Kurbusest ja julmusest

Kui inimesel on hirm, et mind ei armastata, siis ta muutub abituks. Abitu inimese sisse tuleb kurbus. Alguses võib see olla ebamäärane ei-tea-mille-pärast kurbus. Pisaratega voolab ta välja ja hingel hakkas kergem. Järgmine kord on nutt juba kui hea abiline varnast võtta.

Kurbus on vihaenergia. Viha on energia, millega peetakse eluvõitlust. Seepärast võib pisarate abil saada mõndagi. Pisarates inimesele pööratakse tähelepanu, küsitakse, mis teda vaevab, kuidas saab aidata ja aidataksegi.

Pisaratega saab teisi oma meele järele väänata, kuni teised väsivad, tüdivad, tülgastuvad, vajuvad masendusse, sest nutjat nagunii aidata ei saa. Teise nutu pärast masendusse vajunud inimene saab endale viirushaiguse, mis peaks selle masenduse energia läbi põletama. Aga kui ta kurbust kardab, siis tuleb mõni nutja ikka ta haigevoodi lähedusse ja paranemise asemel saab ta oma gripile tüsistuse. Ongi tekkinud haigus, mis näitab, mis teda selle nutja juures kõige rohkem ärritas.

Teise nutu käes kannataja hakkab nutja peale varem või hiljem vihastama. Siis ütleb nutja, et teda ei sallita, et keegi ei hooli jne. Tülidest nutmine ainult suureneb. Nutu käes kannataja hakkab ennast nutmise vastu immuunseks, tuimaks, ükskõikseks tegema selle asemel, et oma hirmu kurbuse ees vabastada. Ta ei märkagi, kuidas igasuguse nutmise vastu vaenulikuks muutub. Kui ta seda vaenu välja ei ela, siis kogub selle enda sisse.

Pisaratega saab teisi mõjutada niikaua, kuni teised enam kaasa ei tule. Pisarad paluvad, anuvad, süüdistavad, ründavad, pisaratega isegi soovitakse halba. Mis see pisaratega süüdistamine ikka muud on, kui teisele halva soovimine ja tegemine. Aga nutja ei taha näha, et ta teisele sellega halba teeb. Ta tahab pisaratega tõestada, et tema on kannataja ja et teine peab ennast muutma, isegi kui jutt käib kellestki kolmandast. Mõnel õnnestub oma pisaratega teist muuta, mõnel mitte, aga nii muuta, et ise rahule jääks, pole kunagi kellelgi veel õnnestunud.

Kui inimene seda ei saanud, mida tahtis, siis ta nutab kurvastusest. Aga kui ta saab, mida tahtis, siis ta valab rõõmupisaraid. Ka heldimuspisar on rõõmupisar. Ometi on ka need pisarad viha väljendajad.

Kuidas võib õnnepisar olla viha? Vaadake selle pisara tagapõhja ja Te mõistate, et see on rõõmu taha varjatud kurbus sellest, et elu kogu aeg rõõmus ei ole.

Silmad on meeleorganid, mis võivad maailma kahel viisil näha:

- õigesti ehk täiuslikult ja
- valesti ehk ühekülgselt.

Maailma õigesti nägijad ei nuta ja nende silmad on terved. Elu valesti nägijad võivad nähtavalt nutta või mitte nutta, aga silmad jäävad varem või hiljem haigeks.

Maailma valesti nägemine on elu välise poole nägemine, mille puhul nähtav halb tundub halvana ja nähtav hea heana. Inimese kasvades suureneb halva ainult halvaks pidamine ja sellest haiget saamine, mis kurvastab. Aga hea ainult heaks pidaja hakkab ka hea varjatud halva käest järjest enam haiget saama ja seda kartma. Hirm kõige ees muudab ta kurbuse totaalseks.

Väljanutmine võib olla kahesugune:
I. Aktiivne - pisaratega või
II. Passiivne - keha kõikide vesiste eritistena: higina, tatina, uriinina.

On kahesuguseid aktiivseid ehk välja nutjaid:
1. need, kes oskavad kõik välja nutta,
2. need, kes nutavad, aga nutta ei oska.

1. Inimestest, kes oskavad välja nutta. Need on inimesed, kes nutavad nii, et lausa upuvad pisaratesse. Siis pühivad silmad kuivaks ja kõige parema tahtmise juures ei saa öelda, et ta oleks üldse nutnud. Ta nuttis oma südame kergeks. Selle hea asja juures on halb külg see, et nutmisega enda meelekibedusest vabaneja hakkab seda moodust kasutama üha sagedamini ja lõpuks kurnab silmad või isegi kogu keha ära. Kurbus tekib üha uuesti ja uuesti, sest nutja ei mõista elu. Pisarad kulutavad silmad ära ja nendest targaks ei saa. Kurbus on ju ikkagi vihaenergia. Sellised on tüüpilised nutunaised.

2. Inimestest, kes nutavad, aga nutta ei oska. Need on inimesed, kes pigistavad kramplikult mõned pisarad välja ja siis käivad mitu päeva silmad maas ringi, sest häbi on oma turses silmi näidata. Mõni peab alati silmatilgad varuks hoidma, sest peale nutmist tekib põletikuline ärritus. Miks? Sest ta alandas selle nutmisega ennast. Ta nuttis oma südame raskeks.

Silmahaigused tekivad, kui kurbus täielikult välja ei tule. Ühelgi nutjal ei tule nad lõpuni välja. Nii et seepärast on silmad järjest enam haiged nii neil, kes pidevalt nutavad ja ka neil, kes kunagi ei nuta.

Mida see tähendab? Tähendab seda, et esimesed inimesed nutavad selleks korraks oma kurbuse täielikult välja. Aga nad vajavad nutmiseks ohvrit. Vaikselt patja nutmine nende südant ei rahusta, sest süüdlane peab ikka tema silmavett nägema. Kuidas muidu see süüdlane teada saaks, et ta on süüdlane? Niisugune on nutjate loogika.

Nende südant ei vaeva, et nad teistele sellega halba teevad. Nad ei näe teist, nad näevad iseennast. Nende neurasteenia vaevab nad ära, aga silmad võivad pikki aastaid täiesti terved olla. Aga kui nad hakkavad oma silmi nuhtlema selle pärast, et need silmad kõike neile mittemeeldivat näevad, siis on silmade haigusele juba alus pandud.

Pidev nutmine muutub kurnatuseks. Nutt kõige pärast, mida silmad nägema peavad, takistab selle halva parandamiseks midagi ette võtta. Selline nutja tahaks head teha, aga ta kardab halba ja ei usu, et tema midagi tehtud saaks. Tegemiseks peetakse ju füüsilist tegemist. Mõttetööd, mida igaüks iseendas ilma sõrmegi liigutamata teha saaks, ei peeta ju tööks. Sellise nutja noorusaja ilusad suured silmad nagu kuivaksid kokku, isegi silmamuna väheneb. Aga kuna silmamuna suurust kombeks mõõta ei ole, siis jääb selline tõsiasi teadmata.

Inimene võib nutta kõige ja kõigi pärast, kuni tekib totaalne üleüldine kurnatus. Selline inimene on nagu vihmaveetoru lausvihma ajal. Vihm muudkui sajab ja tema muudkui kulub. Ega vihm ei kulu, toru kulub. Kulub niikaua, kuni ühel päeval kukub kokku.
Kaugelt vaadates ei märganud keegi, et see kurnatud inimene oleks kellelegi halba teinud. Seda teadsid ainult nutmisest vaevatud kodused. Keegi ei teadnud, et selle nutu taga oli varjus vihane abitus maailma ja iseenda vastu. Tema alandatus oli liiga suureks kasvanud.

Seal, kus on alandused, seal on kurbus. Kurbuse teine ots on julmus. Kus on kurbus, seal on julmus. Ja mitte nii, et üks on kurb ja teine on julm, nagu me tavaliselt nägema oleme harjunud.

See, kes on väliselt kurb, see on seesmiselt julm.
See, kes on väliselt julm, see on seesmiselt kurb.

Kui üks väike laps sünnib siia ilma ja teda hakatakse sundimisega alandama, siis ta hakkab oma kurbust alla neelama ja neelab nii kaua, kuni mõõt saab täis ning tema kurbus sukeldub varju. Nähtavale tuleb teine ots - julmus. Nii sünnivad kurjategijad. Nad on julmad, aga sügaval südames on nad kõige kurvemad inimesed.

Aga vaadake neid nutvaid vanu inimesi. Kahjuks langeb vanuse piir järjest noorema poole ja enam ei ole nutjad ainult naised, mehedki löövad agaralt kaasa. Nad näevad, kuidas kõik on pahad, kuidas kõik teevad kõigile halba. Aga kui keegi eksib natuke, veidikenegi komistab, siis on need kurvakesed kõige suuremad ja julmemad kohtumõistjad. Ka parastamine on julmus. Ja siis nad ei saa aru, miks elu nende vastu julm on. Aga sellepärast, et julmus tõmbab julmust ligi.

Julmus ei ole ainult see, kui keegi kellelegi liiga teeb. Julmus on ka see, kui keegi tahab teist enda meele järgi ümber teha, küsimata kas teine seda soovib. Vahe on vaid julmuse suuruses.

Teisele liiga tegemine on nagu kapatäie keeva vee kaela valamine.
Teise enda meele järele koolutamine on nagu veetilgaga kivisse augu puurimine.

Vangis olnud inimesed on rääkinud, et igasugusest piinamisest kõige hullem oli see kui posti külge seotud inimesele lasti vett aegluubis lagipähe tilkuda. See võttis kiiresti kas mõistuse või vastuhaku ära.

Niisugune julmus on kõigis nn. heades inimestes ja selle julmuse pärast nad ka ise kannatavad. Nad on kui magnetid, mis oma julmusega teise julmust enda ligi tõmbavad ja ei saa aru, miks elu nii halb on.

See, kelles on julmus, loeb ajalehtedes politseikroonikat ja vannub, et elu on hirmus. Selle asemel, et oma julmust endast vabaks lasta, loeb ta homme sama rubriiki ja ei taipa, et ta viha aina kasvab. Kuidas ta saab mitte kasvada, kui teda nii järjekindlalt kasvatatakse. Selline inimene enda halvemaks muutumist ei märka, teised märkavad.

Selline inimene ei tule ise selle pealegi, et enda suhtumist tuleb muuta, siis muutub elu tema jaoks. Kui talle seda öelda, siis ta vihastab: "Kas ma pean varastele ja pättidele kaasa tundma!? Võibolla käsite neile kaela langeda ja kiitma hakata! Kas hea jutuga on enne midagi ära tehtud. Näed, siin nad käivad magusa jutuga, mis nende nimi nüüd oligi, ukse taga inimesi segamas. Siis, kui on vaja midagi teha, siis pole neid kuskil. Mingu ja rääkigu vangid ausateks inimesteks!" Parinal väljapurskunud tiraad on kui vahtuklopitud viha. Asja pole ollagi, aga kui suureks kasvas!

Uksetagustele usukuulutajatele ta nii ei ütle, ta on ju ikkagi hea inimene. Nii vannub ta omade ringis ja ei mõista, et vannub endasse. Nii see julmus kogunebki.

Ühel päeval kohtab selline inimene tänaval kurba, kes ei oska oma vaevast vabaneda. Ta vaatab seda kurba kui kalkarit, kes midagi teha ei viitsi, isegi end kasitud ei saa ja mõõdab teda sellise pilguga, et kurva kurbuse karikas sellest täis saab ja kurva käsi tahtmatult julmuseks tõuseb. Ühe inimese julmus, mida ta julmuseks mingil juhul ei nimeta, provotseeris teise inimese kurbuse varjus kogunenud julmuse väljalöögi. Kaks ühesugust kannatajat said läbi justkui juhusliku kokkusattumuse kannatajaks ja kurjategijaks. Ainult kumb on kannataja ja kumb on kurjategija?

Mõlemad on kannatajad ja mõlemad on kurjategijad. Võiksid teineteist mõista ja toetada, aga üks pidas end paremaks teisest, teine läks selle provokatsiooniga kaasa ja saigi süüdlaseks. Teine ei oleks pidanud provokatsiooniga kaasa minema, aga ta kurbus oli enesekontrolli hävitanud. Seepärast ta plahvatas.

Kurb inimene võtab kõike halba südamesse ja sinna see jääbki. Mõistust halva parandamiseks appi ei võta, sest tunneb oma mõistuse piiratust. Tema ainukene trööst on nutmine oma luhtunud lootuste pärast, niikaua kuni tekib üldine kurnatus.
Tuletan vahepeal meelde, et ainult vabanemata stressid tekitavad haigusi.

Inimene võib nutta ka ilma ühegi pisarata. Mehed oskavad seda eriti hästi ja sellepärast on mehed palju vähem vastupidavad kui naised. Mõni mees on väliselt tugev ja mehelik nagu näituse eksponaat, aga kui ütlen, mis ta südant vaevab, siis hakkavad silmad läikima.

Tavatsen siis ikka korrata, et kui öeldakse, et mehed ei nuta, siis tähendab see, et mehed ei olegi inimesed. Nutke mehed ja ärge häbenege. Teadvustage, et praegune inimkonna arengutase on selline, et inimene vajab ka nutmist. Päris ilma ei ole me suutelised. Aga kui Teil on see raske haigus nimega ei-saa-nutta, siis teadke, et olete oma kurbust hoolega suretanud, aga ta ikkagi elab ja püüab Teid õpetada.

Need, kes ei nuta, põhjendavad oma kurbuse vaoshoidmist: "Kas see aitab midagi? Kas see annab midagi?" Ega ei anna küll, selles on küsijal õigus. Ta hoopis võtab.

Kui lihtsameelne inimene kurbust kogub, siis saab ta kerged haigused, mis võivad küll pidevalt vaevata, aga võimaldavad ikkagi pika elu. Kui kõrgelt haritud inimene oma kurbust kogub ja ennast oma silmadesse nõrgunud pisarate pärast välja naerab, siis saab ta targale inimesele väärilise raske ja võimalik, et ravimatu haiguse. Kõik uued meditsiiniliselt ravimatud haigused on liigsest intelligentsusest.

Sellise inimese süda on nagu närtsinud juurvili kevadel. Liiga palju vedelikku on ära auranud ehk liiga palju on pisaratega ära voolanud. Sellised muutused võivad olla paljudes organites ja kudedes.

Kurbust ehk nutmist on erinevat.

A. Kes kurvastab oma mõistuse pärast, sest tahab oma mõistuselt liiga palju, selle aju saab kurnatud.

Puhtalt aju kurnatuse ehk ülekoormatuse haigus on Alzheimeri tõbi, mis võtab mõistuse ära maailma vägevamatelt meestelt. Need on inimesed, kes emotsioone täielikult eitades absolutiseerivad oma ajupotentsiaali. Nende aju on ori ja ratsionaalne mõtlemine on orjapidaja. Nad võivad olla nutmise unustanud ja võivad oma kurbust mitte tunnistada, aga keha sellest ei küsi. Alzheimeri tõbi tekib neil, kelles on maksimalistlik tahtmine saada ja teadmine, et saamiseks tuleb oma mõistuse potentsiaal täielikult töösse rakendada.

Kurnatud lootusetuse haigus on Parkinsoni tõbi, mille puhul pea ja käed pidevalt tahtele allumatult värisevad. Pehmete kudede jäigastumine takistab luude normaalset liikumist, seepärast tekib tippiv kõnnak. Lootusetusest tekib monotoonne kõneviis. Need inimesed on oma hea tahte ja sooja südame kurbade õnnetute inimeste elu heastamisele ära kulutanud. Parkinsonism tekib neil, kes tahavad maksimaalselt endast anda ehk oma püha kohust täita, aga nende antu ei anna loodetud tulemusi, sest nad ei tea, et õnnetut inimest ei saa teised õnnelikuks teha.

Värin nende peas ja kätes on kui hirm ennast mõttetult pingutada, mille taga on pettumus, et minu hea lendab jälle tuulde ja teadmine, et mul ei jätku enam jõudu veel rohkem ennast anda. Ja hirm, et mind ei armastata, kui ma neid vaeseid õnnetuid ei aita. Samal ajal tekib neil inimestel kohe tahe aidata, kui keegi nende poole pöördub. Hirm aidata ja hirm mitte aidata vahelduvad ja tekitavad alguses käte värisemise, edasi juba pea tudisemise.

Kui alguses annab haigus endast märku käte sihipärase sirutamise ajal öeldes, et ei ole ennast teiste jaoks vaja nii palju pingutada, las teised teevad ise, siis haiguse süvenedes teeb ta pea ärkvelolekus pidevalt noogutamisele sarnaseid värisemisi nagu märkides, et see inimene on ikka veel alati valmis aitama.

Parkinsoni tõve puhul on närvirakkude talitlus häiritud keemilise aine dopamiini puuduse tõttu. Dopamiin kannab püha kohuse täitmise energiat. Kui inimesel on hirm, et ta ei saa oma püha kohust täita, siis tal tekib dopamiini puudus, millest omakorda tekib parkinsonism.

B. Kes liialt kurvastab vabaduse puuduse pärast ja tunneb, et ta kohe-kohe kukub kokku, et ta on nagu väljaväänatud sidrun, sellel tekib kopsu kokkuvajumine ehk atelektaas. See on kurbus oma vabadusvõitluseks puuduva jõu paratamatuse tunnetamise haigus.

C. Kes liialt kurvastab välimuse pärast, sest ta peab oma ebaõnne põhjuseks välimust, aga ta välimuse pärast tehtud jõupingutused pole vilja kandnud, selle nahk, juuksed, küüned kuivavad, õhenevad, muutuvad rabedaks. Vastavalt kibestumisele ja käega löömisele.

D. Kes liialt kurvastab oma viletsa sportliku vormi või lihtsalt vähese füüsilise tööjõu pärast, mis ei lase tal oma suuri või senisest veel suuremaid eesmärke saavutada, selle lihased hakkavad kärbuma. Mida suurem on hirm, seda tuntavam on suutlikkuse piiri tunnetus. See on mehine kurbus oma mehisuse mannetuse pärast. Lihaskärbumisega naised on samuti end mehelikult ära kurnanud ehk jõuga püüdnud kurbusest jagu saada.

E. Kes on oma kurbuses lõplikult kaotanud usu meessoo tugevuse ehk elulise kandvuse taastumisse, aga ka enda endise idealiseeritult suure ja lootustandva jõu taastumisse, see saab luude hõrenemise ehk osteoporoosi. Hõrenenud luud on piltlikult nagu end kuivaks ja tühjaks nutnud.

F. Kurbus on ka üks noorte meeste seksuaalprobleemide tekitaja. Noorte ühekülgne seksuaalkasvatus ehk seksi tehnilise külje ülistamine viib poisid ja noormehed depressiooni. Täismeheeas selline alaväärsustunne veelgi suureneb. Kui poiss, kes juba tütarlaste vastu huvi tundma on hakanud, ühe seksajakirja lahti lööb ja seal ainult ekstra suuri ülimehelikuks peetavaid peeniseid näeb, siis tema enda pisikene kasvueas mehetunnus saab nagu puuga pähe. Hirmublokk pidurdab nii kasvu kui funktsiooni ja võib muutuda isegi põlguseks oma keha vastu.

Kui mees mehelikkuseks kõigepealt seksuaalset suutlikkust peab, siis see torkab talle ka pornofilmides kõigepealt silma ja ta ei tule selle pealegi, et kiretööstuse viguritega saab iga normaalne mees äpuks tembeldatud.

Kõik need öösiti patja nutetud või muul viisil peidetud pisarad võivad viia seksuaalse kurnatuseni enne, kui seksini jõuabki. Kui ta armastus neiu vastu on suurem kui hirm, et mind sellisena kui ma olen ei armastata, siis ta leiab neiu, kes hindab kõigepealt hingearmastust ja isegi kardab seksi nii, et noormees peab olema julgustav pool, siis ta seksuaalvahekord õnnestub. Hea seegi.

Noor mees jätkab püüdlikult naise õnnelikuks tegemist, oskamata pidevat ülipüüdlikkuse pinget ohuteguriks pidada. Ta matkib ülimehelikke eeskujusid peites oma kahtlused õnnestumiste varju ja on oma armumänguga isegi rahul. Aga kui vaatamata normaalsele suguelule lapsi ei tule, siis sperma uuringutel selgub, et tal ei ole liikumisvõimelisi spermatosoide. Need on hirmunud kurbuse koorma all maha surutud ja ootavad, et koorem ära võetakse.

Kui aga noormehe hirm oma alaväärtuslikkuse pärast väga suur on, siis ta tõmbab endale ligi seksi tehnilist poolt väärtuseks pidavat tüdrukut ja siis võib ta esimene vahekord ebaõnnestuda. Hirm seksi kui enesealanduse ees võib määrata kogu edasise elu. Kes ei üritagi enam, kes kogub liiga pikka aega julgust, kelle seksuaalfunktsioon jääbki ebatäiuslikuks, kes hakkab jõuvõtteid koos alkoholiga või ilma selleta kasutama. Üks enesetõestuse moodus on hüperseksuaalsus, millega kurnatakse ennast ja partnerit, ent rahulolu ei tule.

Need teised inimesed, kes ei oska nutta, häbenevad oma nuttu, mis neist aegajalt siiski välja murrab, püüdes ületäituvat kurbusekarikat veidigi tühjendada.

Häbi on süütunne.

Nende inimeste hirm, et mind ei armastata, on kasvanud hirmuks süüdi olla, hirmuks oma süüd välja näidata. Seda kõike need inimesed loomulikult ei teadvusta ja paljud ei taha teadvustada. Tahavad jätta lihtsalt tugeva inimese mulje, mõistmata, mida tähendab tugevus.

Keha häired ja haigused sõltuvad kurbuse vaoshoidmise ehk allasurumise suurusest. Arvatakse, et:
- vaoshoitus on intelligentsuse tunnus,
- vaoshoitus on tugevuse tunnus,
- vaoshoitus on väärikuse tunnus.

Jah. Aga ainult hirmunud inimese jaoks. Julge inimene ei ole vaoshoitud, tema on tasakaalus. Seepärast ei pea ta iseenese sees olevat looma vaos hoidma.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.