Tahtmisest olla keegi
Öelge, palun, mida te vastaksite kui ma küsiksin Teie käest praegu: "Kas Te olete keegi?" Kui Te vastate ja või ei, siis ma küsiksin: "Miks Te nii arvate?" Vastus sõltuks paljudest asjaoludest. Näiteks sellest, kas Teil on perekond või ei ja missugune ta on. Kas Teil on lapsed ja kui head nad on. Kas Teil on töö, raha, positsioon, kuulsus, võim jne. Lühidalt öeldes, vastus sõltub sellest, kas Teil on millegagi uhkustada või mitte. Elu äratab meid igal hommikul ja küsib: "Kas sa oled keegi?" Vastusest sõltub rohkem kui me arvata võime.
Inimene, kes on keegi, on terve ja haigustele immuunne. Immuunsus on tõvekindlus, nakkusohutus, organismi loomulik või omandatud kaitsevõime haiguste ja mürkide suhtes. Tänaseks on ülivõimsate elektronmikroskoopidega tõestatud, et inimeses pole ühtegi steriilset ehk mikroobidest vaba kohta. See ei tähenda, et inimene oleks haige. Kui Teie, kes Te steriilsust peate tervise aluseks, saaksite haigena teada, et Teie ninast, neelust, kopsudest, südamest, kuseteedest, suguelunditest, seedetraktist on leitud stafülokokid ja streptokokid, tuberkuloosikepikesed, erinevad seened, trihhomoonas, klamüüdia, coli-bakter ja muud õudused, siis poleks ime kui Te mõtleksite, et targem oleks kõrvad pea alla panna. Näete kui hea väljend, mis ütleb selgelt, et kõike mida kuuled, pole tarvis uskuda, siis on kergem elada..
Teadmised on vajalikud, aga nende tähendust on vaja teada. Elava inimese kehas käib vilgas nähtamatu tegevus. Meie keha ehk makrokeha koosneb lugematust hulgast mikrokehadest ehk mikroobidest, kes kõik on makrokeha hoidmas ja kaitsmas. Kui me neid vaenlasteks peame, siis oleme nad vaenlasteks mõelnud. See tähendab, et me tahame endale vaenlasi, olgugi et ei vaja neid. Neil pole muud võimalust kui vaenlasteks muutuda, sest teisiti ei oska hirmunud inimene veel õppida.
Mikroobid elavad samasuguste loodusseaduste järgi kui inimene. Kuna neil pole mõistust, siis neil pole stresse ja nad on peremeesorganismi stresside juhtida.
Mikroobide käitumine reageerib peremehe väikseimalegi meeleolu muutusele. Kui inimene on immuunne igasugusele hinnangule, mis tema enda või tema kallite kohta käib, kui ta ei tunne ennast ei hästi ega halvasti puudutatuna, siis on ta immuunne ka haiguste suhtes. Nii nagu tema vaatab, et kõik lihtsalt on nagu on, nii näevad ka mikroobid ja tegelevad oma rahumeelse tööga edasi. Inimene, kes tunneb, et ta on keegi, ei hakka tõestama, et ta on keegi See tähendab, et ta ei lase enda meeli teiste tahtmistest ja tegemistest häirida. Häirimatus ongi immuunsus. Seda ei tohi ükskõiksusega segi ajada.
Immuunsus on keegi-olemine.
Kui inimene on mina ise, siis ta on ka keegi. Pange tähele kuidas käitub inimene, keda hõigatakse, aga olles suures massis, ta ei kuule täpselt. Ta pöördub hõikaja poole, osutab sõrmedega rinnaku ülaosale ja karjub: "Mina või?" Ta ei osuta kõhule ega rinnaku alaosale, kus asub süda. Ta osutab sinna, kus asub harknääre, sest kui keegi hõikab kedagi, siis läheb käsi automaatselt sinna, kus asub keegi-olemise organ.
Harknääre, ladina keeles thymus, on immuunsuse organ. Meditsiiniliselt on ta väheuuritud. Teatakse, et lastel on ta suhteliselt suur, aga täiskasvanutel on väike või pole teda enam üldse ja immuunsus tagatakse mingil muul kombel. See tähendab, et lapsed on looduse poolest keegi ja nende keegi olemise organ on paraja suurusega. Kui vanemad kardavad, et nende lapsest ei tule midagi, sest nende laps ei paista vaatamata pingutustele teiste hulgast millegagi silma, siis lapse harknääre on liiga väike.
Mida suurem hirm, seda suurem on harknäärme hirmukramp ja seda väiksem ta näib. Aga kui vanematel on kindel eesmärk, et nende lapsest peab ükskõik missuguse hinnaga saama konkreetselt keegi tark või tähtis tegelane ja laps on juba ette tähtsust täis, siis lapse harknääre on liiga suur. Kui vanematel on ebamäärased ülisuured ambitsioonid oma lapse suhtes, siis lapse harknääre on ülisuur ebamäärane mass, mida samahästi kui pole, sest ta piirjooni pole võimalik leida.
Kui lapsel ka suurena samasugune looduse krooniks olemise maailmavõitmise mõttelaad püsib, siis ta suhtub loodusesse üleolevalt ja looduse tarkusesse ei usu. Mõttelaadile vastavalt ta harknääre väheneb kuni tasapisi hajub. Harknäärme vähenemine näitab kui valesti inimene looduse põhjuse ja tagajärje seadust mõistab. Kes põhjuse ja tagajärje täiesti pea peale pöörab, selle harknääre vajub lümfisüsteemi laiali. Lümfisüsteem peab nüüd sedavõrd võimsamalt tagajärgi likvideerima.
Igal inimesel on vajadus olla keegi. Hirm teeb vajadusest tahtmise. Kui Te kardate, et Teid ei peeta kellekski kui Teil ei ole seda, mille järgi inimest kellekski peetakse, siis te võite õppida ja töötada, saavutada väga palju ja kõik peavad Teid tähtsaks ninaks, aga nagu Te iseenda peale mõtlema hakkate, nii tunnete ikka, et Te ei ole keegi. Tunne on üks, aga teadmine on vastupidine. Mida targem olete, seda rohkem jääb teadmine peale. Häiriv tunne saab alla surutud, aga ta juhib Teid alateadlikult, kasvab pidevalt ja muutub tingimuste esitamiseks: "Kui ma ei tee seda, siis ma pole keegi." Kuna Te tahate olla keegi, siis Te muudkui teete ja teete kuni haigestute.
Mida rohkem olete ise oma elu heaks teha tahtmisega rabelnud, seda rohkem olete ennast teistele meeldida tahtes ohverdanud. Seda tõenäolisem on, et kui Te enam nende silma alla ei juhtu, siis Teid nagu polekski olemas. Tunnete, et Teid on unustatud ja teate, mis on põhjus. See on see, et Te pole keegi. Sellise mõtlemisega Te olete haige ja jääte haigeks ka edaspidi.
Tahtmine olla keegi sunnib iseennast halvustama ja ootama, et teised vastupidist tõestaksid. Kui teised sellisest mängust väsivad ja tüdivad, siis inimene haigestub.
NÄIDE ELUST.
Veidi ülekaaluline naine, kes on kaalu pärast endale keelanud seda, mis teistele on lubatud, kes on alati püüdnud olla kena inimene, hea spetsialist, naine ja ema tunneb südames seletamatut ängistust. "Ah mis mina…," on tal kombeks öelda ja ka mina kuulen seda korduvalt. Aastatega on rõõmsameelsest igas olukorras hakkama saavast naisest saanud naerev mask. Üks häda ajab teist taga, aga õiget haigust nagu polegi. Enam ei julge ta ennast tööl isegi "augu täiteks" pakkuda ja teised ei palu ka. Ta on teinud järelduse, et teda ei vajata enam, et ta on mitte keegi. Noored, ilusad, saledad kaaluvad tema tarkuse ja elukogemused üles olgugi, et nad ei oska midagi.( Pange siinkohal tähele inimese hinnangut ehk suhtumist teistesse.)
Oma solvumist ta välja ei näita, olgugi et vahel solvatakse tema meelest (!) lausa tahtlikult. Tunne, et varsti tuleb raske haigus ja siis öeldakse viisakalt, et tema teeneid enam ei vajata, pigistab rinnus nii, et vahel ei saa hingata. Püüd söögiisu ohjeldada raugeb alati kui ta tunneb, et ta nagunii on mittekeegi. Kellele teda tarvis on! Vaatasin missugune on tema tahtmine olla keegi.
See oli nagu täpsuslaskur, kes ämblikuvõrke täis maa-aluse kaeviku pilukujulisest laskeavast maapealsetele liikuvatele objektidele pihta püüab saada. Kui üheaegselt kõigile märklaudadele korraga pihta ei saa, siis ta teab, et tal pole õigust sealt ämbliku elupaigast maa peale mitte tahtagi. Istu siin ja vahi ämblikuga tõtt, rohkemat sa ei vääri. Äärmiselt halvustav suhtumine kõigesse, kõige rohkem endasse. Tahtmine jätkuvalt maksimaalselt tegevuse kaudu tõestada, et ma olen veel ikka keegi. Kes sellest aru ei saa, see on nagu ämblik, kes näiliselt häirimatult oma tegemisi teeb ja teist üldse tähele ei pane. Sellise suhtumise tagajärjeks oli tasapisi ligihiiliv üldhaigestumine, mille puhul keegi ei saa aru, millest häda on alguse saanud.
Kui Te lähete mingisse vanasse mahajäetud majasse, koopasse, lossi, mis on täis ämblikuvõrke, siis mida te ütlete? "Siin pole kedagi," ütlete. Kui lähete kellelegi külla ja pilk peatub ämblikvõrgul, siis mõtlete, et siin pole kedagi, kes ämblikuvõrke pühiks. Ja tõsi ta on, seal polegi kedagi, sest need inimesed peavad ennast mitte kellekski.
Kuidas Teie suhtute ämblikesse? Kardate, jooksete minema ja kisendate, jälestate, ei talu, ei salli, hävitate, peate ämblikuvõrku korratuse ja mustuse näitajaks? Või hoopis tunnete aukartust, jätate ta rahule ja ootate, et ta ise läheks minema. Nii nagu Te suhtute ämblikusse, nii suhtute keegi-olemisse.
Õppides tundma tahtmist olla keegi, märkasin, et ta näitab ennast kõigil ämblikuna. Sain aru, et ka ämblik on õpetaja, kes kui tuli Teie tuppa, siis ta tuli ütlema: "Kallis inimene! Sa tahad olla keegi, sest sa arvad, et sa ei ole keegi. Lase oma tahtmine vabaks, siis tunned, et oled keegi. Sa ei ole vahepeal midagi teinud, aga nii nagu sa tunned, nii sinusse ka suhtutakse. Võõrastest on see kohe näha. Omadega võtab natuke aega, sest nad on harjunud, et sa ei pea ennast kellekski ja siis nemad ei pea ka. Nii nagu sa ise endasse suhtud, nii suhtuvad ka teised sinusse. Pea seda meeles, see on elu seadus!"
NÄIDE ELUST.
Läksin tuttavate juurde. Naine oli iga minut sünnitama minemas. Sünnituse riskifaktoreid oli meditsiinilises mõttes rohkem kui küll. Ta oli pidevalt meeleparandusega tegelnud, aga iga külastus naistenõuandlasse andis talle stresse kapaga juurde, sest teda noomiti pidevalt, et ta niisuguse ohtliku asja üldse ette võttis. See tegi mind ärevaks. Kui inimene faktidega vastu seina surutakse, riskipunktid kokku loetakse ja selgub, et nii sina kui ka sinu laps polegi muud kui üks risk, siis on inimene ainult üks suur hirm ja teate küll mis hirm teeb. Nii et mina läksin jälle julgustama.
Astun välisuksest sisse ja esimene koht, kuhu mu silmad vaatavad, on esiku lambikuppel. Pole mu silmad ei enne ega pärast sinna sattunud, see tähendab, et minu hing ei ole enne ega pärast mind sinna vaadata käskinud. Mida ma näen: lambikuppel on paksult ämblikuvõrke täis. Tean, et nad on ülipuhtad inimesed, liiatigi veel vastsündinu kojutuleku ootel.
Ma ei jõudnud veel naermagi hakata kui häbist lapiline naine oli pika tolmuharjaga kohal ja küünitas lambi poole ise vabandades, et ma ju alles eile tegin ta puhtaks. Seda ma usun. Tean, et ämblik oskab imekiirelt kududa kui tarvis on ja siin oli tarvis. Haarasin harjavarrest kinni: "Kuss, rumaluke! Ämblik tuli sulle appi ja sina ei saa aru. Kui sa kõige selle peale, mis sa oled kannatanud, ei ole suutnud iseennast leida, siis ämblik aitab su selleks korraks hädast välja. Enne sünnitust ei tohi ühtegi ämblikuvõrku puutuda. Palu iseendalt, lapselt, ämblikult ja võrgult oma viga andeks ja hakka oma tahtmist olla keegi vabastama."
Naine sünnitas terve terase silmavaatega rahuliku lapse, kelle areng on vaatamata riskipunktidele juba aasta otsa täiesti normaalne. Ema ise on samuti terve. Ega ilmaasjata õnneämblik neile õigel ajal külla ei tulnud.
Harknäärmel on ämbliku energia. Ämblik koob võrku, nagu harknääre loob lümfisüsteemi. Kui inimene on keegi, siis ta harknääre on parajalt suur ja lümfisüsteem on temale vastav. Selline inimene on terve. Nagu tekib tahtmine olla keegi, nii tekivad ka harknäärme ja lümfisüsteemi haiguslikud muutused.
1.Ülisuur hirm, et ma ei ole keegi pigistab harknäärme hernekeseks ja lümfisüsteemi hapraks kergelt katkevaks võrgukeseks. Selline harknääre ja lümfisüsteem on inimesel, kes on vanemate hirmuvalitsemise all elanud ja täiskasvanunagi kardab kõiki ja kõike. Tugevad vanemad imestavad, kust neile selline nõrk laps on tulnud. Kaaskodanikud imestavad kuidas inimene nii elujõuetu võib olla.
2. Kui inimene kardab, et ta ei ole keegi, aga tahab saada kellekski, siis ta harknääre on nagu väike ämblik, aga lümfisüsteem hakkab suurenema. Mida suurem on tahtmine, seda rohkem laienevad lümfiteed ja lümfisõlmed. Suurenenud lümfisõlmi võib käega katsuda. Turses või elefantiaasi nime all tuntud jäävat kehaosade suuremaks paisumist võib silmaga näha.
3. Kui inimene on hirmudest üle õppinud olema ja ta on saanud, mida on tahtnud, siis ta lööb oma haarmed laiali nagu ämblik, kes oli nagu pisike kämbuke, aga nüüd sai suureks pikajalgseks ja hirmutavaks. Enne hirmutati teda, nüüd hirmutab tema teisi. Kui teda primitiivsel kombel kisades ja karjudes hirmutati, siis hirmutab ta teisi oma jõulise kägistamise ja tühjaksimemisega. Aga kui teda hirmutati mürgiste hinnangutega, siis ta muutub mürgiämblikuks.
Kui hakkate oma tahtmist olla keegi vabastama, siis ärge imestage kui ämblikku enda seest välja kõndimas näete. Tehke seda korduvalt, siis näete, et Teie sees on lausa ämblike kasvatus. Vastavalt sellele, kuidas Te olete ennast kellekski kasvatanud.
Mida rohkem inimene ennast keegi olema sunnib, seda suuremaks kasvab ta harknääre. Ühel hetkel on ta nagu suure keha ja jämedate jalgadega krabi, kes nagu vähkki oma ei jäta. Raiu või tükkideks. Kui inimesel on mingi eesmärk, mille kaudu tõestada, et ta on keegi, siis tal tekib eesmärgile vastavasse kohta kehas vähktõbi. Kui inimene tahab kõiges alati ja igavesti olla keegi: tark, soliidne, intelligentne, siis ta harknääre on nagu enda suurekskasvatamisest ja kokkuvõtmisest väsinud rindkeresse laialivalgunud krabi, keda ennast ei ole, aga kelle tahtmised nagu haarmed haaravad automaatselt edasi. Sellise haiguse nimi on sarkoidoos.
Iseeenesest ei ole sarkoidoos pahaloomuline protsess, aga kuna ta kahjustab keskseinandit ja kopse, siis ta kulg võib olla pahaloomuline. Sarkoidoos tekib siis kui inimene tahab ükskõik mis hinnaga tõestada, et ta on keegi, aga ta ei suuda. Sellisel lootusetuse ja iseendas pettumise hetkel hetkel kui tekib täielik ükskõiksus enda vastu vallandubki sarkoidoos. Pahaloomuliseks muutub see siis kui inimesel on täiesti ükskõikne nende suhtes, kes on takistanud tal kellekski saamast.
Läbi lihtsamate eluvormide inimeseks arenemine tähendab, et me oleme kunagi ka ämblikud olnud. See tähendab, et igas inimeses on, siis kui vaja, ämbliku energiat. See on vajalik, et osata olla keegi ka siis kui me ämbliku elust midagi ei mäleta. Alateadvus teab kõike. Kes elutõde leida püüab, see austab kõike elavat. Ta tabab end aegajalt rõõmsalt äratundmiselt, et ta on nagu ämblik osanud ühe töö nii filigraanselt ära teha, et mingit eelnevat peent planeerimist ja mõõtmist polnudki vaja teha. Sisetunne juhtis ja tulemuseks oli täiuslik töö.
See inimene julgeb järgmiselgi korral oma sisetunnet uskuda ja keegi ei saa aru kust ühel inimesel nii kuldsed käed võivad pärit olla. Inimene ise ei oska ka öelda, et ämblikult, aga ega see polegi tähtis. Ämblikul oleksid nagu silmad igal pool, seepärast oskab ta kõike üheaegselt arvestada. Tema silmadeks on tema kootud võrk. Teda pole läheduseski kui ta võrk maha rebiti, aga ta tegi uue võrgu nagu võluväel jälle valmis, kusjuures täiusliku nagu alati. Ämblik töötaks nagu arusaamaga, et kui vaja, siis vaja, mis siin ikka nuriseda. Tema võrgukudumise jälgimine tekitab sõnulseletamatu lugupidamise täiusliku töötegemise vastu.
Kui ämblik koob ühte tuppa võrgu, siis ta võib ise ükskõik kui kaugel olla, aga ta teab, mis selles toas toimub. Ämblikuvõrk on bioloogiline tagasisidega informatsioonisüsteem, mis tagab isereguleeruvate protsesside kulgemise tingimusel, et ei ämblikku ega võrku ei hävitata. Samasugune on ka harknääre ja lümfisüsteemi töökorraldus. Kui Te hävitate ämblikke ja võrke, siis hävitate märkamatult oma harknääret ja lümfisüsteemi. Aga kui Te vabastate oma tahtmist olla keegi ja kõiki tahtmisi, mis pähe tuleb, siis ämblik läheb Teie elukohast ise minema ja ämblikuvõrgud muutuvad ise tolmuks.
Kas te olete kuulnud, et vanasti pandi haavadele ja eriti halvasti paranevatele haavadele ämblikuvõrku peale. Vanaaja inimesed ei teadnud, et ämblikuvõrgul on lümfi energia ja lümf on puhastaja, aga nad tundsid seda ja tegid nii, nagu tunne ütles. Üks mees, kelle koerahammustusest mädanema läinud käsi ei tahtnud ega tahtnud vaatamata headele rohtudele paraneda, lasi oma ämblikku vabaks ja pani ööseks haavale ämblikuvõrku peale ja järgmisel päeval polnud haaval enam mäda ega turset. Paranemine võttis 3 päeva aega. Mees imestas ainult ühe asja üle: armi ei jäänud.
Kui inimene on keegi, siis ta liigub kiirelt ja kergelt nagu ämblik võrgul. Aga kui ta tahab olla keegi ja oma tahtmisest, mida tõestada tahab, sõltuvusse satub, siis ta liigesed hakkavad kurbusest tasapisi raskemini liikuma. Hommikul peab tiheda tursevedeliku peletamiseks tublisti vaeva nägema, et liikuma saada. Mida rohkem inimene ennast sellest kõigest alandatuna tunneb, seda tõenäolisem on liigeste põletiku diagnoos. Mida rohkem ta oma halva olukorra heaks räägib nii, et isegi oma silmakirjalikkust uskuma hakkab, seda lähemal on reumaatiline liigesepõletik. See tavaliselt ühe liigesega ei lepi.
Ämblik on kiire, aga ta ei kiirusta. Kiirustav inimene, kes tahab olla keegi, on nagu ämblik, kes teisi nagu kärbseid oma võrku püüab. Tema filigraanselt väljatöötatud ja enda poolt heaks tunnistatud süsteem muutub autoritaarseks juhtimissüsteemiks, kus kõik luuravad kõikide järgi ja kus käsule kohene mitteallumine tähendab hukku.
Kärbes on energeetiliselt tüütu heategija. Autoritaarse juhi ehk türanni võrgus saavad eriti palju kannatada heategijad, kes tüütu järjekindlusega halbu heaks püüavad teha. Miks? Sest autoritaarne juht näeb teises iseenda varjatud olemust - putukat ehk tühisust, mida ta hävitada tahab.
Tühisuse tunne provotseerib tahtmist tõestada, et ma ei ole mingi pisikene tüütu putukas, et ma olen keegi. Mida suurem on autoritaarse juhi tahtmine olla keegi, seda rohkem nõuab ta oma võimule pimesi alistumist, et oma autoriteeti kindlustada kuni hävineb ise ja hävitab süsteemi. Sellise süsteemi vilju saab tunda suurem osa tänapäeva lastest, kelle vanemad tahavad nii teineteisele kui ka lastele oma võimu näidata. Kusjuures selle asemel, et oma vigu näha on need vanemad ägedad riikliku, või ükskõik missuguse, autoritaarse juhtimissüsteemi vastu võitlejad. Nad ei oska ennast kõrvalt vaadata, seepärast ei näe ka oma vigu ja seepärast peab elu neid karmilt õpetama.
Autoriteetsus ja autoritaarsus on ühe terviku kaks otsa. Kes tahab olla keegi, see tähendab autoriteet, see muutub autoritaarseks. Lihtsamalt öeldes türanniks. Järjest sagedamini on juba väikesed lapsed türannid, sest nende vanemad kasvatavad neid teistest paremaks. Üliarmastavatele vanematele on nende väike türann üliarmas ja naljakas. Nende omav armastus ei lase ligi mõtet, et nad teevad sellega oma lapse õnnetuks. Sageli vaadatakse teisi vanemaid ja nähakse nende viga, aga oma sama viga ei tule pähegi. Türanniks muutunud lapsel on väga raske ennast uuesti leida. Võibolla läheb selleks tarvis haigla või vangla abi.
Kui naisel ja mehel on mõlemal suur tahtmine olla autoriteet, siis lapsesse summeerub see ülisuureks. Emast ainult sellele emale iseloomulik naiselik autoritaarsus ja isa poolt ainult sellele isale iseloomulik mehelik autoritaarsus, mis vanematest võibolla äärmiselt meeldiva autoriteetsusena välja paistavad, teeb lapsest sellise türanni, missugust maailm veel näinud ei ole. Ta ei tarvitse maailmale eluohtlik olla, aga oma vanematele võib ta väga palju haiget teha. Ühiskonna jaoks autoriteetsed vanemad võivad kodus oma lapsele täielikud orjad olla. Nad peavad kannatama, sest nad on ennast ise orjaks teinud.
Laps võib hakata vanemaid türanniseerima kohe sünni järgselt kui vanemad temast kohe esimestest elupäevadest alates kedagi hakkavad vormima. Pole tähtis, et füüsiliselt seda ei tehta. Tähtis on kui kõvasti seda unistustes tehakse. Tahtmine, et minu laps kohe noorest peale minust kaugemale ja kõrgemale saaks on egoistlik taotlus, mille taga on tahtmine tõestada oma vanemlikku väärtust. Nii on lapse sünniga vanemate elu areng praktiliselt seiskunud.
Kui juba ühe lapsega nii raske on, siis teist ei juletagi sünnitada. Kolmandast ärgem rääkigemgi. Mida rohkem püüavad vanemad oma probleeme mõistuslikult lahendada, seda rohkem istub laps neil peas nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Kusjuures ta tunneb ikka, et ta ei ole keegi ja et keegi ei pea temast lugu. Pahameel sellest valatakse välja kõige lähematele. Sageli ongi need vanemad.
Lapse kasvatamine kellekski on suur viga. Laps, keda kasvatakse, ei saa kasvada oma vanematega kõrvuti üht teed käies ja ühiseid tegemisi tehes. Ometi ta tuli just nimelt nii kasvama. Ta teadis ette, mida nende vanematega koos olles kogeda võib ja ta tuli just nimelt neile, sest nende kogemusteta ei saa ta edasi areneda. Ta protestib oma kasvatamise vastu erineval kombel. Kui miski muu ei aita, siis jääb haigeks, et vanemad halastaksid ja kasvatamise lõpetaksid.
Kui laps jääb korduvalt enne mingit tähtsat kasvatuslikku eesmärki kandvat üritust haigeks, siis vanemad tulevad sageli ise selle peale, et laps ei taha alateadlikult sinna minna. Vähesed taipavad, et lapsel on vajadus oma kodus oma pere keskel olla, et oma vanemaid omavahel suhtlema õpetada. Ta on tulnud ju oma vanemaid õnnelikuks tegema. See tähendab iseennast, oma vanemate summat, õnnelikuks tegema.
Kui inimene on enda jaoks keegi, aga ülejäänud maailmale see ei meeldi, sest maailm ei salli kui keegi on keegi, siis see Keegi elab õnnelikuna ja tervena äärmuslikul juhul erakluses. Pole ju mõtet maailma pärast haigeks jääda või surma minna. Eraklus ei pea olema põlismetsas või maailma äärel elamine. Oma koduga rahul olev inimene võib teha oma tegemisi ning suhelda maailmaga kirjanduse ja kunsti kaudu. Ta ei ole kurb, sest ta pole üksi. See, kes on keegi, on alati kõigega üks. Haigustel pole teda õpetama vaja tulla.
Tahtmine olla keegi on tänapäevasemas keeles tahtmine olla autoriteet. Tahetakse seda, mida ei ole. Tahtmine väljendab hirmu, et ma ei saa seda, mida tahan. Hirm tõmbab hirmutavat ligi. Seega, see kes tahab olla autoriteet võib enda meelest olla autoriteet. Teiste meelest on ta autoritaar.