Ja raske su koorem kanda ...

Räägime vabadusvõitlusest.

On olemas alandatud rahvad ja ka eestlased peavad end alandatud ja allutatud rahvaks. Kui ühel rahval on alandatu tunne, siis võib küll delikaatselt öelda "tunne", aga tegelikult on see viha. See rahvas ei mõista, et ta tõmbab oma alandatusega alandajat ligi ja alandaja tulebki. Tuleb, et õpetada sisimas väärikaks saamist ja väärikaks jäämist.

Rahvas, kelle hinges elab alandatu viha, võib kogu oma raha sõjaväe ülalpidamiseks kulutada, aga seegi ei aita. Ja kui teine kohe ei tulegi, siis see rahvas hävineb iseenda vihas praadides ja tema allutamise peale pole kuuligi vaja kulutada.

Me teame, kuidas praegu käib maailmas nn. vabadusvõitlus, ainult et vabaks ei saa keegi. See vabadusvõitlus on nagu mäda, mis tekib siis, kui suur surve ehk suur hirm väheneb ja mis siis maamuna pinnale välja murrab. Sõda muudkui käib ja mäda muudkui jookseb, sest tegelikult tapab alandatus alandatust ja sellega alandatus ainult kasvab.

Me peame normaalseks, et vabadusvõitluses on kõik vahendid lubatud. Vabadusvõitlus on nagu mäda, mis rajab omale otsetee, hävitades teel kõik, mis ette jääb. Aga kui seal teel on imik, vanaätt või laatsaret, siis me tunneme, et midagi on viltu. Õigesti tunneme, sest hävitades vabaks ei saada.

Eesti rahvas võitles ka end vabaks, tegi seda eestlase intelligentsel kombel ilma verd valamata. Aga alandatu viha jäi ja oodatud vabadust ei tulnud. Kui enne oli tara ümber ja seda võis viha väljaelamiseks lõhkuda, siis nüüd on tara südames ja seda nii lihtsalt ei lõhu. Kui enne pidasime end teise rahva orjaks, siis nüüd oleme rahakoti orjad. Kumb orjus on kergem?

Kui vabastame endast hirmud ja alandatuse viha, siis oleme igasugusest orjusest priid. Vaba on see, kes on oma hinges vaba.

Kui ühe rahva hing on vaba, siis seda rahvast ei alanda ei vaesus ega teine rahvas. Hingelt rikas rahvas saab tasapisi ka majanduslikult rikkaks. Aga kes ratsa rikkaks tahab saada, selle ratsu viskab liig nõudliku ratsaniku seljast maha.

See, kes õppis sotsialismi häid külgi nägema, see näeb ka kapitalismi häid külgi. Kes õppis sotsialismi halbu külgi ja nende õpetlikku tähendust mõistma, see tegi sotsialismi halva poole heaks ja see oskab kapitalismiga samuti teha. Kõigel on alati kaks otsa, aga seda peab oskama näha. Kes seda ära ei õppinud, see ihkab vanu aegu tagasi ja tal peab väga paha olema, et ta ometi mõistaks, et aeg läheb ainult edasi.

Kes füüsilises vangis olles hingeliselt vabaks saama õppis, see ei pea meie hädasid sotsialismi süüks. Aga kes oma lihtsameelsuses arvab, et inimkond oleks saanud edasi ilma sotsialismi õppetunnita, see kasutab sotsialismi nuhtlemist iseenda saamatuse õigustamiseks.

Eesti rahvas on astroloogiliselt kaljukitse rahvas.

Kaljukits on maksimalist. Ta tahab maad ja taevast korraga kätte saada. Ta võiks ka orus nelja jalaga kindlalt maha toetuda ja taevast vaadata. Aga tema peab olema kaljul, sest ta vajab just nimelt seda. Tavalise kangekaelse siku madaluse tasand on tema jaoks möödanik, sest ta õppis selle tasandi tarkuse ära. Nüüd on ta kõrgema tasandi ehk mäetippude tasandi kits. Aga kits on ta vaatamata sellele.

Kaljukits ronib kaljule. See kalju on tema oma. Ja kui ta kedagi seal kaugemal veel kõrgema kalju otsas näeb, siis lööb ta sõrgade alt tuld välja ja ta ei saa mitte minna sama tippu vallutama. Aga kui ta tunnetab, et teda sinna mingil tingimusel ei lasta, et ta peaks selle tipu võitlusega vallutama, siis ta valib parem teise, aga veel kõrgema tipu. Paraku peab enne läbi kuristiku laskuma, sest tiibu kaljukitsel ei ole.

Kadedus teise vastu ajab teda taga. Üleni pinges hüppab ta üle kuristike kaljult kaljule, et eesmärgile jõuda. Ja kui ta siis päral on ja oma kangusest toekaks kasvanud kaela võitja uhkusega taevasse sirutab, et hõisata nii, et tuhandekordne kaja vastu hõikab: "Ma olen kõige parem," siis esimene, mis talle läbi tema eneseülistuse udu silma torkab on see, et keegi on veel kõrgema kalju otsas. Talle on sarved tehtud. Oma riukaid ta ei näe ega tunnista. Ta võib väriseda vihast, aga rabelema ei hakka, sest muidu kukuks kuristikku. Aga selle teise kalju peab ta omale saama... Kõik kordub uuesti.

Samasugune on tüüpiline eestlane, kes võtab endalt õiguse rõõmustada vähesest ja ei märka, et sai suure saavutusega hakkama. Pidev rahulolematus, kui keegi on parem, ajab maad vallutama samal ajal, kui taevas on käega katsuda ehk ta valib raskuse, kui kergus on käega katsumise kaugusel. Ja siis ohkab, et küll elu on raske.

Maksimalismi nimetatakse maakeeles suurusehullustuseks. Eestlane tahab olla kõrgel. Kui mõni teine rahvas on oma väikese kasvuga rahul ja arendab oma vaimuomadusi, et hingelt suur olla, siis eestlane peab olema kindlasti ka kasvult suur. Sest eestlane kardab alandatust ehk igakülgset väike olemist. Mida kardetakse, see tuleb. Meie rahva arv ei taha kuidagi tõusta, seepärast oleme väikerahvas. Et seda väiksust kompenseerida, on loodus meile kinkinud maailma ühe pikima kasvu. Paraku ei takista see meid olemast väiklased. Mäe asemel elame orus ja hingelise suuruse asemel oleme füüsiliselt suured. See-eest arenemispotentsiaal on tohutu.

Eestlane tahab olla kindel ja kandev. Kivine Eestimaa annab meile ka selle võimaluse. Eestlasele on rasketel aegadel alati võinud loota, sest ta teab, et kui teed tööd, siis tuleb ka armastus.

Põline eestlane usub maad, ei usu taevast. Praegune eestlane ei usu, et tema ise on oma õnne sepp. Ta ajab oma ebaedu ikka viletsa põllu, halva ilma, lahja hobuse, rumala abikaasa ja pahatahtliku naabri kaela. Ta ei usu, et tema ise on see keskne kuju, kes maa ja taeva iseendas ühendada saab. Ta peab enda omaks seda, millel ta harkisjalu peal seisab, sest ta ei oska olla olemises. Ta oskab olla saamises nagu sikk purdel.

Kaljukitsel on niipalju oidu, et kaljudelt mitte kuristikku kukkuda. Eestlasel seda veel vajalikul hulgal ei ole, seepärast oleme tulnud lausmaale, et kraavide purretel ja siis pori sees tublisti harjutada. Vähemasti hing jääb sisse.
Kaljukits ei aja intelligentsust taga, sest ta on väärikas loom ja laseb väärikusel end Jumalast juhtida. Eestlane oma intelligentsuse jahis saab lausmaalgi pidevalt muhke ja lohke, sest trügib teistest paremaks ning trügib maailma suurematega vägikaigast vedama, et tõestada oma paremust.

Kaljukitsi ei ole palju, eestlasi samuti mitte. Et säiluda, ronib kaljukits taevasse, et madalus teda ära ei neelaks, sest ta on tark. Eestlane seevastu kähmleb tuuleveskina nähtamatute vaenlastega. Et endale julgem näida, suleb ta oma hirmud vaoshoituse vanglasse ja kui vaenlast parasjagu ei ole, siis loob endale oma hinges vaenlase. Ja et selle mudamaadluse tõeline pale ilmsiks ei tuleks, ei luba oma abitust kurbuse silmaveega nähtavale pesta. Peidab sellegi vaoshoituse vanglasse ja ei saa aru, et ise enda vangipõlve pikendab.

Aga taevas ootab. Mäed, kui trepiastmed ootavad, sest nad teavad eestlase tahtmist saada väärikaks. Aga eestlane kasutab mägesid alpinismiks ja ei saa aru, mis mäed talle igatsuse maaks on.

Eestlane ise tunneb ka, et midagi on viltu ja saab iseenda peale vihaseks. Juba oleks nagu arusaamise ääre peale jõudnud, aga siis tuleb laupäeva õhtu ja eestlane läheb ihu oma suutmatuse pärast nuhtlema. Vemmeldab saunas endast viimase sõjakuse välja, paiskab leiliga oma kurbuse kerisekividele, rullib oma suretatud rakkude kihi seljast maha ja häbeneb, et need on mustuse rullid, mõistmata, et need on hingelise mustuse ehk vaoshoituse käes hävinenud aususe riismed ja ütleb, et kui sauna ei oleks, siis oleks põrgu lahti. Oleks muidugi. Saun õpetab oma keha vaadeldes iseenda ees ausaks saama.

Tõtt räägib see eestlane. Kui ta oma pisikesi võitlemisi iseendaga iseendas ära ei võitleks, siis oleks ta nagu tige mesilane, kes oma arulageduses lõvile kallale tormab ja lõvilaka tihnikus rapsimisega end nii sisse mässib, et ise end ära kägistab. Et siis enne kustumist karjatada: "Mind on alandatud!" nii, et lõvi, kuuldes, et kellelegi tema kuningriigis liiga tehakse, end vihaselt püsti ajab ja möiratab: "Kes vajab abi? Ütle, ma tulen!"

Aga ütlejat ei ole. Kui lõvi pärast oma lakka kauniks harib, siis ta kisub karvapusa ja uriseb: "Nagu takjas teine." Töökat mesilast ta ei näinudki.

Alandatu koorem on raske kanda... Kui alandatu ükskõik missugust teed minnes jätaks tee vandumise ja vabastaks oma alandatu viha, siis ta kõnniks sama koormaga kiirelt ja kergelt edasi. Hingelt vaba mees on kõndinud ja kõnnib sõltumata ajastust või riigikorrast ikka vabal maal.

Räägime vaevapuudest.

On olemas veel üks vabadusvõitluse alaliik, see on abielulahutus. Mõlema võitluse olemus on üks - vabaks vihatud orjastajast. Ajalooliselt tuntakse erinevaid lahinguid mõne omapärase iseärasuse, näiteks naljaka totruse või erilise verelaskmise poolest. Samuti võib liigitada ka abielude lahutusi.

Ühel pool saetakse mööblitükid erilise õiglase varajaotamise sildi all pooleks, peaasi, et teisele midagi ei jääks. Teisal joostakse nii kiiresti kahte lehte laiali, et varandus teistele laiali tassimiseks jääb. Nii jube on teineteisega veel veidi maad jagada.

Vaatamata välistele erinevustele, on kõikidel lahingutel üks olemus - see on hävitamine. Kõige rohkem hävineb lahinguväljal noor puu, millest mõlemalt vaenutsevalt poolelt lahingusse sööstvad tankid üle sõidavad. Selline puu on kui laps, keda oma vabaduse nimel võitlevad vanemad väärtuseks ei pea. Või peavad nii suureks väärtuseks, et muu varanduse sekka arvavad ja sõjasaagina kaasa haaravad vaenlasele enam kunagi näitamata.

Ja kui lahing on lõppenud ja võitja omal maa-alal kaotusi kokku loeb, et kahjutasu nõuda, siis puukese valu ei tule arvesse. Tema süü, et jalgu jäi ja pärast saadud haavadest kõveraks kasvab. Ja selles on tõetera, sest see puu hakkas seal väljal tõesti ise kasvama, kuigi teadis, et see väli lahinguväljaks saab.

On ka neid, kes rahumeelsuse sildi all territooriumi pooleks jagavad nii, et puu kahevahele jääb ja pidevast nii nähtavast kui ka nähtamatust mõjuvõimust nii jändrikuks kasvab, et mitte kellelegi enam ei meeldi. See on vaevapuu.
Niisuguseid vaevapuid on juba kogu maailm täis. Vanemate kooselugi on sageli nagu üks lõputu võitlus. Koos elatakse ainult selleks, et elama peab ja lõpulahingut kardetakse maha pidada. Kes teab, mis pärast seda tuleb.
Abitus kasvab, alandatus kasvab, julmus kasvab. Ja need samad inimesed küsivad pühas lihtsameelsuse: "Kuidas seda julmust nii palju on ? Miks midagi ette ei võeta?" Ja ootavad, et keegi nende elu korda teeb.

Räägime asjaarmastusest.

On olemas alandatud sugu. Niikaua, kuni naissugu end oma nõrgema füüsilise keha pärast alandatuks peab, niikaua alandab ta ennast ikka sellesama keha abil ise ja siis maksab alandajale alatult kätte. Ikka selja tagant ja allapoole vööd ja kõige osavama relvaga - õelusega.

Naine tahab valitseda, aga ei tea, et naine ei ole valitsema loodud, naine on valitsejat juhtima loodud. Kui naisele anda valitsemisohjad kätte, siis samal momendil on temast saanud võimutseja ja samal momendil on alanud selle naise häving.

Ennast hukutav inimene on nagu uppuja, keda haarab hirmukramp ja selle asemel, et kasvõi viimasel hetkel ujuma õppida, ta hoopis tirib teise kaasa. Kui mehed õpiksid end hirmudest vabastama, siis ei saaks naissugu oma vale tahtmist neile peale suruda ja maailm hakkaks jälle tasapisi tasakaalustuma.

Kui Teil on meestega kurvad kogemused, siis püüdke mõista miks. Missugune oli Teie suhtumine meessoosse enne seda sündmust? Missugune on Teie ema suhtumine meessoosse? Kui Te teate, et ainult ilma armastuseta inimene läheb kurjaks, siis tehke nii, et Teie ei keela või ei jaga oma armastust jao pärast, vastavalt meeste teenetele. Tuletan meelde, et armastamine ei ole voodisse heitmine.

Hinges on armastus, voodis on seks.

Kui hing karjub armastuse järgi, siis minnakse seda voodist otsima, sest hirmudes inimesed ei oska teisiti. Kas seksist ka armastust saab, see on iseasi. Ja kui ei saa, siis muutuvad nii mehed kui ka naised kurjaks.
Üha enam minnakse siis seksima toore kirejõuga, mida emotsioonide otsijad peavad kõrgetasemeliseks armastuseks, aga mis tegelikult on sugupoolte vaheline varjatud viha. See on kui kahevõitlus, mille puhul mõõkade asemel seksuaalorganeid teineteise vastu pekstakse.

Üks seksuaalpartner küllastub sellisest genitaallahingut meenutavast seksist ruttu, ega järgmisedki pikalt talu - otsitakse ju armastust. Pettumused suurenevad, vajadused kasvavad ja kui enam seksi vabatahtlikult ei saa, siis minnakse vägisi võtma. Sellest sünnivad seksuaalkuriteod, mille õudustäratavat elajalikkust ainult inimese aju välja mõelda võib.
Kui vanasti oli kahevõitlus aumeeste mäng, siis kaasaeg mõõdab samasuguse pika puuga igaühele, kes vaenlasega ühepikkusi pükse kannab. Ja pükste sees pidevalt kaasaskantav relv rebib seelikusaba üles igal seelikukandjal, olgu see imik või koolnud vanamemm. Nii kaugele on inimkond oma julmuses jõudnud. Ja ärge öelge, et see ei puutu Teisse. See puutub väga meisse kõigisse ja igaühesse eraldi.

Seksuaalvägivald elab igas inimeses niikaua, kuni inimene ei vabane hirmust, et mind ei armastata. Vägistaja ja politseinik, kes vägistajat püüab, on ühe terviku kaks otsa. Vägistaja armastuse puuduse kriis on ta kurjaks ja vägivaldseks võtjaks teinud, politseinik suudab oma samasuguseid tahtmisi vaos hoida. Aga oma unistustes teeb sama, sest see on nii meeliköitev.
Sellele on üles ehitatud kogu maailma seksitööstus, olgu ta nii primitiivne või kõrgetasemeline kui tahes. Hirm, et mind kurjategijana ei armastata, hoiatab politseinikku vägistajaks saamast.

Kas on meest, kes oma unistustes ei tahaks ilusa noore naise keha võtta? Teisiti öeldes, kas on meest, kes ei tahaks ilusat puhast armastust saada? Ehk veel teisiti öeldes, kas on meest, kes ei tahaks elada? Kas ta tahab seda õrnalt hellitades või robustselt allutades teha, see määrab tema enda elusaatuse.

Aga kas on naist, kes ei tahaks meelepärast mehelikku meest armastama provotseerida? Ehk kas on naist, kes ei tahaks, et tema armastust vajatakse? Ehk kas on naist, kes oma südame sügavuses ei tahaks normaalne naine olla? Kas ta tahab seda hellalt armastades või intrigeerivalt peibutades teha, see määrab tema enda elusaatuse.

Kui Te olete selline täiuslik naine, kelles ei ole hirmu, et mind ei armastata, siis Teil ei ole ka hirmu, et minu armastust ei vajata. Siis on Teie mees Teie jaoks parim mees maailmas. Ta on kindlasti jäägitult truu, täielikult terve ja tema seksuaalfunktsioon säilub surmani. Aga sureb ta peale Teid. Ja Teil ei ole ohtu, et Teid kunagi keegi vägistada tahaks. Loomulikult olete Te ise terve.

Selliseid täiuslikke naisi on, aga neid on vähe. Selliseks võib iga naine saada. Seepärast peab iga naine iseenda seksuaalse ohutuse eest ise hoolt kandma, mitte lootma meeste seadustega ohjas hoidmisele. Arukas mees käitub väärikalt ka ainult inimesele kohaste loodusseaduste järgi. Arutul lendavad riigiseadused kohe peast välja kui ta saaki näeb.
Kurtisaanlus on kujundanud arusaama, et naise tarkus on oskus mees voodisse meelitada. Naiste salakaval magus vale tõmbab haneks targimagi mehe. Mehed kardavad naisi. Meeste armastuse puudus on nii suureks kasvanud, et vähe on neid, kes intrigeeriva provokatsiooniga kaasa ei lähe. Läbi voodi muutuvad maailma vägevaimad mehed kaunite naiste keha ripatsiks ja olgugi, et see on kõigile teada, kordub see lõputa kurbmäng üha uuesti.

Kes mõistab, et hirmunud naine on salakaval ja hirmunud mees on kuri, see vabastab endast oma hirmu, et mind ei armastata ja ei tõmba endale kallale ei salakavalust ega kurjust.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.