Jõust ja jõuetusest
Inimene on harjumuste ori mõistmata, et ta seda on. Enne kui midagi katastroofilist ei juhtu, ei taipa ta oma arusaamades kahelda. Piisavalt palju on isegi nii jäiku inimesi, et nad enne surevad kui oma aegunud põhimõtteid tunnistavad. Nende meelest on neil õigus. See, et elu on edasi läinud ja tema tõekspidamise mõte on arenedes avardunud, neid ei huvita. Nii ei jäägi sellise inimese hingel, kes mõistusele alla peab vanduma, muud üle kui järgmises elus samade tõekspidamiste uue tasandiga tutvuma tulla.
Materialistidena oleme saavutatut õppinud hindama vastavalt kulutatud jõule, ajale või rahale. Raha ja aeg on numbritega mõõdetavad, jõud mitte. Seepärast ei tule me üldse mõttele, et kõik, mida me jõuga teeme, on vägivallaga tegemine. Võite kohe siinsamas vaidlema hakata, et kes vajadusega teeb, see teeb ka jõuga. Jah, aga see on vaba tahte jõud ehk elujõud ehk armastus. Nende erinevus on tundes ja tagajärjes. Vaba tahtega tehes on hing kerge, see tähendab, et tunnet võib kohe tunda, rahuldavad tagajärjed on hiljem näha. Tahtejõuga tegija läheb nagu buldooser ja tehtu näeb välja nagu ikka buldooseritöö.
Tahtejõud ja kohusetunne käivad koos, sest nad on mõlemad hirmust sündinud. Tahe kohustab ja kohusetunne tahab seadusele, korrale, võimule, käskijale sõnakuulelik olla. Praegu me mõistame sõjakurjategijate üle kohut. Tirime pisimadki etturid päevavalgele ja ei väsi ennast kiitmast kui õiglased me oleme. Tunnistada, et see on kättemaks, ei kavatsegi. Praegu peame seda õigluseks.
Aastakümnete pärast kordub sama praeguste agarate kohtumõistjatega. Kunagi olid tänased süüpingis istujad need kõige õigemad, praegu on süüdistajad kõige õigemad aimamata, et ajalugu kordub. Kordub niikaua kuni mõistame, et kes iseendale tõelist head oskab teha, see teeb ka teistele tõelist head ja teised talle halba ei tee. Kes siit välja luges, et ma kaitsen sõjakurjategijaid, see luges seda, mida lugeda tahtis.
Kui ma hakkasin rääkima, et kohusetunne on negatiivne energia, siis peale esimest ehmatust oldi minuga nõus, sest inimesed on ainult käskimise ja keelamise järgi elamast väsinud. Sundolukorra raske koorem on alateadvusest juba teadvusesse jõudnud ehk selle koha pealt on meie inimestele juba aru pähe tulnud. Kui tasahiljukesi mainides julgesin öelda, et ka tahtejõud on negatiivne energia, siis oleks kahuripauk käinud. Korraks oli mõtlemisvõimetus ja siis resoluutne: "Ei! See pole võimalik!" Vastavalt intelligentsitasemele sai reaktsioon kas välja öeldud või minu juuresolekul maha vaikitud. Mis siin salata, nii mõnigi patsient kaotas minu suhtes igasuguse lugupidamise.
Targa otsus on alati seda kiirem tulema, mida vähem ta asjast aru saab. Kui enne otsust polnud aega mõelda, siis pärast otsust pole mõtet mõelda, parem on uusi emotsioone otsima minna. Nii ei saagi tarkus sageli teada, et tema otsus oli protest uuele ja mõistetamatule, millest ta midagi ei tea, ega taipa. Aga seda tarkus ei tunnista, sest temale on vajalik, et keegi tema tarkuses ei kahtleks. Ta parem kannatab.
Ükskõik kas me tunnistame tõde või mitte, ta on olemas. Tee tõe juurde on igaühel erinev. Mida tähtsamaks peab inimene ainult tarkust, seda kõveram, konarlikum ja kaotusterohkem ta elu on. Mida see tähendab?
Et seda mõista, kujutage endale ette, et Teil on peos mingi ese, mis võib katki minna või ära kaduda. On ju nii? Täpselt sama võib juhtuda tahtejõuga. Tahan muutub ei tahaks, see tähendab, et tahtejõud läks katki, murdus ja enam teda polegi. Nii juhtub igaühe tahtejõuga, mida me oma eesmärkide saavutamiseks kohusetundlikult aina kasvatame. Kohusetundlikkusest saab kohusetundetus ja tahtejõust tahtejõuetus.
Kujutage endale ette, et Te lähete mööda tänavat ja märkate ühte tahtejõuetut, keda Te võibolla hulkuriks, kerjuseks, asotsiaaliks, litsiks või lihtsalt inimkonna häbiplekiks nimetate. Mis tunne Teil tema suhtes on? Püüdke seda tunnet teadvustada. Kui Te ütlete, et ei tunne midagi, siis ka see on suhtumine. Kui Te ei taha teda märgata ja mööda kiirustate, ka see on suhtumine. Kas kardate, häbenete, põlgate, haletsete, tunnete kaasa, annate meelehead, hurjutate, nõuate korralageduse lõpetamist? Jne.
Üks on kindel - heameelt Te ei tundnud. Teie tunded on tähtsad, aga veel tähtsam on mõista, et see tahtejõuetu ei ole juhuslikult Teie teel. ÜKSKÕIK KUS JA MISSUGUST TEED INIMENE KÄIB, SEE TEE ON ALATI TEMA SAATUSETEE. Kõik, mida ta sellel teel kohtab, on tema elu õppetund. Kui sellesse suhtutakse negatiivselt, siis tema juttu nagunii ei kuulda, järelikult õpetab ta sõnatul kombel negatiivse eeskujuga. Kui südamega kuulata oskaksite, siis kuuleksite kuidas elu räägib: "Armas inimene! Teises näed sa ainult iseennast, ükskõik, kes see teine on: inimene, loom, taim, asi, olukord või tatilärakas maas. Nii nagu sa teisesse suhtud, nii suhtud sa samasugusesse energiasse iseendas.
Pole võimalik, et sinus puuduks midagi, mis maailmas olemas on. See võib sinus ainult nii hästi peidus olla, et sul endalgi ta olemasolust aimu ei ole. Kui sa teda ei eita, siis leiad ta. Kui sa praegu seda elutõde tunnistad, siis oled võimeline teda ka vabastama ja ta ei tee enam kunagi sulle haiget. Aga kui sa ennast teisest paremaks pead, siis juhtub sinuga sama, mis temaga juhtus.
Ka mina olin kunagi tahtejõuline nagu sina praegu. Olin nagu suur, tugev ja ilus puu - teistel ilus vaadata ja endal uhke tunda. Et veel uhkem oleks, selleks kogusin aina suuremat kohusetunde koormat südamele, mõistusesse ja turjale niikaua, kuni ühel päeval ei pidanud enam pingele vastu. Ma ei teadnud, et pinge on hirm, pidasin end ülearugi julgeks. Ma ei teadnud ka, et kohusetunne oli vaid tahtmine meeldida ja armastust ära teenida. Töökatest peetakse ju lugu.
Nii tuli minu suust esimest korda: "Ei taha!" Ühest minu oksakesest käis samaaegselt esimest korda läbi prõks - üks pillikeelena ülepingutatud kiukene katkes. Aga keegi ei pidanud seda millekski: "Kõik ju räägivad vahel: "Ei taha!"" Kas peab siis ütlema: "Tahan," kui ma ei taha!" Tarkus õigustab ja põhjendab niimoodi alati. Selle loogika vastu ei saa. Tähendust ei otsinud keegi. Kuidas seda siis leida saab? Tarkus pisiasju tähele ei pane ja pikalt ette ei näe, seepärast hakkasid need ei tahad ja prõksud korduma kuni murdus esimene oks. See oli esimene haigus.
Tarkus ütles jälle: "Kõik on vahel haiged, mis selles erilist on! Inimene külmetas, sai trauma, küll see paraneb ära." Tarkuse loogika on vääramatu. Arukusel pole tema kõrval sõnaõigust, seepärast jääb haiguse tõeline põhjus alati leidmata. Nii hakkasid oksad üksteise järgi murduma. Ikka väike, suur ja veel suurem kuni ühel päeval murdus tüvi. Keegi ei osanud seda aimatagi. Nüüd olen ma murdunud tüvega puu. Olen sinu õpetaja - negatiivse eeskujuga õpetaja. Teisiti ma ei oska. Kuna sina minu juttu ei kuulaks, siis õpetan oma olemasoluga. Kui sa pole veel oma nina liiga püsti ajanud, siis sa saad aru, mida mul öelda on ja kasutad seda teadmist iseenda hüveks.
Puu on taim. Taim on tasakaalukus ehk vaim. Ainult ta on oma tasandi tasakaalukus. Sina oled inimene, kes on tulnud oma vaimu arendama, see tähendab ülendama. Taimeks muutumine on inimesele alandumine. Taimeks muutub see, kes materiaalselt tasandilt õnne otsib. Taim muutub mullaks. Vaata mind, olen taim, kes elab kui antakse ja sureb kui enam ei anta. Sina püüa saada inimeseks, kes taime iseendas ülendab, siis kasvad üha väärikamaks inimeseks, kes ei sõltu kellestki ega millestki peale iseenda. Nii muutud ise andjaks.
Mina elan haletsemisest ja halastamisest, sest ma ei tea, et need mõlemad on negatiivsused. Ma pole osanud vabastada oma enesehaletsust ja tõmban ligi endasarnaseid, kes nimetavad end halastajateks. Kuigi nad võimaldavad mul hinge sees hoida ei saa ma neile tänulik olla. Mõistus käsib öelda aitäh, sest mind on nii õpetatud, aga hambad lähevad risti ja sõnad ei tule välja.
Mind nimetatakse tänamatuks, sest halastajad ootavad kiitust ja ühiskondlikku tähelepanu. Nemad teenivad niimoodi armastust ära ja ei saa aru, et nende heategu on näiline. Iga inimene, ka kõige viletsam, vajab ülendamist, mitte alandamist. Haletseja halastaja annab selle ära, mida ta ise enam ei vaja. Kui ta annab selle prügikasti asemel inimesele, siis vähemalt ärgu oodaku austust ja ärgu tuletagu endale ega teistele oma heategu meelde. Nii oleks see rohkem aus.
Kaastunne tähendab, et inimene tunneb, mida teine tunneb ja õpib teise kogemuse kaudu ise sama viga mitte kordama. Kaastunne juhatab kaasatundja oma ükskõik kui suure või väikese varanduse juurde, et ära anda see, mida hädasolija vajab. Isegi siis kui see endale veel vägagi vajalik on. Tunne, et teisele on seda eluliselt rohkem vaja kui minule, võimaldab kergel meelel oma ära anda ja ei oota tasu isegi mitte tänu näol. Öeldakse, et Jumal tasub heateo. See on tõsi. Südamest südamesse andmine teeb nii andja kui saaja õnnelikuks. Külmast kangestunu või näljast nõrkenu tänab elu lõpuni oma elu päästjat. Selline tänu leiab ise tee tõelise heategija südamesse, mitte publiku ette plaksutamiseks või meedias kajastamiseks. Tõeline heategu on inimese südameasi."
Nii räägib elu läbi murdunud tahtejõuga inimese, kes ükskõik kelle teele või silma alla juhtub. Ta ütleb, et vabasta oma tahtejõud, siis ta muutub vabaks tahteks, mis on oma paindlikkuses murdumatu.
Kaastunnet seostatakse millegi halvaga. See on viga. Õppige heale kaasa tundma, siis saate aru kuidas keegi hetkel eksib. Õppige kaasa tundma ehk tunnetama igat elusat aga ka elutut eset, mis Teie teele tuleb ja Te saate tema olemusest aru.
Üks haigus saab alguse konkreetsest stressist, aga ta ei koosne kunagi ainult ühest stressist. Kui inimene tunnistaks oma stresse, siis ta paraneks ruttu. Kahjuks on enamikul haigetest üheaegselt 2 teineteisele vastukäivat stressi. Näiteks tahtmine terveks saada ja tahtmatus oma vigu tunnistada ning see tingib vahetevahel tahtmise teada, kust üks häda on alguse saanud. Mida keerukam on haigus, seda enam varju ulatuvad ta juured.
Kaugele minevikku ulatuvate probleemide päevavalgele toomine on inimestele suhteliselt meeltmööda, sest eelmiste elude eksimusi võib vabalt eitada ja vanemate eksimusi võib vanemate süüks panna. Ka noorepõlve pattude peale saab käega lüüa ja öelda, et kes vanu asju meelde tuletab, sel silm peast välja. Paljud lausa vihastavad, et miks peab eelmiste elude või vanemate pattude pärast kannatama. Nende meelest ei ole elu õiglane.
Ainuüksi sõna "patt" ajab paljusid raevu. Miks? Sest religioosne patu mõiste on Jumala loomingu ehk loodusseaduste naeruvääristamine ja patuks nimetatu vältimine tähendaks inimkonna väljasuremist. Raev on abitu viha lahendamatu olukorra vastu.
Ainult tarkusega elamine võtab oskuse mõista, et eelmine elu on üldises mõttes nagu eilne päev, mil ta tegi vea, mille jättis parandamata. Just nimelt need ja mitte teised vanemad on tema enda vaba valik, mille peale pahandamine tähendab enda peale pahandamist. Tahtmine hea näida ehk hirm süüdi olla, sunnib oma vigu eitama, olgu see inimene arstil, sensitiivi juures, kohtuuurija kabinetis või prokuröri ees. See on alateadvuslik püüd ennast teadlikult väliselt puhtaks pesta mõistmata, et sisemus jääb ikka räpaseks. Kui õnnestub nii varjata, et teiste silmad seda kunagi ei näe, siis südamed näevad ometi. Iseenda kohtu eest ei pääse keegi.
Oma valgustkartvate mõtete iga hinna eest varjamise hind võib olla surm. Olen korduvalt näinud, kuidas vähihaiged oma abikaasa või lastega, aga ka vanemad oma vähihaige lapsega, lootuses, et mina nende haiguse ära võtan, vastuvõtule tulevad. Nad on lugenud, et pahasoovlik viha tekitab vähki. Mida see tähendab, kuidas ja millest pahasoovlikkus tekkis, nad ei mõtle ja ei tahagi mõelda.
Tahtmine ellu jääda sunnib tulema, tahtmine heaks inimeseks jääda sunnib pea uhkelt selga lööma ja solvunult lahkuma kui ma haiguse põhjusi selgitama hakkan. Enamiku inimeste meelest on haigused ikka veel negatiivsete välismõjude tekitatud. Hirm, et ma ütlen, et ta on oma lähedaste suhtes pahasoovlikke mõtteid mõelnud, tekitab niisuguse vaimse ja füüsilise mõttekrambi, mis ei lase millestki aru saada.
Kui ütlen ausalt tõe välja, siis olen paha. Kui räägin põhimõtteliselt, et inimene üldisest isiklikku otsima ja vabastama hakkaks, siis olen ilmaasjata inimese aega ja raha raisanud. Kui ütlen, et ta pole minu juurde tulekuks valmis, siis ta tõlgendab ka seda ilmtingimata teisiti. Näiteks mõtleb või ütleb, et teda ei taheta aidata ja et teda saadetakse tahtlikult surema. Mõni on öelnud, et mitte kunagi pole teda nii hirmsasti solvatud. Talle öeldi, et ta on kõige halvem inimene maailmas kuigi üritasin rääkida mitte temast, vaid tema vigadest. Kujutage endale ette kui ruttu sellise inimese tervis allamäge veerema hakkab. Arvustajate arvates ajas inimese hauda loomulikult Viilma, poleks Viilma juures käinud, oleks kindlasti edasi elanud. Eriti totter kostub selline jutt onkoloogide suust kui nad haigele endale ja tema sugulastele nii räägivad. Nad ju teavad mida tähendab kaugelearenenud vähk. Sellist juttu sunnib rääkima pahatahtlik viha arsti sees.
Inimene, kes teeb halba teadmatusest, paneb enda ja teised kannatama. Inimene, kes teeb halba teadlikult, saab eriti raskelt kannatada. Et kannatustel põhjuse nime küljes ei ole, see on iseasi. Mida rohkem üks arst niisugust viha kannab, seda tõenäolisem, et ta paneb kannatama oma lapsed või lapselapsed, et õppetund valusam oleks.
Enamvähem kõik tervendajad on omal nahal arstide pahatahtlikkust tunda saanud. Pidage meeles, et mitte arstid vaid arstide uhkus sunnib neid kõike üheselt hindama. Siis on Teil kergem andestada. Kas arstid ise on ise paremas olukorras? Ei ole. Sensitiivid tõrvavad arste samamoodi taga. Kes kõige rohkem kannatab? Patsient. Kes on keskne kuju, kes arstisid tervendajate kallale provotseerib ja tervendajaid arstide kallale ässitab? See on samuti patsient. Õigemini tema solvatus sellest, et ta ei saanud kohe seda mida tahtis. Solvatusest lugege eespool.
Niisiis oma tahtmiste pärast jäi inimene haigeks. Tahtis terveks saada, aga arst ei teinud terveks. Siis läks tervendaja juurde tervist saama. Elas seal oma kibestumist arstide suhtes välja, eesmärgiga arste alandades tervendajat ülendada, siis ta tehakse rutem terveks. Tervendaja läks liimile, sest ka tema on inimene, kelle pilk pöörab kõigepealt poriga pillutu poole ja näeb, et see on must. Tahtmine arstist parem olla pani ta eesmärgikindlalt tööle. Patsiendile meeldida tahtes oli tervendaja temaga ühel nõul ja kui tal õnnestus kõiki patsiendi tahtmisi täita, siis võib olla, et varsti oli patsient tõesti terve. Et selleks korraks ja ainult sellest haigusest, selle peale ei taheta mõelda. Kõik loodavad sinisilmselt imet.
Järgmisel korral ei tarvitse see enam sugugi nii olla. Nii teeb patsiendi viha jälle kannapöörde ja ta jookseb arstide juurde tagasi. Mustab arstide meeleheaks tervendajat, naerab kahjurõõmsalt sensitiivide mittemeditsiiniliste müstiliste väljendite üle, millest ise polnud võimeline aru saama. Naeruvääristab hiljutist abistajat ja kui arstil ei ole eneseväärikust, siis ta on vihase patsiendiga ühel meelel. Peaaegu alati on võimalik head inimest mängides selgitada, et me teeme parima, aga kahjuks pole soolapuhuja tehtud kahju võimalik korvata. Nii võib tahtmine teiste sopast alati puhtalt välja keerutada inimese iseenda sopa sisse ära uputada ja tulebki välja, et teiste aitaja hea inimene peab ise kõige rohkem kannatama.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui inimene ei osanud elada ja sattus hätta, siis on tal vaja abistajale vähemalt süda avada ja käsi ulatada. Abi on vaja vastu võtta ja tänulik olla. Kui selgub, et veel on kellegi abi vaja, siis mitte sellepärast, et abistaja oli paha, vaid sellepärast, et häda oli liiga suur. Aga häda tekitaja on ISE ehk ISEKUS ehk EGOISM ehk KÕRKUS.
Minu käest küsitakse sageli, miks Eestis alternatiivmeditsiini teeneid ausalt kasutada ei saa. Inimeses on protest: "Miks ma pean varjama ja valetama! Miks ma ei tohi öelda, millesse ma usun! Kuidas ma saan usaldada arsti, kelle ees ma ei tohi oma hinge avada, sest ta vihastaks ja ei raviks mind!" Teatakse, et kõigis meid ümbritsevates riikides: Soomes, Rootsis, Lätis ja Venemaal on aeg nii palju edasi läinud, et alternatiivmeditsiin on seadusega lubatud. Küsijatele olen vastanud, et nemad on julgemad, sest nende hädad on suuremad. Võin öelda, et kuna kõik, mis on keelatud, on eriliselt magus, seega eriliselt vastupidavaks arenev, siis ei ole meil vaja naabrite alternatiivsete ravivõimaluste otsijate ees häbeneda.
Aga hinge avamise kohta olen hakanud ütlema, et inimene peab ise tundma ja teadma kellele, kus, millal ja mismoodi oma hinge avada. Heausklikud avameelitsejad on alati kannatanud. Te võite siinkohas öelda, et ma õpetan inimesi valetama. Ei, ma õpetan neid aru pähe võtma. Usaldamatusest ja tema teisest otsast - avameelsusest - on eespool juttu. Ei ole minul tarvis, et Te kannataksite, ei taha ka ise kannatada. Sest kes minust endale vaenlase on teinud, need arvavad, et mina olen Teid niimoodi mõtlema sundinud mõeldes, et mul on mingid erilised hirmsad musta maagia võimed. Nad ei taha näha, et inimesed otsivad tõde ja kui on leidnud, aga ebalevad iseendas, siis nad juhitakse kellegi juurde, kes ennast rohkem usub.
Heausklikkus tähendab ainult heasse uskumist. Kuna väline hea tasakaalustab sisemise halvaga, siis heausklikkus kannatabki sisemise halva käes niikaua, kuni õpib seda nägema. Kes näeb, see võtab arvesse ja kui halb talle enam halba ei tee, siis ta pole enam tema jaoks halb.
Ma ei mängi heategijat, kes Teie hädad ära võtab. Kirjutan igas raamatus, et ma räägin Teile vaid Teie vigadest. Muud pole mõtet minu juurest otsima tulla. Vaatamata sellele kurdab hea inimene pärast kõigile, kes minust halba kuulda tahavad, et olen talle nagu puuga pähe lajatanud. Temale, niigi kannatanud heale inimesele, tehti liiga.
Inimesed, kes deklareerivad: "Tõtt, rääkige ainult tõtt, ükskõik kui kibe see ka ei oleks!" ei kannata üldse tõtt, sest nad ei teagi mis tõde on. Ainult üks tõelähedane lause ja juba välgub viha nende hinges, no mis tõtt ma neile räägin! Nii pannakse mind valiku ette rääkida tõesti tõtt või keerutada läbi lillede. Esimesel juhul ei hakka inimene endaga tegelema, sest ta ei tunnista oma stresse. Teisel juhul ta ei oska lillede tagant oma stresse leida. Tulemus on üks: Viilma on paha inimene.
Ma ei vaidle vastu. Kui minu otsekohesust nimetatakse pahaks, siis pole vaja minu juurde seda paha saama tulla. Kui minu nõudmist raamatud läbi lugeda nimetatakse pahaks, siis pole sedagi vaja teha. Võib pahandada, et ma olen liiga enesekindel. Tegelikult on mu intuitsioon ehk usk enesesse alati ette öelnud, mida peab, mida võib ja mida ei tohi. Olin edukas günekoloog, kelle rahulikkus, otsustusvõime ja täpsus võimaldasid õigel ajal anda resoluutseid käske, millest sõltus ema ja lapse elu, mis sageli olid minutite või isegi sekundite küsimus.
Olin kindlakäeline kirurg, kelle käe millimeetrisest täpsusest sõltus opereeritava elu ja tervis. Ma ei ole unustanud seda kõike. Vaatamata sellele olin rohkem leebelt paindlik kui nurgeliselt ülinõudlik, mistõttu mu haiged paranesid hästi. Nüüd olen esoteerik, kellel on vaja anda haigele selge ja konkreetne mõtteravi skeem, mis nurgelisel inimesel paindlikuks aitab muutuda. Vastasel juhul ta ei parane. Kes mõista tahab, see mõistab, et viisakat seltskonnajuttu puhudes seda teha ei saa.
Paraku on inimesi, kes hädas abi karjudes, võtavad selle vastu, aga kohe kui häda on möödas, on kõik unustanud. Kuni järgmise korrani. Sest nad on harjunud, et ega teda abita ei jäeta. Tean inimesi, keda olen aidanud terveks saada, siis lapsi saada, siis neid lapsi omakorda terveks saada. Aga lapsed haigestuvad üha uuesti, sest peale oma suurte tahtmiste saamist pole vanematel meeleparandusest enam sooja ega külma. Nemad tahavad elada, et elult seda saada, mis veel saamata on. Mina olen tõesti paha, sest olen neile liiga palju ja liiga kiirete andmistega nende saamahimu kasvatanud. Aga eks minagi õpin.
Kõik uus tuleb läbi vana vastuseisu. Kui ta väärib tulekut, siis ta jõuab kohale. Teel ta karastub. Hirmunud inimkond ei julge omale lihtsamat teed lubada. Eesti rahvas tahab veel kannatada. Kellel on õigus seda keelata?
Vanasõna ütleb, et häda ajab härja kaevu. See ei tähenda, et härg kaevust välja saades kaevu kui hädas aitajat tunnistab. Olen kuulanud või lugenud surmasuust pääsenud nimekate inimeste meenutusi. Nende tänu ja kiitus kuulub meditsiinile ja arstidele ning mul on sellest hea meel. Tean nii mõndagi neist, kelle elunatukest on aidanud sees hoida sensitiiv. Tean kui raske on arstil haiget ellu äratada, aga ma tean ka kui eriliselt raske on sensitiivil seda teha. Mina võtaksin mõne sensitiivi ees mütsi maha, aga surmast tagasi aidatud inimene salgab ta maha. Tean, et inimene häbeneb avalikkuse ees oma ellusuhtumist tunnistada, olgugi et see ei tähenda talle ametiposti kaotust nagu vanasti. Aga mind kurvastab see, et inimene hävitab üldsusele meeldida tahtmisega iseennast.
Füüsilise maailma suured viivad materiaalset maailma edasi. Ühe sellise suure inimese julge ülestunnistus tähendaks teiste suurte võimukandjate tähelepanu olemasolevale tõsiasjale juhtimist. Praegu võib võim deklareerida, et Eestis parateadusi ei eksisteeri, sest mina olen selle keelanud. Ka nõukogude ajal keelustati edasiareng ära. See on sama kui tähtis tegelane tuleb ja noomib orasrohtu, mis asfaldist läbi trügib, et see elada tahab. Kui see ei aita, siis sikutab orasel nina peast ära ja keelab kasvamise ning raporteerib oma kõrgetele käskijatele, et umbrohi on kadunud. Ta ei taha näha, et esimese üleskistud rohulible asemele kasvab muruna tugev ja kandev rohututt, mis lükkab asfaldi oma teelt ära. Ta eesmärk ei ole asfaldit hävitada nagu ekslikult arvatakse. Tal on vaja areneda. Jumalik arenguseadus ütleb, et kui vana ei taha uueneda, siis ta peab hävinema, sest ta on oma väärikuse kaotanud.
Meditsiin on vana, alternatiivmeditsiin on uus. Väärikas arst aktsepteerib alternatiivi, võtab sensitiivi endale appi, et haiget aidata. Tema jaoks ei tähenda esoteerikud - salateadustega tegelejad - ohtu. Intelligentne teadust absolutiseeriv arst näeb esoteerikus vaenlast, kes tuleb hävitada. Mul tuleb liiga sageli lohutada haigeid, kes on arsti usaldada tahtnud. Nad on oma südame puhtaks rääkinud, mõistes õudusega, et on teinud parandamatu vea. Endise ülimeeldiva arsti asemel on külm sein ta ees. Mõni sein haugub ja hammustab ka. Haige jaoks ei ole kohutav mitte see, et ta peab uue arsti leidma - tõelisi arste on ju palju -, aga ta usk arstidesse on kõikuma löönud. Mina pean selle usu arstidesse taastama, sest see haige ei ole veel küps ilma meditsiinita olema.
Uhkus on jõud. Murdunud uhkus on enesehaletsus ehk elujõuetus. Sellest räägime edaspidi veel.