Vastamisi iseenda alasti tõega

Haiguste lahtimõtestamine käib paljudele üle jõu. Kes alustab rahulikult hirmu, et mind ei armastata vabastamisest, sellele tuleb loogiline arusaamine justkui iseenesest. Tuleb tunne, et seda ma tean ja kõik. Teiste vastuväited minu tunnet ei kõiguta. Ja kui see inimene selle tunde abil ehk seda tunnet enda haigusega seostades ja seda tunnet vastavalt endast vabastades tööd teeb, siis haigus paraneb. Seda hirmu oma mõistmatuse ja sellega seoses oma haiguse tekkega seostades ja vastavalt uuesti ja uuesti eri nurga alt vaadates ja vabastades, kerkivad alateadvusest pinnale üha uued tehtud vead.

Alguses võib selline kindla teadmise tunne olla üllatav, aga tasapisi tulemusi nähes kinnistub usk oma tunnetesse ja oma tegemistesse. Stressi vabanemist märgib hingeline rahunemine ja teadmine, et õigesti tegin, isegi kui mõistus vastupidist ütleb. Määravaks on alati hing.

Kellele jääb kahtlus tehtust, see vabanes nii vähe, et ei ole veel tehtut võimeline tunnetama. Eneseusu puudus ei lase tunnetada.

Enamik inimesi hakkab meeleparandusega tegelema suure häda sunnil ja seepärast on hea kui Te oskate ka mõistusega oma haiguste põhjuseid loogiliselt järjestada. Selleks toon mõned näited haigustest ja nende tähendusest. Pange tähele tähenduse üksikasjalisemaks muutumist vastavalt haiguse eripära koondumisele pisikesele alale.

Meenutuseks: paremal kehapoolel voolab naisenergia, vasakul kehapoolel meesenergia. Luu on sümboolselt mees, pehme kude - naine.

Võtame näiteks ühe oma esinemissageduse pärast üldtuntud haiguse - põletiku. Kirjelduses kasutan märke M - kui mees on haige ja N - kui naine on haige.

Põletik tekib alandatu viha kuhjumisest.

Alakehas asuv põletik on vastumeelsusega seotud alandus, mis enamikus on seotud elu materiaalse poolega, sealhulgas majanduslikkusega.
Alakehas asuv luupõletik on mehe vastu suunatud alandav protestiviha.

Vasaku jala luupõletik:
N - naine on võtnud oma isa, venna, mehe või poja vastava viha oma südameasjaks.
M - alandatud mehe meessoo vastu suunatud protestiviha, mis tahaks alandada meest.

Vasaku labajala luupõletik:
N - naise viha mehe peale, et see ennast igapäevaste tegemistega alandab.
M - mehe alandatus igapäevaste vastumeelsete majandusprobleemide vastu, mis on teise mehe poolt peale sunnitud.

Vasaku labajala III varba luupõletik:
N - viha sellest, et mees ennast pisiasjadeni alandada laseb.
M - trotslik viha iseenda alandatusest, et peab iseennast igapäevaseid alandavaid majandusprobleeme korraldama sundima.

Vaatame vasaku jala lihasteprobleeme. Lihas on pehme kude st. naine.

Kogu vasaku jala lihaste põletik:
N - naise alandatus sellest, et ta peab vastu oma tahtmist mehele alluma ja mehe eest tegema.
M - meest alandab teadmine, et naised peavad mehi, näiteks ülemusi, orjama.

Vasaku sääre lihaste põletik:
N - naise alandatu viha sellest, et naine peab mehe asemel jooksma ja kõik ära tegema. Aga naine mehe poole peal tähendab, et naine ise on tulnud kõike mehe eest ära tegema, sest ta ei usalda meest.
M - mees on naise jooksmistest alandatud ja naise peale vihane.

Vasaku reie lihaste põletik:
N - naise alandatu viha sellest, et naine peab mehe majandusprobleemid enda kanda võtma. Naine mehe poolel tähendab, et naine ei usalda meest ja tuleb mehe töid enda kanda võtma.
M - mees on naise peale vihane, et naine kandvad ehk mehelikud majandusasjad enda hooleks võtab ja meest ei usalda.

Vaatame võrdluseks parema jala probleeme.

Parema jala luupõletik:
N - alandatud naise trotslik viha mehe vastu, sest mees tundub talle olevat võimetu majandusprobleeme lahendama.
M - mees on iseenda peale naiselike majandusasjade ajamise pärast vihane.

Parema labajala luupõletik:
N - naise vastumeelsus olla alandatud ja tahtmine alandada meest igapäevaste majandusprobleemide pärast.
M - mehe viha iseenda peale igapäevaprobleemide lahendamise pärast.

Parema labajala III varba luupõletik:
N - trotslik viha iseenda alandatusest, alandatud naise viha mehe vastu, et mees naisele igapäevatöödes toeks ei ole.
M - trotslik viha iseenda peale, et mees laseb naisel ennast pisiasjadega tegelema sundida.

Parema jala lihaste põletik:
N - naise trotslik alandatus sellest, et ta naisena ei saa meheliku majandamisega hakkama.
M - mehe viha naise peale, kes rohkem kui vaja jookseb ja teeb.

Parema jala sääre lihaste põletik:
N - naise trotslik alandatus sellest, et ta elu ei liigu tema enda oskamatuse pärast nii kiirelt edasi kui tahaks.
M - Viha naise mõttetute jooksmiste pärast, millega ta alandab meest.

Parema jala reie lihaste põletik:
N - naise trotslik alandatus sellest, et ta ei ole ise mehelikult majanduslik. See on vihane tahtmine kõik enda kanda võtta ja teisi mitte paluda.
M - mehe viha naise peale, et see hävitab oma tahtmistega mehelikku kandvust.

Toonitan, et naine tähendab ema, inimest ennast kui ta on naine ja naissugu üleüldse. Mees tähendab isa, inimest ennast kui ta on mees ja meessugu. Ema järgi hinnatakse naissugu, isa järgi meessugu.

Samuti võib peensusteni lahti rääkida vastumeelsusega seotud vaevused kogu alakehas. Aga sageli haigestutakse öösel, kui stresse juurde ei saada. Mõni, kellel on eriliselt raske unenägudeta uni, on hommikul puruhaige. Miks?

Sest unes hajub hirm väiksemaks ja hirmu poolt päeva ajal allasurutud viha hakkab nagu paokile vajunud luugist välja valguv solk järjest kiiremini voolama. Andke mulle selline väljendus andeks, aga ta on ilmekas. Hirmuga allasurutud stressid võivad nii kaua näilise tervise tagada, kuni on viimane tilk karikasse. Päevale tagasivaatav ebameeldiv justkui tähtsusetu une-eelne mõte oligi see viimane tilk ja siis tuli uni. Haigus ka.

Seega:
* Vastumeelsus on vihaahela esimene lüli. Vastumeelsus on see õpetaja, kes ütleb: "Kallis inimene, lase mind lahti, siis sa teed hea meelega kõike, mida sa tegid enne vastumeelselt. Siis sa taipad takistuselt, mis su eluteel on, küsida: "Mida sa mulle õpetad?"" Ja sa taipad, mida ta õpetab, isegi kui ta sulle sõnadega seda öelda ei saa.

* Vastumeelsus hävitab liikumise nii füüsilises kui ka vaimses mõttes. Iga liikumine on elu üldse. Liikumine on areng oma kõikide arengut võimaldavate külgedega. See on väikese lapse iseenda tundmaõppimine, lasteaialapse mängimine, koolilapse õppimine, see on ka kõndimine ja majanduse arendamine. Ka laste sigitamine on inimkonna liikumine tulevikku.

Alakeha jääb haigeks igasuguse vastumeelsuse pärast. Näiteks on inimesel vastuhakk jooksmise vastu, sest teda on lapsest saadik sunnitud spordirajal teistega võidu jooksma või on tema vanemad töödega võidu jooksjad ja sunnivad last ka ning millele vaatamata ei üks ega teine ei ole seda kätte saanud, mille järele nad jooksid. Või on inimesel vastumeelsus õppimise vastu, sest seda on ta pidanud sunniviisiliselt tegema. Alakeha jääb haigeks ka vastumeelsusest vastassugupoole vastu, vastumeelsusest suguelu vastu, jne.

Kelle hinges on vastumeelsus sigitada endale laps mitte just kõige parema vastassoo esindajaga, see võib lastetuks jääda, sest sündimata laps teab, et pool temast on vanemale vastumeelne. Kui inimesel on vastumeelsus ka oma vigade vastu, siis on lapsel veel raskem tulla.

Vastumeelsus on nagu sein meie saatuse teel. Nii suur ja nii paks kui me ta ise kasvatanud oleme. Nii kuidas me selle seinaga suhtleme, nii ta ka käitub ehk nii käitume meie ise iga takistuse ees. Teda võib lõhkuma hakata, teda võib kõrvale peletada, teda võib allutada ja temast võib mööda minna. Teda võib eitada ja siis joostakse talle otsa, nagu igale takistusele, mida ei nähtud, ja kukutakse kõhuli.

Missugune Teie olete? Mismoodi Te takistustesse suhtunud olete?

Takistust võib halvaks nimetada. Aga teda võib ka heaks nimetada. Siis on see valetamine, sest takistus on alati negatiivsus kui ta on takistus. Ta ootab, et Te ta vabastaksite, siis saate ise temast vabaks. Ta on õpetaja, kellel ei ole õigust enne ära minna, kui õpilane on tema tarkuse omandanud. Kui Te teda vabastama hakkate, siis hakkab ka haigus kaduma. Tasakesi kahekesi koos nad lahkuvadki.

Loodan, et mäletate stressiga suhtlemist. Mida tähendab suhtlemine? See on II raamatus kirjas.

Kujutage ette, et Teie ees seisab Teie vastumeelsus. ja Te hakkate temaga rääkima:

I. Kallis vastumeelsus! Ma annan sulle andeks, et sa oled minusse tulnud. Ma tean nüüd, et sa oled õpetama tulnud. Ma tänan sind.

II. Aga anna mulle andeks, et selle asemel, et kohe ära õppida ja sind vabaks lasta, panin ma su endasse vangi ja olen su kasvatanud nii suureks, et sa pead mulle haiget tegema, et mulle märku anda, et ma su vabaks laseksin. Anna andeks, et ma ise ei taibanud. Ma lasen su nüüd vabaks. Ma olen juba väga paljude ebameeldivate elusündmuste põhjuse enda vales mõtlemises leidnud ja otsin edasi. Ma tean, sa näed seda ja vastavalt ka vabaned.

III. Kallis keha! Anna mulle andeks, et ma sind enne abistada ei ole osanud ja et see praegugi veel üle kivide ja kändude läheb. Aga ma vähemalt tahan sind nüüd kõigest südamest oma vastumeelsusest vabastada.

Kogu alakeha haaravaid haigusi on kahesuguseid:

1) alakeha lõtvumisega ja
2) alakeha ülepingega seotud haigused.

Mõlemad patoloogiad näitavad, et inimene on oma alakeha lihased mõttetute jooksmistega elu materiaalsete väärtuste järele ära kurnanud. Kui jooksmised pole andnud oodatud tulemusi ja inimene annab oma pettumustes elule alla, siis tekib lõtvumine. Aga kui inimene on kangekaelne eluvõitleja, kes mingil tingimusel alla ei anna, siis temal tekib kramplik lihaspinge, mis võib alakeha täielikult jäigastada.

NÄIDE ELUST.
Ühel päeval käisid mu juures kaks 60-aastast kahe karguga liikuvat patsienti, kes olid teineteisega võrreldes nii kardinaalselt erinevad, et neid oleks lausa teineteisele pidanud näitama ehk oleksid ilma minu seletamiseta teineteisele arstiks olnud. Igapäevaelus väldivad sellised inimesed üksteist, sest nende arusaamad on risti vastupidised, kuigi neid ühendavaks momendiks on mure ehk hirm materiaalse ja majandusliku elu pärast.

A. Naine lõtvunud alakehaga, kelle haigus süveneb nii kiirelt, et ta kardab juba karkudega käia. Jalad muutuvad üha tundetumaks. Nad ei valuta, sest ta on väga leebe ja leplik inimene, kelle elu eesmärk on tööd teha. Ta kärmed jalad ja kiired käed on jõudnud nii enda kui ka teiste tööd ära teha ja teeks veelgi, aga jalad ei kanna. Kätega ka ei ole asjad päris korras. See on inimene, kes leiab igal pool tööd ja keda töö leiab igalt poolt üles.

Ta ei ole kunagi enda peale mõelnud, ta on mõelnud ainult teiste heaolu peale. Tal on hea kui teistel on hea. Aga kuna teistel ei ole hea, siis see ongi ta haigeks teinud. Ega ta ise ei kurda, mina räägin seda temale. Aga tema ohkab aina, et kui tervemaks saaks, siis saaks veel lastele... Küsin, kas ta lastele ka midagi teha jätab. Ta silmad niiskuvad, sest ta lapsed on natuke saamatud ja ei pea paljusid tähtsaid asju tähtsaks. Ta ei kurda oma laste üle.

Räägin, et ta on inimene, kes on elus teinud kõike, sest nii peab. Järjest rohkem on vastumeelsus iseenda sundimise vastu pead tõstnud, aga tema teeb ikka, sest nii peab. Kui ütlen: "Te olete ju ainult selleks teinud, et Teid armastataks selle eest, mida Te teinud olete," tõstab ta ootamatult oma pea ja naeratab. Ta on selle poolest ebatavaline naine, et kurbust temas nagu polekski. Tal pole aega nutta.

Ta keha on tulnud talle appi, öeldes, et nii nagu ta oma emotsioone saamise nimel suretab, nii suretab ta ka oma keha. Kõigepealt sureb jalgade, kui kõige suurema ülekoormuse saanud liikumisorganite töövõime, et inimene ei jookseks enam tühja tuult, vaid hakkaks kõigepealt mõtlema. Enda peale mõtlema. Jalad aitavad, et ta ei rikuks laste elu lõplikult ära.

Sellise haiguse puhul on vaja vabastada endast nii palju hirmu, et mind ei armastata kui ma head ei tee, et kaoks tahtmine ainult selle nimel paraneda, et uuesti saaks tööle joosta. Enda töö nimel ohverdamine on hirmunud inimese rumalus. Hirmunud inimesed jooksevad 9/10 oma ajast, jõust ja rahast tuulde ja siis tunnevad, et nagunii rikkaks ei saa. Niimoodi joostes ei saa tõesti. On vaja vabastada kurbus, sest allasurutud pisarad on julmus oma keha vastu.

B. Mees jäigastunud alakehaga. Puusaliigesed on opereeritud, aga jalgade liikuvus aina väheneb. Iga liigutus teeb meeletut valu. Ei saa istuda, ei saa tõusta. Keha on kange. Lihased on jäigad. Neid lihaseid on ta elu jooksul treeninud palju ja nüüd selline haigus. Mehes on kangekaelne trots, aga ta nägu naeratab.

Ka tema ei nuta. Aga temas on kangekaelne võimutsemine oma emotsioonide üle. Ta on võitleja tüüp alati olnud ja ega haiguski teda teiseks ei muuda. Olgu kui tahes valus, nutma tema ei hakka. Aga tema haigus just nimelt püüab temasse natukenegi paindlikkust ja leplikkust meelitada. Ta ei taha mõista, miks peab järele andma, kui temal on õigus. Ta on nooruses oma sportliku sõjakuse üle uhkust tundnud ja ei ole seda kunagi kellelegi liigategemiseks kasutanud.

Liigesed väljendavad elulist liikuvust ehk järeleandlikkust ehk leplikkust ehk paindlikkust. Kui inimesel on jäigastunud järeleandmatud arusaamad, et temal on õigus ja kõik, siis jäigastuvad ka tema liigesed ja ükski vägi ei suuda neid liikuma panna. Näete, arstid vahetavad puusaliigesed kunstliigeste vastu välja, aga kuna inimene oma jäiku arusaamu ei muuda, siis peavad kangestunud lihased tema vigu peegeldama. Puusaliigesed õpetasid talle, et sa oled oma mehelikes suurtes ettevõtmistes liiga armutu, muuda ennast. Aga tema vahetas hoopis elusad õpetajad kunstnukkude vastu välja.

Sellel mehel on raske mõista, et tema sees on tohutu allasurutud agressiivsuse potentsiaal. Majanduslik olukord riigis võimendab tema protesti edasiliikumise vastu. Ta on kategooriline: enne tehtagu olemasolev korda, siis hakaku uut välja mõtlema. Kurbus, et ta ise kõike mida tahab, tehtud ei saa, mis vaoshoidmise läbi julmuseks on muutunud, on talle operatsioonid ligi tõmmanud. Ta on kurbusest raske, aga Tema hirm, et mind ei armastata on kanguseks alla surutud ning on juba jäikuseks muutuv, aga ta ei taha seda kurbusejuttu mitte kuuldagi. Ta peab mehelikkuseks ikka veel stresside eitamist, sest tema on sellise meheideaali omale loonud.

Kui temal poleks sellist haigust, küll ta teeks teistele palju haiget.

Olen sageli öelnud, et luu võib olla tugevaimast tugevam, aga kui lihas pingestub ja kangestuma hakkab, siis tõmbab ta selle luu kõveraks ja liigesed loperguseks. Teisiti öeldes - mees võib hingeliselt nii tugev olla kui tahes, naine on hingeliselt temast tugevam. Inimese suhtumine isasse ehk mehesse määrab tema luude seisundi. Suhtumine emasse ehk naisesse määrab tema lihaste seisundi.

Paljud inimesed ei saa aru, et materiaalne elu on kõik, mis nähtavas maailmas olemas on. Majandusprobleemid kuuluvad sinna hulka. Eelmistele näidetele toon lisaks ka jalgadega seotud ehk materiaalse eluga seotud probleemi, mis tahes tahtmata ka majandust puudutab. Näiteks kõnnite mööda tänavat ja olete oma välimuse pärast kurb. Peate minema (sunnite), see on Teie töö (igapäevased ehk labajala probleemid), aga ei taha (vastumeelsus) jälle ilusate inimeste seas häbi (süütunne) tunda (hirm, et mind ei armastata). Jalad on kingade sees higised (kurbus) ja hõõruvad (igapäevased probleemid korduvad pidevalt ja ei anna rahu). Nagunii (liialdamine ehk viha) tuleb jälle vill (sissenutetud kurbus). Paremaid kingi ei raatsi ka osta (majandusprobleemid), mis mõtet neid iga päev (igapäevased majandusprobleemid) kulutada.

Need ei ole kaugeltki kõik stressid, mis selles lühikeses mõttejupis sisalduvad. Tahtsin rõhutada ainult majandus-, igapäeva- ja vastumeelsuse probleeme. Üks on kindel - positiivset selles mõttekatkendis ei olnud.

Toon veel lühikese näite perekonnast, kus mõlemad pojad, 8-ne ja 10-ne, käisid kikivarvul. Diagnoosiks oli lihasatroofia ehk lihaste kõhetumine. Achilleuse kõõlus ja säärelihased olid mõlemal maksimaalselt kokku kiskunud nii, et tiheduselt meenutasid luud. Säärelihaste ülepinge väljendab tahtliku kiirustamise pinget. Lihase haigus väljendab suhtumist emasse, antud juhul ema kiirustamisse. Kõhetumine tähendab kurbuse olematuks muutmist ehk allasurumist. Kand tähendab isa. Kand oli mõlemal poisil rohkem üleval kui baleriinidel tantsimise ajal. Jalad toetusid päkale ehk emale. Mõttetasandil lahtimõtestatult tähendas laste haigus, et selle pere mehed pidid ema kiirustamiste hirmude pärast ja ema pisarate ärahoidmise profülaktika eesmärgil kogu aeg kikivarvul käima ja meestele selles peres jäi majanduslik teisejärguline roll. Kikivarvul käimine tähendab erilist sõnakuulelikku käimist. Veel lihtsamalt öeldes: mehed ei tohi oma soorolli loovutada naisele. Kui nad seda teevad, siis kannatab kogu pere.

Keha näitab vastumeelsust välja mitte ainult haigusena, vaid ka harjumuste ja käitumisena. Ka spordina.

Jalgpalliga elatakse välja vastumeelsuse viha. Käsipalliga - füüsilise suhtlemise viha.

Näiteks me kõik teame meesoo huvi jalgpalli vastu ja kui poisikesed ükskõik kus mängu lahti löövad, siis on see nii normaalne. Kui kivikene või kasvõi mullamätas poisi teele ette jääb, siis ta peab tuule alla saama.

Täiskasvanud mehed teevad sama, kui just vaatajaid ei ole või on nad nii mõtetes, et teisi ei märka. Näiteks lähete peoriided seljas ning läikima löödud kingad jalas ja järsku virutab Teie mees varba ette jäänud kivile niisuguse tou, et Teil on vaja endalt küsida: "Kes me oleme ja kuhu me läheme? Oleme soliidsed inimesed või kasvatamatud poisikesed?"

Milles on asi? Asi on selles, et nii elavad meesinimesed oma vastumeelsust välja. Igasugune jalgadega vehkimine ja togimine on juba väikeste laste, ka tütarlaste, jonni, trotsi, protesti väljaelamine. Ärge pahandage selle peale. See on stresside väljaelamine sellisel kombel, nagu see impulsiivselt välja tuli. Teisiti ei osanud. Aga kui nii tuli hästi välja, siis las ta tuli.

Nii suured mõttehiiglased ei ole me keegi, et ilma füüsilise keha väljalöökideta hakkama saaksime. Kui inimese vabaduse kombekuse vangi paneme, siis võime küll olla uhked, et oleme ta viisakaks kasvatanud, aga peab teadma, et siis oleme ta ka haigeks teinud. Hea, kui õpite ise ja õpetate lapsi stressidest vabanema, siis tuleb viisakus koos väärikusega ja teeb terveks ka.

Kui ma vaatan vanemate ja laste suhteid, siis tahaksin nii mõnelegi vanemale öelda, et ta on lapse avansina kätte saanud. Mitte vanema noorus, vaid ta eluline ebaküpsus hävitab last. Lapse õpetamine ei ole nukuga mängimine, et käsin nii ja kui ta ei kuulanud, siis viskan ta nurka ja nädala pärast võtan uuesti kätte, kui ise tahan mängida.

NÄIDE ELUST.
Kolmandat korda on vastuvõtul nn. saama-haigusega naine. Ta ei saa midagi nagu ta tahab. Ta tahaks ka terveks saada, aga tervis ei tule. Kui ta ometigi üks kordki iseennast kõrvalt vaataks, siis ta näeks kui variserlikult imearmas on ta käitumine võrreldes tema mõtetega, millised on kui eesmärgikindel tank, mis ei tule selle pealegi, et ta tahtmised võiksid ebaõiged olla. Taandumine või leplik olemine ei kuulu tema sõjapidamise kunsti sisse.

Pean teile kõigile ütlema, et saama-haigus on kõikidest haigustest kõige raskem haigus. Ta võib pealtnäha imearmas olla, aga ega see ta kulgu kergemaks ei tee. Saama-haiguse iseloomulik tunnus on see, et mida rohkem midagi saada tahetakse, seda kaugemale eesmärk põgeneb.

Saama-haiguse põhjuseks on hirm, et mind ei armastata ehk selgemalt seletatult hirm, et ma ei saa kõige väärtuslikumat - armastust. Inimene, kes on harjunud vaid füüsilist maailma nägema, see näeb ka armastust oma füüsilise künka otsast ja kui ta on selle kätte saanud, siis ta ei ole rahul, sest see polnud see.

Sel vastuvõtul oli naise kaebuseks see, et ta väike poeg ei julge minu juurde tulla. Ta ütles seda nii nõudlikult ja järsult, nagu ta tavaliselt süüdlasele süüdistust näkku paiskab. Kui oleksin talle öelnud, et miks ta süüdistab, siis oleks ta öelnud, et ma eksin, sest nii kõneleb ta alati.

Nii, sõnadega variserlikult paludes, aga tooniga süüdistades, räägivad paljud. Sest tooni eest seadused kohut veel ei mõista. Aga et toon on sõnade tagune mõte, mis määrab olukorra olemuse, seda ei tunnistata. Paraku talletub see kõik inimese hinge ja tema kaudu kehasse. Nemad valega kaasa ei lähe.

Ei ole mingi ime, et lapsed on arstidest või arstidega ära hirmutatud. Lapsi hirmutatakse politseiga, nõidadega, pimedusega, ufodega, paha tädi või onuga, lasteaiaga, kooliga, isaga või emaga, vanaemaga, päkapikkudega, jõuluvanaga jms. mõtlemata tagajärgedele. Ma ei mäletanud, et ta poeg oleks mu juures käinud ja ma küsisin, et kas ta on käinud, sest ema jutu rõhuasetus oli just minu-hirmutavat-mõju-tema-lapsele toonitav. See on ka üks emotsionaalsete emade minu-lapsele-tehakse-liiga haigus. Laps ei olnud mind isegi näinud. Aga ema on pidanud minu pärast oma lapsega isegi psühhiaatril käima.

Tähendab, ema on minust rääkimisega lapse nii ära hirmutanud, et laps kardab isegi ema tulekut minu juurde. Ootab ooteruumis ja väriseb oma ema pärast.

Vaatan seda last seal seina taga ja näen, et tema sees on tõesti arutuks tegev hirm. Ta on harjunud kuulma, kuidas ema üheaegselt ühte süüdistades teist hirmutab. Te teate kõik, kuidas lapsi noomitakse: "See halb on sul isast. Miks sa alati nii halvad sõbrad leiad! Alles ma need eelmised laiali lõin. Mis sinust niimoodi saab!" Jne.

Seegi laps ei ole enam hirmust süüdi olla võimeline mõtlema, ta on võimeline veel peitu pugema, eest ära jooksma ja vaikselt protestima. Aga ka see vaikse protesti karikas on täis saamas. Varsti protestib ta juba valjult ja agressiivselt.

Vaatan ema ja lapse hingelist tasandit koos ja näen, et see ema on nagu puberteediealine plika, kes kiitleb pisivenna ees oma lõvikoopasse minemise uljusega ja naudib enda mõjuvõimu, kui väikevend suurest murest tema pärast kokku vajub. Ema jaoks on see suure armastuse märk - laps hoolib ju temast. Ema südametus on ilmne.

Küsin ema käest: miks ta oma last hirmu koju laskma ei ole õpetanud? Teisiti võiks küsida: "Miks Te oma last teistele head tegema ei ole õpetanud?" Hirm on ju nagu igasugune teine. Kes teistele head tahab teha, see tahab ka oma hirmule head. "Õpetasin küll, aga kui ta kuulis, et tema sees elab hirm, siis ta läks hüsteeriasse. Ta ei taha, et tema sees hirm elab."

Tüüpiline tahan - ei taha jutt. Täpselt nii kui emalgi. See ema paiskas enne, kui ise asjast arugi sai, puberteediealise plika võidurõõmsal moel oma pojale näkku käskiva teadmise: "Mina tean, et sinu sees elab hirm! Lase ta lahti!" Mingit eelnevat lapse kombel lapsele selgitamist, et laps õigesti aru saaks. Emale ei ole ju oma lapse hirmunud ja närviline iseloom teadmata.

Kui sellise asjaga saaks hakkama mõni lasteaia kasvataja või õpetaja, siis oleks see ema nii vihane, et kaebaks kasvataja või õpetaja kohtusse, nagu viimasel ajal kombeks on. Kui selline laps kooli läheb, siis saab iga tund ta komistuskiviks, sest ta kardab kõike, mida ta ei tea, ja õpetaja on tema hirmutamises süüdi. Kui õpetaja ütleb, et lapse teadmiste tase ei vasta vanusele, siis on see solvang.

Iga inimene peab ise teadma oma kohta elus ja see teadmine peab saama alguse kodust. Õpetajat kohustatakse, nii perekonna kui ka riigi tasandilt, vanemate praaki parandama ja ei saada aru, et see pole võimalik. Mida rohkem nii mõeldakse, seda rohkem kannatatakse.

Sundija kannatab rohkem.

- Kui sundija on lapsevanem, siis õpetaja kannatab, aga lapsevanem kannatab topelt.
- Kui õpetaja sunnib, siis laps kannatab, aga õpetaja kannatab topelt.
- Kui laps sunnib, siis paneb ta kannatama selle, keda oma vigu parandama sunnib, aga ise kannatab topelt.
- Kui riik sunnib, siis kannatab rahvas, aga riik kannatab topelt. Kannatab oma rumaluse käes nii kaua, kuni läheb katki, et rahvas oma kannatustes mõistaks, et ta ise ongi riik.

Õpetaja ülesanne on külvata seeme mulda. Muld on ema ja isa, kes mulla viljakandvaks muudavad, et õpetaja saaks oma rolli täita.

Selles peres on muld vilets. Mina pean olema kündja, kes mullakamara pahupidi pöörab. Kahjuks ei julge muld oma pahupoolt näidata - tahab niisama kõige parem olla. Mida teha? Vastan: see muld peab niikauaks sööti jääma, kuni ta ise tahab küntud saada. Kui kündja siis saagi puuduses kannatab, siis ta läheb künnab üles mõne teise põllu, mis iseenda tarkuses kinni ei ole.

Iga inimene vajab eelteadmisi ja hoovõttu. Eriti siis, kui ta varem midagi sellist kuulnud ei ole. See on ju tõekspidamiste täielik pahupidi pööramine. Kujutage ette, et Te külvate seemne ja siis lähete kündma, sest nii peab - keegi käsib. Muld ei protesti, muld on tark. Mullaga ei juhtu midagi, aga seeme hävineb.

Teie hirmunud kramplik kinnihoidmine vanast on kui söötis põld, mille kündmine peab toimuma järkjärgult, et ta viljakandvaks muuta. Põllumehed teavad seda. Kui Te arvate, et Teie ei ole põllumees ja ei pea seda teadma, siis eksite rängalt. Ilma põlluharimise filosoofia tundmiseta ei saa ükski haridus harituseks.

See laps on kui söötis põld, millele visati hea seeme ja siis hakati kamarat väevõimuga pahupidi pöörama. Põld on seemne hävitamise kabuhirmus harimise vastaseks muutunud. Parem ta jäägu harimata. Küllap mõni seeme ikka juurdub ja ehk kannab oma viletsa varre otsas vähest vilja. Muidu ei tuleks sedagi.

"Näete, kallis ema, ma rääkisin Teile praegu pika jutu, aga Te ei saanud aru, et see rääkis Teist. Ma tõlgin ta siis selgemasse keelde. Teie ise lugesite raamatud läbi. On nii? Aga Te lugesite minule; oleksite Te endale lugenud, siis oleksite teinud seda pikalt ja põhjalikult ning loetust õppust võtnud. Ikka et endal hea oleks. Seejärel Te oleksite, oma lapse erilist lapsemeelsust arvestades, ka temale rääkimiseks sobivad sõnad leidnud ja laps oleks oma järjekordsest hirmust ilma jäänud.

Mu juurde tulevad lapsed, kes juba 8-aastaselt on I raamatu omaalgatuslikult läbi lugenud ja tulevad omal vabal tahtel minu käest seda küsima, millest nad aru ei saanud. Ja mul on rõõm teada, et nad küsivad II raamatu materjali. Nad on I raamatu tarkusest targemaks saanud. Nende laste vanemad on teistsuguste tõekspidamistega kui Teie.

Te olete oma lapse iseenda hirmude ehk iseenda iseloomu eksperimentide katsejäneseks teinud ja tulemus on kurb. Tehke järeldus ja parandage oma viga. Paremini, kui ükski psühhiaater, saab oma lapse psüühika korda teha tema ema."

Hing on kreeka keeles psyche.
Hing on tundekeeles ema.
Psühhiaater on hingeravi arst.

Tegelikult on ta haige inimese ema ehk emast pärineva olemuse arst. Ime, et ema süda ei valuta, kui psühhiaater tema lapses ravib tegelikult teda ennast nii, et see teeb valu. Peabki tegema, et ema iseendas oma vigu parandama asuks. Ta tunneb ju neid vigu psühhiaatrist paremini.

Ema vaatab mulle selle jutu peale oma ilusate suurte silmadega otsa, tõesti kaunis naine, ja tema pilgus on iseenesestmõistetav vastus: "Milleks ma siis siia tulin. Ma ju tulin ütlema, et ma ei oska." Selles pilgus ja mõttes ei ole praegu isegi varjatud agressiivsust, sest ta tundis ära, et ma tahan talle oma jutuga head. Ta tõesti ei oska. Ta ei ole suuteline pikalt peatuma ühegi mõiste mõttel. Ta ei ole suuteline sõna mõtet mõistma. Mida teha?

Jääb üle ¹okiteraapia. Mul ei ole tõesti muud öelda: kui inimesel südant sees ei ole, siis ta peab kõike mõistusega nii kaua tegema, kuni ülekoormatud mõistus murdub ja vaim mõistuse kirvetöö eest põgeneb. Teisiti öeldes - vaimuhaigeks muutub. Inimlik rumalus toob talle endale õnnetuse kaela, isegi kui ta toojas kindlalt teist näeb. ©okiteraapia, kui ta on viimase võimalusena kasutusele võetud, aitab alati.

Juba märgatavalt avalama jutuajamise käigus selgub, et lapse isapoolses suguvõsas on meeste seas vaimuhaigeid. Tähendab, selle suguvõsa meeste vaim põgeneb eluraskuste eest kehast kaugemale, kui mees teisiti eluprobleemidest üle saada ei suuda. Elu ehk naiste nõudmised neile meestele on liiga suured. Järelikult on selle suguvõsa naised liiga kõrge lennuga.

Minu patsient elavneb, kui ma naistest rääkima hakkan. Ta ise ei näe, kuidas ta nende naiste teguviisi oma selja järsu sirguajamisega heaks kiidab, kui ütleb: "Oo, selle suguvõsa naised on eranditult kõik oma meeste juurest ära läinud. Need on kõik tublid naised." Minul on tahtmine edasirääkimise asemel väljendusrikkalt lössi vajuda. Nii hindab see naine naissoo rolli ja tahab, et ta ise ja ta lapsed terved oleksid.

Kaks spetsiaalselt selle probleemi lahendamiseks kirjutatud raamatut on läbi lugenud, mitu korda minu pikka juttu kuulanud ja ei ikka saa aru, et see soov on täitumatu. Tema tahtmise-saamise haiguse põhjus on likvideerimata. Tal on vaja mõista, et see on ta enda rumalus ehk tema hirm, et mind ei armastata, mis on muutunud vihaks, et mind ei armastata, ei austata, ei tunnustata, ei kuulata, ei nähta, ei hinnata jne.

Tema võidurõõmus viide oma mehe suguvõsa vigadele on tegelikult tahtmine oma suguvõsa, sealhulgas iseennast paremana näidata. Ta ei mõista, et teise alandamise läbi keegi ülendatuks ei saa ehk teise halva halvemaks tegemise läbi keegi paremaks ei saa. Vastupidi, tahtmine olla teisest parem hävitab iseenda mõistust.

Sellistel juhtudel tahaksin ma rääkida haigete laste isadega ja neile öelda järgmist.

Kallis mees! Teadvustage endale, et Te elate praegu naise ja naiste füüsilise tasandi armust, aga Teil on vaja hingeliselt vabaks saada. Keegi peale Teie enda ei saa Teile seda vabadust anda. Teie hirm, et mind ei armastata, kui ma naise ja naiste meele järgi ei tee, ootab vabastamist. Kui Te vabastate oma hirmu, siis Te saate aru, missugune on naise arukas tahtmine ja missugune on arutu tahtmine. Siis Te täidate ainult aruka soovi. Ülejäänud aja täidate oma mehelike tegemistega ja olete rahul, sest elu hakkas edenema.

Isa on oma lapse vaim. Kui isa on hingeliselt tasakaalukas, siis laps on vaimselt terve. Ja kui Teie naine sellest ei muutugi, mis on väheusutav, siis tekivad Teie lastel ainult füüsilised haigused, mis mõistust appi võttes saavad parandatud. Mõistust saab appi võtta siis, kui ta on olemas.

Lapse mõistus on ta isa - oma füüsilise maailma ja koolitarkustega.
Lapse vaimsus on ta isa - oma hingelise väärikusega.
Lapse arukus on ta isa - füüsiliste ja vaimsete tarkuste kogum.

Mõistus ilma vaimsuseta on meelte puudumine ehk meeletus. See on masinana elamine, millega hakatakse järjest enam liialdama. Tekib tööhullus.

Vaimsus ilma mõistuseta on meelte üleküllus ehk hullumeelsus. See on ilma tööta hulluks minemine.

Arukus annab igale lapsele võimaluse igal elutasandil oma koht leida. Arukas laps saab eluga hakkama. Tema jaoks ei ole lahendamatuid probleeme.

Mehed ja isad! See on teie osa elus. Ja ärge hakake naisi süüdistama. Julge mees ei süüdista naist, ta ei süüdista kedagi. Ta parandab ise oma vead.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.