Kui tuli käsk, siis tuli viha

Teine raamat lõppes lühikese ülevaatega tahteenergiast ja tema hävingust.

Tahe on armastusenergia suunatud eesmärgikindel liikumine. Iga inimese tahe on püha ja seda on vaja austada. Ükski inimene ei taha oma südames paha teha. Tahe muutub halva tegemiseks, kui inimene ei tea, mis on halb ja mis on hea.

Julge inimese tahe realiseerub. Hirmunud inimese tahe ei realiseeru, sest hirm peletab eesmärgi eemale ja muutub ise vihaks. Viha hävitab hea tahte. Hirmunud inimene saavutab eesmärgi jõuga ehk vihaga, õigustades end sellega, et eesmärk pühendab abinõu. Ja kui nõuga ei saa, siis peab saama jõuga. Pealegi võib jõuga saavutatud eesmärk väliselt ja alguses üsna ilus välja näha.

Mispärast inimene vihastab? Võiks ju hea meelega oma elu elada. Mismoodi või mispärast viha ikkagi tekib? Kui viha tekib vabaduse puudusest, siis kuhu see vabadus ikkagi kaob?

Iseenda hingerahu tarbeks avan aegajalt juhuslikust kohast piibli, et lugeda, mida ta tahaks mulle täna öelda. Ühel päeval tegin jälle nii ja esimene lause, millel mu pilk peatus oli: "Kui tuli käsk, siis tuli viha." Hetk äratundmist ja ma tundsin end õnnelikuna. Õnnelikuna sellepärast, et olin jalgratta leiutanud.

Minu otsimised ja leidmised on piiblis juba ammu kirjas ja ma olin õnnelik, et olin ilma piiblit lugemata samale tulemusele jõudnud. Olgugi, et läbi suure töö, aga ometi! Rumal inimene valib ikka pikema ja keerulisema tee, et kõike omal nahal kogeda ja selle läbi oma väge tunnetada. Oma rumaluse tunnistamine tõstis mu väärikust iseenda silmis.

Minu kirjutatu tuleb inimeste hingest ja süstematiseerub minus ning ma kirjutan seda nii: sundimisest saab alguse vastumeelsus. Vastumeelsusest kasvab välja veel suurem sundimine, sellest omakorda ülinõudlikkus, mis loomulikult tekitab rahulolematuse. Ja tahtmine teistest parem olla oleks nagu väljapääs sellest suletud ringist, mis tegelikult on uue suletud ringi algus - sundolukord, mis sunnib veelgi teistest paremaks saama, mõistmata, et keegi ei ole kellestki parem ega halvem.

Kirjutan nii keeruliselt, kui keeruliselt see inimeste alateadvusest tuleb, seega tänapäeva inimeste keeruliseks muutunud alateadvuse tasandilt. Veel keerulisemaks teeb elu tajumise meie hirmublokis olev mõistus. Aga piibel, see kõige targem raamat, kirjutab lihtsalt: "Kui tuli käsk, siis tuli viha," et panna meid selle tähenduse üle sügavalt mõtlema ja otsima, kuidas viha vähendada. Nii lihtsast jutust on kohe raske aru saada.

Inimese elu on nagu kõrghoone spiraalne trepp, mis viib korruselt korrusele ja kannab igal korrusel selle korruse nime. Korrused on erineva kõrgusega ja neis käib erinev tegevus. Me taassünnime füüsilisse kehasse nii nagu korruse esimesele astmele ja igaüks oma meelepärase kiirusega astmelt astmele astudes saavutame kord selle korruse lae. Siis me lahkume sellelt korruselt ehk sellest elust, et mõne aja pärast jätkata järgmise korruse alumiselt astmelt.

Kes väga tahab, selle arukat visadust kroonib oskus minna seda treppi mööda allapoole ehk möödunud eludesse. Või treppi mööda ülespoole tulevastesse eludesse. Mida rahulikumalt püüate, seda paremini vajalikku näete. Mida leplikumalt nähtusse suhtute, seda enam nähtu õpetlikkust mõistate. Mida täiuslikumalt elutõde valmis olete mõistma, seda avaram nägemus Teid ootab. Igaüks saab seda, mida hetkel väärib. Järgmisel hetlkel võibolla väärite rohkem.

Meie trepi kõrval läheb palju teisi treppe ja me näeme seal minemas teisi. Lähedased lähemal, tuttavad kaugemal, võõrad veel kaugemal. Trepid on nii lähestikku, et kui keegi komistab või väsib, siis saab ulatada käe, et toetada või edasi aidata ja mõista, miks ta komistas või väsis, et endaga sama ei juhtuks. Igaüks kõnnib enda targemaks saamise trepil ja võib teiste kogemustest õppida, et ise oma teel kindlaks jääda.

Igal inimesel on püha õigus olla oma elutrepil iseenda peremees isegi siis, kui ta on alles pöidlapikkune. Tal on õigus vabalt valida oma sammu pikkus ja vaatamise suund. See trepp viib ainult edasi.

Kahjuks ei arvesta järjest targemaks saav inimkond enam teiste õigusi. Enda eesmärkide nimel on kõik loodusseadused kui tõkked teelt kõrvale lükatud ehk unustatud. Kiire on. Kõrvale vaadata pole aega, kiiruse kasvades pole enam tahtmistki. Kui ainult saaks selle kätte, mida tahan...

Nii näevad ka vanemad oma lapses järjest enam omandit, keda kõrvale lükata, kui ta segab, keda pikenduseks panna, kui on vaja kaugemale vaadata, kellele toetuda, kui on vaja kõrgemale ronida, keda kasutada pikksilmana, valjuhääldajana ja kuuldeaparaadina. Lühidalt öeldes - tänapäeva laps on vanemate eneseteostuse vahend ehk tegemata tegemiste ärategija.

Tee ja ära tee, too ja ära too, mine ja ära mine, tule ja ära tule, räägi ja ära räägi, vaiki ja ära vaiki, mängi ja ära mängi, õpi ja ära õpi, söö ja ära söö, mõtle ja ära mõtle... Lastel ei ole õigust vabalt hingata ega oma peaga mõelda, tegemisest rääkimata. Nende arvamust ei küsi keegi. Nad käivad vanematele pidevalt närvidele ja püüavad mitte jalgu jääda. Seegi ei meeldi. Nad on süüta süüdlased, kellele ei selgitata, milles nad süüdi olid.

Miks vanemad teevad nii?

Sellepärast, et kardavad. Kardavad last õpetamata jätta, kardavad, et laps rumalaks jääb, et vanematele oma rumalusega häbi teeb, et elus oma oskamatusega abituks jääb, et iseennast ja teised õnnetuks teeb... Vanemate hirmudel ei ole lõppu. Lühidalt võib öelda, et vanemad kardavad halvad vanemad olla ja ei mõista, et seda, mida inimene kardab, seda ta ka saab. Saab halvaks vanemaks, pakkudes oma heaga üle.

Julge inimese ehk nn. positiivne hirm viib edasi, ta on inimest mõistusele, elu äratundmisele ja teadvustamisele kutsuv.

Hirmunud inimese ehk nn. negatiivne hirm paiskab niigi pidurdatud mõtlemisvõime ühest äärmusest teise, kuni mõistus põgeneb ära.

Niisiis - vanemaid on kahesuguseid:
I. julged vanemad,
II. hirmunud vanemad. Neid on kahesuguseid:

1) need, kes lapsi ei kasvata ja
2) need, kes lapsi kasvatavad. Neid on kahesuguseid:

A. vanemad, kes sunnivad lapsi enda elu elama ja
B. vanemad, kes tahavad laste elu ära elada.

Ma ei peatu vanematel, kes on julged ehk tasakaalukad, sest nemad usaldavad iseennast ja last ja seepärast on nende probleemid hetkelised ja kergelt lahendatavad. Nad lahendavad väikesed probleemid ära, siis ei kuhju väikesed suurteks. Nad julgevad oma vigu laste ees tunnistada ja lapsed ei karda oma probleeme vanematele rääkida. Koos leitakse olukorrast alati kõige parem väljapääs. Selliste vanemate arv kahjuks väheneb.

Hirmunud vanemad ei usalda iseennast ja kuidas nad last siis usaldada saavad. Laps saab üsna ruttu aru, et tõsise jutuga pole vanema juurde mõtet minna, sest sealt tuleks paremal juhul hirmu suurendamine ja hädaldamine, mis asja veel hullemaks teeb või halvimal juhul ropp sõim ja ka kõigis eelnevates eksimustes kui surmapattudes süüdistamine. Pisikesest sädemest plahvatab püssirohutünn. Selliste vanemate arv kahjuks järjest suureneb.

Nendest räägimegi.

A. Vanematel, kes sunnivad lapsi enda elu ära elama ei tule pähegi, et kui nad lapse oma aujärje või päranduse jätkajaks sigitavad, siis on see nagu lapse enda elutrepile tõmbamine ja materiaalsete varade pärast seal käima sundimine. Sageli kutsutakse lapse protestiv südametunnistus korrale sellega, et öeldakse: "Sinu sünnitamise pärast jäi mul kool pooleli või ei saanud õppima minna. Sinu pärast pidin oma unistused maha matma!" Nii õigustatakse ennast oma laiskuse ja suutmatuse pärast. Nii koolutab lapse süütunne ta vanemate ees alandlikuks ja tänulikuks käsutäitjaks.

Üldiselt on teada, et hea sõna võidab võõra väe, sellepärast püüavad heaks jääda soovivad vanemad last oma meele järgi tegutsema meelitada. Kui oled hea laps, siis saad kommi, siis ostan mänguasja, ühesõnaga - siis saad, mida tahad. Tulemuseks on lapse kasvav võim vanemate üle, kes tahtsid lapse üle kavalusega võimutseda.

Kõik suhted taanduvad materiaalsele saamisele: kui üks saab teiselt üht asja, siis teine saab esimeselt teist asja. Ilma saamiseta ei anta enam midagi. Kui rahakott kannatab, siis nii võivad elu materiaalseid väärtusi kõige tähtsamaks pidavad vanemad ja lapsed üksteisega pikka aega üsna ühel meelel elada, eriti kui tegevust jätkub, aga kuna elul on omad reeglid, siis ühel hetkel tekivad ikka kasuahnusest tingitud arusaamatused.

Olgu raha kui palju tahes, hing ihkab ikka hingelisi väärtusi ja enne rahu ei anna, kui on need saanud. Raha-inimene loeb oma rahutusest välja vajaduse veel rohkem saada ja oma hingerahu nimel püüabki rohkem saada.

Ühel hetkel tunneb rõõmu andmisest ja kuna rõõm andmisest kaalub igal juhul üles rõõmu saamisest, siis võib see hingepiinas inimene kõik oma varanduse tuulde lennutada, et pärast kahetseda, sest hingerahu niiviisi ei tule. Nii juhtubki, et kui kusagilt enam võtta ei ole, siis püüavad vanemad võtta lapselt ja laps üritab võtta vanematelt. Mida suurem on rikkus, seda suuremaks kasvab üksteisevaheline ebaausus, muutudes isegi laste ja vanemate vaheliseks vihavaenuks.

B. Kui vanemad, kes tahavad oma lapse elu ära elada on intelligentsed või idealiseerivad ühekülgselt vaimseid väärtusi ja mõistuse osatähtsust, siis nad koondavad oma jõu lapse targaks, intelligentseks, tasakaalukaks ja väljapaistvaks inimeseks tegemisele.

Hirmunud inimesed hakkavad oma unistuste realiseerimiseks ilmtingimata kiirustama ja oma headusega üle pakkuma. Selle asemel, et lasta väikelapsel oma nööpe ja paelu ise kinni pusida, et sõrmed osavaks saaksid, kiirustatakse seda ise ära tegema, et sõrmekesi tuleviku suure ja peene töö jaoks hoida. Näiteks selleks, et laps kuulsaks muusikuks saaks.

Laps ei täida kahjuks oma vanemate lootusi , sest vanemad ei ole mõistnud, et lihtsatest tegemistest saadud sõrmeosavus on samaaegselt aju areng. Aga kui aju ei saa areneda, siis peab inimene nii kaua käsitööliseks jääma, kuni käte liigutamisega aju areneb. Ja selle asemel, et kuulsaks dirigendiks saada, peab laps, kibestumus hinges, teisejärgulise pillimehena oma leiba teenima. Vanemad ei ole mõistnud, et inimene võib ka lihtsalt pillimehena, kes pilli elavaks mängib, õnnelik olla. Dirigente (laiemas mõttes igasuguseid juhte) on vähem vaja kui pillimehi (laiemas mõttes oskustöölisi).

Laps kasvab ja ülihoolitsevad vanemad suruvad oma abi peale enne, kui laps seda vajab. Selge on see, et vanemad seda juba oskavad, mida laps veel ei oska. Tehakse lapse eest, mõeldakse lapse eest ja ei saada aru, et nii võetakse lapselt valikuvabadus. Võetakse ära hea ja halva tundmise oskus. Lähed heasse kooli, valid kasuliku hobi, vaatad heast kodust sõbrad... jne. Kas see ka lapse jaoks on hea? Aga ühel päeval on vanemate võimete ja võimaluste piir.

Päris ära elada ei saa teise elu keegi. Siis on laps nagu pesast enne õiget aega allakukkunud linnupoeg, keda jaladki veel ei kanna, tiibadest rääkimata, ja kes ninali kukub - alandatud ja õnnetu. See aeg, mil ta oma elutrepi alumistel astmetel kõndimise pidi ära õppima, on möödas. Kallid vanemad on selle ise ära teinud, märkamata, et nad on lapse trepile roninud ja sellega tahtnud lapse elu ära elada. Hea nimel.

Vanemate ilusad helesinised unistused on luhtunud, sest nende eluliselt abitu laps ei saa omal jõul elus hakkama. Liiga head vanemad kipuvad oma viga tavaliselt jätkama ka lapse täiskasvanuks saades. Nii lõhuvad nad ka oma lapse perekonnaelu.
Paljud vanemad muutuvad oma lapse abitust nähes karmiks ja nõudlikuks. Nad ei märka, et on lapselt vabaduse ära võtnud, aga sunnivad last vaba olema. Sunnivad tegema, olles ise lapse tegevuse punkt-punktilt paika pannud. Sunnivad mõtlema, olles ise lapse omaalgatuse eos hävitanud. Laps on tehtud masinaks, kellele on programm sisse pandud ja kui programm ületab masina võimsuse, siis on masin halb.

Kallid vanemad! Kas te olete proovinud hingata õhuta ruumis? Proovige. Ehk siis mõistate, mis on näiline vabadus.

Mainisin vanemaid, kes oma lapsi ei kasvata. Neidki on kahesuguseid:

1. ühiskonna poolt põlatud ja
2. ühiskonna poolt austatud vanemad.

Mõlemate arv võrdselt kasvab.

1. Asotsiaalsed vanemad, psüühiliselt haiged vanemad, eluliselt abitud vanemad, perekonna purunemise tõttu lastest lahutatud vanemad. Need on ühiskonna poolt põlatud vanemad, kelle lapsed on iseenda eest sunnitud ise hoolt kandma või hukkuvad. Kui me nende ellujäämise eest hoolekandeasutusi kiidame, siis oleme lihtsalt pimedad ja rumalad, kes oma rumaluse pärast ise kannatavad.

Elu peab olema kvaliteet, mitte kvantiteet. Hoolekandeasutused on nagu paik katkisele kohale, nad on nagu paik inimkonna südametunnistusele, kes ei mõista, et söök ja kehakate on vaid füüsilise keha elus hoidmine. Nende laste rebenenud hinge saaks ainult armastusega parandada. Aga hirmunud inimkond seda ei taha ja sellepärast peab nende läbi väga erineval moel kannatama, et siis veel tänamatuid, kes ühiskonna rahakotti kulutavad, noomida.

Ühiskonna poolt põlatud vanema lapsest on väga raske väärikat inimest kasvatada. Aga kes seda kõigest südamest ehk armastusega teha tahab, see peab oma hirme vabastama hakkama ja õpetama seda lapselegi, et siis ennast uskudes seda last uskuda ja imestusega näha, kuidas kõige hullemast kõntsast kasvab välja puhtaim vesiroos - hingelise puhtuse sümbol.

Sellise teoga võib hakkama saada vaid inimene, kes oma hinges järjest suuremaks ehk väärikamaks ehk julgemaks saab. Selle inimese jaoks ei ole see siis enam kangelastegu, millega teiste ees kiidelda. Tõeliselt tark oma tarkusega ei hiilga.

Hirmunud heategijate heldinud armastus ja kaastundlik nunnutamine katkevad kohe, kui elukatsumused esimese takistuse teele panevad. Naiivne lootus lastekodu laps heade rõivaste, maitsvate toitudega ja parimate mänguasjadega ära võluda saab üsna pea haiget. Pettumus, kibestumine ja tehtud teo kahetsemine suurendavad seda veelgi. Jätkub mõlemapoolne kannatuste rada, sest muinasjutt sai otsa.

Kui peres ei ole last, siis on vanemate vead parandamata. Laps ei saa tulla, sest ta kardab omandiks muutuda. Kui seda ei mõisteta, siis saab lapsendatud lapsest topeltomand, kes on kohustatud olema hea, sest teda on lastekodust päästetud. Ja kui Te protestite selle vastu, sest Teil selliseid mõtteid ei ole, Teie olete üliõnnelik, et Te lapse saite, siis julgen Teie tähelepanu juhtida Teie hirmule selle lapse võimalike varjatud vigade pärast, mis oligi mu selle lõigu kirjutamise eesmärk. Vabastage oma hirme, mida Te siiamaani julge olemise nimel rohkem alla olete surunud kui Te arvata oskate ja Teie teelt lahkuvad need ebameeldivad üllatused, mis Teie poole teel olid.

Mu juurde jõuavad paljud kasuvanemate poolt üleskasvatatud lapsed, kelle hing on ahastuses. Nad tunnevad end võlavangis olevatena. Nende hirm, et mind ei armastata, kui ma täpselt nii ei tee kui minult oodatakse, on suurem, kui oma vanematekodus kasvanud lastel. Konfliktseid suhteid kasuvanematega on kahesuguseid. Ühed kasuvanemad tahavad lapse huvides tõde varjata ja kui see ükskord päevavalgele ilmub, siis on kogu nende hellitav armastus purunenud. Hirmupinge varjus kogunenud meelekibedus paiskub mõlemale poole haigettegevalt välja ja jääb igavesti meelde. Süütunded ja süüdistamised jäävad varjuna üksteist armastanud inimeste vahele.

Teine äärmus kasuvanemaid on need, kes tõde ei varja ja peavad loomulikuks, et laps peab vanematele tänuvõlglane olema. Nad mõtleksid nii ka oma laste puhul. Paljud vanemad mõtlevad nii. Oma lastel on selliste vanematega raske, kasulastel seda enam.

Ükskõik, kas Te olete kasulapse kasvataja või kasulapsena kasvanud. Vabastage endast hirm, et mind ei armastata. Mida enam vabanete stressidest, seda enam oskate näha head ja saada õnnelikuks. Enamik inimestevahelisi suhteid on vaid väliselt halvad. Kes enda meelt muudab, selle jaoks muutub ka teine.

2. Ühiskonna poolt austatud vanemad on need, kelle lapsed oma vanemaid peaaegu ei näe. Riigi, ühiskonna, asutuste, töö, äri, poliitika, teaduse, kunsti jne. juhid juhivad kõiki ja kõike ning unustavad ära pere. Kõik tahavad midagi suurt ära teha, aga pisiasjadest alustada ei julge. Teavad, et ei saa hakkama. Elu näitab varem või hiljem, et kes ei saa pisikese asjaga hakkama, see ei saa ka suure asjaga hakkama. Suur juht, kes oma pisikese pere eest suurtesse tähtsatesse tegemistesse põgeneb, veab ka suure koorma kraavi. Ajalugu tõestab seda igal sammul, aga meie ainult vajutame gaasi.

Ja nii vaatavadki ühiskonna poolt austatud vanemate lapsed oma möödavuhisevaid vanemaid nii kui kerjused teepervel ja ei julge isegi pöialt tõsta. Ei tohi segada tähtsa töö tegijaid. Lapsed tunnetavad oma puhta hingega, kui vähe on nendes jooksmistes tähtsat tööd. Enamik aega kulub hirmunud inimestel hirmu tuulde jooksmisele, aga laps ei tohi ühiskonna poolt austatud vanemat õpetada. Need lapsed teavad, et nad peavad oma vanemate hea nime pärast end maha salgama, ohverdama. Mõni ohverdab, enamik mitte, sest enamik neist on oma võitlejatüüpi vanemate järglased.

Kui põlatud vanemate lastel on valus selle madaluse pärast, mille põhja nad kardavad vajuda, siis neil on vähemalt lootus kõrgemale tõusta. Kasvõi muinasjutulise ime läbi. Aga ühiskonna poolt austatud vanemate lastel ei ole oma hingevalu eest kuhugi tõusta. Väljapääsu hakkavad nad otsima halvast. Hirmunud inimene ilma teenäitajata kõrgemast kõrgemale tõusta ei oska.

Nii ühiskonna eest põlatud kui ka ühiskonna poolt austatud vanemate lapsi ühendab üks joon: nende hinges puhub kõle üksiolekutunne ehk hirm, et mind ei armastata ja seepärast on kerge kaduma neid kahte eraldav habras vahesein. Üks saab teiseks. Põlatu lugupeetuks, lugupeetu põlatuks... Neil lastel on sotsiaalselt täisväärtuslikus ühiskonnas või peres elava vaeslapse kompleks. See on raske stress.

Üks laps sünnib siia ilma halba heastama. Missugust halba? Eks ikka seda halba, mis on tema sees. Tema sees on tema vanemad. Järelikult, üks laps sünnib siia ilma selleks, et heastada oma vanemate halba, mis on samaaegselt ka tema enda halb.
Vanemad sigitavad lapse samal eesmärgil. Mõlemal osapoolel on üks eesmärk. Laps oma puhta hingega teab seda, vanemad on selle tänu oma hirmudest blokeerunud mõistusele unustanud. Ja siis hakkavad vanemad sundima last seda tegema, mida ta juba teeb. Sellest saabki viha alguse.

Küllap mäletate, kuidas ärritusite, kui ema tuli käskima seda, mida Te juba tegite. Eriti tähtis oli see, et olite oma peaga selle heateo välja nuputanud ja juba tegite, Te isegi ei mõelnud enam, aga ema tuli ja ütles - "Tee!" - nii nagu poleks märganudki, et töö käib.

Nii hävitatakse lapse omaalgatuslikkust. Lapse käsualuseks tegemisega pannakse lapse tegemistele nagu sein ette. See on vastumeelsuse sein.

NÄIDE ELUST.
Ühel tööpäeval vaatasin kella ja ütlesin endale: "Kohe tuleb see väike kurttumm tüdruk." Ta käis paar kuud tagasi. Mõtlesin, missugustest parandada vajavatest vigadest täna rääkida. Vaatasin ja nägin tüdrukus agressiivsust. Tähendab sellest räägingi.

Tüdruk tuli koos vanematega kabinetti. Kõik istusid ja ootasid, mida ma ütlen. Ütlesin endale, et agressiivsusest ma juttu alustada küll ei saa. Nii armsaid, vaikseid ja rahulikke inimesi ei või ometi kohe ära peletada. Vaatan uuesti tüdruku hinge - ikka agressiivsus!

Mõtlesin, et vaatan õige nende omavahelist suhtlemist. Näen, et tüdruk on nagu võimutsev karjus kahe rumala lambaga, kellele on paelad nii kõvasti ümber kaela sidunud, et need sõna kuulaksid. Ta teeb lammastega, mis pähe tuleb. Selge. Laps kasutab vanemaid ära. Vanemate süütunne, et nemad on haige lapse sigitanud, teeb nad lapse suhtes kõikelubavaks. Nad ei saa aru, et nad teevad oma heaga halba.

Küsin: "Kuidas te omavahel läbi saate?" Vanemad vastavad õhinal ja ühest suust: "Hästi. Meil on kõik väga hästi!" Midagi ei klapi. Kas eksin mina või eksivad nemad. Häda on olemas, järelikult eksivad nemad. Millest juttu alustada?

Tüdruk aitas mind ise hädast välja. Minuti pärast oli mu kabinetis väike nukitsamees, kes oleks minu ka selga võtnud, kui ma oleks lasknud. Tavaliselt ütlen sellisel juhul isale, et ta lapsega väljas jalutaks, sest mu jutt koduse õppetunniga tuleb makilindile. Seekord ma vaatasin trianglit pealt ja küsisin endalt: "Mida see mulle õpetab?"

Järsku ma teadsin mis on kurttummus. See on sõna kuulmatus. See laps ei taha olla agressiivselt sõnakuulmatu, sest ta vanemad on vaiksed inimesed. Ta agressiivsus on vaoshoitud, aga ta ei kuule sõna.

Vaatasin vanemaid. Nad on mõlemad lapsena olnud väga sõnakuulelikud ja head. Nad ei tülitanud vanemaid. Koolis olid nad sõnakuulelikud ja armsad. Nad ei rikkunud korda. Tööl olid nad sõnakuulelikud ja hoolsad. Nad ei häirinud kedagi omaalgatusega. Nad on ebanormaalselt sõnakuulelikud olnud. Selliseks oli neid õpetatud ja sellisteks nad oma hirmus ka said.

Nende mõlema sõnakuulelikkus summeerus lapsesse sõna kuulmatuseks. Kui üks vanematest oleks sellise üliheaks olemise vastu protestinud ja mina ise olla tahtnud, siis nende lapsel sellist häda poleks tekkinud. Sõnakuulmatu rüblik elab oma protesti liigse sõnakuulelikuks sundimise vastu välja ja ta kõrvad võivad ainult moraalilugemisest ja sakutamisest aegajalt valutada. Aga sõnakuulelik laps, kellelt oodatakse ingellikku sõnakuulelikkust, sünnib kurttummana. See on tema enesekaitse. Kõik, mis talle siis viipekeeles öeldakse, saab sõnakuulelikult täidetud, sest viipekeeles nõutakse vähe ja ta võib kätt enda südamele pannes ausalt öelda, et ta on sõnakuulelik, nagu temalt oodatakse. Et mitte sõnakuulmatuks rüblikuks muutuda tuli ta sõna kuulmatuna. Kurttummus on põgenemine iseenda südametunnistuse eest.

Vanemate sõnakuulelikkuse heaks pooleks oli see, et nad olid oma eelmise õppetunni vead kohusetundlikult parandanud ja laps oli hakanud mõne kuuga nii palju kuulma, et tal oli tekkinud sõnavara ja diktsioon, millest võis juba arugi saada.

See näide näitab, kuidas liiga hea ei ole hea. Kui poleks olnud hirme, siis ei oleks lapsed nii alandlikult sõnakuulelikud ja vanad inimesed, sealhulgas õpetajad, ei peaks hirmudest nüristatud lapsi headeks.

Lapsed kasvavad vanematest risti vastupidisteks. Antud juhul vahetasid pooli sõna kuulelikkus ja sõna kuulmatus. Aga niivõrd nagu need vanemad olid sundolukorras kannatajad, sedavõrd ei tahtnud nad oma last üldse sundida ja ajasid vabaduse segi kasvatamatusega. Õnneks said nad oma veast aru.

Vastumeelsus on tahteenergia hävingu esimene etapp. Ta on kõige lihtsam ja sellepärast on teda kõige kergem vihana teadvustada. Nii nagu iga stress võib väikesest suureks kasvada, nii võib kerge vastumeelsus trotsiks ja täielikus protestiks kasvada. Häired tekivad kehas vastavalt sellele, kas vastumeelsust elatakse välja või peidetakse sisse.

Enne, kui üks inimlaps ei mõista, et takistusteta eluteel käivad ainult idioodid, et takistus on targaks saamiseks vajalik, et tarkus on ka tugevus, tervis, õnn, ei saa ta vastumeelsusest takistuse ees lahti. Iga takistus hirmutab ja alandab teda.

Julge inimene tunneb takistusest rõõmu ja otsib takistusi, mida ületada.

Hirmunud inimene vihkab takistusi, otsib kuidas takistustest mööda hiilida ja ei näe, et hirm jõuab alati enne teda kohale ja juhib ta veel suurema takistusega kokku. Ikka selleks, et head teha, et õpetada takistust mõistma ja armastama.

Inimene käitub vastumeelsuse seina ees vastavalt eelmises elus ja selles elus kuhjunud vastumeelsuse hulgale. Kui lapses on väga suur hirm, et mind ei armastata kui ma vanemate meele järele ei ole, siis ta tormab sellest seinast läbi nii, et rada on taga. Peaasi, et mitte seisma jääda. Ta läheb viha alla surudes nii, et seinas on auk ja endas on auk.

Sellised lapsed on ülielavad ja ettevaatamatud. Kus neil see aeg on ette vaadata, nad peavad ju kogu aeg hirmust ette saama, et peasilitust ära teenida. Paraku juhtub nendega alalõpmata midagi ja peasilitus tuleb kui tagajärg, millega kurbusepisaraid vaigistada. Vastumeelsus voolab pisaratega selleks korraks välja, et mõne aja pärast korduda. Nende traumad asenduvad või vahelduvad haigustega nii kaua, kuni nad on valiku ees - kas elada või surra. Selle valiku teeb nende hing tulevikku hinnates.

Kes elu valib, see vanaviisi edasi ei lähe. Kahjuks oskavad tänapäeva inimesed vaid enda eest võideldes edasi minna. Kes valib

A - passiivse võitluse,
B - kes aktiivse.

A. Passiivselt võitlema hakanud lapses tekivad muutused. Keegi ei tarvitse seda muutust seostada psühhotraumaga. Sagedamini seostatakse seda põetud haigusega või üleelatud traumaga, mille taga hingelist kriisi ei nähta. Laps hakkab kosuma, sest ta hakkab oma abituse kurbuses vastumeelsuse viha enda sisse koguma. Kosub nii kaua, kuni kannatus katkeb. Ta ei taha enam vaikselt kannatada, ta tahab, et teda mõistetaks, et teda armastataks, et temast kasvõi hoolitaks. Ta tahab, et tema piina nähtaks. Tema keha täidab tema soovi - allergilised haigused on nähtavad, seega loodetavalt teisi korrale kutsuvad. Peale selle on lööbed ja eritised kui abiventiilid protesti väljavoolamiseks.

Esialgu saab tema soov täidetud, sest ta viiakse arstile, tema eest hoolitsetakse, teda ravitakse. Ta saab kibedate rohtude ja valusate nahahooldusprotseduuride ajal oma protesti avaldada. Ta võib nutta ja hüsteeritseda ja sedagi pannakse vaese lapse haiguse arvele. Keegi ei oska näha, et laps protesteerib sundimise vastu, mis teda ümberringi piirab: kodus sunnitakse teda ja teisi, lasteaias sunnitakse teda ja teisi, koolis sunnitakse teda ja teisi. Ja kõige hullem, et sunnitakse aina hea nimel. Mida vanemaks ta saab, seda rohkem ta näeb, et kõikjal valitseb totaalne sundimine. Hirm sundimise ees tõmbab kõikjalt analoogset temasse ligi. Haigust ravitakse, aga kuna hingele on see veel suurem koormus - ta häirib oma haigusega teisi - siis täielikult paraneda ei saa.

Aga kui selline inimene ühel hetkel avastab, et see haigus päästab teda paljudest kohustustest, sest tema haigust võetakse arvesse ja teda ei hinnata seepärast vähem, siis ta ei tahagi oma päästjast vabaneda. Nii võib pikka aega kesta näiline stabiilne ilma ägenemisteta olukord.

Tasapisi väsib ja tüdib iga inimene. Protest sundimise vastu, protest vabaduse puuduse vastu, protest armastuseta elu vastu, protest hoolimatuse vastu jne. tekitavad järjest enam sundimist, sest nüüd on haige oma allergilise haiguse pärast igat oma liigutust ja igat suutäit sunnitud jälgima. Haigus võib muutuda elule ohtlikuks.

Allergiline haigus on surnud ring, kuni inimene ei õpi vabastama oma kõikide stresside ema - hirmu, et mind ei armastata. Kui hirm vabaneb, siis on vastumeelsus hõlpsalt vabanev. Hirmu vabastama hakates tekib tavaliselt kehas äge reaktsioon. Kujutage ette kui ületäitunud solgitorul siiber eest järsku ära tõmmata... Tekib solgi uputus. Samamoodi võivad nahalööbed ja limaskestad hakata saasta eritama ja haigele tundub, et haigus ägenes. Mida rohkem kõigest hingest oma mõttetööd teete, seda enam haihtub solk kui paha hais vabadusse ja uputus jääb tulemata.

Kui nii ei oska, siis võivad hirm ja pettumus pärssida paranemise. Seepärast tehke stresside vabastamise tööd arukalt mõõdukalt ja kui tõesti lööbeelementide ja eritiste hulk nahadefektidest suurenes, siis tänage oma keha kõigest südamest ja tundke rõõmu, et Teie südamehäält on kuulda võetud. Siis on puhastumine kiire ja korralik.

Kõik haigused on oma algolemuses allergilised, sest kui poleks sundimist, siis poleks protesti.

NÄIDE ELUST.

15-aastast neidu oli aastaid medikamentidega, sealhulgas hormoonidega ravitud näonaha allergia tõttu. Vanuse kasvades sagenesid ägenemised ja vanemad pettusid meditsiinis. Nad pöördusid homöopaatide poole.

Homöopaatia on vana, aga meil kahjuks vähetuntud meditsiini haru, mida tavameditsiin ei tunnista, aga mida olude sunnil hakatakse üha enam tunnistama. Homöopaatia põhimõte on: sarnane ravib sarnast. See tähendab, et haigele antakse üliväikesi ravimannuseid, kus sageli ravimit ei olegi, sest lahjendades on jäänud sisse ainult ravimi informatsioon. Mida suurem lahjendus, seda kaugemale, isegi eelmistesse eludesse, selle ravimi energeetika ulatub ehk seda sügavamalt põhjuslik on ravim.
Näiteks inimene on umbes 6oo aastat tagasi olnud vang, kus ta on hingeliselt väga kannatanud. Füüsiline kannatus on väike kannatus, millega lunastatakse karmavõlga. Aga hingelisi kannatusi kanname me niikaua kaasas, kuni õpime neid mõistma. Siiani on see toimunud põhiliselt läbi haiguste. Vang protestib hingeliselt rohkem kui füüsiliselt, sest füüsilise protesti eest teda piinatakse. Käesolevas elus on sellel inimesel allergiline haigus, sest ta on tahtnud vangipõlve õppetundi läbi vangivalvuritena ülinõudlike vanemate ära õppida.

See inimene vajab sellist homöopaatilist preparaati, mis on samasuguse vangi-energiaga, mis tema kannatusele energeetiliselt sarnane on. Arstid homöopaadid töötavad tänapäeval juba inimese bioväljatundlike aparaatidega, mis lisaks arsti tunnetusele kontrollivad arsti ja korrigeerivad määramise hetkel ravimannust. Homöopaatia on krooniliste ravimatute haiguste ravimise kõige sobilikum vahend. Teda võib kasutada ka ägedate haiguste raviks, aga tavameditsiini usaldamatus ja süüdlaste otsimine segavad. Segab ka kiirustamine, mis inimesed haigeks teeb ja siis omakorda paraneda ei lase.

Homöopaatilised ravimid on inimkehast vedela solgi ja kuiva prügi väljatoojad, mitte keemiliste preparaatidega keha saastajad. Halbade mõtetega tõmbame endale haigusi tekitavad mikroobid ligi. Kui halbu mõtteid on vähe, siis on tasakaalutus väikese amplituudiga. Mikroobide ja seente omavaheline olelusvõitlus on kui külapoiste kogunemine ja kemplemine, kus saadakse muhke ja lohke, aga mis ei tee haigeks. Veidi suurenenud eritiste abil väljuvad liigsed kohalerutanud elavad mikroobid, aga ka oma elu loomulikku lõppu jõudnud mikroobid ja seened, ning saavad mullaks. Kui mikroobide hulk suureneb, siis seente hulk peab vähenema ja keha haigestub põletikku. Ehk kui inimene arvab, et alandatusega tuleb võidelda ja surub rahukohtuniku nurka, siis läheb sõda lahti.

Me ei näe ja seepärast ei usu, et füüsilise keha mikroobid ja nende elutegevusest kogunenud saast ongi haigus, millest me lahti tahame saada. Keha puhastamise asemel reostame teda ravimitega, millega mikroobe hävitame. Me ei oska näha, et mida rohkem on kehas mikroobide laipu, seda rohkem keha ise laibastub. Aga laibamürk on üks hullemaid mürke üleüldse. Ja peale selle on iga koristamata laip eriliselt hea pinnas mikroobide paljunemiseks.

Oma liialdamistega läheme ka ravimisel ilmtingimata liiale ja hävitame mikroobe nii, et seened peavad puuduva tühemiku täitma. Nii saab seeni liiga palju. Tekivad seenhaigused. Siis hakkame seeni tapma. Saame tapetud. Hakkame mikroobe tapma. Täpselt nii suhtume me igasugusesse hetkelisse halba ja rabeleme nagu oravad rattas. Hävitame ära, et teda poleks. Et mikroobid ja seened meie keha tasakaalus hoidmise pisikesed abimehed on, seda me ei tea, ei usu. Ja mida ei usu, seda ei vaevugi uskuma.

Mikroobid ja seened on terviku kaks otsa. Nad aitavad meie keha nn. välisvaenlase eest kaitsta niikaua, kuni me hirmudest vabanedes mõistame, et keegi ei ole vaenlane. Primitiivse inimese arenedes tasemele, kus vaenlasega ei pea enam käsipidi kokku minema, vaid võib temast teisiti lahti saada, muutus inimene iseenda vaenlaseks. Mis see tähendab? Tähendab, et ta hakkas ennast süüdistama, kui ei leidnud sellist kõige paremat vahendit, mis vaenlased olematuks teeks.

Primitiivsel inimesel on oma rumaluse pärast vaenlased. Ta võitleb välisvaenlasega.
Intelligentne inimene loob oma tarkusega endale ise vaenlased. Tema võitleb sisevaenlasega.

Sellest hetkest alates, kui inimene oma rahulolematusega enda hinge hävitama hakkab, aktiviseeruvad viirused. Mikroobid koos seentega ja viirused on terviku kaks otsa. Mikroobid ja seened on suured ja nad elavad keharakkude väliselt ning ründavad rakke tormijooksuga nagu ajaloo hämarusest pärit välisvaenlased võtavad kindlust. Viirused on imepisikesed. Nad elavad täiesti sõbralikult meie rakkude sees ja ärkavad siis, kui meie vaenulikud mõtted, millega me oma kindlusest piraatide kombel rahulikku ümbruskonda rünnata kavatseme, neid äratavad. Viirust tappa on sama raske kui oma vaenulikku mõtet tappa. Tal on läbitungimatu kest.

Kes mikroobe ja seeni keemiaga ei tapa, see ei mürgita kindluse ümber elavat elu. Siis võib kindluse sees igapäevane rahumeelne toimetamine käia. Kindluseväravad on lahti. Vastastikku kasulik kaubavahetus nagu mikroobide-seente ja viiruste vaheline ainevahetus kulgeb elu mõlemapoolsetele vajadustele vastavalt. Aga nagu õnnetaevasse kogunevad rahulolematuse pilved, nii ei saa enam keegi aru, kes kellele vaenlane on. Hirm sulges sõbraliku suhtlemise väravad ja tapatalgu alustamiseks on vaja ainult näpuga näidata.

Seega, kelles on välisvaenlastega võitlemise viha, see saab bakteriaalse põletiku. Kes tahab iseendast võitu saada, see saab viirushaiguse. Aga kes on kõigi peale vihane, see saab mõlemad. Meditsiinil on ülitugevad antibiootikumid, millega surmatakse mikroobid. Väikesed vahendid, millega surmata seened. Väga väikesed vahendid, millega surmata viirusi. Kui meil oleksid ülivõimsad vahendid, millega hävitada ka seened ja viirused, kas me ise saaksime ellu jääda? Üks ülitark ja omakasupüüdlikult kaval inimene võib ka ühe mikroobi teise vastu võitlemiseks välja dresseerida nagu dresseeritakse sõjaväge, mida kõnetraadist tulevate käskudega suunatakse, aga enne, kui me enda mõttelaadi ei muuda, ei saa see meid terveks teha. See võib ainult rikkaks teha.

Vaevalt leidub tsiviliseeritud inimkonnas kedagi, kes poleks ravimeid, desinfitseerimisvahendeid, säilitusaineid jms. kasutanud. Vähe on neid, kes keha nagu lahinguvälja, kus bakterite tapatalgut peeti, puhastanud oleks. Aga keha bakteriaalne reostus muudab keha eluvõimetuks.

Homöopaatilised ravimid toovad välja mitte ainult stresside materialiseerumisest tekkinud saasta. On näiteks preparaadid, mis toovad välja raskemetalle, kindlaid keemilisi mürkkemikaale, radiatsiooni, mida me pahaaimamatult kasvõi elektroonika imedest endasse kogume. Avastasin homöopaatia enda jaoks hiljuti ja ei jõua ära imestada, kuidas inimkond enda jaoks eriliselt vajalikust märkamatult mööda kõnnib. Aga mittevajaliku ja kahjuliku omale kahmab ja nagu käsn ruttu endasse imab ning siis karjub appi ja süüdistab ei tea keda.

Tavaline ravimitega ravi on sümboolselt nagu sõjamees-ravim, kes läheb vaenlasele - haigusele - kallale ja hävitab vaenlase kiirelt, kui vaenlane temast just tugevam ei ole. Paraku on haigused tänapäeval üha rohkem tavaravimitest tugevamad ja nende annuse tõustes läheb haiguse kallale ühe sõjamehe asemel terve ravimite armee. Kumb kumma võidab ja mis lahinguväljast - kehast - järele jääb, eks see ole pärast näha. Et ägeda haiguse ajal ja kaugelearenenud juhtudel teisiti ei saa, see on iseasi. Homöopaatilise järelraviga saab seda lahinguvälja kergemini puhastada ja sellega uusi ägenemisi vältida.

Vähene hulk ravimeid on haige haiguseaugust kiire väljaaitamine. Suur hulk ravimeid on suurema augu valmiskaevamine.
Homöopaatiline ravim on kui sõber, kes tuleb vaenlase juurde ja ütleb: "Ma olen sinuga sarnane. Ma seepärast mõistan sind. Lähme koos vabadusse!" Ning võtab käest kinni, et minna.

Sellele neiule antigi sellist ravimit. Paari päeva pärast tuli neiu vihaste vanematega tagasi, sest tema nägu oli hullem kui kunagi varem. See oli nagu nahata haav, mis mõne päevaga oli küll kuivanud, aga koorik oli tihedalt veretäpiline. Miks?

Sellepärast, et need kaks sõpra olid nii äkiliselt vanglaväravatest välja sööstnud ja võtnud kaasa veel kaks omasugust. Üks oli suur ja kaua vangis olnud kurbus, mis tekitas leemenduse, teine oli pisikestest ülekohtupisaratest suureks kasvanud kättemaksuhimu. Vangla väravad purunesid. Tüdruk oli õnnetu. Vanemad homoöpaatide peale verivihased.

Ütlesin tüdrukule: "Su keha küll kannatab praegu, sest puhastumine on nii aktiivne, aga kui sa tunnetad oma hinge, siis saad aru, et sul on kergem. Su silmad pole ammu nii ilusad ja säravad olnud. Sa ju panid seda ise ka tähele." Tüdruk oli tõesti seda märganud.

Selgitasin pikalt-laialt ka vanematele olukorda ja ütlesin: "Vaadake oma tütre nägu nagu iseenda hinge praegusel hetkel ja te saate aru, et lapse paranemise algus langes kokku just teie kättemaksuhimulise eluvõitlusega. See, et te tütre tervise nimel kodus tülitsemast olete tagasi hoidnud, see on kena, aga see-eest võitlete te nüüd võõraste vastu. Viha on viha, ükskõik kus suunas ta paisatakse. Teil tuleb mõlemal iseenda meeleparandusega tegelda, kui te tahate tõestada, et te oma tütart armastate. Tema pärast pole vaja muretseda, tema teeb oma töö ise ära.

Miks just näonahk eriliselt katki läks? Sest nägu väljendab suhtumist illusioonidesse. Kes endale muinasjutuliselt ilusa unistustemaailma loob ja naiivselt selle täitumist loodab, selle illusioonid kindlasti purunevad. Nii, nagu teie tütre näonahk on purunenud, on purunenud ka tema illusioonid. Need on õnneliku perekonnaelu illusioonid. Kiiresti, kergesti ja väheste kulutustega saab ainult tasakaalukas inimene elada. Aga et tasakaalukaks saada, selleks peab palehigis iseenda hingelist solki välja rookima ja oma keha tänama, et ta tuli appi seda tegema."

See neiu oli tüüpiline oma aktiivsete ja emotsionaalsete vanemate laps, kes kannatas ja vaikselt protestis pideva eluvõitluse kisa vastu. Aga kui protestis, siis oli see hüsteeriline tahan-ei-taha tüüpi märul, milles tüli tõeline põhjus jäi kõigile selgusetuks. Keegi ei püüdnudki põhjust leida. Harjumus lihtsalt elada ehk impulssiivselt tegutseda ongi ju peaaegu kõigi inimeste igapäevane loomulik olelemine niikaua, kuni tervis ütleb: "Stopp!" Selle lapse kannatlikkus oli lõpukorral.

B. Aktiivse võitluse valinud laps ei talu allaheitlikkust, sest ta on kas selles või eelmises elus juba liiga palju ise kannatanud. Nüüd paneb ta kannatama teised, sest teisiti hirmunud inimene ei oska. Ta hakkab ründama neid, kes teda sunnivad ja peab seda julguseks. Alguses ründab ta vanemaid, siis õpetajaid ja siis kõiki, kes vähegi suu lahti teevad, et oma rahulolematust kui sundimist väljendada.

Ta võib muutuda nii aktiivseks vabadusvõitlejaks, et ei võitle ainult enda eest, vaid kõigi endasarnaste eest ja ajalugu peab teda kunagi kangelaseks. Aga oma eluajal peetakse teda pahaks lapseks, õpetajate kirstunaelaks, tööpõlguriks, räkkeriks, kurjategijaks ja ma-ei-tea-veel-mis-nime-kandvaks heade inimeste hea elu segajaks. Aktiivne eluvõitleja argust ei salli ja enda viha sünnitajat - hirmu - ei tunnista. Võlts moraalilugeja tõmbab ta viha ruttu enda peale, aga endaga südamest südamesse rääkija tunneb ta ruttu ära.


© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.