Märkamisest ja ärkamisest

Inimese elu on näilisest kaosest korrapära loomine. Igaüks teeb seda nii, nagu oskab, tahab ja suudab. Inimese ja inimkonna areng kulgeb sinusoidaalse spiraalina. Mida arukam on inimese mõte, seda väiksema amplituudiga ta sellel spiraalil äärmusest äärmusesse kõigub ehk seda vähem ta haiget saab.

Meie minekut juhib vaim ehk idee ehk eesmärk. Materiaalse elu korraldamisest teame, et eesmärgi saavutamiseks on vaja head plaani, et hea idee teostuks. Väikese ehk igapäevase eesmärgi saavutamiseks on lühike tee ehk kerge teostus. Suure ehk tulevikulise tähendusega eesmärgi saavutamiseks on pikk tee ehk raske teostus.

Teame ka, et väikesest algab suur. Kes lapsena õpib igapäevaelu pisiasjadest midagi oma kätega looma, see kasvab suurte ideede teostamise vääriliseks. Vabastage endast oskamatus mõista, mis on suur ja mis on väike, ja oskamatus mõista, mis on järjekorras tähtis ja mis on ebatähtis. Need stressid võivad muidu saada Teie komistuskiviks.

Väike algab nullist. Suur on suhteline, sest tal ei ole lõppu.

Iga lapse füüsiline elu algab nullist. Õppetunnid, mis talle kasvavas pingereas võimaldatakse, viivad ta kaugele ja kõrgele. Aga kui pingereas on lüngad, sest ta vanemad arvasid või arvas ta ise, et seda, mis eluteele jäi ei lähe tarvis, siis iga kord, kui ta elu kulgemises jõuab oma spiraalil analoogse olukorrani, vajub ta oma teest jalgupidi läbi. Iga kord aina sügavamale nii kaua, kuni ükskord lünga täidab.

Kui Te tegite järelduse, et lapse elu algus on väike asi ehk vähese tähtsusega, siis eksite. Sellel väikesel asjal on teine ja väga suur pool, mis oma nähtamatuses ütleb, et lapse sigitamise hetk on põhjapaneva tähtsusega. Seda elu algenergia hulka võib muuta ainult oma vanematele nende vigade andestamisega, kui neid vigu mõista tahetakse. Kui ei taheta, siis jätkub elu ainult saatusele alludes.

Igas hetkes on midagi suurt ja midagi väikest. Hirmudeta inimene mõistab seda, hirmunud inimene ei mõista.

Kujutage endale jalge alla teed, mis ootamatult alt ära kaob. Kui see tee on nagu jääkirme poriloigul, siis pole väga viga. Ehmatas küll, aga kuna poriseks said ainult jalad, siis kõndisite edasi. Ehmute üks kord, ehmute teine kord, kolmas kord enam ei ehmu. Olete saanud endale koolipoisiliku kogemusliku tarkuse, et poriloiku ei ole vaja karta. Suhtumine muutus ainult poriloiku. See on nähtava tasandi tarkus. Aga asjal on teine pool. Kui oleksite esimesest korrast mõistnud, miks poriseks saite, siis see pori Teid elus enam ei määriks. Enne füüsilist poriloiku astumist olite vihane inimliku hingelise räpasuse ehk alatuse peale ja poriloik juhtis Teie tähelepanu sellele. Aga seda Te ei märganud. Nüüd peate alatuse käes kannatama niikaua, kuni ka teda mõistma hakkate. Alatus on ju kõigis olemas. Ka Teis.

Inimestel on pidevalt kiire ja aina kiiremaks läheb, seepärast niisugustest pisiasjadest rääkimine tundub pisiasjade ületähtsustamisena ehk liialdamisena. Nii vajutakse aina sügavamale: põlvini, puusadeni, nabani ja ronitakse mülgast vandudes ehk süüdistades välja. Alles siis kui kukutakse nii, et käed vaevu mülka servale pidama jäävad ja mülka haardest väljavinnamine üliinimlikult raske on, jäädakse arupidavalt sügavasse mõttesse, küsides endalt: "Miks mina alailma just niisugustesse olukordadesse satun?" Või murrate pead, miks Teie lapsel niisugused äpardused juhtuvad.

Pisiasjad jäävad märkamata kiirustamise ehk hirmude pärast. Sügavalt hakkab elu üle järele mõtlema see, kes probleemide sügavasse mülkasse on vajunud ja ise sealt välja pääseda tahab, sest mõistab, et teised teda selles aidata ei saa.
Need vähesed, kellel põhi ootamatult nii alt ära vajus, et mülgas üle pea kokku lõi ja siis ta nagu imeväel uuesti pinnale tõstis, hakkavad kergemini nähtamatusesse uskuma, sest nad on nähtamatust surma väravatest läbi käimise hetkel näinud. Inimene, kes on tõde näinud, hakkab tahtma teda uuesti ja rohkem näha ja uskuda.

Põhiosa inimestest ei märka oma stresside teket.

Nad ei tunnista oma hirme, süütundeid ja vihasid, kuna ei ole märganud nende tekkimist ja tunnetuseks kujunemist. Kes ei jälgi enda tunnetust ja mõtteid, see on ühel hetkel nagu giljotiini ees, kus tunneb, et teda karistatakse ülekohtuselt.

Mõne inimesega igapäevaseid probleeme arutades on näha, kuidas ta hoopiski teda isiklikult mittepuudutavatest asjadest rääkides ägestub. Tarvitseb ainult möödaminnes mainida, et pole mõtet ennast sellest häirida lasta, kui ta tõstab häält, et öelda, et ega ta pole lasknudki ennast häirida. Tavaliselt püüab vestluskaaslane ebameeldivuste vältimiseks jutu ära lõpetada. Nii ei märganud kumbki, kuidas ainult sellest pisiasjast viha nende mõlema sees suurenes. Te võite isegi praegu seda lõiku lugedes täpselt samuti öelda: "Normaalne viisakas ja delikaatne inimestevaheline vestlus. Peab siis igalt poolt halba otsima?"

Aga kui asja sügavamalt vaadata, siis jättis arutleja tahtmatusest tüli provotseerida ütlemata: "See ju häiris sind. Kõrgendatud resoluutne toon näitab ju ärritumist." Ka ärrituja ei pidanud oma ärritumist vihaks. Kuna tüli ei tekkinud, siis pole ka midagi mäletada ja mõlemad elavad rõõmsalt edasi. Võrreldes kurjusega on sellised pisikesed ebameeldivused ju nagu tilk meres, mida eraldi võetuna mereks ei nimetata. Aga et neid tilku koguneb rohkem kui meretäis, see jääb märkamata.

Aga kui oleks tähenärijaks hakanud ja teisele tõestada tahtnud, et ta ikkagi ärritus, siis oleks võinud suur ja leppimatu tüli puhkeda. Kusjuures kumbki pool ei oleks pärast enam tüli alguse ega põhjuse peale mõelnud. Mõlemad oleksid tüli solvavat lõppu mäletama jäänud. Selline on üsna tavaline tülide algus. Üks ei salli valet, sest kardab valet ja ei näe igas väikeses eitamises mitte hirmu, vaid juba sihilikku valet. Teine ei taha oma vigu tunnistada, sest kardab näida halvana, arana, ülekohtusena. Kumbki ei oska näha, et nii nagu üks on väliselt, nii teine on seesmiselt.

Mina pean iga päev selline tähenärija olema, aga nii, et ei tee endale ega teistele haiget. Mõistmatu vastaspoole puhul oleks see võimatu. Eriti vastuoluline on rääkida mõne väga kalli inimese haiguse tagamaadest. Nii mõnigi kord olen keeldunud, öeldes, et jätke surnu hing rahule. Aga teisalt on seda vajalik teada, et ise sama haiguse kätte mitte hävineda.

Näiteks on väga leebe ja ennastohverdav inimene, kes kärbselegi liiga ei teinud, vähki haigestunud või surnud. Ta oli ju headus ise. Märkamatusest aetakse abitus segi leebusega, leppimine leplikkusega, alandumine alandlikkusega, muutmine muutumisega, rõõm kurbusega, austus armastusega, heategevus hea tegemisega.

Tahtmine märkamatult ehk teisi mitte häirides elu ära elada lõpeb sellega, mida see tagasihoidlik inimene kartis: raske haigus tegi ta lähedastele eriti valulikult märgatavaks. Oma hinges tahaks igaüks normaalse inimese kombel elada, see tähendab parasjagu märgatav olla, aga ei julge. Tuleb õppida julgema.

Ajalehes ilmus artikkel "Nohu tuleb solvumisest" ja selle vastukajana tige manamine, et selline teooria on inimvaenulik. Sõjakas inimene küsis: "Kas mina pean nüüd oma heast tuttavast halvasti mõtlema hakkama, kui ta tuleb tänaval vastu ja tal on nohu?" Oleks ta käest tahtnud küsida, et kas ta oma naiivsuses tõesti pole märganud, et kõik inimesed aeg-ajalt solvuvad, oleme ju inimesed. Teda artikkel ärritas, sest tema nõrk koht on solvumine. Ta mõtles hoopis, et mis temast nüüd mõeldakse, kui ta tänaval läheb ja tal on nohu. Nohu, põrgulist, polegi nii lihtne varjata. Tilkuv nina ehk tilkuv ninakus ehk ninakas nuttev solvumine on reetur, kes kõige ebasobivamal momendil omaniku häbiks välja ilmub. See vihane inimene arvas, et teda mõõdetakse sama pika puuga, millega tema teisi mõõdab. Muide, Ameerika arstid uurivad juba solvumiste ja vähkkasvajate tekke seost. Aga meid siin Maarjamaal ärritab, kui solvumine on nohuga seotud. Aga kui mõni ameeriklane ütleb, et eestlased on väiklased, siis oleme rängalt solvunud ja saame nohu. Aga oma nohu põhjust tahame ikka kangekaelselt eitada! Tahame näidata, et oleme paremad kui teised. Ja selle tahtmise pärast nohu tekibki!

Üldlevinud tahtmine on soov kõigiga hästi läbi saada, et ei oleks lahkarvamusi ega tülisid. Põhjendus on veenev: miks peab ilmtingimata olema kellegi poolt või vastu? Ma olen erapooletu, siis ei tohiks olla kellelgi ütlemist.

Mis on erapooletus?

See on hirm olla kellegi poolel, sest siis vastaspool on vaenlane. Ehk hirm, et vastaspool mind ei armasta. Kuna tavaliselt nii sügavuti ja armastusega seoses hoopiski mitte selliseid asju ei arutata, siis sellist hirmu justnagu polekski. Julge inimene ei ole erapooletu, temal on alati oma seisukoht. Julge ütleb: "Su tegu on halb." Ta eristab isikut ja tema ekslikku tegu, sest ta teab, kuidas inimene õpib. Hirmunud inimene ütleb või mõtleb: "Sina oled halb." Ta ei julge tunnistada oma vigu ja siis ei oska eristada inimest teost, sest ei oska näha asja teist poolt. Eriti ei märka ta pisikeste stresside tekkimisi, sest ei mõtle emotsioonidest kui stressidest ja ei tea, et need kuhjuvad.

Kuidas märgata oma vigu enne, kui on hilja? Kuidas tabada neid mõtteid, mis vähemalt 16 korda minutis läbi pea tuiskavad? Võimalusi on sama palju kui inimesi.

Soovitan alustada miinimumprogrammiga: avastage endas päeva jooksul 1 negatiivne mõte ja jälgige, kuidas ta Teie päeva määrab. Kui õpite ennast vaatama kõrvalt nagu võõrad Teid vaatavad, siis saate aru, et see mõte mõjutab kogu päeva. Kui selle olete ära õppinud, siis leidke ühes tunnis üks mõte ja vabastage see. Nii õpitakse enda mõtteid, sõnu ja tegusid jälgima.

Näiteks mina kontsentreerin enda mõtted hommikul peale voodist tõusmist ja päeva tervitamist tänase päeva energiale. Ma tean, et iga päev antakse meile erinev energia kui kõigile vajalik õppetund. Selle energiaga seoses võimendub täna minu sama energia, et ma enda õppetunni ära õpiksin. Teen seda meeleldi, sest see kergendab mu tööd patsientidega. Kuidas?

Toon Teile näiteks mõned päevad ja nende toime haigetele.
1) Suursuguse ohverdamise päev - sellel päeval olid kolm patsienti loovutanud oma aja neile, kes nende meelest suuremas hädas olid kui nad ise. Tegelikult ei olnud see nii. Teadsin, et tulijad unustavad oma heategijatele uue aja võtta. Unustasidki. Õnnetud ja pettunud ohverdajad helistasid mõne päeva pärast ise.

Need inimesed kordasid sel päeval ohates kurba tõdemust, et mida rohkem head teed, seda rohkem sulle halvaga tasutakse, sest nad ei saanud aru, et tegid oma head, et armastust ja lugupidamist ära teenida.

2) Kurjuse kaeblikkuse päev - eranditult kõik kaebasid, et neil on halb seepärast, et maailmas nii palju kurjust on. Miks ei võeta midagi ette? Vaat' kuidas vanasti halbu karistati! Vargad jäid käest ja tapjad peast ilma.
Sellel päeval said paljud kurja peale kurjalt mõtlejad tahtliku kurjategemise käes kannatada, olgugi, et päev hoiatas ette ja andis võimaluse end ette aidata.

3) Rusikatega vehkimise päev - kaks inimest tulid end vastuvõtule registreerima ja kummalegi ei olnud minu võimalused meelepärased. Nad lahkusid ägedalt zestikuleerides. Kolmas, peaaegu kurt 75-aastane vanamemm, kelle kuulmine hakkas kaduma juba 20-aastaselt, istus kangekaelselt järjekorra lõpuni, küsimata, kas tema tahtmine minu plaanidega kokku sobib. Kui ma kahe tunni jooksul talle vajalikud õpetussõnad paberile olin pannud, aga kõrvakuulmine ikka sama kõva oli, siis lubas ta väimees mu töökohale tule otsa panna.

Sellel päeval ägenesid isegi heade sõprade Andrese ja Pearu vägikaikavedamise suhted.

4) Kontrollile allumatu tõrksuse päev - sellel päeval oli kõikide inimeste esimene reageerimine "ei". Poolest päevast alates alustasin patsientidega juttu sellest, et täna on tõrksuse päev ja vabastame kõigepealt tõrksust, muidu ei ole mul mõtet end Teile peale suruda. Rõhutasin sõna "vabastame", mitte "vabastage" ja vabastasin oma tõrksust koos haigega iga kord põhjalikumalt. Mina olin tolleks õhtuks küll päris mõnus inimene. Väsimustki ei olnud.

Sellel päeval jäid paljude inimeste väga head plaanid partneri osavõtmatuse pärast realiseerimata ja mis eriti tähtis - partneri suhtes tekkis edaspidiseks usaldamatus.

5) Hilinenud põgenemise päev - pooled inimesed jäid hiljaks, teine pool kiheles toolil istudes, sest olid kuhugi hiljaks jäämas. Kui ma lindile ei räägiks, siis sellisest arstikäigust poleks küll kasu. Kõik inimesed olid sellel päeval endale nii tiheda ajagraafiku teinud, et pooleminutiline ajakadu oleks tähendanud juba katastroofi. Nii pingestatud elu võibki ainult katastroofi viia.

Sellel päeval oli palju avariisid ja traumasid.

6) Arutu targutamise päev - inimesed püüdsid oma tegusid õigustada ja põhjendada, aga tegid seda ebaloogiliselt ja jonnakalt nagu oma õigust ajades. Kas mul ei ole siis õigus? Miks mina pean vastu tulema? Aga võib-olla ma ei vaja seda? Aga võib-olla ma tahangi haige olla! Ükskõik, kuidas sellisele targutajale vastata, sellel päeval ta midagi mõistlikku vastu ei oleks võtnud. See päev läks neil tuulde ja keeras õhtuks närvid krussi.

Sellel päeval vihastasid paljud igasuguse demagoogitsemise ja filosofeerimise peale.

7) Mittevajalikuks osutumise hirmu päev - eranditult kõik patsiendid tundsid end teise kõrval madalana, rumalana, inetuna, saamatuna, ebavõrdsena jne. ja püüdsid teha kõik, et teine teda armastaks, muutudes oma üliagaruses teisele närvesöövaks. Teise tüdimus lakkamatust tõestamisest, et armastab, lisas armukadedusele õli tulle.

Need olid naised, kellel on positsioonikas ja kuulus mees ning mehed, kellel on positsioonikas naine. Üks eluisu kaotanud noormees tundis end oma targa ema kõrval madalamana kui maa ja plaanis enesetappu. Kõigil neil inimestel oli hirmudest täielik oskamatus toetuda oma jalgadele ja saada iseendaks. Nad olid iseennast orjastanud orjad, kes tahtsid igaüks omamoodi orjust hävitada. Elu oli neile traagikaks saanud, kusjuures vastaspool istus juba käed abitult rüpes, sest lõputu veenmine ja oma truuduse tõestamine väsitas ning juhmistas.

See päev oli rahulolematuse käest väsinud pagemise päev.

8) Oskamatute tegutsemiste päev - õnneks oli see mu tööst vaba päev. Oma tööd ei oleks ma ilma häid inimesi korrale kutsumata teha saanud, sest kõigil oleks vaja olnud ainult paar minutit tähtsatest asjadest rääkida, mõistmata, et mina oleks pidanud siis oma tähtsad asjad pooleli jätma. Hommik algas pöördumiste ja helistamistega, kus viisakusest küsiti minu arvamust ja taheti suuri plaane tegema hakata, kusjuures enamik plaanidest ei puudutanud mind ei otseselt ega kaudselt. Tahtmine tegutseda, aga oskamatus midagi teha, sundis inimesi pöörduma autoriteedi poole, kes asja paika paneks.

Enne, kui lõuna paiku telefoni välja lülitasin, ütlesin paljudele: "Vanasõna ütleb, et enne mõtle, siis ütle ehk enne mõtle, kui küsid. Kui ei oska mõelda, siis istu maha ja vabasta oma hirmu, et mind ei armastata kui ma praegu midagi suurt ja tarka ei tee ning kui aru pähe tuleb, siis alles mine tegema. Ja kui tarka mõtet ei tule, siis ära tee täna midagi - täna pole õige päev alustamiseks. Kuidas saab teine inimene ühe lausega sulle öelda, mida sa pead tegema. Sinu tahtmised ei allu ju teise loogikale. Sinu eesmärgid on teisele võõrad ja mis põhiline, oma salaunelmaid sa teisele ei ava, kuidas saab ta sulle asjalikku nõu anda!"

See päev tekitas juhtivtöötajatele viitsütikuga pommi tunde ja nii mõnigi lõhkes, sest see päev killustas neid, kes end julgusega või kõva sõnaga kaitsta ei osanud. See oli ülinõudlikkuse hullumeelne päev.

Need olid negatiivse energia näited. Negatiivsusel on ka teine pool. Kellel ei olnud hirmu suursuguse ohverdamise ees, kurjade kaeblemise ees, rusikatega vehkijate ees, kontrollile allumatute tõrksate ees, hilinenud põgenemiste ees, mittevajalikuks osutumise ees, oskamatute tegutsejate ees, nendel ei tekkinud ka vastavat viha ja nendele olid need päevad head.

Üks huvitav päev oli vaimse vabanemise päev ehk VII t¹akra avanemise päev. Igaühe VII t¹akra avanes sellel päeval vastavalt vajadusele. Mida tähendab "vastavalt vajadusele"? Tähendab seda, et mida rohkem inimene iseenda meeleparandusega tegeleb ja seetõttu maailma paremini näeb, seda rohkem võib talle neid saladusi ka avada. Kui inimene, kes midagi ei tea ega teada ei taha, näeb enneolematut, siis ta läheb peast segi, sest ta kardab seda.

See päev oli äärmuslik. Pooled inimesed ütlesid, et täna on väga hea olla. Keha küll on imelik, mõni tundis värinaid, aga hingel oli kerge. Juhtisin tähelepanu sõnadele, millega nad oma seisundit kirjeldasid, sest nad rääkisid õigesti, aga ei mõistnud oma sõnade mõtet. Rõõm iseendast säras nende nägudel. Need on positiivse mõttelaadiga inimesed, kes usuvad tulevikku ja näevad kõigepealt head. Tulevikku viiva ehk ülendumise energia annab ja sellel päeval andis neile veel kergemad tiivad.

Ka naiivsed ja emotsionaalsed positivistid said sel päeval rohkem oma tõelist olemust tunnetada. Nende üliemotsionaalsust ja lapsikust tabasid kindlasti surmtõsiste realistide kriitilised kommentaarid.

Teine pool inimestest oli nagu peata kanad, kes kaootiliselt rapsisid ja rabelesid. Need on negatiivselt meelestatud inimesed, kes alati kõigepealt halba näevad ja sellega võitlema asuvad. Sellel päeval nad ei võidelnud. Nad hoopis otsisid iseennast taga, sest olid enda jaoks ebatavalised. Alles siis, kui ma ütlesin, et Teil ei ole ju paha olla, rahunesid nad maha. Nad ei taibanud iseseisvalt, et nende usk enesesse kasvas ja seeläbi nad astusid oma arenguspiraalil millimeetrikese ülendumise poole. Isegi need, kes millessegi ega kellessegi ei usu, said sel päeval tasakaalukat eneseusku ehk elulist paindlikkust juurde, aga see ongi eesmärk omaette.

Selliseid ilusaid ja häid päevi on järjest sagedamini. Meie tõusu vaimsuse suunas toetatakse; 51% inimkonnast lähevad sellega kaasa; 49% paiskuvad teise äärmusse - kannatustesse, sest nemad õpivad nii. Neil päevil on psühholoogidel ja psühhiaatritel palju tööd, sest hirmunud inimkond vajab abi.

Kui mina igat päeva oma elus tähtsaks ei peaks ja taevast ei tänaks selle eest, et see päev mulle antud on, siis ma ei vaevuks teda juba ette paremaks tegema. Siis ei oleks mu õhtu hommikust targem. Päev vaevaks mu ära ja ka mina hakkaksin ärritatud toonil haigeid eemale peletama, sest kaua üks inimene ikka jõuab. Enesest lugupidamine lubab mul järjest enam oma patsientidest lugu pidada ja öelda otse: "Andke andeks, kallis inimene, aga Te olete endaga liiga vähe tööd teinud, et seda saada, mida tahate. Teie füüsilist tööd täis päevad vajavad iseenda tarbeks lühendamist. Mõttetu jooksmine Teid õnnelikuks ei tee, aga arukas füüsiline paigalpüsimine teeb küll."

Kuidas veel enda vigu märgata?

Hea oleks, kui Te end videost näeksite. Üritusi, mida fikseeritakse filmile või videole, on piisavalt. Leidke võimalus seda linti üksi vaadata, siis õpite end kõrvaltvaatajana nägema ja avastama. Mõelge, mis Teile endas ei meeldinud ja miks ei meeldinud. Kõike seda on võimalik parandada. Pidage endaga aru ja mõelge, miks Te just nii käitusite ja kuidas tahaksite end muuta. Küllap mõistate, et ma räägin eelkõige sisemisest muutumisest.

Üks võimalus on kõik, mis hingel, paberile panna. Kirjutage kellelegi kiri. Puistake kõik südamelt sinna. Aga ärge kirja ära saatke. Hoidke paar päeva ja lugege läbi. Hoidke veel nädal aega ja lugege uuesti. Võrrelge mõlema lugemiskorra emotsioone ja tehke järeldus. Küllap tunnete, et kirjas on vaid hunnik emotsioone, mis kirjutamise abil Teist vabanesid. Selle kirja ärasaatmine oleks selge rumalus. See teeks kasu asemel kahju. Põletage kiri ära ja pooleldi vabanenud stressid saavad päris vabaks. Andke mõttes oma probleemid Jumala kätesse ja uskuge - ta aitab, kui Te selle abi vastu võtate.

Kui Te nüüd küsite: "Mis siis teha, kui mina ei oska päeva tunnetada," siis ma ütlen: "Ainus abinõu selle vastu on see ära õppida." Või lugeda horoskoope ja teha endale sealt õige järeldus, mitte minna nende lugemisest hulluks. Kui horoskoop hirmutab, siis laske oma hirm vabaks ja Te olete oma päeva heaks teinud. Aga kuna horoskoobis ei tarvitse kõike, mida Teie vajate, olla, siis soovitan igaühel iseennast tundma õppida ja ise enda horoskoobiks või tema muutjaks olla.

Üks hea võimalus on veel. See on loomariigi märkama hakkamine. Näiteks iga pisikene putukas võib tekitada mõtteid, mille seas märkame näiteks agressiivsust selle putuka suhtes või hellust. Lapse kombel huviga putuka tegemisi jälgides võime iseennast oma heas ja halvas avastada. Tingimuseks on, et ei tormaks tuhatnelja kõigest ja kõigist üle; et ei alatähtsustaks endast väiksemaid ja ei ületähtsustaks endast suuremaid.

Kes märkab, see ärkab.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.