Elu läbi seedimise üksikasjadest
Ka eelmistes raamatutes olen sellest rääkinud. Seedekulgla algab V tshakra kõrgusel. See tõsiasi ütleb, et elu arusaamad sõltuvad suhtumisest. Samasugune kui on suhtumine elusse, on suhtumine ka toitu. Kes elu armastab, see peab elust lugu. Armastamine on püha toiming. Joostes ja rabeldes armastada pole võimalik. Kes armastab elu, see armastab toitu kui pühadust ja suhtub toidusse lugupidavalt. Ta annab ka XX sajandi lõpus mahakukkunud leivatükile suud ja palub andeks, et toidule piisavalt palju tähelepanu ei pööranud.
Ateistlik arusaam Jumalast ei luba paluda ega tänada seda, keda pole olemas. Uskuda nähtamatut on ateisti jaoks naeruväärne häbiasi. Seepärast takistab valehäbi ka söögipalvet lugeda. Jumal ju ei kündnud, külvanud ja küpsetanud leiba, inimene tegi seda, arvab ateist. Kui Te olete perekonnas ainuke teisitimõtleja, siis lugege oma söögipalve sõnatult söögilaua poole minnes või aeglase mälumise saatel nii, et Te teisi sellega ei häiri. Söök ei pane pahaks kui Te seda ka tükk aega enne teete. Keskendumine ainult söögile ongi söögist lugu pidamine ja energeetiliselt tema vastu võtmine endasse.
Söögipalve on toidu õnnistamine, millega toidule antakse söömise mõte ja idee.
Söömise mõte on anda keha igale rakule seda, mida just nimelt see rakk vajab ja tuua rakkudest välja see, mida rakk enam ei vaja.
Söömise idee on areneda iga söögikorraga natuke ideaalile lähemale.
Söömine ise on söömise mõtte ja idee realiseerimine füüsilisel tasandil. Kahjuks on inimesed endast teinud masina, millesse toidu töötlemise protsess on küll sisse kodeeritud, aga kust igaüks võtab vastavalt oma pimedale saamahimule millal tahab, mida tahab, kuidas tahab ja kui palju tahab, mõtlemata tagajärgedele. Iga teisi mittearvestav tahtmine rikub masina töövõimet. Kui keegi võttis liiga palju, siis keegi jäi hädavajalikust ilma ja keegi ei ole rahul. Üks viskab oma üleliigseks osutunud ja kõlbmatuks muutunud kasuahnuse masinasse tagasi, nagu masin oleks süüdi. Teine toksib masina mällu oma pretensiooni: "Sa oled halb!" Ühel hetkel masin seisab ja ei hakka enne korralikult tööle kui ta pahnast puhastatakse.
Kui perekonnas on väikelaps, siis on just õige aeg toidusse suhtumist muuta. Seda ei saa ega tohi teha käskimisega. Kui keegi on harjunud söögilauas lehte lugema, televiisorit vaatama või kõva häälega rääkima, aga Teie tänate taevaisa ja annate leivale suud, siis Te ei tohi teda oma kombeid muutma sundida. Kui tema tahab koos toiduga meediast tulnud negatiivsuse alla neelata ja haigeks jääda, siis tähendab, seda on talle tarvis. Kui laps küsib, miks üks või teine inimene nii teeb, siis Teil on vaja seletada, et ju talle meeldib nii.
Küsige lapse käest kumb variant lapse meelest õigem on ja ta annab Teile vastuse. Laps võib vastata vastupidi Teie ootustele kui olete pealetükkiv olnud. Kui räägite, et leib või puder saab aru, kas teda armastatakse või mitte, siis see on lapse jaoks märgatavalt konkreetsem jutt. Sellest saab väikelaps aru. Küllap mõistate, et iga lapse südame juurde viib erinev tee aga üks keel - tundekeel.
Suuõõnes ja söögitoru ülaosas toimuv on niisiis toidusse suhtumise kujundamine. Suust väljatulev ja sisseminev on võrdväärsed. See tähendab, et see, mis südamest tuleb, see seedetrakti läheb. Vahepeal on muutunud ainult väline vorm. Esmatähtis pole mitte sõna või toidu nimi vaid sõna mõte, mis väljendab hingeelu ja millest sõltub toidu kehale sõbraks või vaenlaseks muutumine. Toidule hinnangu andmine on juba tingimuste esitamine ja sellega nii mõnegi vajaliku energia blokeerimine.
Söögitoru alaosa läheb läbi südame tshakra nagu näidates, et esialgset viga on võimalik armastusega parandada. Maost alates on ülejäänud seedetrakt põhiliselt III tshakra ehk sundolukorra energia valitsemise all. Nii nagu Te sundolukorda suhtute, nii toimib sundolukord Teile. Kuna üldine suhtumine on halb. See on nagu nakkus, mis tahab meile kõigile suhtumise kujundajaks olla. Kes nakkusliku mõttelaadi omaks võtab, selle seedetrakt jääb haigeks nagu enamikul inimestest praegusel ajal ongi.
Kuidas siis sundimisse suhtuda. Küllap teate, et keda sunnitakse, see suhtub sundimisse halvasti. Kes ise sunnib, see suhtub hästi. Nii võime isegi iseenda sundimist mitte märgata ehk seda heaks pidada. Kellele see halba teeb kui ma ennast sunnib, vaidleb nii mõnigi kui õpetan, et ärge ennast sundige. Kui sundimise stressi endast vabaks laskma hakkate, siis märkate kui kergelt ja valutult hakkab oma vaba tahe Teid juhtima. Tegemised on samad, aga tulemuseks on rahulolu tehtud tööst. Vaba tahtega elamine tähendab sundimise stressita elamist ja tervet sooltrakti.
Sooltrakti lõpp asub I ja II tshakra piirkonnas. See tähendab, et elu annab toiduga meile eluenergiat, mille meie tema vastuvõtmise ja vabakslaskmise vahepeal kas enda hüveks või enda kasuks kasutame. Kes elab vajaduste järgi, see võib toitu enda hüveks kasutada nii, et saasta kehasse ei jää. Kes elab tahtmiste järgi, see peab ainult omakasu silmas ja tema sooltrakt on pidevalt umbes. Nii võib omakasu silmas pidav inimene pimedaks jääda.
Selge on see, et hammastega hekseldamine ei ole lõplik toidu peenestamine, liiatigi kui need hambad katkised või kunstlikud on. Ideaalsed terved, valged ja korralikus reas hambad on arukuse näitajad. Ükskõik missugune hammaste patoloogia räägib pealesurutud tarkuse hävitavast toimest arukusele.
Laps tuleb siia ilma omal vabal tahtel õppima. Just nimelt õppima, sest kogu elu on õppimine. Õppimine on vajadus. Kui last hakatakse õppima sundima, siis vajadus muutub tahtmiseks. Tahtmine omakorda mittetahtmiseks ehk protestiks õppimise vastu. Sundimise iseärasustele vastab protesti iseärasus, mis omakorda tingib hammaste patoloogia eripära. Ainult 32 hammast, aga kas Te teate kui palju on hammaste haigusi!
Kõige tihedam ehk kõige vähema veesisaldusega kude inimese kehas on hambaemail. Samasuguse tihedusastmega energiad Maal on kristallid. Kristallid säilivad kõige paremini maapõues, aga kui nad juba inimese kätte satuvad, siis hakatakse neist omajate meele järgi midagi lihvima ja hävitatakse nende tõeline väärtus. Väärtus muudetakse rikkuseks ehk õnn muudetakse rõõmuks, mis sisuliselt on õnnetus.
Kes on juba lapsena taibanud või kogenud, et enda tõelisi väärtusi ei tohi saamahimuliste hindajate kätte usaldada, see on tervete hammastega. Kes jõuab ükskõik mis vanuses sellisele arusaamiseni, selle hambad enam ei lagune enam edasi. Kes arvab, et ta on arukaks saanud, aga ise on endassetõmbunud inimpõlgur, kes kedagi ei usalda, selle hambad aina lagunevad. See tähendab, et ka ainult iseenda ees ei maksa oma arukusega uhkeldada.
Teemant on looduse ehk vaimsuse puhastumise lõppprodukt ehk füüsilise tasandi täiuslik tasakaal. Hambaemail nii puhas ei ole, seepärast on ta kergemini vigastatav, nagu teiste tarkusest sõltuvusse pandud arukuski. Talle võib kiilusid sisse lüüa ja temasse tekib pragu. Silmale nähtamatud praod annavad endast märku hammaste ülitundlikkusena. Alguses on külma ja kuumatundlikkus, siis juba puudutuse ülitundlikkus. See tähendab, et inimene muutus ülitundlikuks kõige suhtes, mis teda puudutab ehk millega hinnatakse arukust. Hindamine on arukuse hävitamine.
Briljant on lihvitud teemant. Kui me teemanti ehk täiuslikkust briljandiks lihvima ehk vägivaldselt veel täiuslikumaks lihvima hakkame, siis tulevad esile ta nõrgad kohad ja ta puruneb. Tal oleks veel nõrku kohti vaja olnud vastupidavaks kasvatada, aga ei antud aega. Nii ta puruneski ehk nii purunevadki inimese hambad.
On inimesi, kelle päevaplaan on minutilise täpsusega peente detailideni paika pandud ja ta kohustab ennast sellist plaani täitma. Arukus oskaks ka ettenägematusi arvesse võtta, aga tarkus ei oska. Mida rohkem elu ülitähtsate pisiasjade teostamise plaane ainult oma tarkusega teete, kiirustamise piits turjal, seda rohkem purunevad Teie purihambad. Kui purihammastest on järel ainult varemed, siis võiksite tähele panna kuidas üha sagedamini traagiliselt ohkate, et ükski asi enam ei lähe. Pisiasjadega ei saa ka enam hakkama.
Kui annate oma tarkusesse ja materiaalse elu kogemustesse klammerdumise vabaks , siis peavad need varemed veel kaua vastu. Kui hamba juured nagu vundament alles on, siis arstid aitavad uued müürid üles laduda. Kui oma tarkusega tahate kõigepealt suurt tükki ilma pikemalt pead vaevamata kätte saada, siis tulevad esihammastest suured tükid välja. Hammas murdub kui tahate väga äkki suurt tükki saada. Kaaries tuleb siis kui suure tüki mittesaamise ussike pidevalt hinge närib.
Millest hambaemail kahjustub? Sellest kui inimene tahab oma briljantsust tõestada. See on tahtmine teiste hulgast oma tarkusega välja paista, silma torgata, edu nimel veenev olla. Millest selline tahtmine tekib? See on eelmisest elust kaasatoodud tühisuse tunne, mis lapsepõlvest alates jõudsalt kasvab kui lapsesse kui tolmukorrasse suhtutakse. Kui teda ainult siis tähtsaks peetakse kui külla minnakse või kui külalisi oodatakse. Mida nooremas eas oma briljantsust tõestama peab hakkama, seda nooremas eas hambaemail kahjustub. See muutub väratiks kaariese tekkele.
Paljudel inimestel on hambad aastakümneid pidevalt külmale, kuumale või magusale hellad, aga kaariest ei tule. Miks? Sest kui inimene tahab oma briljantsust tõestada, aga tunneb nii ühes kui teises olukorras, et see nagunii ei õnnestu või et teised nagunii ei saa temast veel aru, siis ta üritab oma briljanti veel lihvida, et tõestamine õnnestuks. Selline arusaam paneb inimese iseendaga tegelema ja tal pole mahti oma kadeduseussikest teiste tarkuse suhtes kasvatada. Tal on endagagi tegemist. Hetkedel, mil justkui kohe-kohe oleks võimalus oma briljantsust tõestada, kõik meeled on ärevil, aga selgub, et ikka ei ole teised valmis aru saama, muutub hambaemail talumatult hellaks. Hambaharjagagi ei või ligi panna.
Eriti tundlikud on hambakaela emaili defektid. See tähendab, et eriti suur probleem on oma briljantsust tõestada neile, kes nagunii tema tarkusesse halvustavalt suhtuvad. Ükskõik missugune kael väljendab vastavasse probleemi suhtumist. Hambaemail kahjustub sagedamini kõigepealt hammaste välis- või lõikepindadel. See tähendab, et inimesele on tarvis, et teised tema briljantset tarkust näeksid. Kui selle tahtmise vabaks annate, siis kõigepealt rahuneb ülitundlikkus, edasi on võimalik, et taastub ka hammaste email. Kui ütlete, et see pole võimalik, siis öelge, et minul pole see võimalik. Siis Te ei otsusta kellegi muu kui ainult iseenda eest.
Ülitundlikke hambaid on soovitatud pesta lühiajaliselt söögisoodaga või aluseliste hambapastadega, sest nii tasakaalustatakse happerünnakut. Hape on süütunne. Lapsel on süütunne oma arukuse ees, et ennast rumalaks pidamisega ehk süüdistustega rünnata laseb. Augu teke pragunenud emaili kohal on lihtne nagu augu teke pragunenud arukussegi. Enda arukuse asendamine teiste tarkusega toimub nii valusalt või valutult kui hambakoe asendamine hambaplommiga. Mõni käib hambaid ravimas hea meelega, teisele on see nagu surma minek.
Hammaste eest hoolitsemise vajadus on enda arukuse eest hoolitsemise vajadus. Kui hammaste eest peab hoolitsema, siis on see viga. Hammaste pesemine on tänapäeval juba koertelgi kohustuslik. Miks hambad lähevad mustaks? Miks neile tekib peale räpane haisev kord, mis sageli ei tähenda, et hambad suus katki oleksid? See tähendab, et inimene kaitseb oma hingelist puhtust välise mustusega ehk kaitseb oma arukust näilise rumalusega. Ta peletab tarku pealetükkijaid sedaviisi eemale. Nii arvamegi, et rumalad inimesed ei pese hambaid, sest nad ei tea, et hambad peavad terved olema.
Vaadake loodusrahvaste säravvalgeid puhtaid hambaid ja Te saate aru, et neil polegi seda vaja teada. Nemad ei pea oma hammaste eest hoolt kandma, neil on vajadus oma arukuse eest hoolt kanda, sest muidu nad hävineksid. Kokkuvõtteks: hambaid on pesta tarvis, sest meie oleme oma tarkusega liiale läinud ja hambad nõrgaks teinud, aga meeleheitliku nühkimise asemel tegelge parem oma tarkuse ja arukuse vabastamisega.
Paljud on hädas, et nende hingeõhk haiseb, pese hambaid palju tahes ja millega tahes. Meditsiiniliselt on nii hambad, nina kõrvalkoopad kui ka magu terved, aga vahel on hais nii tugev, et endalegi on tunda. Mida see tähendab? Tuletagem meelde, et naha seisund väljendab inimese suhtumist aususesse ja limaskestade seisund väljendab suhtumist valesse.
Ebameeldiv hingeõhk tuleb suu limaskestast ja on ohumärk enne suu limaskesta haigestumist. Ta hoiatab, et ära valeta. Valelikkuse põhjuseks on tahtmine olla hea inimene, mille pärast oma halba varjatakse. Kõige suurem valelikkus on see kui inimene ütleb, et ta ei salli valelikkust. Kelles endas ei ole valelikkust, see saab teise valetamisest ja valetamise põhjustest aru ning ei reageeri hävitajalikult. Ta peab valetamist halvaks, aga valetajat mitte.
Valetab see, kes ei julge rääkida tõtt. On valesid, mida me peame valedeks ja mille eest nõuame karmi karistust. On valesid, mida me valedeks ei pea ja mida rohkem neid idealiseerime, seda rohkem nad saavad koguneda märkamatult rasketeks eluohtlikeks haigusteks. Sellisteks valedeks on kõik, mida on kombeks viisakuseks nimetada. Näiteks vaikimine selleks, et tõega teisi mitte häirida. Või viisakas jutu mujale viimine selleks, et tähelepanu probleemilt kõrvale juhtida või hajutada ja igasugune diplomaatia, kus kõik teavad, kuidas asi on, aga niikaua, kuni sõnadega pole välja öeldud, ei saa kellelegi näpuga näidata.
Üks sagedasemaid suu limaskesta haigusi on aftoos. Aftid on märkamatule villistaadiumile järgnevad väga valulikud suu limaskesta haavandid, mille tekitajaks on viirus. Tuletagem meelde, et viirushaigus tekib iseenda süüdistamisest, bakteriaalne haigus tekib teiste süüdistamisest. Niisiis aft tekib siis kui inimene, kes valet ei salli, valet kuuldes küll vaikib, aga peab seda enda häbiks. Iseenda käitumise häbenemine, kahetsemine, hindamine ongi iseenda süüdistamine.
Mõnel inimesel pidevalt üks aft läheb ja teine kohe tuleb. See tähendab, et see inimene kannatab selle all, et ei julge või ei oska valele vastu hakata kuigi peab vajalikuks seda teha. Kelles on suur sisemine protest alatu vale vastu ja iseenda mannetuse tõdemine, sellel on palju afte ühekorraga. Kelles on põletav viha nii vale vastu kui ka iseenda vastu, et ta pole suuteline valetajale tõtt otse suu sisse ütlema, sellel tekib palavikuga laialdane aftoos, mis valu pärast ei lase süüa ega juua. Väikelaps, kes oma vanema vastava viha on enda kanda võtnud, on vaja kindlasti arstile viia, sest ta ei talu pikka söömata -joomata olemist. Tema suu limaskesta valu on vaja vaigistada.
Väikelaste suu aftide põhjuseks nimetatakse sageli soori – seentõbe. Seentõbi tähendab elukibestumise pärast hävinemist. Hirmudega vanem on kindlasti vähemal või rohkemal määral elus kibestunud inimene. Kuna ta on ennast tuimaks teinud, siis tema limaskestad enam igale pisiasjale ei reageeri. Laps, kes vanemale head tahab, võtab haiguse enda kanda. Soor ei lase niigi valulikul aftil paraneda. Mida kibedam on lapse valu, seda suurem on vanema, sageli just ema, elukibestumine.
On ütlemine, et inimene on nii vihane, et ajab lausa mulle välja. Kui mõtlete, siis saate aru, et ainult teises süüdlase nägija kargab süüdlasele sõnas või teos kallale. Vahutab see, kes on enda peale vihane, et ta teisele sõnadega näkku karata ei julge.
Suu limaskestale tulevad aftid kui inimene oma viha välja näidata ei taha.
Huultele ja näkku tulevad aftid siis kui inimene tahab oma viha näidata.
See on tahtmine oma ausust, õiglust, ja ebaõiglusega võitlemist kui headust välja näidata. Kui inimene on juba oma viha välja ütlema hakanud ja siis suu kinni paneb, võib ta nägu välja näha nagu õllepudeli suu vahutav ümbrus, sest ta on oma pooliku aususega ennast veel rohkem vihale ajanud. Kuivama hakkavad villid kattuvad koorikuga. Kohutav monstrumnägu paraneb mõne päevaga arme jätmata kui inimene oma veast aru saab ja nahal stresside vabastamisega terveneda aitab.
Lühidalt: kui inimene süüdistab ennast:
"Miks ma ei öelnud talle...!" siis tekivad aftid suu sisse,
"Miks ma ütlesin talle...!" siis tekivad aftid suust väljapoole näole,
"Miks ma ütlesin talle...!" aga ütlemine jäi viisakuse ehk normaalse tooni piiridesse, siis aftid tekivad huulepuna ehk normaalse tooni piiridesse.
Sagedasemaid suu limaskesta häireid on veel tursed. Turse tähendab alati kurbust. Kurbus on võimetu viha, aga mida suurem on inimese allaheitlikkus, seda vähem ta kurbuses viha ära tunneb. Igemete turse on kurbus sellest, et ma kurvastajale ei öelnud, et ta mind kurvastab. Kui mingi konkreetne pisiasi on kurvastanud, siis võib turses olla ainult ühe hamba ige, aga kui kõik üleüldse kurvastab, siis on turses kõik igemed. Niikaua kuni kurbus ei kao, ei saa kaduda ka turse. Kui tekib tahtmine kurvastajat veidi kurvastada, see tähendab samale samaga vastata, mis iseenesest on kättemaks, siis igemed hakkavad veritsema.
Mõnel inimesel veritsevad igemed kogu elu ja muud hullemat ei juhtu. Teisel jõudsid vaevalt veritsema hakata kui juba diagnoositakse parodontoosi – hammast ümbritsevate kudede kõhetumist, mille puhul hambad on hakanud suus logisema. Küllap saate aru, et nagu üks stress teiseks üle kasvab, nii tekivad ka teised haigusnähud.
Kui inimene pidevalt kättemaksuhimulisele inimesele mõtleb ja tahaks midagi teha, kasvõi teisele selgeks teha, et nii ei tohi. Kui meeleheite hetkel tahaks teisele haiget teha, et see saaks aru kui palju ta teistele haiget teeb, siis ta igemed veritsevad pidevalt kord rohkem kord vähem. Kellel on väga suur tahtmine teistele hambad sisse lüüa, aga tahtmine intelligentne inimene olla sunnib ennast tuimaks ehk ükskõikseks ehk kuivaks tegema, selle igemed hakkavad kuivama ehk kõhetuma. Nii tekibki parodontoos.
Mida sügavam ehk põhjalikum on selline enesehävitamine, seda lähemal on hammaste väljakukkumine. Iseenda tunnete suretamine ja selle abi intelligentseks muutumine on tänapäeval positiivseks kiidetud arusaam, mida muuta on äärmiselt raske. Seepärast on ka parodontoosi väljaravimine äärmiselt raske, meditsiiniliselt praktiliselt võimatu. Intelligentne ehk väliselt kena inimene on kena seal, kus talle kasulik on ehk seltskonnas, mille abil ta ennast kõrgemale upitada püüab. Seal ta oma hambaid ei näita ja hammustamisoskust ei demonstreeri. Kuigi tahaks.
Endast madalamate, rumalamate, saamatumate, eksinute ja patuste seltskonnas võib sama inimene nii valusalt või mürgiselt öelda, et kõrvalisele kuulajale tulevad pisarad silma. Kes teistele valusalt öelda tahavad või ütlevad, nende lõualuud ja hambad küll valutavad, aga püsivad suus. Mida rohkem mürki on öeldud sõnades, seda lähemal on hammaste väljakukkumine, nii et ei tunnegi. Tundetus suurendab mürki ja mürk suurendab tundetust.
Parodontoosihaige või olla sõnakehv, aga tema sõna kardetakse, sest tema ükskõik kui viisakas ütlemises on süüdistus, hinnang, etteheide, rahulolematus, kannatajalik kibestumine. Üks iseärasus, mis ennustab parodontoosi juba varases nooruses ette, on ükskõiksus. Kui 20-aastane armastab kasvõi teisele vabade käte andmiseks öelda: "Ah, mul ükskõik. Tee, mis tahad", siis pole ime kui tal 40-aastaselt on parodontoos. Suuremeelsus tahab näidata, et ta annab teisele vabad käed, aga suuremeelsus on uhkuse väljendus. Uhkus on tahtmine olla parem. Alaväärsuskompleksiga inimese uhkus närib iseennast niikaua kuni hambad suust välja kukuvad.
Inimene, kes on eelmises elus teiste tarkuse ja tahtmiste järgi elanud, valib omale endasarnased vanemad, et ise õppida ja vanemaid õpetada. Lapse hammaste saatuse parandamine on vanematele täielikult jõukohane. Selleks on vaja loobuda teiste meele järele elamisest, küsides igas olukorras nõu oma südamelt ja siis abikaasalt. Ühel nõul ja ühel jõul tegemine on teineteist täiustav tegemine, mis teeb lapsed tasakaalukamaks ehk arukamaks.
Ei tohi unustada, et lapse elu algus on tema sigitamine. Kui vanemad, kes teineteist armastavad, peavad teineteise arukusest lugu ja arvestavad teineteist kõiges, siis lootel arenevad täisväärtuslikud hammaste alged, millest kasvavad tugevad ja terved hambad. Hammaste alged hakkavad arenema 6 rasedusnädala lõpust. Loote hammaste alged väljendavad 1:1 vanemate omavahelisi suhteid. Kui vanemad ette mõelda ei oska, siis on vaja hiljem palju tööd teha, et lapse hambaid korrastada.
Lapse hammaste hoidmise lihtne retsept vanematele: ärge närige oma tarkusega lapse arukuse kallal! Õppige lapsest lugu pidama ja tema valikut austama. Kui Teil on mingi hea plaan, siis küsige lapselt, mis tema arvab. Te võite näha, et laps on alati Teiega ühel nõul, sest ta tuli ju Teiega ühel nõul kõike tegema ja ühes suunas minema. Kui Te teda käskima ja kiirustama hakkate, siis ta hakkab protestima ja see solvab Teid, sest Te samastate ennast kehaga ja ei saa arugi, et laps protestis Teie käsu peale, mitte Teie peale.
Laske lapsel kasvada, selle asemel et vägivaldselt kasvatada. Kui Teil siinkohas ärritab mõiste vägivald, siis püüdke mõista, et iga muutmine on põhimõtteliselt vägivald, mis takistab muutumist. Tuleme omal vabal tahtel muutuma, aga kui sama hakatakse peale suruma, siis see ongi vägivald. Mida rohkem lapse kallal seda rakendatakse, seda vägivaldsemaks laps muutub. Ise ei saa ta sellest aru. Kui Teid ärritas sõna "vägivald", siis on see märk, et Teie sees varjul olev vägivalla energia sai pihta, järelikult ta tuleb vabastada.
Kasvamise ja kasvatamise erinevus on samasuur kui musta ja valge erinevus. Kasvamiseks on vaja kõigepealt aega, kasvatamiseks on vaja piitsa. Kas see aitab, see on iseasi. Sellest tuleb juttu eespool.
Esimesed hambad on piimahambad. Piima energia on vajadus, et teised minu elu heaks teeksid. Abitu laps vajab teiste abi. Kui ta juba ise oma elu heaks tegema hakkama on võimeline, siis hakkavad piimahambad ära tulema. Katkised piimahambad räägivad, et vanemad olid oma heategemisega liiale läinud. Kui piimahambad ise ära ei tule ja sunnivad jäävhambaid puseriti kasvama, siis see tähendab, et lapsele on iseseisvast elust loodud hirmutav ettekujutus. Ta kardab, et ta ei saa oma tarkusega hakkama. Puseriti hambad on nagu lapse paigast nihutatud alateadvus, mis ju ongi arukus.
Puseriti hambad näitavad kui palju on laps pidanud juba emaüsas olles ja vanemate üle mõistuse käivaid suhteid vaadates hambad risti kannatama. Sünnijärgselt rähmas ja kergelt põletikku haigestuvad silmad on varsti puseriti kasvama hakkavate hammaste eelhoiatus, mis ütleb, et praegu oleks hammastega seotud vigu võimalik veel parandada.
Viimasel ajal on vastuvõtul käinud täiskasvanud, isegi vanad üle 80 aasta inimesed, kellel on hakanud esialgse arvamise kohaselt uued hambad kasvama. Siis avastatakse, et tegelikult on need lõualuus seisnud lõikumata hambad. "Mida see tähendab?" küsitakse. Tähendab seda, et inimesel pole julgenud iialgi oma elutarkust näidata. Ta on harjunud teatud asjades oma arukust alati alla suruma. Ta on pidanud alati teiste käskude ja keeldude järgi elama. Nüüd on tekkinud vajadus elada oma elu iseendana.
Valu, mis selliste hammaste lõikumine tekitab, näitab kui palju me peame kannatama kui oleme teistel enda üle lasknud võimust võtta. Oleme nad sellega nii ära harjutanud, et nad arvavad, et neil on selleks õigus. Vanas eas lõikuvad hambad tõmmatakse tavaliselt välja, sest nad teevad valu. See näitab kui palju peab inimene oma arukuse allasurumise pärast valu kannatama.
Proteesid ehk kunsthambad on aseaine iseendaks olemisele. Väliselt on nad ideaalsed ja mida rohkem neid on, seda rohkem on välist ideaalsust. Mida rohkem Te tarkadele inimestele meeldida tahate, seda kuulekamalt absolutiseerite võõrast tarkust. Niimoodi võib täielikult oma südamega mõtlemast lakata. Kui Teil on veel kasvõi mõni oma hammas, siis õppige kõiki tarkusi läbi iseenda südame laskma, sest nii nad saavad Teie arukuseks. Õppisite koolis, see tähendab võtsite surnud tarkuse enda sisse, nüüd laske välja. Nii muutub ta elavaks tarkuseks.
Kui olete oma hamba(d) ehk arukuse hävitanud ja eemaldada lasknud ning läbi kannatuste kadalipu uuele arukuse tasandile jõudnud, siis istuvad proteesid nagu omad. Te ei ütle nende kohta võltshambad, see tähendab ei protesti võltsi vastu, vaid olete õnnelik, et Teie puuduvate kehaosade asendamiseks on abilised loodud. Te ei ütle kunsthambad, see tähendab ei uhkelda loominguga, mida Te ise loonud ei ole. Olete tänulik stomatoloogiale ja uued hambad ongi nagu omad.
Hammastes peegeldub inimese minevik, olevik kui ka tulevik. Iseenda hammaste tulekut Te vaevalt et mäletate. Aga tuletage meelde kuidas Teie lapse või lapselapse hambad tulid. Täpselt samuti avaldub ka tema arukus. Mõnel tulevad esimesed hambad paarikuiselt ja järgmised lasevad end väga kaua oodata. See tähendab, et lapse arukuse ilmingutest ei oldud õnnelikud. Oldi nagu varanduse üle rõõmsad või ei pandud tähelegi. See laps tuli varakult oma arukusega elama, sest eelmises elus lasi ta teistel enda üle võimust võtta. Üleliia varakult tulnud hambad olgu vanematele hoiatusmärk, mis ütleb, et ärge hakake mulle oma tarkust peale suruma vaid õpetage mind minu arukust arendama.
Mõnes peres on lapse esimene hammas tõeline pidupäev. Lapse arukuse avaldumist ei tohiks alahinnata, siis tulevad ka järgmised hambad kergemini. Lapse arengu tähelepanelik jälgimine, tema huvide iseärasuste tähtsaks pidamine võib saada tema arengu toetamisel määravaks. Samas ei tohi last ületähtsustada. Perekonnas, kus elu kohustuslikus korras lapse ümber keerleb, läheb varem või hiljem kõik pahupidi. Enamik vanematest sunnib last seda tegema, mis ise kasulikuks ja tulutoovaks peab. Mida suurem on sundus ja mida suurem on lapse protest, seda haigemad on laste hambad. Raseduse aeg ja esimene eluaasta määravad hammaste elu.
Mõnel lapsel tulevad esimesed hambad aastaselt või hiljemgi. See tähendab, et tal polnud põhjust oma arukust enne ilmutada. Kui hambad tulevad rahutuse, pideva närimisvajaduse, ilastamise, seedehäirete ja palavikuga, siis see tähendab, et laps kardab oma arukust näidata. Miks? Sest vanemad on oma tarkuse üle uhked, aga last inimeseks ei pea. Kui hambad tulevad nii märkamatult, et alles lusika kõlisemine suus annab hambast märku, siis see tähendab, et lapsest on lugu peetud.
Tean lapsi, kelle esimene hammas tuli märkamatult aastaselt ja pärast paarikuist vaheaega tulid paari nädala jooksul samuti märkamatult kõik hambad suhu. Tähendab samamoodi tuleb tema tarkus ja arukus. Algul ei saa vedama, pärast teeb kõik puudujäägid tasa. Vanemate kannatlikkusest sõltub, kas pikale ooteajale järgneb lapse arukuse lilleõiena õitsele puhkemine või sunnitakse tänapäevase kombe kohaselt teistega varakult tarkuse peale tormi jooksma, mis tähendab protesti õitsele puhkemist.
Nii, nagu Te oma lapse või lapselapse hammaste tulekut iseloomustate, nii tuleb ka tema tarkus. Kuna pole hammasteta lapsi, siis pole ka arukuseta lapsi. Aga nii palju kui on katkiste hammastega lapsi, nii palju on hävitatud arukusega lapsi. Nad võivad olla targad, aga see ei korva arukuse puudust, või rumalad, aga terved hambad ei kaalu seda üles.
Hambal on kroon ja juur. Mõnel on rabedad, tundlikud, katkised kroonid, aga tugevad juured. Mõnel vastupidi. Ükskõik millega seotult mõeldakse või räägitakse juurtest, see tähendab ülekantud tähenduses alati vanemaid. Krooniks on alati inimene ise. Missuguseks krooniks Te vanematele olete, sõltub Teist. Enamik hambaid hakkab lagunema kroonist, sest inimene ei ole oma tarkusega rahul.
Liiga pikad, kõverad või vee muude iseärasustega hambajuured iseloomustavad vanemaid täpselt samasuguste sõnadega. Põskkoobastesse ulatuvad ülahammaste juured tähendavad, et olete oma vanametel lasknud iseenda tulevikku niimoodi sisse kasvada ehk juurduda, et Teil on sellega komplikatsioone. Saate hammaste käest samamoodi kannatada kui vanemate käest.
Terve krooniga hamba alla tekkinud hambajuure mädapõletik lõpeb siiski enamasti hamba väljatõmbamisega. Stomatoloog võib püüda teha imet, aga kui inimene on oma vanemate või vanade inimeste kangekaelsest oma õiguse ajamisest nii alandatud, et ei suuda ega taha seda enam taluda, siis võib mädaprotsess isegi lõualuu osteomüeliidiks muutuda ja inimese looja karja viia. Talumatu alandatus tekitab mädapõletiku. Mõtteravi on sellises kriisis mõeldamatu.
Kõige parem probleemi lahendus oleks tüli, kus oma talumatu alandatus välja elatakse, kus sõnadega haugutakse ja hammustatakse olgugi, et see on ebaintelligentne. Ometi on see parem kui surm. Sellises olukorras on tülitseda kindlasti vaja ainult et pärast tuleb teha õige järeldus. Tavaliselt ei tehta. Ühekordne viha väljapaiskamine küll aitas, aga kui siis teisi edasi süüdistatakse, siis koguneb ta ruttu uuesti ja tervenemine võib nihkuda määramatusse kaugusesse.
Tahtmine vanematega suhteid katkestada põhjustab hambast ilmajäämist. Kui laps oma vanema halvast iseloomuomadusest meeleheitesse satub, siis ta tahab vanemast lahti saada, olgugi et ta vanema surma ei taha. Keha saab asjast aru ja inimene saab vastavast hambast lahti. Ta näitab, mis juhtub, kui me vanemat ja tema iseloomuomadust samastame. Kui inimene tunneb, et tal pole seda vanemat vaja ja kui tal on julgust ise oma vanemast lahti öelda, siis ta hammas kukub ise suust ära.
Kuna enamik inimestest ootab, et teised selle valuliku otsuse ära teeksid, siis enamikul teebki stomatoloog selle valuliku operatsiooni ära nagu öeldes, et sinu vanemate arukus ja tarkus on üks tükk sinust, mida ei ole arukas endast välja rebida, aga kui kuidagi muidu enam ei saa, siis peab. Vastasel juhul on endal võimatu elada. Et tänapäeval on vanemate ja laste vaheline konflikt suurem kui kunagi varem, seda tõestab fakt, et meie vanaisad surid oma hambad suus, aga meie hakkame juba varases nooruses neist ilma jääma. Me ei oska oma vanemaid armastada sellistena kui nad on. Peame endid vanematest paremaks ja tahame neid vähemalt samasugustena näha, mõistmata, et oleme oma vanemate summa.
Vanemad omakorda ei oska mõista, et lapsed on nende endi elu peegelpilt. Kes ei taha iseendale näkku vaadata, see tahab peeglist lahti saada. Peegli lõhkujat pidi ootama 9 aastat õnnetut armastust, aga oma lapsest lahtiütlemine käib 7 põlve pitserina varjatud südametunnistusel kaasa. Sellise õnnetuse vältimiseks on imelihtne nipp: vanematel on vaja teineteise ja laste ees oma vigu tunnistada. Siis oskavad ja julgevad ka lapsed oma vigu tunnistada, kartmata, et neid selle pärast pahaks peetakse. Julgus tunnistada oma vigu on ausus.
Ausad vanemad on nagu tugevad juured, kes pärandavad lastele tugevad hambajuured. Kui lapsed antu tänuga vastu võtavad, siis neil on ka terved hambakroonid. Aga kui lapsed maailma välisest särast pimestatuina vanemate antud head ja halba alahindavad, koduvälist tarkust esmatähtsaks peavad, siis nende hambakroonid lagunevad vaatamata tugevatele juurtele
Arukus kas on või ei ole. Tema kohta ei saa öelda suur või väike, hea või halb. Hammaste suurus väljendab arukuse omapära, mida väljendame maiste mõistetega. Hammaste pikkus, laius ja paigutus väljendavad arukuse pikkust, laiust ja paigutust. Pikkade hammastega inimesel on suur vaimsete võimete potentsiaal. Katkised pikad hambad näitavad, et potentsiaal on katki, sest ta on pealesunnitud tarkuse omaks võtnud. Mida haigemad on hambad, seda enam kipub hammaste omanik teisi inimesi oma sõnadega hammustama. Mida enam inimene teisi hammustama kipub, seda haigemad on oma hambad. See on suletud ring.
Igal hambal on oma energeetika. Kellele vaimsus on üks suur tervik, sellel on ühesuurused hambad. Kellel on saatusest määratud üht või teist vaimsuse kanalit pidi minna, sellel on ebaühtlase pikkuse ja laiusega hambad. Ilu pärast pikemate lühemakslihvimine tähendab teatud arengupotentsiaali raskemini teostatavamaks tegemine.
Laiad hambad näitavad materiaalse arengu potentsiaali. Nad on mõnevõrra tugevamad võrreldes pikkadega, sest oht nälga ja paljaks jääda kasvatab arukat majandamist. See tähendab majandusprobleemidesse tõsiselt ehk südamega suhtumist. Kui arukas majandusmees teiste tarkuse endast läbi laskmata omaks võtab, siis ta ettevõtmised lähevad lörri ja hambad hakkavad valutama nagu majanduskrahhist veel vähe oleks. Vanasõna ütleb, et kus kitsas, sealt käriseb. See tähendab, et kui elus läheb midagi untsu, siis tervis hakkab ka kohe jupsima. Neid kahte asja ei taha targad inimesed kuidagi omavahel seostada, aga elu tõestab järjest ilmekamalt, et on vaja.
Hammaste hõre paigutus räägib, et arukusel ei ole materiaalse arengu ruumi puudust, et võimalusi on laialt. Tihe paigutus räägib vastupidisest. Nii tihedad hambad, et üks on servaga teise peal näitavad, et sellel inimesel pole materiaalsete asjadega mõtet rabelda, nagunii need tal ei lähe. Saatus on selline. Kui ta juba lapsena vaimsele arenguteele lubatakse, ei sunnita enne targaks, siis rikkaks ja kõige lõpuks õnnelikuks saama, siis ta saab läbi vaimsuse võibolla ka materiaalsete väärtuste omanikuks.
Kui kunstnikuhingega puseriti hammastega lapsel lastakse oma fantaasiaid kunstis realiseerida, siis ta hambad kasvavad lõualuu kasvades ilusaks pärlikeeks. Puseriti ülitihedad hambad on kõige kiiremini lagunevad üldse. Miks ? Sest enamikul inimestest on praegu esmatähtis haljale oksale jõudmine ja nad ei teagi, mis tähendab vaimne areng. Mida rohkem laps hambad risti kannatades käske ja keelde täidab, seda hullemad rehapulgad ta suus on.
Tööd võib teha arukalt, aga võib ka targalt. Suuõõs ja hambad näitavad kuidas inimene oma tegemisi planeerida oskab. Lõikehambad näitavad üldist planeerimisoskust, purihambad üksikasjalist. Sellest olen varem rääkinud. Nii nagu täiusliku projekti tegemine ei tähenda, et ehituse juures ei ole vaja mõelda, nii ka hammaste töö ei ole toidu lõplik kehaomaseks tegemine.
Hammaste sisemine tervis sõltub meditsiiniliselt kaltsiumist ja fluorist. Väline tervis sõltub puhtusest. Fluoril on materiaalsusele baseeruv vaimsusesse liikumise energia. Teisiti öeldes fluor vormib arenguenergia kasvavaks püramiidiks, mis nagu Te teate, toetub alusega maale ja tõuseb tipuga taevasse. Fluori puudus muudab püramiidi ehitusmaterjali saviks, mis liiga suure veesisalduse ehk kurbuse puhul vajub nagu tainas laiali. Liiga vähese veesisalduse ehk enesehaletsuse pärast väljanutmiste puhul muutub rabedaks, väikseimagi koormuse puhul kergelt purunevaks.
Fluori ülekülluse puhul muutub püramiidjas energia liiga teravatipuliseks selgelt eesmärgikindlaks taeva ründajaks. Samamoodi kuidas inimene targaks saada tahtes vaimsuse tugisambaid ründab, sest peab tarkust vaimsuseks ja vaimsust tarkuseks, ründab toidusse või hambapastadesse lisatud fluor hambaemaili, tehes selle pruunilaiguliseks. Vastavalt targaks saamise eesmärkidele. Kui teatud fluorivaese piirkonna joogivette lisatakse fluori, siis on see tänuväärt hoolitsus rahva tervise eest. Aga et kõik hambapastad fluori sisaldavad, see on liig mis liig.
Suust läheb toit söögitorusse. Töötegemise ajal on vaja igat liigutust ette mõelda. Väikesest august pole võimalik suurt tükki läbi pressida, ilma et väike auk kannataks. Paljud inimesed tahavad kaudses ehk vaimses mõttes suuremat tükki alla neelata kui tarvis ja see jääb otseses ehk maises mõttes söögitorusse kinni.
Söögitoru ei ole lihtsalt toru, millest toit peab läbi minema ja kõik. Söögitoru näitab kelle või mille läbi ehk teisiti öeldes kelle või mille abil inimene oma ülisuurt plaani realiseerida kavatseb. Kellel on pidevalt suuremad plaanid kui vaja, sellele tekib söögitoru kitsenemine. Miks? Sest pidevalt suuremate plaanidega kui vaja käib kaasas hirm, et ma soovitut ei saa. See tekitab söögitoru pideva spastilise ehk kitsenenud oleku, mida suured suutäied venitamistega traumeerivad. Solvatus ja alandatus sellest, mida ei saanud, tekitab samas kohas põletiku.
Inimene, kes suurtest tahtmistest loobuda ei suuda, ei loobu ka suurtest suutäitest. Teadmine, et mul on õigus seda nõuda ei luba loobuda, sest loobumine on hirmudes inimesele äraandmine ehk reetmine. Ka selle, mida veel ei ole – eesmärgi - reetmine. Kes reetmist vihkab, see omast ei loobu isegi kui oma seeläbi hävineb. See tähendab, et ta jääb oma tahtmistest sõltuvusse ja sõltuvusseisund tekitab põletikust kahjustatud kudedes sidekoestumise ehk armistumise.
Arm kootub ehk kitseneb nii kiiresti kui kiiresti tekib tunne, et elu hoiab minu tegemistel rinnust kinni ja ei lase edasi minna. Rinnust kinni hoida võib inimest ainult liiga suur vastutustunne ehk kohusetunne. Mida tormakamad need nimetatud stressid on seda tõenäolisem on, et tekib söögitoru söövitus, millele järgnevad põhimõtteliselt samad muutused söögitorus. Meeldetuletuseks ütlen, vanemate probleemid tekitavad lastele kannatusi.
Kes arvab, et tal on õigus nõuda, et tema plaane ei lükataks tagasi, et nende realiseerimiseks luuakse eritingimused või jäetakse need paremaid aegu ootama, sellel tekivad söögitoru divertiiklid ehk väljasopistused. Suur suutäis venitab söögitoru laiali, toit läheb divertiiklisse, aga välja enne ei tule kui on roiskuma hakanud ja põletiku tekitanud. Pidev tüki tunne rinnus võib aastaid vaevata, enne kui arst taipab söögitoru spetsiaaluuringut teha. Kui inimene arvab, et tema plaane hoitakse kiusu pärast kinni, et teda teadlikult ja tahtlikult niiviisi solvatakse ja mõnitatakse, siis tal tekib söögitoru vähk.
Kui söögisuutäis on alla kugistatud, siis ta satub makku. Paljude inimeste toit oleks tõepoolest nagu juhuslikult makku sattunud, sest magu pole toidu seedima hakkamiseks ettevalmistunud. Võibolla mäletate, et magu haigestub kui inimene ennast tööle sunnib. Kui poleks hirme, siis poleks viha, mille hulka kuulub ka enda sundimine.
Hirmudeta inimene on õnnelik, et tal on võimalik tööd teha.
Kui inimeses on hirm alustada, siis ta kardab kõike, ka tööd alustada. Tema magu on nagu ladu, millesse nagu kotti midagi visati, aga mida, see pole tema asi. Ta teeb näo, et temal on muud tähtsamat teha. Hirm alustada sunnib inimest väga erineval kombel ettevõtmistest loobuma või kõrvale hiilima, isegi siis kui ilusad plaanid on peetud. Põhjendusi võib igasuguseid olla ja kõik võivad uskuda, ainult magu teab tõtt ja haigestub vastavalt sellele.
Suure omanikutundega inimesel, kellel vaatamata tahtmistele endal pole midagi, võib tekkida kõigi teiste tegemiste suhtes täielik osavõtmatuse tunne. Ta näeb kõiges iseennast ja teiste tegemiste peale lööb lootusetult käega kuni tekib lootusetus ka iseenda tegemiste suhtes, sest ilma abilisteta ei saa ka enda tegemisi tehtud. Tulemuseks on enesesundimisele ja kokkuvõtmisele vaatamata lootusetus, mille tõsidusele vastab mao lõtvumine. Lõtv magu venib välja hoolimata sellest, kas temas on toitu või ei ole.
Tavaliselt arvatakse, et väljaveninud magu on liigsööjatel. Iseenesest on see õige, ainult et liigsöömine on tagajärg. Tahtmine palju saada on liigsöömise põhjustaja. Tahtmine palju saada on nagu käskija, kes käsib maol suuremaks kasvada ja magu hakkabki kasvama. Samas hakkavad mahuretseptorid nõudma, et magu tühja täis ei oleks. Mahuretseptorite ärritajaks on tahtmatus rääkida tühja juttu ja teha tühja tööd, tahtmatus tühjale asjale aega kulutada. Kui inimesel on need kaks stressi: tahtmine palju saada ja tahtmatus teha tühja tööd, siis tema magu võib uskumatult palju sööki ja jooki mahutada.
Kes palju saada tahab, see hakkab ka teistelt seda nõudma ja teised hakkavad selle vastu protestima. Nii võib inimeses olla protest ülisuurte tahtmiste vastu ja tahtmatus teha tühja tööd, mille tagajärjel tal on väike kramplikult kokkutõmbunud magu. Selle laob ta toitu samuti täis nagu oma päevaplaanigi: seal ei tohi olla söögilauast tõustes natukestki tühja ruumi. Kui on, siis ta meeleolu on halb. Kui ta ei ole oma toiduhulka ette täpselt arvestanud ja viisakus nõuab taldriku tühjakssöömist, siis ta pressib need paar lusikatäit sisse küll, kuid ta meeleolu on sellest halvaks muutunud.
Tasakaalukas inimene on kiire, aga ta ei kiirusta, seepärast ei muutu ta ka aeglaseks. Hirmunud inimene kiirustab kuni enam ei jõua ja siis ta liikumine muutub aina aeglasemaks kuni seiskub. Täpselt samamoodi töötab tema magu. Ülekoormatusest vaevu liikudes ja ennast sundides võime sundida ennast ka sööma teades, et söömine annab jõudu. Kas keha, mille osaks magu on, nii vajab, seda ei küsi keegi.
Sundimisest väsinud magu ei jõua järgmiseks söögikorraks oma tööd ära teha, täiskõhu tundega annab ta olukorrast märku, aga teda ei võeta kuulda, sest töö tegemiseks on rohkem jõudu tarvis. Kujutage endale ette ühte kummipalli, millesse toitu kogutakse. Kas pressitakse ühe korraga lõhkiminemiseni täis ja ta peab venima või lisatakse olemasolevale aina juurde – tulemus on üks. Erinevus on ainult sisus ja ajas, mille jooksul ka sisu muutub.
Liiga kiirelt läbi käinud ülemäära suur toidukogus lüpsab mao seedemahladest tühjaks, kuni tekib kuivus – atroofia, mille tagajärjel makku sattunud toit enam ei seedu. Ta hakkab roiskuma. Roiskuv toit jääb makku seisma. Harjumus kiirelt süüa tekitab harjumuse palju süüa tajumata, et magu pole veel tühi.
Vaevav söögiisu ei teki mitte kalorite puudusest vaid eluks kõige vajalikuma puudusest – see on mineraalide ja vitamiinide puudusest. Mitte kvantiteedi vaid kvaliteedi puudujääkidest. Ülesöömine ei teki sellest, et kõht pole veel täis, vaid sellest, et inimene ei saanud toiduga seda, mida vajas. Probleem ei ole mitte selles, et poleks olemas toidu kaudu saadavat ainet, mis ei tasakaalustaks konkreetset stressi, vaid selles, et keha ei saa toidust seda konkreetset ainet kätte.
Miks ei saa kätte? Sest toit ei saa inimesele vajalikku anda kui inimene ei oska elu poolt antut vastu võtta. Seda, mida me toidust vajame, seda ta ka annab. Mida suuremad on inimese nõudmised toidule, seda rohkem ta toidust kõike saab. Kahjuks on see tavaliselt risti vastupidi vajadusele.
Tasakaalukas inimene ei saa toidust täiskõhu tunnet, ta saab rahuolu tunde, sest toit ei jää tema makku hetkekski seisma. Seedimine on tegelikult uskumatult kiirelt kulgev katkematu protsess, mille puhul lõhustumine, imendumine, omastamine ja eritumine toimuvad üheaegselt. Toit annab inimesele kõigepealt seda, mis inimesele eluks vajalik on. Tulemus sõltub sellest, mida inimene eluks peab. Ühele on see ainult füüsilise keha olemasolu, teisele kõigepealt füüsilise keha olemasolu, kolmandale ainult vaimukeha olemasolu, neljandale kõigepealt vaimukeha olemasolu. Täiuslikult kõike saab toit anda sellele, kes elu kahepoolsust tunnetades midagi ei eita ja saab aru, et elu algab taevast, aga maata poleks ta elu. Nii nagu taevas annab maale nii maa taevale.
Öelge, palun, kui Teile antaks praegu valida kas ilu või arukus, siis kumma Te valiksite? Sellise valiku ette asetab elu meid igal sammul. Kui küsija täpsustaks, et arukust nimetatakse teisiti sisemiseks iluks, siis Te võibolla mõtleksite enne kui ütleksite. Kuna ta ei ütle, siis Te räägite automaatselt nii nagu Tark Arvestuslikkus ütleb. See ütleb, et kuna number 1 märgib alati algust ehk esmatähtsust, millest tuleneb kõik järgnev, siis on inimesele nr 1 tähtsusega see, mis esimesena silma torkab. Heale inimesele, aga ka sellele, kes heaks tahab saada, torkab kõigepealt silma ilu, sest ilu on hea. Valisite ilu, hakkasite seda kasvatama ja ei taha leppida sellega, et ta inetuseks muutub.
Head sooviv hea inimene ei tule selle pealegi, et heast loobuda. Stressid ei lase talle sellist mõtetki tulla. Ka arukus on hea kui teda maise mõõdupuuga hinnata, aga teda pole võimalik saada, tema tuleb ise kui teda väärite, seepärast pole teda võimalik hinnata. Kui Te temaga uhkustada tahate ja seepärast hindama hakkate, siis Te võite ainult tarkust hinnata, sest arukus on juba haihtunud.
Ilu ja arukus on toitumisega otseselt ja kaudselt seotud. Võibolla aitab Teid see kui räägite endaga, et söögiisu on seotud minu tahtmiste ja mittetahtmistega. Inimese kohta, kes on hakanud paksuks minema öeldakse, et ta on hea elu peale saanud. See tähendab, et ta on head tahtnud, head saanud, peab seda ise heaks ja elu läheb tal nagu lepase reega. Lepal on elu järjepidevuse energia. See tähendab, et kes paksuks minemise libedal teel on hoo sisse saanud, sellel on hea elu ree pealt mahasaamine tõsine katsumus.
Paks inimene on eluga rahul, aga ta ei ole rahul iseendaga.
Kõhn inimene on rahul iseendaga, aga ei ole rahul eluga.
Kui Te endise hea tahtmise asemel kõhnumise nimel halva vastu siiralt protestima hakkaksite, siis Teid hakatakse halvaks inimeseks pidama. Seda Te ei taha. Järelikult jääb üle ainult oma tahtmiste ja mittetahtmistega rääkides neid endale tunnistada ja nad endast tasapisi vabaks lasta. Mitte selleks, et ilusaks ja saledaks saada, vaid selleks, et nii hea kui halb on vaja vabaks anda. Siis Te olete sisemiselt ilus inimene ja arenete aruka inimesena.
Tahan head, tähendab paksuks minemist.
Ei taha halba, tähendab kõhnumist.
Kes andja on, sellele antakse ja ta oskab antu tänuga vastu võtta. Kui vaene inimene, kelle söögilaud on küll alati kehv olnud, aga kes tänab Jumalat, et tal ikka midagi süüa on olnud, istub rikkalikult kaetud laua taha, siis ta sööks silmadega kogu laua tühjaks. Kui sööma hakkab, siis nokib natukene ja ongi kõik. Miks? Sest ta võttis toidu energia vaimselt vastu ja vaim teab kui palju on tema jaoks füüsiliselt vaja, et vaimne ja füüsiline oleksid teineteisega vastavuses.
Olgu inimene vaene või rikas, kui ta on õnnelik, siis ta seedimine on normaalne ja ta omastab toidu energia täielikult, isegi kui silmale vaadates midagi seedimata jääb. Näiteks inimese seedetrakt ei seedi tselluloosi, vaid kasutab seda mahuainena toidu edasi transportimiseks. Tselluloosis oleva looduse võimsuse energia võtab normaalse ellusuhtumisega inimene vastu ja see tekitab temas usu endasse ja oma ettevõtmiste edusse.
Kui ma III tshakrat kui sundolukorra energia asukohta nägema hakkasin, siis ma ei saanud aru, miks talle niisugune nimi on antud - päikesepõimik. Päike on ju ometi kiirgaja, andja, kes annab ilma küsimata. Tasapisi sain ma aru, et ma otsisin ju haigusi tekitavaid stresse ja pidingi nägema vabadusele vastupidist sundolukorda, sest nad on ühe terviku kaks otsa. Kui inimene on tasakaalus ehk kui inimene on Inimene, siis tema päikesepõimik töötab kiirgajana ehk andjana nagu päike ja kehagi töötab samuti. Kuni me näeme ainult seda, mida päike annab maale, aga ei näe mida maa annab päikesele, ei oska me, nagu maa, nähtamatul kombel anda.
Kui inimene alustab elu endast, siis ta magu on terve. See tähendab, et kui ta teab ja tunneb, et kõike, mida ta teeb, teeb ta ainult endale, siis ta magu on terve. Nagu inimenegi ei võta ega ei jäta ta endasse midagi üleliigset. Tema kohta võib öelda, et ta on nagu on ehk ta on mina ise. Selline inimene tunneb selgelt ära oma vajadused, ka suust sisseminevad vajadused.
Tavaliselt ahmime oma suureneva tahtmisega olla hea inimene sisse rohkem kui vaja. Igaks juhuks kogumisega jätame sisse ka selle, mida pole tarvis või mis on lausa hädaohtlik. Sellel pole muud võimalust kui et teha keha paksuks ja haigeks. Kui veel kuidagi jalgel seisame, et teistele head teha, siis lükkame oma keha eest hoolitsemise ikka homsele. Niisiis:
see, kes tahab hea olla, läheb paksuks ja jääb haigeks.
Aga see, kes teab, et ma olen hea, enam paksemaks ei pea minema. Füüsiliselt haigeks jääb ka aeglasemalt. Miks? Sest ta ei kogu endasse midagi teiste jaoks. Teda võidakse nimetada egoistiks, kes teiste peale ei mõtle, teistele kunagi midagi ei anna ja teistega midagi ei jaga, aga kui ta selle suhtumise pärast teiste peale vihaseks ei saa, siis ta elab elusa ja tervena edasi. Aga kui ta teiste seltsi ihkab, enda tõrjumist tunnetab ja ennast selles süüdlaseks peab, siis tekivad psüühika häired.
Hetkest, mil ta teisi süüdistama hakkab, hakkavad arenema füüsilised haigused. Uhke põlgus enda kannatuste valmistajate vastu ja enda sundimine seda olukorda mehiselt taluma, tekitab lõpuks maovähi. Igas inimeses on nii head inimest kui ka egoisti ja kui need kaks omavahel võitlema hakkavad, siis on inimene nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt haige ja kõik arstid võivad diagnoosi panekuga ühest äärmusest teise eksida.
Eksidiagnoosid vihastavad kõige rohkem neid haigeid, kes ise oma eksidiagnoose põhjustavad. Olenevalt stresside muutumisest võib üks haigus üleöö teiseks muutuda ja kuna iga päev arsti juures ei käida ning pidevalt ainult ühe arsti juured ka ei käida, siis tekibki arusaam, et kõik arstid on lollid. Eriti raske on arstil orienteeruda kui haigel on tavaelus kust- tuul- sealt- meel, aga arsti juurde tuleb silmakirjalik oh- mina- vaene- õnnetu- naeratus näol. Seega, kui olete haige, siis olge arsti juures siiras.
Arsti aidates aitate iseennast. See on ikkagi Teie tervis. Miks peab arst taga ajama seda, mida Teie meeleheitlikult varjata püüate? Kui Teie tahtmine ennast heast küljest näidata tõi kaasa eksidiagnoosi, siis ärge vähemalt süüdistage arsti. Süüdistamise viha teeb haiguse veel raskemaks ja tulebki veel üks eksidiagnoos.
Tahtmine tugev olla teeb kalorite kättesaamise kiireks ja kergeks. Aga kui eluisu saab otsa, siis ei taheta enam midagi, sealhulgas tugev olla, ja kaloreid ei imendu. Pange tähele kuidas vanad inimesed armastavad kompvekke põses hoida. Nad põhjendavad seda sellega, et suus on viha maitse. Suhkru imendumine suust tasakaalustab hirme ja vihasid ning võtab viha maitse ära. Kui vana inimese suu on juba maitsetu, see tähendab tundetu suretatud tunnetest, siis ta enam kompvekkidest ei hooli. Ta ei vaja enam elujõudu, sest tema eluisu on kadunud.
Kalorid annavad primitiivse elujõu - vihaenergia, millega materiaalse maailma tegusid tehakse, ja ärge pange pahaks, et seda nii avalikult ütlen. Teadke, et kõik, mis siin ilmas olemas on, on vajalik. Ka viha – materiaalse maailma vältimatu osa, mille mitte liialt suureks kasvamise eest on vaja inimesel hoolt kanda. Primitiivne elujõud on vajalik, et me elus oleksime. Kui elus oleme, siis saame ise hoolitseda, et primitiivne elujõud liiga suureks ei kasvaks.
Tasakaalus olevad stressid väikese võnkeamplituudiga tagavad vastupidavuse, mis sisaldavad parasjagu kõiki energiaid, mis inimese elus tarvis võivad minna. Kui me tahame olla tugevad, aga ei taha olla sõjakad, siis me sööme liiga palju ja liigsed kalorid talletuvad jõuvarudena rasvkoesse. See tähendab, et tahtmine olla tugevam kui vaja, kutsub esile rasvumise. Selline paks inimene ei võitle füüsiliselt, ta võitleb vaimselt ja selle võitlemise nimi on Maailma Parandamine. Ta võitleb iseeneses oma vajadustega ja keelab neil välja tulla. Täpselt sama nõuab ja ootab ta teistelt.
Sellise inimese vastand on inimene, kelle elutegevust juhib tahtmatus elada sellist elu. Selle stressi tekitatud haiguse nimi on psüühiline isutus ehk anoreksia nervosa. Anoreksia haige kardab söömist rohkem kui nälga suremist, sest ta on elus enda jaoks ainult siis kui on kõige saledam ja sihvakam inimene üleüldse. Dogmaatiline klammerdumine oma välimusse baseerub süütunnetele.
On arusaam, et ilusad, rikkad ja targad on omadega alati mäel. Inetud, vaesed ja rumalad on alati kõiges süüdi. Oma inetuse pärast eelmises elus paljukannatanud inimene võib selles elus ilus olla, aga stress elab temas edasi ja ta ei saa oma välimusega rahul olla. Kui ta inetus on paksuses seisnenud, siis pole ime kui ta selles elu igat rasvarakku meeleheitlikult kardab. Tegelikult kardab ta süüdi olla. Mis kõik tema paksuse pärast võib jälle saamata jääda ja see on siis tema süü.
Anoreksiahaige sööma meelitamise või vägisi toitmise asemel, oleks vaja perekonnal kõigepealt oma saamahimu vabakslaskmisega tegelema hakata. Ilusa välimuse idealiseerimise komme oleks samuti vaja vabastada. Ilusa eemärgi saavutamine kõige vähem väärtuslikuma halvustamise abil, sunnib noort keelduma kõigest, mis on ideaalne. Nii ta saabki oma eesmärgi - sureb. Surnud inimene on tõeliselt ideaalne inimene.
Kui laps peab sündimisest saadik kuulama pidevat traagilist probleemitsemist, et midagi ei ole ja midagi ei saa ja et selle asemel, et ennast paksuks süüa võiks mingi asja osta, siis ta tunneb ennast iga kord süüdi kui midagi suhu paneb. Ta kõris tekib klomp või kramp ja suutäis ei lähe alla. Kõhu kõrvalt kokkuhoidmise probleem tekib seal, kus elu taandatakse varanduse omamiseks. Kaasaegne anoreksia ravi hävitab anorektiku isiksuse. Kui Teie peres on mõnel noorel anoreksia ilmingud, siis teadke, et kõigepealt on vanematel vaja hakata iseenda meeleparandusega tegelema. Noor tuleb esialgu täiesti rahule jätta.
Anoreksia on abituse ja elule nagunii allajäämise probleem.
Buliimia on abituse ja elule allajäämisega võitlemise probleem.
Buliimia ehk täitmatu söögiisu tekib mitmest vastukäivast stressist ja väljendub ülemäärase söömise ja tühjaksoksendamise vaheldumisega. Tahtmine elada maksimaalselt head elu ja tahtmatus elada sellist elu nagu elu on, tekitavadki kokku bulimia. Tahtmine eluga võidelda tuleb kui merelaine ja inimene sööstab sööma, et tugevust koguda. Tunne, et see pole see, et sellest võitmiseks ei jätku, tekitab meeleheite ja kui oksendamine ise ei vallandu, siis ta ajab näpud kurku. Buliimia on võitlus iseenda hirmudega.
Inimestel on kõikvõimalikke tahtmisi. Näiteks kes tahab olla peaga inimene ehk tark, sellele kogunevad haigused pähe. Kes tahab heaks alluvaks, käsutäitjaks, orjaks olemisega ülemuste, valitsejate, võimutsejate heakskiiduga oma elu heaks teha, sellel jäävad kopsud haigeks. Kes tahab kiirete jalgadega silma paista, sellel tekivad jalgade haigused. Kes tahab elu tööga heaks teha, sellel jääb seedetrakt haigeks. Kui inimene sunnib ennast tark, tubli, kiire või töökas olema, siis jääb peale pea, kopsude, jalgade ja muude seedeelundite kindlasti ka magu haigeks.
Võibolla panite tähele, et ma kasutasin sõnade alluv, käsutäitja ja ori asemel sõna tubli. Miks? Sest tublidus on orjalikkuse kõige kõrgem hinnang. Kui orjale öeldakse: "Tubli!" siis ta hingab kergendatult sisse nagu hobune, kellele tunnustavalt selga patsutamisega anti luba hingata. Hobust ja orja sunnitakse, aga kes hobuseks või orjaks olemise vastu protestib, seda ei lasta hingata, aga tegema peab ikka.
Selleks, et teised ei sunniks ja mind sundimisega ei alandaks, hakkab inimene ennast ise sundima. See on tahtmisest enda alandatust varjata. Kui ta sunnib ennast tark, tubli, kiire ja töökas olema, siis tal jäävad kõik nimetatud organid üksteise järel haigeks. Kui järsku üleöö enda tarkusele, tublidusele, kiirusele ja töökusele piitsa andis, siis tekib süsteemne haigus, mis haarab kõiki neid organeid. Teiste jaoks tubli olemine teeb kopsud haigeks. Enda jaoks tubli olemine teeb mao haigeks.
Ühe tahtmise äkiline suurenemine tekitab ühe organi või koe haigestumise.
Paljude samalaadsete tahtmiste üheaegne äkiline suurenemine tekitab süsteemse haigestumise.
Tuletan meelde, et kui inimene tahab hea olla, siis on ta seda teiste arvel. See tähendab, et ta saab heana näida ainult siis kui teine on halb. Mida parem ta olla tahab, seda rohkem halbu ta ümber peab olema. Enda sundimine hea või väga hea olema teeb mao vähem või rohkem haigeks.
1. Kes sunnib ennast hea ja tagasihoidlik tööinimene olema, selle magu on nagu puust lähker, mis solgimeres ujub. Mida rohkem ta ujub, seda rohkem ta solgiga täitub, aga välja ei anna midagi. Puu pehkib väga aeglaselt. Seepärast võib ümbritseva halva käes vaevlev hea inimene tunda ennast elu poolt küll solvatuna ja sunnituna seda solvatust heaks inimeseks jäämise nimel alla neelama, aga ta elab oma põletikulise maoga ikka edasi. Kui uhkus endast madalamale tasandile langeda ei luba, siis inimene võib vaimselt teistest eemale tõmbuda ja muutuda kuivavaks puulähkriks, keda teised oma solgiga paratamatult pritsima kipuvad. Muidu kuivaks lähker lõhki.
Allaneelatud meelekibedus tekitab maos kibeda happe erituse, mis teisi süüdistades sunnib enda nina veel kõrgemale tõstma. Tekkinud haavandiline gastriit sunnib enda nina normaalsesse kohta laskma. Kui inimene seda ei mõista, siis ta upitab enda veel kõrgemale. Ta magu muutub solgimere pinnal hõljuvaks lähkriks, mis lõhki kuivades põhja vajub. Nii võib üks magu läbiv haavand inimese ilusatele eesmärkidele kriipsu isegi igaveseks peale tõmmata.
Kes vabastab endast tahtmise olla hea inimene, see ei sunni ennast olema hea ja ta magu saab terveks.
2. Kelles on teadmine, et kui mina ei tee, siis keegi ei tee, see peab teisi laiskadeks ja lohakateks ja muutub teiste sundijaks. Kuna teiste sundimine on ebameeldiv, aga sundimise tulemus on meeldiv, siis hakatakse ennast sundides teisi sundima ehk muututakse ülemuseks, käskijaks, võimuks, mis ilma käsutamiseta pole mõeldav. Sellise inimese magu on nagu kinnine kivilähker, mis oma raskuse tõttu kiirelt põhja vajub. Kui ta seal põhjas rahulikult on, siis muud ei juhtu kui et ta vajub solgimere raskuse all aina sügavamale ja täitub mudaga.
Niikaua kuni allavajunud maoga ülemus arvab, et ta kamandamised liiguvad ülevalt alla, on tema endaga kõik korras. Kui elu tõestab, et ta kamandamised liiguvad tegelikult alt üles, siis ta hakkab ennast tõusma sundima. Tema magu, mis on kui põhjamudast väljarabelev kivi, tekitab enda ümber kohaliku tähtsusega mudatormi ja vajub pärast ikka alla tagasi. Kui ta teele peaks teine samasugune kõva kivi jääma, siis ta läheb pooleks ja täitub kiirelt solgiga.
Pinge, mis võimuvõitluse kriitilise piirini jõudes omasuguse kõva kivi leiab, tekitab ägeda verejooksuga lõppeva maohaavandi. Mida suurem võim on inimesel, seda rohkem kive ta teele võib jääda ja seda rohkem veritsevaid haavandeid ta maos võib olla.
Kes vabastab endast tahtmise olla teistest üle, see ei sunni ennast olema teistest üle ja sellel saab magu terveks.
3. Kes sunnib ennast tugev inimene olema, selle magu on nagu rauast lähker, mis solgimeres ujudes väliselt küll veidikene roostetab, aga saab ka solgi poolt üsna ruttu läikima löödud. Märkamatu kulumine saab välise ilu nimel maha vaikitud. Allaneelatud solki tugev inimene tagasi ei paiska, sest ta tahab oma tugevusest uhkust tunda. Solk settib sõnnikuks ja veeks. Sõnnik roostetab rauda ühtmoodi, vesi teistmoodi.
Tugev inimene ütleb, et raud roostetab niisama kah, viidates sellega oma surelikkusele. Ta ei aima, kuidas selline ükskõiksus enda suhtes surma lähemale toob. Auku raudses lähkris on võimalik parandada, aga sedagi parandatakse rauaga. Nii võib raudselt aitavaid üliefektiivseid haavandtõve ravimeid aukude lappimiseks niikaua kasutada kuni lappe on rohkem kui esialgset rauda. Raud roostetas ise märkamatult nii ära, et ei hoia enam lappe koos.
Raud on raske metall, kuigi mitte kõige raskem, seepärast ei teki tugev olla tahtjal vähk mitte märkamatult, vaid teiste maohaiguste tulemusel.
Kes vabastab endast tahtmise olla tugev inimene, see ei sunni ennast olema tugev ja sellel saab magu terveks.
4. Kes sunnib ennast kuldne inimene olema, aga kuldsel inimesel peavad alati olema ka kuldsed käed, selle magu on nagu kuldne lipulaev. Ta peab alati igal pool esimene olema, sest kui tema ei ole, siis teised ei ole ja siis juhtub midagi hirmsat. Kuld oksüdeerub solgimeres tuhmiks. Kui solgist väljaulatuvad osad lüüaksegi plusspunktide saamiseks läikima , siis solgi sees olevat põhja ju ometi keegi ei puutu. Esiteks sellepärast, et kuldne inimene püüab oma paremust halbadele mitte demonstreerida. Teiseks sellepärast, et kuld on liiga kallis, et teda raisata. Kuldne inimene ennast iga tühja asja peale ei raiska ja peab alandavaks kui teda sõnnikuga koormatakse. Kui koormatakse, siis ta ära ei ütle.
Kuldne inimene ei ütle ära ka siis kui keegi tahab tema kuldse käruga oma sõnnikut põllule vedada. Sõnnik on kui elavhõbe, mis kulla nobedasti mullaks teeb. Ennast elavhõbedana liikuma sundiva kuldse tööinimese magu muutub mingit eelnevat SOS-märki andmata pudedaks, nagu kuldse laeva põhi. Kes elavhõbedana elades ülejäänud kullast loobuda ei suuda, selle kuld saab mullaks, tahab ta seda või ei.
Kuld ja elavhõbe on mõlemad rasked metallid. Nende ülemäärane kogunemine kehasse kutsub esile vähktõve. Stress - tahtmine olla tõeliselt väärikas inimene - kogub kulda kui väärtust, mis inimese väärikaks peaks tegema. See tahtmine sunnib inimest kulda ihaldama, ostma ja ennast kullaga ehtima. Vähihaigel, kes kulla kehasse kogumise pärast teise ilma läks, ei tarvitse kulda üldse olla.
Vajadus olla ennast kiirelt mobiliseeriv, alati liikuv ja kõigega momentaalselt kohanev on elavhõbeda energia. Hirm teeb selle tahtmiseks ennast kiirelt mobiliseerida ja pidevalt liikuda, mistõttu sellise inimese kehasse koguneb elavhõbe. Ainult elavhõbeda kogunemisest vähki ei teki. Elavhõbe on pidevalt liikuv mürgine vedel metall ja tema vedelikuna liikumine võib ükskõik kuidas häiritud olla ja tekitada ükskõik missugust tapvat mürgistust. See tähendab, et inimene sureb enne ära kui ainuüksi elavhõbeda kriitilisest kogunemisest vähk tekib. Vähk on paigalseisu energia.
Nii nagu liigne kiirustamine lõpeb ületamatu takistuse ees, mida hakatakse hävitama, nii hakkab inimese pidev kiirustamine tema enda kuldseid eesmärke hävitama. Nii murendab elavhõbe inimese sees oleva kulla seda kiiremini, mida kiiremini inimene oma eesmärke saavutada püüab. Kas Te olete kunagi kuulnud, et väärika inimese kohta öeldakse: "Kuldne inimene." Ei ole. Väärika kohta öeldakse: "Päikeseline inimene." Küllap nüüd on Teile mõistetav, miks vähihaige haual kuuleb järelhüüdena sageli väljendit "kuldne inimene".
Tahtmine olla ennast kiirelt mobiliseeriv, kõikjale jõudev ja igas olukorras kohanev ehk tahtmine olla elavhõbeda sarnane inimene tekitab reumaatilise liigeste põletiku, mis võib haige liikuvuse täielikult hävitada, sest turses ja moondunud liigesed teevad iga väikseimagi liigutuse puhul meeletult valu. Kullasüstide müügile ilmumisega loodeti reumahaigeid aidata, aga ime jäi tulemata. Miks? Sest kui sellisel inimesel on ikka veel tahtmine kullana särada, siis kulda sisaldav ravim aitab teda, aga kui inimesel puudub tahtmine teistele meeldida ja ta ainukene tahtmine on terveks saada, siis ta haigus ägeneb. Kui Teil praegu vähihirm tekkis, siis laske ta koos tahtmisega kuldne inimene olla vabaks ja liigne kuld tuleb Teie kehast eritusorganite kaudu välja.
5. Looduses on palju raskeid metalle ja igaühel neist on oma energia, aga pidage meeles, et sõna "raske" tähendab kurbust. Kurbust alla surudes elab hirmudes inimene, kes ei saa elust õigesti aru, seepärast on abitu. Abi küsimist häbenedes ja oma abitust varjates kasvabki abitusest kurbus, mille häbenemine ja allasurumine tekitab julmuse. Kui inimene tahab hea olla ja oma julmust teiste peale välja ei ela, siis julmutseb ta iseenda vastu kuni õpib oma vigu mõistma.
Näiteks tahtmine olla parim kõiges paneb inimese enda käest karmilt maksimaalset nõudma, igasugust emotsionaalset head rangelt keelama, lapsest saadik viisakas ja korrektne olema ning teistelt sama nõudma. Kui teised nii ei tee, siis annab neile viisaka vaikiva põlgusega hinnangu. Sama teeb ta endaga.
Ülimate eesmärkide nimel range aristokraatne kannatamine samaaegselt välise liialdatud sära põlgamisega on iseloomulik plaatina –inimesele. See on tüüpiline tahtmine saada enne ideaalseks ehk täiuslikuks ja alles siis uhkustada oma täiuslikkusega. Tagajärjeks on kartsinomatoos, mille puhul kehas on liiga palju plaatina. See räägib sellest, et väärismetallistumine seab inimeseks olemise ohtu.
6. Tina koguneb nende kehadesse, kes oma kohustusi surmtõsiselt võtavad. Tina on raske, aga pehme, paindlik ja kergelt murenev metall. Temaga võib õnne valada ehk sellise inimesega võib kõrvuti elades õnnelik olla. Ta püüab teistele anda maksimaalselt, aga nagu tema antut vastu ei võeta, nii on see tema jaoks surmtõsine solvamine. Selliste inimeste kohta öeldakse "raske inimene" isegi siis kui nad oma surmtõsidust varjavad. Nende antu mittevajamine ja äraütlemine tekitab raske süütunde, mida tundub ei saa kunagi lunastada. Elu surmtõsiselt võtvatele inimestele on andestamine väga raske.
Niisiis: kalorid tagavad keha kudede kvantiteedi.
Mineraalid tagavad kvaliteedi.
Vitamiinid tagavad kõigi kehas olevate ainete optimaalse ainevahetuse.
Seedimine toimub seedemahlade abil. Teaduslikult avastatud ja avastamata seedemahlu on just nii palju kui palju on toiduaineid, mida seedida on vaja. Kui mõni inimene ei ole oma elu jooksul mingit toiduainet söönud, siis see seedemahl on uinunud olekus ja toit saab esmakordsel tarvitamisel seedimatult seederikkena kehast välja heidetud. Kui inimene seda toitu, mis ta nüüd olude sunnil sööma peab, vihkama ei hakka, siis keha hakkab vajalikku seedemahla tootma. Meditsiiniliselt diagnoositakse seedemahlade vähesust või puudumist, mis on iseenesest protest mingile konkreetsele energiale.
Mäletan kuidas minul lapsena piimasuhkrut seediva kõhunäärme fermendi laktaasi puudus tekitati. See tähendab, et ma ei teadnud sellise keerulise nimega asjast midagi, aga ma teadsin kindlalt, et ma ei hakka mitte kunagi piima jooma kui minuga seda, mida tehti, edasi tehakse. Ema üritas mind kosutada, sest olin väike, kõhn ja alalõpmata haige. See suutäis emme jaoks ja see suutäis issi jaoks ja siis ikka veel ja veel Jumal teab kelle jaoks, ikka hirmutades, et kui ma ei võta, siis mis kõik juhtuma hakkab. Keegi ei arvestanud, et lapse kõht mahutab nii palju kui lapse jaoks tarvis on.
Kui ma suu kinni ja silmad vees protestisin, siis teadsin, et nüüd mõeldakse midagi uut välja. Mõeldigi. Keegi teadis, et piim päästab surmast ja minu päästmise eksperiment läks lahti. Suur pluss oli see, et kodus oli lehm ja piim omast käest võtta. Üritusse haarati kaasa kõik, kes uksest sisse astusid. Koolis veel õpetajad ja direktor kaasa arvatud. Istusin tundide viisi piimaklaasi taga ja kuulasin ilusaid tarku veenvaid loenguid piima kasulikkusest ja olin õnnetu, et see kasulik vedelik nii öökimaajav on.
Piim toimib nagu tahtmine, et teised minu elu heaks teeksid ja nad tegid, kõigest hingest tegid. Aga mina tulin siia ilma oma elu ise heaks tegema. Minu keha aitas mind hädast välja: nagu heade inimeste meeleheaks suutäie alla neelasin, nii mõne minuti pärast WC-sse jooksin. Kõht oli lahti kui vesi. Edaspidi hakkas kõht kergelt kinni-lahti käima ja mind samamoodi päästma iga kord kui ma olin sunnitud midagi rammusat, rasvast, libedat või muudmoodi head ja toitvat sööma. Praeguseks on kõik need hädad möödas, aga minu seedetrakt mäletab, et mind on vaja sundimise käest vabastada. Ta päästab mind sisseharjunud kombel ka iseenda sundimiste käest.
Seedemahlu on väga erinevaid ja esimesed neist, mis hakkavad seedima süsivesikuid ja tärklist, on juba suus. Sulanud suhkru imendumine juba suust tasakaalustab momentaalselt hirme, seepärast tarbivad magusat kõik, kellele see just eluohtlik ei ole. Suurem osa seedemahlu lisandub juurde maos ja kõige mitmekesisem osa on 12 sõrmiksooles. Normaalne seedimine on põhimõtteliselt nagu kiirelt kulgev ahelreaktsioon.
Pidevas liikumises olev toit annab hetkekski peatumata igas järgmises seedemahlade keskkonnas ära mingi väärtusliku osa iseendast just nii, et keha saaks vastu võtta selle, mida ta ainult selle kohaga on võimeline vastu võtma. See tähendab, et kehale antakse toitu ja keha võtab vastu. Keha annab toidule seedemahla ja toit võtab selle vastu, andes sellega endast mingi osa ära ja keha võtab antu vastu. Nii kulgeb katkematu tänuliku andmise ja tänuliku vastuvõtmise ahel kuni on veel midagi anda ja vastu võtta. Stressidega inimesel on seedeprotsess häirunud vastavalt tema ellusuhtumise iseärasustele.
Magu on inimese kui isiku kvaliteeti iseloomustav organ. Tasakaaluka ehk väärika inimese ehk isiksuse magu on terve ja maost erituvad seedemahlad võtavad toidust niipalju kaloreid, mineraale ja vitamiine kui kehale vaja. Selline magu on nagu inimene, kes teab, et elu algab temast ja et kõigepealt on vaja enda eest hoolitseda. Ta avab ennast elule ja tänab elu enne kui elu on talle midagi andnud – annab seedemahla enne kui toit on suus. Inimene, kes tänab keha ja toitu, et need olemas on, vallandab sellega seedemahlade erituse.
Kuna isik hindab kõike, siis isikule ei ole sugugi ükskõik, missugust toitu ta sööb. Niikaua kuni oleme tasakaalutud, toimivad ühesugused, sageli heaks hinnatud toiduained, inimestele erinevalt. Üks saab sellest heast terveks, teine jääb samast toidust haigeks. Üks võtab kaalust alla, teine võtab juurde. Mul oli õnn selle raamatu käsikirja läbivaatamise ajal lugeda ühte raamatut, kus räägitakse veregruppide seotust toiduainete seedimisega ja seega ka tervisega. See on Dr. Peter J. D`Adamo ja Catherine Whitney "Toitu õigesti vastavalt oma tüübile". Sealt saate endale palju teadmisi ja ehk ka selgitust oma maitse iseärasustele. Kodumaiste toiduainete suhtes õppige tunnetama kas konkreetne toiduaine on Teile vajalik või mitte.
Kui loete, siis võite imestada, et Te söötegi seda, mis seal soovitatakse ja Teile ei maitse absoluutselt need toiduained, mis raamatus Teie jaoks ebasoovitavateks või kahjulikeks on liigitatud. See tähendab, et veregrupp ja inimese iseloom on teineteisele vastavad. Kui toimiksite oma äratundmiste järgi, siis oleksid Teil paljud probleemid olemata. Kuna olete targa inimese kombel teinud nii, nagu peab, siis olete endale kannatusi valmistanud ja nüüd on viga vaja parandada.
Stressidega inimene tänab alles siis kui on midagi saanud, seepärast ei olegi ta magu toidu vastuvõtmiseks valmis ja toit hakkab liikuma katkendlikult. Mao tööd mõjutavaid stresse on palju, aga ma toon siin välja mõned omapärased erinevused.
Inimene, kes ainult teiste heaolu jaoks elab, vajab endale vähe ja seepärast ta ka sööb vähe. Tema toit tuiskab maost kiiresti läbi ja jätab sinna niipalju, et hing sees püsiks. Teiste jaoks ju süüa ei saa. Kui saaks, siis sööks. Hirm hingele armsate inimeste pärast ei anna talle ööl ega päeval rahu. Ta jookseb kõik, mis toiduga sai, tuulde ja kui kohe toitu juurde ei saa, siis on omadega läbi. Ta keha on kõhn ja külm, aga ta ennastohverdavus võib olla piiritu. Tema seedimise raskuspunktiks saab 12 sõrmiksool, mis väljendab suhtumist teistesse inimestesse, perekonda, sõpradesse, kollektiivi, mõttekaaslastesse.
See inimene on terve niikaua, kuni tal on seda, mida ta tahab anda, aga kui tal seda enam ei ole, siis ta 12 sõrmiksool haigestub. See on pool häda. Täishäda vallandub siis kui tema head vastu ei võeta ja kõik kuhjub 12 sõrmiksoolde. Erinevus ennast teiste jaoks ohverdavate materialistide ja idealistide vahel on ainult selles, et ühed hoolitsevad teiste maise heaolu eest ja teised hoolitsevad teiste vaimse heaolu eest. Kumbki ei oska küsida, kas teistele nende sellist hoolitsust tarvis on.
Inimesel, kes kindlustab oma heaolu, et kunagi teiste heaolu tagada, jääb magu kindlasti haigeks, sest ta koormab oma mao üle ja sellest mao töö aeglustub. Ainult enda heaolu eest või rohkem enda heaolu eest hakatakse tavaliselt siis hoolitsema kui teistele tegemistes pettutakse ja kibestutakse. Mida kauem toit maos peetub, seda rohkem toidu väärtus väheneb ja seda rohkem käärivad süsivesikud alkoholiks, mis laguneb tuleks ja veeks ehk kaloriteks ja veeks.
Kaua maos peetunud valgud muutuvad roiskuvaks solgiks, kust keha ei saa enam muud kätte kui kaloreid ja vett. Ülejäänud läheb kõik sõnnikuks, millest ainult muld oskab kulda valmistada. Pikalt maos seisnud rasv muutub struktuurilt ja elutähtsaks keha ehitusaineks ta enam ei kõlba. See-eest kõlbab ta varuaineks rasvkoesse ja sinna ta ka maos olevate stresside jõul läheb.
Paksu inimest sõimatakse pahameele hoos paksmaoks nagu viidates kohale, kust paksus alguse saab. Tegelikult asub see koht küll kõrvade vahel, aga füüsilisel tasandil on see tõesti magu ja inimese tahtmine kõik teiste eest ära teha, et heaks peetud saada.
Ärge arvake, et rasvkude on ainult silmaga nähtav ja käega katsutav nahaalune kude, mille kohta on kombeks öelda: "Fuih, kui vastik..." Küllap teate mõnda suure kõhuga kõhna inimest, kelle kõht teeb pidevat vaeva. Ta on täielikult läbi uuritud, aga haigust pole leitud. Selline on pidevas enesekaitses elav inimene.
Tugev peab olema selleks, et midagi jõulist teha. ennast kaitsma peab selleks, et olemas olla. Järelikult enesekaitse on stressides inimesele esmatähtis. Nii, nagu ennast kaitsev inimene arvab, nii tema keha teeb: rasvad kiirustavad kõige otsemat teed pidi suurde rasvikusse, mis kinnitub mao alumisele kõverikule ja ripub kui kaitsev põll kogu sooltrakti ees. Inimesel, kes sageli skandeerib: "Mina teen kõike õigesti!" on see põll eriti pikk, lai ja paks nagu näidates, et see inimene samastab ennast oma tegemistega ja ei eksi absoluutselt. Teadmine, et mina teen õigesti on tema kaitsekilp ja ründerelv.
Mida suurem on ta kõht, seda rohkem pole ta võimeline aru saama, et ennast kaitsma peab see, kes kardab ja hirmuga endale vaenlased välja mõtleb ning neid siis endale ligi tõmbab. Selline inimene põhjendab ja õigustab oma tegemisi või mittetegemisi pidevalt. Ka põhjendamine ja õigustamine on enesekaitse. Kui teate sellist inimest, siis ärge mõistke teda hukka vaid võtke kui õpetajat, kes räägib: "Ka sina oled hirmudega inimene ja kui sa midagi suurt ette võtaksid, siis sa näeksid ka enda eesmärkide saavutamisel takistusi või takistajaid ja hakkaksid automaatselt enda ideaale kaitsma.
Oma ideaalide füüsilise kaitsja kõht on tihe ja hoope taluv nagu võitlejal ikka. Oma ideaalide vaimse kaitsja kõht on suur, pehme ja kohev, et kui vaenlane hoobi paneb, siis et ta haiget ei saaks. Vaimsete ideaalidega inimesed püüavad halba tegemata head teha ja ei saa arugi, kuidas löögid enda peale tõmbavad."
See, kes ennast inimeste eest kaitsta tahab on nagu sumomaadleja. Kui Teie ülakõht on alakõhuga võrreldes ettepoole ulatuvam, siis Teie enesekaitse energia on rohkem väikesesse rasvikusse kogunenud. Väike rasvik ühendab mao väikest kõverikku ja kaksteistsõrmikut maksaga. Mida rohkem Te hea tahate olla, seda rohkem vaenlasi endale külge tõmbate ja seda kohevam peab olema Teie väike rasvik, et saadud hoope pehmendada.
Allasurutud kurbus ja solvatus, et inimesed on nagu on ja vaatamata Teie püüdlustele üldse ei muutu täidab väikese rasviku limapauna tehes ta järjest rohkem pingul olevaks palliks. Pallitunne kõhus on halb tunne, aga pinges palli tunne on veel halvem tunne. Rääkige oma vaikese rasvikuga ja paluge ta käest andeks, et olete temasse kogunud tahtmise teisi inimesi muuta. Kui Te kedagi heaks või halvaks hindate, siis see on juba alateadlik tahtmine nad normaalseks muuta.
Väike rasvik ühendab magu, kaksteist sõrmiksoolt ja maksa. Teisiti öeldes inimest, kollektiivi ja riiki. Veel täpsemalt inimest, perekonda ja riiki, sest perekond on kõige väiksem kollektiiv ja riik on kõige suurem kollektiiv. Tahtmine kõiki neid inimesi näha teistsugustena kui nad on, tähendab tahtmist näha ennast teistsugusena kui on. Tahtmine tõestada, et ma olen teistsugune sunnib midagi tegema. Selle asemel, et endaga tegeleda hakkame ennast ümber tegema. Kõik taandubki tööle.
Töö on ausse tõstetud tegevus, mis oma erapooletuses ei peaks kedagi ärritama ja võimaldab head teha. Ometi mida rohkem ennast tööle sundides elus edasi trügite, seda rohkem on Teil vaenlasi ja seda rohkem punnitab Teie ülakõht. Ta õpetab, et lase alati töö endast vabaks, siis tunned, kas sulle on teda vaja. Võibolla on parem kui teine või teised selle ise enda jaoks ära teevad. Sina sel ajal saad tegeleda endaga. Oled sellest ise tervem ja ei provotseeri teisi enda kallale.
Kokkuvõtlikult:
mida suurem on hirm inimeste ees, seda suurem on kurbus ehk enesekaitse võimetu viha inimeste vastu ja seda suurem on väike rasvik, mis teeb suureks ülakõhu.
Mida suurem on hirm, et minu tööd alahinnatakse, arvustatakse, halvustatakse, naeruvääristatakse, seda suurem on oma tööde kaitsmise tahtmine ja seda suurem on suur rasvik, mis teeb suureks alakõhu.
NÄIDE ELUST.
Inimesed ei taha, et nende vigadele osutatakse, isegi kui see on õpetamise mõttes. Seepärast kohtan loengutel erinevaid reageerimisi, olgugi et ma mitte kellelegi näpuga ei osutanud. Selle asemel, et kommenteerida endamisi: "`Näh minul ka suur kõht. Tarvis oma enesekaitset vabastama hakata," lülitub tööle enesekaitse. Rohkem kui üks kord on mind rünnatud küsimusega: "Kas ma ei peagi siis ennast kaitsma. Lasen kõigil endaga teha mis nad tahavad ja ütlen aitäh!" See on enesekaitset väljendav küsimus.
Ründav toon, mida rääkija tavaliselt ei tunnista, provotseerib rünnakut. Hirmu väljendav küsimus on süüdistav, mis provotseerib süüdistamistega ründamist. Kõik need põhimõtted, mis sellise küsimuse tekitasid, provotseerivad ründamist. Traagiline liialdus on kõigi peale viitamine. Kokkuvõttes on sellise inimese enesekaitse tegelikult rünnak, mis vallandab järgmise inimese enesekaitse. Tahtmine tugev olla ja kõigele vastu panna ehk passiivne enesekaitse muutus aktiivseks ründavaks sõnaliseks enesekaitseks ja kaugel need küüned-hambadki on.
Vastan: "Jah, Te ei pea ennast kaitsma, aga Teil on vaja ennast kaitsta kui Te juba kellegi enda kallale provotseerisite. Praegu pole enam teisiti võimalik. Enamik lahinguid on sõnasõjad. Kui hakkate oma teadmistele ja õigustele viitama, siis ärritate vastasvõitleja veelgi hullemini üles, sest tema uhkus ei luba Teie uhkusel pead tõsta. Kui hakkate õigustama, põhjendama, selgitama, tõestama, siis seegi on allaandmatu enesekaitse. Aga kui küsite: "Milles on minu viga?" siis tekib vaherahu. Kui vabastate enesekaitse energia, siis imestate isegi kui rahumeelsed sõnad Teie suhu tulevad. Just sellised nagu oli konflikti vältimiseks või lahendamiseks tarvis."
Igasugused õigustamised, põhjendamised, selgitamised, veenmised, erinevate variantide pakkumised, äraootava taandumisega peibutamised, hoiatamised, teise vajadustele viitamised, saladuste äramärkimised, et oma tahtmist saada, on teise surnuks rääkimine ehk kõige elementaarsem sundimine, mida kasutatakse samuti enesekaitseks põhimõttel, et kui mina ei tee sulle, siis sina teed mulle.
NÄIDE ELUST.
Umbes tund peale ühe loengu algust nägin saalist lahkumas ühte kuulajat. Ta oli tuntavalt rahulolematu. Peale loengut tuli naine, kes ta kõrval oli istunud ja rääkis, et lahkunu oli väga pahane. Ta oli öelnud, et on alatu võtta kuulajate hulgast üks patuoinas ja hakata seda kõigi teiste kuuldes lahkama. Rääkija ütles, et kui see inimene poleks oma arvamust avaldanud, siis oleks tema võibolla saalist lahkunud, sest tema arvas täpselt samuti.
Küsisin, et kas ta polnud kuulnud, et ma loengu alguses rõhutasin, et kõigil on kõik stressid olemas ja te võite tunda end puudutatult. Naine ütles, et oli küll kuulnud, aga kui täistabamused olid hakanud tulema, siis oli tekkis niisugune viha, et kõik eelnev oli peast pühitud. Teise sõnad panid aru küll pähe, aga sõjakas tunne on siiani.
Hirm inimeste eest võib kasvada aktiivseks enesekaitse vihaks isegi siis kui inimene teab, et tal on sellised stressid. See tähendab, et teadmistest on vähe kasu kui neid praktikasse ei rakendata. Saadud teadmised võivad lausa halvasti toimida, näiteks vallandada vägivalla puhangu kui kuulajal on maks haige. Või kui tal on sapikivid. Muide, kivid on uhkuse tunnus.
Kivitõbi räägib sellest, et inimene on tahtnud, maksku mis maksab, halvast üle olla ja on oma tahtmist saanud. Vastasel juhul poleks tal sapikive. Kui tal on niipalju julgust kogunenud, et ta tunneb, et tal on jõudu halvast inimesest üle olla, siis ta võib raevunult tormata selle kallale, kes tema meelest halb on. Nii et isegi loengute lugemine ei ole päris ohutu töö.
Kalorite liikumine on materialistil ja idealistil risti vastupidine. Füüsilise töö ja spordi abil õnne otsiva inimese kalorid lähevad maost kõigepealt lihastesse, tehes nii musklid kui ka siseorganite silelihased füüsiliselt tugevaks. Nagu see inimene oma elus pettuma hakkab, nii hakkavad ta lihased rasvuma, sest ta hakkas alateadlikult selle vastu protestima, mida enne idealiseeris.
Elu materiaalses pooles pettunud ja vaimsust idealiseerima hakanud inimese kalorid lähevad nüüd kõigepealt rasvkoesse. Lihastesse enam ei jõuagi kui inimene on füüsilist elu eitama hakanud. Pange ennast keha olukorda ja Te saate aru, et teeksite sama mis keha. Kui Te ikka näete, et kõike füüsilist eitatakse, see tähendab ka temast, kehast, püütakse lahti saada, siis tuleb jõudu koguda, et kauem vastu pidada - niisugune on ju tavapärane loogiline mõtlemine.
Süsivesikud lagunevad kaloriteks kõige hõlpsamini, rasvad kõige raskemini, mõne koe sees asuv rasv ei lagune ka kriitilises nälgusseisundis - järelikult varude kogumine rasvkoesse on kõige kindlam vastupidamise variant. Kui elus pettunud inimene ei taha elada, siis keha teab, et tegelikult ta ei taha sellist elu elada. Kuna elu on võimalik muuta kui inimene elus on, siis keha püüab elusolemise kindlustada.
Olen rasvumise probleeme palju lahanud ja enne kui ise paksuks läksin, püüdsin mõista, miks paljud vaimsuse suurkujud nii paksud on olnud. Nüüd tean, et peale paljude muude stresside on neil kõigil on olnud teadmine, et kui mina ei tee, siis ei tee keegi ja vajadus oma vaimseid saavutusi kaitsta, sest uut ja mõistetamatut on alati püütud hävitada.
Maailmapäästmise idee on maailma vaimset seisundit nägevatel inimestel raske koormana hingel olnud ja nad on kogenud, et maailm võtab neid vastu kui nad on kuulsused, see tähendab nimekad isikud. Isiksus ehk vaimne aitamiseks ehk idee taandub realiseerimise nimel isiklikuks ehk isiku poolt teisele isikule läbiviidavaks maiseks maailmaparandamiseks.
Teadmine, et kui mina ei tee, siis keegi ei tee võib toimida kui kupja piits, aga iga päev piitsa saades muututakse tuimaks ja sama mõte hakkab vaikse murena hingele kogunema. See sunnib aitama isegi siis kui aidata ei oska. Paneb tundeid, teadmise ja kogemusi liites mõtlema ja väljapääsu otsima. Kui teete nii, siis peate loomulikuks, et teine ka nii teeb, eriti veel kui ta on hädaline. Teie ise lähete kellegi oskaja õpetuse järgi ja oskategi. Tema võiks ka nii, aga ta läheb kergema vastupanu teed. Alles siis Te ärritute kui temas on tekkinud teadmine, et Te peate teda aitama. Protest jäiga teadmise vastu ei lase minna. Kui ei lähe, siis olete süüdi.
Peabki ennast kaitsma hakkama. Kui vabastate endast nii maailmapäästmise kui ka maailmaparandamise stressi, siis Te parandamise ja päästmise ootajaid ligi ei tõmba ja Teil polegi enam kelle eest ennast kaitsta. Kui Te oma stresse vabastamata neile midagi õpetada tahate, sest nad vajaksid seda, siis nad ei võta Teie õpetust vastu.
Halb on kui Teile head ei anta, aga talumatult halb on kui Te head vastu ei võeta. Kõik see hea jääb Teisse ja muutub seistes teid hävitavaks halvaks. Tulemuseks on, et maailmaparandajat on parandama vaja hakata ja maailmapäästjat on päästma vaja hakata.
Keha ohverdamine vaimsuse nimel on viga. Aga vaimsuse nimel enda hävitamine on suurim viga. Me ei saa arendada vaimsust kui pole keha ja ei saa arendada keha kui pole vaimu ehk mind ennast. Nad kuuluvad kokku. Võite öelda, et Te teate seda ja et seda pole tarvis nii tihti korrata. Jah, aga teadmistest on vähe kasu. Hakake laskma neid teadmisi vabaks ja Te hakkate tundma, mida see tähendab. Hing muutub kergemaks, keha tervemaks ja Te avastate, et olete hakanud asjadele teistmoodi mõtlema. Olete tervikinimesena muutunud.
Tahtmine tõestada, et mu ideed on õiged, paneb inimese elus edasi trügima. See tähendab tahtejõudu oma tunnete realiseerimiseks mobiliseerima. Trügimist on väga erinevat.
Kes tahaks peru hobuse kombel tagant üles lüüa, et teisi trügijaid kaugele maha lennutada, selle kannad saavad viga.
Kes tahaks küünarnukkidega teed rajada, selle küünarnukid kannatavad.
Kes tahaks oma ahtriga pehme aga võimsa hoobi anda, et teiste minek teise suuna saaks, selle tagumik kannatab.
Kes tahaks tööga oma ideid tõestada, selle punnis ülakõht näitab kui kõvasti inimene trügib. Kusjuures ta tunneb kindlasti, et tema suhtes ollakse ebaõiglased ja ülekohtused. Oma tööga maailmaparandajaks trügimine tekitab inetult punnis ülakõhu, mis ei lase hästi küürutada. Ta sunnib inimest ennast sirutama ja maailma teise pilguga vaatama. Kes õppetunnist valepidi aru sai, see muutub maailmapäästjaks ja tema ülakõhu haigustele lisandub veel mao haigestumine.
Kes tahab rinnaga teed murda, et tõestada, et ta on keegi, selle rind haigestub. Meestel rohkem see, mis rinna sees asub, naistel rohkem see, mis rinna peal asub.
Kes tahaks oma peaga ehk mõistuse jõul kuhugi kõrgele ja kaugele trügida, selle pea või aju haigestuvad. Trügimiseks on alati vaja jõudu.
Mida suurem on mineraalide ja vitamiinide puudus, seda raskem on inimesel olla inimene. See tähendab, et kõige peenemad inimesele omased funktsioonid - tajumisvõime ja mõtlemisvõime - hakkavad häiruma ja inimene haarab jälle toidu järele. Pärast söömist tuntakse ennast jälle korraks inimesena. Täielikult välja veninud magu võib tekitada kõikvõimalikke talumatuid vaevusi kogu kõhu ulatuses. Endine liigsööja on sunnitud söögist loobuma kui hing armas on.
Kui sellises seisundis oma eksimuste peale mõtlema ei hakata, hoopis vannutakse oma tervist, sest see ei lase suuri plaane ellu viia, siis tekib kaskaadmagu, mis näeb välja nagu keskosas pooleksminemiseni väljavenitatud kott. Sellisesse seisu jõudnud magu räägib lootusetusest ja tuimast ükskõiksusest kõige suhtes, mis ei puuduta iseennast. Lühemalt öeldes on selline seisund ülim isekus ehk egoism. Passiivne egoism.
Kes tahab oma passiivsest egoismist lahti saada, see hakkab oksendama. Nii saab ta oma tülgastuse ehk hirmu homse päeva ees korraks vähemaks, aga kui ta on kõigele käega lööv minevikus elav inimene, siis ta vaevleb nii hingeliselt kui ka füüsiliselt edasi.
Kui inimene ei looda enam millelegi ega kellelegi, siis tema magu ei seedi ja ei saada enam toitu edasi. Elu nagu seisaks. Sellises olukorras inimene otsib mõistmist. Haletsemine võib talle vägagi meeldida, aga see ei lahenda probleemi. Mure jagamisest võib hetkeliselt kergem olla, pärast on selle võrra raskem. Kaastunne ja abi pakkumine toimivad mao tööd korrastavalt. Reibas "pole midagi, küll sa hakkama saad," suhtumine vihastab kannatajat. Ta tunneb, et tema häda ei usuta, et see keeratakse naljaks ja see solvab teda. Rääkimise asemel on sellist inimest parem sõnatult ja õrnalt enda rinnale suruda, silitades aeglaselt ja rahustavalt ta selga.
Hirm, et mind ei armastata, teeb inimese aktiivseks.
Hirm, et mind ei vajata - passiivseks.
Allavajunud magu ja atroofiline gastriit on passiivsuse haigused. Sellise passiivsuse, mille puhul inimene võib väliselt olla täiesti allaandev. Kui ta aga seesmiselt oma õnnetuks olemises nii kangekaelselt kindlakskujunenult oma vigu eitab, siis talle ei aita ükski jutt ega ravim. Nii nagu passiivsus võib kannapöörde teha, nii võib ka haigus risti vastupidiseks muutuda. See tähendab võib tekkida haavandiline gastriit.
Kes sunnib ennast hirmust üle olema, see sunnib ennast ka tööd alustama. Igal hommikul kordub üks ja sama, kuni tulemuseks on maohaavand. See võib nii jäädagi, aga nad võivad ka vahelduma hakata kui passiivsusest ülesärganud inimene pärast oma agressiivsusepuhangut ennast süüdlasena tunneb ja uuesti apaatiasse langeb. Normaalsest seedimisest ei ole kummagi äärmuse puhul juttugi. Nii võib maomahlade eritus kõikuda vastavalt nullist ehk täielikust puudumisest, kuni nii ägeda kontsentreeritud hapete eritumiseni, et mao limaskesta söövitus ehk maohaavand tekib mõne tunni jooksul.
Haavand hakkab veritsema kui inimene hakkab ennast sundima kellelegi kätte maksma. Kes teise verd laseb, selle magu ei veritse, sest tema halb voolab teise kehahaavast verena välja. Teise füüsiline haavand muutub tema hingehaavaks, mis süütundena nii kauaks hingele jääb kuni lunastatud saab. Aga kes hirmsat kättemaksu haudub, see võib hirmsa maoverejooksuga looja karja sattuda olgugi, et ta pole veel midagi teinud. Mõte ongi tegu. Kui teisele või teistele pole seda õppetundi tarvis, siis pole ka adressaati.
Hingeliseks löögiks kavandatud verejanuline julmus tuleb enda füüsilisele tasandile tagasi, et materiaalselt mõtlev inimene saaks aru, missugune jõud on mõttel. Sajatus: "Ma alles näitan neile, mis ma suudan!" võib mao verejooksu esile kutsuda isegi siis kui inimene tahab teistele kättemaksuks tõestada, et ta ei ole võimetu, nagu teised arvavad.
Hirmud blokeerivad normaalse elutegevuse ja tekitavad süütunded. Süütunded sunnivad midagi tegema, et süüdi mitte olla, et hing rahu saaks. Hirm süüdi olla piitsutab südant. Ehkki süda suunab inimest Inimese kombel tegutsema, see tähendab kõigepealt oma tegemiste üle aru pidama ja siis alles tegutsema, joostakse ikka kõigepealt tööle. Sest füüsiline töö rahustab kõige kiiremini. Nii saavad väikesed stressid alla surutud ja nad peavad suureks kasvama. Nii suureks, et tööst enam süda rahu ei saa - haige maoga inimese süda tööst rahu ju ei saa.
Ennast süüdi tundev inimene võib olla nii puhtsüdamlikult teiste arvamust õigeks pidav, et talle ei tule pähegi, et ta pole süüdi. Ta hindab ennast teiste järgi ise oma hirmudega teisi hindama provotseerides. Enamik süüdistajatest ehk hindajatest teeb seda alateadlikult, sest ei tea, et näeb teises iseennast. Väiksem osa süüdistab teadlikult, et oma pattu teise kaela ajada. Nii võtabki enda vigade puhtsüdamlik tunnistaja teiste süüdistused endasse. Seepärast jätke meelde, et tunne, et ma olen süüdi ja teadmine, et ma olen süüdi on kaks eri asja.
Tunne on vaja parandada vaimselt vabaks andmisega.
Teadmine on vaja parandada füüsiliselt korda tegemisega. Kui tunde vabaks annate, siis ei sega häbi oma tegu füüsiliselt parandada. Ka teised suhtuvad Teisse siis inimlikult.
Mao haigestumine näitab, et inimene peab ennast töötegemise koha pealt süüdlaseks. Et oma süüdi olemist lunastada, sunnib ennast midagi tegema ning mida rohkem sunnib, seda raskem on haigus. Elu täiuslikuks tegema pürgiv inimene tunnistab enda puudujääke ja tegemata tegemisi ning isegi kui ta rahulikult elu arendava inimese kombel teab ja tunneb, et kõike korraga pole võimalik, tabab teda teise kasuahne süüdistus nagu välk selgest taevast. Ka tema näeb teises ju iseennast. Sellist naiivset ehk puhtsüdamlikku usalduslikkust on algselt igas inimeses, seepärast saavad lapsed ja noored palju kannatada.
Ka vanemad inimesed, kes mingi väga südamelähedase töö leiavad, see on sama kui töös iseenda leiavad ja sellega õhinal tegelema hakkavad, ei märka enam ümberringi kasvavat kadedust kuni kadedus neile sisse sõidab. Uhkus, kadedus ja omakasupüüdlikkus käivad käsikäes. Nad näevad kõigis iseennast. Elasin sellise rataste alla jäämise hiljuti üle ja seepärast uurisin üksikasjalisemalt põhjusi, millega rünnaku endale tõmbasin. Mao märguanded ütlesid, et see ei ole pisiasi, millele käega lüüa ja lihtsalt andeks anda ilma probleemi olemust teadvustamata. Nii hakkasingi maoga seotud süütundeid uurima.
Uhkus omakasupüüdmatust ei tunnista ja mitte mingil juhul ei usu. Uhkus taandab tunded rahaks ja tema süüdistused toetuvad alati kadedusele. Isegi siis kui ta raha nime suhu ei võta. Vaimsete väärtuste taandamine maisteks arusaamadeks ehk lihtsamalt väljendades kõige rahasse arvestamine on kui kahuriga makku laskmine. Sellest stressist lugege veel järgmisest peatükist. Inimene, kes pihta on saanud, võib iga suutäie järgselt, mis ta makku jõuab, tunda rebivat valu. Äge gastriit annab endast niimoodi märku.
Gastriit on eriti raske kui inimene on olnud äärmuslikult endast andev. Sellised inimesed ei luba endale kunagi midagi enne kui nad on oma kohuse täitnud. Täpselt samuti ei anna ta magu seedemahlu välja enne kui ta oma süü on lunastanud olgugi, et inimene võib süüa rohkem kui varem sõi, et mitte nõrgaks jääda. Nõrk ei suuda oma süütust tõestada.
Süüta süüdlane, kes ennast oma süütust tõestama sunnib, saab alahappesusega seotud atroofilise gastriidi. Ta tahab haput, mis ta süütundeid tasakaalustavad. Hetkest kui ta ennast süüdistama hakkab, tekib liigne hapete eritus ja tekib liigsete hapete eritusega gastriit. Seega süütunnetega enda sundimine ja süüdistustega enda sundimine on kaks eri asja.
Hapu tahtmine võib olla nii suur, et inimene joob ükskõik missugust hapet. Tean inimesi, kes on aastaid äädikhappe lahust ja äädikaga marineeeritud aedviljade vedelikku juues oma mao limaskesta täielikult hävitanud. Mao happesuse tõstmiseks on vaja kasutada neutraalset hapet. Selleks on sidrunimahl, mida on hea hommikul tõustes veega lahjendatult vähemalt pool tundi enne sööki juua. Teie seedimine paraneb märgatavalt. Maitsev apelsinimahl võib aga risti vastupidi toimida.
Suus toimub toiduainete tükeldamine ja sulatamine.
Maos toimub toiduainete toitaineteks lõhustamine.
Kui inimene on iseendaga rahul, siis maohappeid eritub just täpselt niipalju kui toidu seedimiseks on tarvis. Aga kui hirm süüdi olla on nii alla surutud, et sellest on saanud teadmine, et ma olen süüdi, siis maomahla ehk maohapet eritub vastavalt rohkem. Teadmine, et ma olen süüdi, on juba iseenese süüdistamine.
Hapu on süütunnete ja hape on süüdistamiste energia kui mäletate. Nii korvab isegi mao tegevus süütundeid, sest töö on töö. Kui tegevust napib, see tähendab, et toitu üleliia ei anta, siis magu hakkab iseennast närima. Täpselt samuti kui inimene, kes töö puudusel hakkab iseenda hinge enesesüüdistamistega närima ja samade tunnetega ennast ükskõik mida mittevajalikku tegema sundima. Liigne maohape on liigne süütunne, mis iseenesest on julmus iseenda vastu, mis tekitab maohaavandi. Julmus tekitab alati haava.
Süütunne kasvab süüdistuseks. Süüdistamine ongi viha. Haiged inimesed armastavad sageli haput jooki, sest nii toidetakse ehk vähendatakse alateadlikult iseenese süütundeid. Nii suurendatakse süüdistamise energiata. Mida raskem on haigus, seda enam tuleb haput vältida. Näiteks vähihaigele ei tohi anda isegi valmimata banaani, õuntest, marjadest ja tsitrusviljadest rääkimata. Vähihaigele on vaja loomsete valkude ja rasvadeta maitselt leebeid vähese vürtsiga juurviljatoite. Sama kehtib tegelikult kõigi haiguste puhul. Kõik see hea, mis haigeks jäänule kokku tassitakse, on vaid tassijate süütunnete vähendamise üritus.
Üks vaevleb maomahlade rohkuse, teine nende vähesuse käes. Mida see tähendab? On kahte sorti inimesi: ühed võtavad süü omaks ja teised ei võta. Esimesed ei ole veel süütunnete kuhjumise käes piisavalt kannatanud, seepärast võtavad nad sageli isegi selle süü omaks, mida nad pole teinud. Nii muututakse süüta süüdlaseks ja hakatakse ennast süüdistama, miks ma seda tegin.
Varem või hiljem muutub iga süütunne süüdistamiseks. Algul enda süüdistamiseks, millest tekib maohaavand kui julm iseenda kohtlemine. Hiljem tekib teiste süüdistamine, mis tekitab teistele haavad. Kellele hingehaavad, kellele ihuhaavad. Olete võibolla kuulnud kuidas üks lubab vihahoos teise elu hapuks teha ja teeb ka. Mille muuga kui süüdistamisega ta teise süütundeid provotseerida saaks? Ikka vastavalt sellele, mida haavade saaja ära teenis. Olgu provokaatoriga kuidas on, aga haavade lööjal on maohappeid kindlasti rohkem kui vaja, et tal oleks tegevus, mis mõtted provokaatorilt iseendale tõmbab.
Need, kes süüd omaks ei võta, võivad olla süüdistuste nii palju kannatanud, et on muutunud alahappesuse käes kannatajateks. Süüdistamine tekitab eneseõigustamise, mis on tsiviliseeritud inimese kõige tavalisem enesekaitse. Süü sõnaline eitamine on lastele ja aus olla tahtjatele omane. Pidev hirm, et jälle hakatakse süüdistama, tekitab vaoshoitud eneseõigustamise.
Selgitamine, põhjendamine, tõestamine, loogika ja teadmised tulevad eneseõigustamisele appi ja mida sagedamini eesmärk saavutatakse, seda enam kinnistub teadmine, et mul on õigus. Ehk mida enam inimene vaidlustes peale jääb, seda ohtlikum temale. Niimoodi tekib märkamatult enesekindlus, mida peetakse seda suuremaks plussiks, mida raudsem ta on. Aga kuidas on tegelikult?
Enesekindla inimese mõte keerleb pidevalt oma tööde ja tegemiste ümber mõeldes vigade otsijatele ja nende võimalikele süüdistustele, et ennast kuidagi kaitsta. Enesekindlus on iseenda kindlustamine, kindluseks muutmine. Teate küll, miks vanasti kindluseid ehitati. Nüüd enam ei ehitata, sest on kogetud, et see enam ei aita. Kui Te ikka endale kindlust ehitate, siis peate hakkama paratamatult enda mõtet ja tegu õigustama, ise keskpaigast hirmu pärast õõnes.
Enesekindel inimene peab ennast tugevaks ja tugeva teadmised on peaaegu alati raudselt kindlad. Kui ta eksib, siis ta õigustab ilmeksimatu kindlusega ära, et teised on süüdi. Eneseõigustus tekitab mao alahappesuse. Atroofiline gastriit, mille puhul maohappeid hinnatakse nulliks ja mille puhul on vitamiin B12 puudusest tekkinud kehvveresus on ilmeksimatu enesekindla inimese tunnus.
Raud annab verele tugevuse.
Vere kehvus on liigse tugevuse tulemus.
B12 vitamiin on enesekaitse energiaga.
Ennast kaitseb see, kes ennast süüdlaseks peab.
Süüdlaseks peab ennast see, kes hirmudega elab.
Hirmudega elamine on tema peamine viga, mis vallandab riburada kõik ülejäänud vead.
Eneselegi märkamata on see inimene lakanud olemast andja. kuna päris andmata elada pole võimalik, siis ta annab ära selle, mis on kehvem, rääkides selle võibolla iseendalegi heaks. Arusaamale vastavalt tekib tal kehvveresus. Kehvveresuse eelhoiataja on naha, eriti näonaha kahvatus, mis võib aastaid kesta enne kui aneemia tekib.
Kui laps on kahvatu jumega või on tal kasvõi üks kord diagnoositud kehvveresust, siis vanematel oleks hädasti vaja vabastada oma enesekindlust. Ja teemast ette rutates rõhutan, et eriti tähtis on vabastada enesekindlat armukadedust, sest see tekitab kõige raskemaid verehaigusi.
Kui Teil on söögijärgne vaev ülakõhus, puhitustunne, röhitised, toidu maos seiskumise ja edasi mittepääsemise tunne, ülakõhu nähtav punnisolek, vaev südames, siis vabastage oma hirm süüdi olla, eneseõigustus, ilmeksimatus, enesekindlus. Süütunded on armastusega seotud südame stress ja tegemistega seotud mao stress. Hirm süüdi olla on südame rütmihäirete tekitaja, seepärast võib süda pärast korralikku kõhutäit sama korralikult streikima hakata. Kui inimesel on kindel arusaam, et korralikku kõhutäit väärib ainult suure töö tegija, siis ta peab oma südamelt korraliku keretäie saama.
Kui vaidlete vastu, et teate, et Te pole ilmeksimatu ja et ilmeksimatuid üleüldse ei ole, siis on Teie teadmistest vähe kasu. Vabastage oma teadmisi ja Te tunnete, kuidas magu hakkab seedima. See tähendab, et Teie enesekindlus oli nii suureks kasvanud, et ei lasknud enam elust aru saada. Teadmised segasid arusaamisi. See on sama, nagu teatakse ja saadakse aru, mis on toit või toiduained, aga ei teata, mis on toitained. Kui teataksegi, siis ei saada aru, mis ja mille jaoks on valgud, rasvad ja süsivesikud.
Üks sageli esinev enesekindluse näitaja ja erakordselt raske stress on teadmine, et kui mina ei tee, siis ei tee keegi. Selle stressi peaks kuldtähtedega seinale maalima, sest iga tänapäeva inimene, kes on midagi teinud või kuhugi jõudnud, arvab nii. Mida suurem on hirm, seda paindumatum on see kindlakskujunenud arusaam, sõltumata arengutasandist. See tähendab, et nii võib mõelda nii füüsilise kui ka vaimse töö tegija. Selline arusaam tekitab raua raskusega võrreldavaid vaimseid või füüsilisi haigusi, mis teevad inimesega seda, mida tehakse rauaga, et teda kõveraks painutada.
Seda stressi mõeldakse või öeldakse välja kindlalt ja veendunult, enesestmõistetavusega, kiitvalt, närviliselt, solvunult, väsinult, kibestunult, orjalikult, tagamõttega, kurvalt, ennast haletsedes, metsiku raevuga, väljapressivalt, õelalt, enda või teiste üle irvitades, väljakutsuvalt, provokatsiooniliselt, enda tühisust rõhutavalt, murelikult, salvavalt, oma rumalust nöökivalt, petliku tagasihoidlikkusega, ülekohtu all kannatava inimese moel jne.
Iga nimetatud stress annab põhistressile mingi energeetilise nüansi lisaks. Nad materialiseeruvad mao haiguseks, mis omakorda teeb haigemaks kogu keha. Kui alguses tegi hing keha haigeks, siis pärast teeb keha hinge haigemaks ja sama ring ainult uuel madalamal ja raskemal tasandil kordub uuesti ja uuesti kuni keha hävineb. Mida kindlam on inimene, et temale tehakse liiga, seda haigem ta on. Ta klammerdumine teadmisse peab talle haiget tegema.
Iga absoluutselt kindel teadmine on kurjast. Sest ta on lakanud arenemast edasi. Milleks edasi mõelda kui ma tean, et see asi on kindlalt nii ja mitte teisiti! Mul on ju palju muid tähtsaid tegemisi. See tähendab, et iga jäik arusaam on allasurutud hirmude summa. Selle taga on varjul viha ja mida kauem ta vaikselt on sunnitud istuma, seda rohkem muutub ta kurjuseks. Teadmise süvendamise asemel tekkis teadmise hävitamine. See peaks viima kas käesolevas või järgmises elus kahtleva mõtteni, et kõik vist polnud nii, nagu mina teadsin.
Välise hindamise alusel on inetule hirmude allasurutuse energiale pandud ilus nimi – enesekindlus. Enesekindel inimene ei kahtle midagi ja peab ennast ilmeksimatuks. Kui ta absolutiseerib materiaalsust, siis ta tormab toidulauast juba viimaste suutäite juurest tööle, sest ta teab kindlalt, et kui tema ei tee, siis ei tee keegi.
Esialgu enesekiitusena toimiv stress kuhjub teiste laitmiseks. Rõõm oma jooksmistest muutub kurbuseks, et keegi ei aita. Ja tõesti ei aita. Kui Teie perekonnas, koolis või töökollektiivis keegi pidevalt kõike ise teha tahab ja aina leierdab, et kui tema ei tee, siis keegi ei tee, siis kartes seda juttu hakkate varsti teda vihkama ja kasvõi protestiks jätate isegi selle tegemata, mis väga vaja on. Inimene, kes teiste tööde tegemise enda peale võtab, jätab paratamatult enda tähtsad tööd tegemata. Kollektiivi huvides peate Teie selle töö ära tegema ja mõtlete varsti täpselt samamoodi kui tema.
Tuletage oma lapsepõlvekodu meelde ja Te saate aru, kust teil selline stresse pärit on. Kui minu magu poleks hakanud endast märku andma, siis ma oleksin muude enda meelest tähtsate asjadega edasi tegelnud. Ma ju ei käi ja ei pasunda, et mina pean teiste tööd ära tegema. Ma vastupidi olen hakanud sellise asja vastu üha rohkem protestima, kuna minu emal on see olnud igapäevane jutt ja tema enesehaletsuse õhutaja. Tuletan meelde, et kui laps lubab endale, et ma ei ole mitte kunagi niisugune nagu mu ema, siis ta on oma ema vastava stressi täielikult alla surunud. Kõik võivad öelda, et ta nagu polekski oma ema laps.
Tegelikult on stress niikaua alla surutud, kuni kasvab ülepiiriliseks. Olles väliselt emaga risti vastupidine kardab ta ema ja emasarnaselt käituvate inimeste vastavaid väljaelamisi. Oma hirmuga provotseerib neid ja kogub teistest väljapaiskunud energiat pidevalt endasse ning see muutub tema omaks kuni ühel päeval on mõõt täis ja inimene plahvatab. Nii muutuski ta põhimõtteliselt samasuguseks kui ema, aga vastavalt arengutasandi erinevusele toimub stressi väljaelamine kas siis teistele, nagu ema tegi, või iseendasse, nagu intelligentsus käsib.
Täpselt samuti pahupidi õpetab meid isa arvamine, et mina pean kõike tegema, sest teised keegi ei tee. Ümbritsev keskkond lisab veel igaüks oma osa juurde. Et kõigest sellest pääseda, sunnib inimene end ennast arendama, jõuab kasvõi imevähe kõrgemale arenguastmele ja avastab, et keegi ei oska seda, mida mina oskan. Alateadlik teadmine, et ainult üheskoos minnes võib saavutada üleüldist kõrgemat tasandit, tekitabki tahtmise, et kõik kaasa tuleksid.
Kuna igaüks kõnnib oma vaimupimeduses nina maas iseennast otsides oma arengurada, siis ta teise antud valgust ei näe ja seda iseenda leidmiseks vastu võtta ei oska, siis hakkabki hirmunud valgusepakkuja, kes kardab, et tema valgust pole vaja, seda teistele peale suruma. Vähe või palju, see on iseasi. Teadmine, et mina pean tegema, sest keegi ei tee, suureneb.
Nii nagu kõik stressid on ka see stress igas inimeses. Pole mõtet süüdistada teisi, sest teistes näeme me iseennast. Mida parem ma olla tahan, seda suurem see stress minus on. Selle halva asja hea pool on selles, et suur stress võimaldab mul suure astme oma arengutrepil edasi astuda kui ma just enne ära ei sure. See tähendab, et kes ülemäära palju endasse ja enda kanda võtab, see ei suuda astet lõpuni astuda ja peab järgmises elus uuesti üritama. Ühe stressi äraõppimise trepil oskame ja suudame selle sammu astuda, teise stressi trepil ei suuda, kolmanda stressi trepil võibolla ei proovigi, aga neljanda stressi trepil teeme mitu astet. Igaüks omamoodi.
Niisiis, mida rohkem inimene tahab, seda rohkem ta näeb, et kui ta enesealgatust üles ei näita, siis seda rohkem jääb kõik tegemata ja oma eesmärke ta ei saavuta. Tahtmine hea inimene olla sunnib eeskuju näitama ja ise alustama. Nii võtabki inimene ise omale kohustustekoorma turjale, ise nõuab enda käest ja kui ise ei jõua sellega hakkama saada, siis hakkab protestima, et kui mina ei tee, siis jääbki tegemata. Tegelikult ei jääks ükski asi tegemata, nagu ei jää ka siis kui üks inimene siit ilmast ära lahkub. Tahtmine kõike kiiremini ja kergema vaevaga saada tekitab mõtte teiste kaudu saada. Kuni tahtmine hea inimene olla on suurem kui tahtmine teisi ära kasutada, ei saa see inimene ei öö ega päevarahu. Ta on nagu iseenda kubjas, kelle enesesundimise eesmärk saada muutub üha enam tahtmiseks teisi oma tööka eeskujuga kaasa haarata.
Varjatud saamahimu peletab teised eemale. Nii peletavad töökad vanemad teineteist ja oma lapsed eemale sellest, mida kõik vajavad ja mille jaoks nad siia ilma tulid. Keegi ei ole ei enda ega teistega rahul. Nii pagetakse ühisettevõtmistest koolis, kus töö eest ei maksta ja kollektiivis, kus töö eest makstakse. See, kelle eest pagetakse, raevutseb, et tema peab kõike tegema ja teised ei tee midagi. Ta tunnetab oma võimetust midagi suurt ära teha ja ei mõista, et pagetakse mitte tema vaid tema saamahimu eest. Enesesundimise eesmärk on saada armastust, lugupeetust, au, esiletõstmist, kiitust, rikkust, kuulsust, tähtsust. Kes seda ikka teeb kui ise ei tee.
Võtame selle stressi kõige lihtsama näite: naine on loodud pere toitjaks. Ta keedab süüa. Mida kindlam ta on, et kui tema süüa ei tee, siis keegi ei tee, seda kindlam on, et kui teda kodus ei ole, siis mees ja lapsed söövad võileibu. Järelikult naisel oligi õigus. Kui õigus platsis on, siis ei hakka keegi edasi mõtlemagi. Stress juhib ema ja ema läbi kogu perekonda ning tütred võibolla ei huvitugi kokakunstist. Sest kui nemad süüa teeksid, siis ema ei saaks ju leierdada, et keegi peale tema ei tee midagi. Mõni noor naine on kurtnud kui raske tal abielludes oli. Ta oli ema eest salaja või kui ema ei olnud kodus, süüa teha saanud. Muul ajal tõrjus ema tütred pliidi juurest eemale, sest keegi ei tee nii hästi kui tema. Tütre tehtud toidul oli kindlasti mingi viga küljes või ei kõlvanud üldse süüa, kuigi teised sõid ja kiitsid.
Või teine näide: mees on loodud ehitama. Isa, kes arvab, et kui tema ei tee, siis keegi ei tee, võib oma väikest poega kiusata narrimisega, et see midagi ei oska, aga oma tööriistu ka lapsele ei luba. Hirm, et laps kaotab või lõhub tööriista ära, põhjustabki seda, mida isa kartis. Süüdi on laps. Isa võib seda süüd lapsele eluaeg nina peale visata ja lapse töö juurest eemale peletada. aga teistele räägib, et kui mina ei tee, siis kukub või elamine kokku, aga keegi kätt külge ei pane. Nii võivad ülitöökate vanemate lapsed olla saamatud ja laisad elupõletajad, kellele ei olegi kohta elus.
Stressideta inimene on lihtsalt inimene, kes tunneb, et ta oskab ühte asja kõikidest teistest paremini, aga ta ei pea ennast sellepärast teistest paremaks. Ta on õnnelik, et tal on võimalik teada seda, mida teised ei oska ja arendada oma oskust töökogemuste abil veelgi. Ta on õnnelik, et tal on, mida teistele anda. Teda ei häiri, et keegi tema erilisusest aru ei saa, sest temas on äratundmine, et inimese erilisus seisnebki selles, et ta oskab midagi kõikidest teistest paremini. Ta ei oota, et teised tema oskuste vastu huvi tundma hakkaksid ja tema juurde õppima kokku jookseksid, sest temas on äratundmine, et tullakse siis kui ollakse selle oskuse vajamiseks küpsed. Selline inimene tõmbab ligi omasugust. Nii annab kumbki oma panuse ühisüritusse ja kokku on täiuslik tulemus.
Kas Te tunnete mõnda sellist inimest? Küllap teate mõnda, aga kui teda tundma õpite, siis saate aru, et eksisite. Kui minu sõber magu poleks näinud, et mul on vaja seda probleemi tundma õppida, siis ta poleks mind õpetama hakanud. Ma poleks hakanud vabastama teadmist, et kui mina ei tee, siis teised keegi ei tee.
NÄIDE ELUST.
Lasin seda stressi kui vangi vabaks ja vaatlesin tema olekut ja minekut. Jälgisin ta käitumist, mis hakkas mitte niivõrd nähtavalt kuivõrd tuntavalt muutuma, mida kaugemale ta läks. Nagu teist inimest kõrvalt vaadates võib käitumisest teise meeleolu välja lugeda, nii võib ka stressi kui keha käitumine sõnadetagi selge olla. Alguses oli ta nagu rahulik inimene, kes leplikult teeb seda, mida teab, et teised ei oska ja sellepärast ei tee.
Ta oli raske ja kurvameelne, et tal pole mõttekaaslasi, kellega koos probleeme jagada. Ta õigustas teisi sellega, et nad ei oska. Kuidas nad saavad teha kui nad ei oska. Lasin teda vabamaks ja järsku oli minus äratundmine, et just selline olen ma olnud. Tavapäraselt hinnates rahulik, teisi arvestav hea inimene, kuigi liiga raske ja kurvameelne. Raskus ja kurbus on ju üks ja seesama.
Vaatasin uuesti oma teadmist, et kui mina ei tee, siis ei tee keegi kui vangi vangikongis. Temas oli mingi rahutus, otsimine, mis sundis kuhugi jooksma või põgenema. Selle vältimiseks oli ta, ise nuttes, endale olemasoleva vangikongi sisse ehitanud roostevabast terasest igavese loomapuuri. Lasin oma vangi mõlemast vanglast välja ja sain aru, et see esialgne vangla on alateadvuse tasandi hirm. Selles olles muutub inimene tasapisi loomaks ja kui loom olla ei taha, siis ehitab endale teadlikult puuri, mille nimi on Tahtmine Olla Hea Inimene. Pange tähele, ma vabastasin ju teadmist, et kui mina ei tee, siis ei tee keegi ja kuhu see jõudis. Tõsi, kui mina ise ennast oma hirmude ja tahtmiste vangi ei pane, siis ei tee seda keegi. Ei vaimselt, ega füüsiliselt.
Vaatasin teda uuesti. Keegi kauplemise tahtmisega vang, kes kui ma ta vabadusse lubasin, hakkas minekus kahtlema. Sain aru, et ta kardab minna. Miks ta kardab? Ta kardab, et kui ta ära läheb, siis ta ei saagi enam tähtsalt öelda, et kui mina ei tee, siis keegi ei tee. Olin üllatunud, et minus on nii suur tahtmine tähtis olla, see on ju tahtmine millegi üle uhke olla. See on varjatud alaväärsuskompleks, kõlbmatuse tunne. Rääkisin oma stressile sellegi probleemi lahti ja ta hakkas minema. Küll see minek oli vastu tahtmist ja aeglane, aga mida kaugemale ta läks, seda kergemalt ta liikus. Mu hingelt oleks nagu midagi rasket ja ligast kadunud. Kui õhtul ennast pesin, siis avastasin üllatusega, et ülakõhu kuiv ja kare nahk oli muutunud siidjaks.
Ma lasin seda stressi palju kordi vabaks. Selleks kulus päevi, sest iseenda tarbeks olevaid vabu hetki on alati liiga vähe, aga ma lubasin neid endale. Iga teine pilt tekitas tõdemuse: "Ikka veel! Ma olen sind ju palju kordi vabastanud, aga nüüd sa ilmud sellise väikese nüansiga!" Umbes iga kümnes pilt üllatas või jahmatas, aga õpetas, sest ma polnud esilekerkiva stressi olemuse uurimiseni veel jõudnud. Magu ja seedetrakt tervenisti reageerisid vahelduva eduga kõikvõimalike heade või halbade äratundmistega kaasa, kuni ühel päeval tundsin sama, mida minu seest vabadusse kõndiv vang: ma olen õnnelik, et mul on võimalus osata teistest inimestest paremini stresside keelt.
Ma ei pea endale enam ütlema, et mul ei ole õigust teisi inimesi, ükskõik mida nad teevad, tarkadeks või rumalateks, headeks või halbadeks hinnata. Tähendab, et hea inimene minu sees ei pea halba inimest minu sees korrale kutsuma. Teadmine ja tunne, et ma olen õnnelik, et mul on võimalik teha oma tööd, välistab teadmise, et mina pean, sest teised ei tee, ei oska, ei suuda, ei vaevu, ei taha, ei taipa, ei mäleta, ei viitsi jne.
Selle stressiga edasi suhtlemine on minu jaoks nüüd eluliselt tähtis suhtlemine. Tegeldes kasvõi ainult selle ühe stressiga ja tema vabastamisega, vabanevad tasapisi ka kõik teised stressid, sest iga stress haakub, põimub, moodustab elumustreid teiste stressidega. Kui kehas mingi koht enda olemasolust märku andis, siis tema teab, et praegu on see keskne probleem ja ta ütleb: "Kallis inimene, alusta siit oma inimesena arenemise õppetundi."
Magu on inimese üksinduse ehk ego-keskne organ. See tähendab, temasse koguneb kõik, mis on temaga kui isikuga seotud ja see ei saa kuhugi kaduda enne kui probleem ei ole lahenenud. Isik ja isiksus on ühe terviku otsad. Mõelge, mis need kaks mõistet Teie jaoks tähendavad.
Kõhunääre on üksolemise oskuse ehk isiksuse organ. Kui inimese kui isikuga on kõik korras, siis ta magu on terve, aga kui inimese kui isiksusega on kõik korras, siis ta kõhunääre on terve. Mõlemal juhul on ülejäänud organism samuti terve. Teisiti öeldes: materiaalne elu algab pisiasjadest ja kui nendega on kõik korras, siis ka suured asjad on korras. Kes kardab pisikene olla, see takerdub pisiasjadesse olgugi, et tahab suur olla.
Magu ja kõhunääre on materiaalsed organid.
Suures ehk elulises mõttes pisiasjade tegija on magu ja suurte asjade tegija on kõhunääre. Väikeses ehk seedimise mõttes on magu suurte asjade tegija ja kõhunääre kõige pisemate asjade tegija.
Elulises mõttes saab ilma maota elada, aga seedimise mõttes on ilma maota väga raske elada, sest seedimata ei saa elada. Ükskõik kui head tööd hambad ja keel toidu seedimise ettevalmistamiseks teevad, eemaldatud maoga inimene peab alati teisi arvestama. Seepärast on väga tähtis vabastada teadmine, et kui mina ei tee, siis keegi ei tee. Vastasel juhul on oht sattuda olukorda, kus kõik peavad minu heaks tegema, sest minul pole endal midagi võimalik teha.
Lühidalt võiks öelda, et kui inimene arvab, et tal pole olulist ilu, tarkust ega rikkust, siis ta hakkab oma väärtust töötegemisega tõestama. Kui see tal alguses õnnestub, siis ta vajutab juba gaasi põhja ja hakkab elus tööga edasi trügima. Maol pole muud võimalust kui haigeks jääda. Täiskõhutunne ja punnitav ülakõht on esimesed märgid, et maoga on midagi korrast ära.
Hirm lisab kiirust ja süütunne lisab koormust ükskõik missugusest keha funktsioonist või ainevahetuse lõigust juttu on. Hirm teeb ainevahetuse kiireks ja keha kõhnaks, süütunne teeb vastupidi. Ta on kui raske koorem, mis liigub aina aeglasemalt ja vajub pinnase sisse. Süütunne on kui pinnas, millel inimene kui taim kasvab.
Paksu inimeset, eriti last ei tohiks üldse süüdistada ega hinnata, sest ta süütunded kasvavad sellega veel suuremaks. Ta muutub veel paksemaks, aga kuna süütunne provotseerib süüdistamist, siis seda just tehaksegi. Kõhna inimest ei tohiks hirmutada, sest hirmu suurenemine süvendab kõhnumist, aga kuna ka tema provotseerib oma hirmuga hirmutamist, siis seda tehakse.
Üks jookseb hirmudest ajendatuna ise kõike tegema, sest arvab, et teised nagunii ei tee, teine veab süütunnete pärast järjest kasvavat koormat ja arvab samuti, et kui mina ei tee, siis keegi ei tee. Hirm hakkab perutama ja teisi süüdistama kui enam kiiremini joosta ei jaksa. Süütunne võib iseendast kõike välja väänates kokku vajuda ja ikka vaikida, sest kardab süüdistamist. Tema meelekibedus jääb temasse ja teeb varjatult oma hävitustööd. Seepärast on paksud inimesed salaja areneva maovähi suhtes rohkem ohustatud kui kõhnad inimesed.
Maost algab toiduainete toitaineteks lõhustamine, mis jätkub igas järgnevas seedetrakti lõigus. Iga lõik, andes oma seedemahla, mis võimaldab teatud ainel toidust vabaneda, võtab selle aine kehasse. Mahuained liiguvad nagu konveier edasi ja tõmbavad samal ajal enda poole seda, mida keha enam ei vaja.
Normaalne seedimine lõhustab toitu.
Ebanormaalne seedimine purustab toitu.
Hirmuga enda sundimine paiskab makku liiga palju happeid. Aga kui hirmunud inimene veel vihastab ka , siis paiskuvad välja liiga kontsentreeritud happed, mis kõrvetavad toidu ära. Kõrvetised annavad sellisest olukorrast märku. Nii nagu ahjust võetud kõrbenud koogist ei saa enam osasid eraldada, ei saa ka seedekulgla iga järgmine lõik seda, mida keha vajab. Nii nagu ülekõrbenud toit on kantserogeenne, nii on seda ka ja ülihappelise mao toodang. Ülekõrbenud koogi viskame hoolimatult solgiämbrisse, aga ülekõrbenud maosisu viskame sooltesse.
Kelles on hoolimatus teiste ja tuleviku suhtes, selle sooltrakt kannatab. Süütunnetega enda sundimine koormat laiali anda ei raatsi. Täpselt samuti käitub ka toit kui koorem, mis maohapete vähesuse või puudumise tõttu roiskumisega purustatakse ja mis kõigepealt magu kahjustades saastana kehasse settib. Protsess on seda varjatum, mida enam paks inimene oma probleeme varjata tahab ja mida rohkem ta oma rõõmsa näoga isegi iseennast ära petab. Teadmine, et mul on kõik hästi, võrdub surmaga.
Kes ennast hirmuga süüdi olla sunnib, sellel võib kogu seedetrakt maost pärasooleni haige olla nii, et mitte keegi ei saa aru, mis viga on. Kord on hirm süütunnetest suurem, kord on süütunded hirmust suuremad ja kord on protest ühe või teise olukorra vastu.
Seedetrakti kogunevad stressid tekitavad iivelduse, mille peale öeldakse, et mu süda on paha. Süda võib pikka aega paha olla, aga välja ei tule midagi kui inimene ei saa aru, et ta hoiab oma armastust oma tegemiste vastu vangis. Armastusel on niisugustes hirmudes paha olla. Vabastage oma armastus, siis ei ole tal kunagi paha. Siis suhtute armastusega nii enda kui ka teiste töösse ja ettevõtmistesse ja ei kiirusta tegema kui teha pole tarvis. Vaatate rahulikult lähedase inimese sipelgana siblimist ja tunnete ära, et tal on seda praegu tarvis ja et minul pole vaja tõtata seda tema eest tegema.
Iiveldus võib tekkida ka pahaks läinud toiduaine söömisest, sest sarnane tõmbab sarnast. Inimene, kes on pahaks läinud, sööb pahaks läinud toitu tundmata, et see oli pahaks läinud. Kes ei tunne iseennast, see ei tunne ka teist, olgu see teine või toit. Toit läheb pahaks kui teda on halvasti ehk vajadustele mittevajalikult hoitud. Inimene läheb täpselt samal põhjusel pahaks. Kes on teda halvasti hoidnud? Eks kõigepealt ta ise juba eelmises elus, siis vanemate poolt ja edasi jälle ise oma pahade mõtetega. Iiveldus annab märku, et praegu on just paras aeg vigasid parandama hakata.
Iiveldushoogude kohta öeldakse ka, et mul kakub ehk kisub üles. Oksendamine ja iivedushood on alti seotud diafragmaga, mille kramplikud üleskiskumised vaakuumpumba põhimõttel magu ebaloomulikus suunas tühjendada aitavad. Selle põhjuseks on tahtmine ebaõiglusest ja ülekohtust lahti saada. Kes ennast tühjaks oksendab, see saigi korraks lahti.
Kes kardab, et ülekohtust niisama lihtsalt lahti ei saa, aga tahaks, selle võivad iiveldushood ära vaevata, aga hirm nöörib söögitou kinni ja midagi välja ei tule. Kui inimene arvab, et tema ettevõtmistest ei tule ei nii ega teisiti midagi välja, sellel on seedetrakti sattunu sinna nagu naelutatud ja ei eest otsast ega tagant otsast ei tule midagi välja. Hirm, et midagi ei tule välja kontsentreerus materiaalseks tõestuseks, et midagi ei tule välja.
Usaldage ennast, aga ärge olge endale kunagi kindel, siis ei pea te oma sõnu sööma ega teguviisi kahetsema. Eneseusk laseb inimest väärikaks jääda ja ei lase anda lubadusi, mille teostus ei sõltu enesest. Endasse uskuv inimene tunneb, et kunagi tuleb õnn ja ta liigub selle poole.
Enesekindel inimene seab endale lõpliku eesmärgi, klammerdub sellesse ja annab selle eest kasvõi elu. Niikaua kuni varanduse eest elu andmine ainult jutuks on, oleks kõik nagu korras, aga kui surm suu ääres on, siis annaks kasvõi kogu varanduse ära, et ellu jääda. Ainult need, kes enesekindlalt teiste süüdistamise pärast talumatud hingepiinad on saanud, tahaksid surra, et vaevast lahti saada, aga kahte head korraga ei saa. Need kaks head on surm ja vaevast lahti saamine.
Kõik, mida inimene teeb, seda teeb ta vaimses mõttes ainult endale, aga maises mõttes nii endale kui ka teistele. Ori võib maises mõttes teha kõike ainult teistele, aga vaimses mõttes teeb ta ikka vaid endale. Inimene, kes arvab, et ta peab sellepärast tegema, et keegi teine ei tee, on ennast ise orjaks teinud. Sundimine tekitab protesti. Teiste sundimise all kannataja protestib vaikselt või valjult endast välja ja sellest sünnib vägivald. Enda sundimise all kannataja protestib enda sisse, aga seda vägivallaks ei nimetata.
Tööle järgneb alati tulemus. Soovitud tulemuse au ja kuulsus kuulub alati eestvedajale ning mida suuremad nad on, seda rohkem jäävad varju töö teostajad. Aga kui soovitud tulemust ei saadud, siis tõstetakse esile süüdlased. Mõlemal juhul on põhjust öelda: "Kui mina ei tee, siis keegi ei tee!" ainult ütlemise tagamõte on erinev. Sellest tuleneb järeldus, et ta tegi õigesti. Kui ta ise nii mõtleb, siis ta enesekindlus suureneb. Kui teised mõtlevad samuti, siis ka nende kindel teadmine, et nii on ainuõige, suureneb. See sunnib ennast veelgi sundima ja inimesele hakkab tunduma, et ta ei tee seda ainult enda jaoks vaid ka teiste jaoks. Varem või hiljem saab jõud otsa ja tekib protest: miks mina pean tegema! Sellest hetkest saavad alguse mao haigused.
Teadmisega, et kui mina ei tee, siis ei tee keegi, käib lahutamatult kaasas usaldamatus. Usaldamatus on enesekaitse - stress, mis paneb inimese teiste eest lukku. Usaldamatus tegemistes on maolukuti stress, mis tekitab maolukuti spasmi, krambi kuni täieliku sulgumiseni välja. Näiteks kui rase naine ei usu kedagi ega midagi, siis ta lapsel võib olla niisugune maolukuti, et isegi veetilk ei pääse läbi ja lapse elu päästmiseks on vaja teha kohe operatsioon.
Jahe viisakus, osavõtmatu nõuanne, reserveeritud delikaatsus - see kõik on ennast kaitsev usaldamatus. Usaldamatus on hirm usaldada. Mida inimene kardab, seda tõmbab ta endale ligi. Hirmuga usaldada tõmbate ligi neid, keda poleks vaja ja nad kasutavad Teie usaldust kurjasti ära. Kes lihtsalt räägib edasi, kes paneb omalt poolt midagi juurde, kes keerab öeldu täiesti vastupidiseks, kes kasutab saadud teadmist omakasuks ära, kes reedab. Jne. Igal juhul kui Te kedagi usaldada tahate, siis hiljem kahetsete ja varem või hiljem lipsab peast esimest korda läbi teadmine, et kedagi ei saa usaldada. Usaldada on vaja. Kui usute, siis usaldate, aga niikaua kuni hirmud Teid valitsevad, Te ainult tahate uskuda ja usaldada.
Usaldada tahaks, sest inimene ei ela maailmas üksinda. Tahaks jagada oma rõõme ja muresid ja kui muret ei taheta kuulda, siis jagaks rõõmegi. Aga nagu jagate, nii taipate, et olete provotseerinud kellegi kadedust. Olete õnnetu, sest Teil pole midagi, mille üle kadetseda, aga ikka kadetsetakse. Miks nii? Sest Te tahate olla siiralt aus. Tahate, oskamata mõista, kas seda on vaja, kas praegu on vaja, kas selles seltskonnas on vaja?
Tahtmine olla aus tekitab avameelitsemise. Avali meeled = avameelsus on meeltega tajutava maailma avamine. Meeltega elatakse füüsilises maailmas, kus ilma hindamata ei osata elada. Ja kui tahetakse hea olla, siis pannakse hea väljanäitusele ja peidetakse halb ära. Tahtmine olla aus väljendub kindlasti kosmeetilise defekti või nahahaigusena.
Mida suurem on inimese tahtmine avameelitseda, seda suurem on ta tahtmine tegelikult oma hinge kergendada, seda peidetut näidata ja sellega oma ausust demonstreerida. Mida suuremat emotsionaalset vahtu ta oma suust välja ajab, seda vähem mäletab, kes mida rääkis.
Hingepuistamise hoos inimene räägib ennast halvemaks kui ta on, paneb sündmustele musti värve juurde, et kuulajailt oma ülestunnistuse eest plusspunkte saada ja saabki. Pärast selgub, et jutt on laiadesse massidesse jõudnud ja vaatab talle kõverpeeglist vastu. Lakute oma haavu ja arvate, et olete oma usalduslikkuse pärast kannatanud ning Teie usaldamatus kasvab. Usaldamine ja avameelsus on tervikut moodustavad vastandid.
Tänapäeva inimese usaldamatus on uskumatult suur, võiks öelda, et totaalne. Puutun sellega iga päev kokku ja tean, kuidas see takistab inimest tervenemast või paranemast. Nii mõnigi enne sureb kui vanematega räägib, aga ilma rääkimata ei saa hinge kergeks. Rääkida ei saa, sest vanemate mõistmatus keerab kõik süüdistamiseks. Mis sest, et laps ei ole üldse süüdistada mõelnud. Minule ei ole vaja rääkida, sest mina räägin ise stressidest, mis inimese sees on. Kui need on väga valusad või kummalised, siis olen küsinud, et kas ma näen tõesti õigesti ja tavaliselt siis inimene avab ennast.
Mõnele vanemale ei saa isegi peale lapse surma rääkida seda, mida laps mulle usaldas olgugi, et see oleks vajalik. Seepärast jäävad nii mõnedki saladused igavesteks. Samasuguseid olukordi on ka risti vastupidiseid - vanem ei julge oma mõtteid lapsele avada, sest kohtaks seal armutut hukkamõistu. Isegi ilusaid ja hingeliigutavaid mälestusi ei jagata. Kui ma olen öelnud: "Ta rääkis Teist väga soojalt ja säästvalt," siis ollakse solvunud: "Kuidas ta Teile rääkis, mina ei tea sellest midagi." Rääkida saab sellele, kes jutule hinnangut ei anna, jutu põhjal kedagi heaks või halvaks pidama ei hakka.
Usaldamatusega seotud tragöödiad pole ka mind puudutamata jätnud. Paljud inimesed, kellele ma nende stressid selgeks teen, ei saa aru, et need on tema enda stressid ehk tema halb suhtumine kellessegi või millessegi. Kuna inimene koosneb oma vanematest ja suhted vanematega on enamikul korrast ära, siis ma räägin kuidas stress sunnib vanematesse suhtuma. Kui inimene selle stressi vabaks laseb, siis ta saab aru kui valesti ta oma vanemaid mõistnud on ning suhted paranevad. Samamoodi oma mätta otsast hinnatakse abikaasat ja lapsi.
Alalõpmata rõhutan, et see on Teie halb arvamus temast, mitte et tema on selline. Suures usaldamise ja uhkustamise tuhinas ei tulda selle pealegi, et kui seda linti kõigile kohe kuulda anda, siis kõik saavad halvast suhtumisest, mida inimene siiani varjata püüdis, teada. Nad hakkavad lindi omanikku halvaks pidama. On inimesi, kes paljundavad oma õppimata õppetunni materjali kõigile neile, kellest lindil juttu on ehk kellega tal probleeme on ja kellega ta probleeme lahendada tahaks. See tähendab lindi omanik avab oma halvustava suhtumise sellele, kellesse ta halvasti suhtub mõtlemata, et varjatud viha muutub sellega varjamatuks vihaks.
Kuulaja, kes kuuleb kui halvasti temast mõeldud on, läheb püha viha täis. Niimoodi mõtlematult käitub naiivsus pidevalt, sellepärast on tal ka probleemid, millesse ta kisub kõik, kes talle vähegi abistava käe ulatavad. Pärast on abistaja süüdi. Siis kirjutatakse või helistatakse: "Püha Jumal, mis ma nüüd teen! Ta on nüüd nii minu kui ka Teie peale nii vihane, et ma ei tea, mis ta ette võtab! Hea, et enam ei ole vanad ajad! Ma nii usaldasin teda ja tahtsin talle head."
Ega mul pole midagi muud öelda kui et lihtsameelsuse poolt keedetud supp tuleb nii minul kui ka helistajal-kirjutajal ise ära süüa. Tuleb mõista kust otsast elu algab. Kui inimene ei vääri tõde, siis pole talle vaja seda usaldada ja kui usaldasid, siis pead kannatama, et teist samasugust paremini ära tundma õpiksid. Mina lasen oma usaldamatuse ja usaldada tahtmise stressi vabamaks, aga kas see hädaline ka seda teeb, on teadmata.
Naiivne inimene on kergelt mõjutatav ja seda kasutatakse ära. Tarvitseb talle südamliku etteheitega öelda, et kuidas sa mind ei usu kui ta kohe usub olgugi, et alles hiljuti sama inimest usaldades haiget sai. Tahtmine oma usaldamisega emale, isale, õele, vennale, sõbrannale, kolleegile, abikaasale, lastele ja muudele tuttavatele meeldida, lööb eranditult alati suuri hingehaavu, mis on võrreldav hingelise reetmisega.
Kõige rohkem haiget teeb ema, keda ei saa usaldada, aga keda lapsed kui pühadust usaldada tahavad. Usalduse kuritarvitamine ema poolt suretab lapse hinge ja kasvatab lapses kurjust, mis võib lapse kurjategijaks teha. Kui tahate oma ema pühaks pidada, siis vabastage nii oma ema kui ka tahtmist usaldada ema niikaua kuni tunnete, mida võib emale usaldada. Ema on nagu iga teine inimene, kellel on omad nõrgad ja tugevad küljed ning seda tuleb arvesse võtta, et ei saaks ise haiget ega ei teeks emale haiget.
Usaldamatus tekitab mõistmatust ja mõistmatus suurendab usaldamatust. Teades, mis teine tahab või mis teisele meeldib, ei juleta oma arvamust välja öelda ja lastakse ennast kui lammast oheliku otsas ükskõik kuhu tarida. Mind hämmastab paljude lastetute abielupaaride usaldamatus teineteise suhtes. Selgelt on näha, et naine tahab last ainult mehe jaoks. Mees ei tahaks last üldse. Mõlemad on oma lapsepõlvest pärit süütunnetest väsinud ja apaatsed. Selle asemel, et suu lahti teha ja eluliselt tähtis teineteisele siiralt ära rääkida, tullakse tahtma seda, mida kumbki ei vaja. Iga selline ettevõtmine suurendab usaldamatust veelgi.
Inimese hirm öelda isegi hädavajalikku mida tunnen, on nii suur, et teise solvamise hirmus hävitame iseenda. Kas Te olete julgenud öelda oma hoolitsemistuhinas sagivale emale, et jäta mind praegu üksi, sest ma vajan ülekõige praegu omaette olemist? Või kas olete julgenud abikaasale öelda kui halvasti Te temast mõtlete? Et Te ei saa aru mida see tähendab, aga loodate, et ta Teid aitab? Kas olete julgenud lapsele öelda, et Te olete tahtnud tast lahti saada kui endal meel mustemast mustem on olnud? Tõenäoliselt ei ole. Kui üks kord olete püüdnud avameelitseda, et enda hingel kergem hakkaks, siis seda traagilist pilti Te enam kunagi näha ei taha. Parem käite kivi rinnus ja räägite kui väga Te tõde armastate. Kui keegi Teie pereliikmetest seda uskunud ja oma halba mõtet Teie suhtes avaldanud on, siis olete talle samasuguse traagilise spektaakli korraldanud, mida kumbki pool elu lõpuni ei unusta.
Mis ei unune, seda ei ole andestatud.
Mida ei andestata, selle suhtes ollakse armutu.
Tüli hirmus parem vaikitakse, aga vaikides kannatamine lõpeb sellega, et Teie täituv solgitünn prahvatab ükskord lõhki. Sõnad, mis väikeses koguses oleksid elulist vajadust väljendades vaid veidi häirivad olnud paiskuvad arulagedate süüdistuste solgina kellelegi kaela. Ise teate mis sellest pärast saab. Hirm usaldada kasvas usaldamatuseks ehk hirm, mis Teid pidevalt pingestas, kasvas mõttetu tüli läbi teadmiseks, et neile ei või midagi usaldada. Tahtsite pidevalt suhteid parandada, aga saite täieliku suhete katkemise. Külm ja viisakas hädapäraste sõnade vahetamine pole Teie jaoks suhtlemine.
Nii tekitab seismajäänud informatsioon teatud kogunemisastmes elektrilahenduse, mis purustab juhtmed, milleks inimese kehas on närvirakud. Endine pinge ja valu muutusid tuimuseks, mille varjus võib isegi vähk märkamatult areneda.
Usaldamatus annab endast märku imeliku pigistustundena piiratud alal ülakõhu keskel. Kuna ta on hirm, siis ta ei tee valu, aga ta vaevab, pigistab, segab tõmmates tähelepanu tähtsatelt asjadelt endale. Mida kindlam te olete, et kedagi ei saa usaldada, seda kramplikumaks ehk paindumatumaks muutub Teie keskpaik. Pole tähtis kas olete paks või peenike. Mõni inimene ütleb, et ma paindun küll kui painutama hakkan, aga ma ei tahaks oma keskpaika mitte liigutadagi. Teine õigustab oma paindumatust selja kangusega või valuga, mis iseenesest on ju sama probleem.
Mida suurem on usaldamatus, seda kauem peab toit maos seisma tekitades täiskõhu tunde, rindealuse puhituse, ülakõhu ettevõlvuvuse ja rasvumise, edasi juba mao haigestumisele iseloomulikud vaevad ja valud ning kogu keha ainevahetushäired.
Kui usaldamatus tekitab viha, siis tekivad maolukuti põletikulised haigused, aga ka haavand, mis paranedes armistub ja kootub ning siis peab teid kirurg aitama. Kui magu on haige, siis on ka kõhunääre haige ja siis on inimene vormist väljas. Ta ei suuda isegi kõige parema tahtmisega oma kõhtu siledana ja saledana hoida. Vöö, rihma või korseti kandmine võib olla surmast hullem piin.
Mida rohkem inimene kõike head tahab, seda vähem oskab ta vähesega hakkama saada. Oskamatus peenelt hakkama saada teeb talje jämedaks. Kurbus ehk võimetu viha sellest, et ma nagunii oma ükskõik missugust tahtmist ei saa, teeb talje paindumatuks tündriks.
Talje iseärasused räägivad oleviku ja hetke iseärasutest.
Niikaua kuni inimene lihtsalt niisama õnnelik on, on ta talje peen ja painduv nagu pajuvits. Kui ennast millegi tõeliselt hea tarbeks peenelt hakkama saama sunnitakse, siis on talje peen ja paindumatu kui piitsavars. Kes sellises olukorras ennast haletseb, see käib ringi keskpaik kookus. Hirm, et ma soovitud head ei saa ja traagika: "Issand Jumal, mis nüüd saab?" teeb talje haiglaslikult peenikeseks. Traagika on hirmunud süütunne.
Kes head teistele andmiseks või teiste ees uhkustamiseks saada tahab, selle talje võib ülipeenikene olla. Sellise inimese kohta öeldakse, et ilus küll, aga kätt ei julge külge panna. Mine tea, äkki läheb pooleks. Sellel hirmul on tõsi taga, sest kui traagika tragöödiaks üle kasvab, siis see võib katastrofaalseid tagajärgi kaasa tuua. Mida suurem on uhkus oma ilusa peene piha üle, seda suurem on õigus oma tahtmiste täitmist nõuda ja seda inetum on raev, mis tahtmiste mittesaamisest vallanduda võib. Kusjuures alati jääb sellisele inimesele õigus, sest ta tahtis ju ainult teistele head.
Kellel selliste enesepiinajate vaatamisest juba lapsena isu täis saab, see võib juba lapsena endale lubada, et kui suureks saan, siis teen oma elu heaks. Sellest hetkest võib haiglaslikult kõhn laps nagu saiataigen kerkima hakata. Ükskõik mis vanuses enda kannatama panemiste isu täis saab, tulemus on samasugune. Hing oma sõna pidamisest kerge ja keha, oskamatusest vähesega hakkama saada, raske, võib selline inimene kergelt ja rõõmsameelselt oma elu elada. Mida rohkem ta ilusa väljanägemisega inimeste probleemidega kursis on, seda suurem on ta rõõm, et tal endal kõike küll on ja ta ei nurise ka oma keha üle. Kõik oleks kena kui stressid vaikselt ei koguneks.
Selline inimene ei usalda teisi oma elu korraldama. Mida suurem on usaldamatus, seda suurem on teadmine, et kui mina ei tee, siis ei tee keegi ja seda suurem on omakorda usaldamatus. Need kaks stressi ei saa teineteiseta elada. Vabastage neid, jälgides oma ülakõhu tundeid. Vabastage enne sööki, söögi ajal ja peale sööki ja te tunnete, kuidas magu ja seedetrakt vabanevad iga korraga üha rohkem nagu painajast, mis ei andnud teile viimasel ajal ei ööl ega päeval rahu. Liigne söögiisu väheneb ja Teil ei ole enam millegi erilise otsimise isu.
Meditsiiniliselt peetakse haiguste tekitajaks ikka kedagi või midagi väljastpoolt tulnut. See tähendab, et kõiges peavad olema süüdi mikroobid. Olen kirjutanud, kuidas süütunne ja süüdistamine südant tapavad, aga süda ilma maota või magu ilma südameta ei ela. Tegemiste ja mittetegemistega seotud süütunded piitsutavad magu samamoodi, nagu inimene sunnib ennast tööle, et vähem süüdi olla. Süütunne on energeetiliselt hapu, süüdistamine on hape. Aga mitte kõik hapud ei ole happed.
Maohape on niisugune keskkond, kus isegi mikroob ei saa elada, seepärast ei leitud kaua aega maohaigusi põhjustavaid mikroobe. Maost leiti ainult oma elukoha poole läbilippavaid soolenakkuste tekitajaid leiti. Nüüd on kätte saadud Helicobacter pylori ja teda süüdistatakse mao limaskest põletiku, maohaavandtõve ja 12 sõrmiksoole haavandtõve tekkes. Nagu nimigi ütleb on ta elupaik maolukuti ehk ladina keeles pylorus. See on bakter, mille meie usaldamatus unest üles äratab ja paljunema sunnib, et ta nagu valvur minu vaenlasele kallale kargaks. Kuna minu vaenlased on mina ise, keda ma samastan kehaga ja teised inimesteks nimetatud kehad, siis valvuri ülesanne on mõlemad vaenlased teha võitlusvõimetuks. Nii saavadki magu ja 12sõrmiksool haigeks tehtud. Usaldamatuse vabastamine võimaldab ka Helicobacter pyloril taas puhkusele minna.
Seedetraktis on palju mikroobe. Nende koosluse häiret, mille tagajärjeks on gaasid, nimetatakse düsbioosiks või düsbakterioosiks. Kui inimesel on teiste inimeste tegevuse suhtes üksteisele vastukäivad hinnangud, siis tema bakterid on üksteisele nagu vaenlased. Nad ei hakka üksteist seedimisprotsessis aitama vaid hakkavad üksteisele võmme panema. Nad käituvad täpselt nagu peremeesorganism.
Mida suurem sõda, seda rohkem gaase. Mida suurem sõda vale vastu, seda haisvamad gaasid. Mida rohkem on maos hapet, seda rohkem surmab ta baktereid ehk mida rohkem inimene kõiki süüdistamistega sunnib, seda rohkem on ta ka iseenda tapja. Mida vähem on maos hapet ehk mida rohkem inimene ennast kõigis tegemistes süüdi tunneb, seda rohkem on maos baktereid, mis soodustavad käärimist. Nii võib ka juba pikema söögilaua taga istumise ajal tekkida gaasieritus. Näiteks töömehel, kellel on kohutavalt palju tööd teha, aga kes on sunnitud viisakusest kogu õhtu peolauas istuma, tekivad piinavad gaasid. Kui ta siis veel viisakusest pidu kiidab, endale oleks parema meelega töötegemine meeldinud, siis ta gaasid on nii vänge haisuga, et ei lase öösel hingata. Korduvalt samasse olukorda sattudes on tal koduste eest täielik õigustus koju tööd tegema jääda kui teised pidutsevad. Temal hea, teistel hea.
Töömehel on oma lemmiktegevuse juures kindlasti hea, aga vaevalt et ta abikaasa peol üksi laua taga istudes õnnelik on kui teised tantsu löövad. Kui inimene tahab nii tööd teha kui ka lõbutseda, siis ta on tõelises hädas. Eriti kui ta pole enam esimeses nooruses, et diskodel käiks. Mida vanemad inimesed, seda rohkem on pidu tänapäeval seotud rohkem või vähem söömisega. Tööd tehes tunneb ta ennast ainult tööloomana, kellele pole ühtki rõõmuhetke ette nähtud. Peol tunneb end kui sööb nagu piinapingis. Kui ei söö, siis peab kõhu korisemise pärast paneb piinlikkust tundma. Peale selle peab võitlema veel isuäratavate lõhnadega ja roogade lahkelt pakkujatega. Kui Teil on sellised probleemid, siis laske nii töö kui lõbu endast vabaks. See, mis on vaimselt tehtud, saab maiselt hõlpsasti tehtud. Üks tegevus ei seda sel juhul teist. Peale selle tööinimesel pole karta, et ta töö ja lõbu omavahel ajaliselt segi ajaks.
Eluprobleemide eest töösse põgenevad inimesed ei oska taibata, et nad teevad sellisel juhul tööd hirmu ja vihaga. See tähendab, nad võitlevad tegemata tegemistega nimetades seda tööks. Tegemata töö on sel juhul probleem. Kui neid probleeme poleks, siis niisugune tööloom poleks tarvis olla. Mao jaoks on selline pettus üks hirm ja viha kõik. Kui inimene oma ükskõik missugused maised probleemid vaimselt vabaks laseb, siis ta teeb tööd iseendaga tegelemise jaoks, mitte töötegemise pärast, mitte ebameeldivuste eest põgenemise pärast.
Mida targem, intelligentsem ja viisakam inimene on, seda rohkem häirivad teda gaasid. Pisikene peer on juba traagika. Oskamata teises iseennast näha noomitakse isegi vastsündinut: "Oi, oi, kuidas sa nii tegid?" Täpselt samuti võib muldvana inimese tortsuv tagumik üliviisaka inimese hea tuju kogu päevaks täitsa ära nullida. Sest inimene, kes meeleheitlikult oma viisakust tõestada tahab, võitleb oma ebaviisakuse ilmsiks tulemise vastu teistes: inimestes, loomades, lindudes. Viisakas on avalikult mitte võidelda isegi kui see tähendab varjatult lõhkiminekut. Nii saabki ümberringi toimuva võitlemise käes kannataja endale seedetrakti vähi. Ongi jälle õige, et hea inimene peab halbade pärast ära surema, aga halvad taplevad edasi.
Mida pingevabamalt ehk lõdvemalt ehk hirmudeta me tööd alustame, seda paremini temasse suhtume ja seda tasakaalukamalt magu seedib. Tasakaalukas inimene teeb oma osa ära ja annab tööjärje teistele edasi. Tema jaoks on loomulik, et ta kõike ei oska või ei saa üksi teha. Ta usaldab teisi. Täpselt sama loomulikkusega annab tema magu toidu järkjärgult, vastavalt kuidas oma töö tehtud saab, 12 sõrmiksoolde. Ka mikroobid annavad oma töö teisele üle, töötades kogu seedetrakti ulatuses nagu konveiersüsteemil. Igaüks teab oma kohta ja teeb oma osa ning kokku ongi kõik tehtud.
Kui te oma usaldamatuse vabaks lasete, kas Te hakkate siis suhtlema ainult usaldusväärsete inimestega, kes Teile ebameeldivusi ei tekita? Ei, te hakkate aru saama, kellele mida võib usaldada. On suur vahe, kas ma usaldan ühte inimest ühes asjas või ei usalda teda ülejäänud asjades. Kui usaldate, siis teate täpselt, mida talle usaldada. Teid ei häiri, et talle ei või teisi asju usaldada. Võtate loomulikuna, et inimesele pole vaja seda koormat anda, mida ta kanda ei suuda. Annate selle, mida ta kanda suudab ja teie vahel on normaalsed usalduslikud suhted. Stresside vabastamine võimaldab kõike ja kõiki võtta nagu nad on, nõudmata teistelt garantiid.
Usaldust on väga erinevat. Teisi võib usaldada salajuttu hoidma, tööd tegema, organiseerima, mingit ettevõtmist alustama või lõpetama, esindama, juhtima, kogemusi omandama, midagi meeles pidama, pisiasja ajama või ülitähtsat asja korraldama, ükskõik kui suure rahasumma saatust juhtima, ennast ravima või muul kombel aitama, kellegi eest hoolitsema, last hoidma, õpetama, põetama, jne.
Tundes inimest, usaldame talle näiteks töö tegemise, aga ei sunni teda ettevõtmist juhtima. Ta ei ole juhtimiseks võimeline või ei ole veel võimeline. Teisele inimesele usaldame ettevõtte juhtimise teades ja tundes tema oskust juhtida ja oskamatust praktilist tööd teha. Elu usaldab igale inimesele olla omal kohal ja ei ütle, et ma ei usalda sinule rohkemat. Kui inimene oma vabal tahtel midagi veel oskama õpib, siis talle usaldatakse midagi rohkemat.
Maolukuti on selleks, et kui inimene rumalast peast midagi mittevajalikku või kahjulikku alla neelab, siis ta paneb maost edasi mineku kinni, et sissesöödu saaks sama targalt sama teed tagasi minna kui tuli. Kui inimene kui isik ennast rumalast peast mittevajalikuga kahjustab, et ta siis oma halba teistele kaela ei saadaks, et ta ennast kui isiksust ei hävitaks.
Oksendamine on kaitsefunktsioon, aga ta ei hakka tööle kui inimene teiste vigu otsib ja oma solki teiste kaela tahab valada. On inimesi, kelle magu justkui mitte millestki pahupidi pöörab. See tähendab, et see inimene ei taha praegu teistega tülli minna kuigi peab teisi halvaks, eksinuks, ülekohtuseks jne. On inimesi, kes pidevalt teisi oma sõnadega närivad, aga oksendavad ka alalõpmata. See tähendab, et nendes vaheldub tahtmine teisi oma sõnadega heaks teha ja tahtmine ise hea olla.
Puhtus on hea. Nii see inimene ennast siis puhastab, et kohe uuesti määrida. Sellise inimese jaoks on elu võitlus ja ta võitleb, sest teisiti ta ei oska. Kui talle toitu ei anna, siis ta öögib ikka edasi. Ka vesi ajab oksele, sest ta võtab vee energiat kui kurbust vastu, aga kurbus on ülisuur abitus ja võitleja enne sureb kui ennast abituks tunnistab. Alles siis kui ta näljast nõrkeb, hakkab ta iseenda peale mõtlema ja unustab teistega sõdimise. Lakkab ka oksendamine. Selline olukord võib surmaga lõppeda, seepärast toidetakse selliseid haigeid elupäästmise eesmärgil parenteraalsel teel ehk toitvate lahuste otse veresoonde tilgutamise teel. Et Teie sellisesse kriisi ei jõuaks, tehke esimesest väikesest iiveldusest kui eelmärguandest järeldus.
Kokkuvõtlikult öeldes oksendamine on hirm tagajärgede, homse päeva ehk tuleviku ees. Ühekordne oksendamine räägib, et inimene kardab kohutavalt , et mis nüüd saab ja tahaks oma tehtu heastada ehk kõik tagasi võtta. Krooniline oksendamine räägib mõtlematusest. Enne ütleb, siis mõtleb ja pidevalt kahetseb oma teguviisi. Järgmine hetk teeb samamoodi.
Hirmudeta inimene usaldab kollektiivi arvesse võttes selle kollektiivi tugevaid ja nõrku külgi. Sõbralik suhtumine võimaldab anda üksteisele parimat, eitamata oma nõrkusi. Sama sõbralikult töötab 12 sõrmiksool ehk duodeenum. Pinged kollektiivis tekitavad pinge 12 sõrmiksooles.
Kõige esmane kollektiiv on perekond, millest saab alguse suhtumine ükskõik missugusesse kollektiivi. Mida vähem on inimesel enda jaoks aega, seda vaenulikumalt ta suhtub kollektiivi ja seda haigem on duodeenum.
Pinge ehk hirm ei lase ühtegi probleemi lahendada, sest ta ei lase näha probleemi põhjust ehk olemust. Mida suurem pinge, seda suurem pahameel ja seda suurem haigus. Mao lõpp on duodeenumi algus, seega usaldamatus teiste vastu võimutseb ka duodeenumis. Nagu inimene ei saa teistega koos vajalikke tegemisi tehtud, nii ei saa ka tema duodeenumisse kogunev seedemahlade segu toitu täiuslikult seeditud. Nagu duodeenumisse jõudnud toit saab koguseliselt seeditud, nii on ka inimene koos teistega töö ära teinud, aga kas ka seedimise kvaliteet nagu töö kvaliteetki rahuldust pakub, see on iseasi.
Toidu kvantitatiivne muutumine peaks toimuma suus, söögitorus, maos.
Toidu kvalitatiivne muutumine peaks algama duodeenumis.
Tervel inimesel see on nii. Kvalitatiivne muutumine on omaduste muutumine. See tähendab, et duodeenum üritab minu ekslikku ehk tasakaalustamata ehk hindavat suhtumist tasakaalustada. Duodeenum õpetab mõistma kui vajalik on inimkonna omavaheline ühendus ehk üksolemine, mille abil saab areneda edasi. Areng on kõigepealt elu kvaliteedi muutus. Kuni me kõike ja kõiki hindame, elame materiaalsel tasandil ning areneme vaid kvantitatiivselt.
Nii nagu inimene kollektiivi hindab, nii ta hindab ka toitu. Nii nagu kollektiiv minu ekslikku arvamust muuta suudab, nii suudab minu duodeenum toidu omadusi kehale vastuvõetavaks muuta. See õnnestub kui ma ei ole liiga tasakaalust väljas ja lasen oma arvamust muuta. Miks on vaja toidu omadusi muuta? Seepärast et leivatükk ja lihakamakas ei saa minu lihasesse või luusse sellisena minna nagu nad mu taldrikus on.
Omaks saab võtta seda, mis on "oma" sarnane. Täiuslikult saab omaks võtta seda, mis on täiuslikult "oma" ehk nii sarnane, et teda pole vaja karta. Toit tuleb lõhustada selliseks, et valgud saaksid takistamatult kehavalkude juurde minna, rasvad saaksid rasvade ja süsivesikud süsivesikute juurde minna. Ja kõik ülejäänu, mida toit sisaldab, samuti. Nii, nagu me teisi inimesi endale vastuvõetavaks teeme, nii teeb seda ka duodeenum. Kuna ta on kollektiivsuse organ, siis ta ei tee midagi üksi, vaid sapi ja kõhunäärme abil.
Sapp on jämelõhustaja.
Kõhunäärme seedefermendid on peenlõhustajad.
Nagu Te juba eelmisest raamatust teate, sapipõide koguneb mehelik raev. Sapp on mehelik raev. Raev puhkeb abitusest, et ma ei saa teha nii, nagu tahan, mida tahan, millal tahan. Raevus inimene ei tunnista, et kõige suurem takistus on ta ise. Ta näeb teisi. Kuna elame ka füüsilises maailmas, siis see tähendab, et raev on paratamatu. Tähtis on ta väiksena vabaks lasta, mitte kinnihoidmisega suureks purustavaks jõuks kasvatada. Hoogne liikumine, lennukus oma töödes, isegi kui see mõnele ei meeldi, on raevu eos vabastamine. Inimene, kes teiste tahtmiste järgi elada püüab, suleb oma loomuliku liikuvuse ja sellest saabki sapp, mis söögi ajal peaks erituma, aga ei eritu või ei eritu nii nagu vaja. Hele roe väljendab sellist mõtteseisundit.
Sapp tuleb maksast, Kui minu maksas on kõige halva lõhkuda ja hävitada tahtmine, siis mu sapp lõhub ja hävitab toitu. Armastuse asemel saab toit sellise suhtumise osaliseks. Eks arvake ise, mis keha sellest toidust vastu võtta saab. Keha vajaks lahket selekteerimist: valgud ühte kohta, rasvad teise kohta, süsivesikud kolmandasse kohta. Nii oleks seedimine otstarbekas ja hõlpus. Viha pärast peab keha sodihunnikust endale vajaliku välja otsima. Isegi prügimäe elanik ei suuda kogu prügimäge läbi sorteerida, kuidas keha seda peaks suutma? Sorteerimata prügi jääb prügina mädanema. Seedetrakti limaskest peab sellise alandava kohtlemise välja kannatama. Peab, aga kas suudab, see on iseasi.
Kes söögi ajal oma loomulikkuse peenetele kommetele ohvriks toob, selle loomulik sapieritus on samuti takistatud. kes sea moodi sööb, sellel eritub kindlasti. Sea moodi söömine on alateadlik protest võltsi viisaka vaoshoituse vastu. See on tahtmine oma protesti välja näidata, tahtmine tekitada konflikt, mis tooks tõe päevavalgele. Mida suurem on selline protest, seda rohkem eritub sappi. Selliselt käituva inimese roe on kindlasti tumedam pruun.
Ülemäärane sapieritus vallandab röhitsemise. Röhitused võivad olla nii vastiku sapihaisuga, et keegi ei taha selle inimesega ühe laua taga süüa. Ebameeldivate inimeste peletamiseks on selline moodus suurepärane, aga kui protest on ülemäära suur, siis ta röhitistena väljendumine ei tarvitse meeldiva seltskonna puhul päris ära kaduda, kuigi väheneb kindlasti.
Iga vaoshoitus kasvab kunagi ülemääraseks. Raevupuhang vallandab sapipõie krampliku tühjenemise, millele järgneb röhitis, mis paneb intelligentse inimese väga piinlikku olukorda. Söömise ajal oleks see veel kuidagi vabandatav, aga tähtsa jutuajamise hetkel mitte kuidagi. Röhitsemine võib vallanduda ükskõik missuguse pingelise olukorra puhul, millel pole söömisega mingit pistmist.
Raevu kasvades hakkab inimene plahvatama üha sagedamini. Sisemine raevupuhang, mida varjatakse naeratava näo taha, paiskab sapi verre. Sapipigmendid värvivad limaskestad ja naha kollaseks. Täpselt nii nagu raevunud inimene, kes oma sapise vihaga armastust rüvetab, saab varem või hiljem oma viha iseendale tagasi, nii tuleb sapp, mille maks produtseeris, ringiga maksa tagasi ja maks haigestub.
Maks on haige kui inimene vihkab riiki. Vihkama hakkamisele eelneb alati riigi käest millegi tahtmine ja solvumine kui seda ei saa. Teadmine, et riigi käest nagunii kunagi midagi ei saa, võib inimeses juba eelmistest eludest olla. Selle arusaama järgi valis ta endale samamoodi mõtlevad vanemad ja tagajärjeks on maksa haigestumine juba lapsena. See, kes riiki vannub, nii et maa on must, vannub oma vaeva iga kord kohe välja kui see jälle tekkis ja laushaigeks ta maks ei jää. See, kes teisi riigi seategudega naerutada armastab, peab vaatama mis ta sööb ja mis ta joob, muidu tuleb jälle maksaatakk.
Maks on materialiseerunud viha ja raevu kehast väljatooja. Selle väljatuleku blokeerib hirm - hirm riigi ees. Ilma selle hirmuta poleks viha riigi vastu, me mõistaksime ja arvestaksime riiki, sest ta on vajalik. Kõik haigused on võimelised paranema kui maksa puhastusfunktsioon on säilunud. Kui maks täielikult üles ütleb, siis pole muud haigust suremiseks tarvis.
Nagu seiskub mittevajalike eluproduktide kehast väljatulek ehk viha vabastamine ehk halva heastamine, see kõik on ju põhimõtteliselt üks ja sama, nii keha sureb, et vaimne inimene maise hävitaja käes ei hukkuks.
Järelikult kui inimene on tulivihane ühe või paljude inimeste vastu, aga riiki ja kodumaad peab pühaks, siis ta paraneb ükskõik kui raskest haigusest. Kui mõni, näiteks riigitegelane, ta meeli pahandab ja ta samastab seda inimest kohe riigiga, siis on viha riigi vastu juba tema maksa asunud hävitama. Mida rohkem on inimesi, keda te halbadeks peate, seda rohkem on Teie maksas halba, sest ainult inimesed moodustavad riigi.
Mõelge hästi oma suhtumise üle riiki. Tõmmake paralleele oma tervisega. Mõelge oma tutvusringkonna haiguste peale, Te ju teate nende inimeste mõttelaadi. Praegu on palju erakordselt raskeid haigusi kogu maailmas, aga seda me ei näe, sellepärast peame oma maa probleemides süüdlaseks riiki. Riik võib olla ükskõik missugune, aga minu viha riigi vastu on minus ja hävitab mind täpselt samapalju kui mina seda riiki hävitada tahan.
Riik ei saa muutuda paremaks kui temalt ainult tahetakse ilma midagi vastu andmata. Kui mina tahan, et minu riik olematuks muutuks, siis muutub minu maks olematuks, koos maksaga ka keha, et üks riigihävitaja ilmas vähem oleks. Riiki ei tohi hävitada, riiki on vaja muuta. Kui inimene ise muutub, siis muutub tema jaoks ka riik.
Kui inimene kardab riigi pärast, siis ta maks väheneb.
Kui inimene on vihane riigi peale, siis ta maks suureneb.
Hirmunud inimene kardab riigi pärast, sest riigi heaolust sõltub tema enda heaolu. Hirm sunnib nägema kõike, mis ohustavad riiki. Kui tahtmine hea inimene olla ei luba oma sappi riigi hävitamise ja riigikodanike alandamise pärast välja elada, siis maks haigestub. Sapiteed kitsenevad kui inimene ei taha sappi välja lasta ja sapp on sunnitud verre minema. Tal pole muud valikut. Enda alandatus tõmbab teiste alandatust ligi ja kokku saab sellest põletik.
Riigis sellest midagi ei muutu, aga hirmudes inimene jääb riigi olukorrast veel rohkem sõltuvusse, sest ta kardab riigi pärast veel rohkem. Mida hullemini kardab, seda tihedam on maksa tekkinud sidekude, mis muudab sapiteed veel kitsamaks. Riigi käekäigu pärast muretseva inimese maks võib täpselt samasugune kui riik olla ja võib juhtuda, et riik annab inimesele uue maksa. Vastastikune hoolimine muutus hoolitsemiseks.
Kui inimene vanaviisi edasi mõtleb, siis ei kesta ka see maks pikalt. Siirdatud maksa tekib täpselt samasugune haigus, mille pärast oma maks kõlbmatuks osutus. Kellel hirm riigi pärast vihaks riigi vastu muutub, see saab risti vastupidised haigused ja sellele riik uut maksa ei paku. Ja õigesti teeb, sest see inimene ei võta uut maksa vastu.
Maks või ükskõik, missugune organ, ei ole lihatükk, mida ühest kõhust teise tõstetakse. Maksal on samuti teadvus, mis tajub kuidas temasse kui riigi sümbolisse suhtutakse. Kui inimene seda ei tea, siis maks õpetab. Uus maks ei haigestu kohe ainult siis kui maksa doonor on maksa saajast tugevam isiksus olnud. Sel juhul muutub uue maksaga inimese iseloom. Võib tundmatuseni muutuda nii, et ta ei sobi enam sellesse perekonda. Eriti kui perekond on riigivaenulik.
Kui keegi meile liiga teeb, siis ootame riigilt abi. Kui riik kohe appi ei jookse, siis oleme pahased. Kui ütlen maksahaigele, et maks tähendab riiki, siis eitatakse viha riigi vastu. Kui ütlen, et Te vihkate ebaõiglust, siis tuleb sageli kirglikult jaatav vastus. Inimene ei saa aru, et ta samastab riiki ja ebaõiglust. Riik on tema jaoks seaduste tegija, kes peaks oma kodanike heaolu tagama. Kui ta ei taga, siis ta on ebaõiglane. Kartes veel hullemat püütakse riiki mitte vihata, aga ebaõiglust ei saa vihkamata jätta. Hirmust riigi ees ei juleta protestima hakata ja kurbus oma abituse pärast suureneb veelgi. Hirm, et iseenda vead ja eksimused ilmsiks tulevad surub ka protesti varjule. Nii vaevab abitu inimese meeli järjest enam võimetu viha ehk kurbus.
Maks on viha ja raevu keskus. Kõik väikesed vihad algavad abitusest oma probleeme lahendada. Kuna kurbus on vedelike kogunemine ja turse, siis maks tursub. Tahtes oma ebaõiglusega seotud haletsusväärset olukorda varjata, tahaks inimene nagu oma esiletükkivat maksa sisse tõmbamisega varjata, käed kõhu peal risti küürus olles teda mitte näidata. Mõlemad asendid on tähelepanu endale tõmbavad. Uhkus seda ei luba.
Uhkus lööb hambad ristis selja sirgeks ja ei saa aru, miks seljalihastesse vaevav ja valutav pinge tekib. Tahaks istuda ja ennast lössi lasta, siis on kergem hingata. Lasebki. Ongi kergem. Selline probleemi lahendus muutub harjumuseks ja liikumine muutub paigalistumiseks ja järjest rohkem mugavasse nurka pugemiseks.
Kõik tundub nii olema korras. Kurbi mõtteid heietades ei märgata oma ohkamisi, mis süütunnetest märku annavad. Kodused märkavad, aga kui küsivad, siis saavad vastuseks, et kõik on korras. Ainult et selle üleüldise ebaõigluse pärast on mure. Nii saab kurbus mureks surutud. Turse maksas muutus tihedamaks. Kõik ainult sellepärast, et inimene ootab, et õiglus tuleb ja korra majja lööb. Kuna Jumalariigis valitseb õiglus, siis keegi, enne kui mina kõva häälega kaeblema ei hakka, õiglust minu eest jalule seadma ei tule. Mida solvunum on inimene, et tema haigust terveks ei ravita, seda haigem on maks. Mida haigem on maks, seda võimatum on ükskõik mis haigusest terveks saada.
Kui Teie kõige suurem viha on kurbus ebaõigluse pärast, siis Teile maksa tursest raskemat haigust tulla ei saa. Kui tunnistate oma kurbust, see tähendab ei püüa temast üle olla, siis Te ei anna kivide tekkimiseks põhjust. Kui kurbuse varjus vaikselt hambad ristis ebaõigluse või riigi hävingut ei oota, siis pole ka vähi tekkimiseks põhjust. On ainult kurbust täist inimene kes oma kurbusest punnis maksa pärast kannatab. Kui kurbuse ebaõigluse pärast vabaks laseb, siis kaob see kannatus.
Riigivõimust sõltuvusse sattumine tekitab maksatsirroosi, mille puhul maksa koed asenduvad sidekoega, millel puudub funktsioon. Kurbus riigivõimust sõltuvuses olemise pärast ehk oma riigi haletsemine koguneb astsiidina kõhuõõnde. Kes oma riiki haletsedes teda siiski armastab, see võib ka maksatsirroosiga pikalt elada kui arstid astsiidivedeliku tema kogunedes eemaldavad.
Ameerikas ja Kanadas olles tegelesin haigetega, kellel minu imestuseks peaaegu kõigil oli üks või mitu korda erinevaid vähke kas ainult kirurgiliselt või ka kombineeritult keemiaga ja kiiritusega ravitud. Nende optimism oli võrreldes Eesti vähihaigetega üllatav. Küsisin endalt, miks meie vähihaiged esimesest vähist metastaasid saavad ja ruttu manalasse kolivad, aga nendel kõnniks vähk nagu mööda keha ringi ja metastaaside asemel tekivad uued vähivormid.
Nagu kogu elu sõltub suhtumisest ja suhtlemisest, nii ka vähihaiguse puhul. Nemad usuvad arste ja meditsiini palju rohkem kui meie, seepärast võtavad nad arstide poolt antu vastu. Arstid on nii seal kui siin ühtviisi andjad. Kui arst ütleb ameeriklasele, et sul on vaja stressikeskkonnast, mis sulle haiguse tekitas, kiiremas korras jalga lasta, siis ta ka läheb. Ameerika on suur ja lai, seepärast on tema teises otsas hoopis teistsugune elu ja haige ei suurenda tükk aega oma endisi stresse. Vaenlased jäid ju kaugele. Kui ta ise ja tema suhtumine ellu jäid samaks, siis kordub kõik veidike teistsuguses variandis uuesti ja uus vähk ilmub päevavalgele.
Eesti inimene peab oma meditsiini kehvaks ja samastab arste kahjuks meditsiiniga. Kui ta suurte hirmudega kahevahel pendeldades siiski haigla kasuks otsustab, on ta oma aitajatele ikkagi lukus. Arst võib haige koha kirurgiliselt eemaldada, võib ka keemiaravi või kiiritust teha, aga raviefekt jääb oodatust väiksemaks ja kõrvalnähud osutuvad suuremaks. Kõiges selles on nii haigete kui ka arstide meelest süüdi riik. Vihahood, mis plahvatavad oma riigi vastu, panevad maksas metastaasid plahvatama, sest riik oleme meie ise. Kordan palju kordi öeldut: minus olev viha on minu viha ja teeb haiget kõigepealt ja kõige rohkem mulle endale.
Inimene tahab inimene olla ja nõuab, et riik talle selle võimaldaks. Ja kui riik pole teda inimeseks teinud, siis tal on õigus nõuda, sest ta teab oma õigusi. Tore oleks kui keegi peale inimese enda saaks inimese inimeseks teha. Tahtmatus olla selline inimene nagu olen ja tahtmine pääseda muretuse maale juhib inimese narkootikumide juurde.
Narkomaanide seas leviv kollatõbi näitab, missugune sapp inimestes suurte inimhulkade ehk riigi vastu on. Kas riik saab paremaks muutuda? Ei saa, kui me igaüks iseennast inimeseks ei tee. Enne kui riigilt midagi nõuda, on vaja talle anda. Mida? Kõigepealt armastust, siis saame hetke olukorrast aru ja arvestame võimalustega. Väikeste võimalustega saab palju ära teha kui teha on vaja. Kui me pole veel tegema hakanud, siis järelikult pole veel vaja - aeg pole küps.
Viha riigi ja ebaõigluse vastu võib plahvatada väga iseäralikul kombel. Näiteks üks naine haigestus kollatõppe siis kui tema mees armukese külastamise eesmärgil enda kodust äraolekuid riigitööga põhjendama hakkas. Naine aimas ammu, et mehel on keegi ja vaevas oma pead ja hinge kõigi asjaosaliste vigade otsimisega tegemata endast erandit. Kahjuks ta süüdistas kõiki.
Maksa kogunenud ja väikeste vihahoogudena väljapaiskuv viha jäi maksa kinni ja suurenes kriitiliseks siis kui naine mehe vale pärast riiki vihkama hakkas. Inimesel võid näo täis sõimata, aga kus on see riik, kellel nägu täis sõimata? Et enda vihast riigi vastu lahti saada peaks kõigil riigi kodanikel näo täis sõimama, aga kuna see pole võimalik, siis vihkaja haigestub. Raev, mis väljapääsu ei leidnud, leidis sissepääsu.
Kättemaksuhimu plahvatamine riigi vastu tekitab maksa verejookse. Kui inimene tahab seltskonnale oma kättemaksuhimu demonstreerida, siis tekib vereeritus maksa pinnale. Maksa kapsli all asuvad hematoomid ehk vanad verevalandused ei kao enne kui inimene oma kättemaksuhimu riigi vastu vabaks ei lase. Kuna viha sünnitab viha, siis tavaliselt tekib samasuguseid hematoome hoopis juurde.
Kelle kättemaksuhimu riigi vastu plahvatab, aga kes kardab seda välja näidata, selle hematoomid tekivad maksakoe sisse ja nende imendumine on seetõttu kergem. Sageli need kohad sidekoestuvad, mis tähendab, et inimene jäi oma plahvatamise pärast riigist sõltuvusse. Eluliselt tähtsad on mõlemad, sest maks on elutähtis organ nagu riikki, ilma milleta me praegusel arenguastmel veel elada ei saa.
Kui soovite riigile avalikult halba, siis istute riigireetmise pärast vangis. Avalik pahasoovimine ehk paha väljendamine on juba pahategemine. Kui soovite talle sügaval südames halba, siis saate maksavähi. Vangla on vangla, mis sest et üks on maine ja teine vaimne. Kas Teid vanglast vabaks lastakse, see sõltub Teie suhtumisest riiki. Kui Teid vabaks lasti, aga Teie oma pahasoovlikkust vabaks ei lase, siis kordub kõik uuesti, aga tunduvalt raskemal moel. Pahasoovlikkus riigi ühe kodaniku vastu võrdub pahasoovlikkusega maksa ühe raku vastu. Aga haigused hakkavadki ühest rakust pihta. Samuti nagu kuriteod algavad ühest pisikesest pahateost.
Maks asub diafragma ehk vahelihase all. Diafragmast ei tea Te tõenäoliselt peaaegu mitte midagi. Või kui, siis seda, et diafragma kramplikud kokkutõmbed annavad endast märku luksumisena. Seda, et diafragma on elutähtis organ, milleta ei saa samuti kui südameta elada, Te ei ole aimanudki. Maksa haigestumine on alati seoses diafragma stressidega ehk diafragma haigestumisega. Sellest järgmises peatükis.
Kõhunääre on isiksuseks olemise organ. Kui meil on usk enda ettevõtmistesse, siis me ei lase teistel ennast mõjutada ja siis on kõhunääre terve. Usk ja enesekindlus on vastandid, mis on ühe terviku kaks otsa. Kõhunäärmest on seoses suhkruhaigusega eelmises raamatus pikk jutt.
Kõhunäärme sisenõre on insuliin, mis reguleerib suhkru ainevahetust ja mis eritub otse verre. Kõik kehasse manustatav magus on nagu väljastpoolt sissetoodav hirmu tasakaalustav julgus. Mida vähem inimesel seda on, seda rohkem ta tahab. Tõeline julgus on vabalt liikuv energia. Näilist julgust sööme iga päev suhkruga sisse. Ühel hetkel see suhkur enam ei imendu ja ei jõua rakkudeni, isegi rasvaks ei muutu, sest pole insuliini.
Insuliin on nagu valvur, kes aitab siis kui inimene kasvõi vigu tehes enda elu ise elamisväärseks teeb. Nagu ta näeb, et inimene, kes teistele head tehes endale head loodab saada, lootuse kaotab ja käega lüües kannapöörde teeb ja teiste käest enda elu elamisväärseks tegemist nõudma hakkab, siis ta enam ei aita. Ongi tekkinud suhkruhaigus, et inimene mõistaks, et tõeliselt hea on see, mis inimene oma südamega suunates oma kätega teeb ehk mida inimene ise loob. Teiste tegemiste ärategemine varjab enda taga alati tahtmist, et teised minu tegemised ära teeksid. Teiste tegemiste ärategemine on nagu altkäemaks, mida tulevikku silmas pidades võetakse. Mida rohkem teiste tegemistega tegeleme, seda lähemal on varjatud poole nähtavale tulek.
Hetkest, mil inimene hakkab teistelt tänuvõlga sisse nõudma, algab diabeet. Otsuse resoluutsusest sõltub kas diabeedi algus on varjatult aeglane või eluohtlikult äge. Kui näiteks ema püüab tõestada, et ta on mehele hea naine, siis mees ei oska ta head näha ja ei oska seda ka naisele meelepärasel moel vastu võtta. Solvatus kasvab ühel hetkel kriitiliseks ja naine teeb otsustava kannapöörde: mina enam sinu pärast ei muretse. Sina mind ei armasta, ela kuidas tahad, aga pere eest pead sa hoolitsema. Endisest orjalikust armastuse ärateenijast on saanud oma õigust ajav käskija. Ühed halvad mõlemad. Vahe on ainult selles, et enne oli lapsel pidevalt magusa vaegus veres, nüüd on seda liiga palju. Enne ajas laps magusat kahe käega sisse, nüüd ei või enam üldse võtta.
NÄIDE ELUST.
Vaatasin ühe noormehe reageerimist tema vanemate kiitmisele, et ta on väikesest saadik üks tubli poiss olnud ja tundsin, et see suhtumine on takistuseks tema diabeedi paranemisel. Poisis oli iseenesestmõistetav uhkus, mis ütles: "Ma võiksin olla paha nagu need teised poisid, aga ma olen hea nagu te tahtnud olete ja te olete mulle selle eest tänu võlgu." Ta vabandas viisakalt kui ma vanematega tema haigusest rääkisin, et kas ta ei võiks lahkuda, kuna tal on igav. Vanemad täiendasid iseenesestmõistetavusega, et tal on autos mingi arvutimäng, mis teda väga paelub.
Vaimustus omast lapsest oli nad pimedaks teinud ja nad ei näinud, et arvuti oli vahend, millega oma vanemate headuse eest pageda. Minu eest pages ta sellepärast, et mina olen tema meelest inimene, kes tahab temale, targale ja heale noormehele selgeks teha, et ta on midagi valesti teinud. Sellega ta ei ole nõus. Sellega, et tal on vaja endal oma tervise parandamiseks midagi teha, on ta veel vähem nõus. Ütlesin: "Palun, kui see on sulle tähtsam." Rõhutasin sõna "tähtsam". Ta läks ja muigas. Poiss läks ja vanemad pöördusid tähelepanu teritades minu poole, et kõigest, millest ma räägin, täpselt aru saada, et siis kuju minnes oma poja elu äraelamist jätkata.
Kas saab see noormees diabeedist paraneda? Ei saa, sest põhjus on likvideerimata. Vanemad on vajaduse oma elu vigu parandada muutnud tahtmiseks oma lapse elu parandada.
Sellises headuse pimeduses mõista, mis on hea ja mis on paha, on väga raske. Pole kasu kui vanemad oma süütunnetest ajendatult stresse mehhaaniliselt vabastavad, sest need stressid tulevad ikka ja jälle tagasi. Samaaegselt stresside vabastamisega oleks vaja ka füüsilisel tasandil igapäevaelus midagi muuta. Kõik on ju alanud sellest, et vanemad püüdsid siis kui omavahelised suhted kriisi jõudsid, oma kriisi varjamiseks teineteise eest, lapsele teineteise võidu oma headust tõestada. Laps sai, mis tahtis, aga ta ei õppinud saadut väärtustama. Kui laps oma pea ja kätega igal hetkel midagi ei loo, siis ta ei oska saadu väärtust hinnata. Ta lakkab olemast looja ja hakkab järjest enam kõike nõudma. Diabeet on sellise ellusuhtumise loomulik jätk.
Kui diabeedi olemust on tervele veel võimalik kuidagi selgitada, siis haigele peaaegu mitte, sest ta hirm süüdi olla on arusaamisele seina ette ehitanud. Igas selgitavas sõnas kuuleb ta süüdistamist ja see käib tema uhkuse pihta. Haigetsaanud uhkus ei lase enam mõelda ja nii ei saa suhkruhaige vanusest sõltumata aru, et tal endal on vaja oma stressidest aru saama. Tema jaoks olen mina süüdistaja.
Iseenda ja teiste tagaajamist osatakse juba pidada halvaks. Head inimesed püüavad sellest hoiduda. Nad teevad risti vastupidi: õpetavad, et ära tee palju, aga tee hästi. Selline suhtumine on pinnas diabeedi tekkeks. Tee palju ja ära tee palju on ju ühe terviku kaks otsa. Vaja oleks enda käest küsida, kas seda tegemist üldse tarvis on. Diabeeti jääb inimene, kes on tulnud siia ilma, et teha pigem vähe, aga hästi. Ta valib endale samasuguste põhimõtetega vanemad, siis on lihtsam ühel teel käia.
Ära teeb palju, aga tee hästi põhimõte algab keelamisest. Pisikese hea keelamine eesmärgiga saada suurt head lõpeb kõhunäärme haigestumisega, sest kõhunääre ei talu keelamist. Kui väikesele lapsele, kes on harjunud kõike saama, keegi midagi pisiasja keelab, siis ta kõht võib paugupealt valutama hakata. Kui see mitu korda juhtub ja kui pannakse tähele, et see tekkis peale keelamist, siis laps saab riielda, sest kõhuvalujuttu peetakse oma tahtmiste saamise väljapressimiseks. Kui laps on haige, siis talle ju ei keelata. tegelikult lapse kõht valutab tõesti, sest kõhunääre on väga valutundlik organ. See tähendab, et isiksus on kergelt haavatav.
Hea nimel keelamine ja käskimine on heade vanemate tunnus. Ega ma halba ei käsi teha, õigustatakse ennast. Nii hakkavad oma rolli ja ideaalidesse sisseelanud vanemad käskima ka seda teha, mida laps juba niigi teeb ja lapses tekib protest. See protest võib väljenduda veel paremini tegemises, peaasi, et ei teeks nii, nagu kästakse. Iseenda ületamine kasvab egoismiks – teadmiseks, et ma olen teistest parem. Isiksus on muutunud isekuseks ehk egoismiks ja täiuslikku isiksust väljendav terve kõhunääre ongi jäänud haigeks.
Näiliselt ideaalse loosungi: ära tee palju, tee hästi järgi elavaid inimesi on järjest rohkem. Kvaliteeti taga ajades unustatakse, et ka kvantiteedil on oma tähendus. Nii unustatakse teine, kolmas või neljas laps sünnitada. Või unustatakse nende olemasolu ära. äraunustatud lapsel veab, sest talle ei teki samasugust haigust kui õel või vennal. Kui ta ennast sellest häirida laseb, siis tal tekivad kahjuks teised haigused.
Kui Teil on põhimõte, et parem vähem lapsi, aga olgu nad hästi kasvatud, siis laske see vabaks, muidu tõmbate perele häda kaela. Elu ei luba ühe eesmärgi nimel teist ohvriks tuua. Last ei ole vaja isiksuseks kasvatada, teda on vaja lasta isiksusena kasvada ehk areneda.
Igal inimesel on, mida ta oskab ja mida ta ei oska. Elus on kõiki oskusi tarvis, seepärast on vaja ka neid, mida ei oska, oskama õppida. Paraku toimib materiaalse heaolu tõusu igatsemine vajadusele vastupidi. Lastes ja noortes, aga ka iseendas arendatakse neid oskusi, millega saab teiste hulgast välja paista ja eluks vajalike oskuste arendamisele kallist aega ei kulutata. Inimene, kes midagi oskab, teeb ka teiste eest selle rõõmuga ära ja teised kiidavad. Ühel hetkel on sellel inimesel oma ühekülgsest arenemisest kõrini ja ta tahaks muud ka teha, aga ta ei oska ja alateadlikust vihast oma oskamatuse vastu paiskub välja oma probleemi tekitaja otsimine.
Süüdi on need, kellele ma oma aja ja jõu ära kulutasin. Mina tegin teile, teie peate nüüd minule tegema! Teine ja teised, kes on vaikselt oma naturaalmajapidamisega tegelenud ja oma kätetööst rõõmu tundnud, vaatavad mind kui kuutõbist. Nad pole palunud, et mina nende tegemisi tegema tuleksin - mina ise trügisin nende mängumaale. Nad oskavad seda ise ka, mida mina neile peale surusin, aga nad lasid mind seda teha, kuna mina nii väga tahtsin. Kui nad ka tulevadki mind milleski aitama või minu tegemata töid tegema, siis ma ei ole sellest õnnelik, sest mina sellest oskajamaks ei saa.
Teadke, et ükskõik missugusesse meeleheitesse Te oma silmade avanemise hetkel satute, vabastage kõigepealt oma meeleheidet ja kui olete rahunenud, siis alustage elu uuesti tänasest päevast. Te võite olla teistele orja mänginud ja teiste eest kõik ära teinud, aga see on vaid füüsiliselt tehtu, vaimselt tegite sedasama siiski ainult endale.
Kõhunäärme välisnõre on seedefermendid, mis segunedes sapiga, erituvad 12 sõrmiksoolde. Nad lõhustavad toidu algosakesteks nii lõplikult ja täiuslikult, et keha saab nad omastada kui inimene seda protsessi ei takista. Kui inimene oskab ükskõik kelle käskimise või keelamise endast nii läbi lasta, et see ei häiri teda. Julge ehk vajaduste järgi elav inimene võtab käsku ja keeldu kui hädapärast õpetust. Nagu Jumala kümmet käsku.
Hirmudes ehk tahtmiste järgi elavale inimesele on käsk ja keeld sundimine, mis kutsuvad esile alati protesti. Isegi Jumala 10 käsule protestitakse. Väikseimgi protest on kõigepealt iseenda lukkupanemine kui enesekaitse, edasi juba ligitükkijale vastuhakkamine. Kelles on protest, sellele on ka toit ligitikkuja, mis sunnib endaga tegelema ehk ennast seedima ja olgu ta kuitahes vajalik, kõhunääre teda omaks ei võta. See tähendab, tema lõhustamiseks fermente vajalikul hulgal välja ei anna.
Kui inimene tahab, et teda inimlikult ja väärikalt koheldakse, aga saab risti vastupidise kohtlemise osaliseks, siis kõhunääre haigestub. Mida suurem on inimese uhkus, seda raskem on kõhunäärme haigus. Äkiline ja absoluutne protest kõigele tekitab olukorra, kus kõhunääre ei anna midagi välja. Tagajärjeks on äge kõhunäärme põletik. Kui sama probleem jääb tulena tuha all kestma, siis hakkab sellele inimesele tarvitamiskõlbulike toiduainete nimekiri aina lühemaks jääma.
Kõhunäärme krooniline põletik valib toitu, nagu inimenegi omale talutavaid kaaslasi. Kui sellele inimesele enam keegi ei meeldi, siis ta peab ise siit ilmast ära minema, sest ta kõhunääre ei tööta enam üldse. Kui ta nendele mittemeeldivatele, kellest ta endale vaenlased teinud on ja kelle mõnitavaid solvanguid ta pidevalt alla neelama on pidanud, halba soovima hakkab, siis tekib vähk. See ei võimalda kõhunäärmel varsti enam üldse tööd teha.
Lühidalt. Magu ja kõhunääre on 12 sõrmiksoole abil omavahel otseühenduses ehk inimene kui isik ja inimene kui isiksus on teiste inimeste kaudu omavahel otseühenduses. Seda, mida isik annab teistele inimestele, annavad teised inimesed täiuslikumal kujul isiksusele.
Kõhunääre annab omakorda silmale nähtamatul kujul vere kaudu maole seda, mida magu vajab, et elada ja oma tööd teha. Isiksus annab omakorda silmale nähtava tegevuse kaudu isikule seda silmale nähtamatut, mida isik vajab, et elada ja tööd teha. Teised inimesed on seega minu terveks ehk õnnelikuks olemise hädatarvilik osa ja see, kuidas mina nendesse suhtun, määrab minu olemise ehk elu või surma.
Suurem osa inimesi on hea ja halva vahel pendeldajad. Täpselt nii, nagu nad head tahavad ja selle järgi tormavad või halva vastu protestivad ja lausa eest ära jooksevad, nii erituvad seedefermendid, et kõik hea endale saada ja kõik halb eemale lükata. Igal toiduainel on oma energiabukett, igal toitainel oma. Lugematu arv toiduaineid sisaldavad kõik kolme toitainet: valke, rasvu ja süsivesikuid. Neid võib omakorda jagada taimseteks ja loomseteks.
Üks toit võib inimesele alguses mitte meeldida, sundolukorras söömine tekitab protesti, mis viib selleni, et inimene ei taha sellest enam midagi kuuldagi. Nii tekib lõplik protest ühe energia vastu, mida nimetatakse allergiaks. Samasuguse energiaga toitainet on paljudes toiduainetes. Kui alguses need toidud ei meeldinud, siis hiljem ei taha neid nähagi, lõpuks tahaks need olematuks teha, sest neid on vaja süüa, aga inimene on neile eluohtlikult allergiline. Keegi ei oska näha, et toidu mittemeeldimine on alguse saanud näiteks sellest, et inimesele ei meeldi, et teda niimoodi käsutatakse. Sellel ei ole algselt toiduga mitte mingisugust seost.
Toiduallergia on suur probleem. Valke, rasvu ja süsivesikuid saab hinge seeshoidmiseks üksteisega asendada, aga vitamiinide ja mineraalidega on asi keerulisem. Kaasaegne teadus oskaks igale inimesele vajalike ainete päevaratsiooni välja arvestada. Näiteks Teie olete täiskasvanud, keskmist kasvu, sale, füüsilise töö tegija. Teile tuleb päevas 1 tablett valku, 2 tabletti rasvu ja 1,5 tabletti süsivesikuid, vitamiinid ja mineraalid veel eraldi. Kokku tuleks ütleme 50 tabletti.
Mina olen täiskasvanud, keskmist kasvu, tublisti ülekaaluline ja tööd, mida ma teen ei peeta teadlaste arvates tööks. Minule on vaja 1 tablett valku, 0,5 tabletti rasvu, 0,25 tabletti süsivesikuid, lisaks ülimalt täpselt väljaarvestatud kogus vitamiine ja mineraale. Kokku tublisti vähem tablette, sest mul peab ka korraliku inimese välimus olema. Kõik on nii, nagu õnnelikuks saamiseks kulub, aga mina sureksin kindlasti kohe ära. Teie võibolla vireleksite veel natuke. Miks?
Sest elu ei koosne ainult materiaalsest poolest. Keha on ehitis, mille võime klotsidest kokku laduda küll kui teame täpselt, kuhu mida panema peab. Selle teadmise annab teadus. Kui me ei arvesta nähtamatust, mis sellele kehale eluvaimu sisse puhub, siis pole teadmistest kasu. Teaduse ja teadmiste kasvuga kasvab ühekülgne materiaalne ehk tarbijalik suhtumine ellu. Kui analüüs näitab, et inimesel on mingit ainet puudu, siis on toit süüdi, olgugi, et toit on põhiliselt samasugune kui alati on olnud.
Kui mina 1980 aastal haige olin ja analüüsid näitasid kui palju mul kõike puudu oli, siis ma keerutasin nimetissõrme meelekohal, et aidata kolleegidel mõista, kus mul kõige rohkem puudu oli. Nad hakkasid kollektiivselt kätega vehkima: "Mis Te nüüd, mis Te nüüd! Seal on Teil kõik korras." Kuigi mulle pandi lõpuks infarktieelse seisundi diagnoos, tundsin ma ikkagi, et mul on peas midagi puudu. Nagu arvata võite oligi. Puudu oli oskus iseendast lugu pidada. Kuidas saab inimene iseendaks jääda kui ta ennast ei armasta? Kuidas saab ta terve olla? Kuidas saab ta olemas olla kui ta ennast kõigile ära annab küsimata, kas teistele on seda tarvis?
Tarkus taandab vaimsed puudujäägid füüsilisteks. Töö iseendaga asendatakse tööga teistega ja mida rohkem seda tehakse, seda enam on vaja puudujääke likvideerida. Nii on leiutatud toidulisandid, mis on iseenesest head asjad, aga kui neid tunnetada, siis tõusevad juuksed peas püsti. Kui arukalt nende koostist lugeda, siis jäävadki püsti
Nii palju head ühes purgis ei saa hea olla. Nii palju head kui purgi peal kirjas, ei tohi ükski inimene tarbida - see hävitab keha tundlikkuse vajaliku ja mittevajaliku suhtes! Vajalik toitaine, mida keha hetkel ei vaja, võib niimoodi kahjulikuks osutuda. Kui inimene ei taha hingeliselt mõnda asja vastu võtta, sest ei salli seda, siis kuidas ta selle purgist võttes kehaomaseks teeb? Te võite küsida, et miks neid toidulisandeid siis tehakse kui nad ei aita?
Kõike siin maailmas tehakse heal eesmärgil. Kui keegi on enda täielikult ära kulutanud, näljutanud või on haigus temaga oma töö teinud, siis talle on nad niikaua vajalikud, et jalgele tõusta. Kui ta neisse usub, siis on efekt eriti hea. Füüsiline keha sai puuduvad ained. Kui inimene oma kriisi jõudmise põhjustest aru sai, siis on ta ka oma vaimse puudujäägi likvideerinud. Kui ei saanud, siis peab heale head aina rohkem juurde lisama kuni tekib parandamatu haigus. Haigus tekkis sellest, et kehas on liiga palju saasta. Heaoluriikide inimesed söövad ainult kõige paremat, lisavad juurde samuti kõige paremat, keegi ainult ei mõtle kust ja kuidas kehasse niipalju saasta kogunes.
Kokkuvõtvalt soovitaksin välise hea armastajatele ilusa välimusega toidulisanditele raha raiskamise asemel näha veidikene vaeva lihtsa toidu garneerimisega. Nii suhtute toidusse paremini ja võtate ta vastu. Veel parem oleks peenra pealt võetud toiduainetest ise endale toit keeta. Kõige parem oleks toitu oma kätega kasvatada ja kui kõike pole võimalik, siis maitsetaimi akna peal potis on ikka võimalik. Kui seda pole ka võimalik, siis kuivatatud, külmutatud ja konserveeritud kodumaiseid taimi ja aiavilju on ikka võimalik.
Arukamad inimesed on hakanud kodumaist turgu õnneks väärtustama. Aga hirmunud inimesed ei näe veel kodumaa krobelise koore all väärtuslikku sisu ja ei märka välismaa välise hea taga varjatud halba. Täpselt samuti raiskab kõhunääre fermente kehale mittevajalike ainete, näiteks säilitusainete ja muu keemia lõhustamise ja kehaomaseks muutmise peale. Paraku pole neid kehaomaseks teha võimalik.
Säilitusained on heal eesmärgil välja mõeldud, aga et nendega liialdatakse, see on iseasi. Neid ainult manades ja materdades me kuhugi ei jõua. Õppigem neid tundma, vältima, aga ka endast välja juhtima. Kuidas? Katsuge tunnetada, missugust energiat nad sisaldavad ja laske see energia vabadusse, siis väljub ka keemia. Ja kui arvate, et ei oska, siis vähemalt tehke vangikongi uks lahti ja öelge säilitusainetele: "Te olete vabad!"
Kas Te tahaksite, et elu oleks igavene? Kui vastasite jaatavalt, siis mõtlesite füüsilist elu. Kui vastasite eitavalt, siis mõtlesite ka füüsilist elu. Kui ilma mõtlemata vastasite, siis tegelikult vastas Teie alateadvus. Nii kuidas Te olete elust arusaamisele jõudnud, nii ta vastab. Tahtmine, et elu oleks igavene on mumifitseerimise välja mõelnud. Säilitusainetes ongi mumifitseerimise energia. Kelles on ülisuur tahtmine igavene olla, sellele jäävad säilitusained sisse ja balsameerivad ta tasapisi nii ära, et tema keha jääb maamulda muumiaks. Ussid, bakterid ja seened muudaksid sureliku keha mullaks, aga lagunemata laip on ohtlik saastaja.
Antioksüdandid peaksid selle vea parandama, aga nad on nõrgemad kui inimese tahe. Ma ei saa eitada, et antioksüdandid on head asjad, aga jälle ainult hetkeolukorra parandamiseks. Nad on hea veel paremaks tegijad. Aga mis tuleb pärast tõusu? Langus, eks ole? Varsti mõeldakse antioksüdantide antiained välja ja jälle peab keha selle keemia ära kannatama. Meeleparandus võimaldaks sellise raharaiskamise ja iseenda hävitamise lõpetada.
Antioksüdandid on vitamiinid, mis tugevdavad immuunsüsteemi ja peaksid vältima vähi teket. Nad peaksid võitlema rakke ründavate mürgiste ühenditega, mida nimetatakse vabadeks radikaalideks. Kõige tugevamateks antioküdantideks peetakse C- ja E-vitamiini ning beetakaroteeni. Muide, vitamiinide antiained on säilitusained. Järeldus tehke ise.
Kogu maailmas reklaamitakse suhkruasendajaid, mis on meditsiiniliselt kontrollitud ja heaks kiidetud. Kalorite ja kaunite kehavormide kohapealt vaadatuna on nad head kuigi mitte nii head kui arvatakse. Muus mõttes on nad lausa ohtlikud. Mida see tähendab?
Suhkruasendajad tekitavad verekapillaaride seinte verega imbibeerumise ehk verega läbiimbumise. Selle tagajärjel kapillaari sein hävineb nagu majavammist kahjustunud palk seinas. Mida peenem kapillaar, seda kergemini ta hävineb. Kuna silmade, neerude ja aju veresooned on kõige õrnemad, siis vastavalt nemad ka kahjustuvad kõige sagedamini.
Suhkruhaigete veresooned on liigsest veresuhkrust niigi haprad, seepärast ei tohiks suhkruhaiged suhkruasendajaid mitte mingil juhul tarvitada. Suhkruhaigus ütleb inimesele, et kui sa oled liiga magusat elu tahtnud ja sellest haigeks jäänud, siis paranda oma viga vähemalt sellega, et ei tee teda ennast teadlikult pettes veel magusamaks. Magus on magus ja mitte kõiki vere koostisosi pole teadus veel avastanud.
Suhkruasendajates on kõikide murede äravõtmise energia. Tervete veresoonte seintes on kõigile vajaduste järgi jaotamise energia. Hirmunud inimese veresoonte seinad kardavad samamoodi kui inimene ise, et ei saa seda, mida on tarvis ja ei saagi. Pange need energiad kokku ja püüdke tunnetada, mis välja tuli. Häbi öelda, aga mina nägin, et kokku on see linnusõnniku energia. Lind on muretuse energia. Inimene ei ole lind ja linnusõnniku energiat pole tema kehasse ka vaja.
Mainisin, et igal toiduainel on oma energia. Ühe toidukorraga saame seda keerukama energiabuketi, mida mitmekesisem on toit. Mida rohkem loomset toitu, seda rohkem vangitsetud viha, mis tõstab sisemist plahvatusohtlikkust. Oskamatus keskenduda ehk pühenduda ainult toidule, tähendab toidu enda sisse kühveldamist, mis ei tähenda veel tema seedima hakkamist. Iga hunnik hakkab küll allapoole vajuma, aga ka hapnema ja mädanema.
Alandame oma tähelepanematusega toitu nagu meidki tähelepanematusega on alandatud. Märkamatult maksame toidule kätte. Abitus alandada alandajat tekitabki raevupuhangu, mis tekitas plahvatuse ja sapp paiskus välja. Nüüd saab vaoshoitud inimese toit seedima hakata. Eelnenud roiskumist see muidugi ei korva.
Selline toit läheb edasi peensoolde. Peensool näitab, kuidas inimene ema, naise ja naiselikesse töödesse suhtub. Naiselikke töid peetakse materiaalse maailma pisiasjadeks. Võib arvata, et mehed on niisuguse suhtumise kujundanud. Tegelikult on see naiste arvamus. Mida suuremaks emotsionaalsed ehk naiselikud tahtmised kasvavad, seda väetimad tunduvad naiselikeks töödeks nimetatud tööd. Põlgus elu pisiasjade vastu võib lapsel juba emaihust kaasas olla.
Naiselike tööde eitamine, naeruvääristamine, ebavajalikeks pidamine on sama kui peensooleeitamine, naeruvääristamine, ebavajalikuks pidamine. Tekkivad haigused väljendavad seda mõttelaadi.
Peensoolest peaks algama imendumine ehk kõige vajaliku vastuvõtmine. Kellel on ülisuur tahtmine teha midagi suurt, võimast, igavest nii, et ei tahaks pisiasju üldse näha, selle seedimise raskuspunk koondub peensoolde. Kui ta ei taha, et pisiasjad tema tähelepanu endale ei tõmbaks, teda üldse ei häiriks, siis ta ei taha tegelikult, et tegemata pisiasjad talle süütundeid tekitaksid. See mittetahtmine ehk tahtmine pisikestest häirivatest asjaoludest lahti saada võib kõige ilusamal, suurest tööst vaimustumise hetkel, tekitada ägeda peensoole tüüpi kõhulahtisuse.
Kui tahtmatus tähtsusetuid töid näha on tagasihoidlikum, siis kõhulahtisust ei teki. Tekib sellise suhtumise varjatum tulemus. Rahvasuu väljendab seda sõnadega "nälg võtab silmanägemise ära". Niisiis kui inimene tahab ainult suurt ja ilusat, siis tema peensool ei võta toidust vastu neid aineid, mis silmadele lähedale nägemiseks vaja on. Kaugele ja suuri asju võib ta imehästi näha. Kui tahtmine ainult suure ja ainult ilusa järele kasvab, siis muutub endine suur ja ilus vähem suureks ja ilusaks. See tähendab, et seda, mida inimene enne nägi, nüüd enam ei näe. Kokkuvõttes nägemine halveneb.
Saamahimu iseärasusi ja neile vastavaid haigusi on erinevaid. Kui saamahimu kasvab kasuahnuseks, siis mida suurem on inimese tahtmine saada midagi võimalikult kiiresti, võimalikult palju, võimalikult head, seda rohkem jäävad peensoolde imendumiseks ainult riismed. Tegevuseta peensool hakkab iseendast toituma nagu naine, kellel ei ole midagi teha. Naisel, kes ei salli jõudeolekut ja iseenda imetlemist, peensool haigestub. See tähendab, et kui naine ainult materiaalselt tasandilt õnne otsib, siis tal on vaja tegevust otsida, olgu see või tegelemine iseendaga.
Naine, kes on õnnelik, et midagi sai, ei jäta saadut ainult endale. Ta on õnnelik, et selle edasi anda saab. Naine on suure vaimse maailma looja, tema füüsiline maailm algab pisiasjadest. Kui ta kodutööde tegemisest õnnelik on, siis ta peensool on terve. Kui ta räägib kuidas talle kodus toimetada meeldib, aga endal on koduabiline, siis ta valetab ja ta peensooles on varjatud haigus. Naine, kes töötab ja kirub oma naiseelu, käib kindlasti käega kõhtu kinni hoides.
Naine, kes ei usalda meest ega mehe tegemisi ja kes seepärast meeste mängumaale trügib, ei anna mehele mehe osa ei tegemistes ega tulemustes. Ta teeb samuti oma peensoole haigeks, sest tal jäävad naisetööd tegemata. Kui naine teeb mehe tööd, sest praegu pole teisiti kuidagi võimalik ja teiste tegemata tööde pärast endale probleeme ei tee, siis ta sooled on terved.
Naiselik saamahimu, mis suurte asjade saamiseks on kasvanud, pidurdab toidu liikumist edasi. Pärast sööki tekkiv ülakõhu ja naba ümbruse pundunud vaevav olek väljendab sellist mõtteviisi. Tahan kõike endale saada, sest teisi ei saa usaldada, tahan kõigega ise hakkama saada, ei taha teistelt abi paluda, viib naise meeleheitele kui ta tõdeb, et ei suuda ise hakkama saada. Meeleheide oma naiselikust abitusest paiskab peensoole tüüpi kõhulahtisusena kõik ruttu peale sööki välja, aga punnis tunne jääb ikkagi. See on kurbus sellest, et kõik risti vastupidi vajadusele välja kukkus.
Imendumine on aeganõudev protsess. Nagu te teate, halval on kiiremad jalad. Nii viskab selline kõhulahtisus kehale vajalikud ained välja, aga mittevajalikud jäävad soole limaskesta ärritama. Laske oma täispuhutuse tunne vabaks, siis vajub kõht kokku nagu õhupall ilma et röhitisi või kõhugaase erituks. See oli Teie ennasttäis olek, mis vabanes. Lühemalt öeldes uhkus.
Kui inimeses on teadmine, et tema peab igas pisiasjas esimene ja viimane olema ja et keegi teine neist asjust nagunii ei hooli, siis ta topib oma nina kõikjale. Ta ei saa aru kui talle otse näkku ei öelda, et aitab küll. Hirmunud ägedusega elamine on traagiline elamine.
Traagika on liialdamine ehk sääsest elavandi tegemine ehk pisiasjast maailmaprobleemi tekitamine. Traagikat on erinevat, aga tööde ja tegemistega seotud traagika elab peensooles, sest peensool väljendab suhtumist pisikestesse ehk naiselikesse töötegemistesse ja kõik peensoole häired või haigused on paratamatult seotud ka naiseliku traagikaga, millest lugege tagapool peatükist "Süütunne - taassünni põhjus."
Lühidalt traagika väljendab ennast äkilisusega, higistamisena ja üliemotsionaalsete sõnadega: "Issand Jumal, mis nüüd saab!" või: "Issand Jumal, mis nüüd saab kui ei saa!"
Kuna traagika väljendub higistamisena, siis peensoole higistamine väljendub kõhulahtisusena. Traagika iseärasustele vastavad higierituse iseärasused. Vahel muutub nahk ootamatult üleni ainult niiskeks, aga vahel jookseb mõnest kohast lausa sorinal. See tähendab, et kui tööde ja tegemistega seotud traagikat vaos hoitakse, siis on sool ainult niiske ja soolesisu võib ainult veidi vedelam olla kui soolte valulik või valutu spasm soolt tühjendama kiirustab. Kui peast käib välguna läbi mõte: "Issand Jumal, mis ma tegin!" või: "Issand Jumal, mis ta tegemata unustasin!" siis käib kõhust samasugune välk läbi ja kõht on momentaalselt lahti kui vesi. Kõht on lahti niikaua kuni traagiline suhtumine kestab.
Traagika kordumine tekitab tragöödia. Iga haigus on omamoodi tragöödia. Kui traagika on nagu äkiline hirmusööst, millele järgneb ebasoovitu aktiivne endast eemale või väljapaiskamine, siis tragöödia on ootamatu sattumine väljapääsmatusse olukorda, mida pole inimese meelest võimalik lahendada.
Traagika on rabelemine, tragöödia on paigalseis. Kõige raskem paigalseisu haigus on vähktõbi. Tööde ja tegemistega seotud tragöödia väljendab ennast ägamisena: "Lõpp. Täitsa lõpp! Mis ma nüüd peale hakkan? Kõik on läbi!" Sellisel puhul hoiaks nagu keegi surma külma raudse käega kõhust kinni nii, et inimene võib hakata justkui mittemillestki kõõksuma.
Peensoole elutegevuse ehk funktsiooni lühiajaline seiskumine tekitab iiveldust ja oksendamist kui on hirm edasise elu ees ja tahtmine eilset tagasi saada. Iseenda kokkuvõtmine ja lootuse panemine tulevikule teades, et see on enesepettus, on tegelikult töödega seotud tragöödia enesepetlik edasilükkamine homsele. See tekitab sigmasoole pikenemise ja laienemise ehk dolichosigma.
Traagika energia teeb inimeses revolutsioonilist kihutustööd, mis sunnib meeleheitlikult iga pisiasja pärast rabelema, jooksma, võitlema, uurima, õigust nõudma, see tähendab pisiasjast nii suurt kasvatama, et rahumeelselt pole asju võimalik lahendada. Traagika tekitab tunde, et kui nüüd midagi ette ei võta, siis juhtub midagi koledat ja et seda koledat ennetades muutubki inimene revolutsionääriks. Kõigepealt omas kodus või ükskõik missuguses kollektiivis.
Üks naine, kellel opereeriti peensoole vähk, haaras selle jutu peale peast kinni ja karjatas: "Issand Jumal, mu poeg ütleb ühtelugu: "Ema, sa oleksid pidanud sajandi alguse Venemaal sündima. Küll sa oleksid kaifi saanud." Poeg ei suutnud pidevas revolutsioonilises situatsioonis elada. Ta vajas rahu ja elusat ema. Pidage meeles, kui Teil on ükskõik mis haiguse pärast soolt opereeritud, siis ei tohi enam endale palju töid kuhjata. See tähendab, et õmblustega soole sisse ei tohi palju tööprobleeme toppida, sest õmblused ei pea vastu. Olete võibolla kogenud, et kui verivorsti tegemisel hoogu lähete, siis sool rebeneb ja õmmelda teda pole mõtet. Vorst tuleb selles kohas ära lõpetada ja uus vorst alustada. Kuna seedetraktis nii ei saa, siis hoidke oma töötegemisi sõlme, keerdu või kinni jooksmast.
Traagikaga kaasnevad pisarad ja hävitustöö. Meeleheites tahetakse kõigest lahti saada. See tähendab, et kui Te pisaratest kiiresti lahti tahate saada, siis Teie peensool teeb korraks nõrga või tugeva valuhoo, sõltuvalt sellest kui õelalt Te pisaratesse suhtute ja siis tuleb kõhulahtisuse hoog. Kui pärast potil istumist sama probleem enam ei meenu, siis selleks korraks ongi kõik. Kui meenub, siis ei olnud kõik.
Sallimatus tööde ja tegemiste pärast pisarate valamise vastu paneb teie peensoole pisaraid valama kohe kui satute meeleheitesse sellest, et ei suuda pisiasjade pärast nutjat vaigistada. Kuna keegi teine peale inimese iseenda seda nagunii ei suuda, siis parem vabastage oma traagika energia ja ta ei häiri Teid enam. Kui Te oma ehmatust, sellepärast mis Te tegite või tegemata unustasite, varjata tahate, siis soolestik koriseb ja teeb vaeva, aga välja midagi ei tule.
Mina ei saanud oma kõhulahtisustest enne kuidagi lahti kui hakkasin traagikat vabastama. Panin kahe aasta vältel tähele, et kõht oli reeglina iga tööpäeva õhtul lahti. See ei vaevanud mind, sest tegi olemise kergemaks. Kuna see ei ole normaalne, siis tahtsin tast lahti saada. Tööst vabadel päevadel oli seedimine täiesti korras. Minu traagika seisnes selles, et nähes inimeste probleeme, olin võimetu neid aitama. Nad ei osanud, ei suutnud või ei tahtnud oma probleeme tunnistada ja nad ei tahtnud ise enda heaks midagi teha. Mina pidin nende eest kõik ära tegema ja teadsin, mida selline tegemine minule teeb. Nad tahtsid terveks saada, sest nad olid harjunud kõike saama, enamik on seda veel nüüdki. Õudusega mõtlesin, mis neist saab kui ma neile nende probleeme selgeks ei tee ja mis minust saab kui ma oma kohust ei täida.
Teadaolevaid stresse pidevalt vabastades sain ühel päeval aru kui suur religioosne hirm minus ja kogu inimkonnas istub ja kui suurt viha see iseenda ja teiste vastu tekitab. See hävitab usu endasse, teistesse ja mis kõige hullem - Jumalasse. Minu kõhulahtisus aitas mul viha vabastada ja usku säilitada. Usun, et läheb aega palju läheb, tasapisi hakatakse mõistma, mida tähendavad stressid ja et nende vabastamisega ei saa keegi peale iseenda hakkama.
Jämesool saab oma osaga hakkama samuti, nagu mees saab oma mehelike töödega hakkama. Kes tööd armastab, see saab ka hakkama. Kes on paljusaamise lootuses palju või raske töö ette võtnud, see kardab ja vihkab oma tööd ning tal on jämesool kindlasti haige. Halb suhtumine isa, mehe ja mehelikesse töödesse teeb jämesoole haigeks nii meestel kui naistel. Lisaks mehelike tööde tegemisele väljendab jämesool tegemata tööde probleeme.
Töö, mida tegema hakatakse on põhimõtteliselt alati tegemata töö. Vaadake ümberringi. Te näete kui palju on laokil asju ehk tegemata töid. Väike osa on Teie oma, suurem osa teiste oma. Tegelikult on see kõik Teie oma kui Te selle enda jaoks probleemiks teete. Armastusega:
1. tegemata tööde tegemine,
2. teiste poolt poolelijäetud tööde lõpetamine ja
3. poolelioleva töö teiste käest ülevõtmine tagab jämesoole tervise.
Kuna enamik inimesi peab vähem või rohkem sellist tööd alandavaks, siis enamikul inimestest on jämesool vähem või rohkem põletikus. Väike varjatud põletik nagu väike varjatud alandatus jääb enamikus märkamata. See on pinnas raskemate haiguste arenemisele. Tuletage meelde kuidas Te sisimas pahandate kui näete midagi laokil, ripakil, risustatult, lõpetamata, olgugi, et kõrval on kõik kõige paremas korras.
Kui mõtlete, siis saate aru, et tegelikult ei ole ükski töö lõplik ja kõike korraga pole võimalik teha. Sellel, kes töö lõpetamata jättis, oli midagi tähtsamat teha. Isegi kui Te teate, et ei olnud, siis on see Teie meelest nii. Tema meelest oli teisiti. Kui me vaevuksime mõtlema, miks üks asi on nii ja mitte teisiti, siis me saaksime aru ja edaspidi arvestaksime olukorda.
Hirmudes inimene näeb alati kõigepealt teisi ja teiste tegemata töid mõistmata, et tegelikult näeb ta teistes ainult iseennast ja suhtumine teistesse on suhtumine iseendasse. Kui ta tahab, et see töö oleks tehtud, siis ta solvub kindlasti, sest tema tahtmiste peale seda tööd keegi ära ei tee. Ta võib olla peremees, ülemus või ükskõik missugune suur või väike käskija, kellel on sõnaõigust või ei ole sõnaõigust käskida, aga rahul ta tulemusega ei ole. Nii et solvatus tegemata töödest koguneb jämesoolde nii ehk naa. Jämesool haigestub ja võib nii raskelt haigestuda, et võtab töövõime. Näiteks jämesoole krooniline põletik võib inimese invaliidistada.
Pidevate valudega ja ootamatute valuhoogudega, sees mürravate gaasidega ja nende kõige ebasobivamas kohas väljapaugatamisega, suvaliselt vahelduvate kõhukinnisuse ja lahtisusega on intelligentses keskkonnas tööd teha võimatu. Inimeses, kes lapsest saadik ennast tööga tõestama on pidanud, on traagiline teadmine, et ta peab tööd tegema ja et ta ei saa, ei suuda või arstid keelavad ja ta ei tohi seda tööd teha enne kui on terveks saanud.
Peab ja ei tohi on ühe terviku - sundolukorra - kaks otsa. Haigusprotsessi võib hormoonidega maha suruda, jämesoole võib kirurgiliselt lühemaks lõigata, aga probleem jääb ja haigus ei kao kuhugi või muutub veel vihasemaks nagu haigegi, kes kõigi nende kannatuste peale haigusest lahti ei saanud. Kõige selle põhjuseks on oskamatus teistes iseennast nähes oma vigu parandama hakata.
Ennast töö kaudu tõestav inimene hakkab ennast alahindama juba mõttest, et ta ei oska nii kui mõni teine. Ta uhkus ei luba olla õpipoiss, ta tahab kohe olla kogenud vana kala. Elu annab kõigile õpipoisi aastad, aga kes need ära põlgab, see klammerdub ülemuse näiliselt kergesse ametisse. Kui tal on veel haridus, mis annab talle õiguse ebaküpses vanuses ülemust mängida, siis see on ta tasapisi ligihiiliv õnnetus. Inimene sai mis tahtis. Veel hullem on olukord kui samasuguste arusaamadega inimene ei saa kohe seda, mida tahtis.
Tarkusest ja haridusest ennasttäis inimene on hinge põhjani solvatud kui ta peab harimatute matsidega raha pärast, milleta ei saa elada, külg külje kõrval tööd tegema ja mis kõige hullem - oma käpardlikkust nende osavate käte kõrval nägema. Pole ime kui sellises olukorras tahetakse haigeks jääda ja kui jäädakse, siis kardetakse terveks saada, sest siis peab jälle alandavasse keskkonda tagasi minema. Mida kohusetundlikum on ennast ainult ülemusena aktsepteeriv inimene, seda rohkem ta ennast alahindab, kritiseerib, põlgab ja lausa vihkab ning vastavalt seda haigem on tema jämesool. Kui tahtmatus alandavasse olukorda sattuda on suurem tahtmisest terveks saada, siis inimene ei tervene.
Selliste stressidega inimene ootab alati, et keegi ta eest seisaks, õiguse jalule seaks, probleemi lahendaks. Tavaliselt teeb seda ema, sest alateadlik süü ükskõik kui vanaks saanud lapse ees, keda on ainult ilusaks eluks ette valmistatud, kaitseb niiviisi iseennast. Mida paremaks läheb elu, seda rohkem on emasid, aga ka isasid, kes arvavad, et elu peab olema hea ja et inimesel on õigus nõuda ainult head. Õigus on küll, aga tõde on see, et elus on hea ja halb teineteisest lahutamatud. Tahtes üht, saame ka teise.
Õigusenõudmine jõuab alati riigini. Riik on halb kui inimene ei saa seda, mida ta tahab. Riiki väljendav organ on maks. Maks on tõepoolest halb, sest ta on täis viha, mida inimene riigi vastu tunneb ja enne kui inimene viha vabaks ei lase, ei saa ka ta jämesool paraneda. Nii õpetab maks inimest, et viha riigi vastu on viha iseenda vastu, sest riik oleme meie ise.
Kui saamahimu taga ajab, siis pole mõtlemiseks aega. Aina teeme ja teeme, et rohkem kasu saada. Jätame ühe töö pooleli ja haarame selle järele, mis tõotab suuremat tulu tuua, aga lõpetamata töö stress jääb hingele. Täpselt samuti jääb saast, nagu lõpetamata töö, jämesoolde. Mida kauem seisab, seda rohkem jääb igavesti seisma - jääb nagu ootavaks kivikujuks kogudes lisaks veel paljude tegemata tööde mälestusmärke.
Kui hakkate endast nii tehtud kui ka tegemata tööde energiat vabastama, siis Teie jämesool teeb samuti: kõik, mis on kehale vaja, see saab kehasse juhitud ja see, mis peab kui üleliigne otsemat teed prügimäele jõudma, see ka jõuab. Mida rohkem inimene väidab, et tema teeb alati kõike õigesti, seda vähem tunnistab ta oma vigu kui saasta, sest ta kardab oma tõelist palet näidata ja ta jämesool käitub samuti - jätab saasta endasse.
Jämesool on pikk ja lai. Ta koosneb ülenevast käärsoolest, ristikäärsoolest ja alanevast käärsoolest. Tahan ülenduda, ei taha alanduda on arusaamad, mis üleneva käärsoole haigeks teevad. Kes hirme ületades ehk hirme alla surudes ülenduda püüab, see ei saa, mida tahtis ja temal haigestub ülenev käärsool. Kes sai, mida tahtis, ja peab seda nüüd enda ainuomandiks, see ei tarvitse taibatagi, et ta on enda ülendajasse klammerdunud. See on sama kui hoiaks ülenevast käärsoolest kinni laskmata soolel oma elu edasi elada. Ülenev käärsool haigestub.
Ristikäärsool väljendab saamahimu ja kasuahnuse probleeme. Mida suurem on tahtmine kõike seda, mida silm näeb ja kõrv kuuleb, saada, seda raskem haigus ristikäärsoolde koguneb kui inimene ei saa seda, mida tahtis. Mida kiirem on tahtmine, seda kiiremini koguneb. Kui inimene oskaks endalt küsida: "Kas mulle on seda vaja, mida ma praegu tahan?" siis pooltel juhtudel ta rahuneks kohe tundes, et seda polegi tarvis. Kes ei taha alanduda, see näeb kõikjal ja kõiges enda alandamist. Ta kogub, et rikkaks saada ja sellega tõestada, et ta on midagi väärt. Mida rohkem ta kogub, seda rohkem koguneb ka ristikäärsoolde.
Kellel ei õnnestu vaatamata suurele tahtmisele koguda, see hakkab rikkamate peale sügaval sisimas viha koguma. Tahan head muutub protestiks - ei tahagi! Rikkal koguneb kõigepealt suur saast, millest tekib väike haigus, rikka vihkajale tekib juba väikesest saastast raske haigus. Kui nad mõlemad vihkavad vaesust ja sellepärast tahavad rikkaks saada, siis nad mõlemad peavad ennast liiga vaeseks ja vihkavad seega iseennast. Haigus jõuab nobedalt nagu tellimise peale kohale.
Inimene, kes tunneb, et see töö on temale õnnistuseks jäetud, asub rõõmuga tööd tegema. Võibolla on temas hirm alustada uut, seepärast sobib teiste tööde lõpetamine talle suurepäraselt. Kui tema peaks midagi alustama, siis ta ei suudaks ja ta magu haigestuks, sooled takkaotsa. Poolelioleva töö lõpetamise alustamine on rõõmuga alustamine, mis likvideerib ka potentsiaalse maohaiguse. Töö lõpetajat tunnustatakse. Kes sundkorras teiste tööd jätkama peab, see tunneb end alandatuna, teenijana, orjana. Ta võib töö lõpetada, aga seda ei märgata või märgatakse, aga keegi ei näita vaimustust üles. Nähakse tööd, aga mitte töö tegijat. See alandab ja solvab veelgi. Haigestub alanev käärsool.
Kes võtab liiga palju ette, seda häirivad enda lõpetamata tööd ja ta hakkab nägema, et teised jätaksid nagu kiusu pärast kõik talle teha. Ta arvab, et teised saavad teenimatult tulu. Kujuneb arvamus, et pätte ja kaabakaid, kellel pole midagi puudu, on järjest rohkem, aga tema peab rügama. Vargaid ja röövleid, kes paremad palad endale röövivad, sigineb ka järjest rohkem, aga tema, vaesekene, peab kannatama. Sigmasool, mis väljendab suhtumist, ebaaususesse, valetamisse, varastamisse, haigestub.
Elu algab iseenesest. Inimene, kes ennast petab, näeb kõikjal petiseid ja ei märkagi, kuidas ise petiseks muutus. Suureks või väikeseks, see on iseasi. Mida suurem on dolichosigma, millest eespool tragöödia energiaga seoses juttu oli, seda suurem on enese ja teiste pettus. Hirm olla aus ehk hirm oma tööde ja tegemistega seotud ebaõnnestumisi välja näidata, sunnib inimest oma lõpetamata töid võimalikult kaua varjama. Täpselt samuti jäävad sigmasse seisma roojamassid, millest toksilised ained kehasse tagasi imenduvad. Inimese, kes niigi kõhukinnisuse käes vaevleb, muutub veel mürgisemaks ja õelamaks.
Neid, kes sünnivad nii suure dolichosigmaga, et roojamassid ei saa sigmast edasi liikuda, opereeritakse. Neid, kellel on sünnist saadik samal põhjusel kõhukinnisused, mis põhjustavad suuri vaevusi, on rohkem. Uuringutel diagnoositakse dolichosigma. Mõnda opereeritakse, enamikku püütakse dieetide ja lahtistitega aidata. Neid, kellel on dolichosigma, aga kes püüavad ise oma kõhuga hakkama saada ja keda seepärast ei uurita, on kõige rohkem. Kõik need inimesed on valetamise ja varastamise suhtes hästi karmid. Kui nad teaksid, et sigmasoole suurus räägib eelmise elu valetamiste ja varastamiste suurusest, siis nad saaksid aru, et olles teiste valetamiste ja varastamiste suhtes karmid kohtunikud, on nad seda tegelikult otseselt endale.
Inimene, kes õpib aru saama, et valetamine tekib ummikseisust, see aitab enda sigmasoolt puhastuda. Ummikseis sellest, et ei või tõtt rääkida, peaks igale tänapäeva inimesele tuttav olema. Kes õpib aru saama, et varastamine on püüd ummikseisust lahti saada, see õpib ka valetamist, varastamist ja ummikseisu vabastama. Mida suurema tüki varas endale saab, seda suurem tükk liigset kude on tema sigmasoole seinas, kuni sool sulgub. Samuti kui vargus võib tekitada eluohtliku olukorra, võib soolesulgus lõpetada eluküünla.
Sigmasool on sooltrakti eriline osa, mis toidab inimese vaimukeha elu ja surma energiaga. Haige sigmaga inimene räägib palju surmast, sest elu on tema jaoks üks suur vaevarikas suremine. Ta ei oska olla kalliskivilihvija, kellel on õnn vaadata tegemata või lõpetamata töödele kui lõpliku lihvita kalliskivile. Ta võiks anda sellele viimase täiusliku lihvi, mis paneb kalliskivi elama. Sigmasool väljendabki elu täiuslikuks lihvimise iseärasusi. Kes elab vajaduste järgi, see seedib oma toidu täiuslikult ära nii, et füüsiline keha sai toitained, mineraalid ja vitamiinid, aga vaimukeha sai tõese informatsiooni inimese tööst.
Mao algusest sigmasoole lõpuni paikneb seedetrakt kõhuõõnes, mida seestpoolt vooderdab kõhukelme välimine leste. Kõhukoopa elundeid katab pealtpoolt kõhukelme seesmine leste. Kõhukelme on pidevalt niiske ja libe kelme, mis võimaldab kõhukoopa elunditel olla parasjagu liikuv üksteise suhtes ja parasjagu paigal kõhukoopas. Kõhukelme on samapalju tundlik kõige suhtes, mis temas asub, kuipalju inimene on tundlik kõige suhtes, mis tema töötegemisse otseselt või kaudselt puutub. Kõhukelme on kaitsja. Mida rohkem inimene oma tegemisi vihaga kaitsta tahab, seda rohkem koguneb lisaks rasvikutele ka soolte ümber rasvpolster. Rasvikud on kõhukelme lestmete vahelised rasvakogumikud.
Keda teiste huvi ja uudishimu häirib, selle kõhukelme on sageli ärritunud ja annab valuga endast märku. Kes oma tööd tunneb, seda teiste uudishimu ei häiri.. On inimesi, kes hea meelega oma kogemusi ja töövõtteid jagavad, teisi pisiasjadeni õpetavad ja oma eksimusi ei häbene. Nende kõhukelme on terve. Inimesed, kes oma tööd täielikult ei tunne, arvavad, et nad teavad oma tööst kõike. Nad kardavad konkurentsi ja tahavad ise alati parimad olla, seepärast kardavad nad oma töövõtete saladusi välja anda ja nende kõhukelme käitub täpselt samuti. Selline iseloom torkab juba koolipõlves silma. Mõni tark laps haarab teiste tehtu järele kohe kui endal midagi ununenud on, aga kui teine küsib tema vihikut samasuguses hädas, siis ta kunagi ei anna. Kadeduse kõht valutab, pidage meeles.
Kes ise saab, aga teistele anda ei taha, selle kõhuõõnde koguneb liiga palju vedelikku, mis võib astsiidiks ehk veetõveks muutuda. Kes vähe saamisest ennast talumatult alandatuna tunneb, sellel tekib kõhukelme õõnde mäda, mis on alati mõne teise organi mädapõletikuga seotud. See tähendab, et inimene, kes teise tarkusest elab ehk teisesse klammerdub ja sealt seda ei saa, mida tahab, siis vastav organ haigestub mädapõletikku. See ärritab kindlasti ka kõhukelmet. Näiteks ussripik haigestub ummikseisust ja kui inimene tunneb sellest talumatut häbi ja alandust, siis ussripik lõhkeb ja ongi mädane kõhukelme põletik ehk peritoniit käes. Kui kohe ei opereerita ja mäda ei eemaldata, siis tuleb surm.
Kõhukelme on organ, mis hoiab inimese töötegemise energiaid teatud mobiilsetes piirides. Ta varjab töötegemise köögipoolt kui seda pole vaja näidata, mitte et seda ei tohiks näidata. Hirmunud inimene ei taha näidata ja on vihane kui peab näitama. Suure viha kogunedes on ta sunnitud näitama. Operatsioon ongi arstile oma töötegemise köögipoole näitamine.
Kui jämesoolde kogutud ning allasurutud mittevajalikud ained, mida mürkidega võrrelda võiks, klistiiridega või lahtistitega liikuma pannakse, siis nad on nagu laviin, mis liikuma hakkas. Inimene ei istu teatavasti pidevalt klosetipotil ja tema põhitegevus ei ole pidevalt soolte tühjendamine. Enamik inimesi hoiab oma defekatsioonivajadust tagasi, kuni tähtsamad tegemised on tehtud. Kes seda ei suutnud, sellel oli häda ülemäära suur.
Tegelikult oleks vaja teha nii nagu väikesed lapsed teevad - mitte kiiresti, vaid kohe, hoolimata sellest, mis teised arvavad. Täiskasvanutelgi oleks vaja teada, et pole tähtsamat tegemist kui soole ja põie tühjendamine kohe kui need märku annavad. Mida rohkem viivitate, seda rohkem imenduvad mittevajalikud toksilised ühendid kehasse tagasi. Kes ei osanud oma mürgiseid mõtteid vabastada, laske vähemalt oma mürgiselt mõjuvad eritised vabadusse. Intelligentne ärakannatamine on oma kõige suuremate vajaduste keelamine ja kõige suurema kannatuse kasvatamine. Raske haiguse puhul on soolte tühjendamine palju tähtsam kui söömine.
Kellel on korrapärane päevaplaan, selle eritusorganid ei valmista ebameeldivaid üllatusi. Kindlatel kellaaegadel magamine ja söömine õpetab põie ja pärasoole tühjendamise refleksi juba alla aastasele lapsele nii selgeks, et laps hakkab seda ise vajama. Paarkümmend aastat tagasi peeti seda veel heaks, aga kuna taheti veel paremat, siis mindi rangusega liiale. Liialdajate lapsed ja lapselapsed hakkasid sündima ebanormaalselt pikkade ja laiade sigmadega. Nüüd on tehtud kannapööre. Potilkäimist kui mingit eelajaloolist mahajäämust ei tunnistata, sest nüüd on head mähkmed.
Mähkmed on tõesti suurepärased. Nad ei lase lapsele tekkida ebamugavat tunnetki oma märja või kakase pepu pärast. Ehk teisiti öeldes nende mähkmete pärast ei saa laps oma vanemaid endale korralikke reflekse õpetama sundida. Mida suuremaks laps kasvab, seda rohkem hädas on terve pere, kus kontrollimatute refleksidega laps elab. See on liigse headuse tagajärg. Kallid vanemad! Kujutage endale ette, et Te ei tunne kui põis või pärasool täis saavad. Tahaksite küll oma ihuhädad tualettruumis ära ajada, aga ei tunne häda teket. On ju hirmus? Elu on tsüklilisus ehk korrapärasus ja kord on vajalik. Tähtis on, et vajadust kohustuseks ei tehtaks.
Enamuses tehakse, ja veel nii äärmuslikult, et tekib sisuliselt risti vastupidine häda, mis väliselt on samasugune eelmisega. Kui vanemad on nii enda, teineteise kui ka teiste inimeste töö armutud aasijad, kui nende meelest ei ole miski nii nagu peab, siis nad hindavad ka last, ise seda märkamata. Lapse tehtud töö on tema mähkmete sees näha. Iga fuih-fuih hinnang sellele on nagu hinnang lapse tehtud tööle. Kui Te arvate, et paaripäevane imik ei saa sellest aru, siis Te eksite. Teie olete see, kes millestki aru ei saa. Lapsesse tekib hirm oma tööd näidata ja see kujundab tema reflekse. Ta muutub varjajaks ja valetajaks.
Kuna põit ja soolt on vaja tühjendada, siis juhtub see ajal kui kedagi ei ole nägemas. Võib riielda, häbistada, ka peksa anda, aga sellest läheb asi veel hullemaks. Vanemad, kes ise on kangekaelsed, arvavad, et laps näitab sellega oma trotsi. Tegelikult on see pärasoole kramp, mis lõõgastub kui lapse meeled on mingi paeluva tegevusega hõivatud ja keegi teda oma hindava pilguga parasjagu ei puuri. Tahtmine suurest hirmust oma töö tulemus kuhugi peita või ära poetada tekitab analoogse soole tühjenemise. Lapse ravimine ei anna tulemusi kui vanemad ennast ei muuda. Aitab seegi kui üks vanematest, soovitavalt ema, meeleparandusega tegeleb.
Pärasool väljendab suhtumist töö lõpetamisse. Kellel on juba ette arvamus, et nagunii sellest midagi head välja ei tule, siis ei tulegi. Roojamassid tulevad küll suure hädaga välja, aga halvustav suhtumine jääb sisse ja häda läheb suuremaks. Hädas on nii see, kelle pärasool on kramplikult kitsas kui ka see, kelle pärasool ei pea kinni. Üks ei taha oma töö tulemust näha, sest kardab, teine tahab nagu hirmsast asjast ruttu lahti saada. Mõlemad peavad oma tegemisi ja tulemusi halvaks. Haige pärasoolega inimeste jaoks on elu kurb ja lootusetu.
Kui töötegemine elus kõige tähtsamaks muutub, siis ta segab ka armastamist. Naistest, kes isegi seksimise ajal tööprobleeme lahendavad, räägitakse mahlakaid anekdoote. Mehed, kes seksimise ajal telefoniga korraldusi annavad, pole samuti haruldased. Niisugusest seksist sündinud laps on väga tundlik kõige suhtes, mis puudutab tööd.
Sooltraktis elab coli-bakter, mille esinemissageduse järgi hinnatakse keskkonna puhtust. Coli-bakteris on töösse suhtumise energia. Kes töösse rahumeelselt suhtub, selle coli-bakter elab tasakaalukat elu, soodustab inimese seedimist ja B-grupi vitamiinide sünteesi. Kes tööga liialdama hakkab, selle coli-bakter hakkab patoloogiliselt paljunema ja fekaalidega erituma. Aga kes oma töö tulemust näidata kardab, selle coli-bakter peetub pärasooles, mille tulemusena tekib pärasoole limaskesta põletik ehk proktiit. Arsti, kes pärasoolte ravile on spetsialiseerunud, nimetatakse proktoloogiks.
Kui laps on enda meelest hästi tehtud töö eest karmilt karistada saanud, sest vanemal polnud parasjagu kedagi teist, kellele oma viha välja valada, siis võib ka täiskasvanud lapsele pärasoole ümbrusse tekkida paraproktiit. See on pärasoole kõrval tekkiv põletik, mis läheb tavaliselt mädaseks ja ei parane, kuna ta on pärasoolega imepeene kanali kaudu ühendatud ja saab pidevalt infitseeritud. Kes oma töö tulemuste hindamisse eriliselt valulikult suhtub, sellel hakkab kirurgiliselt eemaldatud paraproktiit korduma. Ikka nii, et kui inimene hingele haiget sai, siis saab ka pärasoolele.
Coli-bakter võib sattuda kõikjale nagu tööprobleemidki, hoia puhtust palju tahad. Tööga liialdab see, kes kardab, et teda ei armastata, ei hinnata jne. Tõesti, teda ei hakatagi hindama. See tähendab hinnatakse madalalt. Mida rohkem teistele tööga meeldida püüate, seda rohkem Teie tööd aasitakse ja kritiseeritakse. Mida tundelisem olete, seda rohkem naerdakse ka Teie tundeid ja seda enam kibestute. Kibestumine sellest, et töö tundeelu tapab, tekitab coli-bakterist põhjustatud põiepõletiku.
Kelle seksuaalust nagu töötegemist ratsionaalselt ja loogiliselt kellegi teise parema omaga võrreldakse, kelle jaoks seks on kohustuslik töö, sellel tekib coli-bakterist põhjustatud suguelundite põletik, olgugi et coli-bakter seda tegelikult ei põhjustanud. Sellega kaasneb kindlasti ka suguelundite seentõbi, sest kohustuslik seksimine on armastuse, perekonna ja seksuaalelu häving.
Seen on hävingu energia, millest pikemalt lugege eelmistest ja järgmisest raamatust. Mida rohkem seks inimest kiusab, seda rohkem seentõbi suguelundite sügelust põhjustab. Kiusamise energia tekitab sügelust. Pärasoole sügelemine, kui seal ussnugilisi ei ole, on samuti kohusetundlikust töö lõpetamisest tingitud. Lastel seda häda tavaliselt ei ole, sest nemad ei lõpeta tööd mitte kohusetundest vaid kohustusest, millega täiskasvanud neid sunnivad.
Päraku sügelemisega on hädas paljud. Kord sügeleb ja kord ei sügele, ikka vastavalt sellele kuidas kohusetunne inimest kiusab. Kohusetunne sunnib iseennast ja vastumeelsus protestib iseenda vastu. Tulemuseks on seda julmem võitlus iseenda sees, mida suuremad on kohusetunne ja vastumeelsus. Lahinguväljaks on keha, kes kannatab. Iseenda julm kohustamine ehk sundimine tekitab päraku fissuurid ehk lõhed, mis teevad defekatsioonil hirmsat valu. Kui nad põletikku lähevad, siis on pidev põrgupiin. Turse, punetus, eritis, valu ja palavik pärakus ei lase istuda ega astuda.
Pärak räägib sellest, mis inimese töödest ja tegemistest välja tuleb. Päraku võib lõhki rebida suur junn, mis väljendab inimese tahtmist pisiasjadega mitte uhkustada vaid teha midagi suurt, et kõik näeksid. Näevadki. Kui inimene on oma tehtuga rahul, siis ta päraku rebenenud limaskest paraneb paari päeva jooksul. Kes tahab, et tema tegemistest midagi suurt välja tuleb, sellel ei tule midagi välja ja junn ei ole ka suur, aga päraku lõhed tekivad sellele vaatamata. Pärakulõhede veritsemine tekib siis kui inimene tahab oma suurte ja ilusate eesmärkide saavutamise takistajale kätte maksta.
Mida suurem häbi ebaõnnestumistest on ja mida suurem on arvamine, et teised naeravad, seda tõsisem põletik lõhedesse tuleb. Kõige tagasihoidlikum põletik on haudumus, aga temaga seotud kannatused ei ole sugugi mitte tagasihoidlikud. Haudumus tekib siis kui inimene suuri ja ilusaid plaane peab, aga ise kardab, et neist ei tule midagi välja. Nii, nagu inimene mõtleb, nii tema meelest on ja nii ta ka teeb. Kui kardab, et ei tule välja, siis ei näita välja, see tähendab, ei tee oma plaani teoks. See tähendab jätab plaani vabadusest ilma. See on sama kui ei anna ummuksis olevale asjale õhku. Tulemuseks on haudumine nii vaimses kui ka füüsilises mõttes.
Inimese kohta, kes endast tarka muljet püüab jätta, öeldakse lootusetult käega lüües, et ta istub seal ja haudub mõtteid välja. Kui püüate midagi välja mõelda, aga Teil ei tule ega tule sellest midagi välja, siis Teie pärasoole ümbrus kipub hauduma. See tähendab, et Te hävitate selle, mis õnnestuma on loodud, juba eos ära. Kui lasete oma mõtte vabaks, siis leiate lahenduse ja haudumus kaob ka ära. Ise kaob.
Väikestel lastel tekib haudumus ruttu. Tarvitseb kõht veidi lahti olla või natuke higistada ja juba on kakaaugu ümbrus punane ja kohutavalt valulik. See tähendab, et vanemad on oma lapse kasvatamise hindamisel väga tundlikud ehk valulikud. Niigi ülipingsalt jälgides, mis kasvatustööst välja tuleb, on nad alandatud kui midagi on veidi kehvasti välja tulnud. Kui laps natukenegi inetult käitus või haigestus, siis on kasvatamine kehvasti õnnestunud.
Vanema alandustunne tekitab lapse haudumuse koldesse põletiku. Püüdes oma viga veel suurema ülihoolitsusega parandada, vigastatakse veidi põletikus lapselikult õrna limaskesta ja tulemuseks võib olla antud piirkonna mädapõletik. Kui ülihoolitsemine tulemusi ei anna, siis on alandatus muutunud ju talumatuks. Talumatu alandatus tekitab mäda.
Tänapäeval on keha ja lapse keha eest hoolitsemiseks kõikvõimalikke vahendeid. Nii häid, et emad unustavad ära, et kõige õrnem vahend on ema käsi. Õpetasin ühte ema, kelle pooleaastasel lapsel oli tekkimas paise päraku kõrvale, et ärgu kasutagu lapse pesemiseks muud kui kraanivett ja oma kätt. Juba antibiootikumi süste saava lapse ema arvas, et ma pean lapse hooldust halvaks.
Ta hakkas ennast ja meditsiinitöötajaid kaitsma, et last on pidevalt puhastatud ainult õrna vati, tualettpaberi ja desinfitseerivate vahenditega. Kui ütlesin, et need head on liiga head, siis ta imestas, et kuidas muidu ta lapse pepu kakast puhtaks saab. Laps kakab ju kõhulahtisuse pärast iga paari tunni tagant. Peened kombed ei lubanud tal oma käega lapse kakat puudutada. Ta poleks nagu kunagi oma vigastatud limaskesti käega pesnud kui kõik muud vahendid liivapaberina karedad ja vigastavad tundusid. Lapse häda lahenes järgmiseks päevaks, sest ema lasi oma peenutsemise vabaks.
Päraku ja päraku ümbruse limaskest võib haududa ka sellest, et pärak on kõvasti kokku kistud. Hirm näidata oma töö tulemusi teeb seda. Haudumus võib paraneda ainult sellest, et talle antakse õhku ja hoitakse kuivana. See tähendab, antakse vabadust ja ei haletseta ennast. Veel täpsemalt: antakse oma töö tulemus ja hirm vabaks ja ei kahetseta kui midagi ebaõnnestus. Kui tegemist on lapsega, siis ei tohi ka teda haletseda, ükskõik kui raske haigus tal ka on.
Paljudel emadel on kombeks kahetseda, et ta selle lapse sünnitas. Eriti kui laps on sageli haige. Kahetsemine on märk, et laps pole armastusest sigitatud. Tema sünnitamiseks on mingi muu põhjus olnud. Laps, kes näeb või kuuleb ema mõtet, haigestub raskemini.
Kahetsemine ja mittekahetsemine on ühe terviku kaks otsa. Enne kui sellest aru sain, sattusin korduvalt seltskondadesse, kus mõni ema ei väsinud korduvalt rõhutamast, et tema ei kahetse selle lapse sünnitamist. Kuna juteldi laste kuuldes, siis märkasin, et nimetatud laps puges erinevalt teistest lastest, kes omavahel edasi trallitasid, ema sülle ja hakkas nutma. Justkui põhjuseta. Mõni ema kommenteeris kuulajate rahustamiseks, et ta teeb alati nii kui ma sellest räägin. Minu jaoks on selliste emade mõistmatus talumatu. Pange ennast sellise lapse olukorda ja Te saate minust aru. Mina samas olukorras tahaksin puuripandud metsloomana möirgama hakata. Tunda, et sinu olemasolu ei kahetseta, on väga valus.
Mingi teo kahetsemine tähendab enda sees olevale süütundele, nagu koogile panni peal, teise külje keeramist. Halb tegu on vaja hea teoga korvata ehk tasakaalustada. Materiaalse halva teo korvamine algab siirast andekspalumisest kui oma vea tunnistamisest. See, kellele halva teo tegite, ei keedu nüüd teo ümbertegemisest. Ta tunneb, et Te jõudsite äratundmisele, mida tegite ja seepärast parandate vea.
Kahetsemine on teadmine, et ma tegin halvasti. See on teadaoleva fakti fikseerimine ja kommenteerimine, kuid mitte parandamine. See on mõistmine, millesse tundeid ei segata. Inimene võib oma kahetsustesse surra, kusjuures teda vaadatakse külma südamega pealt. Patukahetsejaid on alati nii vaadatud. Seevastu andekspalumine ja andeksandmine teeb igaühe südame soojaks ja võib isegi surija kui mitte enam füüsiliselt, siis hingeliselt nii terveks teha, et inimene saab puhta hingega surra.
Päraku bakteriaalne põletik räägib sellest, et inimene süüdistab oma eesmärkide mittesaamise hädades teisi. Kibestumisel oma tegemiste tulemustest lisandub seenpõletik. Sellisel oma sisimas teistega võitlejal võib pärasool sageli või pidevalt haige olla vastavalt sellele, kas ta võitleb teistega sageli või pidevalt, aga vähki tal ei tarvitse tekkida. Kui ta teistega arvete klaarimise edasi lükkab, et teisele süü näkku paiskamise ajendit oodata, tegelikult et viha koguda, siis tekivad päraku veenilaiendid, mis halvendavad kudede verevarustust ja võimaldavad veel raskemate haiguste teket. Inimesel, kes kunagi tänast tööd homse varna ei viska, ei teki kunagi kuhugi veenilaiendeid.
Vähk võib tekkida ka nn. tühjale kohale, see tähendab ilma et oleks olnud eelpool nimetatud haigusi. Vähk tekib siis kui inimene tahab kõigest nii üle olla, et suhtub põlgusega oma töö tulemustesse, kui teeb näo, et tal on ükskõik, mis ta tööst välja tuleb. Võite öelda, et see pole õige, sest pärasoole vähiga inimesed on väga töökad ja tublid. Teil on õigus, ongi töökad ja tublid, aga tööd naeruvääristavatele inimestele meeldimise nimel hakkavad neile kaasa noogutama ja nende suhtumist töösse isegi kiitma. Tähendab, hakkavad ka oma tööd naeruvääristama. Tegelikult vihastavad teda kõik, kes töö tulemustest ei hooli, sest tööst sõltub tema elu.
Pärasoole ja päraku vähk saab alguse hirmust töötulemuse põlgajate vastu. Selline inimene kardab hirmsasti, et tema töötulemuste kohta midagi põlglikku öeldakse ja seepärast öeldaksegi. Et teiste põlgust veidike vähendada ja mahendada, hakkab ta oma tööd silmakirjalikult alavääristama: "Oh mis tähtsust minu tööl on. Minust ei sõltu siin ilmas midagi." Jne. Sellised ütlemised väljendavad inimese lootusetust ja kibestumist, mis paratamatult tekitab mõtte, et miks mina pean tegema kui teised ei tee. Ongi tekkinud põlgus oma töö vastu. Mida varjatumalt ta idaneb, seda varjatumalt areneb vähk. Viha ja tahtmine tööpõlgureist lahti saada annab märku, et lõpeta teiste ümbertegemine ja vaata endasse. Su keha vajab abi, praegu on veel võimalus aidata.
Huuled ja pärak ning suuõõs ja pärasool on ühe terviku kaks otsa. Kes esimese otsa hädadest järeldust ei tee, sellel peab tagumine ots haigeks jääma. Ehk, kes esimest otsa oma hüveks kasutada ei oska, kasutab oma kasuks, selle tagumine ots peab esimesele lõivu maksma. Tähtis on, mis suust sisse läheb ja mis pärakust välja tuleb. Vähem tähtsad pole suust väljaütlemata sõnad, mis pärasoolde ja pärakusse pesa teevad. Võite ise mõista, mis juhtub kui ussisõnad suust välja ei tule. Seepärast õppige oma halba ehk hindavat suhtumist vabaks andma.
Fekaalid väljendavad töö tulemust. Kes oma fekaale ei vaata, see ei vaata samal põhjusel ka oma töö tulemust. Inimene, kes ei tahtnud oma kehva töö tulemust näha, tuli kunagi mõttele teha vesiklosetid. Nüüd naeravad vesiklosettide kasutajad oma hunniku kohal kükitajat või kuivkäimla ebamugavusi ja ei saa aru, kuidas neil seal pärasool haigeks ei jää. Teadke, et "nende" pärasool on terve niikaua, kuni nad mugavusi maailma tähtsaimaks asjaks ei hakka pidama, niikaua kuni nad tänavad taevast, et sissetuleku ja väljamineku augud olemas on.
On üldtuntud tõde, et peldikukultuur on kõige tähtsam kultuur. Kultuurne võib olla vesiklosetiga, aga ka vesiklosetita. Kes tahab kultuurne olla, aga tegelikult ei ole, seda vesikloseti kasutamine kultuurseks ei tee. Mõiste kultuur väljendab inimese arengutasandit. Inimene on vaimne olend, kelle maine elu ja tegevus väljenduvad elutegevuse tulemuste ehk tagajärgedena. Keha elutegevuse tagajärg on roe, sõltumata inimese töö iseloomust. Kes oma töö tulemust ei häbene, selle roe tuleb nähtavale. Tasakaaluka inimese sooltrakt tühjeneb nagu kellavärk vastavalt looduse rütmidele, mida see inimene armastab ja arvestab. Ta ei vabasta midagi liiga vähe ega liiga palju. Kes teeb kõike nii nagu vaja, selle sooltrakt teeb samuti kõike nagu vaja.
Neid, kes häbenevad on kahte sorti.
1. Kes ennast süüdi tundes häbeneb, see hoiab kõike omale ja saab kõhukinnisuse.
2. Kes teisi süüdistades häbeneb, see paristab kõhulahtisusena kõik kohad nii täis nagu ta süüdlastele süüdistused näkku paristada tahaks.
Kõhulahtisus näitab, et inimene tahab oma töö tulemusi liiga kiiresti näha. Materiaalsel tasandil on iga tegevus protsess, milleks on vaja teatud optimaalne aeg, mille jooksul antakse ja saadakse, tehakse vanast uut ja uuest vana, ehitatakse ja lõhutakse vastavalt vajadusele ja alles siis on tulemus näha. Ärakasutatud materjalid, mida enam tarvis ei lähe, viiakse selleks ettenähtud kogumiskohta: prügimäele, sõnnikuhunnikusse, kompostikasti jne.
Paljud, kes stresse vabastama hakkavad, saavad kõhulahtisuse. Tahtmine oma kõikidest stressidest kiiresti lahti saada, võib tekitada nii ägeda kõhulahtisuse, et keskpaik oleks nagu vaakuumiga tühjaks tõmmatud. Sellise tundega on püstigi raske seista, töötegemistest rääkimata. Risti vastupidine olukord tekib nendel, kes kuuldes oma stressidest, neid mitte mingil juhul tunnistama ei ole nõus.
Kõhukinnisuse käes vaevlejat, kes igat oma stressi resoluutselt eitab, ei aita ükski vägi. Ei ussi ega püssirohi, nagu öeldakse. Ta peab aina rohkem lahtisteid sööma ja edasi vaevlema. Kes endale oma stresse ja stressidest ajendatud tegemisi tunnistama hakkab, selle kõhukinnisused lahenevad. Rõhutasin sõna "endale". See tähendab, et teistele pole oma stresse tunnistama joosta tarvis. Neil on oma stressidegagi piisavalt tegemist.
Inimesi, kes ei suuda või mitte mingil tingimusel ei taha oma stresse tunnistada, iseloomustab eriline püsivus leidmaks vahendeid, millega seedetrakti tööd korrastada. Nad mõtlevad välja kõikvõimalikke dieete ja katsetavad neid enda peal. Nad võtavad vastu ka teiste pakutavaid dieete ja katsetavad neidki. Nad ei karda proovida ükskõik missuguseid lahtisteid ja üldse kõike, mis inimmõistus keha puhastamiseks välja on mõelnud. Ainukene, millest kõhukinnisusega inimene keeldub, on oma vigade tunnistamine. See tähendab, et kõhukinnisustega inimesel on surmast suurem hirm teadvustada, et ta teeb midagi valesti. Samastades ennast oma tegemistega ja hinnates teisi nende tegemiste järgi, kardab ta, et teda hinnatakse samuti.
Tema alaväärsuskompleks sunnib teda käituma nii, nagu ta oleks kurjategija, kes peab elu eest oma valguskartvaid tegusid varjama. Mida on sellisel inimesel varjata? Ta pole ju midagi erilist teinud. Tal on vaja mõtteid varjata. Mõtetes on ta tahtnud paha teha või teinud ja tunneb ennast seepärast hirmsa süüdlasena. Enda süü vähendamiseks peab ta süüdlased leida, keda süüdistada ja kellele karistust nõuda.
Kõhukinnisusega inimese elu eesmärk on pidevalt tõestada, et ta teeb kõike õigesti. Mida sagedamini üks inimene teiste tegemiste kallal õelutseb, seda rohkem ta järjest kinnisemaks muutuv kõht valutab. Mida sõjakam ta sealjuures on, seda rohkem vaevavad teda gaasid. Mida julmem ta oma hinnangutega on, seda suuremad on tema seedetrakti limaskesta haavandid. Haavandtõveni välja. Mida kindlamalt ta iseenda tegemisi teiste omast paremaks pidades ennast teistest paremaks peab, seda kindlam on tema seedetrakti vähktõve teke. Vähi puhul muutub ta kõht justkui iseenesest lahtiseks.
Keda kasuahnus tagant kiirustab, selle toit peab sooltraktist läbi lendama ja lendabki. Keha ei suuda lennu pealt vajalikke toitaineid, mineraale ega vitamiine omastada ja jääb haigeks. Kui vedelas roojas on silmaga täiesti seedumata toiduosiseid näha, siis see tähendab, et inimene on oma vaimse ja füüsilise jõu mõttetu raiskaja, kes paneb end nii vaimselt kui ka füüsiliselt kannatama..
Kasuahnuse asupaik seedetraktis on ristikäärsool. Tema seisundit peegeldab õlavööde. Nii, nagu iseloomustate oma turja ja õlgu, võite eksimatult iseloomustada ka oma ristikäärsoole seisundit. Õlavöötme stressiks on ülinõudlikkus. Mida suurem on ülinõudlikkus, seda suurem on kasuahnus ja vastupidi. Üks stress sünnitab järgmise, järgmine omakorda ülejärgmise. See tähendab, mida suurem on kasuahnus, seda suurem on ülinõudlikkus ja seda suurem on sundolukord oma ülinõudlikku tahtmist saada. See on võimalik ainult iseennast ja teisi järjest rohkem ja kiiremini sundides.
Mida suurem kiirus ehk hirm inimest taga ajab, seda rohkem ta lippab ja tema kõht lippab ka. Sellisel inimesel pole aega vaadata, mis temast maha jääb ja tal ei tule pähegi mõelda, miks see temast maha jäi. Ta võib enda poolt täistehtud tualettruumi mõne aja pärast tagasi joosta ja hingepõhjani solvatud olla, et tema peab sellises peldikus käima. Ta ei tunnista, et unustas eelmisel korral isegi vee peale tõmbamata, muudest pisiasjadest rääkimata. Pole kahtkust, et kiirustajad on roojale algselt nimeks pannud väljaheide. Kellel uute asjade alustamisega liiga kiire on, see tahab vanadest lahti saada ja heidabki nad kui mittevajalikud enne õiget aega välja.
Teiste häbistamine ehk süüdistamine on tuntud komme. Eriti kardavad teiste hinnangut need, kes ise teisi kritiseerivad. Nad teavad, et töö järgi hinnatakse inimest, seepärast ei julge nad oma töö tulemusi näidata. Mida suurem on hirm häbistatud saada, seda kinnisemaks muutub kõht. Et teistele kuidagi oma töökust tõestada, on tarvis rohkem varandust koguda. On ju teada, et töökas inimene on rikas. Kokkuhoid aitab rikkust suurendada.
Hirm teeb kokkuhoiust kiiresti koonerdamise ja mida suurem see on, seda kinnisem on inimese kõht. Mida rohkem kõhukinnisusega inimene oma õigust raiub, et kõiki neid tema meelest halbu inimesi pole millegi eest armastada, seda enam ei aita teda ei ussi- ega püssirohi, nagu rahvasuu ütleb.
Kõige hullem koonerdamine on armastusega koonerdamine. Asjadega koonerdaja tunnistab oma viga kohe, seepärast on paljud pärast II raamatu lugemist oma kõhukinnisusest vabanenud. Aga armastusega koonerdaja oma viga ei tunnista. Temale peab jääma õigus, et teised on halvad ja kõik. Prunt mõtlemises ja prunt tagumikus on täpipealt ühesugused.
Mõelge oma seedetrakti peale. Käige ta mõttes jupp-jupilt läbi ja laske oma stressid vabadusse. Vastasel juhul saab mõõt ühel päeval täis ja kõik paiskub nähtavale - limaskestad võtavad appi naha. Aga naha ükskõik missugust patoloogiat pole enne põhjuse likvideerimist võimalik kõrvaldada. See tähendab, et nahahaiguste ravil pole mingit mõtet kui seedetrakt on korrast ära. Aga kui seedetrakt on korras, siis pole nahka enam vaja ravida - ta on niigi korras.