Kõigel on oma koht elus

Teie käes olev kolmas raamat jätkab eelmise kahe teemat - see on inimhing ja tema keerdkäigud. Kes esimesi raamatuid lugedes tundis, et kogu jutt seal on temast või temale, see sai sõnumi ja oskab selle raamatu teavet hõlpsasti enda hüveks kasutada. Hinge keerdkäikude üksikasjalisem lahtiseletamine aitab Teil keerukamaid haigusi mõista ja ravida.

Minu unistuseks on, et inimesed õpiksid oma haigusi ennetama.

Ükskõik, kui palju me üksteisest end erinevaks peame, ühesugused stressid põhjustavad meile ikka ühesuguseid haigusi - ole rikas või vaene, tark või rumal, ilus või inetu, kuulus või tundmatu, mees või naine. Kuivõrd keegi iseendas selgusele jõuab, niivõrd saab ta oma eluteel tervena edasi minna.

Hingeelu korrastamine oma mõttemaailma vigadest arusaamise ja väärate mõtete parandamise teel on nagu maja ehitamine. Alguses tehakse vundament. Mida kindlam ta on, seda vähem maja vajub ja seda väiksemad on praod, mida hiljem parandada. Vundament on nagu vanemad, kes lapse sigitavad. Korrus kerkib korruse järel, kuni on katuse tegemise aeg. Katus on nagu inimese elu vettpidavad põhimõtted, mille kindla kaitse all maja, kui elu, kaua vastu peab. Vundament võib olla kindel, aga kui katus vett ei pea, siis maja hävineb.

Siseviimistlus ja väliskaunistus on justkui pisiasjad, aga võtavad seda rohkem aega, mida enam neid täiuslikkuseks lihvitakse. Tegemised lähevad kordkorralt üksikasjalisemaks ja ei saa ega või lõppeda kunagi. Mida enam uisapäisa või kiirustades maja valminud on, seda kiiremini ta kapitaalremonti vajab.

Oleme Teiega ehitamas kolmandat korrust majale, mille vundament on materiaalsus ja katus on vaimsus. Üheta ei ole teist. Niisugune nagu on maja, niisugune on ka tema ehitaja ja vastupidi: niisugune nagu on ehitaja on ka maja.. Igaühe ehitus edeneb vastavalt ehitaja meelelaadile, tema tõekspidamistele.

Kes kiirustades ja mõtlematult maja üles lööb või seda teistel teha laseb, avastab varsti oma kurvastuseks möödalaskmised, mida tuleb parandada, muidu kukub maja kokku. Kes on laisk ja loodab, et maja ise ennast ehitab, selle maja hakkab lagunema enne kui valmis saab.

Kes tööd armastab ja oma aega arukalt kasutab, selle maja valmib justkui märkamatult ning on kindel ja armas kodu oma loojatele, andes tähelepandamatult kogemuslikku tarkust igapäevaste toimetuste läbi. Armastusega loodud elupaik armastab oma elanikku. Selliselt elatud elus leitakse kõigele oma aeg ja koht.

Meie, inimeste, kõige esimene ja tõeline elupaik on meie keha, mille me ise oleme loonud vastavalt oma eelmistes eludes kogunenud elutarkustele ja mida praeguses elus oma arusaamadele vastavate vajadustega võime erineval viisil elamiskõlbuliseks teha. Mõttelaadile vastavalt võime seda teha erineval viisil:

1) kes tahab kapitaalremondist alustada, see kulutab justkui palju aega, raha ja jõudu, aga kuna seda ei tehta sageli, siis kokkuvõttes on saavutatud efekt püsiv ja põhjalik. Kapitaalremont algab sisustuse pakkimise ja teise paika viimisega ehk pisiasjade parandamisega ja jõuab tasapisi fundamentaalsetesse muutustesse, et siis uuesti mööbli ja nipsasjakeste paikapanekuni jõuda. Siis juba uues olukorras ehk uuel kõrgemal tasandil. Nii saab vanast uus ilma midagi hävitamata.

See on nagu täielik mõttemaailma muutmine, millega tagatakse pikk ja püsiv tulemus. Aga sellist tööd peetakse raskeks ja seepärast võetakse teda ainult äärmisel vajadusel ette. Nii nagu meeleparandustki.

2) kes tahab sanitaarremondiga kodu terveks ja kindlaks muuta, sellele teeb läbisadanud katus peagi meelehärmi ja paneb süüdlasi otsima. Uuesti vaid sanitaarremonti tehes kordub sama häda, aga iga korraga hullem, sest läbisadanud katusest alanud vamm sööb mitte ainult krohvi vaid juba maja kandvat karkassi.

See on nagu enesepetlik meeleparandus, millega tegeldakse niikaua, kuni häda kadus ja siis tegeldakse edasi tähtsamate asjadega, mis haiguse pärast pooleli jäid. Häda tuleb uuesti ja hullemini.

Sellist tööd võetakse ette sagedamini, sest sellega saab elu uue näo. On see siis ravimitega mõne haiguse väljaravimine ja edaspidise huvides vana harjumuse ehk vana meelelaadi sundkorras muutmine ehk teise kohta panemine, et siis mõne aja pärast uut haigust ravima minna. See on sama, kui psühholoogiliselt endale sisendada, et mul on kõik hästi kui tean, et kõik ei ole kaugeltki hästi.

3) kes tahab mööbli väljavahetamisega laguneva kodu kauniks muuta, selle mööbel saab väga kiiresti lagunenud katuse karmi kätt tunda. Kes elab lagunenud mööbliga edasi, sest ei ole raha uut osta, on oma lagunenud mööbli otsas tige ja õnnetu. Kes viskab rõõmsal meelel vana tulle, ise rõõmustades, et saab uue, see võib uut mitte saada või saab sellise, mis ei ole see, mida ta igatses.

See on nagu kirurgiline abi, mille puhul üks kirurg püüab kõiki tarkusi appi võttes haiget organit veel säilitada, sest kust seda uut võtta ja ilma ei saa ju hoopiski. Aga haige on tige ja õnnetu, et arst teda terveks ei ravi. Teine kirurg arvab, et mis seda haiget organit hoida, kui ta just lausa elutähtis ei ole, lõikame ära. Organ visati tulle, aga põhjus - viha - jäi. Varsti haigestub teine organ ja sellegi võib eemaldada. Ainult kuniks neid "mittevajalikke" organeid ikka jätkub, peagi on ka elutähtsate organite käes kord. Neid juba tulle ei viska, enne kui uut võtta ei ole.

Kahjuks pole maailmas veel ükski ärimees inimorganite kauplust avanud, kust ausal teel võib raha eest omale sobilikku osta. Must äri küll käib ja mõnigi on rikaste peale, kes kõike saavad, mida tahavad, kade. Must huumor, ütlete. Ei ole, see on elu, kus kõigil tuleb ühel õndsal tunnil ise valida, kas jätkata arutut jooksmist kõige müüdava ja ostetava järele või peatuda, et kalliks pidada ja hoida seda, mis on antud.

4) Kes tahab oma lagunevat kodu võõra pilgu eest ainult kardinate ja kattetekstiili vahetamisega ning kaunite linade ja lilledega peita, et sõprade ja sugulaste lugupidamist pälvida, selle maja vajub ükskord kokku. Keegi ei saa aidata. Hävinenud maja asemele tuleb ehitada uus. Aga see on juba uus elu.

See on praegu valitsev tavapärane oskus halbu mõtteid hea olemise, viisaka käitumise ja vaoshoituse taha varjata, kuni on külla tulnud kutsumata külaline - Surm. Või veel hullem - Hullumeelsus. Oma hirme varjata püüdvad inimesed võivad kõigile demonstreerida oma suurt õnne, aga hirmudes hullumine teeb maailma koloriitsed kujud samapalju naeruväärseks kui nad enne end õnnelikud väitsid olevat. Ja Kahjurõõm naerab, mõistmata, et ainult kadedus teeb kahjurõõmsaks ja meelitab kadeda kuristikku viivale libedale teele.

Kui ma vaatan neid karedaid ja tõredaid eestlasi, kes kulm kortsus õigust nõuavad, siis mõtlen: "Jumal tänatud, et eestlane ikka veel eestlase kombel kaunist tühja tünni täie eest ei võta." Aga sellel väikesel välisel inetusel, mis varjab suurt ilusat, mida me hinnata ei mõista, on teine ots - oskamata oma halba heaks teha, tormame me jõudsalt nn. arenenud maailmaga kaasa, muutudes üha enam nende armastuse ärateenijateks. Teine äärmus on täielik protest ja kõige välismaalt tuleva eitamine, sest protestija on heausksena saanud juba välismaalaste käest kannatada. Kes iseennast leiab, see leiab ka laiast maailmast endale väärika tööpartneri. Ta näeb kõigel ja kõigil ka varjatud poolt ning ei lase ennast petta.

5) Kes teiste jaoks elab ja teiste silmailu mitteriivamiseks maja väljast üle krohvib, see teeb ka endaga nii. Aga seda nimetatakse make up'iks. Nii, nagu nägu väljendab inimese suhtumist näilisusesse, nii on ka maja välimine krohvimine ja võõpamine näilisus. Kes vaimustub näilisusest, selle nägu on make up'ist väga kaunis. Kes vihkab näilist head, selle nägu saab make up'ist allergilise nahahaiguse ehk muutub veel hullemaks kui enne.

Neid, kes teistele oma vaimsust toonitavad, sest äkki teised muidu ei märka tema make up'i, ei maksa tõsiselt võtta. Vaimsus on sisemine väärikus, seda ei väljendata. See väljendub ise õigel ajal ja õiges kohas.

Kelle eelmise elu vead on nii suured, et selle elu maja juba kohe peale valmissaamist vaevalt püsti seisab, sellel kulub palju aega ja tahtmist, et maja kandvaks ja terveks teha. Uut maja ei taha keegi kunagi kohe ümber tegema hakata. See püütakse maha ärida. Nii arvatakse ka kaasasündinud vead täielikult ravimatuteks. Nii on kergem elada.

Kunagi saab ka kõige pikaealisema maja elu otsa ja siis ta lammutatakse. Samale kohale kerkib uus maja, mille ehituskivideks saavad kõik terved ja kindlad vana maja kivid. Katkised ja kulunud asendatakse uutega. Need terved kivid on nagu igavesed elutõed, mis kanduvad ajast aega. Aga näilised tarkused, nagu ajastute proovikivid, lagunevad. Ehitaja, kes südamega nagu omale ehitab, tunneb õige kivi ära. Tema kodu on temale kindlus olgu ta väliselt milline tahes, temale endale see meeldib ja see ongi tähtis. Maailma meele järele ei saa keegi olla.

Iga inimene on nagu ehitaja, kes varem või hiljem jõuab oma taassündide ahelas tõe äratundmiseni. Rõhutan: käesoleva tasandi täiuslikule äratundmiseni, et järgmisele tasandile tõusta. Areng ei ole kunagi lõplik.

See aeg, mil väga paljudel tuleb ärgata ja tõusta, seisab praegu meie igaühe uksekünnisel andes märku, et tee ise oma kodu korda, muuda ta uuesti oma koduks, siis ei ole sul vaja hulluda hirmust maailma lõpu ees, nii nagu paljud teevad.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.