Hingeliselt kängumisest

Kogen iga päev haigete imestamapanevat pealiskaudset suhtumist oma keha kannatustesse. Mõni on isegi mõista andnud, et keda haigused huvitavad, eks õppigu arstiks. Kirjutasin sellest mõlemas raamatus ja kirjutan veel. Ju siis nii on tarvis.

Harjumus pidada oma haigust arsti asjaks on visa kaduma.

Mis on harjumus? Harjumus on hirm uue ees, hirm uuega mitte kohaneda, hirm näida uue kõrval vana ja rumalana või saamatuna. Harjumus kasvab kiirelt võitluseks uue vastu ehk vihaks uue vastu. Uus on harjumatus, mis inimese näilist kindlust ehk näilist eneseväärikust nii kui vana müüri murendama hakkab. Jube, eks ole, kui kõik siis seda näevad.

Piisavalt palju on neid inimesi, kes hakkavad andestamisega tegelema ja ennast halvasti tundma. Nad tahavad teada, miks. Kes küsib seda väga abitult ja kurvalt, kes süüdistades ja nõudvalt. Võin vastata, et kui inimene on elanud oma illusioonide maailmas ja peab seda õigeks ehk heaks, siis elagu edasi, kui ta sellega teistele halba ei tee. Kui ta endale ei oleks halba teinud, siis ta poleks minu raamatuid leidnud. Aga et ta süütunded minu raamatut lugedes teravalt välja löövad ja enesetunde halvaks teevad, siis on kaks võimalust: kas oma süütunded vabadusse lasta või lugemine pooleli jätta.

Negatiivset reageerimist on kahesugust:
- naiselik - tekib vererõhu kõrgenemine ja halb enesetunne,
- mehelik - tekib vererõhu alanemine ja halb enesetunne.

Kui tekkis vererõhu kõrgenemine, siis olete teistes harjunud vigasid otsima ja leidma ning nüüd vihastasite minu peale, sest lugesite raamatust välja süüdistamise.

Kui tekkis vererõhu alanemine, siis olete suurte süütunnetega inimene ja saite oma süüdiolekule raamatust lisa ehk hakkasite ennast süüdistama.

Kumbki teist ei jätnud meelde, et kelles ei ole süütundeid, see ei hakka ei ennast ega teisi süüdistama.

Tõe äkiline päevavalgele toomine pole ühtegi süüdlast õnnelikuks teinud. Isegi kui süüdlaseks osutub inimene, kes on tõsimeeli iseenda meelest, aga võib-olla isegi suurema osa üldsuse meelest kõike õigesti teinud. Tõde on elu kahepoolsuse tunnetamine ja tunnistamine. Varjatud halva nähtavale tulek purustab nii mõnegi inimese illusioonid iseenda ees ja seda on valus üle elada. Tean seda omast käest. Aga kas selle pärast peab tõde varjama?

Kes Jumala kümne käsu järgi käib, sellele ei tee elu haiget.

Tahtmatus oma vigu näha ja tunnistada muudab haigused varjatuteks ja paranematuteks. Haiged jooksevad arsti juurest arsti juurde usaldamata ühtegi neist, võtavad sensitiividki appi, aga seegi ei aita. Üks mees tuli tahtma minu juurde vastuvõtule tulla, sest ta oli 21 sensitiivi juures käinud, aga keegi ei teinud teda terveks. Aga mina ei tahtnud 22. olla...

Aeg on hakata nägema iseennast oma hädade põhjustajana ja asuda iseennast aitama. Suured rahad, mis kuluvad meditsiinilistele uuringutele ja ravimitele ning kõikvõimalikele tervise turgutajatele ja turgutamise vahenditele jäävad siis arukama tegevuse otstarbeks alles.

Meie riigi kõhn rahakott on nähtamatu poole pealt igaühele iseenda aitamise teele suunaja. See on halva hea pool. Peale selle ei ole meditsiini rahapuudus mitte meie riigi probleem, vaid maailma probleem, sest aeg on sealmaal. Sotsiaalhooldussüsteem sellisel kujul nagu ta praegu maailmas eksisteerib, et kõik teevad kõigile head, aga kellelgi hea ei ole, on määratud, kus varem või kus hiljem, kaduma. Et see läbi riikide majandusliku kriisi peab sündima, see on meie kõigi oskamatus ilma suremata elada ehk ilma hävitamata st. muutumise läbi muuta.

Mida enam tõuseb ühekülgselt kõrgele järjele majanduslik heaolu, seda enam kängub vaimuelu ja seda rohkem hävitab seesama majanduselu arendaja oma hingetut loomingut, sest loodu ei ole talle armas.

Harjumuste vangis elavad inimesed ja uuele aldid olevad inimesed on ühe terviku kaks otsa. Edasi uude elusse püüdlevad inimesed peaksid ju terved olema, aga Te teate hästi, et ei ole. Miks? Sest tähtis on, kuidas midagi saavutatakse.

Praegusaja tulevikku ehitavad inimesed on liialdajad ehk jooksjad, kiirustajad, maksimalistid. Liialdamine on hirm. Hirm vana ees, hirm teistele kiirustajatele jalgu jääda, hirm mineviku kordumise ees jne. paneb amokki jooksma. Väga sageli põhjendatakse enda ülekurnatust sellega, et ma ei või ometi elule jalgu jääda. Ikka ja jälle kordan inimestele: ainult võidujooksus jäädakse peale niikaua, kuni jäädakse alla. Kes võidu ei jookse, seda möödajooksja ei häiri, sest ta teab, et lõpuks on kaugemal see, kes oma tegemistes kindel on.

Seisin oma firma esikus, kui sisse tormas üks õitseeas naine, kes tänas Jumalat, et ta kohe minu otsa põrkas, sest tal on kohe vaja numbrit vastuvõtule, sest tal on üks tülikas haigus, mida arstid välja ei ravi ja mis tema tööd hirmsasti segab. See kõik tuli ärinaiselikult konkreetselt ja ühe särava hingetõmbega. Et rääkida, peavad rääkijad oskama ühte keelt kõneleda. Küsisin, kas tal on mu raamatud loetud. Kuna ei olnud, siis läksin ja tõin raamatud. Minutiline ootamine oli ta ümbersünniks piisav. Minu üllatuseks seisis esikus täielikult teistsugune külm ja resoluutne naine. Eemaletõukav viibe käega ja: "Ei!! Mul on muudki teha kui raamatuid lugeda!" ning läinud ta oligi. Vastumeelsus kõige vastu, mis näilist edukust segab, tekitab talle varsti sundpaigalseisu, sest tal on vaja ära õppida, et mida inimene kardab, seda ta ka saab. Hirm teadvustada oma rumalust ajab teda taga.

Püüan elu ühekülgselt nägevatele inimestele nende hingeelu võimalikult temale omaste igapäevaste näidetega arusaadavaks teha, aga tekkinud mõtteselgus võib kohe minu kabineti ukse taga kaduda, sest heal inimesel on palju tähtsamatki teha, kui oma tervisega jamada. Pealegi küllap ikka leidub veel inimesi, kes teise haiguse välja ravivad. Ja nii need inimesed muudkui otsivad, kuni jalad kannavad. Maksavad, kuni raha on, et seejärel kibestunult enesesse sulguda ja heal juhul märtreid mängida.

NÄIDE ELUST.
Hiljuti tuli üks tehniliselt kõrgelt haritud inimene ja paiskas mu näkku süüdistuse, et ei arstid ega mina ei ole talle öelnud, et ta peab spordiga tegelema hakkama. Ja et alles nüüd, kui ta haiguse ägenedes viimses hädas pöördus ühe sensitiivi poole ja kes käskis tal tervisesporti teha, sellega tegelema hakkas, hakkas ta tervis paranema. Ma ei öelnud talle, et ta järjekordset viimset lootust mitte ära võtta, et kui ta nii vihasena spordiga tegeleb, siis on seegi efekt ajutine. Ma ei toonitanud talle, et kui ta eelmine kord viimses hädas minu poole pöördus, et ka siis hakkas ta paranema, sest ta hakkas suure häda sunnil oma meeleparandusega tööle. Kahjuks on ta vaid sanitaarremondi tegija.

Kallis lugeja! On see Teie jaoks loomulik, et arst peab haigele must-valgel kõik käsud-keelud kirja panema, ent mille vastu siis haige protestib, nii nagu sundimise vastu ikka protestitakse? Või on loomulik, et inimene enda huvides ise aktiivsust üles näitab, eriti kui ta on täiskasvanud ja haritud inimene? Kuidas saab praeguses maailmas elada nii, et haiguste profülaktikast midagi pole kuulnud, kui samal ajal paljusid lausa häirib arstide liig sage:

- tervisespordiga tegelemise,
- karastamise kui vastupanuvõime tõstmise,
- värskes õhus viibimise,
- paraja päevitamise,
- dieedi ja taimetoitluse,
- isikliku hügieeni jne. vajalikkuse selgitamine.

Milleks üldse san-haridustöö hammaste pesemisest tualettpaberi kasutamiseni välja, kui arst peab iga haige iga haiguse puhul kõiki elementaarseid tarkusi otsast peale selgitama. Mõttetu on toonitada, et arsti aeg on kallis ja et seda võiks teha keegi teine. Kes teine? Iseenda peale mõtlev inimene teiste peale ei mõtle isegi kui ta ennast heategijaks nimetab. Sealhulgas ei ole talle tähtis arsti aeg ega tema pärast ootavad teised inimesed. Talle on tähtis, et ta saaks, mida tema tahab. Üks kord, teine kord, kolmas kord jne. Iga kord kõike otsast peale.

Küllap olete minuga nõus, et tsivilisatsiooni teatud tasemega käivad kaasas teatud elementaarsed tarkused, mis juba kodust peaksid kaasa tulema ja mis ei vajaks kordamist. Nende hulka kuuluvad loomulikud hügieeniharjumused.

Arsti ülesanne on midagi lisaks õpetada või raviplaanile vastavalt muuta.

Harjumus kõike saada on nii kindlalt juurdunud inimeste teadvusse, et tervekssaamiseks enda pingutamine on paljudel välistatud. Seda peab tegema arst. Ja kui ta ei tee, siis... Mis siis tuleb on sõnadetagi selge. Arstide rumalaks sõimamisest on asi läinud kohtumõistmiseni. Ja arstid ei julge öelda sõjakale patsiendile lihtsat kingsepa tarkust: töö on tellija materjalist. Nad aina püüavad teha võimatut, sest siiani on meditsiini suutlikkus olnud tõesti tähelepanuväärne. Õitsva materialismi perioodil sai haiget hästi aidata, sest haiged uskusid arste ja ei näinudki, et rohkem kui ravimid aitas neid arsti hingejõud, mille nad oma usuga arstisse enda südamesse lasid. Nüüd ei usu haiged arste, aga aparaadid arsti hingejõudu ei asenda.

Kes ei usu, sellele on meditsiin nagu igasugune vägivald, mis tuleb ja teeb, mida ise tahab. Kes aitajasse ei usu, seda ei saa keegi aidata. Usk aitajasse aitab lihtsal külanõial professori terveks ravida. Aga usu puudus arstisse ei lase maailma parimal professoril seda professorit aidata.

Elu on lihtne, me ise teeme ta keeruliseks.

Kui kõrgelt koolitatu uhkus segab inimest vastu võtmast iseenda keha eest hoolitsemise lihtsat tarkust, siis on oht hävineda ka vaimul ja vaim lahkub selle rumala inimese keha juurest, kes pidas end liiga targaks.

See haige, kes mind nii üllatas, andis mulle mõista, et igaüks tehku oma tööd. Ta põhjendas: "Teie ei paranda makki kui see Teil katki läheb. Aga mina parandan," rõhutades minu tehniliste teadmiste puudust. Mina ütlesin: "Kulla inimene! Kui Teie keha ära sureb, siis ei paranda Te enam midagi, aga kui minu keha terve on, siis ma võin millal tahes ka makke parandama õppida!"

See teda ei veennud. Aga selle pärast on ta ka väga haige.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.