Elu kui hirmude sasipundar

Liikumine on jalgadel käimine. Liikumine on ka elu arenemine tulevikku.

Jalakramp ei lase liikuda. Mõttekramp ei lase mõelda.

Mõlemat krampi tekitab hirm. Hirm tõmbab hirmutavat ligi ja kasvab aina suuremaks. Inimese algolemuslik hirm, mis on selle tsivilisatsiooni õppetund, suureneb hirmutamisega. Hirmutamine on viha energia. Hirm vihata ja viha hirmuta ei eksisteeri. Erinevus on vaid väline. Kellel on momendil nähtavalt hirm, sellel on viha varjatud. Kes on nähtavalt vihane, sellel on hirm varjatud.

Mida rohkem me hirmu julgeks olemise nimel alla surume, seda suuremaks ta kasvab. Mida rohkem me viha heaks olemise nimel vaos hoiame, seda suuremaks ta kasvab.

Räägimegi hirmu kasvustaadiumidest ja väljendusvormidest:

I. Väike hirm ehk väljendunud hirm. Seda võib näha ja kuulda.

- eitamine,
- küsimine,
- killustamine,
- tingimine,
- motoorne rahutus.

II. Suur hirm ehk mehelik julgus. Seda võib tunnetada.

- pinge,
- kangus,
- jäikus.

III. Kõige suurem hirm ehk naiselik julgus. Seda võib aimata.

- imestamised,
- üllatumised,
- ootamatused.

Iga mõte väljendub sõnas ja teos.

I. VÄIKE HIRM ja selle väljendusvormid:

1) Eitamine ehk ei-ütlemine. See on püüd hirmutavat endast eemaldada.

Julge inimene ei ütle kunagi "ei". Julge ütleb "jaa". Aga kui rumal ehk arg provotseerib julget pead tulle pistma, siis julge oma julgust tõestama ei hakka ja pead tulle ei torka. Seda teevad arad ehk rumalad. Kui julget huvitab risk, siis ta mõtleb ja teeb plaanid, enne kui riskib. Julged käivad näiteks isegi vulkaanide kraatrites, et maakera sisemust uurida, aga nad ei lähe sinna oma julgust tõestama. Kui läheksid, siis nad sinna ka jääksid.

Täiesti ükskõik, miks ja millal ütlete sõna "ei", teadvustage endale, et sellel hetkel tuli Teie hirm, et mind ei armastata end meelde tuletama, et Te ta vabaks laseksite. Mõelge, miks Te ei öelnud "jaa" ning tunnistage endale oma hirmu põhimõtteliselt. Tuhat elujuhtumit võib Teil olla tõestuseks, et ma praegu eksin. Ma ütlen Teile vastu, et julge inimene ei tõmba endale ligigi sellist olukorda, kus peab ütlema "ei". Et Te selliseid julgeid ei tea, see on Teie probleem. Mina ka ei tea, aga ma ei tee sellest endale probleemi. Ma tean, et sellised inimesed on olemas.

2) Küsimine ehk küsimuste esitamine. See on EBAJUMALA loomine.
Kui me teaksime ja usuksime, et meie sees on kõik tarkused olemas, siis me võtaksime kaane iseendalt nagu keevalt potilt pealt ära ja taipaksime küsimata, juba lõhnast, mis seal keeb. Kui meil ei oleks hirmu, et mind ei armastata, siis meil ei tekiks küsimusi ka iseendale. Lihtsalt me tunnetaksime igat järgmist hetke ette ehk saaksime enda seest vastuse enne, kui küsimus üldse tekib.
Hirmunud inimesel on küsimused pidevalt huulil. Loomulikult küsib ta selle käest, kes on tema meelest targem. Mida ammendavama vastuse ta saab, seda enam klammerdub küsija targa külge ja lakkab ise oma ajudega mõtlemast. Inimene vajab tarkust, seda tuli ta ju siia ilma otsima. Tarkus annab hingerahu. Küsija saab tarkuse, mida enda hüveks kasutab. Teadmine on valgus, millega me edasi läheme. Mida rohkem me saame oma tarkused kelleltki, seda rohkem vaatame teda kui tarka, kelleta ei saa enam elada. Märkamatult oleme loonud endale ebajumala, kes toidab meie lootusi ja ootusi. Oma mõistuse kängumine jääb märkamata.

Pean siinkohal mainima iseenda probleemi, kuigi ei tahaks end ületähtsustada. Ka minust tehakse ebajumalat, kelle juurde mittepääsemine võrdub suremisega. Tõde on sellises jutus niipalju, et inimene, kes on minust endale ainukese pääsemislootuse kujundanud, on ilmajäämise hirmust telefonikontakti peale juba ette nii vihane, et kui ta äraütlemist kuuleb, siis tal hakkab tõepoolest halb.

Kui mina oleksin oma hirmudes sama vihane kui Teie, siis Te saaksite vastuvõtule, aga kuna mina tegelen juba aastaid iga päev oma stresside vabastamisega, siis Te ei saa vastuvõtule. Ei mina ega keegi teine ole Teie hädades süüdi. Rabelemise asemel istuge maha ja hakake oma hirme vabastama, siis tuleb mõistus koju tagasi ja Teil hakkab ka minuta parem. Mida rohkem iseendaga tegelete, seda parem hakkab.

Täpselt samuti hakkab halb neil, kes võtavad mu raamatud kätte ja arvavad, et kohe hakkab imepärane paranemine. Selle asemel loeb vaene õnnetu kannataja, et teda süüdistatakse, et ta on halb, sest see, kes elus kõigepealt ja ainult halba näeb, ei saa ka minu raamatutes muud näha. Kuidas võib tal hea hakata? Kes on süüdi? Loomulikult raamat ja selle kirjutaja!

Hirmunud inimene on loonud endale maailmapildi, mida ta tõeseks peab. Probleem ei ole tões, probleem on selle tõe hindamises, mis on hirmude tõttu ühekülgne ja saamahimuline. Kui see tõde talle haiget teeb, siis tahab ta vihaga selle hävitada, sest see ei andnud talle seda, mida ta tahtis. Ta tahab uut ja paremat tõde, nagu jonnakas laps lelu. Oma nõudmise õigustuseks ütleb ta, et miks minul ei ole, näed, teisel on. Ta vaatab, et teine on õnnelik, aga ei näe, kuidas teine oma lelu on saanud ja seda armastab. Nii luuakse endale teiste kiitva jutu peale ebajumalaid ja siis kukutakse neid hävitama.

Teooria kui ebajumal ei hävine, kui teda hävitatakse, sest tal on oma koht jumalikus Kõiksuses. Ta ei hävine, sest tal ei ole füüsilist keha. Aga inimene kui ebajumal hävineb. Temast jääb järgi vaid teooria ehk tema füüsilise eksistentsi mõte. Aga hävitaja saab endale karmavõla.

Me loome endale ebajumalaid ükskõik millest või kellest: vanematest, õpetajatest, aga ka õpetusest. Vaadake, kui palju on fanaatikuid, kes on klammerdunud oma tõekspidamistesse ehk ebajumalatesse ja teistega on leppimatud, isegi vaenulikud. Tema tõde on õige, teise oma vale.

Inimene, kes on klammerdunud autoriteeti ehk ebajumalasse ja kõik lootused temale paneb, pettub momentaalselt, kui midagi ootamatult muutub. Tema eluline naiivsus, mis ta ebajumala kummardajaks on teinud, tõmbab ootamatusi ilmtingimata ligi.
Tarvitseb kellelgi öelda, et su autoriteet, keda sa taevani kiidad, on petis - näed lubas mulle ka head ja paremat - kui inimene on jahmatusest tumm. Ta pole ise sellisele asjale tulnudki, aga kui teine juba räägib ja ise koges, siis on teisel õigus, ega ta muidu ei räägiks. Teine võib-olla mõtles oma jutu välja, sest ta tahtis esimest oma arusaamadele allutada. Esimene on sadulast löödud: "Jumal küll, mis nüüd saab!" Järgmisel hetkel on ta juba vihane, et teda peteti. Kui enne loopis teine tema ebajumalat poriga, siis nüüd läheb ta mõtetes oma ebajumalale ise kallale.

Ühel päeval tuli mu kabinetti end teadjaks pidav inimene ja kui mu laual musta verekivi- hematiiti nägi, siis haaras peast ja soigus: "Jumal küll! Visake ära see kivi, see toob õnnetust kaela. Minu tuttav suri sellepärast ära, et seda kivi kogu aeg kaasas kandis."
"Tohoo! Tohoo!" - ütlen - "nüüd juba tormavad kivid inimestele kallale. Kas Te üldse mõtlete, mida räägite. Hematiit ei ole kruusakivi, mis tee pealt üles korjatakse ja juhuslikult tasku pistetakse. See pole üldse meie maa kivi." - "Jaa, tal kästi seda kaasas kanda, et verd tugevdada, tal oli verevähk."

Sellised arulagedad teadmised hävitavad inimesed tõesti ära. Nii, nagu see verevähki surnud inimene oli klammerdunud armastusse, mis teisest pidi tulema ja tema õnnelikuks tegema, nii klammerdus ta ka hematiiti kui imetegijasse ja pidigi surema. Ta ei lasknud oma hirmuseinast head läbi ja ise enda heaks midagi teha ei osanud. Kivi vägi oli sellisel juhul liialt väeti. Ta ei uskunud, ta vaid kartis. Kartis, et ei saa seda, mida tahab.

Kivi ei tee inimesele halba, inimene teeb kivile halba. Sellisest haigest inimesest jäänud kivi ei tohi teisele inimesele anda, sest selles on haiguse informatsioon. Kivi peab saama enne puhastatud ja sellise raske haiguse põdemise järgi ka vähemalt pendliga kontrollitud. Halvustav suhtumine ükskõik kellesse või millesse on rumalus.

Kui Teil on mõni südamelähedane kiviga ehe ja keegi ütleb, et see on kahjulik, siis enne mõelge ja tunnetage, kui jooksu pistate. Kui see on pärandus, siis puhastage ta voolavas vees ja soolavees ning laske küünlaleegist läbi. Nii peaks aegajalt igasuguste ehetega tegema, sest negatiivne info tuleb kõigele külge. Isepuhastuvaid kive on vähe. Ma pikalt sellel ei peatu, sest kivide teadusest on raamatuid piisavalt.

Kui Te oma kivi hirmuga ära müüte, sest nii hinnalist asja ei raatsi ära visata, siis hakkab Teie süütunne teise inimese ees südant puurima. Kui ta ära kingite, siis iga kord, kui saaja veidigi haige on, tunnete oma süütundeid kasvamas.
Kividel on küll igaühel oma tugevad ja nõrgad küljed ja vastavalt neid ka kasutatakse, aga kui üks kivi Teile väga meeldib, siis järelikult Teie hing vajab teda. Ärge kartke, kui loete, et see pole teie horoskoobikivi. Ärge tehke kivile haiget. Tal, nagu igasugusel energial, on teadvus, mis on targem kui meie oma mõistusega. Ta ei oleks sattunud Teie informatsioonivälja, kui Te teda ei vajaks.

Võtke kivi peo peale ja tunnetage, kuidas ta Teile läheneb või Teist kaugeneb, kuidas ta kergemaks või raskemaks, soojemaks või külmemaks, meeldivamaks või ebameeldivamaks muutub. Kivi räägib Teiega. Kui mõistate ta sõnatut juttu, siis valesti ei tee.

Kui inimesel ei ole hirmu sellega seoses, mida ta hetkel teeb, siis inimene usub iseennast ja kui ta siis kivi kui Jumalat kummardab, siis ta kummardab läbi jumaliku kivi Kõiksust.

Tema usku kahtlejad kõikuma ei löö,
tema Jumalat määrida ei saa ja
tema oma Jumalat relvaga kaitsma ei lähe.

Ta ei samasta Jumalat risti või kirikuga,
mille kaitsmiseks peab teise inimese tapma.
Tema Jumalat ei ole võimalik hävitada ka siis, kui teda ennast hävitatakse.

Ei ole tähtis, missugune on Jumala väline vorm, tähtis on teda julgelt uskuda.

Mõni inimene klammerdub Jumalasse. Sellesse seal kõrgel ja kaugel. Pidevalt palvetab, et Jumalalt endale meelepärast saada või vaenlasele õnnetust kaela kutsuda. Selline "usklik" ei tule selle pealegi, et Jumalalt paluda seda, mida ta väärib, aga kuna Jumal annab ainult seda, mida inimene väärib, siis inimene nimetab selle karistuseks. Ta ei tea põhjuse ja tagajärje seadust, seepärast peab Jumalat karistajaks ning on enda arvamuses kindel. Ta ei taha näha, et Jumal ei koosne ainult headusest, et ta on tervik, mis koosneb nii heast kui ka seda tasakaalustavast halvast.

Tõeline jumalakartlik inimene ei julge mitte mõeldagi sellele, et Jumalas on halb pool. Kohutav patt on ju nii mõelda. Jumal karistab, kui ma nii mõtlen. Tegelikult tuleb jumalakartlikke inimesi karta, sest nad on oma hirmudes pimedad ja ei lase Jumalat endasse. Nad ei tea, millest nad räägivad. Nad on klammerdunud oma pähetuubitud dogmadesse ehk ebajumalasse ja manitsevad teisi, aga endas ebajumala kummardamist eitavad.

Jumalakartlikku inimest on kerge ära kasutada, sest ta usub näilisse heasse. Osav tõekuulutaja räägib jumalakartlikule meelepärast julgustavat ja, mis kõige tähtsam, paljulubavat õndsaks või rikkaks saamise juttu ning parajal hetkel paneb selle uskuja omakasupüüdlikul eesmärgil oma masinavärgis tööle. Kusjuures mõlemad on kaljukindlad, et nad teevad head. Ja kumbki ei tunnista, et nad tegutsevad saamahimu ajel - suller tahab rikkaks saada, jumalakartlik tahab õndsaks saada. Mõlemad saavad oma saamise läbi näiliselt julgemaks.

Religiooni võim on kõige tugevam võim, sest ta tahab valitseda vaimu. Aeg, mil inimkond oma rumaluses vajas religioosset juhti, on mööda saamas. Tänapäev vajab valgustatud usujuhte, sest inimene ei oska ikka veel ise oma arukusega minna. Seepärast on tänapäeva elu potentsiaalselt kõige parem edendaja endine ateist, keda ateism õpetas ainult iseenda jõusse uskuma.

Ateistki tunneb hirmu, aga teda ei seo religiooni köidikud, millest ennast kõigepealt valulikult vabastama peaks, ja seepärast on ta kõige vabam vaimuvalguse otsija. Religioossel inimesel on seda palju raskem teha. Tema päästjaks on kooliharidus. Mida haritum on religioosne inimene, keda teadusasutused koolitavad, seda enam hakkab ta iseenda tarkuse potentsiaali uskuma ja nii vabanevad temast dogma köidikud. Seepärast on intellekti kasv väga tähtis. Tagasilöögid ehk dogma küüsi taganemised on tarkadel inimestel väga kannatusterohked, sest tark inimene peab elu edasi viima.

Kokkuvõtlikult: kui primitiivne inimene on jumalakartlik, siis on väike häda. Aga kui tark on jumalakartlik, siis on suur häda.

Lihtsat inimest on aegadest aega Jumalaga ohjeldatud, tark inimene ohjeldab Jumalaga hirmutades teisi. Ta peab oma õiguseks valitseda rumalat, keda ta tegelikult kardab, ja ei saa aru, et oma jumalakartlikkuses ei ole ta mitte valitseja, vaid võimutseja. Nii kasutab oma tarkust põhimõtteliselt igasugune võim. Valitseja saab olla vaid julge.

Kui riiki juhib valitseja, siis on see kindel riik.
Kui riiki juhib võimutseja, siis ei saa kumbki kaua püsida.

Sama kehtib igasuguse kollektiivi, organisatsiooni, ka pere kohta.

Hirm on hirm, aga hirmutamine on viha.

NÄIDE ELUST.
Ravisin ühte ©veitsi professorit, kelle hääleaparaati oli püütud juba isegi operatsioonidega taastada, aga tulemusteta. Küsisin, kas ta sai mu raamatutest aru. Ta vastas: "Jah, aga ma olen kristlane." Sellega oli kõik öeldud. Ütlesin: "Vaadake, lugupeetud härra! Teie Jumal seal kõrgel ja kaugel vaatab kurvalt pealt, kuidas Te oma hirmuseina tema ja enda vahel aina suuremaks kasvatate ja temast seetõttu kaugenete. Ta tahaks väga, et Te oma Jumalat südames hoiaksite ja tervena ning õnnelikuna näeksite, et hirmusein teist mõlemast kaugeneb. Te ei ole Jumalaga üks, seepärast olete haige.

Tahate, ma ütlen Teile, mis ei ole just kõige intelligentsem, aga seda ütleb Teie Jumal läbi Teie haiguse? Ta ütleb: "Kallis poiss! Sa olid 4-aastaselt arukam, kui sa praegu oled. 4-aastaselt ei kartnud sa minuga ja maailmaga suhelda, nüüd kardad. Sa oled mind ebajumalaks teinud. Paranda oma viga!""

Eeljutt professoriga oli pikem, kui ma siinkohal ära toon, aga jutu lõpp oli selline. Hääl oli selle professori töövahend. Hääle kaotus oli temast teinud armetu kurva kuju rüütli. Kui ma viimased sõnad välja ütlesin, siis oleks teda nagu torgatud. Ta küsis kiiresti: "Kas ma siis sellepärast näen viimasel ajal sageli ühte ja sedasama unenägu, et ma olen 4-aastasena olnud arukam kui praegu?"

Kujutage vaid, professor rääkis! Tund aega, mil ta end avas ja oma elu kirjeldas, oli tal normaalne hääl. Rohkem ei tea ma temast midagi.

Tõelisi usklikke on vähe. Tõeline usk on julgus. Julgus uskuda ennast ja oma Jumalat nii, et teiste vastuväited ja veenmised, nagu poriga loopimine, minu Jumalat ära ei määriks. Julge inimene ei salga ega ei vaheta oma Jumalat parema kauba vastu. Tõeline usklik ei lähe jõuga teisele oma usku tüliga või sõjaga peale suruma. Kõik sõjad, mis maailmas kunagi on olnud, on ususõjad. Kui iga inimene oma meeleparandusega tegeleks ja hirmust vabaneks, siis mõistaksid kõik, et on olemas vaid üksainus Jumal, keda me oma hirmudes oma mätta otsast vaadates näha pole osanud.

Kes hirme vabastab, see likvideerib vaheseina enda ja Jumala vahelt ja saab Jumalaga üheks. Siis on Jumal inimeses ja inimene Jumalas. Kui Te nii suudate, siis ühel hetkel saate aru: püha Jumal! Kuidas ma enne ei mõistnud, et minu südamest algab minu Jumal. Nii nagu mina praegu oma Jumalat tunnetan, selline ta praegu ju minu jaoks ongi.

Näed, siin meetri kaugusel istub teine inimene. Tema südames on tema Jumal, mis valgustab tema maailma. Me näeme seda valgust meetrise vahega, nii natuke on meie arusaamad erinevad. Me oleme ju mõlemad selle Kõiksuse ehk Maailma ehk Jumala sees ja olgugi, et üks on kristlane ja teine katoliiklane. Me elame tänu teineteise mõistmisele suhteliselt hästi. Aga kui üks inimene elab maakera ühel poolel ja teine teisel poolel, siis on vaatenurk nagu öö ja päev. Kui me teineteise südamesse oskaksime vaadata, siis näeksime ühest pilti. Aga nägemist piirab meie hirm, et mind ei armastata kui ma oma Jumalat tema omast paremaks ei pea. Hirmunud inimkonna omanikutunne laieneb isegi Jumalale.

Primitiivne rahvas sõdis oma riigi piirides, siis laienesid sõjad naaberriikidele. Tänapäeval on relvad hirmunud kurjuse käepikenduseks. Nii lähevad targad rumalad oma õigust rumalatele tarkadele väevõimuga peale pressima.

Hirmunud inimesed loovad endale ebajumala ja peavad seda Jumalaks. Teenivad ja kummardavad teda. Hirmunud inimene armastab Jumalat kahjuks mitte Jumala pärast, vaid enda pärast. Palvetades palutakse armu ja mida kõike veel. Ja kui seda ei saa, mida tahetakse, siis tekib pettumus. Nad hakkavad oma jumaldatut ebajumalaks sõimama. Lühidalt öeldes: inimesed ise loovad endale ebajumala ja siis hävitavad ta.

Nii löödi risti Kristus. Ennast usklikeks nimetajad tegid seda. Nii tehti kunagi olematuks Jumal, et saaks sündida ateism - usk, et Jumalat ei ole. Hirmunud inimene sünnitab ja hävitab, mõistmata, et loodut hävitades tehakse haiget iseendale. Hirmunu kahetsus toob ta kunagi uuesti suure kaarega põhimõtteliselt sama vajaduse juurde tagasi. Elu spiraalne areng on nagu vanale uue näo andmine ehk kõik uus on ununenud vana uues kuues. Tänapäev otsib jälle oma hingeahastuses Jumalat.

Vaadake ateisti. Alles hiljuti olime me kõik ateistid. Nüüd ütleme, et oleme kristlased. Oleme me tõesti nii palju oma maailmavaadet muutnud? Olgu selle moega nüüd kuidas on, aga ateism on ka usk.

Ateist usub näiteks aiaposti, mis teda toetab. Andke andeks, ma ei võrdle Jumalat aiapostiga, ma võrdlen toetumist, jõu saamist, kindlusetunnet. Kui ateist on nii ateist, et ta maailmas muud ei näe, siis ei näe ta ka, et aiapost mädanes ära. Ta läheb ja toetub jälle aiapostile ja siis nad kukuvad mõlemad. Ja kukuvad nii ebaloogiliselt, et ateismiga seda ära seletada ei saa. Loogiliselt peaks aiapost alla kukkuma, sest ateist vajus talle peale. Aga aiapost, mis prõksti katki hüppas, lasi hoopis inimesel vastu maad matsatada ja alles siis kukkus talle kuklasse, öeldes, et vaata kallis, elul on kaks poolt. Sa said praegu kahelt poolt võmmu, et ebaloogilisuse üle juureldes sellest aru saaksid.

Ateistid võivad olla suurepärased inimesed. Nad ei usu pimesi. Ateistid otsivad läbi ateismi inimkonna arengutasemele vääriliselt mõistetavat Jumalat. Nad on lihtsalt läbi kannatuste suure kaarega oma hingeliste vajaduste juurde tagasi jõudnud.

3) Killustamine ehk eesmärgikindluse hävinemine.

Küllap olete tundnud endas seletamatut vajadust kuhugi minna või midagi teha. Istumine või lamamine tundub kui piinapink. Väsimus võib olla tappev, aga uneraasugi ei tule. Midagi poleks nagu viga, aga midagi on väga viga. Ühtegi konkreetset mõtet ei tule pähe. Rahutus vaevab hinge.

Olete nii harjunud ülinõudlikkusega, et kui pidevalt mitut asja korraga ei tee, siis ei teekski nagu midagi ja tuleb hirm peale. "Teised on nii töökad ja tublid, aga mina ei saa millegagi hakkama!" - järgneb hinnang endale. Varsti paneb Teie hirmude sasipundar Teid igas suunas ühekorraga jooksma. See on hirm tegemata tegemiste pärast süüdi olla, mis Teid taga ajab. Jooksete tööle, aga sealt tahaks joosta koju või veel kuhugi. Jooksete, aga rahutus ootab igas kohas juba ees. Jooksmise hetkel on rahulikum tunne, seepärast jooksete üha rohkem. Kui tunnete, et ise pole rahuloluks piisavalt jooksnud, siis loodate, et lapsed puuduva tasa teevad.

Selline inimene jookseb õhtul koju. Vaevalt üle ukse saanud, lülitab ta sisse raadio ja kaks televiisorit erinevate programmide nägemiseks, siis istub laua taha sööma ja võtab veel ajalehe ka ette. Ta peab seda normaalseks eluks niikaua, kuni taluvuse piir on ületatud. Siis ta tahab metsa - eemale hävitavast infouputusest. Jutt nädalavahetusel kopsudesse kogutud osoonist on nagu igasugune enesepettus, mida ise usutakse ja mis puhkepäevade jooksmisi õigustavad. Kodused on ammu juba pillikeelena pingul, sest näevad häda ette, aga selline iseenda ja hirmude eest ärajooksja ei näe midagi. Kui kuulaks teisigi.

Järjest enam ei ole need teisedki paremas olukorras. Kodu on koht, kust pingeid lahendamas käiakse, nägemata, et need pingelahendused on kui elektrikaabli lühiühendused. Kõik tahaksid nagu head, aga kellelgi ei ole kellegi ärakuulamisekski aega, mis siin veel südamlikust üksteisemõistmisest rääkida.

Eriti kannatavad lapsed. Laps vajab rahulikult ühe töö lõpuni tegemist ehk õppetunni äraõppimist, siis on see tarkus talle eluliselt alati abiks. Aga vanemate maksimalism rebib last ühest tegevusest teise. Laps ei ole veel ühe tegevuse juurest mõtteid lahti saanud, kui ta kistakse teise, hea veel kui samal ajal kolmandat ei tule. Nii hävitatakse vaimu ehk ideed ja ei mõisteta, kust need närvilised ja tasakaalutud lapsed tulevad. Eks ikka kodust, ega ometi kooliõpetajad neid Teile sünnita.

NÄIDE ELUST.
Ema pöördus oma ahastuses minu poole küsima, et mismoodi käituda. Õpetaja oli saatnud koju kirja, et tema tütar ei ole 1,5 kuud koolis käinud. Kui ta tütrelt aru päris, siis see oli öelnud, et ta kardab õpetajat, seepärast ei olegi kooli läinud.

Küsisin: "Kallis ema! Kus Teie 1,5 kuud olite? Kas Te 1,5 kuu jooksul kordagi ei vaadanud silma oma lapsele, kes abi ootas. Kas Teie emasüda ei öelnud, et midagi on halvasti? Ma ei vaata praegu seda õpetajat. Ta võib-olla ei ole tõesti ingel taevas. Aga teadke, et nii, nagu on lapse suhted emaga, nii on ta suhted naissooga, sealhulgas ka naisõpetajatega. Õpetaja viga on õpetaja probleem, Teie viga on Teie probleem.

Te küsite, mida teha. Minge ja paluge oma lapselt andeks, et olete ta eluraskustega üksi jätnud. Ta ei vaja, et Te ta ette põlvili laskute, sest ta ei taha Teid alandatuna näha. Ta tahab tunda, et ema armastab teda sellisena kui ta on. Ta pole seda veel kunagi tundnud, sest Teie jaoks on kõige tähtsam olnud majanduslik kindlustatus, millega seltskonda pääseda."

Ema oli murest murtud. Ta ütles, et ta ei julge minna, sest alles nüüd mõistab paljusid tütre repliike. Teda on hakanud ööl ja päeval painama tütre hääletust nutust läikivad anuvad silmad, mis naeratavale ja lubadusi puistavale emale iga kord järgi vaatasid, kui ema jälle lendas. Ema süütunded teevad piina. Aga veel rohkem vaevab teda tunne, et tütar ei ole enam tema oma, aga seda ta öelda ei julge, sest tal ei ole enam õigust.

Kui ta hakkab vabastama oma hirme ja süütundeid, siis on võimalik kõike parandada. Et see on väga suur töö, kus võib ette tulla tõrkeid ja tagasilööke nii tütre kui ka ta enda poolt, see on iseasi.

4) Tingimine ehk tingimuste esitamine.

Näiteks: "Kui sa oled mulle hea, siis ma olen sulle hea." Selline tingija raatsib oma armastust anda ainult siis, kui teine tema meele järele on, aga järgmisel hetkel on teine tema võlglaseks saanud - "Mina olin sinule hea, miks sina minule hea ei ole?" Selline inimene nõuab, et teine temaga viisakas ja arvestav oleks. Sellest on varsti vähe, ta nõuab veel, et teine teda austaks ja armastaks. Ja kui teine seda ei tee, siis on tüli lahti.

Eriti hästi väljendab tingimuste esitamist tingiv kõneviis. Ma ei tea, kui vähestes keeltes on tingiv kõneviis, aga eesti keeles on. Näiteks küsite: "Palun, kas Te oleksite nii kena ja ulataksite mulle selle kohvitassikese." Eriliselt kenasti küsitud, kas pole? Samasugune kena inimene ulatab Teile armastusväärse naeratuse saatel tassi. Aga mõni teine ulatab võib-olla hoopis niimoodi, et parem kui ei oleks ulatanud, ja Teie tuju on rikutud.

Miks? Te ju küsisite nii viisakalt. Sest eestlane ei salli peenutsemist. Tal on hirme endalgi piisavalt. Peenutsemine on hirm, et mind ebaintelligentseks peetakse. Te liitsite temaga suhtlemise hetkel enda hirmud tema omadele ja kokku tuli vastuhakk.

Aga võib-olla ulatatakse nii, et kohvitilk läheb üle ääre. See on millegi üle ääre minek. Midagi on liialt. Iga liialdus tekitab viha. Võib-olla liialdasite oma viisakusega ehk hirmuga ebaintelligentne näida, aga võib-olla oli Teil mõttes midagi muud.

Miks siis eestlasel on nii suur hirm, et mind ei armastata? Sellepärast, et mida suurem on hirmunud inimese täiuslikkuse taotlus, seda suurem on hirm, et mind ebatäiuslikuna ei armastata.

5) Motoorne rahutus ehk ülearuste liigutuste tegemine.

Iga füüsiline rabelemine on motoorne rahutus. Vaadake näiteks ooteruume. Täiesti ükskõik, on see arsti ooteruum või lennujaama ootesaal. Missugune grimassitamine, siblimine, kihelemine, rabelemine, sügamine, köhatamine, otsimine, zestikuleerimine, edasi-tagasi käimine, asendi muutmine jne.

Missugune on kõige suurem motoorne rahutus? Alles me vaatasime kõik, kuidas olümpiavõistlustel riputati kuldne medal sellele kaela, kes hirmude eest kõige kiiremini ära jooksis. Ta jookseb nii kaua, kuni hirm temast kiiremini jooksma hakkab. Siis on tal kaks võimalust.

Kui ta loobuda oskab, siis koos loobumisega vabaneb ta ka hirmust, et mind ei armastata, kui ma enam kõige kiirem ei ole, ja ta elutee viib mäkke. Ta leiab uue eneseteostuse väljundi.

Kui ta loobuda ei oska, siis ta hakkab oma ebaedus süüdlasi otsima ja isegi kui ta leiab, siis jõuab tema süüdistamise viha ikkagi temasse endasse kui süüdlasesse. Keha teab, kus on viga ja näitab selle ausalt kätte. Seepärast jäävad paljud tippsportlased ainult aktiivse spordi lõpetamise läbi haigeks, isegi väga haigeks.

Aga küllap Te teate, kuidas pühakud öid ja päevi järjest lootosasendis istuvad ja kõik on hästi. Kuidas nende jalad ära ei sure? Kuidas selg ära ei väsi? Kuidas tagumik valusaks ei jää? Kuidas nad nii pikalt ilma magamata suudavad?

Pühak suudab, sest temal ei ole hirmu, et mind ei armastata. Tema on ise armastus. Tal ei ole hirmu, et mind süüdistatakse, sest ta armastab küsimata ja tingimusteta. Tal ei ole hirmu majandusprobleemide pärast, sest tal ei ole varandust. Armastusenergia voolab pühakust läbi nagu lai jõgi, millesse suubuvad mustad ojakesed pühakust läbi voolates puhtaks saavad.

See puhastatud jõgi saadab oma voolu igaühesse meist. Pühak ei küsi meie käest, kas me vajame armastust. Ta lihtsalt armastab, sest näeb, et me vajame seda. Kas me armastuse vastu võtame, see on juba meie probleem.

Aga meie?

Kui me vaeseid ja näotuid vaadates neisse mõttes armastust saadaksime, siis me juba suhtuksime neisse paremini ja meil oleks parem. Neil samuti. Mida rohkem on oskajaid inimesi, seda paremaks saaks elu. Aga meie kiirustame praegu oma süütundeid lunastama sellega, et surume kerjusele rahapaberi pihku ja kiirustame eemale, et ta armastust ei küsiks.

II. MEHELIK JULGUS EHK VALITSETUD HIRM

Mehelik julgus on see, mis endale tunnistab oma hirme, teistele mitte mingil juhul.

Kui inimene tahab julge olla, siis ta surub hirmu alla, ajab selja sirgu, nina püsti ja ütleb: "Mina olen julge, ma ei karda röövleid." Endal on hinges hirme küll, aga kuna need pole need ja teised neid ei näe, siis teistele ei tunnista. Mida rohkem hirme on, seda rohkem hakkab selline inimene end tugevamaks, osavamaks, vastupidavamaks treenima. Karastab külma ja kuumaga ja ongi julge valmis.

Kui keegi tuleb teda provotseerima ja araks sõimama, siis kuri pilk ja kõva hääl peletavad ärritaja eemale. Aga kui see ei aita, siis pärast, kui see provokaator sinise silmaga ringi käib, peab viimane ometi teadma, et teda ei kardetud. Nii ei tarvitse julge üldse taibatagi, et nii suur, kui on teise sinine silm, nii suur on julge viha. Aga nii suur, kui on tema viha, nii suur on ka tema hirm, mida ta ise hirmuks nimetada ei oska.

Meheliku julguse kasvamine toimub 3 etapis:
A. Pinge.
B. Kangus, sealhulgas ka kangekaelsus.
C. Jäikus.
A. Pingetunne. Pingutamine. Pingestamine.

Ükskõik kus ja millega seoses mainitakse sõna "pinge", asendage see sõnaga "hirm" ja Te mõistate, millega on tegemist. Pinge on igapäevane normaalne mõiste, mille mõtte üle pole kombeks mõtiskleda. Ja nii ta kasvab ja hoiab meid ohjes. Me peame pingutamist normaalseks ja õhutame pingutamist kui eesmärgi saavutamise vahendit, teadmata, et kõige suuremad saavutused on vabal ehk pingeta inimesel.

Täiesti ükskõik, kust tuli Teie informatsioonivälja sõna pinge, teadke, et ta tuli Teid õpetama. Kui tunnetate lihaspinget kehas või emotsionaalset pinget hinges, peate taluma pingelist õhkkonda kodus või tööl, kuulete kuidas räägitakse pingest, siis olgu see Teile õpetuseks. Võib-olla hakkate kaminasse 10-aasta vanuseid ajalehti toppima ja, nii nagu sel puhul ikka, silm peatub artiklil, kus räägitakse, et vabrikutöölistel on kvartali lõpus suur pinge peal. Ajaleht ütleb Teile sellega: "Kallis inimene! See, et nemad on pinges, see on nende probleem, aga et sina seda loed, see on sinu probleem. Nemad on kvartali lõpus pinges, sina oled pidevalt pinges. Vabasta oma pinged!"

NÄIDE ELUST.
Läksin ise talvel kiilasjääga kodunt välja. Olin umbes 500 meetrit kõndinud, kui tundsin, et pea hakkab valutama. Milles asi? Ma ei mäletanud, et oleksin hetkel õelutsenud kriitiliselt kellegi suhtes. Järelikult tuleb see praegu seest väljapoole. Millega seoses? Tunnetan ennast, et mõista, missugune stress mind praegu õpetama tuli.

Kuna kõik stressid on hirmu, et mind ei armastata, lapsed, siis alustan sellest. Muidugi, minu hirm, et kui kukun, teisiti öeldes alandun, sest allapoole minek on alandumise analoog, mis siis teised mõtlevad, tuli mind õpetama. Õppetund on õppetund, vastupuiklemine ja libedaga õigustamine oleks rumalus.

Vaatan ja tunnetan oma keha ja saan aru, et mu hirmul on tuline õigus. Ma lähen keset tänavat pinges nagu harkis jalgadega lillepostament, mis kardab väärtuslikku lille maha kukutada. Lihased on sabaotsast kuklamulguni pinges kui traadid. Isegi kolju lihased on pinges. Minu sees on veel iseenda rumalaks nuhtlemine, et mis ma üldse praegu välja otsisin. Toas tegemist küllalt.
Kui pole hirmu, siis pole teisi stresse. Hakkasin rääkima oma hirmuga. Palusin ta käest andeks, et olin ta endasse võtnud ja kõikide nende kukkumistega, mis lapsest saadik kukkunud olin, iga kord suurendanud. Mõned aastad tagasi lendasin samasuguse kiilasjääga kuklaga vastu maad ja tänasin Jumalat, et pea otsa jäi. Tänu paksule mütsile sain ainult vapustuse. See kõik tuli hirmuga rääkides meelde. Ütlesin oma hirmule: "Ega ma täpselt ei tea, missuguseks ma su kasvatanud olen, aga ma lasen su lahti niisugusena, nagu sa täna oled. Sina tead seda paremini minust, aga mina jälle oskan paremini kui kunagi enne sinuga südamest rääkida." Minu peavalu oli ammu kadunud, aga mina muudkui läksin ja rääkisin oma hirmuga.

Järsku tuli kelmikas mõte: "Miks ma nii raskelt maa peale rõhun? Lennuk lendab taeva all, ta on minust palju raskem. Palun oma hirmu käest andeks, et olen ta kasvatanud kümne küünega maast kinnihoidmiseks, et mööda maad kindlam käia oleks. Nagu buldooser, mis kindlalt maas püsib. Kõik mõtted, mis pähe tulevad lasen valikuta järjest lahti." Räägin ja tunnen, kuidas keha on kergem ja ei suru enam nii maha kui enne. Ma oleksin nagu sentimeetrikese maast kõrgemal.

Tahtmine kontrollida, kas see on tõsi, ajas mu laste liumäele. Korraks käis hirm kukkuda läbi pea, aga ka selle lasin vabaks ja läksin piki liumäge, tundmata hirmu kukkuda. Teadvustasin, et ma ei ole julge hirmu eitamisest, vaid hirmu vabastamisest ja see tegi mind veel kindlamaks. Eksperimenteerisin mitu tundi mööda libedaid linnatänavaid ja kiilasjääd minu jaoks polnud olemas. Tundsin esimest korda, mida tähendab oskus maa külgetõmbejõudu muuta. See oli üllatav ja meeldejääv kogemus. See tunne jäi mulle sisse kui julgus, mis aitab igasuguse elulise libastumise ees.

Niisiis jälgige oma keha ja Te mõistate, et ta on pidevalt pinges. Kui pea on uimane, raske, segane või valutab, siis istuge kõva põhjaga toolil ja hakake vabastama oma hirmu, ise kaela tunnetades. Te tunnete, kuidas tekib kaela vabanemise tunne. Alguses ühel kõrgusel, siis teisel. Mida rohkem hirmu vabaks lasete, seda parem hakkab peas.

Olete kindlasti kuulnud mõistet pingepeavalud. Pinge on vaoshoitud hirm. Hirm ise valu ei tee, aga hirmu varjus on hirmuga ühesuurune viha ja see ongi valu tekitaja. Vabastades ainult hirmu, vabaneb automaatselt ka viha. Te lihtsalt vabastate viha vangishoidja - hirmu, et mind ei armastata.

Olete vast kuulnud ka mõistet pingelanguse peavalud või ükskõik missuguse koha valud. Oskus end eesmärgi nimel mobiliseerida võimaldab pinged koos vihadega nii alla suruda, et alles siis, kui pingeline olukord lõpeb, saavad ka vihad ennast ilmutada. Mõni inimene oskab end nii vaos hoida, et kui pinge langeb ja kuhjunud stressid laviinina vabadusse purskuvad, siis on keha koos selle laviiniga looja karja poole teel. Ta ei pidanud niisugusel kombel vabanemisele vastu. Ta vajas tasakaalukamat kohtlemist.

Kui perekonna või ükskõik missuguse kollektiivi üks liige on pinges, siis pingestub kogu kollektiiv. Hea oleks, kui kollektiivis oleks mõistev õhkkond, et pinges inimene julgeks oma probleemidest rääkida või kasvõi mainida, et tal on probleemid. Kahjuks toob tänapäeva konkurentsihirm avameelsuse ohvriks ja võib-olla olete Teiegi näinud, kuidas hädasolijale ust näidatakse. Töötuks jäämine on hirmunud inimesele sama kui elu lõpp, sest elu on õppimine ja ainult läbi tegemiste ju õpitakse. See, kes ei oska vabastada hirmu töötuks jääda, see pingestab niikaua kollektiivi kuni ikka töötuks jääb. Aga senikaua on kogu kollektiiv kannatanud.

Asjal on ka teine külg: on pinges inimesi, kes teiste heatahtlikkust ära kasutavad ja pidevalt oma probleemidest räägikski. Hirm selliste inimeste ees tõmbab mõne sellise ikka ligi. Vabastage ka see hirm, kui tahate rahulikult ja inimlikult oma tööd teha. Vastasel juhul pingestute riburada pidi kõik. Üks tunneb end süüdi, teine ärritub, kolmas muutub sõjakaks, neljas tahab ära joosta, viies langeb apaatiasse, kuues teeskleb tähelepanu, seitsmes püüab lugupidamist üles näidata, et konflikte vältida jne. Igaüks reageerib temale omasel kombel, aga kellelgi ei ole hea.

Igaüks läheb õhtul oma pingekoormaga koju ja hakkab sellega perekonda lõhkuma. Tühisest küsimusest või teise heatahtlikust märkusest puhkeb äkki tüli, millele tagantjärele ei oska mõistlikku põhjust anda. Kõik on haiget saanud ja lakuvad igaüks oma haavu, aga need ei parane enne, kui igaüks on oma vigu tunnistanud. Perekond juba on kord sellisest õrnast ja purunevast materjalist asi, mille hoidmine on iga pereliikme kohus.

Iseenda pingete vabastamine on sellise ahelreaktsiooni katkestamine, mis peaks olema targa inimese iseenesestmõistetav vajadus, sest elame emotsioonide plahvatuslikul ahelreaktsioonide ajastul. Kahjuks teeme oma hirmudes risti vastupidiselt. Hea mulje jätmise eesmärgil kannatatakse tööl kõik ära ja minnakse koju oma solgitünni tühjendama. Töö, mille eest raha makstakse, on väärtus; perekond, mis raha kulutab, ei ole väärtus - igakord niisugust valikut tehes liitume laviiniga, mis üha kiiremini kuristikku tormab.

Väga moes on demonstreerida oma vabadust, kusjuures see tuleb päris hästi välja. Igatahes kergeusklikud petab ära. Naeratavad näod, kerged seltskondlikud repliigid, viisakas möödalibisemine - sellised on pingeta mõnusad kaasaegsed inimesed, kes kohe, kui teiste nägemisulatusest välja jõuavad, lössi vajuvad. Moe juurde kuulub pingevabadus, mis aegajalt läheb niisuguseks vabaduseks, et seda saab ainult väljakutsuvaks lõtvuseks nimetada. Mida enam niimoodi endale ja teistele valetatakse, seda suuremaks kasvavad vaoshoitud hirmud.

B. Kangus, ka kangekaelsus.

Kuna inimene ei taha pidevat häirivat ja väsitavat pingetunnet tunda, siis ta surub seda pinget alla, sest vabastada ta ju ei oska. Märkamatult on temast saanud kange inimene. Kangeid peetakse tugevateks ja tublideks, sest nad lähevad eesmärgi nimel tulest ja veest läbi. Mida rohkem lähevad, seda tugevamaks saavad. Nii ta tõesti on. Ainult, et nad muutuvad kõige suhtes kangekaelseteks ja see enam teistele ei meeldi, sest kangekaelsus kangekaelsuse pärast on kõike muud, kui elu edasi viiv.

Nende inimeste kael lüheneb ja jämeneb tasapisi, sest lihaspinge toimib nii. Kui pinge võib tulla ja minna, siis kangus on juba pidev. Pidev lihaspinge veab kaelalülisid pidevalt üksteisele lähemale, rõhudes kitsenenud liigespilude tõttu närvijuurtele. Energia liikumine on samuti takistatud. Inimese kael ja pea muutuvad alguses raskeks, uimaseks, mõtlemisvõime aeglustub, mälu häirub, omandamisvõime väheneb, tekivad valud. Valud võivad muutuda igapäevaseks, siis pidevaks ja inimene muutub pidevaks valuvaigistite tarvitajaks.

Inimene, kelle kael on kange, on kaotanud paindlikkuse kogu kehas. Liigutused muutuvad tasapisi üha piiratumaks. Öeldakse, et keha on kange, vaja soojemalt riidesse panna, siis liigub paremini. Liigub tõesti, sest soojendamisega vabanevad vihad ja vihaga vabanevad omakorda hirmud. Seepärast armastavad vanad ja kangekaelsed inimesed sooja.

Õppigem mõistma, et kangus ja kangekaelsus on kontsentreerunud hirm, mille vabanedes ei pea enam kangekaelselt oma jonni ajama. Soovitu tuleb ise Teie juurde.

C. Jäikus ehk järeleandmatus.
Mida rohkem inimene kangekaelsust oma positiivseks iseloomujooneks peab, seda enam ta oma kangust kasvatab ja märkamatult kasvab see jäikuseks. Inimese järeleandmatus võib niisuguseks mõttejäikuseks muutuda, et ta teeb endale ja teistele halba, nimetades ilmselgelt väljendunud halba heaks. Kui mõttejäikus suureneb, siis tekib mõttetühjus ehk juhmistumine. Mõistus on murdunud.

Samuti areneb ka füüsilise keha jäigastumine. Hommikune liigeste käimaliigutamine võtab üha rohkem aega ja tasapisi enam päris ära ei lähegi. Keha on jäine ja raske kui kõva kivi. Endine teravate valude etapp kasvab tasapisi üle tuimuseks ja tundetuseks.
Kõrvalt on inimese sellist degradatsiooni jube vaadata, olgugi, et ta on oma järeleandmatusega selle endale tekitanud. See on kõrvaltvaatajale õppetund.

Jäikus kasvab edasi murdumiseks. Murdub luu, tervis, perekond, eesmärgid, õnn, armastus, elu. Võimalusi on palju. Iga murdumise taga on vead ja andestamatus.

Kuidas sellist ohtlikku olukorda ära tunda? Selleks on märksõna "õigus". Kui inimene ütleb, et tal on õigus, siis teritage kõrvu ja teadvustage, et ta astus sammu tõest kaugemale. Mida rohkem ja ägedamalt inimene oma õiguses kindel on, seda lähemal on murdumine. Julge inimene võib ka öelda, et tal on õigus, aga kui teine ütleb vastupidist, siis nagu vanasõna ütleb: "Targem annab järele." Julge liidab oma arvamusele teise arvamuse ja on sellega tõele lähemal, sest ta süda ütleb, et teine nägi asja teist poolt.

Oma õiguse ajaja kardab alandumist ja sellepärast alla ei anna. Tema peab tõeks oma õigust ja ei oska, aga mis veel hullem - ei taha, näha medali teist külge. Tema võitleb viimase veretilgani. Siis murdub. Nii oli vanasti. Nüüd võidetakse oma õigusega endale haigused külge ja siis võideldakse haigustega. Järeleandmatu klammerdumine oma õigustesse tekitab vähi. Mõni vähihaige on minult pisarsilmil küsinud, et kas tal ei olegi siis õigust elada. Nii on ta kogu aeg mõelnud ja elu võitluseks pidanud. Nii võtab ühe inimese jäik õigus elada teiselt inimeselt ära õiguse elada. Tema enda keha astus kohtumõistjaks vahele.

Üks vähist paranenud inimene tuli mulle rääkima, et ta oli leidnud endas tahtmise tappa inimene. Ta oli õnnelik, et oli selle avastanud ja vabastanud. Ta ütles, et see oli täiesti sadistlik soov tükeldada, et hästi palju verd oleks. Ütles, et oli jahmunud küll, aga eitada sellist tahtmist ka ei saanud. Ta oli mõelnud ja oli taibanud, et ta on vist ühes eelmises elus kuumaverelise mägede pojana käinud veretasu õppetundi õppimas, aga oli põnnama löönud. Ta mõistis, et see, et ta tolles elus teise kallal nuga ei tarvitanud, võimaldas tal selles elus paraneda ilma tema enda kallal nuga tarvitamata. Aga kuna ta tolles elus kohalike tavade vastu patustas, siis jäi talle arguse häbimärk külge ja tahtmine sellest, nii nagu tol ajal kombeks oli, vabaneda, elab stressi näol siiani. Ta oli kõike õigesti tunnetanud ja täiuslikult vabastanud. Ta ise naeris: "Kui Teie oleksite mulle kaks aastat tagasi öelnud, et minus on selline tahtmine, siis ma oleksin Teie kohta kõige halvemaid sõnu öelnud ja agiteerinud, et keegi Teie juurde ei tuleks. Aga nüüd ma leidsin ta ise ja ma olen õnnelik."

III. NAISELIK JULGUS.

Naiselik julgus on selline julgus, mille puhul endale ka ei tunnistata, et on hirm.

Kuidas siis teistele seda tunnistada saakski. Sellised inimesed ütlevad: "Kuidas ma sain hirmuga selle häda ligi tõmmata, kui ma ei ole elus kordagi selle peale mõelnudki. Ma pole sellisest asjast undki näinud."

See on olukord, kus hirmud oleksid nagu muinasjutus seitsme maa ja mere taha komandeeritud ja siis võib öelda, et neid ei olegi. Paraku on see vaid hirmunud inimese eriliselt ohtlik silmapete.

Naiselikku julgust nimetatakse eluliseks naiivsuseks ehk lihtsameelsuseks. Naiivne ei tea, et kõik, mis on ilmas olemas, on ka igas inimeses olemas. Ta ei ole veel väljendunud, sest pole veel tema aeg tulnud. Iga õppetund tuleb omal ajal. Järjekord on igal inimesel individuaalne. Kui üks inimene tahab öelda, et temas mingit hirmsat negatiivsust ei ole, siis see negatiivsus on juba tema poole teel, et inimest eluliselt targemaks õpetada. Oma naiivsusega provotseeris eitaja õppetunni kiiremini tulema.

Naiivsus on suurim hirm, mille varjus pesitseb suurim viha. Elulise naiivsuse pärast saame me elus kõige rohkem kannatada. Kuidas saaks inimene aru, et temas on naiivsus.

Naiivsus väljendub imestumiste, üllatumiste ja ootamatustena.

Imestumine on märguanne, et märka oma naiivsust.

Üllatumine on märguanne, et naiivsuse väljalöök on lähedal.

Ootamatus, mis naiivset inimest tabab võib olla nii kui välk selgest taevast. Väike ootamatus on märguandeks, et inimene on eluliselt naiivne. Kui ta pisikesi märguandeid ei märka, siis tuleb suur kannatus.

Kui inimene halba ootab ehk kardab, siis ta tõmbab seda ligi. Ometi ei oota ta tegevusetult vaid vähemalt mõtleb, mida ette võtta või võtabki. Sellega halb väheneb ja häda jäi oodatust väiksemaks.

Näiteks lähete kerge riidega välja ja Teil hakkab külm. Tagasi ei saa minna. Kardate, et saate külmetushaiguse. Et kiiremini külma käest sooja saada, hakkate jooksma. Jooks kiirendab vere ehk armastusenergia voolu, kehal hakkab soojem ja haigus jääb tulemata. Aga kui jooksite ja külma ilma vandusite, siis jääte haigeks.

Paljud inimesed reageerivad hirmude vaoshoidmise jutule rõõmsa leidlikkusega: "Ma parem ei mõtlegi sellistele asjadele, siis on süda rahul." Ilusal väljapääsul on teine ots - tupik. Mõistust võime petta, hinge ja keha mitte. Selline on meeste tüüpiline naiivsus. Kui tahate oma informatsioonivälja tulnud ebameeldivust mitte märgata ja temale mitte mõelda, siis ta tuleb analoogsena, aga suuremana, näiteks haigusena, et Te ikkagi targaks saaksite.

Lapsik laps on normaalne laps, aga lapsik vanainimene on ebanormaalne inimene.

NÄIDE ELUST.
40 aastane naine on leukopeeniahaige. Leukopeenia on valgevereliblede ehk leukotsüütide haiguslik vähenemine veres, mis tähendab vastupanuvõime langust haigustele. Leukotsüütide tõus veres näitab organismi kaitsereaktsiooni erinevatele ärritajatele.

Seega leukopeenia tähendab, et keha on kaitsetu.

Küsin praegu Teilt: "Kes on kaitsja, kui vaenlane tuleb?"

Küsisin, mida patsient kaebab. Ta vastas, et pole kunagi arstidele muud kurtnud kui et süda teeb haiget. Südant on uuritud ja alati terveks tunnistatud. Tekkinud verehaigust südamega ei seostata. See avastati juhuleiuna ja kuna tõelist põhjust ei teata, siis ravida ei osata. Aga leukotsüüdid tasapisi muudkui vähenevad.

Naise sõnad tähendavad, et ta on olnud iseenda süüdistaja, sellest ta südame vaevused. Kes ennast süüdistamistega elus edasimineku nimel piitsutab, see hakkab ühel ajal ka teisi piitsutama. Kui ise enam ei jõua, siis peavad teised tegema hakkama. Ta ei vaielnud vastu, sest ta tahab ennast ise aidata.

Arutlesime haiguse mõttelist tagapõhja järgmiselt.

1. Keha vedelikud on veri ja lümf.
Veri on naine. Lümf on mees.

2. Veres on punaverelibled ehk erütrotsüüdid ja valgeverelibled ehk leukotsüüdid.
Erütrotsüüdid on naine. Leukotsüüdid on mees.

3. Inimene koosneb, nii nagu iga tervik, samuti naisest ja mehest. Vahe on ainult selles, et naises on naist rohkem kui meest ja mehes on meest rohkem kui naises. Aga veri meie sees, olenemata meie soost, on ikka sümboolselt naine.

Seega leukopeenia haige veres on meest normist vähem. Erütrotsüütide hulk on normis, järelikult naist on normaalselt. Kuna haige on naine, järelikult see naine suhtub mehesse meest hävitavalt. Iseendasse suhtub ta normaalselt. Tema veri peegeldab tema meelelaadi.

4. Veri on armastus, mis ringleb tänu südamele - armastajale. Nii, nagu armastaja armastab, nii armastus voolab. Tingimusteta armastaja süda on kui allikas, mis saadab oma vett jõgesid pidi laiali niikaua, kuni maapõu talle vett annab. Maapõu määrab vee koguse ja koostise, nagu vereloome organid määravad vere koguse ja koostise.

Vereloomeorganid on põrn, maks ja luuüdi.

Põrn on füüsilise keha algenergia hoidja. Põrn on inimese vanemad kui tervik. Ema on elu ehk armastusenergia liikumise määraja, isa on selle armastuse jõul looja. Kui vanemad on armastuses ja üksmeeles oma eluvankrit vedanud, siis on lapsel normaalne veri, mis eluraskustes kiire tervenemise tagab. Kui vanemad on sõjajalal, siis on nad iseenda ja teineteise nõrgestajad ja lapse veri on vastavate iseärasustega.

Kui isa võimutseb ema üle, siis reageerib laps igale ärritajale kiirelt leukotsüütide tõusuga veres. Leukotsüütide hulga tõus on põletiku tunnus. Järelikult kõrgenenud leukotsütoosiga inimese isa on alaväärsuskompleksiga ehk alandatu tundega mees, kes oma kompleksist ülesaamiseks võimutseb ema üle.

Kui ema on isa üle võimutseja ehk ema on alaväärsuskompleksiga naine, kes ründab meest igaks juhuks ette ja isa seda teha laseb, siis ta on hirmudest abitu inimene ning siis ta lapse vere leukotsüütide hulk väheneb juba pisikestest ärritustest ehk laps jääb haigeks.

Selle patsiendi ema on surnud, isaga on suhted kauged ja jahedad. Ta kõhunääre on tõmbunud põrnast eemale 12-sõrmiksoole poole ja ärritusel tõmbub veelgi kaugemale. Vaatamata sellele ei ole põrn otsene leukopeenia põhjustaja.

Maks on viha ja raevu keskus. Viha ja armastus on hirmunud inimese, kui terviku, kaks otsa. Kui maks viha välja toob, siis jääb armastusele kehas rohkem ruumi. Seega loob maks viha väljutamisega armastust ehk verd.

Naise maks on suurenenud ja raske ehk allasurutud rasket sissenutetud kurbust täis ja kisub küüruvajunult istuma. Ta on jõuga näiliselt sirgeseljaline. Maksa suurenemine näitab, et viha ei ole endale ruumi tegemiseks maksa hävitanud, ta on vaid kurbuse endale sisse kogunud. Seega räägib naise maks, et ta ei taha mehele halba, ta on lihtsalt mehe pärast kurbust täis. Maks ei ole tema leukopeenia otsene põhjustaja.

Luuüdi on nagu naine - armastuse allikas ehk looja, kes eksisteerib mehe tugeva (luu) kaitse all ja teeb seda, milleks naine loodud on - armastab meest. Kui julgeb, siis armastab, kui ei julge, siis ei armasta. Vaatan selle naise luuüdi - seal pesitseb ülbus. Ülbus on hävitav stress.

Väliselt on mu patsient meeldiv ja intelligentne ilus naine, kes vaatamata oma raskele haigusele ei nuta ega hädalda. Ta on intelligentseks olemise nimel kurbust suretanud ja suretab seda praegugi ning kogub seda enese teadmata maksa. Sisendan mõttes ta tundekehasse ülbuse energiat, et vaadata, kas ma ikka õigesti nägin. Reaktsioon on kiire ja isegi välimuses märgatav, kuigi ma talle sõnagi ei öelnud. Ta jäigastub ja lööb pea püsti nagu mõõtes vastasistujat. Nii teeb ta sageli nagu inimene, kes tahab olla teisest parem. Ta ei märka oma ülbuse suurenemist ja ei mõista teiste solvumist. Samas tekkib keha eespinnal ehk tundeenergia poolel nõrkustunne, mis on iseloomulik kurnatusele. Tagapoolel ehk tahtepoolel tekkib kananahk ehk hirm mitte vastu pidada, hirm alla anda. Nii püüab ta ka haigusele mitte alla anda ja ei ole mõistnud, et vaoshoitus suurendab haigust.

Tema hirm ülbuse, eriti hingelise ülbuse ees on nii suureks kasvanud, et tunnetab isegi eksperimenteeriva mõtte ära. Ta on pidanud selle hirmu käes lapsest saadik kannatama, seda hirmuga pidevalt ligi tõmmates. Nii nagu enamik inimesi ei oska taibata, et ise oma stressiga provotseerivad stressi ligitulekut niikaua, kuni kannatuste karikas on täis, nii ei märganud ka tema seda. Enda muutumist kardetud stressi sarnaseks ei tunnistata. On ju ebaloogiline, et ma muutun ülbeks, kui ma ülbust nii väga kartnud ja tema käes kannatanud olen.

Kui ma seda kõike naisele rääkisin, siis ta oli pahviks löödud. Ta tunnistas kohe, et nii see tõesti on, aga ta ei suutnud ära imestada, et ta nii vähe ennast tunneb. Ta oli jahmunud enda oskamatusest oma mõtteid mõista. Ta rääkis kuidas ta on tahtnud, et mees saaks mehemaks ja oleks peremees majas, aga tema pehme ja järeleandliku loomusega mees ei muutunud. Siis ta hakkaski ülbusega meest provotseerima, et ehk seegi aitab. Aga ei aidanud, hoopis ise jäi haigeks. Naise ülbus alandas meest ja naise verepilt on sellele vastav.

Seega haiguse vallandajaks oli naise ülbus. Ja vaadake millest ta tekkis - oskamatusest ennast kõrvalt vaadata ja tahtmisest teist muuta.

Mehelik julgus ei ole meeste privileeg, naiselik julgus ei ole naiste ainuomand. Need ilusama nime saanud varjatud suured ja väga suured hirmud on meis kõigis olemas.

Kes hakkab vabastama oma hirmu, et mind ei armastata, see hakkab elu kahepoolsust nägema ja seda uskuma. Siis ei taba teda ootamatused. Eluraskused muutuvad meeleparandusele vastavalt kergemaks. Te õpite olema õnnelik.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.