Enesesse nutmisest

Sageli ei saada aru, mis tähendab sissenutmine. Inimene käib võib-olla iga päev silmad peos ringi, see peaks tähendama, et ta nutab välja, aga ikkagi on tal näiteks tsüst.

Toon selgituseks ühe põhimõttelise näite.

Te lähete külla. Astute sisse ja avaldate oma vaimustust muutuste üle tuttava korteris. Perenaine ei saa nuttu tagasi hoida. Ega Te esimest korda tema pisaraid ei näe, aga Te tõttate kaastundlikult pärima, mis lahti on ja et äkki saab aidata.

Tema hakkab oigama oma tervise pärast, mis just praegu end meelde tuletas. Te tunnete, et asi pole päris nii, aga nii delikaatset probleemi puudutada ka ei tahaks. Milles on asi?

Asi on selles, et perenaisel on külalisele häbi näidata oma lõpetamata remonti. Ta on püüdnud puudujääke küll varjata, aga tal on tunne, et nagunii Te neid näete. Ta hindab enda järgi - temal on nad nagu pind silmas. Ta viha mehe vastu, kes teda alt vedas, on siiski võimetu, sest ta ise ei ole nendeks töödeks suuteline. Ta saab küll aru, et ta tahtmised olid utoopilised, aga kõiki vanu asju meelde tuletades, mehe majanduslikkust ja seksuaalsust vihaga ühte patta pannes, tunneb ta, et see pole mees ega midagi.

Oma kiirustamist ta hirmuks ei pea, oma abituse kurbust ta vihaks ei pea, aga niisuguste asjade pärast nutmist peab ta häbiks küll ja sellepärast ta mõtles oma tervise häda välja. Oleks ta nutnud oma üliagaruse äpardumist ausalt välja, siis ei oleks midagi juhtunud. Aga kuna ta ise oleks teist inimest, kes niisuguste ebatähtsate asjade pärast nutta löristab, hüsteerikuks pidanud, siis ta Teie ees selle pärast nutta ei saa.

Selles olukorras on kõige halvem see, et sellest hetkest alates, kui ta need valelikud sõnad välja ütles, hakkas ta enda teadmata samapalju nutma sissepoole kui väljapoolegi.

Ta ei märganud, et hing läks kergemaks, aga alakeha raskemaks.

Alakehas elavad majandusprobleemid, mida tänapäeval enam seksuaalsusest lahus ei hoita. Perenaise vasak munasari peab nüüd oma perenaise kurbuse mahutiks ehk tsüstiks muutuma.

NÄIDE ELUST.

Üks patsient rääkis kuidas ta oli kartnud mind, sest tema naabrinaine oli kirjeldanud oma käiku minu juurde. "See Viilma on üks hirmus inimene. Mina läksin tema juurde oma munasarja tsüstiga, aga tema hakkas mind süüdistama. Ütles, et ma olen halb inimene ja oma meest ei armasta. Käskis seda igavest joodikut armastada." Vaene niigi õnnetu naine oli kolm päeva ohjeldamatult nutnud nii, et ei saanud töölegi minna. Neljandal päeval oli läinud günekoloogile operatsioonile saatekirja võtma. Arst ei leidnud tsüsti ei käega ega sonograafiga. Vasaku munasarja tsüst oli seletamatul põhjusel kadunud, aga viha Viilma vastu jäänud. (Aga see on parema munasarja probleem).

Kuhu tsüst kadus?

Selle hirmudest hüsteeriasse sattunud naise jaoks olid kõik vaenlased, kes ta hädaldamisi kaasa ei haletsenud. Oma süütunnetesse uppuvana oli ta teistes ainult süüdistajaid näinud ja ise agressiivseks muutunud. Ta võitles olematu vaenlasega ehk iseendaga. Hüsteerilist nuttu jätkus nii sisse kui välja.

Nähes ka minus süüdistajat sai ta viimase tilga oma kurbuse karikasse ja purskus nutma. Üle hulga aja nuttis ta esimest korda siiralt kogu oma õnnetu elu meelekibedust välja ja kurbus sai välja joosta. Tsüst lahkus samuti kui kurbus.

Rääkija, intelligentne inimene, imestas teist taga rääkides, kuidas võis tema naabrinaine nii rahulikku ja õpetavat juttu süüdistamiseks nimetada. Kuidas ta naabrinaine ikka nii rumal on. Vaatasin teda ja ütlesin: "Katsuge ise targem olla. Püüdke oma hirmu vabastada nii, et tunnete, et südamest tuli, siis saab haigus ära minna ja siis saate aru, et oma vigade tunnistamine ravib. Muidu võib juhtuda, et Teiegi ei saa aru, miks haigus kaob."

Tema haigus ei kadunud, see hoopis ägenes, sest tema vaoshoitus oli suurem, sissekuhjunud stressid sedavõrd suuremad ja nende äkiline massiivne väljatulek oli nagu tavalisest veidi tugevam haigushoog. Olin sellest võimalusest talle rääkinud, aga haige tahtmine ei sobinud energiate sisse-välja liikumise loogikaga. Ta saatis mulle pika vabanduskirja selle asemel, et kirjutada ausalt ja lühidalt: "Olen pettunud. Mina sellist ravi ei taha." Selle inimese kurbuse probleemid olid kogunenud aju haiguseks. Kurbust oli nii palju, et mõtlemisvõimele selle kolju sisse ruumi üle ei jäänud.

Üks sissenutmise moodus on enesehaletsus. Nii nagu igat stressi, saab ka enesehaletsust varjata või välja näidata. Laps, kes on lapsepõlvekodus liiga palju pisaraid näinud või neid ise valanud, hakkab kartma kurbust, sealhulgas enesehaletsust ja haletsemist üldse. Hirmuga tõmbab ta sellist kurbust endasse kõikjalt, kus näeb või kuuleb nutmist. Isegi multifilmidest. Kes äärmuslikult kannatanud ei ole, need muutuvad ka ise iga tühja asja pärast nutjateks. Aga need, kellel nutu kannatuste karikas täis on, hakkavad, et ise mitte samasuguseks muutuda, endale nutmist keelama. Nad hakkavad ennast vaos hoidma. Kurbus sellest aina kasvab. Lapse kannatlikkus muutub kannatamiseks. Ühel hetkel tekib enesehaletsus.

Enesehaletsemist kartev laps lakkab tahtmast, et teda haletsetakse niipea, kui ta mõnd nutunaist näeb. Igal inimesel on hingel midagi, mis vajaks välja rääkimist, vahel ka nutmist, aga mis kasu on kurta enesehaletsejale. Ta ju ei aita, ta hakkab ise nutma ja probleem hoopis suureneb. Jälle jääb nutmata ja kurtmata ning kurbus koguneb sisse. Laps on nõus parem kannatama kui nutma ja hädaldama. Ühel hetkel murrab välja vajadus, et siiski ka teda haletsetaks. Kasvõi natukene. Mitte et see enesehaletseja haletseks, vaid et teised näeksid, kuidas ta kannatab.

Näen sageli oma õnnetu elu pärast abitult nutvaid emmesid, keda pisikene laps hellalt lohutab, tahtes hoopis ise nutta. Tema pruntis põsed ja trullakad käed räägivad ise enda eest. Ta peab olema täiskasvanu, kes on süüdi oma haletsemis­väärse ema hädades. Tema protest sellises rollis olemise vastu on ta allergilise nahahaiguse varjus. Talle ei ole antud õigust laps olla. Kõik ei saa ju korraga nutta.

Kui inimene, olgu ta laps või täiskasvanu, tahaks öelda - "Vaadake! Ka minul on kurb, sest ma pean nutmise käes kannatama. Ma ei ole süüdi tema pisa­rates, aga mind süüdistatakse. See teeb mulle haiget. Ma tahaksin, et te näeksite, et ma olen elav hing ja tunnen valu!" - siis sellest hetkest alates võivad teised näha tema kurbuse suurust - see inimene hakkab paksuks minema. Ma ei taha, et mind haletsetakse, sest ma ei salli haletsemist, aga ma tahaksin, et mind haletsetakse, sest mul on raske, on paljude inimeste suur stress.

Paksud varjavad oma rõõmsa näo taga kurbust. Mõni teeb seda nii meisterlikult, et petab iseennastki, rääkimata teisi. Paksud on kaastundlikud, aga enesehaletsejate lähedus piinab nad ruttu ära. Tahaks ära joosta, aga viisakus sunnib paigale jääma. Isegi kui täidlane inimene tunneb enesehaletsejat läbi ja lõhki, teab tema nuttu kui väljapressimise masinat, ikka on ta nutja ees abitu. Nii väga kardab ta ise samasuguseks muutuda ja teeb kõik, et seda ei juhtuks. See tähendab, et ta hoiab ennast vaos ja püüab teise elu heaks teha, siis ehk teine nutab vähem. Aga võta näpust! Enesehaletsejale abist ja kaastundest ei jätku, tema nõuab haletsemist ja talle ei saa sellest kunagi küllalt.

Inimene, kes end enesehaletsejaga koos sunnib elama, läheb kindlasti varem või hiljem paksuks. Mida suurem on ta kannatlikkus ja tahtmine vaatamata kõigele intelligentseks inimeseks jääda, seda aeglasemalt ja stabiilsemalt ta paksuks läheb. Kui ta hoiab hinges lootust, et ühel päeval elu muutub paremaks, siis ta rasvkude on tihedas toonuses. Aga kui ta lootus kaob, siis hakkab ka raskude lotendama.

Paljud hakkavad peale haigust kiirelt kaalus juurde võtma ja kõik peavad haigust süüdlaseks. Tegelikult on haigus vaid viimane tilk karikasse, mis pani karika tühjaks jooksma. Kannataja hakkas tahtma, et teised mõistaksid tema rasket elu ilma et ta sellest räägiks. Ta ei taha end haletsemisega teiste silmis alandada. On tähtsusetu, kas teised mõistavad või ei mõista, sellest kehakaalu normaliseerimiseks ei ole kasu. Tähtis on hirm enesehaletsuse ees vabastada.

Nii et, kallid ülekaalulised! Enne kui hakkate dieedist abi otsima, pöörduge iseenda hinge poole ja vabastage oma kurbust ja enesehaletsust, mida ei suuda enam iseenda teada hoida. Dieet on vajalik, aga ta olgu järjekorras teisel kohal.

Enesehaletsus on oleviku probleem. Seepärast muudab see stress kõigepealt talje laialivalguvaks. Kui tunnete vöökohal järjest suurenevat täispuhutuse või täiskõhu tunnet, siis teadke, et enesehaletsus tahab välja saada, aga Te ei lase. Võite olla söömata, tunda lausa nõrkust, aga kui kõht punnitab ette ja külgedele, siis on see hoiatus, mis püüab Teid hoida halvemast. Kui lasete vabaks oma tahtmist, et teised Teid haletseksid, siis võite poole tunni möödudes tunda juba isegi vöö laiaks jäämist. Kurb sündmus, mis sellele hoiatusele järgneb, ei ole Teile enam kurb, vaid normaalne.

Enesehaletsuse jätkuv vabastamine aitab kaalu alandada. Ainult teadke, et enesehaletsejatest tuleb eemale hoida. Kes sisustab oma jõudehetki nutmisega või kasutab nuttu väljapressimiseks, see ennast ei muuda. Ennast hävitada lasta on rumalus.

Lühidalt öeldes: need, kes nutavad küll väljapoole, aga tegelikku põhjust varjavad ja ka need, kes oma pisaraid ei näita ning sissepoole nutavad, nutavad tegelikult sisse. Sellest tekivad kõige sagedamini:

I. Vedeliku hajutatud paigutumine kudedes ehk kõikvõimalikud piiritletud väikesed ja suured tursed üleüldiste kogu keha haaravate turseteni välja.

Tüüpilised kogu keha haaravad tursed on seotud:

- raske südame veresoonkonna puudulikkusega\;

- raske allergiaga ja üldintoksikatsiooniga ja neerupuudulikkusega\;

- raseduse II poole toksikoosiga, ehk nefropaatiaga, mis on samuti neerupuudulikkus.

II. Tsüstjad ehk vedelikuga täidetud kasvajad:

- organites,

- õõntes,

- kudedes.

III. Vaba vedeliku kogumid õõntes:

- südamepauna õõnes - eksudatiivne perikardiit,

- kopsukelme õõnes - märg pleuriit,

- kõhukelme õõnes - astsiit,

- koljuõõnes - vesipea.

- jne.

Vesipea on väikeste laste haigus. Kui lapse ema oma kurbusepisarad sellest, et teda ei armastata, ei mõisteta, ei hoolita, et kõik ei ole nagu mina tahan jne. enda sisse nutab, siis võib laps juba sündida vesipeaga. Vedelik surub lapse kasvava pea pehmed luud laiali, täiskasvanu pead enam suureks pressida ei saa.

Migreen.

Täiskasvanu peas kutsub kurbuse kogunemine esile koljusisese rõhu tõusu. Vastavalt rõhu tõusu suurusele ja kiirusele kujunevad ka erinevad haigused. Pidev raske ja suruv tunne peas võib muutuda peavaluks, see võib omakorda muutuda migreeniks. Koljusiseste põletikuliste protsesside lisandumisega muutuvad peavaevused juba eluohtlikeks.

Migreen on väga tugeva peavaluga haigus, mis kulmineerub okserefleksi vallandumiseks ja selle järgselt vaibub. Nähtamatu poole peal tekib kurbuse kriitiline kuhjumine, mis füüsilisel tasemel tekitab ajuturse. Ajuvedeliku liikumise blokeerumine hirmust, et mind ei armastata viib allasurutud hirmu ülekasvamisele vihaks, et mind ei armastata, ei hoolita, ei arvestata, ei kuulata jne.

Hetkel, kui vaoshoitus saavutab eluohtliku suuruse, ehk kui inimesest vallandub soov elu eest võidelda ehk vallandub allasurutud agressiivne viha elu vastu, tekib oksendamine.

Oksendamine on tülgastus maailma ja tuleviku vastu ehk tahtmine vanu häid aegu tagasi saada. Tugev füüsiline raputus pea eemale­paiskumisega kaelast, mille okserefleks esile kutsub, venitab pingest deformeerunud kaela pikemaks ja annab kaelalülidele võimaluse õigesse paika nihkuda. Lülide paigaldumisega avanevad kaela läbivad energiakanalid ja keha saab kogunenud saasta hakata läbi maksa välja viima.


NÄIDE ELUST.

Astun kabinetti, kus istub 9-aastane poiss koos emaga ja tervitan. "Tervist," vastab poiss. Ta hääles on kõrkus. Järgneb koputus uksele - väike teade minule.

Pöördun uuesti poisi poole keskendudes tema probleemidele, sest ravile on tuldud poisi pärast. Ma ei jõua veel talle silmagi vaadata kui ta pead õlgade vahele tõmmates nähvab: "Ma juba ütlesin tere!" Tõstan imestusest kulme (see laps on sunniviisiliselt viisakas ja enesekaitse talitsematus pinges) ja ütlen rahulikult: "Ma kuulsin." Poisi vaade on resoluutne ja terav. Kogu tema olemus on puuris metsloomana valmis hüppeks. Tema hirmud on kriitiliselt suured. Ta tahaks mind rünnata, sest ma olen juba mitu korda käitunud temale ettearvamatult, seega teda solvavalt. See poiss ei tea, mida tähendab rahulik inimene.

Selles poisis on viimseni pingul allasurutud agressiivsus. Kui ma küsin, mis murega nad tulid, siis teeb poiss emast ära pöördudes ainult minule nähtava põlastava grimassi. Poiss tahab mind provotseerida, aga ei saa seda teha ema nähes.

Ema haritus, kõnemaneer ja käitumine torkavad silma. See on haritud, korrektne ja ülinõudlik ema, kes kasvatab omale ka vanematele mitte häbi tegevat poega. Poisi turi ja õlad on krambis, energia liikumine katkeb igast tühisest nõudmisest, sest laps elab pidevas kriisis. Poisil on migreen sellest ajast alates kui vanemad lahku läksid. Ema räägib kui tark ja andekas laps tal kuni haiguseni oli. Poisi silmad vaatavad mulle väljakutsuvalt otsa: "Said nüüd!" Poisi valmisolek igas inimese näha enda vaenlast on hämmastav.

Poisi kurbus vanemate lahkumineku pärast on kuhjunud julmuseks kogu maailma vastu, mis tema kohta halba võib öelda. Tema ise on teiste poiste samasuguse mure puhul väga hoolimatu olnud. Kogu tema olemus nõuab, et selliseid probleeme poleks olemaski.

Näen, et see poiss vihkab kõiki naisi peale oma ema, kuigi ka ema teda häirib. Ema räägib heast pojast mineviku vormis ja see lõikab lapse hinge. Ka tema isal on praegu samasugune viha kõigi naiste vastu, sest enda naine on talle haiget teinud. Poiss armastab oma ema väga, sest ema on ainukene inimene, kes teda kiidab, teistest paremaks, targemaks, andekamaks, kõrgemaks peab.

Tunnen oma ettevõtmise lootusetust, aga püüan siiski jutuotsa üles võtta. "Vaata, igal inimesel on stressid ja kui neid liiga palju saab, siis tuleb haigus. Peas elab kõigil hirm, et mind ei armastata, ja kui see väga suureks kasvab, siis..." - "Pole mul mingit hirmu," lõikab poiss mu jutu pooleks. Ta ei taha ühegi naise ühtegi sõna enam kuulda.

Tean, et selle poisi kasvatamiseks oleks rahuliku isa karmi kätt vaja, aga kust ma selle välja võtan. Seepärast jätkan: "See hirm tekitab pingetunde kuklasse." - "Kuklasse mind hoopis löödi eile," irvitab poiss mulle vastu. Püüan selgitada, et kaklus ei teki niisama, et sina ka kaklesid... "Tekib küll. Mina ei kakelnud. Nemad kaklesid." Poiss on nähtavalt vihane. Isegi naljaga juttu rööpasse juhtida on mõttetu.

Tal on oma kindlakskujunenud arusaam: tema on väga hea, kõik teised on halvad ja jutul lõpp. Mingit õpetamist ta ei salli. Vaesed õpetajad, mõtlen omaette.

Kui ma pöördun ema poole ja ütlen, et kodused konfliktid on häda põhjuseks, siis poiss lahkub ust paugutades. See poiss ei talu kui keegi ta ema kohta midagi ütleb. Hirm alandamise ees on muutunud vihaks igasuguse alandamise, sealhulgas õpetamise vastu. Õpetamine on talle tema rumaluse ehk madaluse toonitamine.

Mis on sellise olukorra taga?

See on kõrgelt haritud, korda ja seadusi kohustuslikuks pidavate vanemate ainuke laps. Ema valitsemine perekonnas on mehe kõrvale tõrjunud. Poja jumalikustamine on niigi naisest sõltuvusse pandud mehe vaeslapseks teinud. Nii temperamentne mees väga lihtsalt oma positsioone ei loovuta. Isa armukadedus väikese poja vastu, kes naise kogu armastuse pälvib, kutsub esile tülid. Keegi ei saa aru, mis enda hinges toimub, kõik aina tegutsevad. Vanemate omavaheline positsioonisõda lõpeb perekonna purunemisega.

Ema on hea. Olles lapsega üksi jäänud, tahab ta oma lapse eriti hea kasvatusega maailmale väljakutse esitada ja ei märka, et ta varjab juba lapse eest maailma. Ta ei mõista, et halb, mida varjatakse ja eitatakse, teeb kõige julmemat tööd.

Ema määrab kõik ja laps täidab ema soove, sest siis ta saab seda, mida tema tahab. Ema on pojale ainuke, kes mõistab, hindab, hellitab, armastab, kõike võimaldab ja midagi ei keela. Ema on ammu tunnetanud ohtu, mis pojast võib tulla, kui teda keelama hakata. Ema tahab säilitada kasvõi näilist head suhet ema ja poja vahel.

Nii nad elavad ennast ja teineteist pettes. Neelavad kombeka inimese viisaka naeratuse saatel pisaraid ja ütlevad, et neil on rõõmus elu. Aga seda, et poiss on potentsiaalne kurjategija, kelle allasurutud kurbus on julmuseks muutunud, kuigi tahtmine intelligentne olla on esialgu veel suurem, seda pean mina ütlema. Vanemad perekonnatüli mingiks eriliseks patuks ei pea, perekonna purunemist vaatavad nn. mõistliku inimese pilguga. Mis vaja, see vaja, pole vaja sellest probleemi teha, räägivad mõistlikud vanemad, märkamata rusuhunnikut, kes peaks olema nende laps.

Kui vanemad on vägivalda taunivad, näiteks nad on õiguskaitse süsteemi töötajad ja samasugust korda kodus loovad, siis ei julge lapsed oma agressiivsust välja elada ja see teeb nad abituks. Mida suurem on kodune kasarmukord, seda suuremad on lapse pea vaevused. Niikaua, kuni ükskord saab mõõt täis ja lapsest saab kurjategija. Mida haritum perekond, seda kõrge­tasemelisemaks kurjategijaks saab laps.

Alguses väljendab ja lahendab sellise lapse mõttemaailma migreen. Kui see ema ei hakka elu teisiti nägema ja enda meeleparandusega tegelema, siis lõpeb selle lapse kannatuste karikas. Ta on juba nii kriisis, et tema endaga ise tegelema ei hakka. Ja kui sedagi sunnitakse, siis ta vaid ütleb, et teeb. Eks proovige mõtteid kontrollida! Sellega juba vanemad hakkama ei saa ja seda poiss teab.

Pime armastus on omav armastus, mis viib vihkamisse.

 

Glaukoom

On veel üks sagenev kurbuse haigus - see on glaukoom. Glaukoom ehk roheline kae on haigus, mille puhul tõuseb silma siserõhk ja kui seda ei vähendata, siis hävitab tõustes ka nägemise. Sageli on inimesel aastaid peavalud ja kui lõpuks avastatakse glaukoom, siis on haiged oma peavalusid raviva arsti peale tigedad. Tegelikult on peavalu ja glaukoom vaid kurbuse suurenemise protsessi ahela järjestikused lülid.

Selleks, et liiga kiirelt tekkivat vedelikku silmast eemaldada, et nägemine ei kahjustuks, rajavad silmakirurgid silmamunasse uusi avasid. Paljud haiged saavad abi, paljud mitte.

Kui varem oli see vanade inimeste haigus, siis nüüd on juba lapsed haiged. On tulnud isegi üks kaasasündinud glaukoomi diagnoosiga väikelaps. Selle lapse ema oli lapse kandmise ajal väga palju kurbust pidanud üle elama. Talle oli liiga tehtud, aga ta lõi lõua püsti, hambad risti ja kannatas kõik ära. Aga andestada ta ei saa...

Selles ongi kogu õnnetus. Selle asemel, et välja nutta, kasvõi karjuda, mõelgu teised mida tahavad, nuttis ta endale sisse. Karjumine oleks olnud rumaluse tarkus ehk kahest halvast parema valimine. Ta valis tarkuse rumaluse ja kannatab nüüd rohkem.

Tema kurbus oli ta sees juba enne rasedust, aga raseduse ajal tõmbas ta endale ligi ülekohut, mille käes kannatas ja muutus kättemaksu­himuliseks. Ta oli tõmmanud endale ligi samasuguse mõttelaadiga lapse, kelle karmavõlg sai niiviisi lunastuma hakata. Sama­aegselt aitab ta haiguse täielikult enda kanda võtmisega oma ema. Ema silmad saavad terved olla. Lapse haigus seob nad teineteisega nii, et kättemaksuhimu saabki ainult himuks jääda. Nad kumbki ei saa nüüd teistele halba tegema hakata.

Peaaegu samasugune lugu on ühe noore mehega, kelle silmi on lapseeas alanud glaukoomi tõttu maailma eri kliinikutes kümneid kordi opereeritud. Praeguseks näeb ta vaid valgust. Tema haigusest moonutatud silmadest võib võhikki näha ehedat kätte­maksu­himulist viha. Ta vihkab järjest enam kõiki ja kõike.

"Milleks neid armastada! Nad pole ju mulle midagi head teinud," pigistab ta minu püüdele tema suhtumist arstidesse parandada. Tema saab asjast aru üheselt: teistele nad teevad head, mind nülitakse enda lõbuks. Mis katsejänes ma neile olen.

Pole mõtet üles lugeda selle noormehe vihasid. Üks on kindel - teda ei saa keegi aidata. Tema julmus tõmbab ligi julmust. See on kaasaegses tähenduses skalpell. Tema haigus on takistus tema kurjategijaks saamise teel. Ega ta ei taha kurjategijaks saada, aga tema julmus provotseeriks selle.

Pimedana võib ta sõnalises vormis oma julmust oma vanematele, kes tema meelest on süüdi, välja elada. Või piinab oma käitumisega abistajaid, kes tema meelest sunnivad teda tegema seda, mida tema ei vaja. Ja kui ta oma elu ise lõpetab, nagu ta teiste hirmutamiseks lubab, siis tuleb ta järgmises elus õndsana, kes on vaimust vaene. Nii püüab ta keha teda õpetada.

Inimene, kes on eksinud ja sai omale glaukoomi, paraneb pärast operatsiooni, kui ta usub arstiabisse. Kui ta end ka ise õnnelikuks peab ja elu kingitust, mis talle arsti käte läbi tuli, edaspidigi kalliks peab, siis ta silmad paranevad veelgi. Kes operatsioonist sõltuvusse jääb ja hädaldama hakkab, et ega lõikuse jäljed ikka kuhugi kaduda saa ja et ega tema silmi uueks ikka teha ei saa, selle mikroskoopilised haavaarmid ei parane lõpuni. Loomulikult ei parane ka silmad.

Patsiente, kelle ellusuhtumine on resoluutne ma-ei-või-seda-silmaotsaski-sallida või kellel on enne operatsiooni just vaenlasega kanakitkumine pooleli jäänud, ei tohiks üldse enne opereerida, kui ta meeled ei ole rahunenud. Julmus tekitab haava ja kättemaksuhimu tekitab vereerituse. Kui vereeritus tekib sellisesse pisikesse suhteliselt kinnisesse ruumi nagu on silmamuna, siis on lõikuse efekt küsitav.

Meditsiinis antakse haigetele operatsiooni­eelselt rahusteid ja uinuteid. Kahjuks surutakse nendega rahutus vaid alla. Stresse väljutavaid ravimeid pole veel olemas. Sellepärast on kujunenud arvamus, et operatsioon on õnneasi. Kui teada, et õnn on hingerahu, siis on see tõesti õnne asi.

Ärge tehke siit jälle liialdatud järeldust, et Viilma eitab ravimeid ja meditsiini. Ma jaatan kõike, mis maailmas olemas on. Meditsiin on vajalik ja paraku saab üha vajalikumaks, aga kui tahate, et meditsiin Teid hästi aitaks, siis aidake ise ennast ka. Jumal taevas ei saa ka aidata, kui inimene teda ei usu. Arst ravib Teie stresside materialiseerunud tagajärgi, stresse ta välja võtta ei saa. See on Teie enda töö.

Kui silmas on operatsiooni järgselt verevalum, siis on nii arst kui ka patsient õnnetud. Arst otsib põhjuseks meditsiiniliselt mõistetavaid faktoreid. Patsient süüdistab meditsiini. Kui verevalum on tekkinud, siis mida kiiremini patsient teistes vigade otsimise lõpetab, seda kiiremini ta verevalum imendub. Kui oma haigetsaanud silmalt andeks palub, siis paraneb veel paremini.

Silmad väljendavad maksa seisundit. Aga maks on viha ja raevu keskus. Silmad on kurbuse vabanemise kohaks. Kes oma kurvas enesehaletsuses raevub, see lõhub, mis ette jääb. Raevu teket näitab kõrgenenud kriiskab hääletoon ja äkilised nurgelised liigutused. Kes raevu taltsutab, sest lihtne lõhkumine teda ei rahulda kuna ta kibestunud hing igatseb rafineeritumat kättemaksu, selles tekib agressiivsus. Agressiivsus näitab kurjuse sündi. Kurjus on sihipäraselt suunatud viha ehk tahtlik viha, seepärast on tema tagajärjed kõige valusamad. Silmade parandamatud haigusedki räägivad sellest.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.