Õigustest ja kohustustest

Inimesed toonitavad kõikjal oma õigusi. Kes juba õigust ajab, sellel tulevad oma kohustused järjest vähem meelde. Seevastu teiste kohustusi teatakse hästi ja nende täitmist jälgitakse erilise kirega.

Paraku on õigus ja kohustus ühe terviku kaks otsa.

Kõik õigused koonduvad ühte suurde - see on püha õigus elada. Me reinkarneerume oma taassündide ahelas üha uuesti, et tulla Maale aina targemaks saama. Meile on antud püha õigus taassündida, et me saaksime rikkamaks suurima väärtuse - tarkuse poolest.

Meile on antus õigus...
Ja me oleme ise endale võtnud kohustused...

Kõigepealt kohustuse inimese kombel elada ja kui me seda kohustust ei täida, siis kannatame. Et me seda võtmist ei mäleta, see on iseasi, aga südametunnistus tuletab siiski seda meelde.

Kui Te veel seda ei teadnud, siis rõhutan: me oleme siia ilma tulles ise võtnud endale kohustuse järjest targema inimese kombel elada. Jumalik energia jäävuse seadus ütleb, et kui oled midagi saanud, siis tuleb ka anda. Mitte anda selleks, et saada, vaid anda selleks, et anda. Saamine tuleb siis iseenesest.

Kunagi ammu ei rääkinud primitiivne inimene õigustest, aga kohustused tal olid ja ta oli nende üle uhke. Ta täitis rõõmuga oma kohustusi, see tegi teda targemaks, see omakorda väärikamaks. Nüüd räägime aina kõvemini õigustest, aga kohustused jätame teiste kanda. Ja nii tulebki välja, et ise uputame end ära, aga teised on kohustatud meid päästma. Ja kui ära päästetakse, siis on päästetu rahulolematu.

Mida rohkem inimene taassünnib, seda suuremaks ja keerukamaks lähevad ta kohustused. Tasakaalukas ja terve tark inimene peab seda auasjaks ning kohustuse mõte muutub. Pseudotark nõuab oma elu heakstegemist teistelt. Enda meelest rumal ägab oma kohustuste koorma all ja ei tea, et nii nagu ta ise endasse suhtub, nii suhtuvad temasse ka teised. Kahjuks nii elu heaks ei muutu. Kui inimest, kes on ise endale kohustuse võtnud, kohustatakse seda kohustust täitma või kohustab ta ennast ise, siis peab ta oma protesti hambad risti eneses kandma, et suudaks oma kohustust kanda. Püha kohustus saab sundimise läbi raskeks koormaks.

Ka mina olen võtnud endale püha kohustuse. Ka raske.Aga püüan teda kergemaks muuta.

Olen võtnud kohustuse aidata nii, nagu hetkel oskan ja kui ei oska, siis niikaua murran pead, kuni oskan. Selliselt toimib minu kohustus aidata ja areneda sellel teel täiustumise suunas nii nagu saatus juhib ja oma tahe määrab. Juhuslikku ei ole midagi. Ma vastutan oma töö eest, aga ma ei saa vastutada teise inimese tunnete, mõtete, sõnade ja tegude eest isegi siis, kui teine on mind selleks kohustanud.

Minule, 22-aastat günekoloogina töötanud arstile on antud õigus ja kohustus näha ning avada haiguste psühhosomaatilist arengulugu, sest ma olen alati uskunud, et haigused tulevad närvipingest ja sama teed on võimelised nad ka minema. Minu tahet ravida ilma kahjustamata on kuulda võetud, kannatlikkust mitte tormata teadmiste saamise ja küpsemise teel on arvesse võetud. Selline on minu õnn. Aga et head inimesed mind teisitimõtlemise pärast nahutavad, see on minu õnnetus. Õnn ja õnnetus on ühe terviku kaks otsa.

Tahan neid teadmisi Teile edasi anda jätkuvalt samas järjekorras, nagu nad saanud olen. Et Teil kergem oleks, tuletan vastavalt enda tunnetusele eelmises kahes raamatus olevaid põhitõdesid aeg-ajalt meelde.

Kui otsite põhimõttelisi erinevusi või vasturääkivusi nende kolme raamatu vahel, siis on need vaid igale küpsemisperioodile iseloomulikud erinevused. Nii nagu roheline õunaviss saab tasapisi punaseks ladvaõunaks, nii saab ka pindmine teadmine järjest põhjalikumaks ja üksikasjalisemaks tarkuseks. Nii muutuvad minu tarkused, aga Teie arusaamise süvenedes muutuvad nad veelgi enam.

Need raamatud on mõtteenergiast - kõige tähtsamast inimesele vajalikust energialiigist.

Kui inimene mõtleb õigesti, siis ta hingab õigesti, siis ta toitub õigesti, siis ta liigub õigesti ja elab oma sotsiaalset elu õigesti ja on oma eluga rahul.

Et ma hingamisest, toitumisest ja liikumisest vaid mõtlemisega seoses räägin, see ei tähenda, et need energiad vähese tähtsusega oleks nagu mõni ekslikult arvab. Ükski õpik ei saa sisaldada täiuslikult kõiki tarkusi. Universaalne tarkuseraamat oleks ilma alguse ja lõputa, sest inimkonnal tuleb tarkusi aina juurde ja keegi peale inimese inimkonnale tarku raamatuid ei kirjuta.

Teadvustage endale, et üks inimene saab väljendada vaid ühte osa tervikust, mis ometi on lugeja jaoks uks, mida see lugeja enda jaoks ise - vastavalt oma võimetele pakutut mõista - avab ja näeb seda, mida näha oskab. Kui tahab rohkem näha, siis näeb. Kui ei taha, siis ei näe. Nii on tulemuseks imestamine, et ühte asja vaadates näeb igaüks eri asja.

Mitte igaühele ei ole antud oskust vaadates näha. Selle oskuse võib igaüks saavutada. Üks inimkonna mõistmise ja omandamisvõime kõrgeimale piirile vastav raamat on piibel, aga seda oskavad lugeda ainult vähesed.

Mida see tähendab?

See tähendab, et kirjaoskusest ja lugemisoskusest jääb väheseks, et tähendust mõista. Kõiges on Jumala kolmainsus.

Kõiges, mis olemas on, ka raamatutes, on 3 tasandit:
- vaim,
- hing ja
- keha.

Oleme harjunud keha koos kõigi ülejäänud materiaalse maailma ilmingutega pidama primaarseks ja isegi nüüd, mil oleme vaimse maailma otsinguil, kipume ise märkamata kukkuma vanade arusaamade sohu.

I. Sõna on kui keha, olenemata sellest, kas ta on suust välja öeldud, kirjasõnasse pandud või mõttelõnga põimitud. Sõna väljendab ehk sõna toob nähtamatu hinge nähtavale.
Paljud inimesed ütlevad, et nad ei oota oma heateo eest mingit vastutasu, et nad ootavad vaid tänusõna, rõhutades sellega oma erilist suuremeelsust. Pean ütlema, et täiesti tasakaalus ehk julge inimene ei oota isegi tänusõna mitte, sest ta teab, et sõna on tunde füüsilise tasandi väljendus. Julge inimene teab, mida teeb ja tajub kõigi oma tundemeeltega teise tundeid kui enda jaoks õpetlikku vastusreaktsiooni.

II. Sõna taga on varjus sõna mõte, tähendus ehk hing. Mida targemaks saab inimene, seda enam avardub tema jaoks sõna mõte.
- Lapse ja primitiivse inimese jaoks on ühel sõnal piiratud konkreetne tähendus.
- Veidi targema inimese jaoks sisaldab sama sõna suuremat teavet.
- Palju targema inimese jaoks ütleb see sõna midagi niisugust, et paneb ta edasi mõtlema, uusi mõtteid arendama.
- Väga targa inimese jaoks sisaldab see sõna tervet elufilosoofiat, tervet maailmanägemist, liikumist.

Mida see tähendab?

Näiteks ma küsin: "Palun, ulatage mulle raamat." Laps või lapsemeelne inimene ulatab kähku esimese ettejuhtuva. Võibolla tema ees laual lebas hoopis vihik, aga tema jaoks on see raamat ja ta ulatab ise rõõmsalt särades, et head sai teha. Veidi targem küsib: "Kas ma annan paksema või õhema?" sest ta teab, et vahel meeldib inimesele kerge, vahel tõsine lektüür. Veel targem ulatab just selle raamatu, mida ma mõtlesin, sest tunnetab minu huvisid. Veelgi targem inimene ulatab raamatu, aga lisab kasuliku näpunäite raamatu sisu kohta. Targale inimesele ei pea seletama, ta tabab vajaliku poolelt sõnalt.

Sageli pahandatakse, et miks mulle selge sõnaga otse ei öeldud, miks niimoodi ümbernurga jutuga minu ilus plaan vussi keerati. Tegelikult pahandab see pahandaja selle peale, et ütleja teda targemaks pidas kui ta on. Ta ei mõista, et iga inimene tuleb siia ilma head tegema, sest ta vajab hea tegemist.

Teisele hea tegemine, hea ütlemine, ka teise paremaks pidamine on alateadlik soov ülendada ja ise seeläbi ülenduda. Sellel põhineb ka viisakus. Teine rääkis delikaatsusest "läbi lillede", aga kuulaja rumalus ei lubanud seda mõista.
Kui tunnistate endale oma rumalust ja jätate teise süüdistamise enda haneks tõmbamises, siis juba ainuüksi selle läbi olete targemaks saanud. Kui uhkus oma rumalust tunnistada ei luba, siis jäätegi rumalaks, sest ei vaevunud mõtlema, olite kangekaelselt omas kinni.

Märkamatult jäätegi oma õigusesse nagu end kaitsvasse kindlusesse kinni ja ust uuele ei ava. Nii tekivad kõik jäigad, paindumatud arusaamad, mis tekitavad kaela radikuliidi ja kindlasti ateroskleroosi. Oletegi kannatajaks muutunud.

Kõiges on varjatud mõte ehk hing. Kui ei oleks hinge, siis puuduksid probleemid. Aga ta on ja sunnib meid mõtlema - inimeseks olema.

Näiteks paljud inimesed imestavad: "Iga uue korraga, mis ma Teie raamatuid loen, saan ma neist uutmoodi aru!?" See on loomulik. Iga lugemisega saite targemaks, õppisite sõna mõtet laiemalt ja sügavamalt mõistma. Raamatud hakkasid Teie sees elama ja allikana Teie hinge toitma. Ma olen ju nad südamega kirjutanud isegi kui mõne koha peal tundub, et riidlen, noomin, kritiseerin. Kui Te avatud südamega loete, siis ei tunne, et riidlen, noomin või kritiseerin.

Iga raamat saab niiviisi lugeja südames elustuda, isegi kriminull, ja siis ongi ta õpetaja. Mida rohkem Te südamega loete, seda enam hämmastute, et kuidas Te enne ühe või teise raamatu väärtust ei tunnetanud.

Üha vähemaks jääb inimesi, kes juba esimese lugemisega raamatute sisse lähevad ja raamatud enda sisse võtavad nii, et lugemise ajal eralduvad muust maailmast täielikult. Neis inimestes on julgus tegelda endale meeldiva tegemisega ja mitte lasta end lugemist mittearmastavate inimeste poolt orjastada. Julgus teeb raamatutarkuse lugejale elavaks.

Hirmunud inimene on pealiskaudne, sest tal on saamisega kõikjal, ka lugemisel, kiire ja ta ei märkagi raamatut peos hoides, et ainukene väärtus, mida ta siit otsib, on tarkus. Tarkus on tugevus, vabadus, õnn. Tarkus on armastus. See, kes raamatus ainult sündmusi ehk põnevust ja emotsioone otsib, see loeb ka minu raamatutest vaid näiteid, aga tarkus jääb saamata. Sama kordub ka teiste autorite raamatutega.

Inimese sõnavara on napp, aga sõnavarandus on lõputult avarduv. Teda avardab hingeline suhtlemine. See, mida me üksteisele ütleme, kuuleme, haistame, maitseme ja kombime on primitiivne suhtlemine - pisikene osa suhtlemisest täiuslikus mõttes. See, mis meie südamed sõnu öeldes või silma vaadates tundsid, see on hingeline suhtlemine, millel ei ole võimaluste piire. Sõnad ununevad. Hing mäletab igavesti. Ka järgmistes eludes. Seda hetkelist hingelise suhtlemise oskuste piiri saab igaüks õppida avardama igavikuliseks kui tahab ja võimalusi visalt otsib.

III. Kolmas tasand on vaim. See on ainuke tasakaalus ja probleemitu osa meis. See on hingerahu tasand.
Vaim on hinge äraõpitud tarkuste kogum. Iga kord, kui me mõne eluliselt vajaliku õppetunni oleme ära õppinud, on meeled mõneks ajaks rahunenud, sest vaim on targemaks saanud. Varsti annab ta tahtmisega midagi teha ehk edasi minna teada, et tahab jälle õppida.
Hingerahu on targemaks saamine, mitte targaks saamine ja samasuguseks targaks jäämine. Kes pidevalt targemaks saab, seda hing ei piina. Aga kelle hing vaatamata pidevale agarale õppimisele rahutu on, see täidab oma mõistust vaid võõra tarkusega, mida ta enda sees veel elama ei ole pannud.

Mida see tähendab?

NÄIDE ELUST.

Vaatasin ühte noormeest, kelle pea oli raske, laup selle raskusega ninajuurele vajunud, pilk pidevalt kahtlustav. Elu oli lootusetult piinavaks muutunud.

Tema hingeelu oli nagu pisikestest leekidest koosnev põletav tuli ta ümber. Iga loetud raamat, aga neid oli väga palju, iga läbitud kursus, ja neidki oli arvukalt, iga tema meelest targa inimese jutt, aga targad tundusid talle kõik, kes tähtsa näoga targutasid, oli kui leek, mis teda põletas ja süüdistas, et ta ise nii tark ei ole ja millegagi hakkama ei saa. Ta ei leidnud oma teadmistele rakendust, sest ta ei mõistnud, et ta õppis ju ainult enda jaoks ja et see ongi tähtis.

Ta ei mõistnud, et inimkonna arengulugu pannakse raamatutesse selleks saatusest määratud inimeste poolt, kellele on antud vastav väljendamisoskus. Need inimesed on oma elukatsumuste ja pühendumise kaudu, mis teistele tundub mõttetu kannatamisena, loobumise või ohverdamisena, oma ajastu tarkused paberile pannud, et järeltulevad põlved enam nn. jalgratta leiutamisele oma aega ja jõudu ei kulutaks.

Ta ei taibanud, et raamatutarkused tuleb iseendale elavaks hingetarkuseks teha, siis on nad meie omad. Möödunu ei pea meid vargaks ega võõraste sulgedega ehtijaks, sest ta pole nagu kade inimene, kes kõigest kasu tahab lõigata. Ajalugu on andja.
Teadmised teevad meie elu kergeks, vabaks, sõltumatuks, õnnelikuks. Teadmistega oleme me eluteel tegijad, mitte inimkonna väärtuslikus tööriistade laos nürid jalalt jalale tammujad, kelle pea läheb raskeks kurbusest, et kõik need instrumendid tema omad ei ole. Hirm, et mind ei armastata ei lase näha, kuidas need tööriistad ehk teadmised sirutuvad seisja poole öeldes: "Võta, kasuta, selleks me ju oleme! Ehita meie abil oma elu. Sinu võtmise läbi ei jää meid vähemaks. Vastupidi, me sünnime vastavalt vajadusele aina juurde."

Niiviisi püüdsin seletada noormehele tema elutu tarkuse tule sees põlemise piina ja ütlesin: "Võtke nüüd sellest tulest üks leek ja pange oma südamesse... Mida Te tunnete?"

Hetk tunnetust... "Süda läks soojaks." Veel hetk... "Süda läks kergeks." Veel hetk... "Pea läks kergeks ja selgeks." Nii ärkas ellu ühe inimese elutu tarkus. Enne oli ta ennast kohustanud targaks saama.

Öeldakse, et kes otsib, see leiab. Leiab selle, mida otsis.

Öeldakse, et pime kana leiab ka tera. Aga kuna pimedale kanale väike tera silma ei hakka, siis ta leiab selle suure tera, millele ta otsa komistas. Iva on ühesugune nii väikeses kui ka suures teras. Igaüks leiab ta nii nagu oskab.

Kes otsib sõnas halba tagamõtet, see selle ka leiab, isegi kui ütleja rääkis tagamõtteta. Kuulja kõrvus saab sääsest elevant.

Inimese elu on algusest lõpuni kõigi oma mängude, koolitundide, tööde ja ettevõtmistega, aga ka raskete takistustega üks suur õppimine, kus igal hetkel peaks endale esitama küsimuse: "Mida see mulle õpetab?" Niimoodi iseendaga aru pidades saavad inimkonna tarkused mõtleja sees elavaks tarkuseks, ilma et ise peaks nende saamiseks sama kannatuste rada käima ja võib-olla kogu oma elu mõttetult juba avastatud tarkuste avastamisele kulutama.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.