See pöörane vaenulik elu

Kas möödub päeva ilma, et Teie informatsioonivälja sellise suhtumise energiat ei tuleks? Ainult see, kes kardab, saab elusse nii suhtuma hakata. Paljud leiavad sellest olukorrast ise väljapääsu, paljud ise ei suuda. Palju on ka neid, kes ei tahagi. Hirm iseennast muuta tekitab tahtmatuse seda teha. Selle jaoks on ju vaja hakata tunnistama oma vigu. Tahtmatus oma vigu tunnistada määrabki saatuse.

Annan Teile lugemiseks ühe noore mehe kirja. Ta sattus minu juurde pärast enesetapu katset. Täiskasvanuna elas ta ikka veel nagu väike poiss oma vanemate juures ja tal ei olnud vähematki enesemääramise õigust. Ema korraldas vägesid ja isa täitis käsku. Poeg oli vooluga sunnitud kaasa minema. Tal ei olnud enda meelest muud väljapääsu, sest sõpru tal ei olnud ja tüdruk, kellega paar kuud oli omas korteris elanud, jättis ta maha.

Noor mees oli lugenud minu raamatuid, see tähendab vastuvõtuks ette valmistunud ja ma ei saanud teda solvata öeldes, et see on tal nagu hane seljast vesi maha voolanud. Ta oli niigi süüdistuste koorma all käpuli. Rääkisin neid põhimõtteid, mida rääkida võisin uuesti üle. Õpetasin andestama emale, et ema ei ole oma soorollis osanud elada. Õpetasin andestama ka isale, et ta oli naise iseenda üle võimutsema lubanud. Õpetasin vanematelt andeks paluma, et ta vanemate vigu ei ole osanud enne mõista ja neid parandada. Oma hingelt ja kehalt andeks paluma, et oskamatusega iseendaks saada on hingele ja kehale haiget teinud.

Nägin kuidas temas tekkis sisemine protest: "Minu ema ei ole halb!" Rõhutasin: "Loomulikult ta ei ole halb. Ta on väga hea, liiga hea. Isa arvelt hea. See ongi tema viga ja andke see talle andeks. Te tulite oma vanemate vigu enda tarbeks parandama ehk neid mõistma. Siiani Te ei ole osanud mõista ja see teebki Teie elu põrguks." Rääkisime palju. Tema kordas ikka kui halb tema on ja kui halb kõik on. Mina veensin, et halva varjus on hea, me peame selle hea üles leidma. Leiab see, kes oma halva vabaks laseb, sest tahab head nägema hakata.

Esimene jutuajamine on alati sissejuhatav. Psüühiliselt haigetega sügavusi kiirelt haarata ei saa ja ei tohigi, sest nad on oma kinnisideedes liiga kinni. Hirm takistab uut vastu võtta. Toonitasin seda. Ta rahunes, elavnes, ütles, et ta ei taha enam surra - esimese vastuvõtu jaoks suurepärane tulemus. Teadsin, et efekt on üürike, aga tean ka seda, et minul ei ole õigust teise elu ära elada. Tuleb, mis tulema peab.

Enne järgmist kokkulepitud korda sain vabandustega kirja. Ta selgitas, et ei saa ikkagi oma emasse halvasti suhtuma hakata ja oma emast lahti öelda. Et ta proovis, aga see ei õnnestunud, kuna kedagi ei ole toeks. Tema kinnisidee oli nii tugevalt juurdunud, sest ka tema emas on kindel teadmine, et temast tahetakse lahti saada. Kiuslik kangus kumas kogu kirjast läbi. Tähendab inimene vajab kannatusi. Patt on ära võtta seda, mida teine vajab.

Elu on arenemine. Kes ahvipojana oma emasse klammerdub, see iseseisvalt edasi ei saa. See saab ainult siis kui ema edasi läheb. Aga tema emas on nii palju kangust küll, et ta teiste käsu järgi ei tantsi. Igasugune klammerdumine teisesse inimesesse kui päästjasse seiskab individuaalse arengu. Klammerdumise tugevus määrab hingepiinade suuruse.

Varsti kirjutas ta mulle psühhoneuroloogia haiglast. Rääkis, et on minu nõuannete järgi püüdnud toimida. Ta kirjeldas kuidas avastas, et ta ema on siiski hea. Kogu tema jutt keerles ema ümber. Mitte kordagi ei küsinud ta: "Miks ma siis uuesti haiglasse sattusin kui mul kõik nii hea on. Ma ei kirjutanud vastust. Ta mõistus kaitses ema ja hing oli klammerdumas minusse. Ma ei tohtinud sel lasta sündida, enne pettugu minus.

Paar kuud hiljem tuli kiri, mille ma sõna-sõnalt Teieni toon.

V. a. Luule Viilma.

Siin kirjutab teie endine patsient. Need korrad, mis ma Teie juures käisin ma omast arust tegin Teie nõuannete järgi, aga ma ei teinud seda südamega ja saan aru kui valesti ma tegin. Mul on praegu nii suur hirm südames, sest leidsin, et suure hirmu taga on viha nagu Te ütlesite. Nüüd mu süda nutab. Ma ei saanud sellest enne aru. Jälgisin Teie nõuandeid, aga alles nüüd mõistsin, et ma hoopis põgenesin oma ema ja ka iseenda eest. Ma saan aru, et ma olen esmaklassiline loll ja ei oska mina ise olla.

Olen hullumajas elu eest peidus, sest kardan emotsionaalselt kokku variseda. Mul on suured süütunded oma vanemate, Jumala ja ka Teie ees, sest ma olen ainult targutanud Teie õpetuse kallal. Mu keha on nii nõrk, närvisüsteemi nagu polekski olemas. Ma võtan ka haiglas teiste halba endasse ja ei tea, mis edasi saab. Kardan head, aga samas nagu tahaks head. Praeguses kriisis mõistan kui väga ma elada tahan, aga ma ei oska. Ma ei oska ja ma ei julge olla mina ise. Kui koju lähen kukub süda nagu kivi alla, aga haiglas olles kuidagi nagu igatseks kodu järgi ka. Aga kardan. Omasr arust järgisin Teie õpetust, aga samas tegelikult ma ei tea, kas mu pea või mu hing tahtis emale väike laps olla. Tahtsin justkui alateadlikult vabadusse pääseda, sest vaatasin kogu aeg puid ja üldse aknast välja.

Nüüd on mul väga suur kriis ja tahan elada. Kuigi aegajalt ei tahaks ka. Aga saan aru, et elama peab ja tuleb elada, aga vabaks ei oska end rääkida. Vahel on nii suur hirn, et jookseks kellelegi sülle või küsiks isegi mõnelt haigelt abi. Ei oska elada, aga peab ja tahan. Võibolla on mul võimalus veel Teie jutule pääseda, aga ma saan aru, et tuleb väga väikestest asjadest peale hakata. Teie soovitasite mul silmad kinni elada ja iseennast kuulata, aga mina hakkasin hirmuga hoopis teisi vaatama. Olen nagu Teie õpetusest huvitunud, aga risti vastupidi teinud. Ja kui aus olla, siis ega mu silm eriti ei näe ja kõrv eriti ei kuule. Ma ei saanud Teie õpetusest aru, sest alateadlikult pidevalt protestisin. Olin isekas kui kuulasin Teie juttu, praegu saan sellest aru. Palun andestage!

Peab olema võimalus elama jääda. Palun aidake!


Mismoodi toimub selline hingeline allakäik?

Alustan selgitust jälle hirmust, et mind ei armastata, mis teeb inimesest elu välise külje nägija. Kes liialdab välise heaga ja selle endale tahtmisega, see võib selle hea saada, aga koos heaga tuleb ka varjatud halb. Halval on teatavasti kiiremad jalad ja inimene tunneb teda esimesena. Tunnetuses tekib kriis: tean, et on hea, aga tunnen, et on halb. Sellele järgneb loomulikult uuesti hea suurendamine, millest hakkas veel halvem. Armastuse0ehk hea olemise nimel teiste tahtmise järgi elamine on armastuse ärateenimine. Teenija võib teha kõik mis suudab, ainult teenitu jääb alati väiksemaks kui ta lootis. Kes mõistusega asjast aru saada püüab, see kaotab lootuse, sest tavamõtlemisega pole sellest võimalik aru saada. Lootusetus tekitab abituse tunde. Inimene tunneb, et pole tema võimuses elu heaks teha. Ta võib ennast töödega ära kurnata, aga sellest ei ole kasu.

Abitus tekitab kurbuse. Võib nutta või mitte nutta, aga kui probleemi olemust ei mõista, siis kurbus kasvab. Võivad tekkida väga erinevad füüsilised haigused. Mida enam kurbust alla surutakse, seda lähemale tuleb raske hingeline patoloogia - enesehaletsus. See südant haledaks tegev ja iseenesest justkui täiesti ohutu stress on tegelikult väga ohtlik.

Kes ennast haletseb, see haletseb teisi ja ootab, et teised teda haletseksid. Teised haletsevad küll, aga sellest ei saa küllalt - halb tunne ei kao. Igasugune nutmine on ainult enesehaletsus. Surnukeha juures nutetakse mahajäetuse tundest, sest süda tunneb, et lahkuja läks sinna, kus on hea. Nutetakse ka hirmust, et ennast ootab sama saatus. Lühidalt: enesehaletseja nutab sellepärast, et ei saa veel surra ja sellepärast, et ei taha surra. Aga ta ei mõtle nii. Ta mõtleb enda arvates teiste peale.

Haletsemise teine, positiivne pool on kaastunne. Kaastunne on tunne, mis ütleb :"Ma tunnen seda, mida sina tunned ja ma ei peagi sedasama kannatades kogema. Ta tunnetab ja teab - õppetund sai õpitud. Kaasatundja matustel ei nuta, sest ta tunnetab juhtunut ja püüab ise teistmoodi teise ilma mitte minna. Tal on vajadus väärikamana minna.

Enesehaletsus on ülemineku piiriks, kus kurbus muutub hävitajaks. Kes ennast haletseb, see läheb ka teiste haletsemisega kaasa, sest ootab, et teda heaks pidama hakatakse. aga ei hakata, kuna ta kasutab pisaraid kõige selle väljapressimiseks, mida tahab omale saada. Teine, kes tema pisarate käes kannatab, ei proovigi nutta. Tema hirm enesehaletsuse ees muutub rutem vihaks kui väljanutjal.

Nii kasvab enesehaletsus üle raevuks. Raevunud inimese käitumine mõistuse kontrollile enne ei allu kui osa raevu on välja raevutsetud. Kellele, millele ja kui palju inimene oma raevu välja valab, see on individuaalne. Tema raevu käes kannataja on selle kannatuse alati ära teeninud, sest on oma hirmuga või vihaga taltsutamatu raevu vastu selle endale tõmmanud.

Naiselik raev väljub läbi suu. Mehelik raev - läbi käte, jalgade või kasvõi läbi kogu keha. Nii võivad nii naised kui ka mehed karjuda ja sõimata, aga ka peksta ja lõhkuda.

Kes nii intelligentne on, et oma primitiivsel raevul viimaselgi hetket sabast kinni saab, see kasvatab oma raevu kiiresti suuremaks ja ta mõõt saab täis enne kui primitiivsel kisakõril ja rusikatega vehkijal. Raev on arukam kui inimene ja ta tahab ikkagi vabaks saada. Ta annab endast märku hääle tugevnemisega ja kõrgenemisega. Mida kriiskavam on inimese hääl, seda rohkem on temas raevu. Mõnel on pidevalt kriiskav või kiljuv toon.

Naised võtavad end alati kokku kui viha tekib, sest nende nõrk füüsis on muidu eluvõitluse jaoks nõrk. Nii võib naise häälepilu teha kõrvulukustavat kõrget heli. Meestel on jõudu küll, nemad hajuvad mitmesse suunda abivahendite järele. Raevunud mehe hääl muutub tärisevaks, mörisevaks, ähvardavaks.

Raevu kinni hoidev keha hakkab tegema äkilisi ja nurgelisi liigutusi ning ta ei saa kuidagi märkamatult ligi tulla. Tema käed viskavad kui võiks ulatada, pillavad kui võiks panna, teevad haiget kui võiks hellitada. Tema jalad tormavad kui võiks jalutada, litsuvad laiaks kui võiks hoida, trambivad kui võiks kassisammul kõndida. Tema ümber uksed mürtsuvad, aknad kiiksuvad. Teda ümbritsevad kõikvõimalikud hääled peale vaikuse.

Lühidalt: raev tekitab kära. Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Kõige suurema käraga elavad ja surevad kuulsused. Nende tahtmine teistest nii elus kui surmas ehk igavesti parem olla teeb nende elu ja surma traagiliseks. Nimeka inimese vaoshoitud enesehaletsus muutub õnnetute hädaliste toetamiseks ja nende heaolu eest võitlemiseks, sest kuulsuse hingeseisund tõmbub sarnaste poole. Tahtmine toetajate poolehoiu abil võitlusvõimelisem olla toob kaasa pettumuse, sest sellisel teel saadud toetajad on toeks ainult hädaohututes rõõmupidudes. Kahjuks ei mõista kumbki pool, et ainult materiaalse heaolu tõusust saadud hingerahu on mõlemale poolele üürikene ja see tekitab abitu raevu - võimetuse teha maailm heaks. Kuulsa inimese vaoshoitud raev muutub süüdlaste ründamiseks. Tüüpiliselt ei anna selline võitleja puudust kannatavale hädalisele endalt midagi ära, ta tahab, et vaenlane annaks. Mida rohkem täitub sellise inimese tahtmine jumaldatud saada, seda lähemal on lõpp, sest inimene ei ole Jumal. Tema suur tahtmine ükskõik kuidas teha, aga peaasi, et midagi saaks paremaks, teeb temast märtri, kelle eeskujul hirmunud inimkond aina kordab vigu.

Raevunud inimene ründab. Mehed on loodud ründajaks - oma soovide kättesaajateks füüsilisel tasandil. Aga kui mees raevub, siis võivad sellel olla ettearvamatult ohtlikud tagajärjed. Naine on loodud armastajaks. Kui naine raevub, siis võib ta suust paiskud välja niisugune leksikon, mida ta pole kunagi varem keelele võtnud, sest on seda häbenenud ja halvustanud.

Rünnata võib nii mõttega, sõnaga kui ka teoga.

Teoga ehk rusikatega ründamine on primitiivse inimese iseendast väljalaskmine. Seda peetakse kõige halvemaks halvaks, sest ta tekitab teistele inimestele kannatusi. See on iseendale karmavõla tekitamine. Selline viha ei tarvitse olla suur, aga kui ta löögirusikana korraga välja paiskub, siis on ta hirmutav. Aga hirmul on suured silmad.

Sõnaga ründamine on iseenda solgiämbri teiste kaela tühjendamine, millega püütakse alateadlikult teisi õpetada, aga ise ei mõisteta õppida. Iseenda sõimamine on ka olemas, aga see ei torka tavaliselt silma.

Mõttega ründamist ei nimetata ründamiseks. Suletud naeratav suu ja tuld pilduvad silmad märgivad mõtterünnaku toimimist, mis oma suletuses on nagu purskumiseks valmistuv vulkaan. Selline käitumine on iseloomulik naistele ja intelligentseks jääda soovivatele meestele. Filmis võib ta olla kütkestav sisemist tuld väljendav magnet, mis kutsub vastasugupoolt seksuaalsele rünnakule, et tuld kustutada. Järgnev koera ja kassi kisklemine põletab raevu korraks välja. Elus puudub selliste lahingute alustamiseks julgus või väsitakse neist ära. Aga raev jääb ja puhanguliste sisemiste surve hoogudena hoiatab tulevast insulti või infarkti ette.

Allasurutud raev muutub hüsteeriaks, sest primitiivne inimene meie sees on vangitsetud tsivilisatsiooni korrakaitse seaduste piiridesse ja kardab füüsilist karistust. Hüsteerik kardab füüsilist karistust ja valu.

Hüsteeria on materiaalse heaolu tõusuga kaasatulev hingepiin, mida välja elades tekib mõningane rahunemine. Hüsteerik ei mõista, mille vastu ta protesteerib. Ta vajab hingelist vabadust, mida keegi peale tema enda talle anda ei saa. Tõsi, ema saaks. Teine võib hüsteerikule kõigest hingest head soovida, aga tema hirmud on kui sein ees ja hea ei jõua pärale. Hüsteeria kasvu soodustab tema haiguste hulka arvamine. Hüsteerik õigustab end haigusega. See omakorda suurendab tema enesehaletsust ja raevu.

Haigeks tunnistatud hüsteerik võib suurt rahvahulka represseerida, aga kui tuleb politseinik ja võtab tal käsivarrest kinni, et teda korrale kutsuda, siis ta karjub kui ratta peal ja annab politseiniku kohtusse, sest haigel inimesel on õigus tervemaks saada. Hüsteerikul on siis parem kui ta kedagi sõimata saab. Politseinik saabki karistada, sest hüsteerikul on käsivarrel hematoomid. Miks? Politseinik ei võtnud kõvasti. Sellepärast, et hüsteerik maksab oma kisaga kätte neile, kellel on tema meelest parem olla kui temal. Kättemaksuhimu tekitab kõikvõimalikke vereeritusi ka siis kui keegi ei puudutagi.

Allasurutud raevust sünnib vampirism. Kellele intelligentne olemine väga tähtis on, see hoiab raevu vaos. Vampiiridest räägitakse, kirjutatakse ja tehakse õudusfilme, millega külvatakse nõrganärviliste seas hirmu ja hullumist. Tõde on see, et mida rohkem inimene vampiire kardab, seda rohkem ta kõikjal vampiire näeb, kuni muutub ise vampiiriks. Kõik tasakaalutud inimesed on vähemal või rohkemal määral vampiirid. Vahe on ainult selles, et mõni ehmub surmani ära kui keegi, näiteks sensitiiv, on tema kohta öelnud vampiir. Teine ajab hambad irevile ja teeb koledat häält: "Olen jah!" Võibolla tal on kõrini hirmunud heietajatest ja ta tahab neid endast eemale peletada, et rahu saada, aga võibolla ta tõesti naudib halb olemist endal hing pisarais.

Iga pahas meeleolus olev inimene on hetkel vampiir, kelle lähedust on teistel raske taluda. Iga haige inimene on vampiir, kuni terveks saab. Vabastage oma hirm vampiiride ees ja vampiir lakkab Teie jaoks vampiir olemast. Kes laseb vampiiril enda kallal vägivallatseda, see ärgu süüdistagu vampiiri, vaid parandagu enda viga. Et see suur töö on, see on iseasi. Tean seda enda kogemustest.

Oma hüsteerilist raevu allasuruv inimenehoiab ennast vaos ainult selleks, et teda heaks peetaks. Ta kardab haiget saada, seepärast ta oma vihavaenlast näost-näkku ei ründa. Inimene, kes kõigepealt halba näeb, on potentsiaalne vampiir. Aga inimene, kes halba absolutiseerima hakkab ja tema jaoks on kõik ja ainult halb, ongi vampiir. Oma negatiivse suhtumisega maailmasse suleb vampiir ma eluenergia voolu. Tekib surmahirm.

Ûle kõige kardab vampiir surma, seepärast keerlevad tema jutud surma ümber. Ta räägib, et ta tahab surma, sest elu on nii halb. Tegelikult ta kardab surma. Et elada, peab ta energiat saama. Vampiir leiab endale alati ohvri ja see ei ole kunagi tasakaalukas inimene. Ta leiab tasakaalutu, kes tülinorimise, õelutsemise, irvitamise, solvamise peale plahvatab. Igaühel tekib kunagi nõrkusehetk, mil seljatagune kaitseta jääb ehk teisiti öeldes, mil tahe kaob. Pingeline iseenda kaitsmine kurnab iga inimese kunagi ära ja siis ta ütleb: "Ma ei taha." Neid saatuslikke sõnu ei pea välja ütlema, aga nad toimivad ja kutsuvad ligi igasuguse energeetilise lekke.

Nagu teine vihastab, nii vampiir ta tühjaks tõmbab. See toimub väga kähku. Pärast on kannatanu kohutavalt õnnetu. Ta manab ennast, et miks ta selle inimesega sõnasõtta astus. Ta ju teab, et selle inimesega ei ole mõtet vaielda. Ega see esimene kord ei ole. Ta on omadega läbi. Aga vampiir õitseb. Vampiirile on iseloomulik võidurõõm. Ka siis kui teine pärast tüli tõvevoodisse heitis. Vampiir on võimeline minema haiget noomima rõhutades, et temal oli ikkagi õigus. Vampiir oskab haletseda, aga kaasa tunda mitte kunagi. Ta on tegutseja tüüp. Mõtlemiseks pole tal aega, sest tal on vaja pidevalt surma eest ära joosta.

Filmides näidatakse vampiire kui vereimejaid. See on sümboolne pilt. Voolav veri on armastuseneria. Kes kardab vampiire, enda üle võimutsejaid, vereimejaid ülekantud tähenduses, see laseb vampiiridel end elujõust tühjaks tõmmata ja hakkab kannatama kõigepealt kehvveresuse all. Kehvveresus on kasvupinnas kõigile teistele verehaigustele. Kes vabastab oma stressid ja teeb endale selgeks, et vajab konflikte nautiva inimesega külgkülje kõrval elamist või töötamist, selle jaoks lakkab vampiir olemast halb inimene. Kellel ei ole hirmu sõnakate inimeste ees, see ei hakka kunagi kartma vampiire.

Vampiir, kes oma perekonnast kedagi halvaks või lausa oma vaenlaseks peab, aga selline arusaam tekib vampiiridel sageli, ajab oma vaenlase hauda kui see end ise tugevaks teha ei oska. Vampiir teeb seda üsna lihtsalt: ta hoolitseb selle eest, et ohver hingerahu ei saaks. Igal võimalikul ja võimatul juhul teeb ta kõik, et ohver vihastaks. Järgnev tüli lõpeb sellega, et ohver on kokkukukkumise äärel, aga vampiir on endaga rahul. Tal on hea olla. Ta on halba jälle nahutanud. Pereliikmed peavad sageli kannatajat halvaks, sest vampiir oskab teise halbu külgi esile tirida ja suurendada. Alles siis kui kannataja on teise ilma läinud ja vampiir on endale uue ohvri valinud, hakatakse midagi mõistma. Sageli on see kannataja abikaasa.

Eesialgu võidakse ta pahurat meeleolu ja nutmisi õigustada abikaasa surmaga. sageli on vanematel lemmiklapsed, keda kiideti ja hellitati ja kelle juurde nüüd abikaasat leinav vanem elama läheb. Väga ruttu selgub, et armastatud laps on hoopis suur tänuvõlglane, kes on kohustatud oma vanemat, kes tema heaks kõik on ohverdanud, kätel kandma. Hea, mis üleöö halvaks muutub, lööb alati oma ootamatusega. Rahulik elu on paugupealt põrguks muutunud. Ainuke, kes ujub kui kala vees on vampiir, sest tema on endine. Kui selline muutus on toimunud intelligentsete inimeste elus, siis on tõenäoline, et laps, kes heast halvaks sai, haigestub vähki. Miks? Sest ta on paremaks olemisse ehk iga hinna eest intelligentseks jäämisse klammerdunud. Ta püüab kõike teha, et probleem pere piiridest välja ei kanduks ja et ta ema või isa rahule jääks. Seda vampiir teab ja see tahtmine saab tema relvaks. Kui häbi, mis südame haigeks teeb ei päästa teda häbist, siis vähktõbi päästab.

Hirm paha olla kasvab iga kord kui inimesele öeldakse, et sa oled paha inimene. Inimesele, kes tahab hea olla, aidata, kes teeb kõik, et teistel hea oleks, läheb halvaks nimetamine otse südamesse ja sinna ka jääb. Mida tagasihoidlikum ehk vaiksem ja kannatlikum inimene on, seda rohkem jääb. Võitlejatüüpi aktiivsetele ja sõnakatele ei jõua paha hinnang tihti päralegi, sest nad tunnevad omasuguse ära ja teavad, et teine tühjendab praegu oma solgitünni.

Kuidas ennast aidata kui olete sellisesse olukorda sattunud? Kõigepealt peaks vampiirist vähemalt niikauaks kuni tervenenud olete füüsiliselt lahti saama. Ta ei pea teisi inimesi oma tänuvõlglaseks, seepärast ei tiri ta teistelt elumahlu välja nii nagu Teist. Ja teised ei luba enda kallal niisugust kuritööd teha ka. Aga Teie lubate, sest Teil on võlatunne ja kohustus oma vanema elu heaks teha niikaua, kuni Te neid stresse vabaks ei lase. Te ei pea oma vanematele hea olema!

Te vajate niikaua oma vanemale halb olemist kuni endal uuesti hea hakkab. Te vajate seda. Ja tema vajab. Ta ju ei teagi muidu, mis tähendab halb. Kõik on aina tema meele järgi teinud, tema on kõiki oma sõrme ümber keeranud ja oma pilli järgi tantsima pannud. Inimene ei pea alati saama seda, mida ta tahab. Kunagi peab ta õppima ilma jäämist, muidu ei oska ta väärtusi hinnata. Te olete laps, kes on oma vanemaid tulnud arukaks õpetama. Kuna Te pole seda teinud, siis kannatate. Nüüd on aeg oma viga parandada. Tunnetage südamega ja Te mõistate, et ma räägin tõtt.

Pole mõtet haletseda, et inimesel on raske elu olnud ja kuidas mina, tema laps, talle nüüd halba teen. Kõigi inimeste elu on raske, ainult igaühel omamoodi. Kes vajab kerget elu, see hakkab elule hea pilguga vaatama. Ja keegi teine ei saa seda inimese eest ära teha. Kes ei taha elus head näha, see ei saa head elu. Ei taha see, kes ei oska, sest ei tea.

Kellel on tahtmine teada, see saab teada. Teie teate nüüd. Jõudu tööle!

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.