Kergema vastupanu teed minemine

Teises raamatus, mis rõhutas vanemate tähendust inimese elu kujunemises, lähtusin praktiliselt kõikide äramainitud haiguste olemuse selgitamisel sellelt tasandilt. Kuigi rõhutasin korduvalt, et vanemad ei ole süüdi, et andeksandmine ei ole süüdlasele andeks andmine vaid halvale, mis õpetab, aga need, kes ise süütunnete koorma all ägavad, leidsid vanemates süüdlased, kellele oma meelekibedus välja valada.

Vanemates vaenlast näha on kerge. Nemad on andnud meile selle füüsilise keha ja võimaldanud selle füüsilise elu kannatused. Aga me ise valisime need vanemad, sest vajasime neid õppetunde, mida nemad anda said. Vanemates võime näha iseennast, kui ise ennast kõrvalt vaadata ei oska. Vanemad võivad omakorda lapses näha iseennast, kui nad end ise kõrvalt vaadata ei oska. Kellel vanemaid ei ole, see peab end vaatama peeglist ja õppima ise end kõrvalt vaatama.

Teises raamatus oli pikk jutt suhkruhaigusest ehk diabeedist. Kas mäletate? Või ei puudutanud see Teid, sest Teil ei ole suhkruhaigust? Veel ei ole?

Suhkru ainevahetus varjab endas sügavat elufilosoofiat. Räägime sellest.

Üldiselt tahab iga inimene olla tugev. Aga ei teata, et ainult julge on tugev. Julgeks peetakse füüsiliselt tugevat, kes vägivallale vastu julgeb astuda. Tõeliselt julge on see, kes endale ka kõige sõjakamas olukorras vägivalda ligi ei tõmba.

Tõeliselt julgeid on vähe. Enamik inimesi peab eluvõitlust, mõistmata, et võitlemine on viha energia. Viha teeb haigeks ehk hävitab haiguse abil keha.

Meenutame: inimesel on 3 põhirühma stresse. Need on:
- süütunded,
- hirmud ja
- vihad.

1. Süütunded teevad inimese nõrgaks, väsinuks, depressiivseks, apaatseks, muudavad ta vastuvõtlikuks haigustele. Süütunnete asupaik on südames. Kõik südamehaigused on süütunnete kuhjumise haigused. Kui süda on täielikult terve, siis on keha teised haigused välistatud. Kui on ükskõik milline haigus, siis on ka südames kasvõi väikene haiguslik muutus.

2. Hirmud tekitavad pinget, jäigastumist, kangestumist, spastilisust, krampe. Hirmud tõmbavad haigusi ligi. Hirmud on neerude kaudu sisenevad stressid. Kui neerud on täielikult terved, siis teiste organite haigestumine on välistatud.

3. Viha on haigus iseenesest. Iga hirm kasvab üle vihaks. Viha on kõige salapärasem ja keerukam stress. Ilma vihata ei ole haigust.

Kõikide stresside algstress on hirm, et mind ei armastata.

Hirm, et mind ei taheta,
et mind ei mõisteta,
et mind ei arvestata,
et mind ei kuulata,
et mind ei vaadata,
et mind ei peeta millekski,
et minust ei hoolita, jne.

See kõik on vaid hirm, et mind ei armastata.

Kui inimene tunneb, et temasse ükskõik kuidas halvasti suhtutakse, siis on see vaid hirm, et mind ei armastata.

See stress on materialistliku maailmavaate ehk selle tsivilisatsiooni ühekülgse elunägemise põhjus ehk kõikide meile teadaolevate hädade provokaator. Samal ajal on ta vajalik õppetund, mille äraõppimine on edasiminekul hädavajalik. See hirm on õpetaja, kes midagi kergelt kätte ei anna. See-eest on saadud tarkused igavesed.

Hirm, et mind ei armastata, blokeerib armastusenergia voolu. Ta on hädade, ka haiguste ligitõmbaja. Seega stressiahel algab hirmust, et mind ei armastata, mis kasvab üle süütunneteks, süütunded kasvavad üle kõikvõimalikeks hirmudeks, hirmud omakorda vihadeks. Nimetame stresse halbadeks niikaua, kuni ei ole mõistnud nende õpetlikkust ehk ei ole neid heastanud.

Inimese elu on pidev halva heastamise protsess.

Mis on halva heastamine ehk halva heaks tegemine? Paljud küsivad seda.

Mis on tegemata töö? Kas halb või hea? See on oma tegematuses halb. Tehtud töö on hea.

Analoogselt on õppimata õppetükk halb, õpitud õppetükk - hea.
Lahendamata konflikt - halb. Selgeksräägitud konflikt - hea.
Lõpunimängitud mäng - hea, mängimata jäänud mäng - halb.
Läbikäimata tee - halb, läbikäidud tee - hea. Jne.

Kokkuvõtlikult võiks seega öelda, et kõik, mis veel on tegemata, see oleks nagu halb. Halb seepärast, et on tegemata. See, mis tehtud, on hea seepärast, et on tehtud.

Tekib küsimus: "Kuidas halb heaks saab?"

Veresuhkru ainevahetus väljendab halva heastamise protsessi olemust. Ta näitab, kuidas inimese elu heaks saab ehk kes kellele midagi teeb. Igapäevaelus oleme harjunud, et: mina teen teiste elu heaks, aga teised peavad tegema minu elu heaks.

Julge inimene algab iseendale hea tegemisest ja siis teeb teistele. Kes endale head teeb, see teistele halba ei tee. Sellise inimese kõhunääre on terve.

Hirmudega inimene ruttab kohe teistele head tegema, siis teda peetakse heaks ehk armastatakse. Endale hea tegemise jätab ta teiste hooleks.

Veresuhkru näit väljendabki inimese hingelist julgust teha kõigepealt endale head. Mida see tähendab?

Meie keha ükski rakk ei saa elada ilma toiduta, sealhulgas piisava hulga glükoosita. Vere normaalne suhkrusisaldus tagab rakkude normaalse toitumise ehk elu. Mõttetasandil tähendab see, et tasakaalukal ehk arukal ja julgel inimesel on tasakaalukas ehk normaalne elu.

Inimene võib olla arg või väga arg, julge või väga julge. Julguse ja väga-julguse ehk hulljulguse vahel on üks samm. Julge turnib mäetippudel ja köiel, aga kui ta au ja kuulsuse meelisegavas tuhinas oma hirmu targa hoiatuse tähelepanuta jätab, siis on ta hulljulgeks muutunud ja see ta hukutab. Kes suhtub stressidesse kui iseenda vajalikku koostisosasse ja uute stresside tekkel oma hingeelu korrastab, see tasakaalustab oma negatiivset ja positiivset energiat ja ei kannata. Mida tasakaalukam on inimene, seda vähem peab ta sööma ja seda stabiilsem on tema veresuhkur.

Meenutage! Hirmu tasakaalustaja on magus. Hirmu suurenedes tahab inimene magusat. Magusat vajalikust rohkem süües on inimene julgem. Hirmu kasv jääb magusa söömise varjus tunnetamata. Oskamata öelda, et mul on hirm, osatakse öelda: "Ma tahan magusat." Kuni saabub piir.

Suhkru
1) ainevahetust reguleerib kõhunääre, mis asub
2) horisontaalselt
3) vasakul kehapoolel
4) vöö kohal. Ta
5) pea poeb sõbralikult 12sõrmiksoole kääru sisse ja
6) saba toetub, kellel rohkem kellel vähem, põrna lohku nagu pesasse.
7) Kõhunääre jagab keha ja päikesepõimiku pooleks.

Mida see tähendab?
1) Ainevahetus ehk ainete vahetus räägib nagu tark muinasjuturaamatust: "Kui sulle antakse, siis sina anna ka. Anna südamest, siis oled õnnelik. Ära kahtlusta, et vähem said, et halvemat said. Usu oma andmisse. Vaata esmalt ennast, siis näed teisi õigesti. Ära pea suuremaks väärtuseks seda, mida peo pealt annad, pea tõeliseks väärtuseks seda, mida südamest annad."

2) Kõhunäärme horisontaalne asend tähendab, et ta on vaheseinaks mineviku ja tuleviku vahel. Minevik on igaühe lapsepõlvekodu, mis on alguse saanud isast ja emast ja mis käib varjuna ja raskusena meil kaasas niikaua, kuni me teda õigesti mõistma õpime. Vanemad ja nende loodud kodu võivad olla missugused tahes kui ühekülgselt hinnata, aga igaüks meist on vanemad oma vabal tahtel valinud, et ära õppida see, mida varasemates eludes ei osanud õppida.

Horisontaalne energia on materiaalne energia. Vertikaalne energia on vaimne energia. Kõhunääre märgib äärmist piiri, milleni võib minna elu materiaalset poolt ületähtsustades. Südamet¹akrast ülespoole materiaalselt suhtudes ehk materiaalselt armastades, materiaalse andmise ja võtmise tasandil suheldes, keha kui seksi objekti ohverdamise eest vastutasu nõudes ja kõigi nende materiaalsete andmiste kaudu oma headusesse uskudes hävitame oma tulevikku, mille hulka kuulub ka laste tulevik.

Tulevikku loob naise armastus, mis läbi mehe ka materialiseerub. Ehk niisugune kui on ema arusaam armastusest, selliseks kujuneb ka isa maailmanägemine ja selle teoks tegemine. Mees võib protestida naise tahtmiste vastu ja need tegemata jätta, aga ta jääb siplema nii kui kala naiste pandud võrgus niikaua, kuni oma hirmudest ei vabane ja iseennast ei leia. Kui naine tunneb, et tema on mehele andnud oma kõige väärtuslikuma - keha, süütuse - ja peab oma vääramatuks õiguseks, et mees on kohustatud selle eest talle õnneliku elu kindlustama, siis on foon suhkruhaiguse tekkeks olemas.

Kui laps (igaüks meist) oskab oma tahtmise läbi oma vanemaid mõista, nende head ja halba õiges valguses näha, siis oskab ta ka nais- ja meessugu õigesti näha ja suhkruhaigusel ei ole tarvis talle seda õpetama tulla.

3) Vasak kehapool on isa, mees, meessugu. Kes oma isa nähtavat halba nähes püüab ka tema varjatud head näha või kes oma isa nähtavat üliheadust vaadates ei peta ennast sellega, vaid teab, et tema halb on varjatud hirmust, et mind ei armastata kui ma halb olen, see inimene suhtub meessoosse rahumeelselt ja ta elu paraneb isegi kui ta elu filosoofilisemalt näha ei oska.

Kes meessoos ehk nn. elu tugevamas pooles ainult vigu otsib ja neid oma halvustava suhtumisega halvemaks teeb, selle materiaalne elu läheb allamäge. Ta elu alus nagu maja vundament ja karkass, nagu keha üleval hoidev skelett, nagu elu arengut tagavad põhimõtted, kannatab. Tugevus muutub nõrkuseks. Kes teises halba ilma heata näeb, see samaaegselt tahab, et teine end parandaks, muudaks. Seegi ongi tahtmine, et teine minu elu heaks teeks kasvõi sellega, et ta oma halvaga siis enam minu silmade ees mind ei ärrita.

4) Vöökoht märgib olevikku. Mineviku hindamine toimub käesoleval hetkel. Meie mõtted on kõik vaid hetkelised. Kes hetkel suudab oma suhtumist minevikku muuta, see parandab samal hetkel olevikku, mis omakorda loob paremat tulevikku. Kes oskab elada tänasele päevale, eitamata eilset ja homset, see loob tänasega homset ilma homse pärast muretsemata.

5) Kõhunäärme pea asub 12-sõrmiksoole kaitsvas kaisus. Kõhunäärmes toodetud seedefermendid valguvad mööda juha 12-sõrmiksoolde, kus toimub toidu suurte osiste kehale omastatavateks pisiosisteks lõhustamine. Kõhunääre nagu räägiks 12-sõrmiksoolele, et mina annan sulle seda, mis mul on anda. See on justkui pisiasi, aga küll on hea, et see sind sinu tegemistes nii palju aitab.

12-sõrmiksool väljendab inimese meeskonnatunnet, sõprussuhteid, kollektiivitunnet nagu öeldes inimesele, et sa oled küll üksi selles mõttes, et teist samasugust selles maailmas ei ole, aga sa vajad teistega koosolemist, enda realiseerimist läbi teiste, et endal hea oleks. Oled õnnelik vaid siis, kui saad anda, isegi kui sa andmise all veel muud ei oska mõista, kui peo pealt andmist või oma jõu ja tööoskuste andmist.

See ühendus ütleb, et läbi üksteisemõistmise on su pea töövõime korras ja kaitstud. Isegi kui su kollektiiv on vaid teine inimene või su pisike pere ja sa temasse armastusega mõistvalt suhtud, on ta su tugi. Selline on kõhunäärme kui aktiivse andja roll.

Hirmunud inimesel, kellel on tunne, et tema käest ainult saada tahetakse, tekib protest andmise vastu. See on tegelikult tahtmatus olla inimene, mis on vastuolus tahtmisega olla inimene. Selline hingeline vastuolu muutub kurbuseks.

Väljanutmata kurbus tekitab kõhunäärme pea turse. Turse suleb seedefermentide väljavoolujuha ja kõhunääre peab hakkama iseennast seedima nagu kade, kes iseenda rasvas praeb ja ei taipa, et iseennast heaks pidades on temast saanud teiste iseenda meele järele tantsijaks panija. See, et hirmu pärast seda välja ei lase paista, ongi halb. Lühidalt öeldes on see tahtmine teist alandada.

Väärikas ehk ülendatud inimene teist halvaks ei pea ja alandada ei taha. Ainult alandatu viha kuhjumine viib teise alandamiseni. Kui selline viha juurdevool tekib äkki, näiteks mõne tüliga seoses, kus inimene tunneb, et teda on alandatud ja ei suuda leppida, et teine järgi ei anna, siis tekib äge kõhunäärme põletik.

Meenutan - alandatu viha tekitab põletikku. See on eluohtlik suurte valudega haigus. Kes kasvõi peale konflikti enda viga otsida püüab, see tõmbab ka teist tüli lahendama ja mida kiiremini see toimub, seda tõenäolisem on, et äge pankreatiit on välditud.

Kui suhted kollektiivis on pingelised ja selline stress on igapäevane, siis on inimese seedetrakt kas ülitundlik ja toitusid valiv, ent seegi ei aita. Võib-olla on arstide poolt juba diagnoositud krooniline kõhunäärme põletik. Kes pikka viha peab, sellel tekib kindlasti krooniline pankreatiit, tõrjudes seda vaest haiget inimest eraklikuks, sest ta ei saa haiguse pärast teistega ei tööl ega vabal ajal koos olla. Et kui tal üksinda oma kurbade mõtete mõtlemisest isu täis saab, siis äkki ta hakkab teiste seltsi ihkama ja kasvõi seeläbi leplikumaks muutub. Ehk märkab siis ühisettevõtmiste käigus, et tema vaenlane on hoopis hea inimene ja mõistab, et ta ise eksis. Nii tahab keha inimese maailmast arusaamist parandada ja seeläbi terveneda.

Enda hirmu süüdi olla teiste süüdistaja ei näe ja seepärast ei oska ennast ka provokaatoriks pidada ega mõista, miks teine teda ründas. Mida õelam ja alandavam on rünnak, seda valulikum on põletik, sest enda õelusele lisandus teise samasugune õelus. Õelusest tuleb eespool pikem jutt.

Andmiste ja saamiste probleem on praeguse maailma õnnetus.

6) Kõhunäärme saba toetub põrna lohku nagu pesasse. Kui ma hakkasin seda probleemi lahti kirjutama, siis tuli mulle mõte kõhunääret käega katsuda, et tema reageerimist näha ja põrna olemust ning alateadlikku elulist funktsiooni mõista. Loodan, et Te taipate, et see toimus vaimsel, mitte füüsilisel tasandil. Kirurgid võivad seda kõhuõõne operatsioonide ajal füüsiliselt kontrollida.

Ärritasin kerge pigistusega kõhunääret ja nägin väga erinevaid pilte.

A. Mõnel oleks kõhunääre tahtnud end rebida põrnast lahti ja kerida end 12-sõrmiksoole kaissu kerasse.
B. Mõnel ta jäigastus ja muutus tumedaks nagu iseendasse keerduv kämp.
C. Mõnel tekkis kõhunäärme sabas kohe pais ja raskelt põrna poole tõmbumine.
D. Mõnel muutus ta pulkjalt tihedaks, nagu ei olekski pehme kude.
E. Mõnel oli selline tunne, et pigista või pooleks, ega mingit reaktsiooni ei tule, aga kui silitad, siis oleks nagu kass, kes kräunatades saba püsti ajab ja nurruma hakkab.
F. Mõnel muutus niigi habras kõhunääre igas suunas laiali venivaks nii, et oli tunne, et kohe rebeneb nagu ämblikuvõrk sirinal katki.

Taipasin, et ainult kõhunäärme alusel võib inimese iseloomu ja tema saatust vaadata. Analoogselt ennustatakse loomade sisikonna järgi.

Ma mõistsin, et kõhunäärme ja põrna suhe on lapse ja vanemate vaheline andmise ja saamise suhe. Ma ei salga, et olin teadmisest algul vapustatud. See tundus liiga lihtne. Paljude haigete lahendamata probleemid, mida ma polnud veel nii üksikasjaliselt osanud lahti rääkida, jooksid silmade eest läbi.

Kontrollisin ja mõistsin, et:
A) See inimene põgeneb oma vanemate eest sõprade juurde, vanemate abile ta ei looda.
B) See inimene ei jookse enam kellegi juurde tuge otsima, sest ta ei usu enam millessegi ega kellessegi. Vanemates pettunud inimene pettub ka kollektiivis.
C) See inimene pöördub oma kurbuses vanemate poole, rõõmus mitte, ja teeb nii enda kui ka vanemate elu õnnetuks, sest vanemad ei saa ta kurbust ära võtta.
D) See on uhke inimene, kes ei anna, aga ei palu kah. Uhkete vanemate uhke lapse jaoks ei ole ei vanemad ega sõbrad olulised. Ühed ei ole enam, teised ei ole veel.
E) See on inimene, kellest halvaga ei saa midagi kätte, aga heaga annab kõik ära jäädes selgesilmseks valvsaks kassiks, kes end meelitustest päris ära petta ka ei lase. See inimene on oma armastavate vanemate karmi kätt saanud tunda ja teab, mis on hea ja mis on halb.
F) See on hirmudes heategija, kes ei tea kuhu ja kellele head tegema joosta. Ja kuna kõigil hädalistel hakkab ilmtingimata üheaegselt tema abi vaja, siis ta rebib end või tükkideks ja tunneb end suure süüdlasena kui esimesena vanemate juurde ei jookse või sõbra juurde või laste juurde või ühiskondlike kohustuste juurde. Lühidalt öeldes on see totaalne iseenda hävitaja, kes ühel päeval rebeneb ja siis on kõigil, kellele tema on head teinud just niisugune olukord, et keegi ei saa temale appi tulla. See fakt võib purustada selle heategija südame täielikult.

Suhkruhaige kõhunääre on nagu end kohevile ajanud võitlusvalmis loom, kes ei lase oma perele liiga teha. Kui ta ei arvaks, et liiga tehakse, siis ta ei kaitseks. Ta on surutud ja liibunud põrnale. See tähendab, et:

Diabeetikud jumaldavad oma vanemaid või nende mälestust. Nad ei oska oma vanemate vigu näha ja peavad oma heade vanemate raske elu põhjuseks seda, et teised teevad tema vanematele halba. Vanemate arusaam on saanud lapse arusaamaks ja on loogiline, et kes halba tegi, see peab head tegema hakkama. Nii kinnistubki loogiline arusaam, et teised peavad elu heaks tegema ja see laieneb kõigele.

Niisiis põrn on organ, mis oma olemasoluga ütleb, et ema oma armastusega kutsub su ellu, isa oma seemnega annab võimaluse tulla. See kokku on füüsilise keha eluks vajalik materialiseerunud energia, mis sind tugevaks teeb, millele sa võid toetuda kui toetuda oskad või selle ära õpid, et olla väärikas inimene. Sa oled siis nagu madu, kes sabaga maast tuge saades taeva poole küünitab. Kui ma vaimus kõhunääret vaatama hakkasin, näitas ta end mulle maona, seepärast räägin teda sellisena lahti.

Madu on erilise suutlikkuse sümbol, kes, olles alandatud madalaks kui maa, saab tõusta läbi oma tahte sabale ja näha maailma. Madu teab kõike - nii maad kui taevast. Madu ütleb ka neile vaimsusesse pürgijaile, kes materiaalsust halvaks peavad: "Sellele materiaalsusele toetub su keha, sellest materiaalsusest on ta loodud. Ära pea teda halvaks. Aita tal tõusta! Sinu kõige suuremad materiaalsuse loojad on su vanemad."

Selline madu ei salva, sest ta ei karda. Aga kui sa kardad ja oma hirmu tunnistada ei taha, siis oled nagu alandatud roomaja ja siis peab tulema keegi ärritaja ning sa põgened. Või viskud nagu madu äraarvamatult kaugele, et ennast kaitsta, märkamata, et kaitse rünnakuks muutub. Sa oled oma hirmudega nagu löögirusikas, mis valu teeb, aga veel valusam on su hammustus.

Tõeline madu tavaliselt kohe ei hammusta. Ta kõigepealt hoiatab või viskub löögirusikana inimese pihta, kes temas ainult halba näeb. Madu on tark. Madu ütleb sellega: "Sina, kallis inimene, pead löömist halvemaks. Sa salvad sõnadega, sest sõna ei võta tükki küljest ära. Löök rabab keha, sõna - hinge, aga sõna mõte - vaimu. Aga mõttesõna, see, mida mina ei valda, on nagu eriti alatu nähtamatu relva turmtuli, mille jõust tabatu põlvili vajub ja sa võid kergendatult ohata - üks vaenlane on oma palga saanud. Sa võid kätt südamele pannes kõigile kuulutada, et sina ei ole midagi teinud, sest sina pead tegemiseks nähtavat tegemist ja kõik usuvad. Ainuke, kes tõtt teab, on sinu hing ja tema sind õpetamata ei saa jätta."

Nii võib enesepettuses oma headuses kindel inimene väga palju halba teha ja mitte mõista, miks ta enda elu allamäge veereb.

Meditsiinis eemaldatakse põrn mitmete haiguste, eriti pahaloomuliste kasvajate parema ravi eesmärgil. See oleks nagu ütlemine, et me võtame sinult ära vanemad - su hädade põhjustajad, et sa üksi edasi minnes leiaksid iseenda ja saaksid segamatult tugevaks. Su vanemad on sind endast sõltuvaks teinud, sa oled oma vanemate omava armastuse ohver.

Suurenenud põrn väljendab vanemates olevat kurbust. Liiga väike põrn märgib vanemate kurbuse kurnatust. Ükskõik missugune organ kärbub, see tähendab vastavat kurnatust. Kurnatus tekib pidevast kurvastamisest.

Füüsilise keha tasandilt vaadates on see õige, aga paraku algavad hädad hingest. Nüüd on sellel inimesel oma hädaga hakkama saada raskem, eriti, kui ta vanemad elavad. Veel raskem, kui ta vanematega koos elab. Eriti raske, kui ta vanemate ülalpeetav on. Seda peaksid kõik eemaldatud põrnadega haiged ja nende vanemad teadma, et igaüks õpiks oma stresside vabastamise läbi teisi enda sõltuvusest lahti laskma. Siis on arstide abi eesmärgile viiv.

Vanemad ei ole süüdi nagu põrngi ei ole süüdi. See inimene on tulnud õppima, kuidas oma hinges vabaks saada ja vabaks jääda, kuidas vabaneda vanemate orjaks olemise tundest, mitte vanematest, kes hea nimel aina sunnivad, käsivad, keelavad. Vanemad võivad oma heasoovlikkuses minna nii äärmuslikuks, et sunnivad lapsi isegi omi mõtteid mõtlema nii, et laps lakkab täielikult olemast tema ise.

Niisiis: kes tahab oma elu ise heaks teha, selle kõhunääre on terve. Kes tahab, et teised ta elu heaks teevad, selle kõhunääre jääb haigeks. Kui lapsel on vanemad, kes iseenesestmõistetavusega pidevalt teistele head teevad ja ka oma lapse oma heategemise ohvriks valivad, siis on lapsel oht haigestuda diabeeti. Ei haigestu see laps, kes, ükskõik mis kombel, oma vanemate liigse headuse vastu protestib ja oma tahtmist saab.

Kõhunäärme haigused on nagu mehe üle võimutsev naine ehk nagu naiselikud emotsioonid, mis mõistuse alla suruvad. Mida ägedam on naise tahtmine kõiges oma tahtmist maksma panna, seda ägedam on tekkinud haigus. Kui see ägedus ükskõik mis kombel välja tahetakse elada ja osaliselt elataksegi, siis tekivad põletikulised haigused.

Näiteks, kui naine perekonnatülis mehest võitu ei saanud ja suure vihaga tegemata töid tormas tegema nii, et nahk seljas märg, siis öeldakse, et pankreatiit tekkis tuuletõmbusest ja raskest tööst. Aga kui mees, kes perekonnatülis naisele alla jäi ja kurbusest kõrtsi meelt kergendama läks, siis saab ta diagnoosiks alkohoolne pankreatiit. Aga tõeline põhjus oli mõlemal alandatu viha sellest, et teist enda meelevalla alla ei suutnud sundida.

Meenutan: mees on elu materiaalse poole looja, mees on see loomulik pere, kollektiivi, ühiskonna, ideede ja igasuguste suurte ettevõtmiste eest vastutaja isegi siis, kui naine või naised teda igal sammul kamandavad. Järelikult, kui peres, kollektiivis, riigis jne. on midagi korrast ära, siis on mees ehk mehed nii naiste kui ka meeste meelest süüdi. Meestevahelistes või naistevahelistes suhetes kannatab see, kes tunneb, et teine tema üle võimutseb. Teine ei tarvitse üldse võimutseda, vaid kannataja näeb iseendas oma vale arusaamise pärast kannatajat.

Ja nii on kujunenudki, et head inimesed ehk need nn. kannatajad ütlevad kindla veendumusega: "Kui tema ennast muudaks, küll me oleksime siis õnnelikud. Kui direktor head palka maksaks, küll meil oleks siis hea elu. Kui president korra majja paneks, siis ei oleks meil mingit muret. Kui vend mõistuse pähe võtaks, siis mu süda oleks rahul. Kui õde minuga vähem riidleks, siis mu elu oleks õnnelik..." Jne. Ja selliselt arvaja ei näegi, kuidas suhkruhaigus talle vaikselt ligi tuleb, et õpetada inimest mõistma, kelles on viga.

Vere suhkrusisaldus muutub minutitega vastavalt mõtetele, mis iga inimese peast vähemalt 16 korda minutis läbi käivad. Veresuhkru analüüse tehakse mitu korda päevas, et võimalikke kõikumisi tabada. Kui inimene uuringute tegemise ajal oma eluprobleemidega maadleb ja rahuneda ei suuda, siis võivad analüüsid olla väga laias ulatuses kõikuvad, aga ei tarvitse sugugi veel haiguslikud olla.

Küllap olete kõik aegajalt tundnud ootamatut magusa vajadust ja kui seda ei ole käepärast, siis tekib nõrkus, minestamise tunne, iiveldus, peavalu, jõuetus, keha läheb külmaks ja kattub higiga. Mõistus nagu ei töötaks. Miks?

Inimene tahab teha head ehk ta tahab olla inimene. Hirm, et mind ei armastata ajab inimest taga "teistele" head tegema ning ta teeb ja "teistele" see meeldib. Teda tänatakse, kiidetakse - järelikult armastatakse. See tiivustab ja tekitab soovi olla võimalikult paljudele ja võimalikult palju hea. Tasapisi lisandub tahtmine end näidata, tõestada, teha midagi erilist, olla teistest parem. Inimene ja ta lähikondsed harjuvad tema üliagaruse, ülitöökuse, erilise energilisusega. Kiitusest õhetav inimene ei märkagi, et teda hakatakse ära kasutama, aga seda märkab küll, et kiituste hulk ei kasva. Ta pigistab endast viimase välja, saavutab suutlikkuse piiri, aga tunneb, et ei ise ega teised ei ole temaga enam rahul. Mis juhtus?

Inimeseks olemise loomulik vajadus on anda. Mida anda?

Julge inimene teab mida anda - armastust, seda kõige väärtuslikumat.

Inimkehas on normaalse koostisega veri sümboolselt hingearmastus. Niisugune, nagu on inimese veri, niisugune on tema hingearmastus. Suhkruhaige veri on liiga magus, imalmagus. Liiga magus ehk liiga hea võib olla ainult hirmunud inimese armastus. Pange seda peatükki lugedes sõna "veri" asemele sõna "armastus", siis on haiguse olemust parem mõista.

Keha rakud on need "teised". Veri annab rakkudele kõiki toitaineid nii palju kui rakud vajavad. Teistele head tegija veri peab, vastavalt ta hirmude suurenemisele, tasapisi üha rohkem ja rohkem andma glükoosi, et "teistel" hea oleks. Aga "teistel" ei ole ikka nii hea kui vaja. Miks nad andjale muidu nii head ei ole kui andja tahaks?! Hirmunud andja ei märka oma rahulolematuse suurenemist enda ja teiste suhtes. Ta annab veel, kingib, töötab, teenib, ... mõistmata, et see kõik on vaid ta enda püüd oma hirmu alla suruda, tegemistega hirmu tuulde joosta.

Sõltuvalt sellise inimese hetke agarusest, annab ta veri rakkudele kord vähem kord rohkem ülemäärast glükoosi ja ise jääb vastavalt ilma. Ühel hetkel on suutlikkuse piir ületatud. Kui ei ole enam midagi anda, siis tahaks saada, et anda. Veri küsib süüa. Mida suurem on vajadus edasi kiirustada, seda enam küsib ta magusat.

Veri on nälgas, kui veresuhkur on langenud. Keha annab olukorrast märku uute hirmudega. Tekivad sellised hirmud nagu: hirm nõrgaks jääda, hirm töövõimet kaotada, hirm vanaks jääda, hirm, et ei suuda, ei saa, ei või. Peale sööki on hea olla ja inimene hakkab rohkem sööma.

Endine jooksmisest lahjaks jäänud inimene hakkab, vaatamata veel suuremale jooksmisele ja suuremale väsimisele, kaalus juurde võtma. Maailmaparandaja lohutab end väga erineval kombel, näiteks, et suurekaaluline ongi tugevam, ja naerab dieedipidajate üle, kuni asi veel naerda kannatab. Siis ta läheb arstile.

Märkamatult on hirmunud "ei suuda", "ei saa", "ei jõua" kasvanud üle vihaseks "ei tahaks". "Mina olen teistele küll head teinud, nüüd tehku teised minule," on esialgu lohutav eneseõigustus, aga et ta nii saatuslikuks saab, seda ei aima keegi.

Veresuhkru langust ei olegi nii kerge avastada, sest liigselt teistele hea tegemisest madal veresuhkur saab tõstetud tahtmisest, et teised minu elu heaks teeksid, ja kokku võib normaalne näit olla. Eriti veel, kui meditsiinitöötajad lahked ja hoolivad on. Haige on uuringutel tähelepanu keskmes. Teda imetletakse: kui tubli, võimekas ja ennastohverdav ta on. Arst räägib, et kõik analüüsid on korras ja et sellised häired on ületöötamise tagajärg. Aga seda viimast patsient juba enam ei kuule, sest tema tähelepanu on pööratud uue jõuga uuele ringile jooksmisele - haiglas sai magatud juba küll!

Nii iseennast kokku võttes piitsutab ta end edasi: "Ei ole häda midagi! Arstid on kõik asjad ära uurinud. Ära söö nii palju, siis ei ole nii paks, siis jõuavad jalad keret kanda!" Aga süüa tahaks, jõudu ei ole. Hirm ajab ikka söömise kaudu probleemi lahendama, iga kord uuesti endale lubades, et see on viimane selline söömine, kuni ükskord lööb välimusele käega: peaasi et jõudu oleks. Märkamatult tekib ja kasvab kibestumine lähedaste ja maailma vastu üldse. Tunne, et mina olen teinud palju rohkem, aga teistel on elu parem, kinnistub nõudmiseks "nüüd peavad nad hakkama minu peale ka mõtlema."

Kõik kordub uuesti. Nüüd juba kiiremini ja raskemalt. Inimene on pettunud ja õnnetu. Loomulikult on süüdi arst, kes haigust ei leidnud. Sellistel juhtudel lülitab hirm sisse eneseõigustuse otsingu. Selliseks kaitsekilbiks, et keegi mind laiskuses ei süüdistaks, saaks haigus, õigemini diagnoos, mida enesekaitseks välja käia. Diagnoositud haigus on paljude inimeste päästerõngas.

Ärge öelge, et Teie niimoodi ei tee. Iga inimene kasutab aegajalt lühiajaliste haiguste teeneid, kui muud moodi enam puhata ei saa. Aga eks nn. ravimatudki haigused ole põhimõttelt samad aja maha võtjad. Kui Te seda endale tunnistaksite, siis mitte ainult, et haigus paraneb, vaid Te julgete ka oma ülemäära suureks paisunud kohustuste hunnikust lahti öelda, ilma, et end elu ees kurjategijana tunneksite.

Kui Te seda ei oska või kui Te isekus seda enese alandamiseks peab ja Te jätkate kasvõi kõige kaugemas südamesopis: "Mina olen küll teinud. Nüüd tehku teised kah!" - siis satute oma kannatuste rajal jälle ja jälle arsti juurde ja ükskord Teil avastatakse suhkruhaigus. Võib-olla Teile tuleb meelde see arst, kes Teid eelmisel korral terveks tunnistas, ütles sõnad, mille tähendust te kumbki ei mõistnud: "Te olete ületöötanud." Ta ei osanud lisada, et ainult hirmunud inimene jookseb ja kulutab end mõttetult.

Kui te olete jõudnud kriisi, mil võite öelda, et kõik on tühine ja elu on mõttetu, siis lisage oma väitesse sõna "selline". Selline elu on tühine ja mõttetu. Ehk paneb see Teile pähe tahtmise otsida, missugune see teistsugune elu siis on.

Nüüd hakkab Teile head tegema insuliin kui ravim. Pange tähele: tema teeb Teile head, sest Teie ju tahtsite nii. Insuliin teeb Teile seda head, et ta võimaldab Teil teistele head teha ehk rakke glükoosiga toita. Selle asemel, et enda elu heaks teha ja terve olla ning siis hea meelega teistele parasjagu head teha, olete mõlemad võimalused käest lasknud.

Miks rakud ehk "teised" Teie head siis enam ilma abijõuta vastu ei võta? See on sellepärast, et Teie hea on juba ammu ületanud hea piiri ja muutunud teistele pealesunnituks. Teie oma tegemistega ei lase enam teistel nende tegemisi teha, ei lase teistel nende elu õppetükke ära õppida. Insuliin on nagu tähelepanelik korrapidaja, kes nägi, et Te olete ta muutnud kupjaks, kes teisi Teie omavat armastust vastu sunnib võtma ja hakkas streikima.

7) Kõhunääre (pehme kude = naine) asub keset päikesepõimikut (võimu energia), vasakul kehapoolel (meespool), keha eesmisel poolel (süütunnete toimealal). Kõhunääre on kui lamav naine mehe poole peal, kes süüdistamistega teisi endale head tegema sunnib. See ei tähenda, et naised magavad ja midagi ei tee. See tähendab, et naiselik mõttelaad hindab elu lamavast ehk käskijaasendist ja mitte enda eluülesannetest lähtudes vaid meespoolel võimutsedes, jaotades elu mehelikuks ja naiselikuks, mõistmata sealjuures näha tervikut. Sellise suhtumisega liialdamine tekitab suhkruhaiguse.

Teisiti öeldes: suhkruhaige kardab uskuda iseendasse ja oma suutlikkusse ja seepärast tahab, et teised seda teeksid, mis talle endale määratud on. Samuti sunnib tüüpiline ehk hirmunud naine meest seda tegema, millest ta enda jõud üle ei käi ja kasutab sundimiseks mehe südametunnistusele koputamise vahendit - süüdistamist, oskamata mõista, et ilma sundimata saaks kõike palju kergemini ja paremini. Niisuguseks on juba kord kujunenud praeguse naissoo suhtumine meestesse. Enda, laste ja lastelaste haigestumine on kui ravim selle haiguse väljaravimiseks.

Lühidalt seda pikka juttu kokku võttes: suhkruhaigus on tahtmine, et teised minu elu heaks teevad.

Kuna selline teiste käest nõudmise mentaliteet on nii juurdunud ja meditsiin on kõik teinud, et diabeetikul hea elada oleks, siis on diabeeti välja ravida väga raske, kuigi teiste heast elamine ei tee kedagi õnnelikuks. Kes mind ei usu, see peab elu uskuma. Aga elu õpetab karmilt.

Suhkruhaigus ei tekita haigele otseseid tavamõistes haiguseks nimetatavaid sümptome: punetust, palavikku, valu, turset ega eritist. See tähendab, et suhkruhaigus ehk teiste oma meele järgi heaks muutuma sundimise soov on pealtnäha täiesti terve mõte. Soov, et kõik heaks muutuks on ju tõepoolest ideaalne soov. Hea oleks ta siis, kui hea all tasakaalu mõistetakse. Mida rohkem inimene selle soovi õigsuses kindel on, seda lähemal on haigus. Kui suuri suhtlemise tüsistusi elu selline mõistmine varem või hiljem kaasa tooks, seda näitavad suhkruhaiguse tüsistused.

Suhkruhaigus kahjustab kehas igat rakku, kuna ükski rakk ilma toiduta ei ela. Muide, kõik haigused kahjustavad igat rakku, aga põhikolde rakke teistest enam. Nii, nagu mõni inimene võib paastuda kuu aega, aga mõni ei talu söögikordagi vahele jätta, nii reageerivad ka keha erinevad rakud. See oleneb vaoshoitusega kuhjunud hirmu suurusest.

Seal, kus loodus on vere kiiresti liikuma määranud, vajavad rakud pidevalt stabiilset toitu. Mida ebastabiilsem ehk hirmudest hüplevam on veresuhkur, seda enam need rakud kahjustuvad, sest nad on elutähtsate organite eriti õrnad rakud.

Kui suhkruhaiget masendab pidev kurbus sellest, et temal jäävad oma haiguse pärast kõik elu unistused saavutamata ja ta peab vaatama, kui rõõmsalt teised temasugused oma elu elavad, siis kahjustuvad ta silmad. Alguses vähem, tasapisi rohkem, mida enam ta oma luhtunud lootuste pärast nutab. Mida enam ta tunneb, et teised teda ei mõista või ei arvesta või tundub talle, et teised spetsiaalselt temale kiusuks midagi teevad, seda enam tekib tal kättemaksuhimu, mis kutsub esile silma võrkkesta veresoonte rebenemise kuni pimedaks jäämiseni. Mida kindlam on ta oma õiguses, et teda kurvastatakse, seda jäigemad on ta silmade koed - tekib lupjumine, mis teeb operatiivse abi tüsilikuks.

Samuti võib tekkida ajuverevalum, kui inimene oma ajupotentsiaali üle tähtsustab ja teistest parem tahab olla. Mida rohkem ta mõistlik püüab olla, seda enam annab keha küll tasakaaluhäiretena, küll peavaludena, küll vaevava tundega peas mõista, et ta tahtmine teistest parem olla on nagu revan¹ möödunu eest, mis tegelikult on kättemaksuhimu. Kui inimene keha märguandeid ei mõista, siis tuleb insult ja halvatus. Nii suur, kui suur oli tema kättemaksuhimu.

Või tunneb haige, et ta on nii kehv, et teised teda ehk tema armastust enam ei vaja. Ta võib oma armukadeduses teist mõista tahta ja ise endale surma soovida, et teised temast lahti saaksid. Nii teevad sageli inimesed, kes arvavad, et abikaasa on uue armastuse leidnud. Või on tõesti leidnud. Kui ta elutahe infarktist, mis tema tahet elada taastada püüab, hoopis kaob, siis tuleb uus infarkt ja ta lahkub siit ilmast. Nii ta ju tahtis. Tema elu õppetund, mis ütles, et teise inimese pimeda õnne nimel ei ole õigust oma keha ohverdada, jäi õppimata.

Tuletan meelde, et kättemaksuhimu tekitab kõikvõimalikke vereeritusi. Mida rohkem inimene tahab hea olla ehk kardab halb olla ja seepärast oma kättemaksuhimu alla surub ning seda välja ei näita, seda suuremaks see viha kasvab ja seda suuremad kahjustused lõpptulemusena on.

See, kes teistes pahasoovlikkust näeb, peab enda pahasoovlikkuse vabaks laskma, muidu võivad ka mittediabeetikul silma veresooned lõhkeda. Analoogia töötab igati.

Nägemise kadumine on nagu keha ütlemine, et nüüd sa kannatad ja seepärast ei saa sa muutuda selliseks kättemaksjaks, kui oleksid soovinud. Sa ei tohi süütutele halba teha. See on sinu mõistmatuse probleem. Nemad ei ole sinusse halvasti suhtunud. Nemad õpivad oma elu õppetunde.

Kui inimene oma hirmust, et temaga ta haiguse pärast midagi juhtub, on pidevalt kurb, siis ta varjab tegelikult oma surmahirmu kurbuse taha. Ta jälgib pingeliselt oma söömist, joomist, süstimist, töötegemist või õppimist ja ei oska elus varsti enam rõõmu näha. Ta ei oska endale öelda, et vaata, teised diabeetikud on reipad ja lustlikud oma ettevõtmistes. Neil läheb hästi, sest nad võtavad oma haigust nagu kaaslast, kellega tuleb arvestada, aga kelle pärast elu seisma ei jää. Haigus on neile nagu korrapidaja, kes ütleb, et öö ja puhkepäev on puhkamiseks, kui sa seda muidu ei tea.

Lühidalt öeldes, kui inimene oma haigust ei karda, siis haigus on kaaslane, keda arvestatakse ja mis seetõttu ei süvene ega ei tekita tüsistusi. Aga kes usub, et suhkruhaigus on ravitav, see leiab endast ka selle jõu, millega oma vastavale negatiivsusele vabadus anda. Kui üks inimene südamest midagi tahab, siis selle ta ka saab.

Kui hirmudest kurb diabeetik ennast pidevalt teistega võrdleb ja kadedaks muutub, et kõik ei ole tema tahtmistele vastavalt korras, siis kahjustuvad ta neerud. Kadedusel on ettearvamatud tagajärjed. Üks nendest on kättemaksuhimu, mis viib neeru veresoonte läbilaskvusele ja neerupuudulikkusele.

Neerud on õppimise organid. Õppimine on hirmust vabanemine, mida võib teha kahel viisil:
- hirmust alateadlikult või teadlikult üle olles või
- hirme teadlikult vabaks lastes.

Hirmust üle olla võib kahel viisil: ise hirmust üle kasvades või hirmu endale allutades. Ühest hirmust saab üle kasvada sellega, et järgmine ja veel suurem hirm eelmise olematuks teeb. Hirmu endale allutamine tähendab tahtmatust teistele, hiljem juba ka endale, tunnistada oma hirme. Hirmudeta on ju kergem elada.

Hirmust vabaneda võib arukal kombel andestades, mediteerides, filosofeerides või hirmsat ja tema headust tundma õppides. Kes järgmine kord sama hirmsat enam tõesti ei karda, see on sellest hirmust vaba. Sellist arusaama muutumist nimetatakse kogemuslikuks tarkuseks. Selle hulka kuulub ka treenimine, karastamine, harjutamine jm. kogemuste abil mõistma hakkamine.

Seega neerupuudulikkus tähendab kokkuvõtlikult hirmude puudulikkust ehk puudumist. Olete üllatunud? Hirmude olemasolu peaks ju tegema haigeks, sest hirmud tõmbavad halba ligi. Igasugune neerupuudulikkus tähendab õpetlike hirmude puudumist. Inimene, kes midagi oma nõrkustest kuuldagi ei taha ja ükskõik mida teeb, et teda julgeks peetaks, eitab raudselt oma hirme. Seega tal ei olegi siis õpetlikke hirme, mida julguseks muuta. Kui ei leidu halbu inimesi, kes sellist pseudojulget provotseerima hakkaksid, siis peab tema enda keha see tõele au andja olema.

Kui hirmud nii alla surutakse, et nende suhtes täiesti tuimaks muututakse, siis kiputakse oma hulljulgust demonstreerima. Suureline kiitlemine ja kaelamurdvate trikkide tegemine varjavad enda taga hästi vaoshoitud hirmu, et mind araks peetakse. Hulljulgusega tõestatakse endale ja teistele oma paremust teistest. Tunne, et olen julgem ehk parem teistest, sunnib oma julguse demonstreerimise võimalusi leiutama. Kuna see tahtmine viib tervistkahjustava tööga riskima, siis need inimesed lakkavad ohutusnõudeid täitmast. Neerupuudulikkuse tekkides süüdistavad kõik ainult tööd.

Kui oskaksime vahet teha, mis tähendab töö inimeses ja inimene töös, siis saaksime tõele lähemale. Tõde on see, et inimene ja töö on valedes suhetes, sest kas suudab keegi tõestada, et 24- või 36-tunnised tööpäevad, millega uhkeldatakse ja oma vastupidavust demonstreeritakse, on tervisele kasulikud. Sõja-aastatel tuikusid surmväsinud inimesed ringi, et surma mitte maha magada. Nad tunnistasid oma hirme, mis ärkvel sundisid olema ja ei kogunud stresse sisse. Nad ei demonstreerinud oma vaprust, nad olid vaprad, seepärast töötasid nende neerud hästi. Õpetlikke hirme, millest nad kohe õppust võtsid, oli neil rohkem kui küll.

Neerupuudulikkusega haige, kes neid vigu ja nendest tulenevat vigadeahelat endas tunnistab, on võimeline paranema. Kahjuks on töökangelaslikkus ehk tööhulljulgus nii magus pala, et sellest ei taheta loobuda.

Neerupuudulikkuse esimeseks tunnuseks võib olla uriini hulga vähenemine, mis kasvab anuuriaks ehk uriinierituse puudumiseks. Millest see patoloogia kõneleb?

Neerud paiknevad selgmiselt ehk tahteenergia piirkonnas. Põis paikneb eespool ehk tundeenergia piirkonnas. Põie kaudu tulevad välja tundeelu kibestumised. Uriinihulga vähenemine räägib sellest, et inimene ei taha oma tahtmiste ebaõnnestumisi meelekibedusena välja elada. Ta kardab. Kardab teistele haiget teha. Parema meelega kannatab ise. Sagedamini on nendeks teisteks vanemad, armastatu, lapsed, kelles halba nähakse, aga kelle elu halvaks tegemises kasvõi osaliselt end süüdi tuntakse. Hirmust väljaütlemisega provotseerida teise viha, mis minu süü siis selgelt tõestab, sunnitakse end vaikima. Endale kujundatakse enesepetlik arvamus, et nii säästetakse armsaid. Kui need kibestumised kuhjuvad suuremaks kui taluvuse piir, siis hakkab uriinieritus vähenema. Missugune eluohtlik mürk kehasse jäänud uriin on, seda teavad neerupuudulikkusega haiged, nende lähedased ja neerukeskuste meditsiinitöötajad.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.