ESIMENE TEINE KOLMAS NELJAS VIIES KUUES SEITSMES KAHEKSAS ABI

Elu läbi seedimisest

Inimese elu on üks lõputu tegelemine ehk tegevuses olemine. Tegelemisi on erinevaid: vaimseid, hingelisi ja füüsilisi. Maast, ilmast ja iseenda osast selles lõputus maailmas mõtlemine on vaimses tegevuses olemine. Armastamine on hingelises tegevuses olemine. Töötamine on maises tegevuses olemine. See kõik kokku on lihtsalt olemine ehk elus olemine ja sihikindel oma vajadustega tegelemine ehk vajaduste rahuldamine. Inimesena elus olemiseks on kõigepealt vaimsete vajaduste, siis hingeliste ja kõige lõpuks füüsiliste vajaduste rahuldamise selline järjekord vajalik.

Alateadvus teab, kuidas on vajalik. Kui me alateadvuse teadmisi teadvustada ei oska, siis me selle järjekorra vajalikkusest aru ei saa ja laseme mõistusel kõik pea peale pöörata. Tagajärjeks on seedetrakti haigestumine. Seedetrakt näitab sellega kuidas me oma töödesse ja tegemistesse suhtume. Ehk kuidas ja kui palju me oma töödest sõltume ja tahtmisse töö abil midagi saada kinni oleme.

Tegevus muutub tööks kui sihikindlus eesmärgikindluseks muutub. See tähendab kui hirm vajaduse tahtmiseks muudab. Eesmärgi nimel elades ei saa lihtsalt olla ja vajalike asjadega tegelda. Eesmärgi saavutamiseks peab midagi tegema ja mida suurem on eesmärk, seda rohkem peab tegema. Nii muutub eesmärgi nimel elaja töö orjaks. Ori on sunniviisiline tegija ja tegemise käes kannataja. Seepärast ori vihkab tööd. Mida targem ori on, seda rohkem vihkab ta ka peremeest, kes tööd tegema sunnib. Nii vihkab tänapäevane enda meelest vaba inimene riiki, peremeest või iseennast, sõltuvalt sellest, kelles ta käskijat näeb.

Millegi või kellegi saamiseks mõtlemine on vaimne töö. Millegi või kellegi saamiseks armastamine on seksimine kui maine töö. Millegi või kellegi saamiseks töötamine on orjatöö. See kõik kokku on oma tahtmiste saamise ehk eesmärgi nimel iseenese ohverdamine. Saamise nimel elava inimese seedetrakt saab haiguse, mille raskus on võrreldav saadud väärtuse hinnaga ülekantud tähenduses.

Tahtes hea olla, tahab inimene teistele head teha, et endal hea oleks. Tahab head anda, et head saada. Enamasti saabki. Ainult heaga tuleb kaasa tema nähtamatu pool - halb, mis tekitab haigusi. Haigus õpetab, et tahtlik teistele hea tegemine on tahtlik endale halva tegemine ehk pahatahtlikkus. See energia teeb inimesest kurjategija.

Kui teised ei lase endale head teha, ei võta head vastu, siis jääb tahtmine realiseerimata. Tegemata tegu, mida tahaks teha on soov. Teoks tegemata heasoovlikkus muutub pahasoovlikkuseks kui teda heaks ei peeta. Mida rohkem realiseerimata häid soove, seda rohkem solvatust ja seda lähemal on vähktõbi.

Niisiis tahtmistel on kaks otsa: heatahtlikkus ja pahatahtlikku ja soovidel on samuti kaks otsa: heasoovlikkus ja pahasoovlikkus. Kasvatades ühte, kasvab teine. Hädas inimene ei suuda oma parima tahtmise juures aru saada, miks ta kogu oma headuse juures nii rängalt kannatama peab.

Kuna kõhuõõne organite seisund väljendab Teie tööde ja tegemiste olukorda, siis pange selles peatükis tähele sõnu: tegelemine, tegemine ja töö kõigis käänetes ja pööretes. Tunnetage neid sõnu eraldi ja Te saate aru, et tegelemine on piiritu mõiste, mille sisse mahuvad kõik tööd ja tegemised, aga töö sisse mahub tegelemist iseendaga väga vähe. Seepärast on inimesel, kes aina teeb ja töötab seedetrakt haige. Pole tegevust, mille olukord ei peegelduks seedetraktis ja pole haigust, millega samaaegselt ei oleks häiritud vastav seedetrakti osa.

Materiaalse töö vaimse vabastamisega iseendast muutub töötegemine iseendaga tegelemiseks selle töö läbi. Kui enne igat tööd kulutate paar minutit temaga suhtlemise peale, see tähendab, vabastate ta endast, siis tunnete, kuidas Teie suhtumine töösse muutus. Olete rasket või ebameeldivat tööd armastama hakanud ja ta ei ole enam raske ega ebameeldiv. Töö lõppedes on väsinud ainult Teie keha, aga mitte enam hing, nagu varem. Olete endaga rahul. Kui olete endaga, siis olete ka tööga ja üleüldse maailmaga rahul.

Olete selles töös iseendaga tegeleja ja see töö Teie seedetrakti oma jälgi ei jäta. Kui õpite vabastama kõiki töid enne kui neid tegema hakkate, siis Teie seedetrakti probleemid lakkavad olemast. Iseendaga tegelejal lakkavad mitte ainult seedetrakti hädad, vaid kogu kõhuõõne hädad.

Kõige pretensioonikam tööobjekt on teine inimene. Teenindajad, sealhulgas ka meditsiinitöötajad, on kõige rohkem hädas inimestega, kes nõuavad, et nendega tegeldaks, aga ise vaatavad passiivselt justkui kõrvalt, et näis, mis välja tuleb. Kusjuures neis on absoluutne teadmine, et vaimse abi eest ei pea maksma.

Õppige vabastama vaimselt endast seda füüsilist inimest, kes tahab, et Te temaga tegeleksite. Kui seda oskate, siis Te võite talle füüsiliselt teha seda, mida tema tahab, aga endale teete sama asja vaimselt. Temale ei saa Te seda vaimselt mitte mingil juhul teha. Tulemuseks on, et te olete mõlemad iseendaga ja teineteisega rahul. Tema ei saanud küll vaimset abi, aga kuna ta tuli tahtmiste ja nõudmistega, siis ta tegelikult ei tulnudki vaimset abi saama. Teile tänulik olles, on ta alateadlikult ka mingil moel siiski vaimset abi saanud.

Nii tehes saate aru mõtteterast, et kõik, mis inimene teistele teeb, teeb ta tegelikult endale.

Suures plaanis kõhuõõne vaevuse asukoht viitab Teie probleemi põhjuse asukohale. Mida see tähendab? See tähendab, et nagu inimesel on vaim, hing ja keha, nii on tal ka ülakõht, keskkõht ja alakõht.

I. Ülakõhu probleemid viitavad vaimsete tegemiste probleemidele,

II. keskkõhu probleemid viitavad hingeliste tegemiste probleemidele ja

III. alakõhu probleemid viitavad materiaalsete tegemiste probleemidele.

Kõiki vaimseid, hingelisi ja füüsilisi probleeme on võimalik lahendada vaimselt, aga ühtegi probleemi pole võimalik lahendada ainult füüsiliselt.

Haigust võib ravida füüsiliselt ehk meditsiiniliselt, haige koe võib isegi kirurgiliselt kehast eemaldada, aga haigestumise probleemi pole meditsiiniliselt võimalik lahendada. Süda meditsiinilisest ravist rahu ei saa. Ja kui saab, siis ainult näiliselt lühikeseks ajaks, sest varsti tuleb järgmine probleem.

Probleemide lahendamine on algupärasemas keeles korda tegemine. Elu ei ole vaja heaks või halvaks teha, elu on vaja korda teha.

Vaimsete probleemide lahendamine ainult vaimselt on kõige hõlpsam, sest nad on ühesuguse tihedusega energiad. Ainuke tingimus on, et inimese vaim ikka kodus oleks ehk et inimene mõtlemisvõimeline oleks. Hing on vaimne tasand.
Hingeliste probleemide lahendamine ainult vaimselt on suhteliselt kerge, sest hing on alati kodus. Ta võib olla nii alla surutud, et elab samahästi kui keldris, aga kui temaga ühendust võetakse, siis ta kuuleb.
Materiaalsete probleemide lahendamine ainult vaimselt on võimalik, ainult et see on väga raske. Enamikul tänapäeva inimestest ei jätku selleks püsivust ja materiaalse tasandi kõige suuremat väärtust - aega. Raskus muutub normaalsuseks kui inimene saab aru, et see on talle vajalik.

Mõelge praegu oma kõhu probleemidele. Kuidas kujutate ette oma ülakõhu ehk vaimsete probleemide lahendamist ainult vaimselt või ainult füüsiliselt? Mis on võimalik, mis ei ole võimalik? Kuidas kujutate ette oma keskkõhu kui hingeliste probleemide ravi ainult vaimselt või ainult füüsiliselt? Kuidas kujutate ette oma alakõhu kui materiaalsete probleemide lahendamist ainult vaimselt või ainult füüsiliselt? Kas füüsiliste probleemide lahendamine ainult füüsiliselt on võimalik?

Vaimsete probleemide lahendamine füüsiliselt pole mingil juhul võimalik.
Hingeliste probleemide lahendamine füüsiliselt pole samuti võimalik olgugi, et inimesed räägivad, et kui mul oleks hea elu, siis mu hing oleks rahul. Seda räägivad need, kes pole head elu ja sellega kaasas käivaid hingepiinu veel maitsta saanud.
Materiaalsete probleemide lahendamine ainult füüsiliselt pole samuti võimalik kui inimesel mõistust peas ei ole. Materiaalsete probleemide lahendamine materiaalselt on ainult ühel tingimusel võimalik. See on siis kui inimene loomana elab.

ÜLAKÕHT.

Ülakõht vastab vaimsele tegelemisele.

Ülakõhus asuvad magu, maks, kaksteist sõrmiksool ja põrn.

Mõtetes saab tegeleda iseendaga ja enda suhtumisega maailmasse. Selle tegevuse tagajärjeks on inimesena arenemine. Kui saame aru, et endaga on vaja tegelda, siis tunneme vajadust tegeleda. Kui peame tegelema, siis võibolla tegeleme, aga ei tunne vajadust tegeleda. Märkamatu protest on tunnetuse hävitanud. Sellisel juhul on tegelemine eesmärki taotlev. See tähendab, et

mõtlemine muutub tööks hetkest,

mil mõtetes hakatakse midagi

eesmärgikindlalt tegema.

Kui mõtlemisest ei tule midagi välja, siis see jääb sõna otseses mõttes sisse ja koguneb ülakõhu vaevusteks, haigusteks.

Lapsed ja vanad inimesed, kellel on juba või veel iseseisev mõtlemisvõime olemas, aga kes seda kasutamata iseendaga tegelda ei taha, hakkavad nõudma, et nendega tegeldaks. Nad muutuvad tõelisteks jonnipunnideks. Küsige lapse käest, kus ta Jonnipunn elab ja ta näitab kindlasti oma kõhu peale. Vanuri käest ei peagi küsima, ta kaebleb ise oma kõhuvalude pärast. Mida suurem on ükskõik missuguses vanuses inimese tahtmine, et temaga tegeldaks, seda suuremad on ta kõhu probleemid. Kui Teie temaga tegelda ei taha, siis on Teil samuti. Teist võimalust ei olegi, sest kui Teid millekski sunnitakse, siis Te protesteerite nii ehk naa ikka.

Tahtmine, et minuga tegeldaks püüab teisi pidevalt endale allutada. Kui Te tahate hea olla ja ennast allutada lasete, siis ta ei anna teile kusagil rahu. Nii laps kui ka vana inimene tulevad Teile ka WC-sse järele ja on väga protesti täis kui Te ta välja ootama ajate. Teda ei häiri, et Te potil istute. Teda häirib, et temaga ei tegelda. Kuna kõik ei ole ühesuguse arengutasemega, siis õppige oma vajadusi teistele ka sõnades väljendama. Nii on lihtsam suhteid korda teha.

Laps laseb meelsasti oma Jonnipunni vabaks ja lehvitab talle käega järele. Vana inimene ajab sõrad vastu ja nõuab oma õigust. Tema meelest on kõik, kes temaga ei tegele, ebaõiglased, ülekohtused või pahasoovlikud. Vastavalt sellele kuidas ta ise teiste suhtes on. Et Teie kellegi jonnimise käes ei kannataks, vabastage oma tahtmine, et minuga tegeldaks. Mõelge ise, mis tegelemise mõiste Teie jaoks tähendab.

Vanaks muututakse siis kui iseendaga ei tegeleta. Elu ehk armastuse muutmisest ainult tööks tuleb eespool süütunnete teemaga seoses pikemalt juttu. Küllap olete teadlik, et inimesi kiputakse klassifitseerima nende vaimu vanuse järgi noorteks, küpseteks, vanadeks jne. Samas armastatakse korrata mõttetera, et inimene on nii noor kui ta ennast tunneb. Kuidas need asjad siis tegelikult on?

Vaim on tasakaalustatud energia ehk elu kvaliteet. Vaimne arenemine on elu kvaliteedi tõus, mida ei saa tõsta, aga mis tõuseb ise kui elu tundma õpime. Mida üksikasjalisemalt inimene elu tundma õpib, seda kõrgem on tema küpsusaste, mis annab vaimule sümboolse vaimse vanuse. Vaimu vanusest olenemata võime tunda ennast sunnist surmani noore või vanana. Mida vähem on inimesel stresse, seda noorem ta hingelt on. Hinge vanus määrab käesoleva elu ja tervise.

Kui Teil on hea tunne mõeldes, mis kõik Teil on, siis olete veel aastatelt või hingelt noor. Kui Teil on halb kõigest, mida Teil ei ole, siis olete samuti noor. Kui Teil on halb kõigest, mis Teil on või ei ole, siis olete juba vana või hingelt vana. Aga kui Teis on oskus võtta kõike häirimatult nagu ta on ja minna edasi oma teed, siis Te olete vana vaim. Vana vaimu hing ei vanane.

Hing kulub vanaks, vaim küpseb vanaks. Hinge kannatustes vananemine on osa vaimu küpsemisprotsessis.

Haigena sündinud laps on sünnist saadik hingelt vana. See tähendab, et eelmise elu lõpus oli ta töötegemisest nii väsinud ja nüri, et ei osanud endale isegi suremiseks aega võtta. Elu annab igaühele aega iseendaga tegelemiseks. Isegi kui selle alles surivoodil vastu võtame, võime põhimõtteliselt oma elu jooksul tehtud vigadest aru saada, neid iseendale tunnistada, see tähendab parandada. Surivoodil pihiisale pihtimine on mõne inimese hinge nii nooreks ja kergeks teinud, et eluvaim sai tagasi tulla ja inimene elas veel pikki aastaid.

Kui pihiisa karmi kohtumõistjat mängis, siis seda ei juhtunud. Samasugune ilmalik pihiisa on inimene ise kui ta isegi surma palge ees oma tegemata tegemiste peale mõtleb. Kui tegemata tegemine on kellelegi kättemaksmine, siis on koorem eriti raske. On inimesi, kes ütlevad, et nad ei anna surres ka andeks. See tähendab, et nad ei lase oma tegemata tegemiste koormat vabaks ja seepärast ei leia oma lapselikku muretust üles. Järgmist elu on ta seepärast sunnitud vanana ehk haigena alustama. Tema ainukene võimalus on nüüd vanemad, kes enda stressikoormat vabastades lapse hinge kergendada oskaksid.

Kuna vanemate energiate summa ehk lapse elu algenergia on sama, mis lapse eelmise elu lõppenergia, siis on selliseid vanemaid, kes lapse õnnetust nähes, iseendasse süüvivad, vähe. Iseenda süüdistajaid on küll, aga kriisiolukorras ei tohiks kallist aega selle peale kulutada. Samuti ei tohiks aega teiste süüdistamise peale raisata. Ometi tehakse seda pidevalt. Tegudeinimene elab põhimõttel, et mis te vahite ja sügate kukalt, tegutseda on vaja. Ta ei saa aru, et kui üleüldises võidujooksus kukal sügelema hakkab, siis on just praegu kõige õigem kukalt sügada. Hea mõte annab endast niimoodi märku.

Tahtmine olla ainult hea peab iseenesestmõistetavamaks, et see, kes on süüdi, see oma süü ka lunastab. Kaasasündinud haiguste põhjustajaid otsitakse ja leitakse kõikjalt ümbritsevast keskkonnast, ainult mitte iseendast, ja meditsiin kui ümbritseva keskkonna sibi peab vea parandama. Nii teaduslik kui ka alternatiivne meditsiin võib kõik võimaliku teha, aga see on haige muutmine. See on vägivald, mis lapse juures häid tulemusi andes, perekondlikus mõttes halbu tulemusi annab. Veidi tervem laps ja samavõrra katkisem perekond peatavad lapse paranemise ikkagi.

Seal, kus vanemaid õpetatakse lapsega tegelema, mitte meditsiinisse klammerduma ja lootma, saadakse märgatavad paremad tulemused nii lapse kui ka perekonna tervise suhtes. Alles siis kui küpseme sinnamaani, et vanemad õpivad haige lapse puhul iseendaga vaimselt tegelema, näeme imet.

Laps on vanemate vaimne õpetaja. Kui ta haigena sünnib, siis ta juhib tähelepanu vanematevahelistele samavõrra haigetele suhetele ehk armastusele, mis on muudetud orjatööks. Oskamatusest ja teadmatusest. Kes haiget last kui iseenda ja perekonna peegelpilti vaatab, järelduse teeb ja oma viga vabaks andma hakkab, see parandab oma osa. Tervik paraneb samavõrra justkui iseenesest.

Terve laps tegutseb. Tegutsemine on kogu oma olemusega tegevuses olemine. Tegutsemist ei saa nimetada tööks, isegi kui tulemuseks on tehtud töö. Tegutsemine on tervikenergia ka siis kui mingit konkreetset materiaalset tulemust ei ole. Tegutsev inimene on rahulik, keskendunud ja andunud oma tegevusele, mis annab talle rahulduse. Tänapäeval kohtab selliseid inimesi juba harva.

Tegutsemine on tervele lapsele iseloomulik. Paraku on tegutsevaid lapsi järjest vähem. Enamik neist tegeleb millegagi eesmärgikindlalt, sest nendega tegeletakse eesmärgikindlalt õpetades neid midagi tegema. See tegevus võib last huvitada, aga kui see pole tema kõige esmane vajadus, siis see on sundolukord ja lapse ülakõht on häiritud.

Kui Te aina mõtlete ja mõtlete kuidas mingit probleemi lahendada ja leiategi lahenduse, aga ei realiseeri seda, siis ülakõht vaevab. Hea mõte on kõhus kinni ja tekitab halba vaeva. See tähendab, et kui Te oma tahtmist ei saa, siis saate kannatuse. Miks ei realiseerita oma ideid? Sest kardetakse juba ette ja ei hakata üldse proovimagi. Või põrgatakse takistustele ja lüüakse käega. Minnakse kergema vastupanu teed. Vaimselt oma probleemi lahendada, see tähendab vabastada, ei osata.

Probleemid võivad olla vaimsed, hingelised ja materiaalsed. Nende lahendamisest ainult mõtetes, arvatakse, ei ole kasu. Mõttetöö tagajärg peab saama ellu viidud, muidu ei anna hing rahu. Kui realiseerite ta materiaalselt, siis ta vabaneb ka vaimselt. Ta ei jää tegemata tööna Teie hingele. Kui saate aru, et ta pole materiaalselt realiseeritav, et ta oli ainult ilus unistus, mis praeguste tingimuste juures on utoopia, siis vabastage ta vaimselt. Kui olete ta täiuslikult vabaks andnud, siis võib juhtuda, et ta realiseerub, sest ta polnudki utoopia. Lihtsalt Teie tarkusest ei piisanud tema realiseerimiseks. Teie arukus andis talle võimaluse realiseeruda.

NB! Kui inimesel on vaimsed eesmärgid, siis need on alati vaimuga ehk vaimolendiga ehk inimesega seotud. Ka siis kui seda ei teadvustata.

Vaim on piiritu. Eesmärk on piiratud lõpptulemusega. See tähendab, et vaimu ja eesmärkide ühendamine on utoopia. Ometi me teeme seda. Taandame inimese kehaks ja hakkame teda eesmärgikindlalt muutma. Vähesed muudavad ennast, enamik muudavad teisi ja on ütlemata õnnelikud kui näevad, et teine muutus. Teise muutumine loetakse enda töö tulemuseks. See, kes siiralt usub, et teine muutus minu pärast, ei väsi ennast kiitmast. Ta on uhkusest nagu õhku täis ja täpselt samasugune on tema ülakõht.

Vaimne saamine on gaaside kogunemine.

On olemas mõiste "vaimne pressing". Veel kaasaegsemas kõnepruugis nimetatakse seda manipuleerimiseks kellegi teadvusega, tegelikult teadmistega. Vaadates haletsedes kõrvalt kuidas kedagi vaimselt töödeldakse, võib endal tekkida ükskõik kus kõhuõõne piirkonnas kramplik pressitunne. Nii nagu pall hakkaks täituma. Alguses pall nagu täituks, siis on juba ebameeldiv pressitunne, edasi juba lõhkiminemise valu. Hirm tuleb tahtmatult peale.

See on traagiline hirm, mis saab kui ma nii ei tee kui tahetakse. Tahaks teisele vastu tulla, aga sisetunne ütleb, et sellega teed endale halba. Hirm blokeerib mõtlemisvõime ja inimene, olgu ta suur või väike, lasebki endaga manipuleerida. Vaimse pressingu virtuoosid teavad, et nad saavutavad alati seda, mida tahavad. Kusjuures keegi ei saa neid hiljem süüdistada, sest nad pole füüsilisi jõuvõtteid kasutanud. Kõik paberile pandud seadused kaitsevad ju inimesi rumaluse, mitte tarkuse eest.

Iga hinnang on põhimõtteliselt vaimne pressing. Hinnang teenib eesmärki sõltumata viisist kuidas teda väljendatakse: otsene või kaudne, positiivne või negatiivne, mõtteline, sõnaline või kirjalik. Tipptasemel manipuleerimine inimteadvusega on reklaam, kus toonitatakse, et reklaamitav kaup on teistega võrreldes parim. Stressides inimest, kes ei oska tunnetada iseennast ja maailma, saab reklaami abil täielikuks zombiks teha. Ta ei näe enam reklaami, mis tutvustab uue ja vajaliku toote väärtust, vaid ajab taga välist sära.

Kui lapsega ei ole lapsepõlves manipuleeritud, siis täiskasvanuna ei muutu ta tõsimeelseks manipuleerimisobjektiks, kellele saab ükskõik mida reklaamiga pähe määrida ehk keda saab lolliks rääkida. Ta tunnetab iga informatsiooni tagamõtte ära ja võtab vastu endale vajaliku laskmata ülejäänust ennast häirida. See osa reklaamist, mis manipuleerib tema mitteteadmise ehk rumalusega, ei tee teda endast sõltuvaks.

Inimesi, kes saavad aru, et manipuleeritakse, aga kes ei oska veel olla mina ise, häirib manipuleerimine. Nad ärrituvad iga vaimse vägivalla ilmingu peale, sest tahaksid igat ohvrit kaitsta. Mida viisakamalt olukorda lahendada püütakse, seda rohkem on see võitlus ainult iseenda stressidega, mis alla surutakse. Tulemuseks on veel rohkem manipuleeritavaks muutumine.

NÄIDE ELUST.

Kõnelesin telefonis ühe raseda naisega, kellel oli selline valu paremal alakõhus. Ta parem munasari oleks olnud nagu naelaga seina külge löödud kartul. Emakas oli paremale poolele nagu veidi selja pööranud. Loode oli nagu pea rinnal kurvalt hambad ristis kannatav laps. Kõik need tunded olid naisele tuttavad, aga ta ei olnud taibanud neid vabaks lasta. Inimese fantaasia lihtsalt ei oska nii lihtsatele asjadele erilist tähendust omistada.

Parem munasari tähendab venna energiat. Emakas ehk ema oli vennale selja pööranud. Naisel endal ei olnud venda. Tundsin, et probleem oli lootes ja tema vennas. Vanemad, kes lootega suhtlesid olid ka väikese 3-aastase poja õe või venna tulekuks ette valmistanud. Poiss oli täieõiguslik venna, kes iga päev oma õe või vennaga elavalt vestles ja mängis, osates seda teha paremini kui vanemad. Sündinud ja sündimata laps olid nii üks, et ka kannatused olid ühised. Ema oli seda endale teadvustanud ja osa stresse juba vabastanud, aga kõigest polnud aru saanud.

Ema taipas probleemi olemuse kiiresti ära. Ta tunnistas, et tal on sisemine protest oma vanemate vastu, kes poissi hoida soovides tegelikult teda tõeliseks meheks kasvatada tahavad. Tõeline mees on vanemate meelest mees, kes naistele alati teed annab, naiste soove täidab ja allaheitlik on. Ema, kes oma isa allaheitlikkuse ehk naise ülemvõimu all elamise tulemusi näeb, protestib oma poja samasuguseks kasvatamise vastu. Ta ei taha, et poeg meheks kasvades oma alandatuses tigedaks muutub.

Naine teadis, et vanemate hingel on kohutavalt suured süütunded oma laste ees, mida nad sõnades kategooriliselt eitavad. Nad õigustavad ennast ilma, et keegi süüdistaks ja püüavad pidevalt tõestada, et nad ei ole süüdi. Tütar ei süüdista vanemaid ja on seda vanematele korduvalt öelnud, aga vanemad ei saa sellest aru. Nende süütunded ei lase aru saada. Olukord on muutunud tütre jaoks tüütuseni totraks ja väsitavaks. Süütunnetes vanemad otsivad süüdlasi ja nõuavad, et kõik nende versiooniga nõustuksid.

Vahemärkusena siinjuures võib öelda, et süütunnetes inimesed tahavad, et nendega nõus oldaks. Nad võivad nii hoogu minna, et ei märkagi, et nõuavad inimeselt, nagu kelleltki kolmandalt, et see nendega nõus oleks, aga tegelikult on see just nimelt see inimene, keda nad süüdistavad. Lõppkokkuvõttes on see inimene süüdi, et iseenda vastu põhjuseta süüdistama ei hakanud. Süütunnetes inimesed on raudselt õiged ja räägivad kõigile kui õiged nad on. Ja enamik kahjuks usub. Sest enamik ei tea, et inimene näeb teistes iseennast

Süütunded laste ees sunnivad lastelastele eriti head olema. Kusjuures eriti hea on lastelaste eriti heaks kasvatamine. Et seda pole vaja ja et see teeb halba, seda vanavanemad ei oska aru saada isegi mitte siis kui neile sellest püütakse rääkida. Jutt tuleb alati välja nii, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust. Noored, taibates olukorra lootusetust, lakkasid püüdmast vanemaid muuta, aga neil ei ole veel vabastatud hirm, et vanemad ei jäta neid rahule. Vanemad ei jätagi enne kui noored oma hirmu vabaks annavad ja vanasid oma hirmuga enam ei provotseeri.

Tahtes olla õiglane, oskamata endalt küsida, kas nii on tarvis, andis ta pojale valida, kas poeg tahab vanaisa ja vanaema juurde minna või ei. Poeg ei öelnud jah ega ei. Ainult et mõne tunni pärast ta kukkus ja vigastas ennast. Kuna üldiselt ta ei ole kukkuja, siis ema teritas tähelepanu, et mõista, mida see tähendab. Järgmisel päeval kukkus poiss uuesti. Selle päeva õhtul tekkis emale pressiv valu paremale poole alakõhtu.

Kui küsisin emalt, et mis talle ütleb mõiste "vaimne pressing", siis ta taipas kohe. Teda oli häirinud vanavanemate vaimne pressing. Ta jättis väikese siira lapse täiskasvanud vanavanemate kavalusega vastamisi andes lapsele õiguse otsustada. See oli nagu oma lapsele selja pööramine. Poiss oli samasuguses olukorras nagu naelaga seina sisse löödud kartul.

Täiskasvanute omakasupüüdlikkus räägib, veenab, masseerib ehk manipuleerib mitte ainult lastega. Ka teisele täiskasvanule, eriti pere liikmele öeldakse: "Sa ajad mu nutma. Miks ma pean sinu pärast kurvastama? Miks sa teed mu elu nii raskeks?" kui ei saada teist seda tegema, mida tahetakse. Naine küsis oma allasurutud ahastuses tagasihoidlikult, aga valuliselt: "Miks vanaemad teevad niimoodi?"

Miks inimene teeb niimoodi? Sest teisiti ei oska. Teeb niimoodi kuni õpib teistmoodi tegema. Kui ülisuuri kannatusi endale ja teisele valmistades kriisi jõuab ja aru saab, mis on teinud, siis enam ei tee. Seni ei ole ta aru saanud, et head tehes teeb tegelikult halba.

Teise teadvusega manipuleerimist nimetatakse ka teise ümber sõrme keeramiseks. Teiste ümber sõrme keerajad ei salli ümber sõrme keerajaid ja näevad neid ka seal, kus seda ei ole. Nad näevad teistes iseennast. Seepärast on vaja meeles pidada, et kui näitate teisele sõrmega, siis 3 sõrme näitavad endale tagasi. Kui hoiatate teist kolmanda eest, sest Teile tundub, et see hakkab teist ümber sõrme keerama, siis mõelge ka endale. Hoiatamine on normaalne. Hoiatamisega liialdamine on juba hirmutamine. Kui hirmutate, siis Te ei saa aru, et räägite iseendast.

"Kaua ma seda kannatama pean?" küsis naine. "Vanemate elupäevade lõpuni," vastasin. "Te arvate, et vanemad on sellised. Tegelikult olete ise vanemate summa ja kui Teil samasugust tundmaõppimata energiat eelmise elu lõpus poleks olnud, siis Te poleks neid vanemaid omale valinud. Mida põhjalikumalt endaga tegelete, seda lähemal olete selle probleemi täiuslikule äratundmisele. Kui tunnete ära, mida see Teie jaoks tähendab, siis langeb Teie maailmanägemise eest jälle üks raske kardin maha ja Te olete tänulik vanematele, et nende läbi, see tähendab kõige otsesema ja seepärast selgema õpetajapaari läbi, olete oma elu õppetunni ära õppinud.

Kui võõrastele loodate, siis võitegi ainult lootma jääda. Kui võõrad inimesed Teile vaimset pressingut avaldavad, siis kõnnite minema ja katkestate suhted. Oma vanematega seda nii lihtsalt ei tee. See ongi õnn, millest Te veel aru ei saa. Õnn on võimalus oma vanemaid hästi pikalt tundma õppida. Paljudele, kui mitte öelda, et enamikule inimestest, tundub see õnnetusena. Aga eks nii nagu me mõtleme, nii see meie jaoks ka on. Kui arusaam muutub vastupidiseks, siis on sama probleem muutunud ka vastupidiseks. Kõik oleneb ikka suhtumisest."

Räägin naisega ja järsku ta ütleb: "Oeh, mul tuli hiiglasuur õhumull suust välja. Kõhus hakkas kohe kergem." Mõni minut veel ja ta pressitunne alakõhus oli kadunud. Veel paari minuti jooksul oli tuntav emaka tagasipöördumine õigesse paika ja kogu alakõhu vabanemise tunne. See probleem oli vabanenud. Ema oli jälle kanaema, kes võttis oma poja tiiva alla niikauaks, kuni poeg ise sinna tiiva alla poeb. See tunne on emadel vaja ära tunda, et mitte enne õiget aega last iseseisvuse teele lükata. Arukat last on vaja õpetada täiskasvanute riukalikku tarkust tundma, muidu ta jääb suurema ja tugevama õigusele alla.

Kui naine järgmisel päeval uuesti helistas, siis oli olukord teine. Õhtul oli vanaema lapselapsele jälle helistanud ja poissi nii oma nõusse rääkinud, et poisis tekkis tõrge ja ta otsustas, et jääb koju. Tahtmine linnakorterist ära mõnusasse maapaika jooksma minna ja alateadlik ohutunne sundisid last otsustama. Lapsel tekkis ummikseis. Füüsilisel tasandil otsustas ära, aga hingeline ummikseis jäi. Emal, kes sihilikult jutuajamise juures oli, et iseennast olukorra sees paremini tundma õppida, hakkas lapsest kahju. Samas oli tal ka emast kahju. Kahju, et miks ema on selline? Miks ta ei võiks last mõista. Miks ta ei võiks olla siiras ja otsekohene? Kõik võiksid ju omavahel normaalselt suhelda.

Tahtmine kõigile hea olla ja lootus, et asjaosalised ilma minu suud lahti tegemata siiski asjast aru saavad, olid tema sees liialt suured ja ta ei öelnud vanaemale seda, mida oleks vaja olnud. Lihtsalt sellepärast, et mõistmatu inimene ei ole võimeline muudmoodi aru saama. Vajaliku ütlemata jätmine koguneb viitsütikuga pommiks iseenda sisse.

Haletsemine on energia, mille abi toimub energiate ülekanne haletsetavalt haletsejale. Ema võttis endasse lapse ummikseisu, aga surus selle momentaanselt alla. Stresside allasurumise kunsti valdavad täiskasvanud võib öelda briljantselt. Õnneks ta ei võtnud pojalt kõike endale. Vastasel juhul oleks tal juba appenditsiit ehk ussripiku põletik olnud. Tulemuseks oli, et emal oli kogu kesk- ja alakõht veidi puhitunud ja ärritatud. Loode seevastu oli vapralt otsustusvõimeline nagu vennagi. See tähendab, rasedus ei olnud enam ohus.

Kõhuõõnt vooderdab seestpoolt kõhukelme. Ta on nagu inimesena tegelemise protsesside teatud konkreetseks alaks, piirkonnaks, territooriumiks, valdkonnaks tegija. Kui iseenda oleluspiirkonda hakatakse kaitsma, siis kõhukelme läheb pingesse. Kui tekib protest ehk passiivne viha, siis tekib juba väike valu. Kui tekib tahtmine enesekaitseks rünnata, siis see on juba enda territooriumi piiridest väljaminemine, mis samamoodi väljendub ka kõhukelmes. Antud juhul oli õnneks tegemist enese ja oma lapse kaitsmisega, mitte ema ründamisega.

Kolme nädala pärast helistab naine jälle. Seekord on ta omadega täiesti läbi. Tal on palavik, see tähendab ta on äkilisse meeleheitesse sattunud. Mis jälle lahti on?

Naine rääkis kuidas probleem vanematega lahenes. Ta hing rahunes. Hingerahu paiskus tükkideks siis kui ta naistenõuandlasse korralisele raseduse kontrollile läks. Tal võeti peale tavapäraste analüüside verd geneetilise uuringu jaoks. Geneetilise uuringu mõiste ütleks asjatundjale midagi, aga asjatundmatule ei ütle see midagi. Antud juhul oli kõrgema haridusega naine asjatundmatu ja talle oleks vaja olnud uuringu olemust veidi pikemalt seletada. Küsimusele: "Miks seda nüüd tarvis on?" vastati tõreda iseenesestmõistetavusega: "Keegi ei taha väärarengutega lapsi." Oma asja ajamine iseenesestmõistetavusega tähendab, et ego tegutseb teist arvestamata.

Patsiendi ego ja arsti ego põrkusid kokku. Patsiendi ego on teadmine, et mul on õigus iseendasse puutuvat infot omada. Arsti ego on teadmine, et patsient peab alluma korraldustele. Talle ei taheta ju midagi halba. Ja kuna ta nagunii ei saa millestki aru, siis pole talle midagi mõtet pikalt seletada. Arste, kes oskaksid keerukat meditsiinilist infot lihtsalt, lühidalt ja patsiendile arusaadavalt väljendada, on vähe. Patsiente segab arsti lihtsat ja lühikest infot vastu võtmast nende enesehaletsus. Enesehaletsus nõuab, et tema oleks arstile ainuke patsient, kellele arst pühendab ennast täielikult ja igaveseks. Sellest lugege pikemalt enesehaletsuse peatükist.

Ideaalis peaksid geeniuuringud kuuluma ennetusmeditsiini valdkonda. Stressides naise loogika ütles kohe, et kui nii suure rasedusega seda tehakse, siis kahtlustatakse midagi halba. Et ta ise ikka veel vaimset pressingut kardab ja seepärast alateadlikult kahtlustab igaüht, kellest natukenegi sõltub, ta ei osanud näha. Alateadvus teab, et iga probleem jätab mingi jälje. Naine oli küll teadlikult probleemid vabaks andnud, aga alateadvus teab, et see pole veel kõik. Tulemuseks oli 3 nädala iseenda rasvas praadimist, mis lõppes sellega, et ta sai teada, et analüüs oli korras.

Pingelangus paiskab kogunenud stressid välja. Süütunnete praadimine süüdistamiseks lõpeb alati tagantjärgi tarkusesse klammerdumisega: "Ma ju teadsin ise seda. Miks mind ei usutud? Miks keegi minu käest ei küsi? Miks mind kõrvaliseks peetakse? Miks mind sellisesse olukorda pandi?" Pingelanguse meeleheide süüdistab alati: "Miks ma pidin ilmaasjata kannatama?" Vastupidist olukorda, kus oleks mingi haigus leitud, tõrguvad tema meeled vastu võtmast. Et siis oleks ta kergendatult ohanud: "Jumal tänatud, et analüüs tehti, nüüd saab enne kui hilja on, midagi lapse heaks teha," seda ei taha ta mingil juhul ettegi kujutada.

Ülipingelises olukorras on vaja kogu olukord kui tervikenergia, mis koosneb väga paljudest energiatest, endast vaimselt vabaks anda, siis pole vaja kannatada. Alati leidub midagi, mida omal alal kõige targem ja asjatundlikum tark ei tea ja mille pärast ta peab pöörduma teiste poole. Eriti puudutab see arstiabi. Kui usute, et Teile soovitakse head, siis ei teki selliseid hullukstegevaid pingeid.

Rääkisime asjad selgeks ja naine ütles, et tal tekkis iiveldus. Ütlesin: "Suurepärane. Oksendage nüüd oma tülgastus välja, siis saab Teie sapipõis ka tühjemaks." Tema tahtmatus elada niimoodi edasi, oli ülepiiriliseks muutunud. Ta oli kogu õhtu klosetipoti kohal öökinud ja imestanud, mis temast kõik välja oli tulnud. Uskumatult palju tuli õhku. Selle enesepuhastuse käigus hakkas talle meenuma, et vanematekodus elades oli ta iga kuu vähemalt kord oksendanud. Ta ütles: "Esimest korda elus ma nautisin oksendamist, sest see tegi mu enesetunde järjest paremaks. Olin õnnelik, et saan oksendada."

Vaimne pressing, mida hirmuga ligi tõmbame, võib inimese viia nii vaimsesse kui ka füüsilisse ummikseisu. Ainult vaimse ummiku puhul on pea nagu pada otsas ja päästvat mõtet ei tule ei siit ei sealt. Füüsiline ummikseis, mis on vaimse ummiku tulemus, tekitab appenditsiidi. Kui omavahel halbades suhetes olevad vanemad nõuavad lapselt, et see teeks, mida nemad mõlemad tahavad ja laps armastades vaatamata kõigele nii ema kui isa, tahab mõlema meele järgi olla, siis talle tekib appenditsiit. Operatsioonilaual laps lepitab vanemaid. Lühikeseks või pikaks ajaks, see on iseasi.

Eemaldatud või aastaid kestnud põletiku käes hävinenud ussripikuga inimese ummikseisud kogunevad umbsoolde, mis asub
1. paremal keskkõhu alaosas
2. üleneva käärsoole alumises otsas
3. allpool peensoole suubumiskohta ülenevasse käärsoolde ehk jämesoolde.

Ta on omamoodi settekaev. Mida rohkem ummikseise, seda kõrgemale kerkib setete nivoo ja seda rohkem täitub kogu jämesool. Mõne jämesool on juba lapsepõlves vanematekodu ummikseisudest nii üle täitunud, et selle tühjendamiseks muutub ta teistele ummikseisude tekitajaks. Inimestel, kes tungivad teistele peale põhimõttel "kui sa ei ole minu sõber, siis sa oled minu vaenlane" on jämesool kindlasti haige.

Mida rohkem inimene salakavalalt salalik hea sõber on, seda vähem on võimalik talle vastuväiteid esitada ja seda rohkem tema poolt pakutavat alla neelate. Endale ei kõlba, aga tagasi ka ei sülita. Nii täitutegi. Teie enda pisikene salakaval salalik sõbralikkus, mida vahetevahel teiste ümber sõrme keeramiseks kasutasite kasvas niimoodi suureks ja Teid kasutatakse ära niikaua kuni:

mõõt saab täis ja Te hakkate vastu, mistõttu teie pseudosõprus katkeb või
muutute samasuguseks meeldivaks ebameeldivaks sõbraks, kolleegiks, abikaasaks, lapsevanemaks, kelle eest põgenetakse ja kui pihku satutakse, siis kannatatakse. Jämesool on Teil igal juhul haige.

Kes on lapsepõlves kriitiliselt palju kannatanud, see teistele samu kannatusi valmistada ei taha. Inimeses võib olla nii äärmuslik protest vanemate arusaamade ja probleemilahenduste suhtes, et ta on omale sisse kodeerinud käsu: "Enne suren kui samamoodi teen!" Surebki ja tõesti ei tee. Teiste ummikseisu viimise asemel kogub ta kõik endasse ja võib iseenda vastu nii julmalt ülinõudlikuks muutuda, et tekitab endale haavandilise koliidi. Ta võib korduvalt seetõttu operatsioonilauale sattuda ja jupp-jupilt oma jämesoolest ilma jääda kui oma põhimõttest ei tagane.

Julmus tekitab kõiki haavu. Julmus tekib kurbuse allasurumisest. Kurbus omakorda tahtmatusest abitu olla ja oma abitust näidata. Konfliktsetest peredest pärit lapsed püüavad iga hinna eest tõestada, et nad ei ole abitud, et nad saavad oma eluga ise hakkama. See tähendab tõestada püütakse alati seda, mida ei ole.

Niikaua, kuni laps vanematevaheliste halbade suhete pärast hingeliselt kannatab, on temas ummikseis, olgu ta materiaalne heaolu kuitahes heal järjel. Materiaalse heaolu tasandi tõusuga väheneb isegi iseendale oma hingevaevade, kui ummikseisude, tunnistamine. Teistele rääkimisest ehk tunnistamisest ärme räägimegi. Nii võib heaoluriikides elavate inimeste toidulaud lausa teaduslikult maksimaalselt balansseeritud olla, aga sooltrakti hädad aina suurenevad ja sagenevad.

Sain ühelt emalt abipalvega kirja. Tema 29-aastast poega, keda juba aastaid oli haavandilise koliidi tõttu hormoonravil hoitud, ähvardas järjekordne operatsioon. Vaatasin, et olukord oli lausa eluohtlik ja kirjutasin vastu. Küsisin, et kas nad pole minu raamatutest endale vajalikku leidnud. Kirjas pole ju võimalik abivajajale raamatuid ümber jutustada. Kui inimesed teavad minule kirjutada, siis nad peaksid teadma ka, millega ja kuidas ma ravin. Poeg on aastaid haige, minu raamatud on ka mitu aastat tagasi ilmunud. Vastus tuli viisakas, aga karmilt konkreetne: "Meil pole aega lugeda: Meil on vaja haigusega võidelda."

Haavandiline koliit on märtriks olemise haigus. Märter on veretunnistaja, usukannataja, oma veendumuste eest kannataja. Märter annab oma elu, et teatud inimgrupi kannatusi lunastada. See tähendab kannatab, et teised kannatustest pääseksid. Teiste kannatused on talle hingeliselt nii talumatud, et füüsiline kannatus ei ole sellega üldse võrreldav.

Näha armsaid inimesi, kes võiksid üksteist armastada, aga kes vastupidi teevad üksteise elu kibedaks, sest tahavad oma vigu nägemata üksteist teistsuguseks muuta, tekitab ummikseisu. Teha inimest teistsuguseks, on kõige suurem tegemine, mis kunagi tehtud ei saa. Teise või teise elu hindamine heaks või halvaks on iseenesest juba tahtmine seda muuta. Kui ei saa, siis ongi ummikseis.

Paljud asjad võivad olla veel umbes. Sõrm või varvas on umbes, öeldakse sõrme - või varbküüne ümbruse hirmsat valu tegeva mädapõletiku kohta. Meditsiini keeles on see panariitsium. Kuna sõrmede ja varvaste otsad väljendavad pead, siis panariitsium ühe või teise sõrme või varba otsas väljendab vastava hingelise probleemi lahendamise viisi füüsilisel tasandil. Kui panariitsium on mädapõletikuline, siis on tegemist talumatu alandatusega oskamatusest see protsess inimese kombel lahendada.

Meeldetuletuseks sõrmede ja varvaste tähendusest:

I sõrm ja varvas ehk pöial ja suur varvas väljendavad isa,
II sõrm ja varvas - ema,
III sõrm ja varvas - mina ise,
IV sõrm ja varvas - õed - vennad,
V sõrm ja varvas - võõrad inimesed.

Sõrmede probleemid väljendavad vastavalt nende inimestega, nende andmiste ja saamistega seotud tööde ja tegemiste probleeme. Varvaste probleemid väljendavad liikumise, minemise ja edasijõudmistega seotud igapäevaseid probleeme, mis on samuti tööde ja tegemistega seotud.

Seedetrakt haigestub kui tööd tehakse töö pärast.

Käed haigestuvad kui tööd tehakse saamise pärast.

Jalad haigestuvad kui töö tehakse elus edasijõudmise pärast.

Tegelikult pole midagi vaja teha millegi ega kellegi pärast. Tööd on vaja teha millegi või kellegi jaoks ehk tarbeks. Enda ja teiste tundmaõppimise tarbeks.

Kuna kõik, mida inimene teistes näeb, on iseenda probleemide nägemine, siis kui nägemisest järeldust ei tehtud ja probleemi vabaks ei antud, siis peab vastav füüsiline kannatus tulema. Et inimene selle kaudu oma probleemi ära tunneks.

On veel üks töö, millega ummikseisu jõutakse. See on kohusetundlik seksimine. Tulemuseks on naiste munajuhade ja meeste seemnejuhade umbumine. Kui sellest ummikseisust väljapääs leitakse, siis lähevad ükskõik kui lootusetult liidete poolt umbseks kasvanud munajuhad ja seemnejuhad lahti. Justkui iseenesest.

Kõige suuremaid hingelisi kannatusi valmistav inimgrupp on perekond ehk naine ja mees. Mida rohkem nad teineteist halvaks hindavad ehk ümber teha tahavad, seda rohkem kannatavad nende lapsed. Tahtmatus oma selliseid kannatusi näidata varjub jämesoolde kui suurte tegemiste sümboolsesse varjupaika.

Kõige idiootlikum tahtmine üldse on tahtmine teha teisest inimesest inimene. Seda pole veel keegi suutnud, aga paljud arvavad, et on suutnud. Nagu maailma enda ümber märkama hakatakse, nii hakatakse teda ümber tegema. Mõistmata, et teises nähakse iseennast. Rohkem tegeleb sellise enesepettusega naissugu. Eriti emad, kes teevad oma meestest ja lastest inimesi. Seepärast hoiab naissugu sageli oiates oma ülakõhtu kinni. Muide ristikäärsool asub ka ülakõhus. Selle asemel võiks hoopis oma eesmärke vabastada, et ise muutuda ja seejärel näha teisi teises valguses.

Kes kedagi on enda meelest paremaks teinud, sellel võrsub ja kasvab maailmaparandaja idee. Kui ühega hakkama sain, siis võin ju kõigiga hakkama saada. Milline ilus lootus - teha kõik inimesed headeks. Tõeliselt headeks. Laps, kes puhtsüdamlikult usub, et ema tegi isa heaks või vastupidi, hakkab unistama ise samasuguse kangelasteo tegemisest. Mida suuremaks kasvab ta tahtmine olla maailmaparandaja, seda suuremaks ta ülakõhu probleemid kasvavad.

Kes kohe oma saavutusi demonstreerima tahab hakata, selle ülakõht läheb punni. Teiste stresside lisandumisega hakkab nähtavalt ehk paksusesse kasvama. Kelle uhkus pisiasju demonstreerida ei luba, selle ülakõhu kasvamine toimub sissepoole niikaua kuni eesmärk on saavutatud. Kes ennast kindlalt kellegi päästjaks nimetada võib, sellel on ülakõhus juba kindel meditsiiniliselt diagnoositav haigus.

Mõttes teiste muutja ei tarvitse oma tegudega füüsilisele tasandile kunagi jõudagi, aga tema ülakõhu haigus jõuab. Teisi parandav ehk paremaks tegev inimene muutub järjest julgemaks ja tugevamaks sellest, et ta oma hirmusid alla surub. Solvatud kurbus sellest, et eesmärk ei õnnestunud või nagunii ei õnnestu, koguneb ülakõhus asuvase väikesesse rasvikusse ja see hakkab teisi organeid samamoodi ette, taha või kõrvale pressima nagu inimene pressib oma mõtetes teisi. Mahajääjaid edasi, edasitrügijaid tagasi ja lootusetuid kõrvale. Vaadake seedetrakti organite paigutuse skeemi. Mida mingi organ tähendab, seda loete eespool.

Inimest, kes julgusest olla mina ise oma arvamusi välja ütleb, hakatakse kindlasti ümber kasvatama. Mida suuremaks kasvab ta tahtmine tõestada, et ma teen õigesti ja seepärast ma ei karda teisi inimesi, seda rohkem ta tegelikult kardab ja seda suuremaks kasvab ta ülakõht. Mida rohkem ta ainult vaimselt oma eesmärgile püüab jõuda, seda enam kasvab ta kõht veelgi. Võrdväärselt tema kõhu kasvamisega suureneb tema vastu võitlejate arv ja sõjakus.

Tahtes väga vaimne olla, peab ta pidevalt igaks juhuks enesekaitses olema. See on sama kui pidevalt igaks juhuks õhku täis olemine. Tuletage uuesti näidet raseda naisega meelde. Ta oli vanemate vastu nii poja, enda kui ka kogu pere nimel kaitses, aga rünnak, mis viimase hoobi andis, tuli hoopis teisest suunast.

Hirm inimeste ees ja hirm inimeste pärast peidavad enda taha viha inimeste vastu ja viha inimeste pärast. Pidevalt kaitsta kedagi kellegi eest ja kedagi kellegi pärast on pingutav. See nõuab enda tugevamaks kasvatamist. Selline kasvatamine taandub kahjuks ainult kõhu kasvatamisse.

Igakülgses ehk igas mõttes pidevas ringkaitses oleva inimese kõht on nagu lähker. Kelle ringkaitse on pidevas valmisolekus enesekaitseks rünnata, selle lähker on punnis. Iga sõna, mis ta enesekaitseks ütleb, on nagu punni äravõtmine ja auru osaliselt väljalaskmine. Kui aru ei saadud, aga nagunii ei saadud, siis iga suutäis toitu peab auru juurde andma ja sellel inimesel võib iga suutäis piinavat suruvat sisemist pinget tekitada, aga söömata jätta ta mingil juhul ei saa. Söömata jätmine võrduks surmaga.

Kui inimeses on surmahirm, siis ta peab kõvasti sööma, et surmast tugevam olla. Kui olete paks inimene ja ütlete, et Teil ei ole surmahirmu, siis olete selle hirmu tundmise endale ära keelanud. Inimene võib ükskõik missuguse stressi tundmise endale ära keelata, et julgem elada oleks, see ei tähenda, et stressi ei ole. Tundmist ei ole.

Sõltumata Teie kehakaalust võib Teie kere nii eest kui tagantpoolt diafragmast kuni vöökohani olla sisemiselt pinges, raske, paindumatu. Võite tunda isegi kivistumise tunnet. See tähendab, et Teil on tahtmine kohe kõigile kõik selgeks teha. Niisugune maksimalism võib olla ainult inimesel, kes iseennast absoluutselt ideaalseks tahab kasvatada.

Ideaalne inimene oskab tõesti kõigile kõike selgitada, ainult ta ei kiirusta seda tegema, sest ta oskab endalt küsida: "Kas seda on tarvis?" Ennast ideaalseks kasvatav inimene võib olla äärmiselt tark, loogiline, tugev nii teoorias kui ka praktikas. Mida rohkem ta oskab, seda rohkem tahab ta oma oskusi teistele anda. Kui keegi temast aru ei saa, siis ta paneb oma pea tööle ja mõtleb oma tarkuse veel üksikasjalisemalt läbi, et siis kõigile kuulajatele kohe kõik selgeks teha. Iga tõrge kuulajatelt kasvatab ta stressi suuremaks.

Ideaalse õpetaja rolli võtnud inimestel on tahtmine kohe kõigile kõike selgeks teha. Nad võivad teiste eest kõik pisiasjadeni lõplikult läbi mõelda, selgeks teha ja kui saaksid, siis ka teeksid kõik teiste eest ära. Tahtmine tunda oma erilise oskuse üle uhkust tekitab nimetatud kere osas kivistumise tunde. Selline tunne on sageli Parkinsoni tõve haigetel. Et Parkinsoni tõbe ennetada, ärge eitage seda endalgi.

See või mõni muu haigus on nagu selle inimese loomaks muutumise käest päästja. Kui inimene ei saa inimese kombel normaalsete sõnadega teistele midagi selgeks tehtud, siis tal tekib tahtmine seda kätega teha. Vaimne energia kontsentreerus materiaalseks. Kui samal ajal on mõte, et tulgu, mis tuleb, peaasi, et ma halvaks inimeseks ei muutu, siis tulebki pea asi ehk pea haigus. Aga probleem kestab ja kasvab edasi.

Tahtmine teistele midagi selgeks teha põrkub alati teiste mõistmatusele. Järgmisel hetkel on tahtmine suurem. Ennast piisavalt targaks pidav inimene kasutab nii sõnajõudu, emotsioone kui ka füüsilist jõudu, et teisele oma eesmärki selgeks teha. Tagajärjeks on vastavad lihtsad ülakõhu ja pea traumad või haigused. Nad võivad olla kroonilised kui inimene oma tahtmist ei jäta, aga nad ei ole elule tavaliselt ohtlikud.

Ennast ebapiisavalt targaks pidav inimene hakkab kõike kõigepealt iseendale selgeks tegema. Ta võib niimoodi ülitargaks saada, aga tahtmine veel selgemalt ja üksikasjalisemalt kohe kõigile kõik selgeks teha võib ta pealaest jalatallani nii haigeks teha, et ta invaliidistub. See on sellepärast, et ta ei saa oma tarkust järjest rohkem välja anda, sest tema tarkuse kasvamisega kahaneb nende tarkade hulk, kes oleksid võimelised tema pakutud vastu võtma..

Tarkuse kui stressi vabastamine tekitab tõrkeid ka neile, kes on minu varasemaid kirjutisi lugenud, sest stressis inimene käitub automaatselt vastavalt oma hirmudele. Hirm oma tarkusest ilma jääda on hullem kui surm, sest tarkusega on ta oma inimeseks olemist tõestanud. Tark inimene laseks oma tarkust suurima heameelega vabaks kui keegi talle arukuse peo peale kätte tooks. Kuna arukus on vabastatud tarkus, siis enne tarkuse vabastamist ei saa ta tulla. Aga tark inimene ei julge oma tarkust enne ära anda kui arukuse kätte saab.

Kõige ideaalsemaks on peetud eeskujuga kasvatamist. Inimesel, kes iseenda vajadusi alla surudes eeskujuks muutub, on kõige suuremad ülakõhu probleemid. Kui ta pidevalt ennast eeskujulik sunnib olema, see tähendab ennast pidevalt eeskujulikuks muudab, siis on tal pidevad ülakõhu probleemid. Olles juba haige on tal enda meelest õigus teisi käskida ja keelata põhjendusega, et enne haigestumist oli ta eeskujuks. Kui teised tema tahtmist ei tee, siis kohe ta ülakõhu vaevused suurenevad ja teised on selles süüdi.

Eeskujulikul inimesel on õigus nõuda, et teised oleksid samamoodi eeskujulikud kui tema on olnud. Küsimata, kas seda on tarvis. Ennast eeskujulikuks kasvatanud inimene ei tule selle pealegi, et tõelised eeskujud iseennast eeskujuks ei pea. Nad on sellised nagu nad loomulikult on. Ükskõik missugune inimene võiks olla tõeliseks eeskujuks teistele, kui ta oskaks olla mina ise.

Kui Teil on vaimsed eesmärgid ja enda meelest oskus neid realiseerida, siis teised vaimud ehk inimesed ei võta neid vastu või ei võta neid nii vastu, nagu Teie olete mõelnud. Vaimsed eesmärgid teevad inimesest vaimustunud inimese. Vaimustumine on vaimust osasaamine ehk osa saamine. Ta on kõigepealt saamine. Kui Te iseendast vaimustudes oma ideed teistele peale surute, siis mõned nakatuvad ja vaimustuvad samamoodi. Alateadlikult ehk teadmatusest. Teised teevad vaimustunud näo, et Teist ja Teie ilusast eesmärgist lahti saada. Nad teevad seda teadlikult ja Teie lähete liimile. Ülakõht on Teil jälle uhkusest õhku täis, kuigi tehtud on mitte midagi.

Vaimustumine väljendab ennast agaruse ja hasardiga. Füüsilisel tasandil võib agaruse ja hasardiga kaugele jõuda, aga vaimsel tasandil ei jõua kuhugi. Vaimustumine on enesepettus, millest on nii endal kui teistel raske aru saada. Vaimustumine teeb inimesest petise, aferisti, kes enesekaitseks teisi aferistideks sõimab. Kui olete vaimustuja, siis satute aferisti küüsi ja siis pole mõtet teda süüdistada. Siis on vaja oma elu õppetunnist aru saada. On vaja endale teadvustada, et vaimsus taandub maisuseks kui ta endale eesmärkide saavutamise vahendiks teeme.

Seda teades võib endale öelda, et mina nii ei tee. Nagu nii mõtlete, nii läheb vastupidi. Eitus teeb alati kõik vastupidiseks. Teadlikult vaimsele arenguteele asunud inimene võib oma vaimseid eesmärke niimoodi hinges varjul kanda, et ei saa isegi aru, et on endale vaimsed eesmärgid seadnud. Kui ülakõht vaevama hakkab, siis ta ei saa aru, miks. Ta on ju vaimset õpetust järginud. Ettevaatlik ja tagasihoidlik olnud. Pole kellelegi oma arusaamu peale surunud. Ainult kõht käitub tema tagasihoidlikkusele risti vastupidi - trügib ettepoole. Mida see tähendab?

See tähendab, et kui selline inimene ennast muutes mõtleb, et sellega parandab ta oma laste, lastelaste ja kõigi järeltulevate põlvede elu, siis tal on eesmärk. Kui ta selle eesmärgi saavutaks, siis ta järeltulevatel põlvedel ei olekski võimalust midagi teha, et areneda. Vaimse eesmärgi nimel elav inimene ei pane tähelegi, et ta ennast vaimsusega pidevalt tegelema sunnib. Eesmärgi nimel filosofeerimine, mediteerimine, palvetamine, andestamine jne on tegevused, mis ajavad lõpuks vihale. Enne seda tähele ei pane kui mõõt saab täis.

Näiteks tarvitseb järeltulevatel põlvkondadel midagi natuke pahasti olla kui tekib meeleheide. Mõne inimese pettumus võib nii äärmuslik olla, et endised ideaalid lendavad suure kolinaga prügimäele. Olen näinud paljusid selliseid endiseid vaimsuse jumaldajaid. Viha vaimsuse ja vaimsel teel liikujate vastu on neil nüüd äärmuslikult suur, sest nad peavad vaimsust iseenda lollitajaks. Nad teevad kõik, et vaimsust naeruvääristada.

Eesmärgikindlalt oma meeleparandusega tegeleval inimesel on tavaliselt veel kaugemad isiklikud eesmärgid. Näiteks tahtes enda muutumise läbi laste elu kergemaks muuta loodab ta südamepõhjas, et järeltulevad põlved teda meeles peavad ja kasvõi tänutäheks ta eeskuju järgivad. Nad on siis ju õnnelikud. Eesmärk on suurepärane, aga ta on eesmärk.

Eesmärk tekitab alati sundolukorra ja sundolukord tekitab automaatselt protesti. Nii võib vanaemal või vanaisal, kes on kõigile tasakaalukuse etalonid, olla pidevat protesti täis lapselaps või lapselapsed. Kui lapsed suudavad oma protesti mõistuslikult vaos hoida, siis lapselaps näitab selle välja, sest tema ei oska veel mõistlik olla.

Hinges varjul elav vaimne eesmärk teha oma lapsed õnnelikuks kannustab inimest rohkem kui ükskõik kui suur materiaalne eesmärk. Ta sunnib inimest ennast vaimsuse nimel täielikult ohverdama. Vaimsus muutub elu ja surma probleemiks, mis blokeerib neerupealised. Ainevahetushäired, mis sellest tekivad, ei jäta puudutamata mitte ühtki rakku kehas. Andke oma vaimsed eesmärgid vabaks, siis teadvustate, et olete oma õppetunnid ära õppinud. Olete õnnelik ka sellest, et ei ole oma õppetunde jätnud järeltulevatele põlvkondadele neile mittevajalikuks koormaks.

Kui nemad on Teile tänulikud, siis ärge laske ennast sellest häirida. Las nad peavad Teid heategijaks kui neile nii meeldib, aga Teie ärge laske end kiitmisest häirida. Tegelge oma tegemistega edasi ja olge õnnelik. Pidage meeles lihtsat nõuanne: ärge kunagi arvake, et Teie kellestki midagi teinud olete, siis on Teie ülakõhuga kõik korras. Ja järeltulevad põlvkonnad ei pea Teie tervise pärast muretsema.

Kui keegi räägib, et ta on Teist inimese teinud, siis ärge laske end ka sellest häirida. Las ta arvab nii. Vastupidist Te tõestada ei saa. Laske ta endast vabaks. Tegelge oma tegemistega edasi ja olge õnnelik. Teie tema mõttelaadi muuta ei saa.

Kui olete püüdnud teistele vaimselt parimat anda, seda mitte peale pressida, olete ennast isegi maksimaalselt tagasi hoidnud, sest teate, et vähimgi sundimine on viga, mis tekitab teistes protesti, siis võite kogeda, et Teie juurde tullakse, isegi lausa väevõimuga trügitakse, aga vastu Teie antut ikka ei võeta. Miks? Sest Teis on alateadlik tahtmine neile võimalikult palju head teha, et neil hea hakkaks. Siis on ju ka Teil hea.

Seda viga tundmata ja endale tunnistamata olete nagu lüpsilehm, kes muudkui annab ja annab kuni on aher. Tunnete endas niisugust protesti, et ei tahaks enam ühegi hädalise vilu varjugi näha. Tahan muutus ei tahaks. Te ei taha enam head teha. Teate ja tunnete, et halba ei tahaks ka teha. On tunne, et ei taha mitte midagi teha. Olete sellest kõigest ahastuses. Laske oma ahastus vabaks ja püüdke endale selgeks teha, et head polegi vaja teha.

Kes head ei tee, see ei tee ka halba. Ühe asja ärategemise asemel on vaja selle asjaga tegeleda. Tööga tegeledes ei jää töö tegemata. Vahe on selles, et Te ei ole töö tulemusse klammerdunud ja ei muutu eesmärgi ohvriks. Tööga tegeledes märkab inimene oma emotsioone ja ei pea tööd süüdlaseks. Ta oskab aru saada, et tal endal on midagi viltu. Nii õpitakse töös iseennast tundma. Kui siis inimene oskab oma stresse vabastada, siis on ta õnnega koos.

Arenenud maailma inimesed oskavad luua järjest keerulisemaid masinaid, mis kergendavad ja kiirendavad kõikvõimalikke töid. Isegi juba mõttetööd. Kuid saagu inimese tarkus nii suureks kui tahes, teha masinat, mis asendaks iseendaga tegelemise, ei suuda ta mitte kunagi välja mõelda. Et jääda normaalseks oma eesmärkides on vaja õppida iseendaga tegelema, siis tunnete iseenda ja inimkonna vajadusi ja ei pinguta pillikeelt üle.

Sihikindlalt endaga tegelemine võimaldab jääda inimeseks. Eesmärgikindlalt endaga tegelemine teeb inimesest eesmärgile vastava inimese. Hea inimese. Tubli inimese. Targa inimese. Eeskujuliku, tugeva, vastupidava, tööka, osava, sõbraliku, helde, tähelepaneliku, viisaka, abivalmi, jne inimese. Ainult mitte lihtsalt inimese. Kes oma eesmärki ei saa, see satub meeleheitesse ja ei tahagi enam saada.

Sihikindel tegevus annab energiat.

Eesmärgikindel töö võtab energiat.

Niipalju kuipalju tahtmised vajadustest suuremad on, me sööme ja joome. Teeme seda toitmaks oma stresse, mis tahtmistega paratamatult kaasas käivad. Mida rohkem stresse toidame, seda suuremaks nad kasvavad kuni saavad kehast võitu. Kogu see võitlus toimub lahinguväljal, mille nimi on seedetrakt. Ükskõik missugune haigus kehas tähendab saasta kuhjumist ka seedetrakti vastavas kohas. See tähendab, et kui lõikasite sõrme või on Teil vistrik nina otsas, siis oleks vaja seedetrakti puhastada. Vastasel juhul kuhjub kõik nähtavaks rasvtõveks või varjatud haigusteks.

Toituda võib väga erinevalt, aga põhimõte on üks: seda, mida inimese hing igatseb, see peab ka toidulaual olema. Vastasel juhul ta rahul ei ole.

Kes igapäevase lihtsa eluga rahul on, see on rahul ka igapäevase lihtsa toiduga. Tema seedetraktil on lihtne lihtsat toitu seedida ja saasta võibolla kehasse ei jäägi.

Kes tahab, et elu oleks huvitav ehk mitmekesine, see tahab mitmekesist toitu oskamata küsida, kas ja milleks seda tarvis on. Mitmekesine toit on tänapäeva inimese ideaal, ainult keegi ei tea, mida see mitmekesisus tõeliselt tähendab. Üks ja seesama mitmekesine toit käib ühest kergelt läbi, aga teisest tuleb sama teed tagasi. Vastu hakkas. Üks vajas seda, teine ei vajanud.

Kes eriline tahab olla, see tahab ka süüa midagi erilist. Kes oma eriliseks saamise mõtte enda jaoks konkreetselt lahti mõtestanud on, sellel võib kasvõi ööbiku keelte järgi isu olla. Kui ta eesmärk on tema vajadus, siis ta saab ja sööb oma erilist toitu, mis teistel ainult nägemisest võibolla silmad punni ajab. Mida suurem tahtmine, seda suurem isu. Liigsed kalorid kogunevad keha saastaks.

Kui inimene ei vaja seda erilisust, mida ta tahab, siis tekivad sagedased meeleheite hood ja seedetrakt reageerib samuti, püüdes mittevajalikku kehast välja heita. Nii reageerib tavaliselt selle inimese seedetrakt, kes ei tea isegi mida tahab, aga tahab. Tahab erilist, mille konkreetset mõtet pole enda jaoks lahti mõtestanud.

Kes tahab, et elu oleks ainult lust ja lillepidu, selle laud peab iga päev lookas olema. Teate küll, mis juttu kõht peale korralikku pidu räägib. Üsna kurba juttu. Lapsel, kelle vanaemad tahavad, et iga päev oleks pidupäev, ütleb kõht juba lapsena üles. Kui sellest järeldust ei tehta ja kui lapsel samasugused tahtmised sisse juurduvad, siis ta ei või midagi süüa. Piin sellest, et ei tohi, aga tahaks, võib inimese elu põrguks muuta. Elu taandub toitumisprobleemideks.

Tegeledes toiduga tegelemata inimesega muudame iseeneselegi teadmata inimest ja ülakõht ei saa jätta oma protesti avaldamata.

NÄIDE ELUST.

Noor naine ei saa eluga hakkama. Ta tunneb, et hakkab hulluks minema. Mõeldes oma probleemide peale on ta jõudnud järeldusele, et põhjus on isas. Ta peab iseenda ja oma isa probleeme põhimõtteliselt samaks ja on sellepärast nagu nõiaringis. Isa on sõltuvuses alkoholist. Tütar on sõltuvuses söömisest.

Tema kaalule see nähtavalt veel mõjunud ei ole, aga nahale ja eriti näonahale on küll. Ta näeb tunduvalt vanem välja. See on see, mida teised näevad, aga keegi ei tea kui palju ta välimuse nimel ennast piinab. Ta teab, et ta ei söö mitte keha toitmiseks vaid hingerahu saamiseks. Ta teab, et hingerahu peaks tulema töötegemisest, suhtlemisest, eesmärkide saavutamisest, aga tema on kõik selle asendanud söömisega.

See on tõeline sõltuvus. Sõltuvus kõigepealt sisseõpetatud absoluutselt õigest mõttelaadist, mis oma jäikuses ei anna mingit muud võimalust. Kui töötegemine või eesmärgi saavutamine hingerahu ei anna, siis oleks nagu loogiline, et inimene hakkab mõtlema, kus on viga. Minus või idees?

Tal on hea ainult siis kui ta sööb. Pärast söömist on jälle halb. Nagu ta endale söömist keelab, nii algab niisugune piin, et eluisu kaob ära. Ta teab, et ta peaks sihikindlalt oma stresse vabastama, aga sellises piinas pole ta selleks võimeline. Ta tunneb nagu tema sees asuks mingisugune teine olend, kes tema elu juhib ja sunnib teda seda tegema, mida ta ise ei taha. Üks kord on talle isegi mingit rahustit antud, aga paaripäevase ravi tulemusena tundis ta, et ta kistakse nagu kahe teineteisele vastupidise jõu vahel tükkideks ja hulluksminemise hirmus viskas ravimi minema. Peale seda läks ja ostis tohutu hunniku toitu, mille õgimine ta maha rahustas.

Ta teab, et selle hullumeelse isu taga on peidus hirmud, ülinõudlikkus, igatsus, paanika, vastikus igasuguse töö vastu, seletamatu vastumeelsus, aga tegelda ta nendega ei suuda. Mõned kuud tagasi mobiliseeris ta kõik jõud ja nälgis 27 päeva, aga midagi ei muutunud. Õigem oleks öelda, et pärast seda oli kõik veel hullem. Keegi lähedastest tema probleemi ei mõista ja ei tahagi mõista.

Teine probleem on see, et ta ei suuda andestada emale, sest ema on tema pidevate stresside allikaks. Ta räägib pidevalt, et tütrest pole midagi saanud ja võib nii salvata, et tütar kattub külma higiga ja tunneb kuidas kogu kehast kaob jõud. Nii mõnigi kord on tütar viimast jõudu kokku võttes tuikunud külmkapi juurde. Ema peab seda iseenda mõnitamiseks. Tal on tunne, et tütar tahab emale protestiks ennast paksuks süüa. Ta ei saa seda lubada, sest ta on lahkuminemise järgi lapsi üksi kasvatanud ja kõik lootused just nimelt tütrele pannud.

Tütart pidevalt kellekski teha tahtes, omamata ettekujutust oma eesmärgist, käristab ema oma etteheidetega pidevalt lapse hinge. Ta on oma ülinõudlikkuses äärmuslikult armutu rõhutades, et tema on vaatamata raskustele kaugele jõudnud ja tütar peab veel kaugemale jõudma. Olles tütrele valinud eriala, kus peened luud ja nõtked lihased on kohustuslikud, ei ole ta arvestanud, et lapse isa on jämeda luustikuga. Kuna ta on mehe igaveseks oma mälust pühkinud, siis ta nõuab nii teadlikult kui ka alateadlikult, et lapsed sama teeks. See on sama kui tahtmine poolt oma lastest olematuks teha.

Energeetiliselt ongi see juba toimunud, sest tütre võlatunne ema ees sunnib ema meele järgi olema. Aga ta ei suuda isa oma südamest välja kiskuda. Ta armastab seda joodikut, kes on tema isa. Tütre elujõud kahaneb, sest ta sees käib pidev nähtamatu energeetiline sõda hea ema ja halva isa vahel. Olles depressioonis, on ta sellele eriliselt tundlik, kuigi ei saa aru, mis see on. Nagu keegi räägib heast, mis nagunii kunagi halva võidab, nii tõusevad ta ihukarvad hirmust püsti ja ta tormab järjekordselt sööma. Kohutav hävingu ehk surmahirm, mida ta ei teadvusta saab niimoodi tasakaalustatud kohutava eluisuga, mida söögiisu väljendab. See on omamoodi protest emale, mida ema tunneb ja välja ütleb.

Küllap mõistate, et teiseks nimetatud probleem on tähtsuselt tegelikult esimene probleem. Ema tahtmine teha oma lapsest inimene ja keegi on see olend, kes tütre abituks manipuleeritavaks õgardiks teeb. Tütar on arusaamisele jõudnud, et ta õppis täiest valet eriala ja see viib ema meeleheitele. Tütar tahab omale meelepärast ametit õppima hakata, aga ema peab seda rahastama. Nii emas kui tütres on tahtmine teist arusaavamaks muuta, aga kumbki ei saa iseendast aru. Tütre ainukene lootus oli uue eesmärgi saavutamises, aga ta kardab, et enne on ta muutunud paksuks nagu padakonn ja siis ei kõlba ta enam kuhugi..

Tütar teab, et ta ise võib ennast leida, aga ema muuta tal ei õnnestu. Ta teab, et kõik, eriti ema, näevad temas laiska ja saamatut tööpõlgurit, kes elab ema rahakoti peal ja õgib ennast heast ja paremast pakuks. Ainult sellest rääkides muutub ta kahvatuks ja hakkab näost higi pärast pärlendama. See on tema traagika, mis näost välja paistab. Traagika, et ei saa ema muuta. See ongi tema õgardluse põhjus.

Tõin selle näite ülakõhu probleemide ilmestamiseks, aga tegelikult ilmestab ta ka keskkõhu probleeme. Peensool, mis iseloomustab ema ja ema tegemisi, asub keskkõhus. Ema, kes ei võta lapselt vastu seda, mis lapsel on anda, vaid nõuab seda, mis tema tahab lapselt saada, on nagu peensool, mis ei võta toidust, mis laps talle annab vastu seda, mis toidus on. Ta tahab saada midagi suurt ja ilusat.

See tähendab, et ema on lakanud olemast naine, kelle maine elu on loodud algama pisiasjadest ja lapse peensool on lakanud olemast peensool, mille funktsiooniks on toidust pisiasju, mis elu kvaliteedi määravad, vastu võtta. Ema tahab saada suurt ja ilusat ja laps, kes emale meeldida tahab, annab emale iseenda järjest suuremana ehk paksemana. Kas ema seda ilusaks peab, see on iseasi.

Teadvusega manipuleerimine võib teadmiste iseärasustele vastavalt tekitada risti vastupidise efekti. Kuna maailm tuleb lapsesse läbi ema, siis ema seisukohad on otsustava tähtsusega. Kirjeldatud näide rääkis naisest, kes oli ema tahtel sunnitud piitspeenikene olema, et elus läbi lüüa. Manipuleerimine selle teadmisega tekitas lapsele haiglasliku söögiisu. Teine ema, kelle jaoks paks laps on ilus laps, võib oma teadmisega manipuleerides last sööma sundida ja lapsele anoreksia tekitada. Või veel raskema vaimuhaiguse. Eriti raske on olukord siis kui peres ei ole isa, kes ema korrale kutsuks

Manipuleerimine inimese teadvusega ehk teadmistega, mis talle sisendatakse, on vaimne julmus. Selle relvad on hirmutamine, ähvardamine ja meelitamine.

Hirmutatakse selleks, et saada.

Ähvardatakse selleks, et saada.

Meelitatakse selleks, et saada.

Saada seda, mida tahetakse. Nii vaimset, hingelist kui ka materiaalset. Nii last kui ka täiskasvanut võib hirmutada, et ta ei saa head või saab halva, kui ta nii ei tee kui tahtja nõuab või nõudja tahab. Võib hirmutada ka sellega, et ta teeb oma sõnakuulmatusega teistele, näiteks üliarmastavale emale halba. On emasid, kes ütlevad, et kui sa ei söö, siis ema jääb haigeks või sureb ära. Isegi kui seda öeldakse üks kord, on see vaimne vägistamine.

Kui laps selle peale toidu suurest hirmust alla kugistas, siis hakatakse sama nõksu edaspidigi kasutama. Kui keegi hurjutab, et mida sa lapsega teed, siis vastus on kohe olemas: "Ma pole talle midagi halba teinud." Eesmärgiks oli ju ükskõik mis hinnaga laps sööma panna. Ütlemist ja mõtlemist ei peeta teoks.

Neid hirmutamisi, mida vanemate skisofreeniline mõttelaad ehk ainult head tahtev mõttelaad oskab välja mõelda, on lõputult. Kui hirmutamisega vaimu murtud ei saa, siis hakatakse ähvardama. Ikka jälle, et kannatad ise või paned kannatama teised. Eriti hästi mõjub ähvardus kõigile rääkida või kõigile näidata missugune halb sa oled. Pisipahanduse eest niimoodi karistades võib muserdatud hingega inimene, eriti laps või noor, vaimuhaigeks jääda. Haigust põhjustanud vanem see-eest käib ringi kui ingel ja kurdab kõigile oma õnnetut saatust. Ta ei saa aru, et ta käitumine on psühhoterrorism. Psühhoterrorist ei tunnista kunagi oma vigu. Tal on oma käitumisele alati veenev põhjendus ja õigustus.

Mida sagedamini teistega manipuleerija oma tahtmisi saab, seda rohkem on tal õigust kõike nõuda. Ta hakkab ka arsti, kes ta kallist last paugupealt terveks ei ravi, hirmutama, ähvardama või meelitama. Või teeb läbisegi kõike korraga. Tema head tahtmised on nii loogilised ja eraldi võetuna loomulikud, et ta võib paljusid inimesi pikka aega lollitada, enne kui ta olemust mõistma hakatakse. Tavaliselt on ta paljud nõrgema närvisüsteemiga inimesed vaimselt hauda ajanud. Seedetrakt on nii manipuleerijal kui manipuleeritavatel kindlasti haige.

Mida rohkem vanemad hea eesmärgi nimel oma last hirmutavad, ähvardavad või meelitavad, seda suuremad on lapse söögiisu ehk eluisu probleemid. Kes ei taha elada, see lakkab söömast. Kes tahab vaatamata kõigele väga elada, see muutub õgardiks. Ühed halvad mõlemad. Manipuleerijate vanemate meele järgi olla püüdev laps muutub vaimuhaigeks. Vanemate tahtmiste vastu protesteeriv laps jääb füüsiliselt haigeks.

Kas lapsel on õnn jääda füüsiliselt haigeks, see sõltub isast. Meeldetuletuseks: isa on energeetiliselt vaim, kes loob otseselt materiaalset tasandit. Kui isa teeb ükskõik mida, saab ükskõik kui halva mehe ja isa nime külge, aga ei allu naise vaimsele pressingule, siis laps vaimuhaigeks ei jää. Aga kui isa tahab tõestada, et ta on hea isa, siis ta hakkab paratamatult ise lapsega manipuleerima. See tähendab lapse vaimu murdma ehk iseennast lapses murdma.

Kui head emad hirmutavad, ähvardavad ja meelitavad, siis head isad meelitavad, hirmutavad ja ähvardavad. Relvade kasutamise järjekorrast sõltub tagajärg. Meelitamine, mis tulemusi ei anna, viib inimese palju kiiremini meeleheitesse kui hirmutamine või ähvardamine. Hea isa meeleheide oma lapse pärast võib vallandada lapse vaimuhaiguse. Sama isa poolt karmilt koheldud laps vaimuhaigeks ei jää.

Tahtmine teist oma meelevalla alla saada, on leidlik. Üks kindlamaid võimalusi ja seepärast eriti ohtlik on vaimne pressing, millega püütakse haletsemist esile kutsuda. Haletsemine tekitab jõuetuse. Vaimujõu ehk inimeseks olemise jõu muutumine vaimseks jõuetuseks tähendab vaimset kokkukukkumist. Vähesed suudavad, ilma ümbritsevat keskkonda muutmata, ennast ise uuesti sirgu ajada. Keskkond, mille nimeks on kodu, on kristlikus maailmas saanud inimese arengu pidurdavaks faktoriks. Seepärast püüdlevad lapsed üha varem kodust ära. See solvab vanemaid. See on heade vanemate häbi, millest rääkimine on tabu. Ometi on vaja sellest järjest rohkem rääkida.

On vaja, aga ei tohi. Sest inimesed kardavad inimesi. Ühe kisakõri kodurahu huvides jätame sajale või tuhandele andmata teadmised, milleta kannatavad nemad ja nende lapsed. Näiteks mina olen endaga ja oma tööga tegeledes sageli hüüdjaks hääleks kõrbes. Nagu hakkan jälle mõne sellise manipuleerija pärast avalikult halba kuulsusesse sattuda ja panen suu viisakalt kinni, nii hakkavad hing ja ülakõht vaevama. Nad mõlemad ütlevad: "Lase oma hirmud vabaks ja tee seda, milleks sa siia ilma oled tulnud. Ära sunni ennast tegema seda, mida sul pole vaja teha, aga ära keela ennast tegemast seda, mis on vaja teha. Keegi teine seda sinu eest teha ei saa." Nii aitab minu ülakõht iseennast jälle leida. Vahel otsin tükk aega enne kui mõne senileidmata stressi leian.

Ülakõhus asuv põrn ei ole seedeorgan. Põrn on elu algenergia hoidja ja jagaja. Ta on terve kui inimene elab põhimõttel igaühele tema vajaduste järgi. Kui laps on sigitatud tõelise armastusega, mida vanemad teineteise vastu tundsid, siis nende tegevuse tulemuseks on lapse elu täiuslik algenergia ehk terve põrn. Ta on kui päike inimese kõhus.

Kui vanemad ükskõik kuidas ennast või teist hindavad, siis nad ka vastavalt hindamisele seksivad ja siis varjutavad lapse põrna pilved. Põrn ei ole enam vennalik jagaja, vaid omakasupüüdlik kaaluja. Ta on saaja, kes loodab, et kui teise inimese muudetud saab, siis saab ise hingerahu. Mida valusamalt inimene sellesse probleemi suhtub, seda valusam on põrn.

Kuna inimese sigitamine on tavaliselt üsna ebamäärane, sest enamik vanemaid ei teagi, millal nad lapse sigitasid, siis põrna valu on ka tavaliselt üsna ebamäärane ja seepärast ebameeldivalt häiriv. Kui vanemad mäletavad ja pahameele hoos näiteks lapse sigitamist kahetsevad, siis muutub olukord märgatavamalt konkreetsemaks nagu põrna valugi. Kui vanemad teineteist vihates paratamatult lapse peale vihastades lapse sigitamise hetke neavad, siis on lapse põrn nagu hävitatud elujõudu väljendav tundetu tühjus. Ta ei tee küll valu, aga valu oleks parem tunne kui see, mida laps tunneb.

Ema, kes ei ole rahul iseendaga, ei ole rahul ka mehega ja see väljendub lapse keskõhus. Isa, kes ei ole rahul iseendaga, see ei ole rahul ka naisega ja see väljendub samuti keskkõhus. Vahe on selles, et isa suhtumine algaks nagu keskkõhu kõrgusel asuvast lülisambast ja kiirgub kõhu külgedele või rinde alla vastavalt jämesoole paiknemisele.

Kui Te tahate oma vaimseid probleeme hingeliselt lahendada, siis see tähendab, et Te tahate teisesse inimesese kõigest hingest suhtuda. Kõik oleks nagu ideaalne, aga tulemus on vastupidine soovitule, sest Te olete armastamise eesmärgiks teinud. Teine võib Teie head tahta, oodata, unistada, lunida, küsida, jne., aga kui Te oma suurt armastust või suure armastusega andma lähete, siis ta ei võta seda vastu. Või võtab vastu, aga ei ole rahul.

Teie kurbus ja enesehaletsus sellest, et Te ei saanud teist oma headusega muuta, tekitavad Teile ülakõhtu vedeliku kogunemise. Mida rohkem oma õnnetust näidata tahate, seda rohkem teised Teie ülakõhu turset märkavad. Mida raskem on Teie hing, seda raskem on ka ülakõht. Tahtes oma lüüasaamist varjata koguneb vedelik kõhuõõnde. Tahtes osaliselt näidata ja osaliselt varjata, koguneb vedelik nii kõhukatetesse kui ka kõhuõõne organitesse.

Miks selline tulemus? Sest suur armastus ei ole armastus. Kõik, mis on suur või väike, on omamine. Armastust võetakse alati vastu. Suurt armastust, mille koorma all peab kannatama, tõrjutakse tagasi.

Nii loom kui ka inimene oskavad kurvastada ja nutta. Abitus tahtmisest kedagi muuta ja enesehaletsus, et oma tahtmist ei saanud tekitavadki vedeliku kogunemise. Tahtmine teist inimest vaimselt või hingeliselt muuta on materialistlik ellusuhtumine. Kes nii materiaalne on, et füüsilise karistamisega või orjaks muutmisega teist teistsuguseks muuta tahab, sellel tekivad kiiresti ülakõhtu käegakatsutavad tagajärjed. See tähendab füüsilised haigused.

Inimese mõtetega muutmine tähendab gaaside kogunemist ülakõhtu. ÕHK

Ehk: vaimne saamine on gaaside kogunemine.

Inimese sõnadega muutmine tähendab vedelike kogunemist ülakõhtu. VESI.

Ehk: hingeline saamine on vee kogunemine.

Inimese tegudega muutmine tähendab liigsete kudede kasvu ülakõhtu. MAA.

Ehk: maine saamine on igasugune maine kasvamine.

HAIGUS TULI.

Nii muututaksegi mullaks tundes, et elu on tühja elatud. Teisi muutes muudetakse tegelikult iseennast. Raskeim ülakõhu haigus on vähktõbi, mis näitab kui palju see inimene teisi muutes ise kannatanud on. Ehk kui palju ta iseendale mõttetult kannatusi valmistanud on. Ehk kui palju ta inimesena arenemata on jäänud.

KESKKÕHT

Keskkõhu ülemine piir on vöökoht. Alumine piir on kõhu alumine volt. Keskkõhus asuvad ainult peensool ja jämesool ehk sümboolselt ema ja isa, kelle tööd ja tegemised määravad lapse keskkõhu tervisliku seisundi. Rahumeelselt oma töid tegevad vanemad, kes oma tegemistega teineteist täiendavad, tagavad lapsele terve peensoole ja jämesoole. Kui nad inimestena teineteist muuta tahaksid ehk kui nad ei ole teineteisega kui inimesega rahul, aga teineteisest kui töötegijast lugu peavad, siis ülakõht võib lapsel vaeva teha, aga keskkõht on korras.

Kui ülakõht väljendab inimese kui vaimolendi arenemist terviku ehk vaimsel tasandil, siis keskkõht väljendab inimese arenemist poisi ja tüdrukuna, mehe ja naisena, isa ja emana, vanaisa ja vanaemana jne. Lühemalt keskkõht väljendab inimese tegelemist soorollile vastavalt.

Sugu peegeldub oma plusside ja miinustega vastassugupooles. Nagu neid plusse või miinuseid hakatakse eraldi asetsevatena vaatama, nii hakatakse neid headeks või halbadeks nimetama. Tagajärjeks on vägivaldne negatiivsuse muutmine positiivsuseks, mis tähendab positiivsuse väliseks vormiks muutmist ja negatiivsuse varjule surumist. Teadmata, et positiivne energia on meesenergia ja negatiivne energia on naisenergia, suurendatakse välist mehelikkust ja seesmist naiselikkust. Kuna sisu määrab vormi, siis naisenergia määrab, mis meesenergiaga juhtub. Kui nende summa ületab kriitilise piiri, siis naisenergia hävitab meesenergia ehk sisu hävitab vormi.

Hing on inimesel ja loomal. Inimene, kes elu kahte poolt eraldi vaatab ja hindab, on nagu loom, keda juhib enese alalhoiuinstinkt. Erinevalt loomast inimene mitte ainult ei ole valvel, et ennast kaitsta, vaid ründab. Kasvõi igaks juhuks, sest ta arvab, et kindlustab nii oma tulevikku. See tähendab, inimene ei ole ainult valvel, et teise käitumise eesmärke taibata vaid ta tahab teist ilmtingimata muuta.

Mõtlemisvõimet ehk iseendaga tegelemise võimet kasutab ta vastassugupoole enda sarnaseks muutmiseks.

Kui ta seda ainult tahab ehk mõttes teeb, siis ta keskkõhtu kogunevad gaasid.

Kui ta seda sõnades teeb, siis ta keskkõhtu koguneb vesi.

Kui ta seda tegudes teeb, siis ta keskkõhtu koguneb kasvajaline protsess.

Ka saasta kogunemine on saasta kasvamine. Igast kasvamisest ei tarvitse kasvajat tekkida, aga iga kasvamine võib eluohtlikuks üleüldiseks prügimäeks kasvada. Iseenda füüsiline ükskõik kui põhjalik seest ja väljastpoolt puhastamine on nagu kasvaval prügimäel elades pidevalt enda küürimine. Kes oma mõtlemisvõimet vaimsete, hingeliste ja materiaalsete probleemide vabastamiseks kasutab, selle seedetrakti probleemid gaasidest suuremaks ei kasva.

ALAKÕHT

Alakõhus asuvad väikese vaagna elundid: sigmasool, pärasool, osa suguelundeist ja põis. Need on elundid, mis asuvad allpool kõhu alumist volti.

Alakõht räägib meile kui valik on inimesele tema füüsiline elu ja tegelemine iseendaga füüsilisel tasandil ehk seoses materiaalse maailma kõigi ilmingutega.

Sigmasool räägib, et ole iseendale aus ja tunnista endale oma tehtud vigu, siis ei ole ei elu ega surm sinule probleemiks. Ummikseisus inimene hakkab valetama ja varastama. Kui inimene ei suuda aus olla, siis ta lakkab inimesena aeglaselt olemast. Ta muutub kehaks, keda iseloomustab saamahimu. Valetamise ja varastamisega ollakse tänapäeval nii harjunud, et neile on pandud aususe erinevad nimed. Keegi ei oska aimata, et mida rohkem inimene valetab ja varastab, seda haigem on tema sigmasool.

Pärasool räägib, et kui tunnistad endale oma vigu, siis saad nii algusest kui ka lõpust aru. Miski ei jää sinusse kinni. Kõik tuleb välja. See tähendab, õnnestub.

Suguelundid räägivad, et kui inimene endaga tegeleb, siis ta on inimene ja ta oskab maisel tasandil luua jumalikult täiusliku loomingu - teise endasarnase. See on laps. Terve laps on inimvõimete loominguline tipp.

Põis räägib, et kui inimene oma vaimsed võimed inimese kombel praktikasse rakendab, siis ta puhastumisprotsessid on täiuslikud. Põis on siis ainult keha pesemiseks vajamineva vee eritumise paik.

Mida materiaalsem on inimene, seda suuremad on ta alakõhu probleemid. See tähendab elu ja surma ja järeltulevate põlvede sigitamise, sünnitamise ja kasvatamise probleemid. Kellel on alakõhu probleemid on kindlasti väga õnnetu inimene.

Kui kõhus tekib äge haigus, siis inimene ei või süüa. Iga toit võib valu ja vaeva suurendada. Ka siis kui tegemist ei ole seedetrakti haigusega. Seepärast on targem väikseimagi häire puhul paastuda. Mitte nälgida. Kui ütlete endale, et ma nüüd paastun, siis on mittesöömist kergem taluda. Kui ütlete endale, et ma nüüd nälgin, siis võib see mitte õnnestuda. Miks? Sest kõvasti tööd teha tahtev inimene peab kõvasti sööma, et palju jõudu oleks. Nälgimine teeb inimese nõrgaks. Kes tahab alati tugev olla ja tugevaks jääda, sellele võib juba ühe toidukorra hilinemine silmaga nähtav nälg olla. Enda nälgima sundimine, ka kohustamine on sundimine, on iseenda vägistamine.

Paastumine on eelkõige ülev mõttetöö, mida söömine segaks. Pühakud võivad paastuda kuude viisi, sest mõtiskleda sellisest pühadusest nagu on elu, ülendab inimest. Inimene võib seda mitte teada, aga sõna energia toimib talle ikkagi. Paastumise õpetamine on ülendumise õpetamine. Nii nagu paastuda, nii ei saa keegi kedagi ülendada. Ehk füüsilise töö võime teise eest ära teha, aga vaimselt me seda teha ei saa. Kui tahame, siis kannatame. Kui oma realiseeerimata tahtmise pärast ennast süüdistame, siis kannatame veel enam.

Nälgimine on endale eluks kõige vajalikuma keelamine.

Paastumine on endale eluks kõige vajalikuma andmine.

Nälgimine alandab isiksust, paastumine ülendab isiksust.

NÄIDE ELUST.

Püüdsin abistada homöopaate, kes omakorda püüdsid abistada 35 ringis naist, kellel ei olnud enam jõudu oma igapäevase töö tegemiseks. Homöopaadid esitavad patsientidele lihtsaid küsimusi igapäevaelu, perekondlike suhete, vanemate, laste, töö, huvialade, sõnavara, meeldimiste ja mittemeeldimiste, isegi une ja unenägude kohta, sest see informatsioon on haige probleemide lahendamiseks hindamatu väärtusega .

Patsient vastas ülipüüdlikult noogutades nagu algklasside kooliplika, kes peab ülitarga mulje jätma. Silmad pärani käed kramplikult kokku pigistatud vormis ta kõrgkoolist saadud teadmisi vastamaks arsti küsimustele. Arst peatas teda korduvalt nii leebelt, et leebemalt enam ei saa: "Ei, ei, rääkige, mida Te tunnete." Ta püüdis haiget mitte häirida.

Nad rääkisid teineteisest mööda. Arst oli hädas ja ma läksin talle appi. Ütlesin naisele: "Te olete haritud ja tark naine, aga praegu pole tarkusest kasu. Ärge kartke oma tunnetest rääkida. Me ei pea Teid nende pärast pahaks." Ta lõnksatas häälekalt neelata ja ta silmad läksid õudusest pärani. Kohutavalt suur hirm vahtis meile tema näost vastu. Selles ei saanud eksida. See oli hullumeelselt suur hirm olla halb. Sellisest hirmust lahtisaamiseks otsitakse tegevust. Küsisin, mis tööd ta teeb ja mis hobid tal on. Selgus, et nii töö kui hobi on aeroobika. See on meeleheitlik rabelemine kogu ärkveloleku ajal selleks, et oma suurenevaid hirme alla suruda.

Aeroobika oli ta uhkus. Ülikohusetundliku treenerina oli ta ennast täielikult ära kurnanud. Kunagi ilusad olnud silmad oli türeotoksikoosile iseloomulikult pungis. Kilpnäärme suurenemine oli arsti silmale nähtav, võhikule veel mitte. Kidur kõhn keha torkas ebaloomulikult jämedate liigestega silma, aga liigeste vaevusi kiirustas ta kohe eitama. Paberjas pingul nahk oli lapiline. Tal oli kroonilise nälja nägu. See polnud ainult toitumise probleem vaid hirm elu ees, mis segas tal elult vastu võtmast kõike, mis elul talle anda oli.

Inimene, kes jumaldab kohusetunnet võib kohusetunnet kasvatades muude tunnete koha pealt täiesti tundetuks muutuda. Kui küsida ta käest, mis ta tunneb, siis tal pole midagi vastata. See-eest ta teab, et selle, mis on halvasti, peab heaks tegema. Kui mainisin ta ülisuurt kohusetunnet, siis ta lõi särama. Kui rääkisin, et liigset kohusetunnet on vaja vabaks lasta, siis ta vajus kokku nagu närbunud lilleke.

Ta pidas minust lugu, sest ma olen arst ja kohusetundlik inimene kuuletub arstile, aga ta ei saanud aru, miks ta peab kohusetunde vabaks laskma. Kui küsisin, kas ta saab aru, siis ta noogutas energiliselt ja nagu ärkas uuesti, sest talle anti kohustus aru saada. Tundsin, et homöopaatia ja mõtteraviga seda haiget ravida on mõttetu ja ütlesin seda ka homöopaadile.

Homöopaat teadis tema lugu. Naine ei pöördu akadeemilise meditsiini poole sellest ajast kui ta ema munasarja vähki suri. Ta peab ema surma põhjuseks operatsiooni, mida ei oleks tohtinud teha. Tema kohusetunne kohustab ennast teisiti ravima. Vaatasin teda ja nägin temas energeetiliselt, see tähendab potentsiaalset vähki. Kuna tänapäeva üliintelligentsetest inimestest võib energeetiliselt vähi informatsiooni kõigist leida, siis ma seda kuuldavalt välja ei öelnud.

Suurendada ühte ohtlikku energiat ausalt ja avalikult temast rääkimisega ei tohi enne kui teised energiad pole vabanema hakanud. Vastasel juhul ei saa inimene jutust muud aru kui et tal ongi vähk. See naine oli minu jaoks täiesti lootusetu olukord, kust vähemalt esialgu ei avane ükski ust.

Kuna väljapääsmatuid olukordi ei ole, siis õpetasin teda alustuseks vabastama konkreetseid hirme, mida ta teadvustada suutis. Mida väiksemad on hirmud, seda kergem on inimesel endast aru saada ja esiletulnud stresse juba iseseisvalt vabastada. Raamatuid oli ta lugenud, tähendab eelteadmised olid. Vajaduse puhul oli tal võimalus neid teadmisi praktikasse rakendada. Homöopaatiline ravi aitab tervenemisele omalt poolt kaasa.

Paari kuu pärast helistab naise abikaasa ja ütleb, et nende peres on hirmus õnnetus juhtunud. Naisel avastati munasarja vähk. Vaatan juhtunut ja näen, et tema sisse kogunenud negatiivsust nagu surutakse igast suunast kokku. Energia tihedus munasarjas saavutas kriitilise piiri ja vähk oligi käes.

Küsisin mehe käest, et mis vahepeal juhtus. Ilma ennast mingi eesmärgi nimel kokku võtmata selline asi juhtuda ei saa. Mees ütles lihtsalt: "Jah, ta võttis ennast lõpuks ometi kokku ja hakkas nälgima, et terveks saada. Ta ei tahtnud olla sama tahtejõuetu nagu ema, keda ta väga haletseb. Pärast seda lõid valud alakõhtu ja ta läks günekoloogile. Sonograafiga avastati kasvaja. Analüüs kasvajast ütles, et see on vähk."

Kohusetundliku inimese meeled rahunevad kohe kui ta mingi kindla otsuse vastu võtab. Nälgimise jumaldamine kellegi puult kohustab kohusetundlikku endaga sama tegema. Kui keegi autoriteet ütleks, et ära tee, siis ei teeks, aga kuna elus pole igal sammul autoriteete, kes käske ja keelde jagavad, siis läheb nii, nagu läheb. Uhkustamine oma kohusetundega, mis kannatusi tekitab, viis antud juhul vähki haigestumiseni. Naine unustas kahe alternatiivarsti jutud kohe kui klammerdus raamatusse nälgimisest, mis lubas talle kohe ruttu ilmaimet.

Mehe ummikseis oli kohutav. Kes ütleks mida teha? Kuidas saada operatsioonilauale naine, kellele vähi opereerimine võrdsustub surmaga. Naisele võib enne operatsiooni valetada, et see on lihtne tsüst. Aga kui keemiaravi hakkab, siis tuleb vale välja. Kes on kõige suurem süüdlane? Mees. Alateadlik kurbus ehk võimetu viha, et seksuaalelu selle mehega ei ole korras, võimendub ja haiguse energia suureneb veelgi.

Kui öelda naisele, et tal on vähk, siis ta ennast opereerida ei lase. Ta ei saa aru sellest, et vähk on äsja tekkinud ja praegu oleks võimalik veel ta täielikult eemaldada. Mõtteravi käib talle üle mõistuse ja pole kedagi, kes käega ta haiguse ära võtaks. Mida teha? Sellises olukorras on vaja rääkida tõtt. Arulagedale inimesele võib ehmatus hästi mõjuda. Ja kui ei mõju, siis halvemaks teha pole nagunii võimalik.

Kui haigus on nii äge, et murrab kõhuõõnde, siis tekivad kõhukelme ärritusnähud, mis räägivad sellest, et inimese elu on tõsiselt ohus. Siis ei tohi suust midagi enam alla minna. Ka vett mitte. See tähendab, et inimesel on viimane aeg endaga tegelema hakata. Keha ei luba enam ühtegi energiat sisse võtta enne kui olemasolevad stressid ei ole läbi seeditud. Enne kui inimene ei saa aru, mida ta valesti teeb.

Hakata mõttetööd tegema kui kõhuõõs on nagu tuld täis ja ise on kokkukukkumise äärel, on enamikule inimestest võimatu. Vanasti need inimesed surid. Meditsiini järjest suureneva abiga aidatakse füüsiline keha hädast välja, et vaimukeha oma vigu parandada võiks. Inimesele antakse aega, mida ta enne haigestumist elult ise vastu võtta ei osanud. Kui ta paranedes iseenda ja elu üle mõtisklema hakkaks, oma mõtlemise vigu, mis füüsilisi põhjustasid, tunnistaks, siis oleks paranemine täielik. Tavaliselt see nii ei ole. Seepärast jääb ta kõht elu lõpuni kergelt ärritatavaks.

Vähe on inimesi, kelle kõht vananedes ei suureneks. Mida suurem on kõht, seda rohkem on sinna kogunenud töötegemisega seotud tegemata mõttetööd. Ühe inimese, see tähendab iseenda töö ei saa olla kunagi teab mis suur. Ülisuur kõht näitab, et inimene on ülemäära palju teistele inimestele kuuluvat tööd enda omaks teinud ja ei saa nende tööde tegemisega hakkama. Selgemalt öeldes, ta ei saa teiste elu äraelamisega hakkama.

Mida rohkem ta oma hinge seepärast vaevab, seda rohkem vaevab teda ta suur kõht. Mida suurem on ta rahulolematus, et kõik on tegemata, see tähendab, et keegi ei tee ja tema ei saa teha, seda rohkem ta kõht valutab. Suutäis toitu võib tekitada rebiva valu. See tähendab, et inimene elab meeleheite piiril. Tegemata tööd on ta sinna viinud.

Realiseerimata tahtmine vaimselt ehk mõtetega teiste töö ära teha, teeb ülakõhu suureks. See on sama kui teiste tegemiste peale pidevalt mõtlemine, aga mitte millegi väljamõtlemine. Veel teisiti öeldes kasutu mõtlemine ja oma südame valutamine ehk muretsemine. Realiseerimata tahtmine hingeliselt teiste töö ära teha, teeb keskkõhu suureks. Realiseerimata tahtmine füüsiliselt teiste töö ära teha on väliselt vähe näha. Ta jääb rohkem väikesesse vaagnasse sisemise pressitundena pressima, mistõttu inimene lakkab kohe tahtmast veel midagi kellelegi teha. Endalgi kõik halvasti.

Tegemata tööde ja halbade inimeste pärast hädaldav inimene hädaldab ka oma suure kõhu samasuurte hädade pärast. Ta hädaldab tegelikult sellepärast, et ta pole ei elu ega inimesi niipalju muuta saanud kui on tahtnud. See tähendab ta hädaldab sellepärast, et pole oma tahtejõudu ehk viha välja elanud. Et seda kõike pole tarvis, ta mõelda ei oska. Kui oskaks, siis mõtleks.

Suure kõhuga inimestel ei tarvitse meditsiiniliselt mingit suurt haigust olla. Kaebused on suuremad kui asi väärt on, arvavad arstid. Väikese kõhuga inimesed võivad vastupidi seedetrakti vähi ilma igasuguste vaevusteta haua ääreni kasvatada. Miks?

Uhkus oma töökuse üle teeb kõhu suureks. Uhkus demonstreerib ehk näitab välja oma headust, et kiitust saada. Ta hing ei saa ööl ega päeval rahu kui ta oma töökust ei demonstreeri. Uhkuse vastaspool on häbi. Häbi uhkustada, et ma nii vähe teinud olen, teeb kõhu väikeseks.

Mida suurem on see häbi, seda väiksem on kõht. Kui oma töökuse üle uhke olnud inimene järsku taipab kui vähe ta tegelikult teinud on, siis ta suur kõht võib mõne kuuga lössi vajuda ja mõnd tõsist meditsiiniliselt ravimatut haigust diagnoosides on selge, et see on haiguse süü. Tegelikult on haigus ainult tagajärg.

Mida suuremad on hirmud ehk alaväärsuskompleks, seda rohkem püüab inimene tööd teha. Vaimne puudujääk tahetakse füüsiliste liialdustega tasa teha mõistmata, et see pole võimalik. Tegelikult on alaväärsuskompleks liialdus - hirmude ja hinnangutega liialdamine - seepärast annavad vaimne ja füüsiline liialdus summeerudes kindlasti kannatuse. Tõeliselt vaimselt alalarenenul on seedetrakt terve, sest ta füüsiline tegevus on vastavuses vaimse arenguga.

Vaimselt kõrgeltarenenud inimesel on seedetrakt terve kui ta oma arengule vastava vaimse tööga oma füüsilised vajadused ära rahuldab. Kuna targad inimesed, kes ennast vaimselt kõrgeltarenenuiks peavad, arvavad enda õiguseks rohkem nõuda kui nad vajavad, siis on neil kõht paks või haige. Või suur ja haige, või väike ja haige.

Igal tööl on aja ja suutlikkuse piirid. Suure kõhuga inimene võib teada, et ta rohkem teha ei saa, aga tahaks ikka ja sellega tõmbab ligi neid, kes temalt saada tahavad. Kui temas on veel vaimseid õpetusi reeglina läbiv teadmine, et abivajajale ei tohi ära ütelda, siis ta tõmbab ligi abivajajaid, kes peavad enda õiguseks nõuda, et nendega tegeldaks. Protest sellisele elule tekib varem või hiljem igaühel.

"Mis see minu asi on, see on sinu probleem!. Mul ükskõik, tee mis tahad! Käi põrgu! Sure ära kui tahad!" karjub enesekaitses oleva inimese hing. Kui tahtmine kõik see välja karjuda jääb alla tahtmisele hea inimene olla, siis kõht hakkab rohkem punnitama. Sest inimene ei teinud tahtmist teoks, aga stresse ka ei vabastanud. Tulemuseks on tühja kõhu tunne ja tahtmine süüa isegi kui kõht on kurgumulguni täis.

Kui väikese kõhuga inimene, kes oma töökusega uhkustada häbeneb, satub täpselt samasugusesse olukorda, kus ta reageerib täpselt samuti, siis tema kõht saab seestpoolt nagu kokku kistud ja tal on täiskõhu tunne ka siis kui ta mitu päeva söömata on olnud. Suutäitki ei mahu sisse.

Stresse vabastades jõuab iga inimene äratundmisele kui palju tal tööd teha on tarvis, et oma materiaalset elu korraldada. Ta ei pea teistele viisakat nägu tehes ise seesmiselt keedes äraütlema. Äraütlemine ja ära ütlemine on kaks eri asja. Oma seisukoha välja- ehk ära ütlemiseks ei pea ta nüüd äraütlema ehk keelduma. Kui arst ütleb haigele ära, et haigel on vaja kõigepealt ise enda heaks midagi teha, siis ta ei ole haigele äraöelnud ja ta seedetrakt ei kannata.

Tean kui palju ma ise objektiivsetel põhjustel äraütlema ja seepärast ennast kannatama olen pannud, seepärast toonitan seda viga kõigile arstidele ja rahvaravitsejatele. Me ei saa teiste elu ära elada. Ei saa, ei või, ei tohi.

Elu üle mõtiskledes võib iga inimene ise sellisele äratundmiseni jõuda, aga vähestel on selleks aega. Kõikidel on palju tööd. Teades seda hakkasin enda jaoks aega võtma tundes ennast süüdi, et võtan selle aja haigete käest ära. Teades, et olemasolevate raamatute kaudu võib igaüks ennast piisavalt palju aidata, kui vaid endaga töötama vaevub, kasvatasin süütundeid suuremaks.

Teadmised ja tunded satuvad enamikul inimestest vastuollu. Mis te arvate, kumb võidab? Mida targem on inimene, seda enam võidavad teadmised. Miks? Sest teadmised on tundetuseks ehk tahke keha tiheduseks allasurutud hirmud, aga tunded on veel kasvõi imevähe, aga ometi voolava vedeliku tihedusele vastavad hirmud, süütunded või vihad.

Tõmbasin üha rohkem abiotsijaid ligi, pidin üha rohkem äraütlema kuni hakkasin silmi maha lööma, et mitte julgustada abiotsijaid, kes ainult silmavaatamisest niipalju julgust said, et oma tahtmist saama tulid. Manipuleerimine teadmisega, et ta ei tohi ära öelda, paneb inimese vastavalt tegutsema.

Minu manipuleerimine teadmisega, et mina ei tohi ära öelda, provotseeris teiste manipuleerimist teadmisega, et tema ei tohi ära öelda. Taipasin, et häbi sunnib silmi maha lööma. Eespool süütunnete peatükis ja mujalgi räägin häbist veel ja põhjalikumalt.

Kui leiate, et Teil on samad stressid, aga kõht on väike, siis olete stressid palju kõvemini, kui mina, alla surunud. Kui teate või tunnete, et Teie seedetrakt on korras, siis olete oma stresse väga hästi alla surunud. Olete neile määranud eluaegse vanglakaristuse, mis edasikaebamisele ei kuulu ja nad seepärast igaveseks mälust kustutanud. Lootusetutele lüüakse ju käega. Aga nemad ei löö käega. Nende ainus mõte on leida Teis mingi nõrk koht ja sealt läbi murda. Inimene kui vang ei tarvitse seda kohta leida, aga stress kui vang leiab. Teda ei sega ebaõnnestumise hirm. Seepärast laske oma stresse vabaks enne kui on hilja.

Endale elu üle järele mõtlemiseks aega andev ja samaks otstarbeks endale aega võttev inimene võivad mõlemad jõuda ühele tulemusele. Vahe on ainult selles, et esimene on terve, aga teine jäi haigeks. Mina, hea inimene, läksin paksuks. Sain hea olemise tagamõttest aru ja ei tahtnud enam hea olla ja läksin veel äkilisemalt paksemaks. Miks? Sest ma ei andnud endale aega endaga olla, tahtsin aina teisi aidata. Ma ju teadsin, kuidas. Teadsin, aga ei küsinud endalt: "Kas neile on seda vaja? Kas nii on vaja? Kas kohe on vaja?" Teadsin, et on vaja.

Mida oskajamaks sain, seda rohkem nägin kuidas inimesed kannatavad ja olin valmis aitama. Muutusin andjaks, kelle antut sageli mitte ainult ei osatud, vaid ka ei tahetud vastu võtta, sest taheti, et mina haige haiguse ära võtan. Tahtjate ring aina kasvab. Küll on raske anda aega endale kui abivajajad tahavad, et sa selle neile annaksid. Niisuguses olukorras on protest teistele andmise ja teistelt saajate vastu kerge tekkima. Tegelikult on see lühidalt ehk põhimõtteliselt samaaegne protest andmise ja saamise vastu, mis võib inimese mõtlemisvõime täielikult ära blokeerida.

Iseennast tundmata oskame näha teiste probleeme. Nende üle mõtiskledes õpime iseennastki tundma. Mina pole selles erand.

NÄIDE ELUST.

Üks seedetrakti vaevustega mees kurtis, et naine üritab talle kõiksugu head ja paremat sisse sööta, aga mõni roog on talle nii vastu, et ta ei tea, mida teha. Naine solvub mehe peale, et mees tervisele kasulikku ei söö ja tema solvub naise peale, et naine teda nagu väikest last sunnib. Vaatan, et mehele on kõik juba vastumeelne. Tema jaoks on kõik tööks muutunud. Isegi söömine, mida ta sunniviisiliselt teeb, et jõudu oleks. Probleem on nagu kana, kes rabeldes nokib, aga teradele pihta ei saa, sest ta ei taha neid teri. Ta teeb näo, et tahab.

Ütlesin, et ta on oma kõigile kõike teha tahtmisega ennast nii ära killustanud, et enda tera enam ei oska leida, aga teiste teri enam ei taha leida. Ta haaras sõna sabast kinni ja ütles: "Jah ja need idandatud terad ei istu mulle mitte üks põrm, olgu nad nii üles kiidetud kui tahes." Tundsin selles enda sarnasust selle mehega. Ka minule pole kunagi meeldinud seemned ega idandatud seemned.

Vaatasin, mida seeme tähendab. Seeme on idee, mis idanema hakkab. Tulemuseks on vili. Kui inimeses endas on piisavalt palju ideid, mis realiseerimist ootavad, siis ta teiste ideid ei taha. See tahtmatus väljendub tahtmatuses süüa seemneid ehk teri. Eelidandamine on seemne kiiremini viljakandvaks tegemine. Tahtmatus teiste poolt alustatud ideede realiseerimist jätkata ja lõpptulemust enda vastutusele võtta, tekitab tahtmatuse süüa idusid. Kuigi nad on vitamiinide ja mineraalide sisalduselt rikkad.

Söömiseks mõeldud idandite mõte on idanema hakkavast ideest võimalikult ruttu kõik väärtuslik omastada. Selles mehes on tahtmine tasapisi küpsevat ideed viljakandvaks muuta. Järeldus sellest: vabastage oma ideed. Kui Te olete nendes kinni, siis Te võite nii kui masin töötada, aga seda ikka ei saa, mida tahate.

Küsisin, et mis toit talle meeldib. "Ilma rukkileivata ma elada ei saa," oli kiire ja konkreetne vastus. See tähendab, et ilma tõsise sügava elutarkuseta, mis terakestest kokku on küpsenud, ta elada ei saa. Ehk see mees teab täpselt, et ilma karmi tõeta, mis igas olukorras vastu peab, ta elada ei saa. Terad on üks tervikenergia, aga teradest koosnev leib on hoopis teine tervikenergia.

Näete, see mees teadis endast kõike, aga ei teadnud, mida see tähendab ja seepärast lasi teistel endaga teha seda, mis teised heaks arvasid. Kes kannatas? Mees ise kannatas

Mees armastas veel pooltooreid puuvilju, aga naine valis alati suure hoolega ainult küpseid kui kvaliteetseid ja mees ei julgenud oma soovi avaldada. See tähendab, et see mees tahab oma peaga kõik toored ideed küpseks mõelda. Ta ei armasta ainult tarbija olla. Naine on risti vastupidine. Ta usub reklaami ja suhtub heasse hästi ja halvasse halvasti. Targad teadmised on temale suur tõde, mida ta pimesi usub kontrollimata, kas see ikka on tõde.

Loogiline oleks, et naise seedetrakt on korras. "Kus ta korras on!" lõi mees käega. "Ta ei saa midagi toorest süüa. Teeb küll pidevalt neid toorsalateid, aga gaasid on pidevalt." See tähendab, et naine tahab valmis elutõdesid, aga sunnib ennast sööma tooreste elutõdede energiat, mille vastu ta protestib. "Kuidas te siis sööte kui teil kõik risti vastupidi on?" küsisin mehelt. "Ega me ei söögi. Me tülitseme laua taga." See vastus oli nagu i-le punkt. Peale kõige muu söövad nad ka tülitsemise energiat sisse. Nende seedetrakt peab väga vastupidavast materjalist olema.

Mida tähendab see, et inimene ei saa toorest süüa? Naturaalsed puu- ja juurviljad on ju tervislikud. On inimesi, kes varem on armastanud väga kõike toorest ja armastavad edasi, aga süüa enam ei või, sest toores tekitab seedetrakti vaevusi.

Näiteks inimene armastas väga õunu. Nüüd nagu õuna ära sööb, nii see jääks nagu rusikas makku ja käärib seal pikki tunde nagu gaasimasin. Kogu kõht on vaevas ja gaaside pärast mine või lõhki. Seltskonnas olemisest ära mitte unistagi. Õun on külluse energia. See tähendab, et inimene armastas väga küllust ja isu selle järele on praegugi, aga toorest küllust ta enam ei taha. Ta tahab küpset küllust.

Rumalus on toores tarkus. Kui olete tüdinud rumalusest, siis olete tüdinenud kõigepealt iseenda rumalusest, aga ei saa sellest aru, sest peate ennast targaks. Mida rohkem see probleem Teid vaevab, seda rohkem vaevab Teid ülakõht. Unistades järjest arukamateks muutuvatest inimestest, see tähendab vaimsest küllusest kui eesmärgist, saate järjest suuremaks kasvava ülakõhu, mis Teile rahu ei anna.

Täitumatud unistused ei anna kellelegi rahu. Võite selle olukorra ära tunda sellest, et tahate järjest rohkem järjest paremaid õunu, aga järjest rohkem ei või neid enam süüa. Seedetrakt protestib nende vastu nagu Teie protestite rumaluse vastu, mida tarkuseks nimetatakse. Kui lasete oma tarkust vabaks, siis saate oma rumalusest aru, aga siis see pole enam rumalus vaid õppimise suuna näitaja.

On inimesi, kes ei talu ühte toorest toiduainet. On neid, kelle toore toidu talumatuse nimekiri pidevalt pikeneb. Ei talunud ühte, varsti ei talu teist, kolmandat, neljandat. Lõpuks võib tekkida absoluutselt igasuguse toore toidu talumatus. Isegi seedetrakti raviks soovitatud kapsas, kurk, porgand, banaan, arbuus ja melon jäävad pikaks ajaks makku seisma ja piinama. Suutäis toorest vallandab raskustunde, kõhuvalu, gaasid, kõhulahtisuse.

Mida see tähendab? See tähendab, et tahtmine süüa toorest on tahtmine teha mittemillestki midagi. On imetlusväärse leidlikkuse ja käteosavusega inimesi, kes naudivad looduslikest materjalidest taieste tegemist, vanadest rõivastest uute ja moodsate õmblemist, lammutatud hoonete materjalist uue ja eriliselt huvitava hoone loomist jms, tüdinemata sellisest tegevusest. Selline tegemine on looming, mis toidab hinge. Teda nimetatakse hobiks ehk lemmikharrastuseks. Nii lihtsal tööinimesel kui ka ennast peenspetsialistiks ülestöötanud inimesel võib surmani selline toormaterjalist küpse väärtuse tegemise hobi olla.

Nauding muutub piinaks kui inimene on sunnitud oma hobiga leiba teenima, teiste meele järele olema, teisi õpetama ja kasvatama ise edasi arenemata, sest aega ei ole. Tahtmisest saab tahtmatus tegelda lihtsate, lapselike, primitiivsete, tooreste tööde ja probleemidega ning tahtmatus kulutada oma kallist aega tühja - tähja peale.

Lapsepõlv ja noorus on energeetiliselt toores ehk küpsemata, lihtne, loomulik, siiras, puhas. See tähendab inimlik. Lapsepõlves ja nooruses realiseerimata jäänud hingelised vajadused kujunevad hobiks. Kes armastab oma lapsepõlve, see armastab ka hobi, lihtsust, siirust ja loomulikult ka toorest toitu. Armastab ja talub, sest see on ta vajadus. Ta ei söö ennast kurgumulguni häid puuvilju täis ainult sellepärast, et need talle hirmsasti meeldivad. Ka siis mitte, kui talle öeldakse, et rohkem ei ole. Tema seedetrakt võtab toortoitu vastu ja seedib häireteta kui loomulikku. Talle ei teki tunnet, et toortoit ei täida kõhtu ja ei anna jõudu.

Toortoit ei täida nende kõhtu, kes eluvõitluses tugevad olla tahavad. Probleeme täis lapsepõlvest põgenetakse täiskasvanuks saamisse ja lapsepõlv jääb olemata. Füüsiliselt ruttu täis kasvanud lapsed on sellised ja nemad tahavad hirmsasti nii magusaid juur- kui ka puuvilju. Laps, kes on probleeme täis lapsepõlve tõttu väsinud nagu vana inimene, ise põgeneda ei suuda. Tunnetades tema laiskust hakatakse teda taga ajama, et ta ruttu targaks ehk täiskasvanuks saaks. Selline laps armastab hirmsasti magusaid puuvilja. Juurvilju võib ta täielikult jälestada.

Igatsus olemata olnud lapsepõlve järele võib tekitada haiglasliku isu puuviljade järele. Teatud hetkel on inimene nii vana, et armsate lapsepõlveunistuste realiseerimine oleks lapsikus. Iseenda keelamine võib muutuda väljakutsuvaks eitamiseks: "Ma ei tahagi!" Tegelikult tahaks küll. Ongi tekkinud puuviljade talumatus. Igasugune keelamine ärritab kõhunääret. Nii nagu ärritatud inimene teeb risti vastupidi vajadusele, nii teeb ka kõhunääre. Korraliku seedimise asemel viskab ta seedimata puuviljad kõhulahtisusena ja valuga välja. Umbes nii, et said mis tahtsid!

Mida vanemaks inimene saab, seda vähem keelavad teda teised inimesed, aga seda rohkem ta keelab ennast ise. Omades informatsiooni kõigest, mis on hea ja mis on halb, oskab ta ennast keelata seda rohkem, mida targem ta on. Kui teiste keelamistes on mingit loogikat, siis ise ennast keelates võib see täielikult puududa.

Enda keelamine mingi eesmärgi saavutamise nimel on kõige idiootlikum keelamine, sest sellest keelust ei peeta nagunii kinni. Ja kui peetakse kinni, siis see on ülisuur klammerdumine eesmärki, mis on sama kui klammerdumine kõhunäärmesse, mis seetõttu ei saa normaalselt tööd teha. Endale selle hea keelamine, mida väga vajaks, kahjustab kõhunääret eriti. Vahel on väga vaja väikest halba, et seda kogedes suurt halba vältida oskaks. Kes ennast ülikorralikuks kasvatab, see ei luba endale pisimatki pattu. Lastele veel vähem.

Kõhunääret ei kahjusta mitte ainult selle keelamine, mis peaks suust sisse minema. Teda kahjustab keelamine üleüldse. Kõik tahtmised tekivad ju vajadustest. Hirm teeb vajaduse tahtmiseks. Kes vajaduste järgi elab, see rahuldub vähesega. Kelle vajadus tahtmiseks muutub, see tahab aina rohkem ja rohkem. Ise selle käes kannatades hakkab inimene endale seda keelama. Tagajärjeks on veel hullemad kannatused. Õppige tahtmisi vabastama ja keelamise asemel endalt küsima: "Kas mulle on seda tarvis?" Küllap tunnete, mis on tarvis ja mis mitte. Elus on kõike, mis hing igatseb, parasjagu tarvis.

Keelamine väljendab ennast sõnadega: "Ei tohi. Ei või. Ära tee." Igasuguseid ära`sid on lugematul hulgal. Mida vähem neid sõnu korrutatakse, seda parem. Kui laps esimesest ütlemisest aru ei saa, siis teine kord peaks oleme resoluutselt õpetav nii, et laps saaks aru, et siin ei tehta nalja. Kui endalegi pole selge, kas tohib või ei tohi, mispärast tohib või ei tohi, siis ei tohiks keelata. Laps tabab mõttetu keelamise kohe ära ja ei täida käsku, aga keelamise energia jõudis ikka kõhunäärmesse.

Mida paremat inimest lapsest kasvatada tahetakse, seda rohkem keelatakse kõik halb ja väikesed head, et suurt head saada. Eriti abituks teeb heatahtlik anuv ja paluv keelamine, sest selle vastu on häbi isegi protestida. Lapsel on tunne, et tema ei tohi midagi, aga teised lapsed tohivad kõik. Isegi protestida.

Kui lapsel teistele hea olemisest ja hea tegemisest kõrini saab, siis ta enesekaitse purskab välja protesti: "Tehke ise!" Tehke ise omale head ja kuna mina olen teile head teinud, siis nüüd tehke teie mulle. Mida rohkem tahtmine, et teised minu elu heaks teeksid välja elamata, kisamata, karjumata, ütlemata, nutmata jääb, seda lähemal on suhkruhaigus. Suhkruhaige peab endale väga paljut keelama, mis tähendab, et ta haigus ei saagi kaduda. Ainult siis kui inimene õpib kõiki keelamisi niimoodi lubamistega asendama, et ennast ei kahjusta, saab diabeet lahkuda.

Hea nimel ja head soovides keelab täiskasvanud inimene nii ennast kui teisi. Nutt tuleb peale kui mõelda, mis kõik maailmas olemas on, aga keelaja ei tohi midagi. Polegi tähtis, mis põhjusel. Tähtis on see, et ei tohi. Keelamise asemel on vaja nii endale kui ka lastele selgitada, miks ei tohi. Mida see tähendab ja mis ohtu ta endast kujutab. Iga laps saab jutust aru. Täiskasvanud ei saa aru, sest arusaamiseks oleks vaja aega, aga aja kulutavad täiskasvanud ebatähtsate asjade peale, mida nad tähtsateks nimetavad.

Keelamine on käskimise teine pool. See tähendab, põhimõtteliselt ehk sisuliselt on nad ühesugused energiad. Peab head tegema ja ei tohi halba teha teenivad üht eesmärki. Mõlemad on sundimine. Erinevus on ainult välises vormis. Käskimine on eesmärgi nimel piitsa andmine. Miks inimesed nii hea meelega käsivad? Sest käskimine tekitab hea enesetunde. Mõni ei teegi muud kui ajab teisi taga ja peab ennast seepärast heaks inimeseks.

Nii enda kui teiste käskimine annab hoobi kõhunäärme välissekretsiooni pihta ja sealt paiskuvad välja seedefermendid. Kui seedefermente on piisavalt palju, siis toit saab kiiresti ja korralikult seeditud. Veri küllastub vajalike ainetega, sealhulgas glükoosiga. Seega käskimine tekitab küllastatuse tunde. Kui on tunne, et kõike on küll, siis on eriliselt hea tunne. Nagu ta mõtleb, et tal ei ole kõike küll, nii ta käsib uuesti ja jälle oleks nagu kõike piisavalt. Ennast pidevalt käskiv inimene võib hakata uskuma, et tal ongi kõike küll.

Enda ja teiste käskimine innustab, teeb aktiivseks.

Käsualuseks olemine tekitab protesti. See, keda pidevalt kamandatakse, tunneb ühel hetkel, et nüüd aitab küll. Nüüd on mul kõrini. Nii võib inimesel isegi iseendast kõrini saada.

Käskimine tõstab vere suhkrusisaldust. Lühiajaline vere suhkrusisalduse tõus mõjub hästi peaajule ja närvikudedele üleüldse. Liialdamine käskimisega viib protestini ja vere üleküllastatuseni ainetega, mis protesti tõttu ei pääse enam verest rakkudesse. Protest käskimisele blokeerib insuliini eritumist, mistõttu veresuhkru tase ei lange. Iga järgmise toidukorraga see hoopis tõuseb. Ongi tekkinud suhkruhaigus.

Suhkruhaigus tekib siis kui inimesel keelamistest kõrini saab ja ta teiste eeskujul käskijaks muutub.

Inimesi, kellele käskimine on iseenesestmõistetav elustiil, on piisavalt palju. Nende ainevahetus on kiire ja nad peavad sööma sageli, sest kui nad ei söö, siis nende seedefermendid hakkavad iseenda soolte limaskesta seedima. Haavandtõve raskus näitab kui julmalt inimene ennast või teisi käsutab. "Käsk on vanem kui meie," ütlevad sellised inimesed ja teisiti nad ei oska. Varem või hiljem muutub ka nende käskimine keelamiseks.

Mis toimub kõhunäärmes kui keelatakse?

Inimene ei tahaks midagi kui ta ei vajaks seda. Kui tahtmise vabastaksime, siis tunneksime, et kui inimene midagi vajab, siis see tuleb talle. Seni teen seda, mida teha on. Kõik, mis maailmas olemas on, on kõigi meie jaoks. Millal kellelegi midagi vaja läheb, see on iseasi. Vajame head ja halba, suurt ja väikest, kauget ja lähedast, vaimset ja materiaalset, sõda ja rahu, rikkust ja vaesust, jne. Suure hea tahtmine keelab meil igasuguse halva ja väikesed head. Ükskõik missugust suurt head püüeldes saab inimene endale suure kaalu.

NÄIDE ELUST.

Kuulasin ühe 130 kilose inimese muret. Kuna ta jalad ei tahtnud teda enam kanda, siis ta otsustas ennast näljutama hakata. Ta oli 3 kuud ainult aurutatud juurikaid söönud ja kartis juba isegi tee sisse taimi panna. Jõi ainult keenud vett. Tulemuseks oli 138 kilo. Suures meeleheites sellest lubas ta endale nädal aega kõike head ja paremat. Kui ennast justkui vihavaenlasele kättemaksuks kaaluma läks, et vahi nüüd, mis sa teinud oled, siis kaal näitas 2 kilo vähem. Vaene peast segi inimene ei osanud enam oma peaga midagi aru saada.

Selliselt reageerib inimene, kellel on ülisuur protest keelamisele. Kui ta kohe teiste keelamise peale risti vastupidi nagu kättemaksuks midagi teha ei saa, sest ühiskonnas eksisteerivad ühiselamise reeglid, siis nurga taga teeb ta seda ikkagi. Ta teab, et tema, aastates naisterahvas, teeb vahel teiste silma alt varjatud kohas häbiväärseid asju. Vahemärkusena siin: kui ta oma viha sellisel kombel välja poleks valanud, siis ta oleks juba suhkruhaige. Iseenda keelamine ajab teda marru, aga iseendale kallale karata ju ei saa. Sõimata saab ja seda teeb ta lustiga.

Shokk pani teda kõhnumise peale käega lööma, aga ta tahtis teada, mida see jama tähendab. See tähendab, et iga kord, kui mõttetult keelatakse, saab kõhunääre hoobi, millest paiskub verre lisaannus insuliini, mis transpordib veresuhkru rakkudesse. Rakud kasvavad sellega paksemaks, aga veres tekib hüpoglükeemia. Ajurakud, mis ei või sekundikski glükoosinäljas olla, informeerivad oma olukorrast ärritumise ja näljaga. Nad hoolitsevad oma olemasolu eest vastupandamatu isu tekitamisega. Umbes nii, et ole paks, aga ole inimene.

Kui kõhnumise eesmärgiks seadnud inimene toidukauplusse läheb, külluslikku valikut vaatab ja endale seda, teist ja kolmandat keelama hakkab, siis ta kõhunääre saab ühe hoobi teise järel kuni veresuhkur on minestuseni madal. Selleks kulub ainult minuteid. Kui ta siis ennast haletsema hakkab, et kõik tohivad ja mina ei tohi, siis minestabki. Minestustunne vallandab surmahirmu. Surmahirm on hullem kui liigsete kalorite hirm. Tahtejõuline inimene keelab ennast veelkord, seekord minestamast, ja ostab näiteks kilose paki jäätist. Ta vajas praegu jäätist, sest see tasakaalustab hirmu energia kõige kiiremini.

Muu magus oleks samuti toiminud, aga ta hundiisu jäätise järele räägib, et inimene on solvunud elu ees, mis tema suhtes ebaõiglane on, ja vajab just selle energia tasakaalustamist. Jäätises on intelligentse solvumise ehk solvumise keelamise energia. Igasuguse negatiivsuse väljatuleku keelamine on ju intelligentne. Oleks ta kasvõi enne söömist endalt küsinud: "Kas mulle on seda tarvis?" siis ta oleks võtnud suutäie ja sellega oleks võibolla terveks aastaks jäätise tarve rahuldatud olnud. Nüüd ostis ta kilose paki ja sõi ennast silmini täis.

Paari päeva pärast oli ta peaaegu 2 kilo raskem. 3 kuu jooksul 4 korda niimoodi eksida ja 8 kilo ongi juures. Miks nii? Sest jäätist süües läks iga suutäiega alla teadmine, et ei tohi, ei või, ära nii tee, jäta järgi. Söömise lõppedes võib nälg niiviisi olla suurem kui söömise alguses, sest suhkur rändas otsemat teed verest kudedesse ja talletus rasvana. Vanasõna ütleb, et keelatud vili on magus. Näete, see on sõna otseses mõttes nii.

Kui keelate endale ükskõik mida vaimset, hingelist või materiaalset, see taandub ikka suhkru ainevahetuse probleemiks. Suhkruga saadud liigsed kalorid muutuvad rasvaks, nagu hirm muutub võimetuks vihaks ehk kurbuseks. Näiteks tahate hea olla ja keelate endale keelamise. See, keda oleks olnud vaja keelata, käitub seepeale nagu puurist vabanenud loom, kes teeb endale ja teistele halba. Teie käite abitu, kurva ja näljasena ringi ning võtate kaalus tuntavalt juurde. Ühel hetkel on mõõt täis ja Te plahvatate. Hiljem hakkate seda kõike kahetsema. Kahetsemine tõstab Teie kaalu veelgi, sest kahetsemine tähendab enda süüdistamist selles, et ma ei keelanud ennast tegemast seda, mida ei oleks tohtinud teha. Mida rohkem kahetsete, seda rohkem korrutate keelamiste energiat ja seda mahukamaks või tihedamaks kasvab Teie rasvkude.

Meeleheites kaalule käega lüües läks ta poodi ja ostis, mis hing igatses. Ta lubas endale nädal aega kõike, mille järgi isu oli. Endale justkui surmahoobi andmiseks kaalule astudes lakkas ta kaalu uskumast - ta oli 2 kilo alla võtnud. Miks? Sest ta lubas, ei keelanud endale vajalikku. Tema kaalu normaliseerumine sõltub nüüd oskusest vabastada endast keelamise stress. Protest keelamisele on siis kerge vabanema.

Ta oli endale isegi oma meelismaiustust - shokolaadi lubanud. Šokolaadil on täitumatute unistuste meelekibeduse vaigistamise energia. Ka see ei tõstnud ta kaalu, sest ta lubas endale parasjagu oma meelekibedust vaigistada. Meeleheites inimene ei suuda ju inimene olla, sellepärast on talle ka šokolaadi vahel vaja.

Maailmas ei ole midagi, mida ei oleks üldse tarvis.

Inimesel, keda sündimisest saadik pole keelatud ja kes endale kõike vajalikku lubab, pole kaaluga probleeme. Ta ei tarvitse olla tasakaalus, see tähendab, et ta võib stresside pärast mõnel päeval süüa ennast kreemikooke täis, aga teisel päeval ei taha ta peale vee midagi. Tahtmine endale tujude rahustamiseks midagi head lubada, võib hoopis isutuse tekitada. Inimene, kes tõemeeli ütleb, et ta ei keela endale kunagi midagi, paksuks ei lähe. Kui ta jälestab pealesunnitust, siis ta võib endale liigse pakkumise pärast hoopis kõhnuda. Kui inimene oma kaalu hälvete põhjustajatest aru ei saa, siis kaalu reguleerida ei õnnestu.

Kui kõigi tahtmiste täitmist ehk kõige lubamist peetakse headuse tunnuseks, siis last kasvatatakse talle mitte millegi keelamisega pahaaimamatult kõige paremaks. Tulemuseks on, et ta lubab endale absoluutselt kõike. Näiteks sülitab Teile näkku või teeb veel hullemat. Ennast paremaks pidavad kasvatajad ei pane lapsele sellist käitumist pahaks. Nad võivad olla surmkindlad, et keelata ei tohi kunagi ja kui näevad lapse halba tegu, siis loodavad, et kunagi saab ta ise sellest aru. Endale keelamist keelav hea inimene võib lapsest looma kasvatada. Hiljem loomast uuesti inimest kasvatada on praktiliselt võimatu.

Enamik inimesi seostab keelamist materiaalsete võimalustega. Kui õpetan, et andke oma keelamine vabaks, siis kiirustatakse seletama, et mul ei ole nii palju raha, et kõike, mis hing igatseb omale lubada. Mina räägin, et andke keelamise energia vabaks, tema räägib oma rahakotist. Olgugi, et on mu eelmisi raamatuid lugenud. See tähendab, et oleme materiaalses tasandis veel kõvasti kinni ja mõte läheb automaatselt raha peale.

Tahtmiste rahuldamine kasvatab tahtmisi ja isekust.

Vajaduste rahuldamine normaliseerib vajadusi ja tõstab väärikust.

Kehakaalu tõus algab sageli seoses elumuutusega. Näiteks vanemad lähevad lahku ja selle asemel, et õppida ise ja õpetada last teistmoodi hakkama saama, hakatakse seda keelama, mis enne oli lubatud. Vahel on see lausa demonstratiivne. Vahel isegi last mõnitav kui laps lahkunud vanemat väga armastab. Niimoodi last kannatama pannes realiseeritakse oma kättemaksu. Vanem, kes keelab last teise vanema vaimset või füüsilist puudust rõhutades, hävitab kogu perekonda.

Ka abielludes hakatakse ennast keelamistega korrale kutsuma, selle asemel, et endale selgeks teha, et vallaliseks olemise eluetapp on möödas ja mul on vaja uut moodi edasi minna. Pensionile minek on sageli samasugune murrang inimese elus. Paljud, eriti naised hakkavad juba 50-le lähenedes halama, et nad ei tohi seda, teist ja kolmandat. Igaks keelamiseks leiab alati mingi põhjenduse. Mõni inimene keelab endale noorusest saadik noor olla. Teine keelab endale vanaks saamise.

Pole vist midagi, mida ei võiks endale keelata. Näiteks tahaks nii väga hea olla, aga keelan seda endale, sest teine on halb. Sellisel juhul on keelamine juba kättemaks. See tähendab pahatahtlikkuse realiseerumine paha tegemiseks. Hea mittetegemine on ju stressides inimese jaoks halva tegemine. Sellise keerulise umbsõlme tegemise asemel võiks endale lubada seda head, mida ma nii väga tegelikult ise vajan. Seda oskamata jõutakse meelekibedusse, mille puhul arvatakse, et teine ei tahagi minu head. See teadmine on õigustuseks, et järgmisel hetkel teise head eemale tõugata.

Elu uperpallid, millest aru ei saada, võivad vallandada äkilise ja äärmusliku keelamise, mis kasvab keeldumiseks. Kes peibutistest ära suudab öelda, see hakkab enda üle uhkust tundma. Nähtavalt vaene inimene, kes kiitleb, et temale pole midagi tarvis, kasvatab niimoodi oma kõrkust. Ta kaal tõuseb, aga ta räägib, et tal pole midagi süüa. Ta toidulaualt võivad puududa ainult delikatessid, aga ta räägib sealsamas laua ääres, et tal pole midagi süüa. Kui keegi vastu vaidleb, siis ta on ülekohtune.

Keegi ei usu, et nii palju sööval inimesel on nälg ja tal ei ole selle pärast jõudu, nagu ta räägib. Tegelikult on tal õigus. Madal veresuhkur tekitab näljatunde. Ta veresuhkur tõuseb ja tal on hea olla ainult siis kui ta saab kelleltki midagi oma tahtmiste järgi võtta, varastada kui päris aus olla. Näiteks saab riigipiruka otsast suure suutäie haugata nii, et riigil auk järgi jääb. Kui seesama riik talle abi pakub või seadusega määrab, siis ta ütleb, et need on sandikopikad. Kuna sageli madal veresuhkur kahjustab närvisüsteemi, siis selline inimene ei sobi varsti enam ühiskonda.

Nälgiv inimene on üleüldse ühiskonnaohtlik, aga eriti ohtlik on oma iseka keeldumise käes nälgiv inimene. Kui ühiskond keeldumise all kannatavat inimest aitama hakkab, siis ta muutub ühiskonnale veel ohtlikumaks. Ta ei salli, et keegi kellegi armul elab ja et tema peab ühiskonna armul elama. Enda asendamatuks tööloomaks pidamine valab õli veelgi tulle. Et elu üks etapp on läbi ja nüüd on vaja minna edasi, sellised inimesed aru ei saa.

Keeldumine teeb inimese kõhnaks. Mida isekam keeldumine on, seda kõhnemaks inimene muutub. Isekus on enesekindel teadmine. Teadmine, et mind tahetakse vähese ja kehva pakkumisega alandada, aga ma ei lase seda teha, lubab inimest suure žestiga keelduda. Kui uhke inimene, kes ikka veel oma paremust tõestada tahab teab, et teda peetakse halvaks, siis uhkusele vastav koht tema kehas kasvab, aga egoismile vastav koht kõhnub ja vajub inetult ripakile.

Vananevate inimeste suuremaks kasvav kõht räägib sellest, et need inimesed tahavad ikka veel midagi teha, et oma paremust tõestada. Peeneks muutuvad jalad räägivad, et inimene tahab suureliselt näidata, et ta saab ise hakkama ja pole talle teiste abi tarvis. Mida haigemaks need jalad jäävad, seda vaenulikum on inimese suhtumine neisse, kellel tema meelest on hea.

Inimene jääb saledaks ja inimeseks kui ta endale vajalikku lubab.
Inimene jääb saledaks, aga muutub loomaks kui ta endale kõike, mida tahab, lubab.
Inimene läheb paksuks kui ta endale kõike, mida tahab, keelab.
Inimene läheb eriti paksuks kui ta endale kõike vajalikku keelab.
Inimene muutub kõhnaks kui ta sellest, mida tahab, keeldub.
Inimene muutub eriti kõhnaks kui ta endale vajalikust keeldub.

Keeldumine ükskõik millest, sunnib inimest keelduma ka toidust. Keelduv inimene ei taha süüa. Tal pole sellise elu isu. Ta peab enda õiguseks saada niisugust elu kui ta tahab. Kui tal on kangekaelne tahtmine kellelegi tõestada, et see on paha, siis tal kujuneb välja eriline toiduainete valik, mis annab talle ta eesmärkide teostamiseks vajaliku energia. Tema veresuhkur on normis ja pea lõikab hästi.

Kättemaksuhimu kontsentreerib mõtlemisvõimet paremini kui tarvis.

Kui enda headust kõige hea keelamisega tõestav inimene järsku keeldujaks muutub, siis ta võibolla lausa nõdrameelsuseni arenenud juhmus hakkab kaduma ja muutub tasapisi üha selgemaks ja loogilisemaks mõtlemiseks. Kes sellest rõõmustab, see ei märka, et selle inimese huvid on kontsentreerunud ühte eesmärki. Vanade inimeste selline muutumine võib kaasa tuua seepärast väga ebameeldivaid üllatusi.

Elust igakülgselt huvituv inimene sööb pigem palju kui vähe. Ta ei saa endale söömist keelata, sest näljasena ta pea ei tööta ja keha ei liigu. Enda näljutamine õnnestub neil, kelle elul on ainult üks eesmärk - ideaalne välimus, mille abil ta loodab saada kõik, mis tahab. Teadmine, et õnn peitub ilus, surub näljatunde alla. Iga absoluutselt kindel teadmine võib vastupidisest olukorrast märku andva tunde täielikult tundetuseks alla suruda. Inimesel ei teki kahtluseraasukesti, et ta teeb midagi valesti.

Anorektikule on hirm juurdetuleva rasvagrammi ees suurem kui surmahirm. Keelates ennast süüa tagab ta endale sellega õnneliku elu. Mida pikemalt veresuhkru madal tase kestab, seda rohkem kahjustub närvisüsteem, eriti aju, muutudes üha nürimaks, juhmimaks, tundetumaks, apaatsemaks. Eluhuvi vähenemine ahendab arusaamu igakülgselt ja inimene võib jääda elu nagu läbi peene toru vaatavaks.

Vahel kasutatakse mõne inimese iseloomustamiseks ütlust: ta närv ei liigu ühegi asja peale. Ainult ühte eesmärki absoluutselt ja jäägitult klammerdunud inimese närvi ei liiguta miski muu. Ei aita jutt ega palve. Mitte surm ei ole tema jaoks surm, vaid eesmärgist ilmajäämine on surm. Mida vähem tema pärast muretsete, seda parem mõlemale, sest siis Te lasete ta oma heade tahtmiste küüsist lahti. Ta klammerdumine enesekaitsesse lõdveneb ja võibolla ta märkab, et elus on veel midagi huvitavat. Ta oli ju vaid oma hirmude käest põgeneja.

Keeldumine eluks vajalikust on uhkuse tipp ehk egoism. See on põgenemine reaalsest elust ebanormaalsete ideede maailma, millest inimene ise enam aru saada ei oska. Selliste potentsiaalsete võimaluste peale on vaja mõelda igaühel siis kui mõistus veel kodus on.

Põgeneja ja tööloom ei oska iseendast aru saada, aga enamik inimesi on põgenejad või tööloomad. Pole tähtis, kas põgeneja või tööloom on lihtne tööinimene või on ta ennast peeneks spetsialistiks üles töötanud. Määrav on see, et tal pole aega. Enamik inimesi toonitab, kuidas ta tahaks minna loodusesse, olla lihtsa külaelu keskel, trallitada laste ja loomadega, aga oh häda, tal pole selleks aega. Ta keelab endale kõik inimliku ja muutub järjest rohkem ainult oma töö tegijaks. Varsti hakkab ta keelatu vastu protestima ka veel, sest see segab teda tööd tegemast. Isegi igavusest üksteise närve närivatel pensionäridel pole aega.

Olles oma elus midagi saavutanud, unustatakse olla inimene.

Inimlikkus, mida selline inimene rohkem kui elu vajab, tuleb ta juurde elutarkuste, pisikeste laste, loomade, lihtsate asjade, tegemiste ja olukordade näol, toore toidu kujul, siirate suhete kombel, loomulike tavade kaudu, aga tema protestib. Sest need kõik on tema üliväärtusliku aja röövlid. Järjest enam protestitakse toorete õpetuste vastu. Tahetakse saada konspektiivset, süsteemset, üliratsionaalset, üksikasjadeni läbimõeldud allaneelamiseni läbinämmutatud teooriat, aga seedida ehk eluliselt kasutada seda ei osata. Protest toore teabematerjali vastu ei oska üleküpsenud materjalis tema algelemente näha, otsida ega leida.

Kui inimene on ühte tööd tehes ennast tema läbi piisavalt tundma õppinud, siis töö on ennast tema jaoks ammendanud. Ta jätab selle töö kerge südamega nagu sõbra oma tegemisi tegema ja uus töö juba ootab teda. Töö arendas inimest, sest inimene ei nõudnud kohe lõpptulemust. Arenev inimene täiustab tööd, mille kvaliteet sellega muutub. Uus kvaliteet tähendab kõrgema tasandi tööd. Inimene, kes teeb tööd selleks, et areneda, areneb iga tööga järjest edasi. Aga inimene, kes teeb tööd selleks, et midagi saada, võib kogu elu ühte tööd teha, näiteks õppida, aga seda, mida tahtis ikka ei saa. Saab selle, mida ei tahtnud - oma protestile vastava seedetrakti haiguse.

Selline olukord oleks vaja endas ära tunda. Kui teid segavad väikesed lapsed, kellega peab palju ja pikalt lihtsatest asjadest rääkima, sest nad ei saa ühest sõnast aru, siis Teil on kindlasti ka toortoidu seedumise probleemid. Kui Te ei armasta oskamatutele lihtsaid asju selgitada, kui peate rahvuslikke kombeid madalaks arengutasandiks, kui peate siiraid otsekoheseid suhteid ebaintelligentsuseks, siis on Teil toortoidu seedimise ja omastamise häired. Kui vabastate endast tahtmise saada elu valmis ehk küpseid ehk täiuslikke väärtusi, siis hakkab Teie seedetrakt toortoitu normaalselt seedima. Kuni Te tõmbate toorest endale ligi, niikaua on Teil sellelt toorelt veel midagi õppida.

Kuna see probleem on küllalt levinud ja raskelt mõistetav, siis toon paar näidet.

1. Naine, kes on vaesuse pärast maast-madalast pidanud kõike oma kätega tegema, oskab niidi, nõela ja riidetükiga kogu pere riidesse panna. See on tema elu äraõpitud õppetükk. Ta ei peaks seda enam tegema, aga ta peab tegema, sest ta kardab, et muidu ei tule rahaliselt ots otsaga kokku. Tööga allasurutud hirm on muutunud teadmiseks, et minu rahakott ei võimalda valmisriideid osta.

Ta teab, et oma kätetöö on nägusam, mugavam, kodusem, originaalsem, moodsam jne, aga ta on väsinud ja tüdinud. Ta tahaks ise teha, aga ta tahaks ka puhata. Ta ei oska oma labaseid tegemisi endast vabaks anda, ta oskab nende vastu protestida. Protest on võimalus ebameeldivast lahti saada. Protest sellise lihtsa töö vastu saab õigustatud sellega, et poes on kõike piisavalt saada ja kõik teised ostavad, ainult mina ei saa. Kogu elu olen orjanud ja ma ei taha enam. Ta protest on nii suur, et isegi nööbi ette õmblemine on nagu sunnitöö.

Sellised naised on enamikus tahtnud olla väga head emad. See tähendab, nad on oma oskuse jätnud lastele õigel ajal, kui see lapsi huvitas, edasi andmata. Või on andnud ja lapsed teevad endale nii palju kui tarvis, aga heale emale tundub ikka, et vähe. Tahtmine teha ja mittetahtmine teha võitlevad sellises inimese kuni mittetahtmine peale jääb. Milles oleks väljapääs. Kõigepealt anda probleem endast vaimselt vabaks. Edasi ütleb juba tunne, millega tegelema hakata. Võibolla ei olegi see mingi eriline asi. Võibolla teete sama tööd, aga uuemal ja kõrgemal täiuslikkuse tasandil.

2. Samasugune stress võib olla ka mehel, kes on metsast puude mahavõtmisest, naelast ja haamrist alates kõik ise teinud. Ta on need lapsikud, lihtsad ehk toored elu õppetunnid ära õppinud ja enam ei vaja neid, aga ta klammerdumine teadmisse, et ma olen vaene inimene, sunnib teda seda tegema, mida ta enam ei vaja. Paljud suure töö tegemise läbi rikkaks saanud inimesed ei oska rikkad olla, seepärast rikkus ei püsi nende juures pikalt.

Paljud lihtsast tööst alustanud ja keerulise töö spetsialistiks ennast ülestöötanud inimesed ei oska spetsialistid olla. Miks? Sest nad ei ole töö läbi inimesena arenenud. Olles teadmiste ja füüsiliste võimete poolest küpsed, on nad vaimselt toored. Nii põleb kõrge kvalifikatsiooniga spetsialist oma stresside pärast läbi ja lõpetab vaatamata oma heale peale rentslis.

Vaesusele on iseloomulik naturaalmajapidamine. Targemaks saanud ja ennast targema tööga rikkamaks ülestöötanud inimene võiks nüüd oma oskuse tasemel eluga hakkama saada, aga möödunusse klammerdumine ei lase. Arengutasandile vastav koormus veab minevikukoormat kaasa. Ta süda ehk süütunded ei luba minevikukoormast hobi teha. Tema arengupotentsiaal võimaldab tal veelgi edasi areneda ja inimesest saab teadusega tegeleja. Kolme koorma kandmiseks ei jätku ei jõudu ega aega. Ühega tegeldes on ta teiste ees süüdlane.

Pere või terviseprobleemide kui sundolukorra ilmnedes loobub ta naturaalmajapidamisest. Süütunded suurenevad ja muutuvad süüdistamiseks. See tähendab, et kui ta poest toitu või tööstuskaupu ostab, siis hakkab nendest vigu otsima. See, mis ta kunagi ise tegi, tundub talle paremana. Ainult ennast usaldav inimene ei usalda elu. Ta tahtmised jõuda ja teha kõike ise lõpevad seedetrakti haigestumisega, mis peaks talle selgeks tegema, et haigena sa ei saa teha rohkem kui sa teed.

Risti vastupidine olukord on neil, kes ei tea, mis vaesus tähendab. Materiaalse heaolu tingimustesse sündinud lapsed harjuvad sündimisest saadik saama elu küpseid vilju. Kõik ostetakse poest ja lapse oskus on ainult seda kasutada. Selline laps kasvab tarbijaks, kes ei oska oma kätega midagi teha. Mida vähem oskab inimene oma kätega luua, seda rohkem oskab ta nende kätega hävitada. Sest teiste tehtul ei ole tema jaoks väärtust. Teiste tehtu ei ole tema südamele armas.

Niikaua kuni temas elab alateadlik vajadus midagi oma kätega teha, et protesti tema kõht toortoidu vastu. Tema kõht protestib kõige selle hea ja parema vastu, mida täiuslikkuse sildi all pakutakse. Ta protestib liigse hea ehk liigse ja lõpliku küpsuse vastu. Sel kombel õpetab see laps oma vanemaid inimlikumaks, loomulikumaks, siiramaks ja lihtsamaks muutuma. Mida vanemas eas satub selline inimene olukorda, kus ta on sunnitud oma kätega midagi tegema hakkama, aga ta ei oska seda ja kardab saada naeruvääristatud, seda suurem protest tekib. Samaaegselt tekivad ka seedetrakti vaevused.

Kõike saama harjunud inimesi nimetatakse tarbijaliku mentaliteediga inimesteks. Saamisega harjumine käib nii kähku, et alles eile ise saamahimulisi kritiseerinud inimene on täna samasugune. Niikaua kuni ta teab, et mina selline ei ole, ei tule talle pähegi kontrollida, kas olukord ei ole mitte muutunud. Kui keegi teda vihahoos saamahimuliseks ristib, siis ta võib ennast kaitsta, aga järeldust mitte teha. Alles kui keegi sõbralikult ta tähelepanu sellele juhib, võib arusaamine tulla.

Oleme harjunud saamahimu all mõistma materiaalset saamist. Tegelikult palju hullem on hingeline ja vaimne saamahimu. Mind panevad ahastama inimesed, kes ahmivad endale sisse vaimseid teadmisi ja enne kui selle läbi on töötanud, tahavad veel saada. Kui ütlen, et ma ei saa Teile rohkem rääkida, sest ma teeksin sellega halba, siis nad põhjendavad, et nad pole antust aru saanud. Kui mina lõpetan jutu, siis nemad on sügavalt õnnetud, sest nemad alles tahtsid küsima hakata. Minu vastused oleks nad endale sisse ahminud ja järgmine kord oleksin ma ahastuses avastanud, et sinna need on jäänudki.

Vaimne saamahimu ei saa aru, et enne kui suutäis seedimisest läbi ei ole käinud, ei saa tagantotsast midagi välja tulla. Inimene, kes saadud informatsiooni endas vaimselt läbi seedib, õpib endalt küsima ja endale vastama. Seedimisprotsess nõuab küll aega, see-eest tulemus on täiuslik. Keegi teine ei saa nii täiuslikku vastust anda. Teiselt võib küll vastuse kiirelt saada, aga see võib tekitada saajale vaimse kõhulahtisuse. Olen vaimse pasandamise käes piisavalt palju reostatud olnud ja see on mind teinud ettevaatlikuks. Vaimsest saamahimust pimestatu sellest aru ei saa, tema tahab ju terveks saada.

Oma probleemiga raamatute abil põhjalikult tegelenud inimesi tuleb vastuvõtule harva. Minu ahastus on siiani veel minu stress, mis tõmbab ahastama panijaid ligi. Avastasin ahastuse iseendas hiljuti, seepärast ei ole jõudnud teda veel piisavalt vabastada, aga niipalju olen seda ometi teinud, et panin tähele, et iga stressi peensusteni läbimälumise patsiendi jaoks olen nädalaga lõpetanud. Kusjuures ma ei tunne ennast süüdi, et närimise ja neelamise patsiendi hooleks jätan. Üks aspekt minu liigsest headusest on seega vabanema hakanud.

Õppige Teiegi ahastust vabastama. Küllap panete tähele, et lakkate oma lastele kõike läbi mämmumast ja lasete neil endal oma ajusid liigutada. Lapsed võivad harjumusest kõike lihtsalt saada esialgu protestida, aga pärastpoole ütlevad Teile aitäh. Vabastage ka oma headust ja tahtmist teiste elu kergendada, siis lakkavad ka sõbrad ja sõbrannad, lähedased, sugulased või tuttavad Teie peale lootmast ja hiljem etteheiteid tegemast. Nad õpivad nõu küsima ja saadud nõu enda hüveks kasutama.

Läbimõtlemata probleemid on elu toores materjal. Kui oskate ise oma probleeme lahendada ehk oma elu toorest vilja küpseks mõelda, aga tahate olla hea inimene, siis olete kui viljakuivati, kuhu kõik oma toorest kokku tassivad. Annavad Teile oma toore ja nõuavad täie õigusega vastu kvaliteetset küpsust. Ühel hetkel on Teil kõigest kõrini. Ahastus, et rohkem ei mahu, ei lase Teil enam ei vaimset ega füüsilist toorest sisse võtta, isegi kui väga tahaksite.

Eriti protestib Teie seedetrakt puuviljade vastu, sest need on eriti kergelt saadud toore vilja energia. Juurviljade saamiseks peab inimene vähemalt kummardama, aga puuvilju oodatakse suu taeva poole ammuli. Tunnete ennast järjest rohkem musta töö tegijana, kes oma õiguse ajajate tahtmist peab täitma. Kõhu protesti pärast Te enam toorest ei söö, aga kui hea olla tahtmine kestab, siis teiste tooreste tahtmiste energiat võtate sisse. Ühel hetkel olete muutunud tooreks inimeseks. Niimoodi nimetatakse julmust.

Teie toorus tuleb esile kui Teid hakatakse võrdlema ja hindama. Nii võib ükskõik kui kõrgelt arenenud inimene muutuda tooreks kui talle arulagedatest nõudmistest, soovimistest, palumistest, peenutsemisest kõrini saab. Enesekaitseks tooreks muutunud inimene hakkab jälle toorest taluma.

Kui Te peenutsemisele protestiks toores tahate olla, siis te tahate ka juba toorest kala ja liha. Alguses maitsmiseks, hiljem naudite pealtpoolt tuld saanud, aga seestpoolt verist lihatükki. Varsti sööte hea meelega toorest lihast toite. Niikaua, kuni Te inimlikku toorust kardate, ajab jutt toore liha söömisest Teil ihukarvad püsti.

Vabastage endast elulist toorust ja küpsust, siis Teie tegemised on tasakaalukamad ja Teie seedetrakt talub kõiki tavapärasel kombel valmistatud toite. Tunnistage, et Teis on toorust ja ärge arvake, et olete küps. Lõplikult küps ei ole kunagi ükski inimene, sest areng on lõputu. Kui olete kindel, et olete küps, siis on surm lähedal.

Selle osa kokkuvõtteks niipalju veel, et kui hakkate tööga tegelema, siis töö edeneb. Kui hakkate tööd tegema, siis ei edene. Üks takistus tuleb teise järel ja Te siplete kui kana takus. Lisaks seedetraktile hakkavad haiget tegema Teie jalad, sest nemad väljendavad elus edasiminekut, edasijõudmist jne. Takerdudes töödesse tuleb hirm iseenesest peale. Hakkate ka ette hirmu tundma, sest kui töö eile ei edenenud, siis võibolla ei tule ka täna midagi välja.

Hirm blokeerib neerud ja vesi ei tule välja. Töö muutus raskeks ja kehagi muutus tursete tõttu raskemaks. Vesi ei hakka liikuma ja saasta välja tooma enne kui Teie toppama jäänud tööd endast välja andma ei hakka. Kui vihastate ja tahate sellest kõigest lahti saada, siis väänate nagu iseennast välja. Vesi tuleb välja kui Te ennast mitte haletsedes jõu kokku võtate, et oma tahtmist saada, aga saast jääb sisse ja kontsentreerub haigusteks. Enese kontsentreerimisest, mobiliseerimisest ja kokkuvõtmisest kui haiguste tekitamise tehnikast, tuleb eespool juttu.

Vedelikud jäävad kehasse kinni kui inimeses on ahastus. See on ajuripatsi ja III tshakra stress, mis võib blokeerida kogu seedetrakti. Inimest, kes tahab õnnelikuks saada tegemata tööde ärategemisega, haarab kõhust ahastuse külm käsi kui selgub, et ta ilusaid plaane pole võimalik teostada. Mida suuremad on tehtud kulutused, seda suurem on meeleheide. Meeleheiteks kasvanud ahastus vallandab kõhuõõne haigestumise.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et:

ülakõht haigestub tahtmisest teha iseennast ja teisi teistsuguseks,
keskkõht haigestub tahtmisest teha kõik võrdseks,
alakõht haigestub tahtmisest saada lahti kõigest, mida teha ei õnnestunud.

Inimeste ümbertegemisest peaks nüüd piisavalt olema räägitud. Tahtmine teha kõik võrdseks tahaks tagajärgedele mõtlemata naised meesteks ja naiselikkuse mehelikkuseks teha. Sest mehed on tema meelest paremas seisuses. Tahtmine saada lahti kõigest, mida teha ei õnnestunud võib viia äärmuslikul juhul väikese vaagna elundite eemaldamisele.

Kui inimene kasutab meeleheites oleva liialdusena mõistet "kõik", siis haigestub tal üks koht seedetraktis tõeliselt, aga ülejäänud seedetrakt mängib talle kaasa. Kui inimene on maksimalist, kes ebatäiuslikkust ei tunnista, siis plahvatab ta haigus meeleheite hetkel nagu pomm kogu üla -, kesk - või alakõhus. Äärmuslikul juhul kogu seedetrakti ulatuses. Selline seisund on juba kindlasti eluohtlik.

Seedetrakti haigused on alati seotud tegemata tegemistega, aga kõik tegemata tegemised on paratamatult seotud inimestega. Võite minna ükskõik kuhu, põgeneda puhkusele või unustusse, aga tegemata tegemised ei anna Teile ikka rahu. Töönarkomaania ehk tööst õnne otsimine sunnib Teid tööle. Enne kui Te teda endast vabastanud ei ole, Teie süütunded hingele rahu ei anna. Tööde ja tegemistega seotud süütunded on seedetrakti haigustega kindlalt kaasaskäivad stressid. Kui tööst iseenda leiate, siis olete õnnelik ja tööle tänulik.

Edasi räägime seedetrakti stressidest juba üksikasjalisemalt.

Selle peatüki kirjutasin peale järgmise raamatu ainevahetuse ja närvisüsteemi peatüki valmimist. Paigutasin ta raamatusse järgmise peatüki ette, kuigi järgmine oli aasta tagasi valminud. Nende peatükkide erinevust märgates saate aru kuidas üldisest üksikasjalist avastades avastan üksikasjadest uuesti üldist, ainult et küpsemal tasandil.

Š OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.