Lugemisoskuseta kirjaoskajatest

Olen kindel, et need, kes oleksid pidanud selle pealkirja üle mõtisklema jääma, libisesid sellest üle. Tahan veel ühest kergema vastupanu teed minemisest rääkida. Kui Teil ei tekkinud küsimust, kuidas võib kirjaoskajal puududa lugemisoskus, siis olete pealiskaudne ja Teie oskamatus sõnade taga mõtet leida teeb Teile raamatutarkuse omandamise raskeks, kui mitte võimatuks.

Kui ma varem vastasin jaatavalt küsimusele, kas kõiki saab mõttetööga aidata, siis nüüd ma vastan eitavalt. Mina ei saa kõikide hädaliste mõtteid ära mõelda ja kui saaksingi, siis see ei aitaks, sest igaühel tuleb oma elu õppetükid endal ära õppida.

Mõttejõuga ravimine on kõrgeim ravitasand üldse. Selle kõrgeima tasandi kõrgeima astme saavutab see, kes oma mõtetega enda haigusi ennetama õpib. Me kõik oleme vaid õppijad sellel teel.

Need, kes sõna mõttest üle tuiskavad, need tuiskavad ka elust samuti läbi ja enne nad ei peatu, kui on end puruks jooksnud selle takistuse vastu, millest enam üle tuisata ei õnnestunud. Selliseid inimesi saab aidata vaid kannatus, mis sunnib nad ükskord paigale, öeldes: "Võib-olla hakkad nüüd mõtlema. Võib-olla saad nüüd aru, et oled inimene, kellel ei ole ilmaasjata nii suur aju."

Inimesi on mitmesuguseid. On neid, kes kõige kitsamas rahvamassis nööbist kinni võtavad ja hakkavad oma hädasid rääkima nii, et tahaks öelda: "Võtke lahti, ma vaatan Teid kohe läbi." On neid, kes rahvast täis bussis trügides varrukast kinni võtavad ja ütlevad: "Aitäh, et Te olemas olete," nii suure südamlikkusega, et bussiski avaramaks läheb. Selline inimene sai end oma meeleparandusega aidata.

Ma saan väga palju kirju. On meeldivaid ja väga meeldivaid kirju, kus räägitakse oma õnnestunud meeleparandusest ja haiguste kadumisest. Paljud mainivad ära, et ega nad vastust ei ootagi, nad ainult tahavad oma rõõmu jagada. Ja mina olen nende pärast õnnelik. Ma olen neile nende mõistvuse pärast tänulik.

On ka neid kirju, mis panevad mõtlema. On tunda, et inimene on tõsiselt oma probleemidega vaeva näinud, aga on jäänud toppama. Hädade algus võib olla vanemates või vanavanemates, keda ta ei ole näinudki. Teda takistab teadmatus, õigemini hirm teadmatuse ja tema tagajärgede pärast. Koos oleme neid sasipuntraid siis lahti harutanud. Sellisele teada-tahtjale on elu varjupoole avanemine vahel niisuguseks päästerõngaks, millega ta upitab ennast mitte ainult pinnale, vaid ka kaldale, kust ta siis mäetipu poole rühib, õnn hinge soojendamas. Ta on iseenda otsijaks muutunud. Inimene, kes on iseseisvalt tööd alustanud, tahab ise teha. Teda aidata on meeldiv.

See ei tähenda, et kõik, kes ütlevad, et nad on endaga tegelenud, seda ka teinud oleks. Mõni inimene tuleb sellise suurelise jutuga, et ta oleks juba peaaegu mägesid liigutanud, kui ainult saaks oma vanemate ja vanavanemate varjupooled teada. Mina ütlen, et mõelge ise, sest näen, et inimene ei oska saadud teadmisi enda hüveks kasutada. Tema raiub vastu, et õpib ära. Näen, et mõistusest tal puudu ei ole, võiks niidijupi kätte anda. Annangi. Ja mis pärast välja tuleb? Ta on oma teadmisi teiste vastu kurjasti ära kasutanud. Mina ütlesin: "Te tulite oma vanematelt seda halba endale võttes selle halva heastamist õppima, sest selle halva heastamise aeg on Teie taassündide ahelas kätte jõudnud." Aga tema läheb paiskab oma vanematele näkku: "Te olete halvad! Näete, mida te olete minule teinud ja mina pean kannatama!" Ja kõige trumbiks põrutab veel: "Viilma ütles!" Nagu Viilma oleks Jumal taevas.

Olgugi, et igal konfliktil on ka hea pool, on konflikti tekitaja rumal inimene, kes pani teised kannatama ja ise kannatab topelt. Tema tahtmine süüdlastele kätte maksta sai teoks: väikesed süüdlased ehk vigade tegijad said vähe haiget, suur süüdlane - tema ise - sai palju kannatada. Nii on paljud naised läinud oma mehi laste haigustes süüdistama, aga patuoinaks olen saanud mina. Minu peale vihastanud mees, kes kannatab hirmunud naise arutute tahtmiste käes, on naisi sedavõrd enam vihkama hakanud. Ta mõõdab kõiki naisi järjest enam ühe pika puuga. Vihastamiste viha on väike viha. Vihkamise viha on märgatavalt suurem viha. See mees sülitab nüüd andestamise jutugi peale. Ta vihkab andestamist. Aga kannatab kogu pere. Kes on selles süüdi? See, kes tahtis parem näida kui tegelikult on ja valis selleks valetamise tee. Enda halva vabastamine on ju märgatavalt töömahukam tee.

Kui Te olete sellise põhimõttelise vea teinud, kuidas seda parandada? Paluge oma rumal viga andeks. Tunnistage üles, et püüdsite teise alandamise abil ise ülenduda. Andke endale andeks. Paluge oma kehalt ja oma lastelt, kelle kannatusi vähendamise asemel suurendasite, ka andeks. Muide, minult võiks ka andeks paluda.

Suuremal osal kirjadest on kõigil ühine nimetaja: aidake! Vaid vähestele vastan, vaid üksikute soovile tulen vastu. Enamikule tahan vastata:
- kui Teil on silmad, siis lugege,
- kui Teil on kõrvad, siis kuulake,
- kui Teil on süda, siis saate aru.

Kirjutada, et küsida, on kerge, vastata raske. Paljudele lausa ei tohi vastata, sest see inimene klammerdub igasse sõnasse ja ise ei hakka enam üldse mõtlema. Mu raamatud on vastus Teie kirjale. Lugeda kirja, kus on 10-20-30 küsimust ja mitte ühtegi sellist, millele ma juba raamatutes vastanud ei oleks, oli varem masendav. Nüüd lükkan sellise kirja rahumeeli kõrvale, ilma, et süda vaevaks, sest olen nii palju vabastanud endast hirmu, et mind ei armastata, kui ma kõigile hea ei ole. Ükski inimene ei suuda arutule küsimusterahele vastata. Kirjutaja, kes vastust ei ole saanud, peab ise mõistma, miks talle vastust ei tule. Kui vihastab, siis see on tema viha ja teeb temale halba. Kes enda elu ise paremaks tegema ei ole proovinud hakata, seda ei saa teine järele lohistada. Tal pole selleks õigust.

Kui olete kirja kirjutanud, siis lugege ta läbi ja Te saate aru või vähemalt püüdke aru saada, kui palju meelekibedust ehk viha olete kirja pannud. Ise oma käega on Teil üles loetud suur hulk hirme, vihasid ja süütundeid. Teiste süüdistamine ehk ainult teistes vigade nägemine on ka viha. Küsige endalt, miks Te selle kirja kirjutasite ja vastake, missugune hirm seda põhjustas. Hakake hirmu vabastamisest pihta, siis on teiste stressidega kergem hakkama saada. Üleüldse on mõtet oma mõtteid üles kirjutada. See on nii mõnegi inimese iseennast avastama pannud.

Ükskõik, kellele Te küsimuse esitate, mõelge enne, kui esitate. Mõelge hästi. Mõelge, mida Te tahate teada saada. Küllap siis tunnetate oma esialgse küsimuse absurdsust ja küsite targemini. Õpiku kasutamine on igaühele juba esimestes klassides selgeks õpetatud. Kui õpetaja andis Teile tänaseks koolitüki õppida, kas Te lähete ta käest täna seda tükki üle küsima? Ei lähe, see pidi tänaseks juba selge olema. Mina ei hakka Teile oma raamatute kohta kontrolltööd tegema - selle teeb elu ise ära. Teil on vaba valik õppida oma elu tarbeks nii palju ära, kui tahate.

Eestlane ei ole tavaliselt hiilanud oma jutukusega ja sellepärast on ta küsimusedki küllalt arukad. Kahjuks on pealiskaudse seltskonnavestluse suurmood maailmast meilegi jõudnud ja tulemused on kiired tulema. Räägime palju mittemillestki mittemidagi. Nii võib, kui muud teha ei ole, aga mitte igaüks ei ole sellega nõus. Igale inimese peab jääma tema vaba valik.

Kuulan vahel raadiost mõne targa, aga rumalusest tüdinenud, inimese vastuseid rumalatele küsijatele, kes naudivad oma julgust küsida ja uhkeldavad sellega vaikijate, kui argade, ees. Vaikijad on nende meelest juhmid puupead ja maakad.

Mõistan, miks see tark inimene rumalale küsimusele nii rumalalt vastab. Ta ei saa teisiti. Kui ta vastaks küsijale nii nagu küsija vajaks, et targemaks saada, siis saaks küsija vastusest valesti aru, sest pealiskaudsusega põhjalikkust ei püüa.

Tark tunnetab rumalat, rumal tarka mitte. Kes seda ei mõista, see vaatab tarka kui üleolevat oma tarkuse endale hoidjat ja rumalat kui igas olukorras hakkama saavat kuldsuud. Kahjuks on sellise suurepärase suhtleja jutt tühja täis ja ta ei mõista, et targalt saab vastata ainult targale küsimusele. Ennast targaks pidavad küsijad esitavad konksuga küsimusi, milles on selgelt äratuntav kahjurõõm. Seda, et kahjurõõm on kättemaks, küsija ei mõtle. Ta on solvunud kui samaväärse ninanipsu vastuseks saab.

Kes siit nüüd suu peale löömise moraali välja luges ja eestlase kombe kohaselt paremaks peab oma suu edaspidi rohkem kinni panna, siis parem laske vabaks oma hirm, et mind ei armastata ja Teie pähe tulevad nii targad küsimused, et need teevad rõõmu ka kõige targemale inimesele, sest nad arendavad ta tarkust edasi.

Palju on inimesi, kelle elu kõige suurem igatsus on tunda, et teised teda armastavad, kes tahab näha, et teised tema heaks midagi teevad. Ta püüab tekitada olukordi, kus see võimalikuks osutub. Paraku, kui talle tehtigi head, siis järgmisel hetkel ta seda enam ei mäleta, sest ta hirm ju ei vähenenud.

Eriti teravalt torkab see silma vanade inimeste juures, kes on kogu elu heietanud mõtet, et teda ei armastata, et temalt tahetakse ainult saada. Selline inimene ei tea, et ta näeb teistes iseennast. Ta on oma tegemistega püüdnud pidevalt nagu veerev värten teistele head teha ja on pahandanud, kui teised seda ei märka ning pidevalt tänulikkust üles ei näita. Teised on tänulikud küll, aga tema ei näe seda, sest hirm teeb silmist pimedaks.

Vananedes, kui tegemisi vähemaks jääb, sest noored teevad põhilised tööd ära, tunnevad vanad end mittevajalikuna. Sellest tekib suurenev ülinõudlikkus teiste suhtes: "Te pole minust kunagi hoolinud, tehke seda enne surmagi." Tähelepanu köitmiseks hakkab selline inimene oma tegemisi, millega ta ise suurepäraselt hakkama saaks, teistele peale suruma ja süüdistama, kui noor ütleb, et sa saad ju sellega ise hakkama. Selgub, et vaene õnnetu vanainimene ei saa, ei oska, sest ta ei näe ega kuule, ei tunne lõhna ega maitset. Kui noor kodurahu huvides enda tahet ja vajadusi ning võib-olla isegi midagi tähtsat ohverdades vana soovi täidab, siis mõni tund hiljem vana näeb, kuuleb, haistab, maitseb, saab või oskab analoogset ja teeb seda nii lustlikult, et noor tunneb, et teda on mõnitatud. Järgmine päev ei mäleta vana, et keegi oleks talle kunagi head teinud. Kõik kordub uuesti. Kiuslik inimene oma arusaamu ei jäta, olgu või endal halvem.

Aga järgmine kord noor võib-olla enam ei tule vastu, sest enesehaletsusega sundimine tekitas protesti. Vana seda loomulikult oma veaks ei tunnista ja noorgi ei taipa, et oma hirmuga enesehaletsejate ees vana provotseerib. Vana on nüüd pisaratesse uppuv õnnetu, keda keegi ei armasta, kelle surma oodatakse. Noor on kui süüdlane tuleriidal niikaua, kuni ükskord tundetuks muutub ja võib-olla isegi kätte maksma hakkab. Millal kannatuste karikas täis saab, see on individuaalne. Mõni on juba lapsena kättemaksja.

Vanad näevad, et lapsed on halvad, tegelikult on vanemad füüsilise tasandi põhjus, lapsed on tagajärg. Elu peab minema edasi ja noored lähevad, aga sellised vanad tirivad tagasi, seepärast on noorte elu järjest raskem ja noored ei pea vastu. Koormus on muutunud ülepiiriliseks.

Kes vabastab oma hirmu süüdi olla, selle südant vanade süüdistused haigeks ei teeks ja see ei hakka vananedes oma laste südamele haiget tegema. Kes oma stresse vabastada ei oska, see muutub vananedes:

1. oma laste hirmunud orjaks või
2. oma laste veel suuremaks hirmuvalitsejaks, kui oma vanemad olid.

Mida rohkem vana inimene kasvatab oma hirmu, et mind ei armastata, seda kangekaelsemaks ta läheb ja seda enam jäigastub ta mõttemaailm ehk tal tekib ateroskleroos. Mõni inimene on oma vanuses muldvana, aga ta on siis ka paindumatu ja järeleandmatu. Teine sama vana on paras noortega koos kepslema. Esimene on vaene õnnetu ja haige, kellele kõik liiga teevad, teine seevastu on õnnelik ja terve.

Eriti raske on vaimset tööd tegevatel lastel oma emaga, kui ema on elus ainult füüsilist tööd teinud. Isadega on lihtsam, sest mehed oskavad mõistusetööst lugu pidada.

Meil kõigil on vaja oma tulevikule ehk vananemisele ette mõelda ja vananemise-haiguse profülaktikat teha, et mitte enda ja oma laste elu põrguks teha.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.