Alandatusest

Sundimine alandab, sest ta võtab mõtlemisvõimelisel inimesel vabaduse oma peaga midagi teha ära. Aga inimene on inimene sellepärast, et erinevalt loomast on tal mõtlemisvõimeline aju, mille potentsiaalseid võimalusi peab iga inimene arendama. Kui tal võetakse see võimalus ära, siis teda alandatakse ja alandatu viha on hirmsaim viha üldse. See on kõigeks hävitavaks võimeline viha.

Teise raamatu lk. 229 on räägitud mädast. Mäda on abituse ehk võimetuse ehk alandatu viha. Abitu, võimetu ja alandatud võib olla ainult hirmunud inimene, kelle hirm ei lase tal tekkinud olukorrast väljapääsu leida. Lootusetuski on oskamatus mõelda.

Alandatuse viha enda sees talumatuseks kasvatav inimene saab endale mädaprotsessi.

Ka alandatuse vastu hakatakse võitlema - kes teeb seda

A. passiivselt, kes
B.aktiivselt.


A. Passiivselt võideldakse alandatusega erinevalt.

I. Kui inimene ei taha leppida alandava olukorraga, vaid tahab kuidagi protestida, välja näidata, et teda enam ei alandataks või tahab välja näidata oma suhtumist alandusse üldse, siis keha tuleb talle appi mädavistrike näol. Mida rohkem tal teda alandavaid olukordi on, seda rohkem on mädapunne.

Kui vistrikud on näos, siis see tähendab, et ta on alandatud sellest, mis tahes-tahtmata välja paistab ehk mida ta varjata ei suuda, aga lõpuks enam ei tahagi varjata, sest tahab probleemile lahendust.

Nägu väljendab suhtumist näilisusesse ehk unelmatesse ehk illusioonidesse. Heasse suhtutakse loomulikult hästi. Halvasse suhtutakse loomulikult halvasti. Näiline hea, mis inimest alandab nii, et enam ei jaksa taluda, tekitabki mädaprotsesse näos. Niimoodi väljenduvad näos kõik eluraskused, mis kontsentreeruvad haigusteks ja mis omakorda vormivad näo kuju ning tema kauniduse või inetuse. Kuna inimeste näod erinevad mitte põhiplaanilt vaid detailidelt, siis tähendab see, et inimesed erinevad üksteisest vaid pisiasjades. Aga need pisiasjad vormivad väljenduva ehk näo individuaalselt kordumatuks. Oskaja oskab inimese näost välja lugeda kogu selle inimese elu.

Mädavistrikke üldse ja eriti näos peetakse noorte inimeste hädaks. Miks?

Loodus on täiskasvanuks saamise murranguliseks vanuseks teinud puberteediea. Kui vanemad või täiskasvanud inimesed üleüldse seda ei märka või igaüks erineval põhjusel ei taha märgata, siis noor saab alandatud. Tema teadmised, tarkused ja oskused jäävad märkamata või saavad naeruvääristatud, sest täiskasvanud peavad end paremateks. Kusjuures vanemad inimesed ei häbene noorele lapsele otse näkku alandavat ütlemast või muul kombel väljendamast. Alandav sõna siira noorusest rumala nooruki näkku on nagu süljelärakas, mis küll süljati, aga mida süljena näidata ei taha, seepärast tõmbub see lärakas kokku mädaks. Täpselt samuti püüab see noor iseennast kokku võtta, et ütlejale mitte samaga vastata.

Edaspidises elus võtab see vananev inimene mõistukõnet, millega otseütlemist välditakse, solvanguna ja täpselt samamoodi reageerides saab endale üha suurenevaid mädakoldeid. Kui ei oleks hirmu, et mind ei armastata, siis ei oleks inimesel sooja ega külma sellest, mis tema kohta öeldakse. Kahjuks muututakse vaoshoidmisest tavaliselt tuimaks ja saadakse mädaprotsessidest hullemad haigused.

Täiskasvanud ei saa aru, et nad hävitavad last nagu noort võrsuvat metsa, püüdes teda maasse tagasi suruda, et ise suurem näida. Ka siis kui noore vaoshoitud protest täiskasvanute võltsile ja alandavale elutarkusele talumatuks muutub, tekivad mädavistrikud. Mõni laps ei saa 25-aastaseltki veel täiskasvanuks, sest ta laseb end vanematel nunnutada, kuna vanemad tahavad nii. Sellisel juhul tuleb oma vanemate armastuse võimu alt eemalduda ja iseendaks saada.

Mis puutub täiskasvanuks saamisse, siis vaadake asotsiaalsetest peredest pärit poisse. Nad võivad küll armilised olla, aga vinne neil ei ole ja nad püüavad varakult oma mehisusega tüdrukute heakskiitvaid pilke. Aga sõnakuulelikud poisid käivad vinnilise näoga ringi ja kasvatavad oma alaväärsuskompleksi.

On üks armiliseks tegev mädaprotsess näos, mille nimeks on Demodex. Tema tekitajaks on näonahas elav ja sinna käike rajav lest, millest vabanemine on tavavahenditega peaaegu võimatu. Ta kaevab näonaha sisse ja alla sügavad käigud ja aegajalt tõuseb pinnale õhku saama. Sellel kohal, kus see alandatu endale hingetõmbe teha lubab ehk endale veidi vabadust annab, moodustub mädavulkaan, mis paraneb inetu armiga. Arm räägib sellest, et ta on olnust sõltuvuses, sest ei suuda ülekohut unustada.

Kui ta õhku ei saaks, siis ta hävineks. Aga kuna tema kaevatud käike hooldus- ja raviprotseduuridega puhastamise ja ravimise nime all avatakse, seega tema peitupugevat ja ennasthävitavat alandust sellest, et illusioonid ei täitu, nähakse, siis jääb tal üle ainult oma talumatut alandust võimalikult põlastusväärseid jälgi jättes välja elada. Ta ütleb sellega: "Ära puutu mind! Kui võtsid minult vabaduse ära, siis ära vähemalt torgi. Ära ärrita alandatust. Ma olen illusioonide täitumatuse lootusetuses t. Vajan hingelist, mitte füüsilist vabadust."

Iga kord kui oma lootusetute ehk täitumatute unistuste teema üles võtate ja enda alandatuse võimetut viha mõttes, sõnas või teos välja elate, siis annate lootusetusele füüsilist vabadust nagu lestale õhku. Kui Teie jutust lootus tõuseks, siis lest lahkuks. Aga Teie jutt ju suurendab lootusetust! Hakake nüüdsest oma lootusetust illusioonide täitumatusest vabastama ja paluge lestalt andeks, et olete ta alandatud sõduri kombel enda sisse võtnud kaevikuid kaevama sundinud. Ta peab igale uudishimulikule, kes oma nina tema tegemistesse topib, alandatu vihaga vastama. Seda, mida Te ise ei ole julgenud, seda tema on sunnitud Teie eest tegema.

Vabastage ka oma ninakust - siis paraneb nina, isekust - siis paraneb lõug, viha kõrvaliste asjade vastu, mis Teie unistuste täitumisel alandavaks segajaks on - siis paranevad põsed.

Kui mädavistrikud on rinnal, siis on talumatu alandatus seotud armastustunnetega. Tema armastust ei võeta vastu või ei hinnata vääriliselt.

Kui mädavistrikud on kaenla all, siis on inimese püüd oma armastustundeid varjata muutunud talumatult alandavaks. Armastustundeid ja nendega kaasaskäivat vajadust hellitleda ja õrnutseda varjatakse häbitundest ehk hirmust traditsiooniliste kommete vastu eksimises süüdi olla. Kaenlaalused vistrikud on eriti piinavad, sest nad ei saa õhku. Nad nagu räägiksid, et kui eriti heale asjale ei anna vabadust, siis oled eriti suure vea teinud.

Kui mädavistrikud on seljal, siis on vaja endast vabastada talumatu alandatus sellest, et ei saa oma tahet realiseerida, ei saa nii, kuidas tahaks, ei saa nii, kuidas nõutakse või nii, kuidas ise nõuan. Vistrikest erituv mäda vabastab küll alandatu viha, aga oma olemasoluga alandab inimest veelgi nagu öeldes: "Ega see pole väljapääs. Vabasta oma alandatus!"

Sageli on mädavistrikud tuharatel. See tähendab, et inimesel on suurte ja ideeliste majandusprobleemidega seotud talumatuks muutunud alandused. Suured majandusprobleemid on mehelikud probleemid. Seega, kui isa ei oska majandada ja laps tunneb end sellest alandatud, siis ta saab tuharatele mädavistrikud.

Kõik, mida inimene välja näidata tahab, see on näha tema välimuses.

Kõik, mida inimene teiste pilkude eest varjata tahab, see koguneb sissepoole niikaua, kuni mõõt on täis ja sisse enam ei mahu. Loodusseadus ütleb selle kaudu, et õppetund peab saama ära õpitud. Kui ei oska targa kombel, siis pead rumala kombel nii, et kõik näevad. Võib-olla õpivad teisedki sinu rumalusest.

II. Kui alandatus suureneb, siis suurenevad ka mädakolded paiseteks. Sageli on paised, eriti meestel, kaenla all. See tähendab, et inimene tahab, aga häbeneb oma protesti omava ja alandava armastuse vastu välja näidata. Mida rohkem tahaks välja näidata, seda rohkem tahab varjata, sest peab väljaelamist armastuse kerjamiseks ja ei taha end sellega alandada. Ta tahaks häbiväärse olukorra lõpetada, aga nii palju julgust ei ole, et kõik välja karjuda või välja kakelda ja nii palju tarkust ei ole, et oskaks oma häbi tegeva alandatu viha mõttega vabastada.

Iga mädavistrik võib paiseks kasvada, kui talle küüneviha sisse ajada. Nii öeldakse vistriku mustade kätega näppimise või väljapigistamise kohta. Tegelikult ei ole küünes asi, vaid vihas, mis vistriku põhjustas ja edasi kasvas.

Sõrmeküüned on kui aken saamahimu käes vaevleva inimese maailma. Sõrmeküüned tähendavad füüsilisest andmisest-saamisest arusaamist. Kui inimest alandab mittesaamine või võimetus anda nii, et antu oleks meele järele, siis alandatu abitus muutub väikeseks tahtmiseks asja kätega selgeks teha ehk, lihtsamalt öeldes, julmuseks. Iseendas vigade otsija pöörab oma pisikese julmuse enda poole ehk kargab endale küüntega näkku. See ongi nn. küüneviha.

Käte pesemine ja desinfitseerimine enne vistriku väljapigistamist on nagu nähtamatute pisiasjade, mis alandatuse põhjustasid, aga mida inimene ei mõistnud, veega minema saatmine. Sest teisiti ei osanud. Kes ei oska elu mõista, sellele peab hügieeni ja steriilsuse põhimõtted harjumuseks kasvatama. Et seda ilma mustusega hirmutamata teha ei osata, see on iseasi. Aga see on kahest võimalikust - hirmuga puhtuse hoidmisest või hirmuga mustuse kätte ärasuremisest - parem variant.

Kes elu mõistab, see on puhas käskimata. Kirurg, kes steriilsuse põhimõtteid tundmata kirurgiks üldse ei saagi, peseb ja desinfitseerib käsi ilma käskimata, sest ta teab, mis on infektsioon. Aga filipiini hiiler, kes elu kirurgist paremini tunneb, puhastab oma käed oma mõttega ja siseneb inimkehasse ilma igasuguse terariistata. Ainult eemaldatud kasvaja tema sõrmede vahel märgib, et midagi on toimunud. See, et ka hiilerid suurt mustust veega maha pesevad, see on juba inimeseks olemise loomulik tegevus.

III. Mida rohkem peab inimene vaoshoitust positiivsuseks või trotsib enda abitust, seda enam varjab ta oma alandatuse tunnet, kuni ühel heal päeval on tal tema häbile vastavas varjatud kohas mädane protsess. Inimese kehas ei ole organit ega kudet, kuhu ei saaks tekkida mädaprotsess. Isegi südamesse saab. Kui on mädaveresus ehk sepsis, siis on ka südames septiline endokardiit, mis võib viia surmale.

Üks sagedasemaid varjatud põletikke on apenditsiit. See on ummikseisu alandus, mis tabab sagedamini lapsi ja noori. Nad ei ole võimelised lahendama oma vanemate vahelisi või enda ja vanemate vahelisi alandavaid sõdasid, alandavaid tööprobleeme, kus kõige tähtsamaks on ja jääb raha.

Kui ummikseisu alandatus talumatuks muutub, siis tekib mädane apenditsiit.

Alandatus sellisest olukorrast teeb kättemaksuhimuliseks ja julmaks ning laps tahaks eemale nii emast kui isast kui ka sellisest elust. Selline tahtmine ära minna, ära kaduda, olemata olla võib abituse kurbusest muutuda hingeliseks julmuseks. Laps tahaks surra ja sellega oma vanematele kätte maksta, et nad siis nuttes oma veast aru saaksid.

Soov kellelegi kättemaksuks ise surra on äärmuslik kriis, mis võib kaasa tuua soovimatud tagajärjed. Näiteks suremise lihtsa operatsiooni tüsistuse kätte.

Sellise kriisi puhul peaks kriisi sattunule andma enne operatsiooni võimaluse füüsiliselt kannatada, et elu uuesti armsaks muutuks. Mismoodi? Näiteks nii, et katarraalne alaäge apenditsiit lastakse mõned tunnid küpseda, et ta ägedaks ja isegi mädaseks läheks.

Miks peab inimest kannatada laskma? Sellepärast, et läbi sellise kannatuse tekib tal soov ellu jääda ja kirurgid ei kaotaks tehniliselt suhteliselt kerge operatsiooniga noori inimesi. Siis ei süüdistataks arste, et nad täis elujõudu inimese looja karja saatsid, ei otsitaks ja ei fabritseeritaks arstide olematuid vigu.

Täis elujõudu inimene ei jää haigeks.

Haigeksjäänu energiakadu on alati suur, aga kui tal on soov ellu jääda, siis võib kirurg teha tohutu vea, mis viib kasvõi korduvatele operatsioonidele, aga see haige jääb ellu. Intensiivravi arstid, kelle töö on surmaga võitlemine, teavad, et võidab elutahe. Tahe aktiivselt elada võidab surma ja ka lootuseta tundunud haigused.

Arstid elutahet anda ei saa, see peab inimesel endal olema. Arstid võivad imet teha ja füüsilise keha elus hoida, aga kui haige tõsine soov enne narkoosi algust oli surra, siis võib juhtuda, et vaim enam kehasse tagasi ei tule. Meditsiiniliselt nimetatakse seda aju surmaks.

IV. Kui inimene oma intellektuaalsusega liialdab, sest kardab alanduda, kui elu halva poolega kaasa läheb, siis ta neelab inetusi, mis teda alandavad ja püüab sel viisil olla halvast parem.

Selline inimene rakendab end tegevusse, et tal ei oleks võimalik iseendaga üksi jääda ja kuulata, kuidas sisemine mina ütleb: "Sa oled oma abituses õelaks läinud, aga ei julge seda välja öelda. Petad ennast, öeldes, et oled intelligentne. Vaata ennast kõrvalt, kuula oma mõtteid ja sa näed, et põlgad kõike, mis sinu meelest on halb. Sa põlgad elu, mis ei anna sulle seda, mida sa enda meelest väärid. Pead ennast targaks ja põlgad neid, kes on sinust üle, aga mitte piisavalt üle, ja neid, kes on sinust all. Eriti neid, kes ei ole sinust nii palju all, et sa nad endasse mittepuutuvasse alandatud klassi arvaks. Sa ei märka, et tahad, et sind ülendataks, aga teisi mõista sa ei püüagi. Sul on kindel ja muutumatu hinnang elule ja see on ohtlik. Sa ju põlgad ennastki oma ebaõnnestunud ettevõtmiste pärast, oma mitte kõige ilusama keha pärast, oma saamatuse pärast oma tahtmist maksma panna, oma perekondliku staatuse pärast."

Selline inimene saab endale intelligentsuse põhitunnushaiguse - vähi. Miks? Sest põlgus on pahasoovlik viha ja pahasoovlik viha tekitab vähki. Vähi koldes on esindatud kõik viha tunnused - valu, punetus, palavik, turse, eritis.

Inimesel, kellel nooruses on esinenud mädaprotsess nahal, aga kes oma alandatust vaos hoidma on hakanud, kaovad vistrikud ära. Alandatuse vaoshoidmine teeb inimese tasapisi järjest suuremaks teiste alandajaks. Alguses ei torka see eriti silma, sest kõik on närvilised. Aga tasapisi võib ta türanniks muutuda ja siis ta hakkab nägema, et kõik teevad talle halba ning seepärast tuleb ise enne rünnata. Teiste vastuväited teda ei veena ja halvaga leplik olla ta ei kavatse. Ta tahab teisi enda meele järgi heaks teha, aga kuna teised ei muutu, siis ta väidab, et teised tahavad talle halba.

Ta hakkab järjest sagedamini teiste halba üles ärritama, tõestamaks, et teised on halvad ja tema on hea. Mida rohkem ta intelligentset vaoshoitust ehk näilist head vihkama hakkab, seda rohkem tekib tal tahtmine halvale halvaga vastata. Teadmine, et teised tahavad nagunii talle halba, nõuab viha väljaelamist, sest viha koorem hinges muutub talumatuks. Ta näeb halba ka heas.

Tema tahtmist kõik halb päevavalgele tuua ja hävitada väljendavad tema näos kasvama hakkavad käsnad, pigmendilaigud jm. vohandid. Ta ei saa aru, et soovides teiste tõelist palet nähtavaks provotseerida, toob ta enda tõelise pale nähtavale, sest teises näeme vaid iseennast. Tahtmine halvale halvaga vastata, sajatamine ja needmine viivad tekkinud vohandite vähktõveks muutumisele.

Varjatud ehk vaoshoitud pahasoovlik viha tekitab varjatud vähi.

Väljaelatav pahasoovlik viha tekitab väljanähtava vähi.

Oma hirmudega alandatuks muutunud inimene tahab sageli absoluutselt kõigile näidata, et ta võitleb õige asja eest, seepärast tekivad tal inetud muutused näkku. Ainult nägu on ju kõigile nähtav.

NÄIDE ELUST.
Peale pikka juttu stressidest, mis selle 70-aastase mehe nii haigeks olid teinud ja millest mees vaevu-vaevu aru sai, küsis ta minult: "Öelge, miks mulle see vähk tekkis?" ja näitas näpuga põsele. Seal oli näpuotsa suurune vähikolle. Olin pikalt selgitanud, aga inimene polnud suuteline seda mõistma, kuigi ma valisin lihtsaima selgitusviisi. Ütlesin, et kui Te ei saanud aru, siis ma ütlen täpselt Teie vähi sõnadega: "Tead mees, sellest ajast alates, kui sa riiki ja valitsust ropult sõimama hakkasid, hakkas sulle sinna põsele tihend kasvama. Aga sellest alates, kui sa oma vihas olid valmis riigil ja valitsusel oma kätega kaela kahekorra keerama hakkama, pidin ma vähiks muutuma."

Mees istus kahe käega pead kinni hoides ja ennast kõigutades ning oigas: "Muidugi. Siis hakkas see tõesti. Ma mäletan ise kah."

Kallid heasoovijad! Jäigastunud mõttemaailmaga inimesi, kes on nii raskelt haiged, ei saa mõttega aidata. Mina võin kõigest hingest tahta ja Teie võite tema heaks kõik teha, aga mõtlema peab ta ikkagi ise. Aga ta ei ole selleks suuteline. Tal ei ole endal üldse iseseisvat mõtlemist, ta on eluaeg käsu ja keelu järgi elanud. See on liiga mahukas, kuid mis veel tähtsam - aeganõudev - töö, aga vähk ei oota pikalt. Sellisel juhul peab aitama kirurg. Muidugi on hea, kui haige natukenegi oma vigu mõistab ja neid tunnistab, siis on operatsioonijärgne paranemine parem.

Kui vana inimene tahab ise omal algatusel meeleparandusega tegelema hakata, siis ei ole vanuselist piiri. Aga tuleb endale selgeks teha, et vana on väga pikka aega stresse kogunud ja vastavalt võtab nende vabastamine ka rohkem aega. Mida enam meeleparandus tuleb meeleparanduse pärast, seda tulemuslikum ta on. Aga kui meeleparandusega hakatakse tegelema ainult tervekssaamise pärast, siis on tulemus aeganõudvam.

B. Aktiivne alandatusega võitleja läheb kaklema ja kakluses saadud haav läheb pärast mädanema. Ta võis kakluses peale jääda, aga alandatu viha, mis teda kaklema ajas, ent mis ei olnud selle vaenlasega seotud ja sellest ta vaid suurenes, voolab mädana välja. Kindlasti olete näinud inimestel suuri inetuid haavu, mis tahtmatult eemale hirmutavad.

Need on ägeda alandatu viha märgid ja selliseid inimesi on tark mitte ärritada, sest nad ei ole oma hirmudes võimelised end kontrollima. Need inimesed vajavad üht - mõistmist.

See inimene, kes teist tahtlikult alandab, mängib ohtliku tulega, sest kui alandatu tahab kätte maksta, siis ta paneb kasvõi oma elu mängu. Teist tahab alandada vaid see, kelle enda hinges on alandatus ja kui nad omavahel võitlema hakkavad, siis hävitavad nad oma teelt kõik, mis ette jääb. Tahan rõhutada, et ma ei räägi siin mitte ainult üksikutest arututest, kellest vihahoos kurjategija saab. Probleem on märksa laiem.

Igapäevatöös näen, et inimesed ei oska üldises individuaalset näha ja seepärast tahan tuua näite, mis on üks paljudest analoogsetest. See näide puudutab ka minu tööd.

NÄIDE ELUST.
Vastuvõtule on tulnud keskeas daam. Ta tundub juba kõnnakust korrektne ja vali. Võimutseja tüüp. Ta kiidab mind ja mu raamatuid neid minu jaoks ebameeldivalt ülistades ja lisab mõne aforismikese. Ilus jutt, aga ohtlik. Paeluv, aga petlik. Nii võib emotsionaalse massi kaasa haarata, et ta siis järgmisel hetkel oma meelevalla alla saada. Selline on parim psühholoogiline nõks teisi endale allutada. See on nagu altkäemaksu andmine ja siis oma varjatud eesmärgi vastuvaidlematuks kohustuseks tegemine.

Ma ei reageeri, ma kuulan. Vaikimine öeldakse olevat nõusolek ja proua käib välja trumbi: "Ma olen kõik pannud kohustuslikus korras Teie raamatut lugema!" Ta ootab minu heakskiitu...

See naine on nagu keisrinna, kes on kindel, et keegi ta käskudele vastu ei julge hakata, sest kõik kardavad karistust. Piibel ta käes on kui giljotiini hoiatus. Ta on ammu lakanud niisugustele asjadele mõtlemast, sest ta on sõnakuulelikkusega ja vastuvaidlematusega harjunud. Ta ei tule selle pealegi, et ta endale suurt karmavõlga korjab. Tema teeb enda meelest head.

Probleem ei ole selles, et ta ei teaks, mis on halb või mis on hea. Probleem on selles, et ta teeb kõik hea kohustuslikuks, sest ta kardab, et muidu jäävad teised sellest heast ilma. Mina nimetan sellist agarust vahel ogaruseks ja vahel heade inimeste pealetungiks. Heade inimeste pealetung on eriti ohtlik jõud.

Tegelikult on asi naljast kaugel. Selline inimene teeb rohkem halba kui head. Ta peletab iseendaga ja enda sundimisega kõik heast eemale. Teiste protest selle hea vastu, mida võimukas inimene heaks peab, võib olla äärmuslik.

Jumal hoidku, kui selline inimene on paljulapseline või veel hullem - õpetaja, kes kasvavat mastipuu metsa enda meelest hoole ja armastusega kõveraks koolutab! Soov kõik puud ühesuguseks kasvatada on hullumeelse soov.

Vastan: "Kulla inimene, kas Te iseennast kunagi kõrvalt ei vaata? Kui oleksite vaadanud, siis oleksite mõistnud, et Te olete ainuüksi oma hea nimel sundimisega kõrgetasemeline kurjategija. Andestamine on inimkonna igipõline tarkus, see ei ole minu õpetus. Mina seletan seda tänapäevaselt lahti. See on vabanemise õpetus, aga Teie teete temast vangla. Te jutlustate teda ümber, ise asjast aru saamata, enda peal proovimata.

Te olete minu raamatutest teinud kohustusliku kirjanduse. Järelikult jäävad need raamatud igavesti kõigi nende inimeste poolt lugemata. See on väike viga. Suur häda on see, et nad on hakanud vihkama ka andestamist.

Täpselt samuti tekkis kunagi ka ateism. Piibli kohustuslikuks tegemine ja piibel käes ning Jumalasõna õigustuseks huulil mindi isegi sõtta ja minnakse praegugi. Selge on see, et vähegi mõtlema hakkav inimene saab aru, et midagi on viltu. Üks kahest peab olema vale. Kuna mõtlema hakanud inimese mõtlemisvõime oli ja on hirmudest piiratud, siis ta tegi järelduse, et piibel on vale. Ateist, kes sõtta läheb, on ausam verejanulisest usklikust. Ta läheb sõtta saamise nimel, usuhull läheb Jumala nimel ja ei saa aru oma patust.

Te olete kasutanud andestamist ja minu raamatutes sisalduvat abistamiseks mõeldud teavet kui relva teiste süüdistamiseks, et ise teistest parem olla. Tänu Teile on minu raamatud kurja teinud. Kui enne olid need Teie käsualused veidigi avalad ja sedavõrd vabamad, siis nüüd on nad igaüks endasse sulgunud ja koguvad negatiivsust sisse.

Te ei ole mõistnud, et need raamatud olid mõeldud Teile, et Te oma vigu teaksite ja parandaksite. Küll teised leiavad igaüks ise omale vajaliku. Ja kui see vajalik on minu raamat, küll nad leiavad ka selle. Teie roll on vaid soovitada ja enda muutmise kaudu öelda - tehke minu tegude järgi."

Muutumine on heategu, muutmine on kuritegu.

"Aga Teie ise ka käsite kõigil oma raamatuid lugeda," on enesekaitse pealetung varnast võtta.

Ei, mina ei käsi kellelgi oma kirjutatut lugeda. Aga need, kes minu vastuvõtule tulla tahavad, vajavad ise eelteadmisi, et minu juttu mõista. Ma ei räägi endale, ma räägin haigele. Kui ta ei saa sellest aru, siis ei saa ta end aidata ja ta käik on tühja jooksnud.
See on haige rahakoti probleem. Mina püüan sel viisil haige majandusmuresid kergendada, sest öelge mulle haigus, mis põdeja rahakotti ei tühjendaks. Kui ei oleks saamahimu, siis ei oleks haigusi. Kui minu eesmärgiks oleks oma rahakoti täitmine, siis haigete sama mure oleks mulle võõras.

Kokkuvõtlikult öeldes: keegi ei lähe kõhulahtisust ravima hambaarsti juurde. Tegevuse mõte ja eesmärk peaksid ikka igaühel eelnevalt selged olema.

Igaüks saab elult niipalju kui ta andnud on ehk õppimise vaev saab tulemusega tasutud.

Nüüd on vaja Teil kõigilt neilt, keda Te oma tahte alla surunud olete, andeks paluda. Ma ei käsi Teid, Teil on vabadus valida, kas teha või mitte teha. Te teate, mis on mittetegemise tagajärg. See on elu seadus. Seda inimene ümber teha ei saa.

See on vabadus ehk tunnetatud paratamatus.

See ei ole õigustus, et Teil olid head eesmärgid. Igal võimul on head eesmärgid, aga eesmärgi teostamisel jääb rahvas hammasrataste vahele ja hakkab protestima. Te olete ühiskonda edasiviiv inimtüüp, aga oma hasardis lähete üle piiri ja nii saab heast halb.

Teiste halba näete, enda oma mitte. Pada sõimab katelt, tegelikult on ühed mustad mõlemad. Te olete praegu minus pettunud. Pole viga, mina saan asjast aru ja ei solvu, aga Teile tuleb see kasuks.

Ma näen, et Te olete inimene, kes ennast alandada ei lase. Aga pange nüüd tähele: Te peate andeks palumist alandamiseks!? Kuidas nii! Tahate säilitada eneseväärikust? Kahjuks ajate Te eneseväärikuse segi intelligentsusega. Eneseväärikus on julge inimese privileeg. Teie olete hirmunud inimene, kes on oma hirmud alla surunud, ei tunnista neid ja seepärast peab end julgeks. Kui Teis ei oleks hirmu alandatuse ees, siis ei peaks Te andeks palumist alandatuseks.

Intelligentsus on oskus talitseda oma emotsioone. Intelligentsus on tarkus.

Väärikus on oskus vabastada oma emotsioone. Väärikus on arukus.

Intelligentne ei ole väärikas, aga väärikas on intelligentne.

Teil on vaja mõistma hakata, et Te olete eksinud. Keegi ei sunni Teid laskuma põlvili nende ette, keda Te ise äsja oma hirmuvalitsemise all hoidsite. Paluge andeks oma südames. Kui Te kogu südamest vabastate ka oma hirmu alandatuse ees, siis võite Te ühel hetkel tunda, et Teid ei alanda enam isegi põlvili laskumine. Julge inimene suudleb maad ja saab ülendatud. Kristus pesi lihtrahval jalgu ja sai seeläbi ülendatud. Me ei ole teisest puust.

Kõik inimesed on ekslikud. Väike inimene teeb väikesi vigu, suur inimene teeb suuri vigu. Mida kõrgem on inimese sotsiaalne positsioon, seda suuremad on ta vead ja seda enam on tal vaja oma õigusi ja kohustusi tasakaalustada. Aga ükski nendest inimestest ei ole parem ega halvem teistest.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.