Mittemõistvad mõistjad

Tahaksin iga jutu alguses öelda seda, mida iga inimene peaks teadma, et mind mõista. Et üleüldse kedagi või midagi mõista:

Ei ole olemas halba inimest, aga igas inimese on halba. Me tuleme siia ilma seda halba heastama. Igaüks tuleb oma halba heastama - see ongi elu. Niikaua, kuni on halba, mida heastada, kestab elu ehk lihtsamalt öeldes - elu kestab seni, kuni on tööd.

Palun ärge lugege edasi enne, kui Te olete endale selle lõigu mõtte selgeks teinud!

Kahjuks on meie hirm, et mind ei armastata nii tugev, et tarvitseb ainult hakata kellelegi rääkima, et temas on halba, mis ootab vabastamist, kui ta on hirmublokis ja ei suuda vastu võtta seda, mida ma räägin ja mida kuulama ta ise tuli. Mina ju ei läinud tema juurde. Hirm, et mind süüdistatakse, et ma halb olen ja kellelegi tahtlikult halba teen halvab tugevaimagi inimese mõtlemisvõime.
Sageli alustan ma juttu: "Püüdke mind õigesti mõista..." ja kordan üldteooriat temale vajalikust vaatevinklist, et siis hakata ta isiklikke probleeme lahti rääkima. Enamik ütleb kohe, et mõistavad, viisakad inimesed ikkagi, aga mina näen, missugune see mõistmine on.

Näen, kuidas mõni sunnib ennast mõistma, sest häda on suur, aga ta ei arva sest asjast suurt midagi. Ta loodab, et kui ta minule kaasa noogutab ja minu jutu sellega heaks kiidab, siis ma ehk võtan ta häda ära. Ta ei usu, et ma võetud saan, aga ta loodab. Hea seegi.

On neidki, kes on juba kabinetti astudes iseenda peale pahased, et tulid. Häda ajas, aga hirm ja kindel teadmine, et nagunii hakkab sõimama, ei kao neil vastuvõtu lõpuni. Nad on nii harjunud ainult sõimeldes suhtlema, et nad muud ei oska kuuldagi. Ja kui pärast keegi küsib, et mida öeldi, siis ta ütleb: "Ah mis ta ikka ütles. Sõimas näo täis ja kõik." Ja kõik usuvad. Võite küsida, et miks ma selliste inimestega tegelen. Eks sellepärast, et nad on haiged inimesed, keda ma ise veel ligi tõmban. Mida rohkem ma vabanen hirmust süüdi olla ja hirmust silmakirjalike inimeste seljataguse sõimamise ees, seda vähem sellised tulevad.

Näen lapsevanemaid, kes vaatamata oma skepsisele lasevad abikaasal end lapse tervise nimel kaasa tarida. Kuidas saab vee peal hoida laeva, mille üks ots kisub põhja? Iga skeptik peaks teadma, et skeptitsism on hirm kaotada kindlat toetuspinda. Skeptik saab ilmtingimata oma skeptitsismi kaudu kunagi kannatada, sest ta sunnib elu seisma. Skeptik tahab tõestust sellele, mida veel pole sündinud. Ta ei lasegi nähtamatusel materialiseeruda ja ütleb võidurõõmsalt: "Seda pole ju olemas!"

Mida teha, kui tahate andestamise abil oma last väga aidata, aga abikaasa naerab Teie mõtte välja? Või teeb seda keegi teine, kellest Te ei saa ei üle ega ümber. See teeb Teile väga haiget. Enesehaletsusse vajudes võite väga raevuda, sest raev tekibki enese haletsemisest. Teadvustage, et kõige parem rohi on andeks palumine. Ma ei eksinud praegu sõnaga. Just nimelt paluge abikaasalt kõigepealt mõttes kogu südamest andeks, et olete oma hirmu kasvatanud vihaks tema jäiga suhtumise ees kõigesse, mis uus ja uskumatu ning ei ole märganud kuidas olete hakanud mõtlema, et nagunii ta ei taha mõista. Püüdke endale sellise suhtumise toimimise käiku ette kujutada.

Ühel hetkel võib Teid rabada äratundmine: "Püha Jumal, mida ma olen teinud!" Kohe, kui mõistate oma mõtete nii enese- kui ka teistevaenulikkust, suudate kõigest südamest andeks paluda. Tunnete, et ei pea seda tegema, vaid tahate seda teha. Väga tahate, sest vajate. Paluge andeks, et olete oma skeptitsismiga tema skeptitsismi provotseerinud ilma, et ise oma veast aimugi omaks. Paluge andeks kogu halvustav suhtumine, mis skeptitsismiga haakub või hetkel meelde tuleb. Andke endale oma viga andeks. Paluge oma kehalt ja lapselt andeks, et enne pole sellisele mõttele tulnud ja seepärast olete nad kannatama pannud.

Kui tunnete, et süda sai kergemaks, siis on abikaasa kindlasti muutunud leebemaks. Siis on alles õige aeg temalt sõnades oma viga andeks paluda nii, et uuesti teises tõrksust ei provotseeriks. Vähegi süüdistav alatoon provotseerib. Seepärast on enda hirmust süüdi olla vabanemine üks esmatähtsamaid tegemisi mõtteravis. Kelles ei ole süütundeid, see ei muutu süüdistajaks.
Näen, kuidas mõni eriliselt sõnakuulekaks kasvatatud ja kasvanud inimene istub tuimalt ja ootab, et mina talle isegi mõtted pähe paneksin, mida ta siis sama tuimalt kodus järgi kordaks ja oleks õnnetu, et ta probleem ei lahene. Sellist inimest hoiab üleval ainult lootus, et elu heaks muutub, et elu heaks tehakse. Tema eluline passiivsus on hämmastav. Talle selgeks teha, et ta väärib oma saatust, on võimatu. Kuigi ta tahab.

Näen ka teist äärmust - tänapäeva inimest, kes elab mängleva kergusega. "Milleks siis telefon on kui mitte kasutamiseks," ütleb ta ja helistab: "Öelge palun, missuguse stressi ma pean lahti laskma." Ta enda mõttelaiskus on nii hämmastavalt suur. Kui ma vastaksin 1:1 tema küsimusega, siis lajataksin talle nagu puuga pähe. Kurbus valdab mind, olgugi et ei tohiks, kui ütlen, et see pole telefonijutt. Talle ei või isegi emalikult noomides öelda, et tõsistesse asjadesse nii kerglaselt suhtuda ei tohi, sest ta solvuks ja saaks vähemalt nohu kui mitte hiljem midagi hullemat. Aga tema ütleb: "Mulle võib halba otse näkku öelda, mina ei karda midagi." Tõstan pilgu abipalves Jumala poole - tema teab, missugune piin on selliseid viisakaid mitte-kuhugi-viivaid vestlusi pidada.

Elu kvaliteet näitab inimese passiivsust või aktiivsust selle elu elamisväärseks tegemisel.

Kes teeb? Kuidas teeb? Mida selline tegemine üldse tähendab?

Kui küsin seda, siis tundub, nagu oleksin inimesele lahtise käega vastu vahtimist virutanud. Nii, muideks, äratatakse minestanuid ellu ehk, teisiti öeldes, kutsutakse vaim uuesti kehasse tagasi. See on väga tõhus vahend neile, kelle häda füüsilist valu ei tee.

Valu on suurepärane hingelisest tuimusest ülesärataja, aktiivseks elu eest võitlejaks tegija. Võitlemine on küll vihaenergia suurendamine, aga ta on parem apaatsusest, käegalöövast ükskõiksusest, mis jääb ainult teiste peale lootma ja lõpuks teiste süüdistamiseks muutub. Selline inimene tuleb aina uuesti ja uuesti vastuvõtule, kuni ma talle haiget pean tegema nõudlikult öeldes: "Enne me ei kohtu, kui Teie iseenda meeleparandusega tööle ei hakka." See on üsna häid tulemusi andev raviv mõte.

Olen öelnud, et kui ma rumalam olin, siis mul lubati teha vigu ja ma ei saanud kõrgemalt poolt karistada. Ma võtsin inimeste haigusi ära, tekitasin imeefekte ja olin ise taevani õnnelik. Nii õpetati mind endasse uskuma - oleme ju vaid hirmunud inimesed ja seepärast vajame oma teooria ehk tunnetuse tõestust. Vajame oma tööle head tagajärge.

See, et ma iga kord Jumalat tänasin, ei löönud endale rusikaga heast meelest vastu rinda öeldes suureliselt: "Mina! Mina!! Mina tegin ta terveks!!!", oli minu õnn. Olen alati hetketi tunnetanud iseenese mannetust ja seejärel mind tugevaks muutvat õnne olla üks selle seletamatuga, mis toetab ja tugevaks teeb, andes mulle julguse selle tunde võimendumise hetkel selginenud pea mõtteid uskuda ja nende juhtimisel tegutseda.

Endale hakkasin ma üha sagedamini ütlema, et Jumal aitas, aga inimestele ütlen ma seda väga harva. Ma ei taha endisi ateiste Jumala nimega ära peletada. Niikaua, kuni inimene ei tea, mis Jumal on, pole mõtet talle seda peale suruda. Ärgu olgu Jumalal nime, peaasi kui ta ise on. Jumal sellepärast meist ära ei pööra, sest ta on mõistev oma laste suhtes. Ta on ju Kõik.

Ma olen ju isegi alles nende viimaste aastate jooksul pannud sellele seletamatule nimeks Jumal, imestades, kuidas minu eneseusu suurenedes avardub minu arusaam Jumalast, andes mulle üha selgemat, konkreetsemat ja täiuslikumat kindlustunnet. Kümmekond aastat tagasi oleksin ma seda tegu häbenenud teistele inimestele tunnistada. Hirm ateistide ees reeturiks osutuda tekitas häbitunde. Enda usutunnistuse häbenemine tähendab enesekindluse puudust.

See kindlus on usk enesesse ehk hingerahu, mis annab võimaluse näha maailma aina laiemalt ja sügavamalt ning teda mõista. Järjest selgemaks saab mulle arusaam: aita iseennast, siis aitab sind ka Jumal. Jumal saab tulla inimesesse niivõrd, kuivõrd inimene teda endasse laseb ehk niivõrd, kuivõrd ta Jumalat usub ehk niivõrd, kuivõrd ta Jumalat uskuda ei karda.

Jumalast jutlustamine ja piibli tsiteerimine ei ole veel uskumine. Aga sellest hiljem.

Mida targemaks saab inimene, seda enam peab tal olema ettenägelikkust ja kannatlikku meelt õigesse tulemusse uskudes. Nii olen ka mina mõistnud ja kogenud, et ainuke hea ja püsiv tulemus on see, mille inimene ise saavutab kui ta oma veast on aru saanud.

Mis on ime?

Kas vähkkasvajast paranemine on ime? Teie meelest on. Minu ja paranenud inimese meelest mitte, sest me teame, kui palju tööd iseendaga on selle tervenemise taga. See võib olla imestamine, aga mitte ime. Töö kiidab tegijat, ütleb vanasõna.

Mittemõistjad mõistjad võivad olla väga erinevad.

Toon tüüpilisemaid näiteks.

1. Mu ees istub inimene, kelle silmad hakkavad juba minu vähese jutu peale vaimustusest särama. Mina räägin tema halvast, mis vabastamist ootab, aga tema vaimustub minust. Ta kiljuks vaimustusest, sest ma räägin temast õigust. Oi, kuidas küll nii võib näha! Mina teen tõsist tööd, aga tema kepsleb rõõmust.

Ma olen temale nagu vihm, mis tema kui aknaklaasi puhtaks peseb. Ta imetleb vihma ja oma puhastunud palet mõistmata, et klaas sai puhtaks selleks, et läbi tema sisse ja välja vaatama hakata. Ja mitte ainult vaatama, vaid ka nägema. Selline kõigiti kena inimene peab enne palju vaeva nägema, kui ta mõttetöö vilja kandma hakkab. Aga lootusetu ta ei ole.

2. Mu ees istub inimene, kelles on tõsine teadja inimese kõigutamatus. Trumbiks veel teadmine, et ta on ise juba hädalisi aidanud. Räägin tallegi tema halvast, aga tema reaktsioon on soliidselt ühene: "Ma tean seda niigi. Ma olen selle kõik juba ammu korda teinud." Ma selgitan, et kui oleks stressi täielikult vabastanud, siis mina enam ei näeks seda stressi ja häda oleks kadunud. Aga tema on harjunud raviks pidama biovälja energiaga korrigeerimist ehk lihtsamas keeles käega ravimist ja kuna mõtete liikumist ta ei näe, siis ei usu ka.

Klammerdumine saavutatusse, eriti kui see on vaimse tasandi saavutus, on paljudele ravijatele kaane pealepanija. Areng peetub, kui tekib tunne, et nüüd olen kõige suurema tarkuse lae saavutanud. Proovin avada tema probleeme ühest ja teisest kandist, tulemuseks vaid vaoshoitud ärrituse kasv ja väljaütlemata mõte: "Milleks ma siia üldse tulin, kui ta mulle midagi erilist ei räägi!" Mul on väga raske talle mitte öelda, et temas ei ole midagi erilist, ta vaid peab end eriliseks.

Ta on nagu kanalisatsioonikaevu luuk, mis järjest kõrgemale tõuseb, mida enam rasked veokid tee madalaks sõidavad. Ta tahab oma ülespoole kerkimisega varjata temas olevat solki mõistmata, et kui tema all torustikus voolaks puhas vesi, siis tema ei oleks kanalisatsioonikaevu luuk, mis uhkeldab sellega, et ta enda seljas sõitmisele nii vapralt vastu paneb ja sellest paremaks saab.

Kui ta oma stresside allasurumise asemel endale tunnistaks, et teeb seda hirmust halba välja näidata, siis ta oleks üks suurepärane luuk, mis vajub koos teega, teenib enda otstarvet ja ei saa haiget nendelt, kes temast üle on.

Kahjuks ei taha enamik inimesi näha iseendas voolavat solki enne, kui solk üle ääre voolama hakkab. Selline inimene tavaliselt ei paindu, ta murdub. Selliste inimeste tüüpiliseks eneseõigustuseks on: "See on minu missioon. Minu!!! Ega saatuse eest kuhugi ei jookse. Kannatused peavad ka olema. Jne."

3. Mu ees istub kibestunud inimene, kelles on vapper alatine pingeline valmisolek ennast kaitsta isegi seal, kus teda ei rünnata, et tõestada, et talle on väga palju liiga tehtud. Ta laps on haige. Kirurg võiks aidata, aga pole tulemustes päris kindel. Ega ta arsti ei süüdistagi. Aga miks elu on nii halb? Kas ei ole küllalt sellest, et ta vanemad on pidanud püssitoru ees seisma ja oma kodu jätma? Miks tema vanemad, miks mitte teised? Lapsesse peab see ju jätma igavese andestamatuse ülekohtu vastu, see ei saa ju teisiti olla. Nii nagu tema vanemates, nii on ka temas igavene leppimatu viha selle riigi vastu, mis nii tegi. Riik on lakanud olemast, aga viha elab ja kosub ja on märkamatult kasvanud üle vihaks igasuguse riigikorra vastu.

Tegelikult vihkab ta võimu ehk orjust ehk vabaduse puudust ja tahaks kätte maksta selle olukorra tekitajatele, aga et ta ise riigita ja seadusteta hoopiski elada ei oska, selle peale ta ei mõtle. Ta ei suuda mõista, et vaatamata riigikorrale juhtub iga inimesega see, mille ta ise oma mõtetega endale ligi tõmbab.

Ta on kui ürginimene, kes hiilib võsas ja püüab oma jälgi kaotada. Ta on teinud võssa suure hundipüüdmise augu, mille põhja on pannud murtud lamba. See auk on kättemaks vanale hundile, kes juba tema vanemate eluajal nende lambaid murdis. Alati algas nende karjast, naabrimehe juurde ei jõudnud kunagi. Ajad on muutunud, aga viha vana hundi vastu kasvab. Auk on pealt meisterlikult kaetud. Küllap värske liha lõhn selle vana vaenlase ära petab.

Sama rada pidi tuleb laps. Ta on sõnakuulelik oma vanemate loodud rajal käija. Püünis saab talle lõksuks. Ütlete, et miks laps vanemate pärast kannatama peab. Sellepärast, et ta on nii sõnakuulelik vanemate kättemaksu-meelsuse edasikandja.

See püünis, antud juhul haigus, on halb, aga ta takistab last julmaks kättemaksjaks saamast ja selle poolest on ta hea. Selle inimese last saaks aidata kirurg, aga ta ei ole tulemuses kindel. Tark kirurg on, tunneb ära, et keha võin ma sul aidata terveks teha, aga sinu hinge teen ma sellega haigemaks ja lõpptulemusena on asi hullem. Arst ootab soodsamat aega ehk, teisiti öeldes, ta alateadvus soovitab teda oodata, et äkki hakkab patsient enda heaks midagi tegema ja loob sellega soodsad tingimused arstile ja enda operatsioonijärgsele paranemisele või paraneb ilma operatsioonitagi.

4. Mu ees istub inimene, kelle raske rahu sellest, et ta on mõistnud, et kõik ta hädad ja õnnetused on emast, ei ole teda aidanud. Ta on oma tavalisele süüdlaste otsimisele ja leidmisele veel ühe, selle kurja juure - ema - lisaks saanud. Vaatan selliste inimeste vaimupimedust, st. tema hirmu, et mind ei armastata, mis on kasvanud allasurutud vaenuks maailma vastu ja mõtlen: "Miks küll mu raamat selliste inimeste kätte satub? Et nemadki otsivad hingepiinast vabanemist? Seda küll, aga nad ei oska ju lugeda."

Selline inimene on kui päästikul sõrme hoidev snaiper võsas, kes kohe, kui tuul oksakese kõrvale lükkab, avanenud pilust esimesele ettejuhtuvale liikuvale objektile kuuli saadab, ise rahul, et vaenlase hävitas. Ja kui ta pärast võiduhurraad põõsast välja karates rõõmupäikesest pimestatuna pilgu maaslamajatele viskab, siis ta ei märkagi, et üks nende seas on ta ema. Inimene, kes on talle andnud füüsilise elu ja õppetunnid, mille ta ise on valinud, aga mida ta tunnistada ei taha, sest ta tahab oma hädade süüdlast leida. Ta ei oska seda otsida iseenesest.

5. Mu ees istub mees, kelle järjekordne naissuhe on katkenud. Ta ei kurda midagi, ta tahaks surra, aga ei tea, kuidas seda nii soliidselt teha, et lastele mitte halba mälestust jätta. Pisikene muu võimaluse lootus juhtis ta minu juurde. Ja ta loodab ikka veel, et ta mitmest abielust sündinud lapsed vaatamata emade ässitustele teda või kasvõi tema raha vajavad.

Ta sõnu tuleb välja tirida või ise välja öelda, siis ta noogutab. Tema usk abielusse, ka vabaabielusse ja üldse naise armastusse on purunenud.

Mees on mehelikult ilus, aga nägu on murest mustjas. Seal on kirjas magamata ööd ja joodud joogid. Ta ei varja seda. Ta ei rõhuta oma tarkust, sest sellest pole midagi kasu olnud. Ta ei nuta taga oma raha, sest tal on hea meel, et ta oma nahagi kätte sai, kui järjekordsest uksest ¹ampusepudeli korgina välja lendas. Ta tahaks teada, miks temaga alati ühte moodi läheb ja iga järgmise naisega ikka hullemini, kuigi alguses oli lootus, et seekord on see õige.

See mees on kui näljane rikkaliku toiduvaagna ees, kes on just noa ja kahvli haaranud ja on esimest pala suhu upitamas, kui uksest hõljub sisse kaunis naine puusad ja rinnad isuäratavalt lainetamas. Mees ei näe enam toitu. Lummatult on ta silmadega õgimas seda naist. Naine muudkui hõljub nõiduslikult ringiratast ja mehe näljane nägu saadab teda niikaua, kuni kaelast saab keerdus köis, mis järgmine hetk ta enda kõri kinni pigistab.

Ta ei mõista, et ta enda nälg naise armastuse järele teeb iga naise kauniks, aga kui ta kiirustades selle naise keedetud toidust kõhu täis sööb, siis ütleb ta selginenud silmanägemine, et see naine pole jälle see. Aga naine tunneb selle ära ja tema tehtud toit saab järjest vähem armastusega õnnistatud. Ka tema tunneb, et see pole see.

Et oma viga parandada püüab mees rahakoti abil naist armsamaks muuta, mõistmata, et sellega suleb järjest enam tee naise südamesse. Rahakõlina taga hingekella õrna helinat ei kuule. Ise otsib hinge, aga ajab selle kehaga segamini. Tema on hädas naistega ja naised on hädas temaga. Aga mõlemapoolselt on õnnetus upsakuses, mis ei luba teineteise südame kõrgusele kummarduda, et kuulata, et südamed tuksuvad siiski teineteisele.

Hinged viivad inimesed kokku, mõistused rebivad selle ühenduse ribadeks. Hingevalu suurus märgib hävitustöö tõsidust. Laste elu näitab hävingu sügavust. Lastelaste elu näitab selle hävingu totaalsust.

6. Mu ees istub mees, kes kuulab viisakalt mu juttu, et tema haigus on vale mõtlemise ehk hirmu, et mind ei armastata ja sellest tekkinud kurbuse kuhjumise tagajärg ja et minu kallist aega mitte tulutult raisata, hakkab mulle intelligentse inimese eriti veenval moel selgitama: "Austatud proua! Minu lugupidamine Teile nende suurepäraste raamatute eest. See on imepärane, et üks eesti naine millegi taolisega hakkama saab. Aga uskuge, minul sellist hirmu ei ole. Ma olen tark mees. Ma olen kuulus mees. Ma olen rahvamees. Ma olen maailmamees. Ma olen muusikamees, kultuuriinimene... Naised armastavad mind. Kollektiiv armastab mind, sest ma ei jäta kedagi märkamata. Ma leian päeva jooksul igaühe, isegi koristaja jaoks, mõne minuti, et huvi tunda, kas tal ei ole mitte muresid."

Kuidas öelda sellele targale mehele, et ta on oma hirmudega nagu ema juurest liiga varakult ära võetud kassipoeg, kes ammu tüütab seltskonda, kelle jalgade vastu ta ennast nurrudes nühkimas käib, et paitust ja tähelepanuavaldust ära teenida.

Julge inimene ei kuluta ennast ega teisi tühjale seltskondlikule vestlusele, aga ta ei jäta ka kunagi vajalikku ütlemata. Ta teab, et kes sõnadeta ei mõista, sellele peab ütlema, sest nii on vaja. Nii saab rumal targaks ja targa inimese kohus on rumalale tarkust jagada. Kas rumal selle vastu võtab, see on rumala asi. See julge inimene ei mõista, kui arg ta on.

7. Mu ees istub inimene ja ma küsin, mis probleem teda vaevab. "Ei, mul ei ole probleeme," vastab ta sirgeks nõksatades. "Miks Te siis tulite, kui Teil ei ole probleeme," püüan seda probleemide all kokku vajuvat vaprat rääkima ärgitada. "Vaadake, ma olen vaimse töö tegija. Mul on kodus ja tööl kõik korras," hetk sõnade otsimist, "aga ma ei tunne millestki rõõmu."

Näen: ta on kõlava häälega ja sõnakas, teisi endast üle rääkida ei lase ei tööl ega kodus. Tema arvamus on alati õige. Ta on töökas, teised temast üle ei saa, isegi kui tahaksid. Ja teised peavad samuti tööd tegema kui tema. Ta on tark nii koolihariduse kui ka kõikvõimaliku enesetäienduse mõttes. Ta on ka kaasaegse New Age kirjandusega kursis. Ta on kokkuhoidlik ja säästlik iseenese ja teiste suhtes. Ta ei kuluta ühtegi minutit asjatult.

Ta on pillikeelena pingul tänapäeva musterinimese eeskujulik näidis, kes ei julge endale tunnistada, et ta kulutab oma energiat hirmude allasurumisele, enda vihade vaoshoidmisele, sest ta ei suudaks üle elada häbi, kui keegi teda eneseväärikust kaotamas näeb. Kogu tema positiivsusele vaatamata peetakse teda igavaks, tema seltskonda on raske taluda. Tema tarkus peletab noori õppimisest eemale. Ta ootab südamlikku kiitust ja tunnustust, aga ta ise on emotsioonitu ja emotsioonitut tänu pole olemas.

Ta on nagu kimalane, kes varavalges loodust äratama hakkab. Ta piniseb valju häälega lille juures, kuni see oma uniseid lillesilmi avama hakkab. Siis lendab ta teise juurde, siis kolmanda juurde aina kiiremini ja kiiremini, et neid äratada, muidu ärkavad ise. Ta mõtleb, et tema avab lilleõied ja ei saa aru, miks lilled oma rõõmsa pale päikese poole pööravad. "Mina, mina, mina äratasin teid!" karjub ta hing, aga lilled teavad mis vägi neid naeratama pani. Väsimus, tüdimus, pettumus ja lootusetus summeeruvad kimalase hinge üheks suureks masenduseks. Kuhu see rõõm veel mahub?

8. Mu ees istub rinnakasvajaga naine, kelle selg on ülipingest nii sirge, et kui oleks kombeks, siis ta käiks tagurpidi kõveras. Ta tuli oma häda põhjust minu käest teada saama. Kahjuks ei ole selles tahtmises soovi iseennast muutma hakata. Ta tahab teada, kes on süüdi.

Näen tema kohutavat kibestunud solvumist sellest, et teda pole arvatud kõrgete külaliste hulka. Tema pidulikud ettevalmistused luhtusid, tema kaunid igatsused purunesid. Tema pisikest südant hakkas närima alandatus, mis küpsetab kättemaksu. Haigus tuli teda selles takistama. Mehe lohutamisele reageerib naine nii nagu ikka pea selga ja selja sirgu viskamisega. Tema resoluutset nii nagu segajat teelt ärapühkivat ja tüütut juttu lõpetavat käeviibet saadab terav: "Ei! See ei häiri mind sugugi. See pole asi, mille pärast nutta."

Viha mehe peale, kes oleks pidanud nii palju delikaatne olema, et ebameeldival teemal juttu ei alustaks, kadus samasse kuhu solvuminegi - uhkuse seina taha.

Ütlesin naisele, et tema stressikarika viimaseks tilgaks sai solvumine sellest, et teda ei peetud seltskonna vääriliseks. Ta reageerimine minu jutule oli nii kiire, et ma ei saanud mõtetki lõpetada. Kui ta lõug tõusma ja graatsiliselt sirutatud sõrmedega käsi resoluutselt eest-ära-mina-tulen lükkavat zesti tegema hakkas, siis ma juba teadsin, mida ta ütleb. Ütleski. Samad sõnad mis mehele. Ta on ju õige inimene.

Ta on nagu hinnaline portselankann, mille käepide on rohkest pruukimisest purunenud, aga uuesti liimi abil osavalt taastatud. Üks pisikene, aga oluline ja nähtav tükike on puudu. Seepärast seisab see kullaga kaunistatud kann pimedas kapis, kus ta ikka on seisnud ja kus tal alati hea on olnud ning teda kasutatakse vaid harva vanade ilusate aegade meenutamiseks. Aga kann ihkab olla nähtaval kohal uues kallis kapis, kuid ei saa aru, et ta ei sobi sellesse võltsantiiksesse interjööri. Pisike puuduv kild saab ussiks õuna südames ja kui kannu tõstma hakatakse, siis jääb tõstja kätte ainult käepide, sest kann purunes kukkudes tükkideks.

9. Mu ees istub ema, kelle hingel on suur mure oma ratastoolis vaevleva lapse pärast. Ta ei ole oma last sundinud, et laps ülemäärasest vastumeelsusest kõndida ei saaks. Kuidas ta oleks seda teha saanudki, kui laps on juba väiksest peast selline. Ja üleüldse on ta vaid eeskujuga õpetamise pooldaja. Talle on lapsest saadik silma torganud, et nende vanemate juurest, kes lastega pidevalt riidlevad, jooksevad lapsed kaugele, kui aga jalad juba vähegi kannavad.

See, et ta isegi selline laps on, sellest ta ei räägi, sest ta tahab oma vanemaid pühaks pidada. Ta ei mõista, et halvaga leppimine ja halva heaks rääkimine on halva suurendamine. Ta ei tea, et halvaga leplik olemine on halva mõistmine ja sellega enda suhtumise muutmine ehk halva endas heastamine.

Tal on kiire, järjest enam kiire, ta püüab gaasipedaalile vajutades oma süütunnetest kõrgemale tõusta ja tõestada, et on töökusega parem paljudest teistest. Mõtlemine röövib liiga palju aega. Las sellega tegelevad need, kellel aega palju käes on. Ei, ei, ta ei taha öelda, et rikastel pole midagi teha ja et tegelegu nemad mõttemõlgutamisega. Ta tahab ise jõukamaks saada ja ta teab, kui palju see aega ja jõudu nõuab. Ta ei taha kellelegi oma ülekohtuse sõnaga liiga teha. Ta ei taha teistest isegi halvasti mõelda. Tal pole aega mõelda, ta jookseb pidevalt.

Ta on nagu võidukihutamisel kurvist välja paiskuv auto, mis üle küngaste ja mägede hüpleb ise rõõmsalt ja kaasakutsuvalt tahapoole vaadates: "Järgnege mu eeskujule!" Ta ei tea, kuidas ta lendab, ta teab kuhu ta lendab. Ta mõtleb unistuste eesmärgist ja ei märka, et lendab hukkumisse. Ta ei julge üldse sellele mõelda, et võib eesmärgini mitte jõuda.

Ta ei taipa, miks tema taga sõitja, omades paremaid eeldusi, äkki vaateväljalt ära kadus. Ei tea, miks ta seisma jäi. Ta ei mõista, et ta tahab ainult piirkiiruse ületamise läbi maast õhku tõusta, lennukiks muutuda ja selleks jääda. Ta ei mõtle, et ühel hetkel tuleb ka maanduda, sest kütus saab otsa, siis on rattaid jälle vaja. Tema ei näe, aga teine näeb. Ja teise hirm vajutab äkiliselt pidurile blokeerides rattad ja auto kaotab juhitavuse. Nüüd on ta vaid pealtvaataja erilise lennuki peadpööritavaile trikkidele.

10. Mu ees istub naine, kes peale abielulahutust tahaks hingerahu uuesti tagasi saada. Et minu suhtumist endasse parandada, jätab ta tasa ja targu mainimata, et ta tahab seda peale järjekordset lahutust.

Ta istub näiliselt rahulikult ja tema kohta võiks ainult kiidusõnu öelda, kui hinge ei vaata. Ta on noor ja ilus, lisaks hästi säilinud. Üleelatud tragöödia pole ta näole jälgi jätnud. Ta on haritud ja intelligentne ja jälgib pingsalt kellele mida öelda. Ta on moodne ja kallilt riides, kuigi mainis, et tal on materiaalse eluga toimetuleku probleemid.

Ta on nagu saladuslikult kaunis pime, külm ja kõle tuisune öö, mida võib läbi akna vaadata, aga mille sisse ise ei tahaks sattuda. Vastu tuult tulevad pimedusest tumedad, vaevu tormist eristatavad kaitsetud inimesed - mehed ja lapsed. Mustast ööst ja mustadest kujudest tormavad läbi tuisu valged jäised litrid, milledest paljud on äravahetamiseni sarnased kuldmüntidele, mis niidavad kaitsetuid kujusid serviti. Aga alles siis, kui litter tabab südant, muutuvad nõidusliku tormise öö mängu etturid olematuks ja sulavad mustava ööga üheks. Torkab silma, et mida pimedamaks muutub öö, seda enam väheneb lendavate rahatähtede hulk - elulahingus hävinevad mõlemad pooled.

Ma peaksin sellele naisele ütlema, et ta armastab elus kõigepealt raha, sest peab seda oma elu kõige kindlamaks toeks. Peaksin talle ütlema, et raha on kui mõõk, mis niidab ta mehi ja lapsi, aga ma tahaksin teda säästa. Ta on ju vaid eksinu, kelle silmad haaravad sädelevast kui päästerõngast. Vaatan, missugune oli ta aasta tagasi, siis kui tormist ei olnud veel märkigi.

Ta on nagu suur meri, mille võimsad lained kannavad oma pinnal kuldmünte. Lained tekitavad liikumise, mündid seisavad paigal. Nad ei vaju põhja, sest vesi on saastast paks.

See saast on kibestunud naissoo kindel teadmine, et meessugu on vilets, saamatu, üdini halb. See on nii imestamapanevalt enesestmõistetav ja loogiline dogma nagu sisemaa mere paratamatu reostuminegi. See meri on kahe vaenuliku poole piiril ja teda reostavad teineteisele kättemaksus näpuga teisele näidates mõlemad pooled. Meri võtab kõik endasse. See meri ei tea midagi vabast isepuhastuvast ookeanist.

Mida Teie oleksite sellele naisele öelnud, et ta hingerahu tagasi saaks?

11. Noor mees on lühikese aja jooksul imelikult otsa jäänud. Keegi haigust ei leia, aga ta tunneb, et püsib veel vaevu jalul.

Kui märgin, et see on abiellumisega seotud, siis ta jaatab, sest pani seda tähele, aga põhjuseks seda pidada ei saa, sest elas selle naisega juba enne koos. Formaalsused pandi hiljuti paika. See naine meeldib talle ja ta on selle naise omale saamisega üksjagu vaeva näinud. Ta teab, et tema meeldib naisele ka. Ta näeb, et nende perekonnaelu on parem kui teistel. Mehe kindla kõneviisi taga on sügavad kõhklused ja tema "see naine, selle naise, parem kui teistel" reedavad tema hüppevalmis olekut.

Mees on pidevas pinges. Tal on oma naine ja seda omandit valvab ta kiivalt. See on nii loomulik - ta ju armastab naist.

Ta on nagu oma tähelepanuvõimet pidevalt teravdav kõuts, kes on õnnelik, et ühel kiisul meeldib tema valdustes olla. Ta on võtnud endale kohustuse olla kiisule kõige võimaldaja, mida kiisu tahab. Kiisu ei tahagi midagi erilist, ta soovib ainult selle toreda kõutsi südame ligi pääseda, et armastada. Ta on noor ja seepärast nii vähenõudlik. Kõuts on ka noor, aga tema on harjunud asjade maailmaga, ta on sametsohva päritoluga.

Kõuts valvab isegi seda, et keegi tema kiisule midagi ei annaks, niisama midagi ei kingiks. Olgu see või vana pulstunud ja väljaveninud kiisumammi, kes oma lapsukest unustanud ei ole. Kõuts tahab olla nii hea mees oma naisele, et naine kunagi millestki puudust ei tunneks.

Aga naine tunneb, sest ta mäletab oma isa hellust, kui isal ei olnud just parasjagu võimalik perele seda anda, mida raha eest pidi saama. Ta korvas selle puudujäägi armastusega ja nende perekond õppis kartma suurt raha, mis õnne ohustas. Naise alateadlik hirm ületähtsustada raha, mis mehe armastusest kaugele viib, tõmbas ligi mehe, kelle jaoks majanduslik kindlustatus on elu alus. Mees ongi järjest enam raha nimel naisest kaugel ja teda isegi juba häirib naise tahtmine liiga palju teineteisel kaelas rippuda.

Mehel on hirm, et vaest meest ei armastata. Naisel on hirm raha armastada. Mehe omanikutunne ehk hirmunud inimese armastus on kasvanud hirmuks naist enne armastada kui õnnelikuks ei ole teinud. Hirm on vaikselt süütunneteks üle kasvanud ja tekitab üha suuremat väsimust, tujutust, tülgastust, vastumeelsust kõigele, mis meelt ei rõõmusta. See on noor vanamees. Tema keha tuli talle appi viga parandama.

12. Vastuvõtul on lastetu abielupaar. Kenad haritud inimesed, aga eluvõõrad. Naine eriti on nii lapsik, et tahaks teda nagu 9-aastast, kes täiskasvanut tahab mängida, õpetada: "Vaata kallis, varsti hakkavad sul mensesed käima. See on täiskasvanuks saamise, mitte veel täiskasvanud olemise märk. Kui loodus sulle juba mensesed on kinkinud, ent sa oled täiskasvanut ainult mänginud, siis võtab loodus su mensesed ära, et sa oma lapsikust mõistaksid ja end parandaksid. Nii, et ole praegu veel natukene laps, mängi oma mängusid nii, et isu täis saab, siis julged sa ka täiskasvanud olla. Igal asjal on oma aeg." Seda ma ainult vaatasin, sest 30-aastane naine peaks sellist juttu solvavaks.

Minu esimeste vigade parandamise vajadusele viitavate sõnade juures hakkab naise miimika koketeerivat üllatumist väljendama. Võiks öelda, et ma pole veel mitte midagi öelnud, aga tema juba õhkab ja lööb mõistvalt muiates pilgu mehele ja siis maha. Selles sõnatus märguandes on naerune: "Olgu, kannatame selle tüütu jutu vigadest välja. Vaata, kui tore, kui saame, mida tahame."

Kahjuks või õigemini õnneks ei lähe lapse vaim oskusliku seltskonnavestluse õnge.

Mees vaatab armunult oma naist. Nad on aastaid koos elanud, aga ikka veel tegelevad ainult mõlemapoolse armumänguga ehk armunud olemisega. Aeg oleks juba armastama hakata.

Nad on nagu väikesed poiss ja tüdruk, kes seisavad maast laeni täis mänguasjade riiuli ees. Poiss vaatab võlutult tüdruku kiharate hüplemist kuklas ja palub Jumalat, et tüdruk saaks, mida tahab. Ta on lummuses ja mõtlemisest kaugel. Tüdruk trambib pirtsakalt jalgu ja peksab oma pisikesi rusikaid vastamisi ning kiljub: "Tahan seda saada!" ning näitab kõige kõrgemal riiulil, seal lae all olevale kõige ilusamale, õrnemale ja kallimale nukule.

Allpool käeulatuse kõrgusel on ilusad, aga mis kõige tähtsam - vastupidavad nukud, mis sellise jonnaka nõudja karmi käe all kohe tükkideks ei pudene. Aga tema tahab seda kõige täiuslikumat, kes liigutab käsi-jalgu, pööritab silmi ja hüüab kõva häälega nagu tüdruk isegi. Ta tahab enda sarnast, aga ei oska näha, et tema sarnased on tema näo kõrgusel. Ta ei oska mõista, et täiusliku saamiseks peab ise enne täiuslikuks saama.

Pean olema väga delikaatne, et prouat mitte solvata. Aga kui proua solvub, siis on mees juba rohkem kui solvunud, sest tema naisele tehti liiga. Nad on mõlemad oma elu nii keerukaks ja ebasiiraks teinud nagu TV sarjafilmides.

Nende jaoks on elu ilus muusikalise taustaga elektrooniline kassi ja hiire reklaammäng ja neil on pahameel, et keegi nende elu selliseks ei tee. Nüüd on minul vaja, sest neil on vaja, neile elu lihtsus avada, et nad oma vigu oskaksid parandada, kui tahavad.

Lühidalt öeldes on mul vaja neile selgeks teha, et lastel mitte ainult ei käi mensesed, vaid ka, et lastel ei sünni lapsi. On alles raske ülesanne!

13. Noormees, kes mu ees istub, on teinud enesetapu katse, aga ta on ära päästetud. Ta teab, et ta ema ei anna seda talle mitte kunagi andeks, sest ta on ema oma tembuga teiste inimeste ees häbistanud. Tema kodu on temale vangla, sest vanemate kodune terror on talumatuks muutunud. Sellel noormehel ei tohi olla oma tahet. Hea nimel on ta lapsest saadik vastuvaidlematult teinud kõike, mida kästakse ja nii teinud nagu kästakse. Ta on täiskasvanud, aga vanemad seda ei näe. Õigem oleks öelda, et ema seda ei näe, sest isa on ema taga nagu armetu vari, kellel pole kodustes asjades sõnaõigust. Isa on vaid töötegija. Need kaks meest on ühesugused ja ühesuguse saatusega, aga poja saatus veidi kibedam kui isal ja teineteist nad ei leia, sest naine seisab nende vahel. Selle naise armastuse nimel on nad mõlemad sõnakuulelikud orjad olnud. Aga naine ei ole rahul. Ema tunneb, kuidas tema peab kõike tegema, sest keegi midagi ei tee.

Poeg ei tahaks veel surra, aga tal pole kohta, mis teda ootaks, et sinna varjule minna.

Ta on kui toolil kössis istuv pisikene poiss, kelle ette lauale on rõhutatud klõpsuga liivakell pandud ja käsutatud: "Poiss, vaata ja õpi, et sa samasugune ei oleks, kui su isa!" Ta ei tea, mis asi see on ja mida ta peab õppima. Ta vaatab liiva nirisemist ja võpatab iga kord, kui liivanire hunniku vajudes tsentrist veidi kõrvale kaldub. Iga kord tunneb ta end samasuguse nirena ja tahab, et see jooksmine lõpeks, aga samas kardab, et see jooksmine lõpeb. Ta kardab kuulda, et aeg sai otsa. Tal on selle kellaga kui omasugusega, kes ka kaldub keskjoonest kõrvale ja ei pea seda korrarikkumiseks, järjest parem olla.

Poisi keha tõmbub üleni pingesse ja kattub külma higiga kui viimane liivakübe alla vajuma hakkab... ja siis keerab ei-tea-kust ilmunud käsi kella uuesti klõpsti teistpidi nagu öeldes: "Sulle on jäänud veel 3 minutit." See on ema käsi. Käsi, mille hellust see poiss on lapsest saadik oodanud, aga mille armutut karmust ta tundnud on. Ta ei mäleta mähkmetes elatud elu. Ta ei julge seda kätt armastada ja ei julge teist naisekätt armastamiseks mitte otsidagi, sest talle on selgeks tehtud, et ta ei ole miski mees. Ta kardab naisi.

14. Mu ees istub pillikeelena pingul patsient, kellele on eluliselt tähtis teada oma eelmist elu. Muu ei ole tema jaoks tähtis. Ta ärritub silmnähtavalt, kui minul jutt kohe jooksma ei hakka. Mõtlen: "Väga nõudlik ja ebaloogiline inimene, eriti teiste suhtes. Salalik, varjaja ja kinnisideedega inimene. Vajaks psühhiaatrilist ravi, vaevalt ta minu jutust abi saab. Eksamineerib praegu mind. Tuleb minu kui selgeltnägija juurde, kuigi mina ennast selgeltnägijaks ei pea. Küllap tuleb teiste juttu kontrollima."

Selliste inimestega tuleb ettevaatlik olla, sest nad kipuvad ebatähtsat üle tähtsustama ja ülitähtsat üleüldse mitte tähtsaks pidama. Pika pinnimise peale selgubki, et nägin vähemalt seda õigesti ja inimesel on eluliselt tähtis teada, et kas ta ikka oli see kuningas, nagu talle on öeldud, või mitte. Inimesel on haigus nimega suurusehullustus, aga ta ei pea seda haiguseks enne, kui psühhiaatrid selle skisofreeniana kirja panevad. Ta ei tulnud abi saama, et suurusehullustust vähendada, ta tuli seda suurendama. Raske juhus.

Ta on nagu pasjanssiladuja, kes küür seljas peaaegu silmili laual kramplikult kaarte laob. Kui tuleb pildita kaart, siis ta näol on traagika, kui tuleb teine pildita kaart, siis ta näol on õudus. Ta käed on jõuetud ja värisevad mõttest, et kolmas võib ka olla pildita. Kolmas kaart on pildiga, aga oh õnnetust, see on soldat. Kas tõesti pole tema jaoks kuningat olemas? On! On küll ja kohe järgmine kaart. Ta on sama õnneliku näoga kui kuningas kaardil. Järgmine kaart. Jälle kuningas! Pasjanssiladuja nägu on järsku kalk, isegi julm. Ta ei taha enam kuningas olla, ta tahab keisriks!

Nii tahaks ta valitseda teisi, aga hirmunud inimese tahe ei realiseeru. Hoopis tema üle valitsetakse. Hirm laseb sel sündida ja hirmust vabanemist ei pea see inimene vajalikuks. Kuidas öelda, et ta ei olnud kuningas nii, et see ei oleks löök allapoole vööd?

Inimese õnn sõltub tahtmisest ennast aidata. Isegi kui ei tea, kuidas aidata, aga tahan aidata ja see tahe on südamest tulev, siis abi tuleb looma, inimese, õpetuse või ime näol.

Niisiis tuleb mu juurde iga päev mõni haige, kes vaatamata raamatute läbilugemisele, mida ta on võtnud kui pealesunnitud kohustust, ilma milleta ta vastuvõtule ei saa, midagi ei tea. Kontrolltöö eest saaks selline õpilane kahe vaatamata isegi papa-mamma ausale kaitsekõnele, et ta õppis. Õppis tõesti, aga mitte nii, et ma saaksin õpitu baasil talle tema isiklike probleemide olemust selgeks teha ilma tema pisike ajukese suutlikkust üle koormamata.

Räägin. Lähenen probleemile nagu kass palavale pudrule. Niikaua, kuni kuulaja ei oska üldisest individuaalset leida, kulgeb meie jutuajamine, nagu öeldakse, sõpruse ja vastastikuse mõistmise õhkkonnas. Tarvitseb mul ainult natukene viidata patsiendi võimalikele vigadele, kui tekib pinge. Kelles on puurisattunud looma rabelev hing, kelles seda hirmu allasuruv eitamine, kelles vaoshoitud viha haigettegija vastu, kelles solvunud kibestumine, sest ta oli juba lootnud, et tema tööga ometi kord rahul ollakse, kelles (oo õudust!) täielik apaatia. Mõnel hakkab kogu see stresside segadik aeglaselt kasvama paksuks tundeks peas ja kehas nii, et jäta või töö pooleli.

Kallid inimesed! Kinnistage endale pähe see lihtne elureegel, et kui Teil on elus ja tervises veel midagi korrast ära, siis on loogiline, et Teie mõttemaailm ei ole veel korras. Siis Te vabanete lapsikust lootusest, et Teil pead silitatakse ja öeldakse: "Tubli! Sa ei pea enam midagi tegema!" Siis võtate rahuliku loogikaga teadmist, et elu jätkub ja sellega seoses ei saa mõttetöö kunagi lõppeda isegi siis, kui tõesti oma tasandil olete tasakaalu saavutanud. Edasi tuleb kõrgem tasand, siis veel kõrgem. Jne.

Kahjuks ei saa inimest paari raamatuga ja mõne vastuvõtuga veenda oma elu põhimõtteid muutma. Seda teeb elu karm kannatus palju oskuslikumalt. Mõni muutub alles surma lävepakust üle astudes, sest tema ei ole veel oma taassündide ahelas nii kaugele jõudnud, et suudaks nähtamatust reaalsuseks pidada.

Missugune olete Teie?

Õnneks on järjest rohkem neid, kes on ennast leidnud ja lähevad oma teel edasi. Ärge heituge, kui tulevad tagasilöögid. Need on Teie tugevuse proovikivid, nad on õpetajad, kes näevad, et Te olete rohkemaks suuteline. Kiirustamine, tahtmine ruttu tulemusi näha, tekitab pettumuse ja kahtlemise oma võimetes. Ärge hinnake end üle. Eneseimetlus teeb pimedaks ja viib teelt kõrvale. Otsige mõttekaaslasi, et oleks kellelt aegajalt tuge leida. Üksi suudavad olla vaid väga tugevad, kes on juba kindlalt oma teel.

Kui tunnete, et reaktsioon on vastupidine oodatule, siis ärge tehke ennatlikku järeldust. Jälgige ennast ja Te tunnete, et olete endise tuimuse asemel lihtsalt tundlikumaks muutunud ja see on hea märk.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.