Hirmuvangidest ja valvuritest
Ei ole halba ilma heata ja vastupidi. Raskete ja justkui lahendamatute suhtlemisprobleemidega silmitsi seismine on pannud mind lihtsat keeruliseks ja siis jälle keerulist lihtsaks mõtlema. Suhelda võib sõnatult või sõnadega. Sõna võib olla kõrvaga või südamega kuuldav. Rääkida võib paljusõnaliselt või vähesõnaliselt. Olge nagu olete, olge mina ise ehk inimene, siis Teid ei häiri ei paljusõnalisus ega napisõnalisus, ei viisakus ega roppus - Te saate mõlema mõttest aru. Esmane suhtlemisvahend on ju süda, mis meeltega saadavat hinnangut väärtuseks muudab. Nii teeme elu lihtsamaks.
Ka stresse võib lihtsamalt vabastada.
Kujutage endale ette, et kunagi ammu, pole tähtis millal, tuli üks stress kui õpetaja Teie ukse taha ja koputas. Te tegite ukse lahti, ta astus uksest sisse. Te panite ukse kinni ja ütlesite: "Kummaline, mulle tundus, et keegi koputas." Te ei pidanud teda millekski ega kellekski, sest ei osanud teda näha. Aga tema on elu kõige pisem, kuid kõige tähtsam ehituskivi. Ta on energia ehk elu algosakene.
Ta on õpetaja, kes teab, et tal on vaja õpetada nii, et õpilane õppetüki selgeks saab. Kuna teda ei tunnistatud, siis ta pidi suuremaks kasvama, et enda olemasolust märku anda. Ta kasvas TUNDEKS, aga Te hakkasite teda heaks või halvaks nimetama. Tema teab, et see pole õige. Ta pidi nii suureks kasvama, et ei mahuks enam Teie sisse ära. Ta kasvas TUNDEPUHANGUKS ehk EMOTSIOONIKS, liitudes teiste emotsioonidega MEELEOLUKS. Aga Teie ei saanud aru, et emotsioon on vaja vabaks lasta. Ta kasvas veel suuremaks ja muutus ELURASKUSEKS, et Te õpiksite mõtlema, miks Teid selline õnnetus tabas. Kuna Te ka sellest aru ei saanud ja hakkasite ühtlaadi viga aina uuesti ja uuesti kordama, siis pidi ta HAIGUSEKS muutuma, et Te olude sunnil tõvevoodisse surutuna iseendaga olles oma haiguse tähenduse üle aru pidama hakkaksite.
Mida raskem on haigus ja mida vähem on loota kellegi abile, seda rohkem on haige sunnitud kõigest südamest mõtlema, et oma abitut olukorda parandada. Tulemuseks on täielikult muutunud inimene. Ta võib teistele meeldida või mitte, aga ta on kindlasti rohkem iseendaks saanud ja võib öelda, et tal tuli tänu haigusele aru pähe. Võtame ühe näite. Kohusetunne tuli Teisse ja Te panite ta endasse kinni. Temast sai Teie vang, Teie kehast sai tema vangla. Enne seda oli ta kuningaloss. Nende vahel on vangi ja vangla suhted. Üks lõhub ühte, teine lõhub teist ja haiget saavad mõlemad.
Mida on ühele vangile vaja? Nii väga loodan, et Te ütlete: "Vabadust." Kui Te seda iseenesestmõistetavaks vastuseks peate, siis on see Teie meelest nii. Mina mõtlesin samuti. Aga kui hakkasin patsientidele seletama, siis tundsin, et pean selle küsimuse esitama. Vastuseid on olnud erinevaid. Kogesin uuesti, et mõni eluliselt ülimalt lihtne arusaam, mis minule iseenesestmõistetav on, ei tarvitse teisele sugugi nii olla.
NÄIDE ELUST.
Küsisin seda ühe 70-aastase vanaproua käest, kui nägin, et raamatute lugemine ja esimese korra jutt olid temale nagu hane selga vesi. Ta oli teist korda mu vastuvõtul. Ütlesin nii delikaatselt kui vähegi oskasin, et kui tal ei olnud aega oma stresside vabastamisega tegelda, siis poleks olnud vaja praegu tulla. Oleks võinud kunagi hiljem tulla. Ta solvus ja ütles, et on sügavalt nördinud, et ma temast nii halvasti mõtlen.
Olin tahtmatult solvanud kõigi poolt armastatud ja lugupeetud prouat. Tema ei tahtnud end labaseks solvujaks tunnistada - peenem on olla nördinud. Ta rääkis, et on alati olnud oma töökusega ja korralikkusega teistele eeskujuks. Et olukorda mitte hullemaks teha, ütlesin, et tahan väga, et ta terveks saaks ja sellepärast olen nagu karm nõudlik õpetaja, kes õpilastele armu ei anna.
Tal olid sellise õpetajaga isiklikud kogemused ja ta haakus õhinal noorusmälestustesse, et rääkida, mis tema kooliajal kõik juhtunud oli. Me oleksimegi jäänud ainult vanu asju meenutama, aga ma juhtisin jutu märkamatult vajalikesse rööbastesse tagasi. Püüdsin vanadusest aeglustunud mõtlemisvõimega inimesele võimalikult vastuvõetavalt kohusetunde olemust ja tema vabastamise vajadust õpetada. Umbes 10 minuti pärast väljendas proua oma tüdimust aknast välja vaatamisega ja piinatud ohkamisega. Et teda mõtlema virgutada küsisin: "Öelge palun, mis on vangile kõige vajalikum?"
Prouaga toimus äkiline silmnähtav ümbersünd. Loidus ja väsimus haihtusid, põsed lõid punetama, silmad särama, nägu sai naeru täis ja kogu ta olemus hõiskas: "Ometi ükskord taipas see juhm arst küsida midagi, millele vastates saab oma headust näidata." Nii hea inimese käest ei tohi midagi nõuda, temalt peab häda ära võtma. Ta karjatas: "Süüa!" Ma oleksin nagu hoobi pähe saanud. Ütlesin vaikselt: "Kallis proua, sellepärast, et Te nii mõtlete, ongi Teil soolevähk." Ta teadis seda isegi.
Inimestel, kelle elu taandub söömisele ja söögiprobleemidele, on seedetrakt haige. Nii mõnigi lõikab sellise jutu pooleks küsimusega: "Kas siis ilma söömata saab elada?" Mõnele olen vastanud, et kui lühidalt öelda, siis saab küll. Aasias on registreeritud mitusada inimest, kes pole aastakümneid söönud, kuigi elavad tavapärast elu, teevad tööd ja sigitavad lapsi. See tundub ebausutav, aga põhimõtteliselt on see võimalik kui inimene on hingeliselt täiuslik. Idamaades süüakse imevähe. Võime öelda, et nad nälgivad, sest ei viitsi tööd teha, aga see pole õige. Nälgimine ja vähenõudlikkus tunduvad vaid pealtnäha üks ja seesama. Nemad on õhust ja armastusest elamisele palju lähemal kui meie.
Söögiisu väljendab eluisu. Elu võib elada vajaduste järgi, aga ka tahtmiste järgi. Mida suuremad on hirmud, seda rohkem peame materiaalset maailma eluks ja seda rohkem elamegi tahtmiste järgi, pannes keha üha enam kannatama. Puhtalt ainult tahtmiste järgi elavat, see tähendab elus olevat inimest pole olemas. Mida enam vajadused tahtmisteks muutuvad, seda lähemal on surm. Kõige rohkem ilma tahtmisteta, see tähendab vajaduste järgi elavad inimesed on pühakud.
Täpselt nii, nagu inimene mõtleb, nii ta ka seedib. Seepärast nimetatakse mõtlemist sageli ajudega seedimiseks.
A. Vajaduste järgi elav inimene ehk oskab ajastada ja järjestada oma töid, seepärast on tal võimalus rahulikult üht tööd korraga teha. Tal on alati aega. See ei tähenda, et ta oma aega Teie tahtmiste peale kulutama hakkab. Ta teab, mis on tähtis ja mis on vähemtähtis. Hetkel on talle alati kõige tähtsam see, millega ta parasjagu tegeleb. Kui see tegemine on näiteks söömine, siis on see püha toiming, mida ta ei sega ise ega luba ka teistel segada. Tema söömine algab palvega ja lõpeb tänuga, sest söömine on tähtsaim materiaalne tegevus, mis tagab elu säilumise materiaalsel tasandil. Vajaduste järgi elava inimese seedimine on kvaliteetne.
B. Tahtmiste järgi elav inimene ei oska ajastada ja järjestada oma tegemisi, sest teda ajab kiirus taga. Tal on alati ajapuudus ja tuhat tegemist korraga. Söömisele ja puhkamisele eraldab ta niipalju aega kui just hädapäraselt peab, sest need ei kuulu tähtsate tegemiste hulka. Ootamatused lõhuvad tema päevaplaani ilmtingimata ja ootamatustega tegeldes jätab ta söömisega tegelemata, kuigi sööki endale suust sisse topib. Söök kui energia kukub küll makku, aga kuna ta jääb õnnistamata, siis ta ei tea kuhu kulgeda ja jääb kehasse kui lattu oma järge ootama. Tahtmiste järgi elava inimese seedimine on kvantiteetne.
Nad mõlemad võivad olla:
1. pisiasjadega või
2. suurte asjadega tegelejad.
1. Vajaduste järgi elav pisiasjadega tegeleja sööb vähe, aga sageli. Nii peensusteni kui ta pea mõtleb kõiki oma tegemisi ette läbi, nii peeneks seedib seedetrakt ka söödud toidu. Täiuslikult peenestatud toit muutub energiaks, mille osised läbivad tema keha energeetilise võre ilma sinna kinni jäämata ja saastaks muutumata. Toit annab vaimukehale vajaliku info, füüsilisele kehale vajalikud ained, aga kõik mittevajalik transporditakse kehast välja.
2. Vajaduste järgi elav suurte asjadega tegeleja sööb harva, aga palju korraga. Näiteks üks kord päevas enne magama heitmist. Teie teate, et see on kõige ebatervislikum söömine. Aga kuna ta mõtleb täiuslikult, siis ta ka seedib täiuslikult ilma saasta kogumata. Kõik valkude, rasvade, süsivesikute, vitamiinide, mineraalide ja kalorite energiad toimivad vaimu arendavalt ja tagavad keha normaalse anatoomia ja füsioloogia. Patoloogiat tekitav saast kehasse ei jää.
3. Tahtmiste järgi elav pisiasjadega tegeleja sunnib ennast sööma kuigi tal ei ole tahtmist. Ta võib enda meelest pidevalt mõelda ja teha, aga pärast selgub, et ikka ei olnud nii nagu vaja. Enda samastamine oma tööga tekitab tähtsusetuse tunde, mis võib kasvada käegalöömiseks. Muremõtted peas, mälub selline inimene maitsetut toitu, et see kuidagi alla kugistada. Toit võib olla igas mõttes täiuslik, aga selle inimese sisse jääb ta nii vaimseks kui ka füüsiliseks saastajaks, sest inimene ei oska saadud vajalikku infot vastu võtta. Kõhnumine on sellisel puhul haiguse märguanne.
4. Tahtmiste järgi elav suurte asjadega tegeleja inimene sööb selleks, et tugev olla ja raskustega võidelda. Tema söögiisu on algselt suurem kui tarvis. Ta sööb harva ja palju, et mitte nõrgaks jääda. Toidu kogus ei tarvitse olla suur ega kaloriterikas, aga ta kugistatakse koos paljude halbade läbimõtlemata mõtetega alla. Rasked mõtted on alguses raskustundena maos, siis juba kogu kehas, muutudes liigseteks kilodeks - saastakilodeks. Mida suuremad on tahtmised, seda suurem on läbimõtlematus ja seda suuremad läbiseedimata tükikesed kogunevad keha energiavõresse, tekitades seda raskema haiguse.
Kui inimene on veel siiras ja tahab kõike välja näidata, siis see saast koguneb rasvtõveks. See on kõige tagasihoidlikum, alguses ainult ilumeelt häiriv patoloogia, mis ajapikku, ka siis kui ise ei suurene, seda raskema kandamina toimib, mida kaugemale, kõrgemale ja kiiremini jõuda tahetakse.
Teisiti öeldes paksuks lähevad need inimesed, kes kõige enam väärtustavad ausust ja seepärast tahavad ka ise väga ausad olla. Nad toimivad alateadlikult, oskamata teadvustada, et ausus on halva väljanäitamine. Seega paks tahab halba näidata, aga kardab seda välja elada, sest kardab, et teda peetakse halvaks. Ta üritab hea tööga ja viisaka käitumisega oma headust tõestada. Ta ei oska mõelda, et ükskord tuleb taluvuse piir.
Aga mida tähtsam on väline ilu, seda enam keelab inimene endale toitu, mõistmata, et ka hinge vaevalt sees hoidev toidukogus saab ikka analoogselt tema mõtlemisprotsessile seeditud. Vähesed kalorid ei võimalda paksuks minna, aga haigeks jäämist see ei takista. Paljudel paksudel on alateadlikult hirm vähem sööma hakata, sest siis nad jääksid kohe haigeks. Selles on neil on õigus.
Mõttelaadi muutmata vajatakse oma stresside tasakaalustamiseks palju toitu ja kui seda ei ole, siis see võetakse keha käest. Keha kõhnub, stresside mahutamise ruum väheneb ja stressid paiskuvad välja - keha haigestub. Näiteks inimene tahab meeleheitlikult kõhnuda, aga näljatunne tekitab meeleheitliku süüdistamise, et süüa ka ei anta. Süüdistamise viha iseärasustele vastavalt tekibki haigus.
Kes tahab palju, see tunneb, et tal on alati vähe. Ta ei julge ja ei taha sedagi vähest ära anda. Ta tahaks ainult selle, mis talle oma keha juures ei meeldi, näiteks liigsed kilod, ära anda, aga ilma vihaenergiat ära andmata kilod ei lähe. Kes ennast kangekaelselt heaks inimeseks peab, see enda viha ei tunnista, vihaenergia sügavat olemust ei mõista ning mittetunnistamine toimib mittetahtmisena ära anda seda, mis mul on. Suur osa inimkonnast arvab, et neil on kõike liiga vähe, seepärast on neil ka kõhukinnisus.
Kõhukinnisus tekib sellest, et inimene hoiab kõike endale. Tema jaoks on äraandmine kulutamine ja raiskamine. Kui inimesel on kõhukinnisused, siis tema kokkuhoidlikkus on muutunud kindlasti koonerdamiseks. Tema tahtmine saada paneb teda kõiges ja kõigis koonerdamist või pahatahtlikku raiskamist nägema. Ta ei usu, et keegi võiks helde olla. Koonerdamist on vaimset, hingelist ja materiaalset.
Inimene, kes ei taha oma tarkusi välja anda, on vaimne koonerdaja. See on kõige hullem koonerdamise liik. Hirm oma tarkusest ilma jääda ei luba vahel isegi elutarkust jagada. Hirm, et minu tarkust või informeeritust kasutatakse ära on seda suurem, mida kõrgema taseme teadusega inimene tegeleb. Sellise hirmuga inimese hirm suureneb järsult kui ta kuuleb, et kusagil varastati salajasi teaduslikke andmeid.
Inimese kasvamine ja paljunemine on kvantiteet, arenemine on kvaliteet. Teadmiste omale hoidmine on kvaliteediga koonerdamine, mille puhul kõht nagu käiks läbi, aga vaatamata sellele kogunevad soolte limaskestale suured roojamassid, mis ei lase sooltel kvaliteetset tööd teha.
Hingeline ehk armastusega koonerdamine tekitab ka asjadega koonerdamise. Asjadega koonerdamine tekitab omakorda veel suurema armastusega koonerdamise. Selle käigus muutub hirm, et mind ei armastata hirmuks, et minu armastust ei vajata. Enne ei andnud sellepärast, et minule ei antud, nüüd ei anna sellepärast, et minult ei võeta vastu. Põhjendus on veenev. Kõhukinnisus on tahtmine omada seda, mida ma tahan omada. Temaga seotud piinad on tahtmatus omada seda, mida ma tahan omada. Veider, eks ole, kui mõtlema hakata. Sellised pahupidi mõtlevad iseendale hädasid kaelakiskuvad veidrikud oleme vähem või rohkem kõik.
Seega lahtistite tarvitamine on sisuliselt inimese tahtele risti vastupidi tegemine, seepärast ei teki peale soole tühjendamist olulist kergendustunnet. Põhiline saast on kinnitunud soolte limaskesta külge, kogunedes kivina kõvadeks känkarateks. Sool puhastub kui inimene oma meelt muudab.
Puhastamise vajalikkusest on aru saadud, aga puhastumise vajadusest kahjuks mitte. Olen kuulnud paljudest nippidest ja näinud töötamas imettegevaid klistiiriaparaate, mis võivad sooled seestpoolt läikivaks pesta, aga kahjuks on see kõik vaid silmapete. Iseenda meelelaadi muutmine ehk stresside vabastamine võimaldab kõigest mittevajalikust vabaneda üleskiidetud kehavaenulikke protseduure kasutamata.
Ma usun seda, mida kolmanda silmaga ehk südamega näen. Mõned aastad tagasi taheti välismaal mulle demonstreerida ülipeent sooltepesu aparaati, mis üldse ei pidavat kahjustama keha. Katsejäneseks olemise au andsin resoluutselt reklaamijale endale. Ta oli küll solvatud, aga püüdis mind veenda sellega, et tema teeb 1 kord nädalas 2-tunniseid klistiire ja pole kunagi varem end nii hästi tundnud kui nüüd. Hoidsin suu kinni - tarka inimest on targem mitte häirida. Ta ei jäänud rahule. Pidime kunagi uuesti kokku saama, et asja arutada. Kahjuks suri ta vähem kui aasta pärast sooltevähki!
Inimest huvitab alati see, mis on ta enda nõrk koht, isegi kui see endast veel füüsiliselt märku ei anna. Alateadvus tõmbab probleemi lahenduse võimaluse ligi. Arukalt mõeldes probleem laheneb ainult mõtlemise ehk vaimsel tasandil. Tarkusega mõeldes hakkame otsima, millega materiaalselt aidata. Inimene, kes enda viga veel ei teadvusta, tunneb sama viga teistes. Ta võib end täielikult pühendada teiste abistamisele, märkamata enda keha süvenevat haigust. Keha tõestab talle sellega, et keha on vaja aidata kõigepealt mitte materiaalselt - ravimite ja protseduuridega - vaid vaimselt, meeleparandusega. Mida tasakaalukamalt inimene mõtleb, seda vähem on talle materiaalset abi tarvis.
Kõhukinnisus kiirendab sooltevähi teket. See ei tähenda, et pidevalt vedel roe räägiks vähi võimatusest. Kõhulahtisus on töödega seotud meeleheide, mille puhul tahetakse kõigist häirivatest tegemistest korraga lahti saada. Kui inimesel on väga suur tahtmine tugev olla ja oma tugevust demonstreerida ning samasuur tahtmine kõigist vastumeelsetest tegemistest lahti saada, siis võib ta kõht pidevalt lahti olla. Ta võib minestamistundeni nõrgaks jääda, aga paksemaks läheb silmnähtavalt. Miks? Sest kõik vajalik - mineraalid, vitamiinid - voolab kehast välja, aga mittevajalik - üleliigsed kalorid -jäävad sisse. Ainevahetuse häire suureneb veelgi.
Paks tahab ise aus olla, kõhn tahab, et teised ausad oleksid. Paks võib valetajaid ka ausaks pidada, kõhn peab ka ausat valelikuks. Kõhn on teiste suhtes väga nõudlik, sest ta arvab, et teistel pole talle midagi ette heita - ta on ju vormis inimene. Kui paks inimene võtab enda elu eesmärgiks kõhnumise ja ta tõesti kõhnub, siis ta nõudlikkus iseenese suhtes muutub ülinõudlikkuseks teiste suhtes. Tekib põhimõte, et miks teised ei saa kui mina saan. Selline suhtumine võib muutuda täielikuks julmuseks. Kaalujälgimine on moodne, julmus ka.
Rasvkude on stresside ladu. Täpsemalt kurbuse, aga kurbus on võimetu viha, ladu. Kui lao mõõtmeid vähendatakse, siis peab sisu tihedamalt paigutuma. Kui ladu veel väheneb, siis peab sisu kokku pressima. Missuguse kehakaalu juures sisu plahvatusohtlikkuse kriitilise piiri ületab ja millisel hetkel see plahvatab, sõltub laoomaniku taluvuse piirist ja naha paksusest ehk tahtmisest olla aus inimene.
Ilus idee jälgida oma kaalu ja toidu kvaliteeti, on kaalujälgijate poolt muudetud farsiks. Võistlemine kes rohkem kilosid kaotas, jätab väheseid kaasalööjaid külmaks. Hasart ei küsi, mis pärast saab, peaasi on saada endale kaubanduslik välimus. Ükskõik missugune haigus sellisest stresside tihendamisest tekib. Hullem on see kui Inimene saab hävitatud. Paks teotahteline heasüdamlik inimene, kes maailma vastu aktiivset huvi tundis, muutub järsku oma keha orjaks, kes ei näe peale kalorite ja kilogrammide enam midagi.
Võite tunda end puudutatult, sest ka Teie olete kaalujälgimisega tegelenud. Tahaksite mulle öelda, et Teie ei muutunud selliseks. Kui ei muutunud, siis ei võtnud Te kaalus oluliselt alla ka. Kui ei võtnud, siis lõite käega. Kvaliteeti on ju raske tagada. Kvantiteediga on märksa lihtsam. Põhimõtteliselt on kaalujälgimise idee tänuväärne, sest ta õpetab inimest oma kehale tähelepanu pöörama ja toidu kvaliteedist aru saama.
Eespool näiteks toodud prouale olid nii kõhukinnisused kui ka -lahtisused igapäevased nähtused. Minu jutusse süvenemata õigustas ta end sellega, et tuletas mulle meelde sõjakoledusi ja küüditamisi, kuigi ei mina ega tema ei olnud selles elus nende käes kannatanud. Mina jälle tuletasin temale meelde, et me mõlemad oleme eelmistes eludes nälga surnud ja seepärast on mõlemal hirm nälga jääda. Minul on veel hirm nõrgaks jääda, sest ma loodan ainult endale. Temal on see hirm veel väike, sest tema arvab ikkagi, et teised peavad teda aitama ja terveks tegema.
Proua oli minu jutuga nõus, kuigi ta ei saanud aru, millega ta nõus oli. Heaks inimeseks olemise tahtmine paneb ta alalõpmata nii käituma. Hiljem on ta alati solvatud. Samas sunnib seesama tahtmine teda suud kinni hoidma ja oma solvatust alla neelema, muidu öeldakse võibolla tagaselja midagi halvustavat. Ta oli surmkindel, et kellelgi ei ole tema kohta ühtegi halba sõna öelda. Ainukene, kes oli vastupidist juttu rääkinud, oli ta vanamees, aga see oli juba 20 aastat surnud. Ja lapsi tal ei ole.
Püüd kõigile meeldida, realiseerub praktiliselt alati perekonna arvelt. Mida suurem on tutvusringkond ja tahtmine nende kõigiga läbi käija, seda rohkem kannatavad abikaasa, lapsed ja vanemad. Kui võõrad ei jaganud niipalju armastusväärsusi kui armastuse ärateenija lootis, siis on perekond süüdi. Halb perekond ei lase heal inimesel piisavalt särada.
Nimetades võõraid inimesi heaks, nimetatakse omasid kindlasti halvaks. Kuni ühel hetkel muutuvad ka võõrad halvaks, sest nad ei ole hinnanud hea inimese jõupingutusi piisavalt kõrgelt. Ka perekonna solvatus süüta süüdlaseks olemise pärast pöördub süüdistajale endale tagasi. Lõpp on alati üks: inimene tunneb, et keegi teda ei armasta. Igal järgmisel päeval kordub järjest mustema stsenaariumiga üks ja seesama, niikaua kuni inimene oma meelt muudab või ära sureb. Viimane variant on siiani olnud enam levinud. See tähendab vastupidi õpetlikule vanasõnale visatakse käesoleva elu toimetused järgmise elu kaela.