Tervis on puhtus

Hingeline puhtus tagab füüsilise puhtuse.

Millega Te midagi puhastate kui see on mustaks saanud? Veega, eks ole. Või tuli Teil esimesena mingi puhastusvahend meelde? Ega ma ei imestaks, sest puhtusega liialdamine on tavaline. Vastsündinud maimukegi pistetakse spetsiaalselt selleks otstarbeks isiklikult Teie lapsekesele väljamõeldud maailma parimasse seebivahtu. Sellist reklaami usutakse. Kõik on ju kontrollitud ja terviseametiga lubatud, õigustatakse. Aga kas seda tarvis on, selle peale nagu ei tulegi.

Lapsele ei ole enne aastat mingit pesuvahendit, ka mitte seepi vaja kui ta just isa auto remonttöödel abistamas ei käi. Liigne puhtus hävitab nahka kaitsvad bakterid ja laps läheb kärna. See on keha protest ebaloomuliku pealesurutud olukorra vastu, mis teda oma sõpradest - vajalikest bakteritest - lahutas. Seda, mis selleks ettenähtud sõbrad tegid, peab nüüd keha ise tegema hakkama. Tal ei ole muud vahendit kui koemahl ehk lümf, mis igast poorist välja hakkab mullitama ja heal juhul kärnaks kuivab. Kärn on alati olenemata kohast ükskõik kus mahavaigistatud ehk allasurutud haletsemise energia. Kärn on kuivanud kurbus.

Kui Te ei ole lapse sünniga rahul, siis Te ei ole sünnituseks vajalikku eeltööd teinud ja Te olete oskamatu ja abitu. Kui Te oma oskamatust ja abitust häbenete, siis surute Te teda alla ja ei küsi abi. Suureline: "Oh pole midagi, küll ma hakkama saan," ongi abituse allasuruja kuni tekib kurbus oma saamatuse pärast. Varsti ongi pisarad käes. See on juba enesehaletsus, mis muutub olukorra haletsemiseks ehk lapse haletsemiseks kuna tema ongi see olukord, mis Teid nutma ajas. Haletsemine tekitab normaalse elujõu languse ehk jõuetuse.

Arusaam mikroobidest on kui millestki õudsest, millega tuleb ilmtingimata ja igaks juhuks täie rauaga võidelda. Bakteritsiidsed pesuvahendid, seebid, oh häda, isegi hambapastad on juba olemas. Kes kardab, see vihkab ja võitleb. Kui olete sellise vea teinud ja Teie väikelaps on allergiline, siis teadke, et haiguse väljapesemiseks on kaks tõeliselt head vahendit: puhas vesi väliselt ja kitsepiim sisemiselt. Taimeteedest, mis sobivad nii seesmiselt kui ka väliselt ma siinkohal ei räägi.

Kits on loom, kes sööb kõiki taimi, mis antud piirkonnas kasvavad ehk antud taimekooslusse kuuluvad. Ta ei põlga ära isegi nõgeseid ja takjaid. Tema piim on sellepärast täiuslik, meenutades kõige enam emapiima. Teda pole vaja keeta ega lahjendada, ta ei tekita allergiat ja on kõikide haiguste raviks parim vahend. Ta on toitja ja puhastaja üheaegselt, seepärast on ta eriti laste allergiliste haiguste raviks ideaalne. Nii mõnedki vanemad on lapse haiguse pärast isegi kitse soetanud ja nad pole kahetsenud. Ka vanad väetiks jäänud inimesed on kitsepiimaga uuesti jalule tõusnud.

Kitsepiima omadused:

  • valku keskmiselt 4,49%, rasva 4, 37%,

  • tänu peenemale struktuurile on lehmapiimaga võrreldes 5x paremini omastatav,

  • tema rasvhapetel on unikaalne ainevahetust korrastav võime vähendada kehas kolesterooli,

  • sisaldab lehmapiimaga võrreldes rohkem rauda, vaske, magneesiumi, mangaani, koobaltit, tsinki, fosforit, ja bioloogiliselt aktiivset kaseiini,

  • temas on lehmapiimast 2x rohkem A-vitamiini, 50% rohkem B1- ja 80% rohkem B2-vitamiini, samuti C ja D-vitamiini,

  • erinevalt lehmapiimast on ta aluselise reaktsiooniga, mistõttu sobib ka mao ülihappesuse raviks,

  • kitsepiimal on kõrge infektsiooni- ja hemolüüsi ehk punaste vereliblede lagunemise vastane toime,

  • teda kulub lapse päevase loomse valgu ja rasva vajaduse rahuldamiseks 30-40% vähem kui lehmapiima.

Kitsepiima raviefekt on individuaalne, kuid enne nädala möödumist ärge seda oodake. Kui alguses allergiline lööve intensiivistub, siis see on puhastumise tunnus, mis ütleb, et suurendage piima päevast kogust 0,5 liitrini. Jätke esialgu ära kõik muud toiduained, sest kitsepiimast saab imik kõik, mida vajab.

Kitsepiim ravib lisaks allergiale kehvveresust, isutust, mao ülihappesust ja haavandtõbe, bronhiaalastmat, tuberkuloosi, düstroofiat ehk keha kudede toitumishäiret, rahhiiti jt ainevahetushäireid, kurtumust. Lehmapiima allergiat on kahesugust: 1. valguallergia - seda kitsepiim ravib, 2. suhkruallergia - seda ei ravi. Kitsepiima ravitoimete uurijad ei jäta märkimata, et kitsepiim ei ole imerohi kõikide haiguste vastu, millega ma olen nõus. See tähendab halvast mõttest ei ole ükski hea asi tugevam.

Meie materialiseerunud halvad mõtted peab vesi kehast välja pesema. Vesi peseb keha seega nii väliselt kui ka seesmiselt. Kas teate missugune vesi? Kehas on kaks vedelikku: veri ja lümf. Kumb on Teie meelest puhastaja? Kui arvasite, et veri, siis eksisite. Veri on toitja ja õppetundide tooja. Kõik materiaalse, mis me kehasse võtame, toob veri rakkudeni materiaalselt. Kõik materiaalne on vaid materialiseerunud vaimne, mida nüüd materiaalsel tasemel õppima peame. Veri võib tuua mürgi, aga kui lümf oleks puhas kui allikavesi, siis ta viiks mürgi nii kiiresti rakust välja, et mürgil ei jääks aega rakku kahjustada, mürgitada. Rakku jääks ainult info toimunust, mida lõppkokkuvõttes oligi tarvis.

Mida saastunum on lümf, seda paksem ta on ja seda aeglasemalt ta voolab. Ta ei jõua õigel ajal kohale ja ta on nii reostunud, et ei puhasta. Rakud kahjustuvad. Kui poleks stresse, siis saast lümfis ei peetuks. Missugune stress on lümfi saastaja?

Tuletage meelde missugune stress teeb lümfi ninas tatiks. Solvumine, on nii? Sageli solvuva inimese ninasse ei mahu solvumise energia ära. Ta otsib endale suurema mahuti, nagu öeldes, et kui sina solvumata elada ei saa, siis pean mina väljapääsu leidma. Solvumised ühe asja pärast kogunevad ühte kohta, solvumised teise asja pärast kogunevad teise kohta ja nii edasi. Kokku on see solvatus. On inimesi, kes solvuvad nähtavalt sageli, aga nohu neile ei teki. On neid, kes justkui üldse ei solvu, aga on haiged. Mõlemal juhul koguneb varjule surutud solvatus kehasse. Ühel hetkel on lümf kehas tatiks muutunud ja kuna tatiga midagi puhtaks pesta pole võimalik, siis jääb keha haigeks.

Haigus võib haarata ühe organi, näiteks: nina, silma, kõrva, kopsu, neeru, südame, maksa jne. Või koe, näiteks: luukoe, lihaskoe, rasvkoe, sidekoe, närvikoe. Või piirkonna, näiteks: käsi, jalg, pea, kõht, selg. Või organsüsteemi, näiteks: närvisüsteem, ainevahetus, südame ja veresoonte süsteem, kuse ja suguelundite süsteem, seedesüsteem, vereloome süsteemi, lümfisüsteem. Kõik sõltub meie solvatuse iseärasusest.

Millest tekib solvatus?

Sellest, et inimene ei saanud seda, mida tahtis.

Tegelikult ei saa inimene kunagi mida ta tahab. Ta saab alati selle, mida ta vajab. Kui me taipaksime ükskõik missuguse tahtmise puhul küsida: "Kas seda on tarvis?" ja maldaksime ära oodata vastuse iseenda seest, siis saaksime aru, kas seda oli vaja või mitte. Mõlemal juhul on hing rahul. Kui ei vaja, siis ei vaja ja asi on unustatud. Kui on vaja, siis ajame sihikindlalt ja kiirustamata oma asju, klammerdumata eesmärki.

Me vajame 10 korda rohkem kui me saame. Oma vajaduste tunnetamine paneb meid neid vajadusi saavutama. Kuna me oma hirmudega teeme vajadused tahtmiseks, siis me kulutame oma tahtmiste saamiseks 10 korda rohkem aega, jõudu ja vahendeid ning lõppkokkuvõttes saame ikka 10 korda vähem kui vaja. Lisaks solvatuse. Kui me oma tahtmised vabaks laseksime, siis me tegutseksime vajaduste ajel ja me saaksime kõik, mida vajame ja solvatust ei tekikski. Teda kui õpetajat pole tarvis kui inimene õigesti mõtleb. Jätke meelde, et tahtmisega kaasneb alati solvatus. Ka siis kui tahate seda, mida vajate.

Hea inimene tahab head ja seepärast on hea inimese nina märgatavalt sagedamini tatine kui halva inimese nina. Võibolla olete sedagi isegi märganud. Hea inimene solvub seda enam kui ta peab enda õiguseks saada seda, mida ta tahtis. Halb teab, et tema on halb ja tal pole õigust seda nõuda, mida ta tahaks. Halb inimene jääb kohe nõusse, et pole head ega halba inimest, et inimene lihtsalt on. Heale inimesele on seda lihtsat tõde väga raske selgeks teha, sest tal on hirmus raske priitahtlikult loobuda oma hea inimese oreoolist.

Kui inimene tahab vähest, siis ta saab selle, kui ta vajas seda. Solvatuse saab pealekauba. Kui inimene tahab suurt, siis ta ei saa seda kui ei vaja, aga solvatuse saab see-eest suure. Aga kui inimene tahab eriti suurt, siis samuti ta ei saa seda kui ei vaja, aga solvatuse saab eriti suure. Nii koguneb solvatus väikestest tahtmistest tilgakaupa, suurtest kulbikaupa ja eriti suurtest kopsikuga. Ühel hetkel on mõõt täis ja mõõdab inimesele haiguse vastavalt ta mõõtude suurusele.

I. Kui inimene tahab maiseid rikkusi, siis ta solvatus koguneb füüsilise keha haigusteks.

II. Kui inimene tahab hingelisi väärtusi - armastust, lugupidamist, au, tähelepanu, hoolitsust, mõistmist, hellust jne - siis solvatus koguneb hingehaigusteks: psüühiliseks tasakaalutuseks, neuroosideks, psühhoosideks. Kui neid energiaid vaoshoidmisega, viisakaks ja intelligentseks olemisega, enesesisendusega või ravimitega alla surutakse, siis tekivad rindkere organite või kudede haigused.

III. Kui inimene tahab vaimseid väärtusi, siis ta peab vaimsuseks kindlasti tarkust ja siis ta hakkab õppima. Nii muutub ülendumine ehk vaimse kasvamise vajadus tahtmiseks olla kellestki või millestki üle ja kui oma tahtmise sai, siis tekib tahtmine saada ülemuseks. Pole võimatu, et ülendumine muutub ülbitsemiseks.

Targale inimesele on ühiskondlik positsioon eluliselt tähtis ja kukkumine sellelt võib ta isegi surma viia. Kui ta ennast tõsimeelselt teistest vaimselt paremaks peab, siis ta kukub ennast katki. Ühiskondlikult kõrgem positsioon on valitav, seepärast ajutine ja ebakindel. Palju kindlam on ametialane positsioon, mis teadmiste ja kogemustega teistest parem võimaldab olla. Kes positsiooni saavutamise nimel teeb näo, et ta teistest vaimuvara poolest üle on, sellele on kukkumine hea õpetlik mats. Ühele lööb mats aru pähe, teiselt lööb sellegi natukese minema, mis enne oli.

Tahtmatus oma rumalust tunnistada sunnib õppima, õppima ja õppima, et tõestada, et teised olid teda kukutades rumalad ja on edasi. Tema peast saab prügikast, mille kaas ühel päeval enam kinni ei mahu. Nii tekivad aju haigused, millest kõige raskem on vaimuhaigus. See on kõige hullem, mis inimesega juhtuda saab. Ükskõik missugune haigus inimese siit ilmast ära viib, ikkagi on see vaid õppetunni lõpp ja vahetunnile minemine. Kui vaim ära läheb, siis on inimesest loom saanud ja see on ainukene tagasiminek arenguteel. Seepärast on hulluksminemist alati kõige rohkem kardetud.

Kui Te mõtlete praegu kui palju on Teil olnud ja on kõikvõimalikke tahtmisi, siis võite aru saada kui palju Teis on saasta. Lisaks mittetahtmised, mis samuti on tahtmised. Tahan head ja ei taha halba on sisuliselt üks ja sama. Saastaks muutub kõik, mida inimene pole välja mõelnud, välja öelnud või välja elanud.

Välja mõtlemine ehk meeleparandus arendab vaimu,

välja ütlemine kergendab hinge, aga öeldu koguneb varsti uuesti hingele.

Välja elamine kergendab keha ja hinge, aga on üks suur enesepettus.

Inimeseks olemise tunnuseks on mõtlemisvõime. Kes väidab, et loom üldse ei mõtle, see eksib. Loom on loodud elu säilitamiseks ja arenemiseks; inimene - elu edasiarendamiseks. Arenemine ja arendamine on kaks eri asja. Mõlema jaoks on esmatähtis südamega mõtlemine ehk ellujäämise võimaluse äratundmine ja sellele tundele vastavalt käitumine. Loomalik mõttelaad arendab horisontaalenergiat ehk materiaalset maailma, inimlik mõttelaad vastupidi vertikaalenergiat ehk vaimset maailma. Nii inimene kui ka loom on teineteise õpetajad.

Vahel öeldakse, et loom on arukam kui inimene. See on madalaim hinnang, mis inimesele anda. See tähendab, et loom sööb ise kui ta kõht on tühi. Inimese saamahimu ajab teda teise käest viimast ära võtma ka siis kui enda kõht täis on. Loom on hoidja, inimene on raiskaja. Loomad meie ümber õpetavad mõistma loomi meie sees, et me Inimese endas üles leiaksime.

Niisiis: hirmunud inimene elab tahtmistega. Tahtmisi on lõputult palju ja igaüks neist toob kehasse väikese või suure solvatuse, mis teatud hetkel materialiseeruvad vastavaks haiguseks. Pole asja, mida inimene ei tahaks ja mille kohe kiiremas korras mittesaamine teda ei solvaks. On solvumisi, mida tunnetame ja teadvustame, aga on solvumisi, mida ei tahagi teadvustada, sest see alandab ennast iseenda ees.

Neelame solvatuse alla ja teeme näo, et midagi pole olnud, aga seedetrakt peab solvatuse läbi seedima. Kuna solvatus pole toit, siis seedetrakt teda seedida ei suuda. Seedetrakti haigestumine näitab, et inimene pole saanud seda teha, mida on tahtnud. Suhtumine iseendasse määrab teiste suhtumise minusse ja nii oleme sunnitud alla neelama solvatuse sellest, mis teised minuga teevad.

Oskamata olla mina ise paneme ennast teistest inimestest sõltuma. Kord püüame olla head ja õigustame teise solvavat käitumist. Kui keegi noomib, et miks sa endaga nii lased teha, siis vaigistate teist, et oh pole midagi. Tal on raske lapsepõlv ja õnnetu elu olnud, ega ta muidu nii ei käituks. Küll ma neelan selle alla. Neelategi.

Teinekord ei tahaks solvatust kuidagi alla neelata, aga peate, sest sellest sõltub väga palju. Surute õnnelikku nägu tehes hambad risti ja kannatate, et öökima ei hakkaks. Pärast vihkate iseennast teise tagumiku lakkumise pärast. Seedetrakt jääb aina haigemaks. Kui tänaval mõnda koolijütsi nina nokkimas ja tatti sõrmega suhu toppimas näete, siis raevute, et miks laps nii vastikult käitub ja miks lastele nina nuuskamist ei ole õpetatud. Te ei saa aru, et tema on praegu Teie õpetaja. Ta ütleb: "Mina olen tatisööja, aga sina oled ka. Minu maine tatt seeditakse seedetraktis läbi, aga sinu vaimne tatt teeb sinu seedetrakti haigeks kui sa teda vabaks ei lase."

Vahel oleks nagu südamesse sülitatud. Olete midagi väga pühaks pidanud, selle nimel elanud, kogu hingejõu sellesse pannud ja tunnete kui valusalt teise hinnang otse südamesse läks. Olete haavatav, sest tahate, et teine samu asju, mis Teie, pühaks peaks. See tähendab tahate teist enda sarnaseks teha. Te ei saa aru, et olete oma pühadusse klammerdunud ja sellega hävitate oma pühadust. Teine tegi samuti. Vahel olete selliselt solvatud juhuslikust sõnast tänaval või täiesti võõras seltskonnas, kus Teist ja Teie väärtushinnangutest midagi ei teata.

Mida südamlikum tahate olla, seda südametumad solvangud endasse tõmbate nii, et süda haigestub. Teine ütles või elas välja oma arvamuse, ta ei tea aimatagi, et Teie selle südamesse võtsite ja sinna jätsite. Kui ta teakski, ega tema seda Teie seest välja ei saaks võtta. Teie õppimata õppetükki ei saa keegi teine ära õppida.

Näkkusülitamise mõistet pruugitakse ka sageli. Primitiivsed inimesed teevad seda füüsiliselt, arenenud inimesed vaimselt. Tark inimene võib ka teisele oma arvamuse näkku karjuda nii et sülg sama teed lendab, aga oma intelligentsuse eest hoolt kandev raevunud inimene võib ilma sülitamiseta teisele nii näkku sülitada, et teine ei anna eluaeg enam näole. Eriti siis kui teine tunneb, et minu tarkusele või targale tööle sülitati ja et see sülitaja ei vääri ei mind ega minu tarkust. Selline kibestumine võib näkkusülitatul näost näha olla niikaua kuni ta oma kibestumist vabaks ei anna.

Näkku sülitatakse sellele, kelle illusioonid on liiga suured. Nägu väljendab suhtumist illusioonidesse. Vajaduste järgi elav inimene ei oota ega nõua oma illusioonide täitmist teistelt. Mida suuremas vaimustuses Te oma ilusatest illusioonidest olete, seda vähem oskate nende elluviimise võimalusi arvestada. Kui Te väsimatult oma tahtmist ajate, siis teise kannatus katkeb ja ta ütleb Teile otse näkku, mis öelda on. Tunnete, et Teile sülitati näkku. Olete südame põhjani solvunud, et Teile ei antud sõnaõigust. Te küsiksite endalt: "Miks nii juhtus?" siis Te saaksite aru, et seda, mida Te temale tegite, seda tegi tema teile.

Vahe võib ainult selles olla, et üks mõtles ja teine ütles. Kas Te teate, mida teeb abitu inimene, kes on käsist-jalust seotud ja kellelt ikka veel midagi välja pinnitakse? Ta sülitab oma piinajale näkku, tulgu siis mis tuleb. Kui Teile oma arvamus näkku sülitatakse, siis on Teie tahtmine üle mõistuse käivalt suur olnud. Kui lasete oma tahtmise vabaks, siis andestate ka sülitajale, sest Te saate aru, et olete teda provotseerinud.

Olgu tahtmine milline tahes, ta on ikkagi tahtmine midagi või kedagi saada. See tähendab, et ta on saamahimu. Kui tahame asja saada, siis on see väike tahtmine, olgu see või miljon. Kui tahame inimest saada, siis on see suur tahtmine ja see võib maksta palju miljoneid. Tulemuseks on, et saite ta keha. Kui tahate selle inimese armastust saada, siis võite maksta oma eluga, aga armastust Te ei saa.

Armastus ei ole saamine, armastus on andmine. Oma tahtmise mittesaamine võib Teid pööraseks ajada. Võite mis tahes heategusid korda saata, et tõestada, et olete tema armastust väärt. Võite kogu maailma silmis olla jumaldatud, aga niikaua kuni oma tahtmisi vabaks ei anna ei anna tema teile seda, mida Te tahate. Inimesed, kellel on raha, väge ja võimu, võivad oma tahtmistest hulluda, aga kui nende saamahimu kasuahnuseks muutub, siis surm kutsub nad ära.

Saamahimu on tahtmine saada.

Kasuahnus on tahtmine võimalikult ruttu, võimalikult palju, võimalikult head. Neid eristab ainult ajafaktor. Kiirus ehk hirm, et ma ei saa seda, mida tahan, teeb saamahimu kasuahnuseks. Kui hakkasin neid energiaid inimeste sees vaatama, siis nad näitasid ennast üldtuntud sümbolitena, mille vabastamine on igaühele jõukohane.

Saamahimu on inimese sees. Saba ja sarvedega, nagu teda joonistatakse.

Kasuahnus on Surm inimese sees. Tõeline musta mantliga vikatimees.

Saamahimu teeb inimese elu põrguks ja see inimene teeb teiste elu põrguks. Inimene ise sellest tavaliselt aru ei saa. Kui keegi ütleb Teie kohta, et see inimene on püsti kurat, siis ärge enam oodake, et keegi seda Teile näkku ütlema tuleb. Vabastage oma kuradit. Ütleja nägi Teis küll kõigepealt iseennast, aga kui tema kurat poleks Teie omast väiksem olnud, siis ta oleks Teile seda otse näkku öelnud. Tema pisike kurat kardab Teie suurt kuradit.

Alati kui tundub, et elu on põrguks läinud, vabastage oma põrguvürsti . Vastasel juhul kasvab ta hopsti ootamatult vikatimeheks, kelle töö on niitmine. Sama armutu niitmine kui on Teie kasuahnus. Ühe niidab korrapealt, teist tonksib pikka aega. Kes tahab materiaalset kasu niita, seda niidetakse jalust alates. Kes tahab au ja kuulsust niita, seda niidetakse peast alates. Surm tuleb appi siis kui näeb, et see inimene selles ilmas enam nagunii midagi enam ei õpi.

Tahtmine on väga lai mõiste. Mõni inimene solvub juba sellest kui tema vaikset hirmunud hiirena ootamist tahtmiseks või, veel hullem, saamahimuks nimetatakse. Ta pole midagi saanud ja ei saagi, aga ikka peab saamahimulise nime kandma. Samal ajal see, kes valjul häälel kuulutab, et tahan jah saada, olen jah ahne, on veel aussegi tõstetud. Ootamine, igatsemine, soovimine, tahtmine, nõudmine kannatlikult või kannatamatult, vaikselt või valjult, mõttes või teos on sisuliselt ikka saamahimu.

Saamahimu võib tekitada vaikse varjatud solvumise, mida keegi, ka ise mitte, tähele ei pane või äärmuslikult suure solvatuse, mida ei saa ega taha peita. Haigused vastavad solvatuse iseärasustele. Kes seda kõike näidata ei julge, saab varjatud haigused. Kes oma halba näidata julgeb, see saab nähtavad haigused, sest julgus on tundmatuseni allasurutud hirm, mis oma paremust argade ees demonstreerimata jätta ei saa. Julgus on uhkus, mis ei saa ennast eksponeerimata elada. Uhkus ja solvatus teineteiseta ei eksisteeri. Mida suurem on uhkus, seda suurem on solvatus ja mida rohkem inimene solvub, seda suuremaks kasvab uhkus. Niikaua kuni on ninali maas.

Saamahimu ja kasuahnus on materiaalse tasandi mõisted. Maise põrgu teeme endale ise ja siis põgeneme oma loomingu eest surma, mis tegelikult on igavene elu. Taevas on see paradiis, mida pidevalt igatseme. Kui sinna jõuame, siis tahame jälle maa peale tagasi. Olles taas siin, unustame taeva tarkused ja läheme saamahimuga jälle kaasa.

Saamahimu teeb inimese hingelt räpaseks ja ta lümf muutub solgiks. Lümfisüsteemi saastumine kriitilise piirini ei võimalda kehal enam edasi elada.

Kasuahnus teeb inimese hingeliselt veriseks ja ta veri läheb paksuks. Vere tihenemine kriitilise piirini verevoolu seiskumist ja keha surma. Nii saigi hing ebameeldivustest lahti, nagu inimene, siis kui ta veel elas, tahtis.

Lümf on sümboolselt mees. Mees on Vaim nagu Taevas, kes loob Maad - materiaalsust.

Veri on sümboolselt naine. Naine on Hing nagu Maa, kes loob Taevast - vaimsust.

Lümf on elumahl, veri on elu ise.

Nii, nagu lümf on vere osa, nii on mees naise osa. Nii nagu veri koosneb poolenisti lümfist, nii koosneb naine poolenisti mehest. Teie suhtumine emasse ja naistesse ning isasse ja meestesse peegeldub Teie vere ja lümfi seisundis.

Veri koosneb lümfist ja vere vormelementidest. Täpselt samuti nagu Taevas ümbritseb Maad, et Maa ei hävineks, ümbritseb vereseerum ehk lümf vere vormelemente, et need ei hävineks. Ehk nii on vaim loodud hoidma hinge, et keha ei hävineks. Ehk nii on mees materiaalsel tasemel loodud hoidma naist, et elu ei hävineks. Selle looduse loomingu iseenda sees võime hävitada oma eksliku suhtumise ühe hingetõmbega.

Mees ja naisenergia tasakaal kehas tähendab tervist. Väike tasakaalust hälbimine tähendab väikest haigust. Suur hälbimine - suurt haigust. Kui tahate midagi isa, mehe, poja või meessoo käest ja ei saa, siis Te solvute ja Teie lümf sai tilga tatti juurde. Kui tahate midagi ema, naise, tütre või naissoo käest ja ei saa, siis veri sai tilga tatti juurde. See tähendab, et Teie veri toidab Teid juba algselt solvatusega. See tähendab, et vihastades ema peale vihastate isa peale kindlasti. Üks viha sünnitab teist viha ja tagajärjeks on haigus.

Tahtmisi on igal inimesel lugematult palju ja neid tuleb aina juurde. Neid korraga vabastada pole võimalik ega vajalik. Konkreetne tahtmine teab ise, millal endast märku anda, et Te ta vabastaksite. Kui Te iga päev natukenegi oma mõtetele tähelepanu pöörate, siis Te nendest mööda ei jookse. Kui jooksite, siis nad näitavad, mis stress inimesega teha võib.

Kirjeldan mismoodi väljendab ennast tahtmine, et mind ei sunnitaks ehk tahtmine elada vabalt ehk solvatus sundimisest: rähmas silmad, rasvased juuksed, keha lössis ja meeled nüristatud. Väsimus sundimisest on võtnud lootuse, et silmad näeksid midagi peale käskimise, kõrvad kuuleksid midagi peale tahtmiste, nina haistaks midagi peale saamahimu, keel maitseks midagi peale saagihimu ja käed kombiksid midagi, millele kohe hinda külge ei panda.

Solvumine koguneb ninasse, solvatus - kehasse.

Mõlemad stressid võivad tekkida iseseisvalt ja iseseisva haiguskoldena ka vabaneda, aga võivad ka teineteiseks üle minna. Solvumiste allaneelmine või südamesse võtmine tekitab solvatuse. Nina on, nagu näete, otseühenduses III ja IV t¹akraga.

Vaimolendil on eneseteadvus ehk teadmine iseenda minast. See on arusaamine enda arengust, hingelisest ja intellektuaalsest olemasolust. Hirm teeb eneseteadvusest iseteadvuse, enda isiku ületähtsustamise. Uhkus ja kõrkus on iseteadvuse väljendusvormid. Uhkus solvub, kõrkus on solvumistest üle. Solvuda võib teiste ja iseenda peale. Ninatarkus solvub rohkem teiste peale. Iseenese tarkus solvub rohkem enda peale.

Ninatarkusel on kombeks teistele ninna karata. Kui ninatarkusele pihta antakse, siis see ninna tavaliselt jääbki, sest ninatarkus oma ninast kaugemale ei näe. Ta näeb, et temale tehti liiga. Pärast paljukordset nina pihta saamist õpitakse maailma suhtumist iseendasse nägema ja solvumist varjama.

Valusate kogemuste kaudu õppimine tekitab ja kasvatab iseteadvust ehk ainult iseenese tarkusega elamist, mille kaudu kannatamine kasvatab solvatust. Iseteadev inimene annab armutult nina pihta endast rumalamatele ja saab ise vastu vahtimist endast targematelt, sest ta uhkus tahab tõestada oma paremust. Kõik, mis füüsilisel tasemel temast üle on, see tähendab teda alandab, selle ta neelab alla, et sellest üle olla. Selle, mis hingelisel tasandil temast üle on, selle võtab südamesse. Ohtlikum on see solvatus, mis on südames, sest see ohustab armastust.

Iseteadvus ehk ainult iseenese tarkusega elamine on egoism ehk kõrkus.

Solvumine muutub solvatuseks neelus, kust ta seejärel alla neelatakse või südamesse võetakse. Kuidas? Iseteadvuse ehk iseenese tarkuse abil. Kui inimene on sunnitud iseenese tarkuse rumalust tunnistama, igapäevasemalt öeldes on see lihtsalt rumalus, siis ta neel jääb haigeks. See tähendab, et inimene on solvunud. Umbmäärane solvumine on alateadlik iseenda peale solvumine. Mida rohkem solvumine lausvihana väljendub, seda valusam on neel. Igapäevasemas kõnepruugis väljendades, mida rohkem inimene iseennast vannub, seda haigem on ta kurk.

Iseenda rumaluse teadvustamine alandab eneseuhkust ja paneb inimese oma rumalusest sõltuma. Alandatus tekitab põletiku. Talumatu alandatus tekitab neelu mädapõletiku, mille sagedamateks tüsistusteks on südame, neerude või sidekoe haigestumine. Mida kurjem on inimese viha iseenda rumaluse ja selle tagajärgede peale, seda kurjemad on tüsistused.

Meil on tavaks neelu kurguks nimetada. Kurgumandlite põletik ehk angiin on tuntuim kurguhaigus. Kurgumandlid on kurgu kõrvad ehk iseteadvuse kõrvad, mis lokaatoritena seda püüavad, mille abi iseenda nina püsti ajada saaks. Uhkus, mis ei lase tarkusel arukuseks muutuda, veab inimest varem või hiljem alt ja mida targemaks inimene ennast pidas, seda rohkem ta ennast vannub ja seda raskem on angiin. Või lapse angiin.

Tuletage oma lapse viimase angiini eelset päeva meelde. Kiitsite last mitu päeva ja sellel päeval eriti, aga siis saite teada, et ta polnudki nii hea nagu Te teadsite. Teie solvumine paiskus süüdistusena lapse peale. Ta rõõmust särav nägu kustus, tuhmus, sulgus. Te ei pannud seda tähele, sest võidurõõmutsesite oma õiglase vihas ja hävitasite väikest valet, millega laps ennast paremana näidata tahtis, sest kartis aus olla. Käsutasite lapse magama ja ta läks. Vaguramalt kui tavaliselt. Mõne tunni pärast oli ta juba kõrge palavikuga angiinis. Täiesti terve laps ja haige!

Võite kätt südamele pannes vanduda, et haigus tekkis mitte millestki, sest külma ta eile ei saanud. Peate haiguste põhjustajaks ikka veel füüsilisi faktoreid. Teie oma õiguses ei märganud, et lapse vagurus oli iseenesesse sulgumise protsess, mille puhul iseennast oma enesehaletsuses samamoodi vihatakse, nagu teine seda tegi. Abitus aidata oma vanemat, tekitas mõlemapoolse haletsemise, millega vanema viha lapsesse kandus. Selle kõige taga oli Teie enda meeleolu muutus. Mitu päeva olite enese üle uhke, aga kiitsite last, sest nägite lapses iseennast. Siis meeleolu langes ja pahameel sellest sadas lapsele kaela. Tema võttis kõik omaks ja haigestus.

Te võite ükskõik kelle peale nii maru vihane olla, et ahmite õhku - viha tahab lämmatada. Elu tundub Teile ebaõiglane ja tarvitseb lapsel sellel hetkel Teile jalgu jääda kui Te ta peale röögatate. Laps, kes päeva jooksul mingist väikesest keelust üle astunud on, tunneb ennast süüdi ja võtab Teie viha täielikult endasse. Mõne tunni pärast on tal lämmatav kurguhaigus. Üks selline on difteeria. Kuna rasketel aegadel on ta lapsi epideemiatena teise ilma viinud, siis praegusel ajal lapsi vaktsineeritakse difteeria vastu. Kuna mõte on igast maisest vahendist võimsam, siis difteeria asemel kimbutab tänapäeva lapsi kõrikramp - larüngospasm.

Kõri on haige ka sarlakite puhul. Kuulsin kuidas üks välismaa arst rääkis lapsest, kes oli tema juurde sattunud sarlakitega. Enne seda oli teda juba 13 korda sarlakitega ravitud. Vaatasin haiguse põhjust. See on kurb lootusetu kangekaelne uhkus, mis ise silmad pisaraist kirbed sunnib oma kaela sookure kombel püsti olema. Lapses - perekonna elu peegelpildis materialiseerus see energia sarlakiteks. Immuunsust, mis sarlakite läbipõdemise järgi peaks tekkima, ei olnud tekkinud, sest beeta-hemolüütiline streptokokk, mis sarlakeid põhjustab hävitati ravimitega kohe kui haigusnähud tekkisid. Aga stress, mille väljanäitamine on keelatud ja millest seepärast aru ei saada, kerkib sama haigusena aina uuesti ja uuesti pinnale.

Meditsiiniliselt on neelupõletike põhjustajaks mikroobid. Kirjutasin Teile tutvumiseks Kliinilise mikrobioloogia käsiraamatust, 1998, sagedamini esinevate mikroobide nimed välja. Vaadake tabelist, missuguste mõtetega ehk stressidega inimene oma mikroobe paljunema sunnib.

TABEL.

VIIRUSED:

Rhinovirus - meeleheitlik heitlemine oma vigade pärast.

Coronavirus - kuivale sattunud kala kombel õudusega oma vigadele mõtlemine.

Adenovirus - võimatu võimalikuks ehk oma vigade lunastamiseks tegemise nimel rabelemine.

Influenzavirus ehk gripiviirus A ja B - lootusetus oma vigu heastada, masendus, tahtmine olemata olla.

Paramyxovirus - tahtmine kõiki oma vigu üheaegselt parandada teades, et see on võimatu.

Herpes simplex virus ehk lihtne ohatis - maailmaparandamine ehk uhkes enesesüüdistustes enda kohustamine kõike heaks tegema. See stress võib kasvada maailmavallutuse ideeks.

Coxsackievirus A - oma vigadest teadlikuna roomajana edasi püüdlemine.

Epsteini - Barri viirus - oma väikeste võimaluste juures suuremeelsuse mängimine lootuses, et pakutut vastu ei võeta. Samaaegselt enda süüdistamine, et mis ma lolli mängin, mis ma jaman jne.

Cytomegalovirus - teadlik mürgine viha oma saamatuse ja vaenlaste vastu ning tahtmine kõik üheks halliks massiks teha. See on vihkamise realiseerimine.

Omandatud immuunpuudulikkuse viirus (HIV) - isekas paindumatu tahtmatus olla mittekeegi.

KLAMÜÜDIAD JA MÜKOPLASMAD:

Mycoplasma hominis - iseenda leppimatu vihkamine oma arguse pärast, mis sunnib jalga laskma. Püstipäi suremise idealiseerimine.

Mycoplasma pneumoniae - ülekohtuselt väikeste võimaluste teadvustamine, aga sellele vaatamata oma tahtmiste ajamine.

Chlamydia trachomatis - abituse pärast vägivallaga leppimise viha.

Chlamydia pneumoniae - vägivallale meelehea ehk pistise pakkumine teades, et vägivald võtab pistise vastu ja teeb ikka oma.

BAKTERID:

Streptococcus pyogenes - vabadusest ja õigustest ilmajäetu julm tahtmine kedagi orgi otsa ajada. Oma talumatu alandatuse realiseerimine.

Teised beetahemolüütilised streptokokid (S. anginosus)- üheksanda laine kombel jõudu kasvatav vihane väljakutse vabaduse äravõtjatele: võin ka ilma vabaduseta elada, olge pahad, tahtke, nõudke, aga ma elan ja kasvan teie kiusuks.

Arcanobacterium haemolyticum - väiklase õeluse ja kahjurõõmsa pahateo kordasaatmise paraja hetke passimine.

Actinomyces pyogenes - pealtnäha rahulik püüniste ja võrkude ülesseadmine, et tasuda saaks.

Corynebacterium diphtheriae - julm tundetu tahtmine kedagi üles puua.

Bordetella parapertussis - samale samaga vastamine ehk oma solvatud ebaõigluse tasumine abivajajate, kes siis kui mina abi ootasin, minust mööda marssisid.

Bordetella pertussis - nagunii allajääja meeleheitlik võitlusvõimetu viha, lakkamatu varjatud võitlemine ülekohtuga.

Neisseria gonorrhoea - uhkus ja üleolevus ka siis kui ise on kõrini solgis, seletamatu väljakutse ja kättemaks raske olukorra tekitajale: "Vaata nüüd, mis sa tegid!"

SEENED:

Candida albicans - allandmine ja võimetu viha lootusetus olukorras, kus nagunii pole midagi teha, aga nagunii peab saama midagi tehtud. Lihtsamalt öeldes on see sitast saia tegemise kangus.

Cryptococcus neoformans - enda kogumine, protestiks eesmärgi mahalaitjatele, eesmärk eriti täpselt kümnesse tabamisega kätte saada.

Sporothrix echenckii - teadlik tahtmine endast viimane välja pigistada ehk kannatada, et endale ja teistele midagi tõestada.

Kõik seened näitavad eriliselt äärmuslikku saastatust. Kui keegi kiirustab ennast pesema, siis ta ütleb, et muidu kasvavad seened selga. Väljend on sügavalt elutark ja ütleb, et seened kasvavad sinna, kus on ülisuur saastatus. Keha sisse tekib seentõbi kui inimene tahab kõigele vaatamata tõestada, et ta suudab vabaduseta, nagu seened ilma päikese ja õhuta, eksisteerida. Et ta oma solgi surma ei sureks, selleks tulevad talle seened appi.

Neelus on leitud üle 200 anaeroobse ehk ilma vaba hapnikuta elava, fakultatiivselt anaeroobse ja aeroobse ehk ainult vaba hapniku keskkonnas elava mikroobi liigi. Lapseeas tekitavad neelupõletikku tavaliselt viirused, koolieast alates suureneb järjest enam bakterite osakaal. See tähendab, et väikelaps võtab süü omaks ehk hakkab ennast teiste süüdistamise järgi süüdistama.

Koolieast alates hakatakse enesekaitseks süüd tagasi ajama või teisi süüdistama. See ei tähenda, et paarikuisel lapsel ei võiks mädast angiini olla. Kui lapsel ei ole oma üliarmastava ja maailmaga pidevalt võitleva ema käes enam üldse hingamisruumi, siis tal tekib streptokokiline angiin. Streptokokk on anaeroobne mikroob.

Kui inimene võitleb meeleheitlikult, et vanglat hävitades vanglast lahti saada, siis tekib anaeroobne infektsioon. Kui võitleb meeleheitlikult selle eest, et vanglast vabaks pääseda ehk vangist lahti saada, siis tekib aeroobne infektsioon. Aeroobse infektsiooni eelis on see, et mäda otsib õhku ehk väljapääsu ise. Kolde tühjenedes haiguse ägedus vaibub. Anaeroobne infektsioon väljapääsu ei otsi. Ta saab ka hapnikuta vanglat hävitada. Mida üleüldisem ja ägedam võitlus on, seda lähemal on sepsise võimalus.

Kõri asub V tshakra keskel ja väljendab suhtlemise iseärasusi. Kõri haigestub kui inimene tahab tõestada, et mul on õigus või et sul ei ole õigus. Mida suurem on tahtmine, seda raskem on haigus. Ülisuur hirm, et ma ei saa oma õigust tõestatud, tekitab kõrikrambi. Mida kõvema häälega ehk mida vihasemalt oma õigusi nõutakse, seda vihasem haigus tekib. Hääle kadumine tähendab, et keha ei luba enam kõva häält teha.

Kurgumandlite operatiivne eemaldamine näitab kui operatiivselt tahetakse perekonnas probleeme lahendada. Vanema arvamus, et laps peab suuri ja tarku täiskasvanuid kuulama, lõpeb lapse kurgumandlite operatsiooniga, sest igas lapses tekib kunagi protest teiste inimeste tahtmiste järgi heaks olemise vastu. Teiste tahtmiste järgi elamine, mis alandab eneseuhkust, jätab inimese kurgumandlitest ilma. Kui vanem operatsiooni põhjust ei teadvusta, siis ta kasvatab last samamoodi kui teda on kasvatatud.

Kui inimesel ei ole enam iseteadvuse kõrvu, siis ei saa talle sõnadega vastu olematuid kõrvu lüüa. Iga liigategemine kujuneb nüüd tema iseteadvuse ehk ego kasvatamiseks. Pole võimatu, et eemaldatud mandlitega inimene peab kunagi kuulma, et teda südametuks nimetatakse. Ellujäämise nimel endasse tõmbumine muudab inimese tõesti märgatavalt tundetumaks. Teda ei saa enam niisama lihtsalt teiste meele järgi tantsima panna.

Need, kes tunnevad, et ta haigused on vanematevahelistest konfliktidest pärit, püüavad oma lapsi teistmoodi kasvatada. Näiteks ei sunni last iseendale alluma, aga sunnivad seda kodust väljapool. Tulemuseks on ikkagi lapse kurgumandlite operatsioon. Mandlid on eemaldatud, aga kui laps peab ikka ainult teiste tahtmiste järgi elama, siis haigestuvad neelu teised koed. Tavaliselt peab. Head tahtvad vanemad, kes lootsid, et operatsioon aitab, on pettunud. Lootus muutus lootusetuseks.

See, mis on vanemates, on ka lapses. Lootusetus tekitab nii vaimse kui ka füüsilise lõtvumise, lössi ja ripakile vajumise. Kui tahete teada missugune on Teie lootusetus, et minust ka midagi saab, tehke suu lahti ja vaadake, missugune on Teie kurgulae nibu ehk uvula (lad. k). Kui ei mäleta missugune ta enne oli, siis näete ainult väliseid värvi muutusi.

Liigne punetus väljendab põletikku ehk viha väljapaiskumist.

Laienenud veresooned räägivad, et lükkate eneseteostuse ehk iseendaga tegelemise edasi, sest peate eneseteostuseks teistele tegemist ja teistega tegelemist.

Uvula väike suurenemine ei ole näha, aga see on tunda. Oma tahtmiste allasurumise paratamatus tekitab kurbuse, mis teeb uvula raskeks.

Enda täielikult ja kõiges teiste omaks tegemise kurbus laieneb ka pehmele kurgulaele tekitades seal rebimistunnet krampliku pingeni välja. Tundega, et allpool nina hingamisteede eesseinas on midagi rasket ja allavajuvat, harjutakse. Eriti kui arst on kinnitanud, et midagi haiguslikku seal ei ole.

Kui äge kurbus ehk enesehaletsus teeb uvula silmale nähtavalt veetilga või vesivilli sarnaseks, siis krooniline peidetud enesehaletsus kuivatab need koed ja uvula muutub väikseks teravnurkseks kahvatuks nibukeseks. Raskuse ja ruumipuuduse tunde pärast sagedamini neelatamine aitab päeva ajal uvula verevarustust ja lümfiliikumist parandada, aga öösel mitte. Öösel peab seda norskamine tegema.

Norskamine on lootusetus suhteid korda saada.

NÄIDE ELUST.

75 aastasel naisel oli kurgulaes vähk, mis arvati, et on alguse saanud lõualuust, täpsemini hambast, mille juur, nagu peale väljatõmbamist selgus, oli liiga pikk ja ulatus põskkoopasse. Hammas oli kümmekond aastat haiget teinud, aga naine oli väga kannatlik ja ei tahtnud oma hambast ilma jääda. Ega tal polnud aega arstil käia ka, sest haige ema tahtis hooldamist. Igasuguseid probleeme oli küllaga, enda jaoks lihtsalt ei jäänud aega. Ega see hammas kuhugi eest ära jookse.

Ema surm ja hambast lahtisaamine toimusid enamvähem üheaegselt, täpselt ei mäletagi enam kumb enne oli. Augu paranemine võttis veidike rohkem aega kui oleks pidanud, aga eks ta oli veidi ebatavaline juhus ka. Naine ei mõistnud arsti hukka. Kurgulagi jäi pärast seda veidi nagu tuimaks, aga või ta enam teadis, mis see õige tunne oli.

Rahulik kannataja tüüpi inimene mõtleb ikka niimoodi. Ta oskab ka kõige ebameeldivamale olukorrale veenva põhjenduse leida. No ja arst ütles ka, et selle asjaga on nüüd kõik. Kümmekonna aastaga raskus tasapisi kasvas ja hakkas neelamist segama. Maitsetundlikkuse häire tekkides hakkas peegliga enda suuõõnt uurima, aga kuna midagi ei leidnud, siis kannatas veel.

Pange tähele kui mitu korda ma temast rääkides kasutan sõna "kannatas" ja "aga". Kurgulaes punakat tihedat laiku uurides avastati, et ta põskkoopas on natuke vana paksu mäda. Seda loputati, aga kuna probleem püsis, siis tehti lisauuringud, kus selgus kurb tõsiasi - see on vähk.

See naine üllatas mind oma ennastohverdava siirusega. Ta ütles kohe meie vestluse alguses: "Teate, ma püüdsin andestada, aga ma olen vist nii uhke inimene, et ma ei saa seda teha." "Võibolla ei oska?" küsisin. Oskamatus ei olnudki temale nii suureks probleemiks kui saamatus. Ta põlgas igasugust saamatust. See näitab samuti tema erilist nõudlikkust enda vastu.

Nõudlikkus kasvab rahulolematuseks. Tema loomupäraselt vaoshoitud rahulolematus oli kõrgharidusele iseloomuliku iseeneselt maksimaalse nõudlikkusega veel enam alla surutud. Rahulik loogika, mõistev sõbralikkus, selge mõistus ja oma vigade otsimises kaasamõtlemine on raskelt haige inimese juures harvaesinevad iseloomu omadused, aga temal need olid.

Selgitasin, et põskkoopasse ulatuvad parempoolse purihamba juured räägivad, ema tahtmine oma lapse tulevikku määrata on olnud ülipõhjalik. Ta on oma materiaalsed arusaamad nagu juured lapse tulevikku ajanud. Lühemalt öeldes: ema tarkus on lapse arukusse juured ajanud. Samasugune protsess vasakul pool räägib võimukast isast. Kui laps iseendaks jääb või kasvõi oma koha kätte võitleb, siis sellised hambajuured ei kujuta endast ohtu tervisele. Aga kui laps hea tahab olla ja oma vanema võimukuse all alandatud saab, siis tal tekib hambajuure põletik. Kõige hullem on kui vanemad lapse vaimseid püüdlusi naeruvääristavad.

Lapse elu algab vanematest. Vanemate suhtumine lapsesse määrab inimeste suhtumise lapsesse kogu elu jooksul. Antud juhul oli probleemiks ema, kellest algab suhtumine naissoosse. Selle haige viimaseks tilgaks karikasse sai ta tütar, kes ema muretsemiste üle naeris. Mida rohkem ema tütre pärast muretses, seda vähem tütar emale oma elust rääkis. Iga kord kui ema tütre käimistest ja tegemistest midagi teada sai, tundis ta ennast solvatuna, naeruvääristatuna ja surus hambad jälle kõvemini risti.

Naine, kes ema käes oli kannatanud, ei saanud aru, et suhetes tütrega muutus ta järjest sarnasemaks oma emale. Tütar pages, sest ta ei tahtnud samamoodi kannatada. Selline oli nende naiste uhkus. Tarkus teeb inimese uhkeks seda enam, mida raskemini tarkus omandatud on. Raskuste kiuste õppimine on tavaline asi.

Kõige raskemaks raskuseks võib olla vanem, kes lapse vaimset arengut iseenda saavutuseks peab. Laps, kes iseendale suured eesmärgid on püstitanud, ei taha, et ta saavutustest enne õiget aega räägitakse. Vanem, kelle uhkus oodata ei kannata, solvab last iga kord kui lapsega uhkustab. Tahtmine sellest kõigest üle olla, sunnib oma saavutusi vanemate eest varjama. Alguses on see enesekaitseks, hiljem juba kättemaksuks.

Kui saladus ilmsiks tuleb ja kui see last solvab, siis haigestuvad põskkoopad. Põskkoopad on iseenese üle uhke olemise energia panipaigad. Inimesele, kes uhkustada armastab, võib teise varjamine naeruväärsena tunduda ja ta räägib teise saladust erilise lustiga välja. Kui täiskasvanute saladusi sosistatakse tagaselja, siis lapse hingeelust ei hoolita sageli üldse. Suure seltskonna müriseva naeru saatel räägitakse lapse saavutustest mõistmata, et see on lapse naeruvääristamine. See on nagu rusikahoop näkku inimesele, kes hoidis oma saladust kiivalt .

Nina kõrvalkoopad arenevad lastel 4-5 aasta vanuselt, sest enne nad oma rõõmu varjama ei õpi. Kui neid selleks sunnitakse, siis nende allanuusatud solvumine jääb ninaneelu mandlitesse kinni. Mida sagedamini ninaneelu mandlid kurbusest turses või alandatusest põletikulised on, seda lähemal on adenoidide teke, mis ütleb, et lapsel ei ole õigust oma solvumisi välja näidata. Täiskasvanute ninaneelu mandlite haigestumine annab ennast tunda ärrituse või valutundena sügaval ninas ja sagenenud neelamisena.

Me võime oma saladusi võõraste eest varjata, aga oma ema eest ei saa. Emale võib seda eitada, aga ema mõtted, sõnad ja käitumine solvab ikka, sest ema tabab alati kümnesse. Emadele on iseloomulik kahjurõõmus parastamine kui lapsel halvasti läks, sest nad ei kuulanud ema.

Kahjurõõm muutub naeruvääristamiseks kui seda lapse häbistamiseks teistele räägitakse. Kahjurõõm ja naeruvääristamine on pahasoovlikud vihad, mis laps oma enesehaletsuses endasse võtab. See naine tunnistas, et ta ema võimukus oli alati erakordselt suur olnud ja et ta on nii mõnigi kord emale vihuti tehes teadlikult endale halba tegi. Peaasi, et ema tahe peale ei jääks. Ema elu lõpp vaevas ja väsitas ta nii ära, et ta ei tahtnud enam midagi.

Pinge oli nii suur, et ta ärkas vahel öösel üles ja hambad olid nii kõvasti ristis, et valus oli. Ta teadvustas, et see on suutmatus taluda ema rahulolematust. Ta ei teadvustanud, et tahtmine probleemist lahti saada on võrdne tahtmisega oma emast lahti saada. Enda keha füüsiliselt tasandil tähendab see hambast lahtisaamist. Kui keegi imestas, et kuidas ta seda kõike taluda suudab, siis ta oli uhke, et seda suudab, aga oma uhkust ta uhkus välja näidata ei lubanud. Ta ei oleks endale andestanud kui tema suust oleks midagi halba ema kohta välja tulnud.

Kokkuvõtlikult: tark uhkus oma kannatuste üle tekitas vähi. See tähendab, et kui inimene millestki üle tahab olla, siis ta on hullem kui see, millest ta üle on. Ainult kõrkus on uhkusest üle. Kõrkus tekitabki vähki.

Iseennast sõimates anname endale nina pihta ja provotseerime ka teisi seda endale tegema. Ninatarkus ehk uhkus vihastab äkiliselt.

1. Mida valusam nina pihta saamine oli ja mida abitumalt ennast tundsite, seda äkilisemalt justkui ilma igasuguse põhjuseta nina jooksma hakkas.

2. Mida rohkem oma ebaõnnestumise pärast kurvastate, seda suurem turse ninasse tekib ja seda rohkem nina kinni on. Teisiti öeldes uhkus on kinni.

3. Mida rohkem uhkus ennast haletseb, seda rohkem nina jookseb vett. Või tilgub.

4. Mida solvavam olukord on, seda tatisem nina on.

5. Mida rohkem oma solvangule mõtlete, seda paksem tatt on.

6. Vesine nina räägib, et inimene ei taipa veel, mis temaga juhtus.

7. Paksu tati häälekas väljanuuskamine räägib, et inimene arvab, et teab täpselt, kes või mis talle liiga tegi.

8. Kättemaksuhimu plahvatamine tekitab nina verejooksu. Mida verejanulisem on kättemaksuhimu, seda tugevam on verejooks. Verehaiguste peatükis on sellest pikemalt juttu.

Uhkus püstitab alati eesmärgi, mida ta vallutama hakkab. Teist võimalust tema jaoks nagu polegi. Kui eesmärk luhtus, siis jäi ainult üks võimalus. See tähendab, et inimesel ei ole enam valikuvõimalust. Tema valikuvõimaluse organ - sõelluu, mis asub silmade vahel ninaseljal, oleks nagu ära võetud.

Kui lootus oma tahtmist saada on absoluutselt null, see tähendab kui lootusetus on täielik, siis sõelluu on nii energeetiliselt kui füüsiliselt täielikult kinni ja temast ei tule tilkagi õhku läbi. Mida ilmvõimatum ehk haletsusväärsem olukord on, seda suurem on haistmisfunktsiooni häire, sest enesehaletsus tekitab organite ja kudede funktsioonihäireid.

Välguna kaelasadanud lootusetus leida veel mingi võimalus tekitab ägeda haistmishäire. Mida mõeldamatum sellel lootusetu olukorra parandamine on, seda lootusetum on haistmise taastumine. Nagu tekib lootus, nii hakkab ka haistmine taastuma, kuigi meditsiiniliselt võib see olla täielikult võimatu. Lootusetuse vabaksandmine tekitab lootuse ja kui temasse ei klammerduta, see tähendab kui lootust klammerdumisega uuesti lootusetuseks ei tehta, siis haistmine taastub.

Haistmismeele äkiline kadumine võib tekitada täieliku peataoleku. Mul on endal olnud üks kord elus nii äge nohu, et mitu päeva ei tundnud mingit lõhna. Nohutilgad võtsid küll nina lahti ja hingata sai, aga muus mõttes oli täitsa lõpp. Läksin vapralt tööle, sest mis see nohu ikka ära ei ole, aga seda, mida ma ise ei märganud, panid töökaaslased kohe tähele. Paari tunni pärast teadis kogu haigla, et Viilmale ei tohi täna patsiente konsultatsioonile saata, sest ta nina ei tunne lõhna ja tal on seepärast väga raske õiget diagnoosi panna. Mind ajas see naerma, aga kui lõhnatundlikkus oli taastunud, siis sain aru, et jutt oli Jumala tõsi. Sellest ajast alates hakkasin töö tegemisel oma nina teadlikumalt kasutama ja oma lõhnatundlikkust arendama.

Haistmismeel on intuitsioon ehk nn. seitsmes meel, millest sageli räägitakse teadmata, et tegelikult on ta kõige primitiivsem meel - haistmismeel. Elul on alati kaks otsa, nii ka siin. Primitiivse, materiaalse maailma lõhnade tundmise teine ots on vaimse maailma olemasolu energiate haistmine.

Kõigel, mis olemas on, on oma lõhn, aga seda tajuvad vähesed. Mida parem tahab inimene olla ja mida paremat ta tahab saada, seda emotsionaalsemalt ta igasugustele tuntavatele lõhnadele reageerib. Mõni lõhn on tema jaoks jumalik aroom, teine seevastu vastik hais. Kuna ta asja olemust ei taju, siis saab ta jumalike aroomide õnge otsa püütud.

Rõhutan siinkohal, et keegi ei pea uhkusele oma üleolekut demonstreerima. Uhkus saab pihta ainuüksi sellest, et miski või keegi tema meelest temast parem on. Ta näeb ju teistes iseenda tahtmist ja tal ei teki kahtlustki, et teised teistmoodi mõtleksid. Tema solvatus kasvab mida enam ta pingutab, et teistest paremaks saada. Olles kellestki, kes loomulikult areneb, mööda saanud, üle olnud, paremaid tulemusi näidanud, tekib sportlik hasart. Juba on ta rahulikult oma teed mineja suhtes üleolev, kes ei jäta mõtlemata või ütlemata, et ta kaugemale jõudnud on. Kõik, mis talle ei meeldi, solvab.

Sportliku hasardiga ei tehta ainult sporti. Ka ilusamaks, targemaks või rikkamaks rabeldakse sportliku hasardiga ja iga kord kui on pingutatud, aga eesminejast mööda minna ei õnnestu, solvatus suureneb. Mida suuremad eesmärgid, seda suurem solvatus.

Kuna igas inimeses on uhkus olemas, siis kõik ka solvuvad. See, et Teil pole ammu nohu olnud, ei tähenda, et Te pole solvunud. See tähendab, et Te pole nohu välja näidanud. Kui õpite oma tahtmisi vabastama, siis vabaneb solvatus iseenesest ja paranevad ka need tervisehäired, mis justkui üldse ninaga seotud ei ole. Näiteks aju ükskõik missugused häired või haigused.

Kõiki eluprobleeme võib lahti rääkida läbi solvatuse aspekti. Proovige mingi aeg oma elu läbi solvatuse vaadata ja Te üllatute. Iseenda solvumised tunduvad uskumatutena. Saate aru, miks nii lihtsalt noomite kedagi: "Mis sa nii tühjast asjast solvud. Oleks kah asi!" Teine poleks arugi saanud, et solvus, kui Te poleks öelnud. Ta alateadlik solvumine suureneb selle teadliku solvumise arvel, mis ta sai sellest, et Teie niimoodi ütlesite.

Mida rohkem inimene solvatust eitada tahab, seda rohkem surub ta selle enda eest peitu, aga teised näevad ikka. Seepärast öeldakse solvunult, et teised teavad minust rohkem kui mina ise. Teavadki. Seepärast tahab iga inimene alateadlikult puhas olla. Tahtmine realiseerub ainult füüsilisele tasandile ja tulemuseks on haiglaslik puhtusearmastus.

Mida rohkem on inimene hädas oma seesmise mustuse ehk solvatusega, seda enam nõuab ta puhtust nii endalt kui ka teistelt. Oma ülipõhjaliku koristustööga võib ta veel rahul olla, aga teiste omaga mitte kunagi. Kriitiliselt suure solvatuse puhul ta mitte ei varjagi oma rahulolematust ja solvatust sellest, et temaga ei arvestata. Tal on täielik õigus solvuda, sest ta tahab ju ainult head, aga kõik solvuvad tema rahulolematuse peale, nagu ta oleks soovinud halba.

Oma solvatud näo näitamine võib demonstratiivne olla. Mida intelligentsem inimene on, seda vähem ta oma solvatust näitab. See tähendab, seda vähem ta oma seesmist räpasust demonstreerib. Seesama intelligentne võib kodustele ja lähedastele igapäevaseid solvatuse demonstratiivetendusi korraldada, sest oma solgi sisse ärauppumise ohus hakkab igaüks rabelema. Ta ei tunnista, et ta teisi sellega solvab. Eriti solvab lähedasi see kui need tema koduvälist mesimagusat silmakirjalikkust koduse kärnkonnaliku välimusega võrdlevad.

Ainult ülimalt oskuslikud stresside allasurujad võivad kõikjal teha näo, et midagi pole juhtunud. Ülimalt oskusliku stresside allasurumise võimaldab tahtmine olla parim ja tõestada, et ma olen parim. Sellise mõttelaadi tulemuseks on raskeimad haigused.

Iga haiguse ravi peaks algama kõigepealt puhastamisest. Kui kodus on puhtus, siis võib öelda, et siin peres on kord majas. Steriilne kord, mida tänapäeval iseloomustavad euronormid, on liigne ehk ülepingutatud kord. Selline haigusi tekitav kord on neil, kelle hirm olla must, räpane, labane sunnib sisemise mustuse, räpasuse, labasuse pärast väliselt eriti puhas, korras ja intelligentne olema.

Ravimine keemiliste ravimitega on põhimõtteliselt näilise ehk välise korra majja löömine. Tegelikult seesmiselt prügimägi suureneb. Kui prügi keha sisse enam ära ei mahu, siis haigus ei parane enam ka näiliselt. Ta jääb krooniliseks. Kellel on alati kiire ehk keda hirm taga ajab, see tahab kindlasti kiiremas korras haigusest lahti saada. Tema jaoks on haiguse pihta kõigi relvadega turmtule avamine iseenesestmõistetav. Oma keha mikroobide surnuaiaks muutumist ta ei näe ja mida ei näe, seda pole olemas. Mikroobe oma keha turvameesteks ta ei pea ja mürgitab nad kui vaenlased. Väärad põhimõtted kui vaimne mürk ja keemia kui maine mürk teevad mürgitaja lootusetult haigeks.

Aidata selles olukorras võivad taimed. Te võite taime toimet pealiskaudselt tunda, aga kui Te temasse usute, siis ta annab endast kõik, et Teie seest mürke välja puhastada. Muu asja peale mõeldes või muud tehes ja taimeteed muuseas juues tõestate taimele, et Te teda ei usu. Taim ei saa Teie uskumatuse seinast läbi trügida.

Teaduslikult alustavad ravimist keha puhastamisest ainult homöopaatia ja homotoksikoloogia. Põhiliselt looduslikest vahenditest tehtud ravimid, mis keemiat praktiliselt ei sisalda, on krooniliste haiguste ravimisel kogu maailmas järjest laialdasemalt kasutusel. Kuna nad toimivad aeglaselt, siis eluohtlike ägedate haiguste raviks on vaja neid anda koos keemilise raviga. Kriisi möödudes peaks keemiast loobuma. Peale keemiliste ravimitega ravimist oleks kindlasti vaja keha kui lahinguväli igasugusest saastast homöopaatiliste või homotoksikoloogiliste ravimitega puhastada. Neid ravimeid oskab Teile soovitada homöopaat. Homöopaatiast olen III raamatus rääkinud.

Meie riigis eraldi homotoksikolooge ei ole, kuigi peaks olema, sest viimase 50 aasta jooksul on maailmas kasutusele võetud 18 miljonit uut keemilist ühendit, millest 300 000 on inimese jaoks allergeenideks. See tähendab, et ühes inimeses võib olla 300 000 erinevat mürgist mõtet, millega ta tundmatut tõrjub. Võib tunduda uskumatu, aga ühes inimeses on siiski kõik, mis maailmas olemas on. Missugune mõte kasvama hakkab ja haigusena välja lööb, see sõltub eesmärkidest, mille nimel inimene eluga võitleb. Mida mürgisem on inimese mõttelaad, seda rohkem vastavaid mürke ta endale ligi tõmbab, sisse võtab ja jätab. Seesama inimene võib teha meeletut tööd, et leida vahendit, millega keha kahjustamata see keemia välja saada. Et seda võiks teha ainult meeleparanduse abil, see on iseasi.

Homöopaatia ja homotoksikoloogia on praegused kõige inimsõbralikumad ravijad, aga nad on siiski lootmine, et teine mind mingi vahendiga aitab. Stresside vabastamine võimaldab endaga toime tulla.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.