab petta ehk peita. Ta võtab varjatult, pettes sellega ennast ja teisi. Kõik on enda meelest head, aga lõhki lähevad piinarikkalt sellegipoolest. Saamahimu on täpselt nagu kaan - võtab endale ja ütleb, et tegi teisele sellega head. Kui ta veri juba nii paks on, et ei saa veresoontes voolata, siis helistab saamahimu juba hävingukella. Siis on temast saanud juba kasuahnus."
Ärge lugege siit jälle välja, et Viilma eitab meditsiini. Olen arst ja tean meditsiini väärtust. Ma ei oskaks paremat kui meditsiiniga koostööd tahtagi. Mõelge kui hea oleks avameelselt teineteist usaldades teineteist olemasolevate võimalustega aidata. Ükskõik, kas mina palun oma nägemust meditsiiniliste uuringutega kinnitada või meditsiin palub minul saadud uuringute tulemused stresside keelde ümber tõlkida. Tulemusena võidaksime kõik: patsient, meditsiin ja mina. Uskuge, selline asi on võimalik ja kui Teie ei ole pahane, et praegu veel ei ole võimalik, siis Teie jaoks on see varsti võimalik, sest alternatiivsetest ravivõimalustest lugupidavaid arste on järjest rohkem. Te satute sellise arsti juurde.
Oleme inimesed, kelle vaimu, hinge ja keha koostoimimine tagab õnne, mille üks aspekt on tervis. Kui Te nüüd läheksite selle peatüki algusesse ja asendaksite sõna "vaim" sõnaga "isa" ja sõna "hing" sõnaga "ema", siis saaksite samast jutust natuke teisest aspektist vaadatuna aru. Taipaksite kui delikaatselt on vaja targale inimesele arukuse maailma avada, et ta mõistaks, et ei olegi midagi vaja tõestada. Elu nähtamatu pool tõestab ennast ise.
Idee on Jumal.
Idee on elu.
Idee on vaim.
Idee on loonud mullapinna ja seemne, millest hakkab kasvama elutaim. Mullapind määrab seemne kasvu. Kehvast seemnest võib heas pinnases hea hooldusega kasvada tugev taim. Tal ei tarvitse olla sordiomadusi, aga ta on vastupidav ja järeltulevate põlvede aretamiseks parim alus. Aga kui mullapinnas on kehv ja tema parandamiseks midagi ette ei võeta, siis kaotab seeme oma sordiomadused ja võib ruttu muutuda metsikuks. Siis teda kunstväetisega turgutamine ei aita.
Kes taevast südames kandes maad harib, see on elutark ja tema vili võrsub hea. Kes taeva märke millekski ei pea, selle saak on kehv või hävineb hoopis. Taim on vaim. Hävinev taimestik tähendab vaimsuse hävinemist ehk emotsioonidega elamist. Ei aita kui vaimsusest aina rohkem räägitakse ja kõigele vaimsuse ehk kaasaegses tõlgenduses naturaalsuse silt külge kleebitakse.
Taevas on vaim, vaimsus.
Isa on taevas. Ema on maa. Nende vahel on laps - kasvav taim. Kui taevas looks maad ja maa looks taevast, siis taim oleks võimas ja kasvaks noolena taevasse. Looming sünnib südamest, ta on vajadus. Kes käte ja jalgadega omale taevast, maad või hingetoitvat taime teha tahab, see läheb oma eesmärgile nelja jalaga selga, rabeleb looma kombel, aga seda ikka ei saa, mida tahtis. Raske südamega vaatab tegija tulemust ja ei saa aru, miks ta süda ometi nii raske peaks olema. Kõverate taimede kasvatamine lasub süükoormana vanemate südamel. Isegi kui nad enda vigu ei näe ega tunnista.
Mida kõveram on taim, seda raskem on teda hiljem sirgeks koolutada. Sageli võimatu. Taevas, mis raske ja madal on, mis iseendas asuva päikese allpool asujate jaoks pilvedega kinni katab, surub taime maadligi kõveraks. Kui maa on rikkalik andja, kes enda sees olevat soojust taeva külmusega tasakaalustada oskab, siis puu kasvab jässakas ja haraline, tugev ja ilus oma valitud pinnases. Tarbepuu see ei ole. Ta on eriline elujõudu kiirgav aastasadu püsiv hiidpuu. Ta õpetab, et ei ole sugugi ükskõik, missuguse naise rüppe mees oma seemne pillab.
Mees võib olla nagu päike, mis pilvede varjust kunagi välja ei paista, aga ta on olemas. Kui ta oma südame vajadust järgib, siis süda juhib ta naise juurde, kes oskab südamega pilvetagust päikest näha ja kannatlikult hirmupilvede hajumist oodata. Armastav naine oskab t-a-s-a-p-i-s-i mehe lapsepõlve pilves taevast kasvõi oma pere tarbeks päikeseliseks teha. Kui tahtmine armastust saada ajab meest ühe naise juurest teise juurde kappama, siis võib üks mees terve tarbepuude metsa ära seemendada, aga õnne ta ikka ei leia. Kui mees endast üldse lugu ei pea, siis jääb temast maha kiratsev raba oma vaevapuudega.
Naine loob endale taeva, see tähendab naine määrab perekonna elu. Mees ei saa oma seemet pillata kui pinnas teda ligi ei tõmba. Naise vajadus armastada meest tõmbab talle ligi mehe, kelles on vajadus armastada just nimelt seda naist. Isegi kui nad mitte kunagi mitte kelleltki mingit õpetust pole saanud, õpivad nad tasapisi armastamise tõelise kunsti ära. Südame juhendamisel õpivad nad ise ja õpetavad teist, sest neis on kannatlikkus.
Armastus on kannatlikkus. Mitte kannatus. Ükskõik kui vaesed ja põlatud, inetud ja mineviku poolt moonutatud, kidurad ja kõverikud, vaesed ja rumalad need kaks inimest on, määravaks saavad nende tunded ja vajadus anda. Nende ühinemisest kasvab välja täiuslik elujõuline laps, kes ei häbene oma viletsaid vanemaid, sest viletsus on vaid väline hinnang.
Vajadus armastada on armastuse andmine.
Tahtmine armastada on armastuse saamine.
Armastan, tähendab annan armastust. Kes armastab, see on õnnelik ka siis kui ta vastuarmastust ei saa.
Kui lapse väline täiuslikkus vanemaid silmist pimedaks ei tee, kui nad hindajate kiidulaulust kurdiks ei jää, kui nad last oma puuduliku eneseteostuse käepikenduseks ei tee, kui nad oma last armututele hindajatele revanshiks ehk iseenda eelnenud kaotuse tasategemiseks ei kasuta, siis kasvab nende lapsest isiksus, ilma et teda sunnitaks isiksuseks kasvama.
Olend on olemine.
Isiksus on mina ise olemine.
Vajadus olla isiksus on igas inimeses. Kui Teil endal ei ole olnud oskust olla isiksus, andke see võimalus oma lapsele. See tähendab, ärge tahtke, et ta saaks kellegi Teie jaoks positiivse inimese sarnaseks. Laske tal olla selline, nagu ta on. Ta ei ole ju halvem kui see, kes oma iluga, tarkusega, kuulsusega, rikkusega jne. silma paistab. Igaühel on oma tee. Te ju ei tea kui väärikat ja kõrget teed Teie laps käima tuli. Kui Te talle oma tahtmisi peale surute, siis võib juhtuda, et mäetippudel käimise asemel kukub ta kuristikku. Või veel hullem: hakkab poris roomama.
Hirm teeb vajadusest tahtmise.
Hirm võtab mõtlemisvõime ära.
Hirm ei lase tundeid tunda ega emotsioonide tähendust tunnetada.
Inimene, kes tahab armastada, tagajärgedele ei mõtle. Teda paneb tegutsema hindav, arvestav ja asjalik saamahimu, sest ta loodab niimoodi õnnelikuks saada. Saadud rõõm tundubki esialgu õnnena. Kuni selgub et kõik oli vaid silmapete. Käes on kurbus. Sellisel hetkel on väga raske mõista, miks hea halvaks muutus, veel raskem on sellest aru saada.
Õnn muutub õnnetuseks seepärast, et inimene tahab õnnelikuks saada. Tahab seda, mida tegelikult vajab.
Vajadus on pühadus. Vajadus kasvab õnnistuseks. Õnnistus on pühendumus.
Tahtmine on labasus. Tahtmine kasvab roppuseks. Roppus on häving.
Tunnetage oma hinge ja hakake endale kordama: "Vajan, vajan, vajan, vajan...." Mida rohkem kordate, seda avaramaks ja kergemaks läheb hingel kuni ohkate vabanenult. Tunnetage uuesti ja hakake kordama: "Tahan, tahan, tahan, tahan, tahan... Tahan, tahan, tahan! Kurat, ma tahan, kas te ei saa aru, ka minul on omad tahtmised!!"
Nii sündiski roppus. Tahtmised sünnitavad roppuse. Ükskõik kui tark ja lugupeetud on inimene, kui saamahimu ja kasuahnus ta oma valda saavad, siis tulevad ka roppused. kui loominguinimesed ei saa seda, mida tahavad, siis tulevad eriti ropud roppused. Miks? Sest looming tuleb südamest ja kui armastus tahtmiste vankri ette rakendatakse, siis peab sõnnikukoorem südamele kogunema.
Nüüd veidi konkreetsem harjutus. Tunnetage praegu järgmiste mõistete erinevust. Öelge endale oma tundeid jälgides: "Ma vajan armastust." Tunnetage ja jätke tunne meelde. Öelge: "Ma tahan armastust." Kas oli erinevus? Kas märkasite, et tahtmisest läks mõte tahtmatult seksile? Eneseleidmise eesmärgil korrake võrdlevalt neid kahte lauset.
Öelge endale: "Ma vajan õnne." Kas tunnete, kuidas sõnad kaovad järsku ära. Järele jääb mingi seletamatu hea ja kerge tunne. Nüüd öelge: "Ma tahan õnne." Kas tekkis mõte, kuidas seda õnne saavutada? Või tuli hoopis pisar silmanurka? Või ohe rinna seest? Saadame õnnitluskaarte: "Palju õnne!" mõistmata, et õnn kas on või ei ole. Kui soovime midagi palju, siis see võib vaid rõõm olla. Pistame samade sõnade saatel sünnipäevalapsele kingituse pihku ja naudime ta rõõmu. Kui ta tõesti õnnelik on, siis oleme pettunud: "Ta ei rõõmustanudki."
Öelge endale: "Ma vajan seksi." Kas on püha tunne? Ei ole? Miks ei ole? Seks on ju vajalik. Nii vajalik, et ilma seksita lakkaks inimkonna areng. Teie reaktsioon põhineb aastatuhandeid püsinud religioossele dogmale, et kehaline armastus on patt. Dogma elab kui vangitsetud energia meie see nii, et inimene võib end vabamõtlejaks kuulutada, mõistmata, et tema nn. vabadus on vaid protest iseenda dogmale. Tema jaoks ei ole seks püha, sest ta ei oska tunda, et Jumal andis inimesele keha, et see inimene selle keha abil õpiks loomast kõrgemale tõusma.
Jumal on vaim. Inimene on Jumala poeg ehk vaimolend ja tema keha on samuti osa Jumalast, ainult et materialiseerunud kujul. Armastav inimene vajab seksi ja seksib armastatuga. Nüüd öelge: "Ma tahan seksi." Kas Teie mõte läks suguorganitele? Kindlasti läks. Inimene, kes räägib, et ta armastab kedagi ja et ta armastus on nii suur, et ta võib seksida ükskõik kui palju ja ükskõik kellega, see tema armastust ei määri, sonib. Ta ei tea, et armastus kas on või ei ole. See, kes räägib suurest või väikesest armastusest, see räägib tegelikult omamisest.
Öelge endale: "Ma vajan raha." Kas on püha tunne? Kas mu küsimus ajas Teid närvi? Rahast ei ole kombeks rääkida, sest nii üht kui teistpidi kardetakse teda ära sõnada. Raha kui inimlike õnnetuste nähtav väljendusvorm on tabuteema. Kas Teil siis tõesti ei ole raha vaja? On ju! Ilma rahata ei saa ju kuidagi elada. Vajadus on see, milleta ei saa kuidagi elada. Järelikult raha on füüsilise tasandi vajadus. Kui Te elate vajaduste järgi, siis Teie raha ei muutu probleemiks ja Te ei tee ei endale ega teistele raha pärast kurja. Öelge: "Ma tahan raha." Kas tekkis pangaröövli tunne? Või kasvõi kusagilt saamise tunne. Nüüd on Teil vaja seda tunnet alla hakata suruma, muidu hakkavad teised Teid halvaks inimeseks nimetama. See, keda teise rahakoti sisu huvitab on ju halb inimene.
Võite jätkata samas vaimus ja saate üha rohkem aru kui suur põhimõtteline erinevus on vajaduse ja tahtmise vahel. Ärge ainult ennast sellepärast haletsema hakake, et ilusad unistused oma rumaluse pärast ainult unistusteks on jäänud. Tahtmiste vabastama hakkamiseks on just õige aeg. Kas Teil on vajadus oma tahtmisi vabastada või olete seda sunnitud tegema, sest teisiti pole enam võimalik? Näete, ka nii võib küsimuse esitada.
Vajadus ülendab ja avardab.
Tahtmine alandab ja koondab. See on hirmukramp, mis inimese kontsentreerib ja põhjavajuvaks kiviks kasvatab. Suured tahtmised sunnivad iseennast iga kord järjest enam kokku võtma ehk koondama. Hing ja ihu muutuvad aina raskemateks, aga seda peame me iseenesestmõistetavaks. Teisiti me ei oska. Ja ei tule selle pealegi, et teisiti oleks võimalik. Aga raskustel on kombeks põhjapoole vajuda...
Elu lihtsad tõed on targale inimesele iseenesestmõistetavad, aga mida see tähendab, selle üle pole temaga mõtet diskuteerida. Lihtsad asjad teda ei huvita ja nendest rääkimine on mõttetu ajakulu. Olen kohtunud paljude väga tarkade inimestega nii siin kui ka teisel pool maakera ja võin öelda, et tark inimene teab kõike, aga mitte millestki ei saa aru. Ta peab iseenesestmõistetavaks, et kui tema teab, siis ka teised peavad teadma. Nii jääb tal see lihtne asi isegi oma lapsele õpetamata. Kui laps seda tarkust hädasti vajab, siis selgub, et vanem küll teab, aga kasutada seda ei oska. Kuidas oskaks ta seda lapsele õpetada?
Laps, keda vanemad ei õpeta, hakkavad elu käest valusaid õppetunde saama. Nähes oma lapse kannatusi, võite öelda, et ma olen teda õpetanud. Tegelikult vaid käskisite ja keelasite, sundisite õppima, mida head õpetajad õpetavad. See oli hea tõesti, aga see polnud see, mida Teie laps kõigepealt ja kõige enam vajas.
NÄIDE ELUST.
Üks ema tuli vastuvõtule ja ütles: "Kas teate, mida mu 5-aastane tütar mulle ütles?" Ta ütles: "Ema, su viha ajab mu kõhu valutama!" Mulle oleks ehmatusest nagu lagi pähe kukkunud. Püha Jumal, minu väike laps räägib sama juttu mida Teiegi. Olin Teid raadios ja teles kuulanud, isegi raamatud koju ostnud, aga lugenud mitte. Pidasin end iseenesestmõistetavusega kõige selle teadjaks, järelikult heaks inimeseks. Minu laps õpetas mulle, et ma tean võibolla kõike, aga ei saa millestki aru, seepärast ei oska ka õigesti elada. Nüüd ma tahan õppida." "Kas tõesti tahate? Võibolla Teil on vaja õppida?" parandasin. "Jaa-jaa, muidugi," vabandas ta "ma olen ju tahtmistest läbi imbunud. Ma saan aru küll, et mul on ennast palju puhastada tarvis." Oli tõesti tarvis ja küllap on veel praegugi.
See ema oli valmis tunnistama oma vigu. Elu tuleb lapsesse emast ja suhtumise elusse kujundab ka ema. Mida väiksem on laps, seda ühesemalt peegeldab ta oma ema mõtteid, tahet ja tegusid. Üks väikelapse ema küsis: "Miks mu laps mind öösel magada ei lase? Päeval on rahulik, aga öösel on minusse klammerdunud nagu ahvipoeg?" Vastasin: "Te kardate, et lapsega võib midagi just siis juhtuda kui Te tähele ei pane. Öösel Te magate, järelikult ei pane tähele ja laps annab Teile märku, et temaga on kõik korras. Et see Teid magada ei lase, see on Teie viga." Lahtiseletatult on see tore lugu, kas pole, aga kui palju närvipinget tekitav.
Mida parem tahab olla ema, seda rohkem on ta seda isa arvelt ja lapsed hakkavad isa halvaks pidama ehk mida materiaalsema ellusuhtumisega on ema, seda tõrjutum on isa. Kui ema omav armastus lapse vastu kasvab, siis isa tõrjutakse kaugemale. Alguses peab mees hoidma eemale naisest, sest lapsele on ema vaja, hiljem peab mees eemale hoidma lapsest, sest naisele on last vaja. Lõpuks peab mees hoidma eemale perest, sest teda ennast pole perele vaja. Näiliselt on perest lahkunud mees süüdi. Tegelikult on kõik teinud vea, mida parandada alguses ei osata, hiljem enam ei taheta. Kibestunud suhtumine perekonda jääb kõigile. Lapse perekonnaelu saab sellega eos hävitatud.
On peresid, kus isa on samamoodi ema välja tõrjunud ja lapsed lausa vihkavad ema. Muide, laste viha perest väljatõrjutud isa vastu on alati väiksem kui väljatõrjutud ema vastu. Naiselik mees on selliseks naise koha omastajaks muutunud oma liiga karmi ema käes kannatades. Kuna ta püüd emale meeldida pole vilja kandnud, siis ta maksab naisele haiget tehes kogu naissoole kätte. Laste kannatusi selline isa näha ei oska ja mis veel hullem - ei taha.
Sellisel juhul on telgitaguseks nööritõmbajaks sageli ämm, kes on poja oma heade tahtmistega naiselikuks vorminud. Ta peab seda heaks ja ei näe kuidas minia peab seepärast mehe rolli täitma. Kes hindab kedagi heaks, see peab hindama kedagi teist samal ajal halvaks, sest hindamine on alati kõrvutamine, võrdlemine, mõõtmine, kaalumine.
Kui naine mehe rollis on, siis pole tähtis, kas ta võttis selle rolli endale ise või allus sundolukorrale. Igal juhul on perekond pahupidi ja kõige vähem rahul on see, kes kõige suurema vea on teinud. Kui naine tõrjub mehe rollist välja ja mees naisele kasvõi jõuga oma koha uuesti kätte näitab, siis on see väike häda. Kui naisestunud mees oma rollist kõrvale hiilib ja naisel pole muud võimalust kui meheks muutuda, siis on see suur häda. Seepärast kardavad naised, kes naiseks jääda tahavad, naiselikke mehi ja on nõus parema meelega taluma mehelike meeste agressiivsust.
Lapse vajadus oma elu heaks teha tähendab, et tal on vaja parandada endas iseloomujooni, mis ta on saanud vanemailt. Hirmu pärast muutub see vajadus tahtmiseks olla parem oma vanemaist. Nii saab vanemate nähtav halb ära peidetud, mitte vabastatud. Laps muutub risti vastupidiseks vanematele. Mida närvilisem on ema, seda rohkem tahab laps olla risti vastupidine emale ja laps muutub isa sarnaseks.
See on väline sarnasus. Ema negatiivsuse allasurumine kutsub esile haigused, mis on risti vastupidised ema haigustele. Näiteks ema on füüsiliselt haige, aga laps on psüühiliselt haige või ema on psüühiliselt haige, aga laps on füüsiliselt. Vanemaks saades pöördub kõik veelkord vastupidiseks ja laps saab põhimõtteliselt samasugused haigused kui ema ja isa, aga raskemad.
Selles, milles ema on väliselt hea, püüab laps olla ema sarnane. Mida parem on ema võrreldes isaga, seda rohkem püüab laps olla täielikult ema sarnane. Tagajärjeks on samasugused, aga tunduvalt raskemad haigused kui emal. Näiteks emal on ühes organis põletik, aga lapsel on samas kasvaja. Või ema on neurootik (hingeliselt haige), aga laps on skisofreenik (vaimuhaige).
On lapsi, keda kasvatab ainult isa. Ema võib olla ära läinud, allakäinud ja võimetu last kasvatama, lootusetult haige, surnud jms. Isa, kes lapsele tekkinud olukorda tõeselt seletab, kasvatab väärika lapse, kelle hing võib olla küll habras, aga kelle mõistus südamele alati toeks on. Nagu isa liiga mees tahab olla ja tekkinud olukorras süüdlasi otsima hakkab, nii tunneb laps vale ära ja hakkab eemalduma isast. Mida rohkem isa naist või naisi üleüldse manab, seda enam tõmbub laps naiste poole. Kuni klammerdub naistesse. Klammerdumine millessegi või kellessegi tähendab selle enda omaks tegemist, mille tagajärjel kannatavad mõlemad pooled. Seega laps saab naiste käest kannatada ja isa võib öelda, et tal oligi õigus, et naiste pärast saab ainult kannatada.
On risti vastupidiseid isasid, kes püüavad lapsele ema asendada, aga see pole võimalik. Tagajärjeks on naiselikult pehme, hell ja armas isa, kes lakkab mees olemast. Mida suuremaks laps kasvab, seda rohkem tahab ta näha tõelist isa - meest, kes igas olukorras oskab meheks jääda. Soorollist hälbinud meest on raskem taluda kui soorollist hälbinud naist. Soolisus on materiaalsuse osa ja seda hinnatakse tahes tahtmata meeltega.
Kui lastele ei ole lihtsaid ehk igapäevaseid elutõdesid õpetatud, siis nad hakkavad oma vanemaid hukka mõistma. Seda on ju kerge teha. Palju raskem on mõista. Seepärast jääb paljudel see hoopiski tegemata. Alles kõrges vanuses on kahju mõelda, et polegi nagu oma vanemaid tundnud. Sageli küsitakse kellegi kohta: "Kas sa tead teda?" ilmse sooviga küsitavast veel enam teada saada. Vastate: "Tean küll, aga ma ei tunne teda." Kas olete kunagi mõelnud, mida see vastus tähendab. Kui kahju kui me oma vanemate kohta samuti vastama peame.
Oma vanemaid võib mitte teada, aga oma ema-isa tunne on ometi igas inimeses olemas. Mõistus kas teab või ei tea, aga süda tunneb neid kindlasti. Uskuge oma tundeid. Tunnetage korduvalt. Tunnetage ühe või teise asjaga seoses. Rääkige mõttes oma vanematega. Nii saate kadunud vanematest tasapisi üha täiuslikuma ja tõesema pildi. Kusjuures tema hing tunneb kui Te temaga suhtlete isegi kui teda pole enam selles ilmas.
Olgu tõde esimesel pilgul ükskõik kui valus, iseendaga aru pidades selgineb emotsioonide taevas ja Te saate oma vanematest aru. Mõistate, miks nad ühes või teises olukorras nii või teisiti toimisid ja tunnete, et nad ei tahtnud halba. Kõik lihtsalt läks nii, sest nad ei osanud teisiti. Nad olid hirmunud inimesed, kes ei saanud aru, mis on hea ja mis on halb. Kui Te kangekaelselt oma vanemaid halvaks peate, siis Te tahate neist paremad olla. Aga kuna Te muutute vaid risti vastupidisteks, siis Teie lapsed muutuvad omakorda Teile risti vastupidisteks, see tähendab Teie vanemate koopiaks kõrgemal arengutasandil. Saitegi selle, mida tegelikult ei tahtnud.
Kokkuvõtlikult:
Kõik, mis Teil on ja mis veel tuleb, on Teile vajalik. Ehk kõik hea ja halb, mida Te tahtnud olete või tahtnud ei ole, aga mis Teil on ja tuleb, on Teile vajalik. Ka halb. Kui Te oleks vajaduste järgi elanud, siis kõik lihtsalt oleks. Kuna olete tahtmistega elanud, siis Teil on hea ja halb. Tahtmistest head saada olete kasvatanud endale takistusi, millega võideldes ja mida ületades olete saanud head tasakaalustava halva. Kui olete elus, siis teil on natuke rohkem kui 50% head ja natuke vähem kui 50% halba.
Kui Te seda ei tunnista ja aina jätkate hea tahtmist, siis suurendate head ja teda tasakaalustavat halba. Teie hea kasvab kiiremini üle kriitilise piiri kui halb ja tulemuseks on hullumeelsus. Kui jätkate halva hävitamist, siis halb kasvab, sest Te hävitate ka head, mida halvaks peate. Tulemuseks on järjest raskemad füüsilised kannatused elusündmuste ja haiguste näol.