Õppigem kurbusega suhtlema

See on ühe vanema naise jutt oma kurbusega, mida mina vahendasin, et tema oma kurbuse sõnatut keelt mõistma õpiks.

Kurbus seisab Teie ees nagu väga tõsine inimene, kes teab, et Te teda ei armasta. Ta kael on pinges ja tõmbleb kergelt, nii nagu Teilgi. Ta on hirmust, et teda ei armastata, kramplikult heitlev nagu otsiks olukorrast teistsugust väljapääsu. Ta on abitu sellest, et tema pinges olekule ehk tundele, et teda ei armastata, keegi tähelepanu ei pööra. Ta tahaks heameelega nutma puhkeda. Ta ootab Teie tähelepanu, Teie armastust. Püüdke teda mõista ja temaga rääkima hakata:

"Kallis hirm, et mind ei armastata. Anna mulle andeks, et olen sind endas hoidnud ja vabastamise asemel kurbuseks kasvatanud. Ma ei ole osanud sind kõigest südamest mõista ja vabastada. Ma olen osanud sind endas kinni hoida ning kasvatada ja sa pidid kasvama. Anna andeks."

Teie kurbuseks kasvatatud hirm liigutab end nagu inimene, kes tahaks protestida, tahaks midagi välja öelda, tahaks Teid süüdistustega rünnata, aga tõmbub tagasi. Ta nägu läheb mustaks. Nägu väljendab näilisuse probleeme. Näo mustaks muutumine tähendab, et Teie kurbus kardab võltsi ja seepärast ei luba ka ennast nutta, sest ta kardab, et see tuleks kui teatraalne kisendamine, karjumine ja süüdistamine. Te olete oma kurbuse nii suureks kasvatanud, et tal pole enam lootustki välja nutetud saada.

"Anna andeks kallis kurbus, et olen su selliseks kasvatanud kui sa praegu näitasid. Ma lasen su vabaks. Sa näitasid, et olen su kasvatanud kurbuseks, et mind ei armastata ja kurbuseks sellepärast, et ma ei või olla selline nagu ma olen, et pean naeratavat nägu tegema kui nutta tahaks. Anna andeks, kallis hirm, et olen su kurbuse üle valitsejaks kasvatanud. Andke mõlemad mulle andeks, et võltsi eluteatri vastu protestides ei ole mõistnud, et võitlen teie vastu, selle asemel, et teid endast vabaks lasta. Nüüd lasen."

Teie hirm kadus ootamatult. Kuhu? Olematuks ta nii hõlpsasti muutuda ei saanud. Vaatan: ta jookseb hääletult karjudes mööda kõrvaltänavat kaugemale. Ta põgeneb Teie eest, sest Te ei läinud nii kõigest südamest mu jutuga kaasa ja Teie kurbusel on nüüd nii paha.

"Anna andeks, kallis kurbus, et ma ei oska sind veel kui omasugust tunnetada ja nii südamest vabastada, et sul hea oleks. Anna andeks, et olen sind kasvatanud kurbuseks oma suutmatuse pärast. Anna andeks, et olen su kasvatanud põgenemiseks oma probleemide juurest teiste inimeste probleemide juurde. Anna andeks, et sind trotslikuks kurvastamiseks olen kasvatanud."

Teie kurbus jookseb alalõuga kätega kramplikult üles surudes, et suust piuksugi et kostuks. Ta nähtamatud pisarad voolavad ojadena sisse. Ta jookseb ja järsku vajub kokku. Ta on õnnetu.

"Anna andeks, kallis kurbus, et olen sind pisaratega välja voolamast viimseni tagasi hoides kokkuvarisemiseks kasvatanud. Ma ei ole mõistnud, et stresside vaoshoidmine inimese õnnetuks teeb. Ma lasen su vabaks. Ma ei ole aru saanud, et igasugune rahulolematus teeb mind kurvaks ja abituks. Iga kord, kui mõnda nurisejat või õelutsejat kuulen, kisub mu kael ja keelealune krampi ja jalust võtab nõrgaks, aga ma ei ole seda kurbuse kinnihoidmise krambiks nimetanud. Sina oled mulle nendel kordadel märku andnud, et ma sind vabastaksin, aga mina taipan seda alles praegu. Anna andeks."

Teie kurbus tahaks ära joosta, aga samal ajal tahaks siinsamas Teie ees end välja nutta ja süüdistada, et Teie olete ta nutma pannud. Ta tahaks nii väga vahel kellelegi oma kibestumisi välja karjuda.

"Anna andeks, kallis kurbus, et olen su kasvatanud tahtmiseks teistele või kasvõi iseendale oma viha välja valada. Peaasi, et saaks välja karjuda, aga ei ole karjunud. Hoopis olen häbi tundnud, kui natuke nurisen. Olen kartnud teisi kurvastada, sest kui teine nutab, kuidas tohin siis mina nutmata olla. Ma mõistan, et ma olen oma enesehaletsust ehk enda nõrkust tunnistada kartnud. Ma olen enda meelest teisi niimoodi säästnud ja ei ole aimanudki, et see on hirm kurvastada, et olen teistele süüdistamisega haiget teinud. Kurbus, ma olen sind iseendasse vangi pannud. Ma lasen su sellisena vabaks."

Samas ei taha Teie kurbus Teile haiget teha. Ta on ju vaid Teie õpetaja.

"Anna andeks, kallis kurbus, et olen su nii keeruliseks ja iseendale vastukäivaks kasvatanud. Anna andeks, et olen kasvatanud su ahastuseks, kus enam ei saa aru, mis on ja mida ei ole. Ma lasen su niisugusena vabaks. Ma tahan seda kogu südamest teha. Kallis keha, anna andeks, et ma ei ole sinu käitumisest, mille peegelpilt mu kurbus praegu on, osanud varem järeldust teha ja sind aidata. Ma nüüd aitan."

Teie kurbus on nagu imestunud inimene, kes kuuleb ennekuulmatut juttu, mis teda alandatusest ülespoole kergitab, ilma et ta ise midagi teeks. Ta vaatab üheaegselt uskudes ja umbusaldades, sest ta mäletab, et olete teda ennegi sellistel hetkedel uuesti alla surunud ja pole teda millekski pidanud.

"Anna andeks, kallis kurbus, et olen sind oma headuse suhtes umbusklikuks teinud. Anna andeks, et olen sind alandatuseks kasvatanud. Ma vabastan sind tõsiselt ja kogu südamest. Sa oled targem kui mina ja näed, et mul on tõsi taga. Ma ju oskan nüüd. Ma tahan sind armastama õppida."

Te kurbus hakkab järsku Teie poole tulema, sirutab käed ja tahab Teie kätest haarata, aga Te tõmbate oma käed ära. Te ei taha oma kurbusega kokku puutuda, Te kardate teda lausa füüsiliselt. Te tahate veel ikka olla elu kurvastavatele löökidele vapper vastupanija ja ei lase end kurbuse nutust häirida.

"Anna andeks, kallis kurbus, et ma sind niimoodi kardan, et ei suuda sind enda lähedalegi võtta. Anna andeks, et ma sind kui õpetajat ei usalda ja tahan kõike oma jõuga teha. Ikka veel. Anna andeks mu mõttetu vaprus, mis ei ole muud kui hambad huulde surumine, et lapse kombel pirisema ei hakkaks. Anna andeks, et olen hirmu, et mind ei armastata, kui ma nutunaine olen, julguseks pidanud. Ma lasen su vabaks."

Te seisate abitult käed ripakil ja Teie kurbus võtab Teil randmetest kinni. Ta tõstab Te käed ja paitab Teie nägu Teie enda kätega. Õrnalt ja hellalt. Tema armastab Teid ja soovib Teile head, aga Teie ei ole osanud seda aimatagi, sest olete vaid nähtavat maailma tõeseks pidanud. Paluge see viga oma kurbuse käest andeks nii, nagu oskate. (Naine teeb seda).

Teist purskuvad pisarad. Kurbus seisab ja ootab. Tal ei ole hea, aga ta teab, et Teile on need pisarad vajalikud. Nutt lõpeb. Kurbus seisab ja ootab. Teie samuti. Tema teab, mida ta ootab. Teie ei tea. Tema ootab, et Te praegu esimest korda ise aktiivne oleksite ja teda armas­tama ja hellitama hakkaksite nii nagu oskate. Võtke ta oma rinnale, nagu ta oleks inimene ja kallistage teda mõttes, et ta mõistaks, et Te teda nüüd armastama olete hakanud. Proovige, aga olge siiras. Tema Teie oskamatust pahaks ei pane, aga valet ta vastu ei võta.

"Anna andeks, kallis kurbus, et ma ise pole kunagi sellise suhtlemise peale tulnud. Anna andeks, et sind enne vabastada ei ole osanud. Ma ¨lasen su vabaks. Ma julgen ja oskan ning ei pea hullumeelsuseks nähtamatut kurbust hellitada, silitada, kallistada, kogu südamest armas­tada. Kallis keha, anna mulle andeks, et olen kurbusega sulle nii palju haiget teinud. Ma aitan sind nüüd."

Te hellitate ja kallistate oma kurbust. Järsku ta jäigastub. Te tunnete külma kõledat tunnet, mis Teid viimasel ajal sageli hirmutab, aga ei saa aru mis juhtus, sest hetk tagasi oli hea olla. Te ei tea, et jäigastumine on jääks muutumine. Teie hirm annab ennast tunda. Jää on külm, kõva, rabe. Jää väljendab hirmu tugevat, aga rabedat jõudu. Mida suurem on jää, seda rohkem on purustusi, kui jää liikuma hakkab, sest liikuma hakkamine on hirmu taga oleva viha vabadusse murdmine.

Ometi on jää vaid külmunud vesi ehk hirmust jäigastunud kurbus.

Te kallistasite oma jäätunud kurbust, aga mõte läks muule. Te ei oska end veel täielikult mobiliseerida ja lasete neid häirivaid mõtteid ligi, millega võiksite hiljem tegelda. Aga olgu, kui ta tuli, siis ta pidi tulema. Te olete harjunud olema tugev ja esinduslik. Teile meeldib oma tugevusega teistele tuge pakkuda. Nüüd tuli Teile hirm muutuda nõrgaks, kui vaoshoitus kaob. See hirm tuli Teile ütlema, et ka tema vajab vabadust.

"Kallis hirm, et mind ei armastata. Anna andeks, et olen sind kasvatanud hirmuks nõrgaks muutuda. Anna andeks, et olen sind tugevaks olemise nimel enda sees vangis hoidnud ja ei ole mõistnud, et tugevaks saan siis, kui sind vabaks lasen. Olen kurvastanud mõeldes selle peale, et võib-olla ma varsti ei suuda enam olla see, kes olin. Anna andeks, kallis kurbus, et sind endas suretades olen märkamata jätnud, et kõik seda märkavad, mida mina arvan, et ei märka ja kuna ma ei ole aru saanud, et nende suhtumine minusse oleks muutunud, siis järelikult nad ei suhtu minusse halvustavalt. Kallis kurbus, ma lasen su vabaks. Ma mõistan, et olen vaid välise jõulisuse, tarkuse, intelligentsuse nimel elanud."

Te ahmite õhku. Mis juhtus? Ah kuum hakkas. Rinnus kõrbeb. Pahasti pole midagi. Lihtsalt Teie hirm, mille Te olete kurbuseks kasvatanud, sukeldus Teie südamesse ja avastas seal Teie hirmust, et minu armastust ei vajata, allasurutud armastuse suuruse. Teie südamesse on armastuse soojust kuhjunud nii palju, et seal on lausa saun. Vihtlema võiks hakata. Te tunnete praegu seda füüsiliselt kuumatundena. See kõik on Teie vangishoitud armastus.

"Anna andeks, kallis armastus, et olen sind hirmuvangis hoidnud ja su kurbuseks kasvatanud. Anna andeks, et pole mõistnud, et ei ole vaja küsida või aimata püüda, kas teised mind ikka vajavad ja ootavad või mitte. Ma ise vajan oma armastuse väljaandmist ehk liikuma panemist ja seda ma teen. Ma lasen oma hirmu vabaks ja minu armastus pääseb vabaks."

Kuum tunne kadus. Teil on kerge ja vaba tunne. Lihtsalt hea on olla. Aga Te ei julge veel selga sirgu tõsta. Teil on meeles, kui palju Te oma kurbusega maadeldes olete tegemata jätnud. Te ei mõista veel, et tähtsam kui tegemised on kurbuse õppetund ära õppida.

"Kallis kurbus, anna andeks, et olen su kasvatanud süütunneteks enda ja teiste ees, sest ei ole nii palju teinud kui tahaksin ja ei ole mõistnud vajalikku ebavajalikust eristada. Tunda end alandatult, sest ei suuda, on minu jaoks olnud traagika. Ma taipan praegu, et ütlesin sõnadega välja selle, mida enne ei ole mõistnud. Ma kardan alandatust ehk ma kardan ori olla. Olen oma hirmude ori ja kurvastan selle pärast, et olen end iseenda orjaks teinud. Anna andeks hirm, et mind ei armastata, et olen kasvatanud su hirmuks alandatud saada ja kurbuseks alandatuse pärast. Ma lasen teid vabaks."

Nii, nagu käitus selle naise kurbus, nii käitub ta ise, sest selliselt paneb ta kurbus ta käituma. Kes ennast kõrvalt vaatama õpib, see oskab oma kurbusega ja ka teiste stressidega ise jutule saada.

Kujutage veel ette, et Teie ees seisab inimene, kes tuli Teid õpetama. Te ju kuulate ta õpetamist, mis Teie ellujäämiseks väga vajalik on. Aga mis Te stressidega teete? Te hakkate neid alla suruma. Selle asemel, et õppust võtta, tänada ja vabaks lasta, hakkate neid kui tõelised julmurid pressiga olematuks suruma. Ja kui nad surnud on ja endast enam selget märku anda ei saa, siis Teie ennast julmaks mingil juhul ei tunnista. Püüdke nüüd oma viga parandada.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.