Julgusest ja argusest

Öelge, kas Te tahate olla õnnelik või rõõmus? Kumb?

Inimese elu on üks igavene minek. Iga töö sel teel on kui õppetund, mis lõpeb selleks, et järgmine tund võiks alata. Töö muudab eesmärgi tulemuseks. Tulemuse väärtus on sõltuvuses tegemise viisist.

Kõike võib teha kahel viisil:

- julgelt või

- hirmuga.

Julge inimene tunnetab eesmärki ja iseennast ning usub iseennast. Ta teab millal, kuhu ja kui palju. Ta kulutab eesmärgi saavutamiseks optimaalselt aega, jõudu ja vahendeid ja ta on tulemusega rahul, sest ta tulu oli suurem kui kulu. Ta saavutas selle ilma, et ta oleks kellelegi liiga teinud. Ta lihtsalt valis sobiva aja oma eesmärgi teostamiseks.

Mis on õige ajastamine?

Ajastatus on õnnestumisele ukse avamine.

Öeldakse, et igal asjal on oma aeg ja koht. Kui Te 500 aastat tagasi oleksite hakanud samasuguseid asju tahtma ja tegema kui praegu, siis ei oleks see õnnestunud, isegi kui Te oleksite samasuguste oskustega kui praegu. Aeg ja olud olid teised. Ennatlikkus oleks Teie tegemistele hukatuslikuks saanud. Samuti ei edeneks Teie tegemised, kui Te praegu töötaksite nii nagu 500 aastat tagasi. 500 aastat on suvaline aeg, see number ei oma põhimõttelist tähtsust.

Vahel me ütleme, et kui ma eile oleksin pidanud seda tegema, siis ma poleks hakkama saanud. See tähendab, et oma sõnadele mõtlemata me tunnistame, et eile ei olnud sobiv aeg.

Tunnistamine on tunnete alateadlik väljendamine. Või teadlik.

Tunneme aeg-ajalt, et oma teo tegemiseks pole õige aeg ja koht, aga ometi teeme ja kohe kahetseme. Sest hirmunud inimene ei kärsi hinge poolt kättejuhatatud õiget aega oodata, kuigi tunnetas. Julge inimene tunnetab ja teeb oma tunnete järgi, isegi kui ta on madala arengutasandiga ja teadvustada ei oska.

Soovitan vanematele sageli, et kui oma mõistus ei võta, siis küsige nõu ja otsust oma kõige väiksemalt lapselt ja ta ütleb teile õigesti. Ainult tõlkige ta lapselik vastus täiskasvanute keelde ümber.

Kui Te tahaksite mulle praegu öelda, et Teie laps ei oska veel rääkida, siis ütlen Teile, et isegi sündimata lapsega saab rääkida. Kui esitate oma kehas kasvavale lapsele lihtsa küsimuse nii, et vastata saaks ei või jaa-ga, siis kui tunnete vastuseks meeldivat tunnet, siis on see jaa, aga kui tunnete, kuidas ta rapsima hakkas nii, et Teil halb on, siis ongi see ei. Uskuge, ta ei eksi.

Tähtsam kui teada on tunnetada ja oma tundeid uskuda ning nende järgi toimida. See viib õnnestumisele. Kes küll kõike teadvustab, see on tark inimene, aga ilma tunnetamata on tema tarkus kuiv teooria, mis praktikasse ei rakendu. Kuiv teooria võib praktikas täielikult ebaõnnestuda.

Praktikute jaoks on teoreetik ju lausa sõimusõna. Teoreetik, kes oma meeleparandusega ei tegele, võib väga head teooriad paberile panna, aga need jäävad surnud tarkusena riiulitele vedelema ja ootama, millal lahtise hingega inimene neile hinge sisse puhub. Näiteks leiab nad mõni ärimees, kes kirglikult armastab oma tööd ja naudib iseennast oma töös. Leid saab ärimehele varanduseks.

Hirmunud praktik ei ole hirmunud teoreetikust parem. Ta ei oska teooriat, isegi kui seda teab, oma tegemistes kasutada. Elu kergeks tegemise asemel teeb ta oma elu raskemaks. Kaasaegse tehnika ja oskuste asemel kasutab ta algelisi ja tulemused on kehvad. Sellised praktikud on teoreetikutele pinnuks silmas.

Kuidas teada kes on julge?

Vaadake tegemisi ja tulemusi. Ärge nõudke tõestust, siis elu annab tõestuse tulemuse näol. Julgeid on vähe ja seepärast on nad mõistetamatud.

Hirmunud inimene julgest aru ei saa. Ta teeb julget ilmtingimata maha.

Julge saab kõigest ja kõigist aru. Ta loob oma maailma nii, et see teisi ei alanda.

Hirmunud inimene sellist utoopilist juttu ei usu ja sellepärast kulutab end tuulde ja kannatab kahju.

Täiuslikke kindlameelseid julgeid on vähe, seepärast lasevad need, kes end julgeks peavad ehk need, kes oma hirme alla suruvad, ennast hirmunutest mõjutada ja takistada. Kes iseennast uskuma hakkab, seda mõjutada ja õigelt teelt kõrvale juhtida ei saa.

Julge inimene võib plaani välja mõelda ja teostama-jooksmise asemel heidab hoopis magama. Arg võib ta ümber joosta ja hädaldada või kubjast mängida või ise tegema tormata, aga julge ei lase ennast häirida. Ta tõuseb just õigel ajal üles, läheb just õiges suunas ja teeb just õige pikkusega sammu ning tulemus ongi käes. Süda ütles talle: "Lase olukorral enda jaoks küpseda. Ole olukorra peremees ja olukord korraldub ise."

JULGE ON TEHTUGA RAHUL, SEST TA TULU ON ALATI SUUREM KUI KULU.

Hirmunud inimene kulutab sama asja saamiseks palju kordi rohkem aega, jõudu ja vahendeid, aga eesmärk jookseb tal eest ära. Alles siis, kui hirmunud inimene oma jõud kokku võtab ehk vihaga eesmärki saavutama hakkab, saab ta tulemuse. Aga ta ei ole sellega rahul, sest kulu on suurem kui tulu.

ARG EI OLE KUNAGI RAHUL, SEST TA KULUD ON SUUREM KUI TULU.

Meenutage II raamatus räägitud juttu suhtlemisest ehk tingimusteta armastamisest.

Julge inimese kõrit¹akra on avatud - see tähendab, et ta armastab tingimusteta. Ta mõistab igat olukorda, sest ta näeb elu nähtavat ja nähtamatut poolt koos toimimas. Ta on rahul sellega mis on ja ta oskab rõõmustada, et ta saab seda veel paremaks teha. Julge loorberitele puhkama ei jää, sest tal on vajadus edasi minna. Teda ei pea sundima.

Julge ei eita midagi. Ta teab, et inimkonna praeguse arengutaseme juures on inimesel füüsiline keha kõigi oma vajadustega ja ta ei eita asjade maailma. Kui ta tahab teisele midagi anda, siis ta annab kogu südamest ja on oma teoga rahul. Ta annab kogu südamest.

Loodusseadused toimivad isegi siis, kui inimene neist arvab mitte midagi teadvat. Loodusseaduste järgi saab inimene seda, mida ta andis, topelt tagasi. Kes andis südamest ehk armastusega, see saab teise hingest topeltarmastust tagasi isegi siis, kui teine nende seaduste peale ei mõtle või nendest midagi ei tea. Hinged suhtlevad isegi siis kui inimestel mõistust peas ei ole.

Aga kui teine on hirmunud inimene ja tõttab oma tekkinud võlatunde pärast midagi vastu andma, siis julge ei tarvitse seda kingitust vastu võtta: "Milleks? Ega ma ei andnud selleks, et saada. Ma andsin selleks, et anda. Ma tahtsin inimene olla."

Hirmunud inimene tahab ka inimene olla ehk anda. Aga kuna ta ei näe nähtamatut, ega oska seda väärtuseks pidada, siis ta võtab kasutusele suhtlemise füüsilised vahendid - käed. Et kui ma annan, siis mulle antakse, siis ma olen õnnelik. Paraku ei lähe asi nii kui plaanitud. Teine andis küll ja hoopis kallima, aga esialgne rõõm kustub varsti rahulolematuseks, sest see polnud see...

Siis mõtleb hirmunud inimene, et kui ma oleksin talle rohkem andnud, siis ta oleks mulle ka rohkem andnud, siis ma oleksin õnnelik. Ja ta tormab tööle, et teenida raha ja osta ja anda. Ta andis. Vastu sai hinnalise asja, nii hinnalise, et hing jääb hinda vaadates kinni. Paraku rõõm õnne ei asenda.

Miks siis?

Sellepärast, et hirmunud inimene annab asja, aga vastu tahab saada kõige paremat - armastust. Teine võib anda kogu südamest, aga hirmunud inimese hirmuseinast tuleb läbi ainult käsi ja asi ehk keha. Armastus jääb hirmuseina taha ootama, millal tema aeg tuleb. Hirmunud inimene tunneb kurbusega, et asja andsid, aga armastust ei raatsinud anda. Ja asjal pole enam õiget väärtust. Aga andja tunneb, et asja võtsid, aga minu armastus sulle ei kõlvanud. Tema andmise rõõm nutab.

Mõlemal on raske, aga kummal on raskem?

Vastan: teisel on raskem, sest temas suurenes hirm, et minu armastust ei vajata. See on kõikidest hirmudest suurim. Algselt on see esimene - naine, teine - mees, kuni kannatuste karikas on täis ja siis vahetuvad kohad. Siis tunneb naine, et minu armastust ei vajata ja mees, et mind ei armastata.

Hirm, et mind ei armastata teeb inimese agressiivseks süüdistajaks ja nõudjaks.

Hirm, et minu armastust ei vajata, teeb alandlikuks armastust pakkuvaks orjaks.

Kui üks inimlaps siia ilma tuleb ja aina oma puhast hingearmastust andes vanemate või täiskasvanute saamahimulise andmise-saamise seina vastu põrkab ja ka saajaks on sunnitud muutuma, siis ühel hetkel võtab ta kasutusele hirmunud inimese viimase armastuse saamise mooduse - ta OHVERDAB oma keha. Sellega ta annab enda meelest suurima väärtuse, mida tal üldse anda on ja mis ainukesena tema enda käsutada on.

Ta annab selleks, et saada seda, ilma milleta elul pole mõtet - armastust. Kuna ta oskab ainult keha näha, siis ta hakkab kehalist armastust tõeliseks pidama. Tema lootus hakkab varem või hiljem lootusetuseks muutuma, sest teda kasutatake ära. Õnnetunnet ei ole, rahulolu ei ole.

Nii ohverdavad naised meestele oma keha ja meelekibeduse hetkedel heidavad ette, et süütuse oled sa saanud, aga mind õnnelikuks ei teinud, kuigi lubasid. Mõne naise süütust ei saaks kogu maailma varandusega kinni maksta, nii kõrgeks on ta hinnatud.

Nii ohverdavad ka mehed naistele oma keha, aga samuti õnnelikuks ei saa. Ei ole ise endaga rahul ja naine ei ole ka rahul. Kuna meessugu on pidanud aegadest aega armastuse eest väga kõrget hinda maksma, siis mehed ei ole oma keha eriti kõrgelt hinnanud ja seepärast ei ole pannud ka tema ohverdamist suure kella külge. XX sajandi lõpp teeb mehelikkusesse korrektiive. Ka meeste keha muutub üha enam kaubaks.

Ohverdamisi on erinevaid. On tõesti häid naisi, kes meest hoida ja armastada tahavad, aga hirmuseina vabastada ei oska. Nad elavad mehele. Ei nõua raha, ei heida ette, on raugelt ja malbelt oma naiserollis. Nad lepivad kõigega, mida mees tahab. Peaasi, et mehel oleks temaga hea. Aga meestel ei ole ohvriga hea ja nad lähevad naist otsima.

Kellegi või millegi nimel elamine, kellegi või millegi jaoks elamine on enda ohverdamine.

Ohverdamine on oskamatus elu õigesti mõista ja vastavalt vajadusele elada.

Ohverdamine on armastuse nimel kannatamine.

Tõeline armastus ei nõua ohvreid. Ohvreid nõuab omav armastus.

Hirmunud inimene ei oska armastada, ta oskab omada.

Kui inimene on eluliselt naiivne, siis ta peab armastuseks üksnes seksi ja ohverdab oma suguorganid. Armastuseta seks tekitab ruttu rutiini ja rahulolematuse, isegi kui inimesel võrdluseks varasemaid seksuaalseid kogemusi ei ole. Mida rohkem ta selleks seksib, et teisel hea oleks, seda rohkem ta ohverdab ennast. Ohverdamine kulmineerub suguorganite kaotamiseks. Näiteks tekib haigus, mis nõuab nende organite kirurgilist eemaldamist.

Mehed või noormehed panevad sageli noore ja oskamatu tüdruku valiku ette: kui armastad, siis seksid ja kui ei seksi, siis ei armasta. Ja tüdruk seksib armastuse nimel, sest ei tea, et tõeline armastus, mida ta hing ihkab, sellist ohvrit ei nõua. Esialgne rõõm muutub peagi kurbuseks, kui paha haigus või soovimatu rasedus endast märku annab. Ohverdamise tulemuseks on kannatused.

Ohverdatakse lapse elu ja iseenda tervis. Pettumused ja kibestumused jäävad niikauaks, kuni inimene oma vead parandab ehk meeleparanduse läbi elu õigesti mõistma õpib.

Naised, kes on lapsed ära sünnitanud, löövad endale käega ja lubavad mehel oma keha suvaliselt kasutada. Genitaalid oleksid nagu laste valmistamise masinad, mis peavad terved olema. Praegusel ajal on rasestumisvastased vahendid igati kättesaadavad, aga 40-aastased naised mäletavad veel neid aegu, mil nad oma hinges end ohverdasid, teades, et seksile võib järgneda abort. Nad ohverdasid, et mees rahul oleks. Keha mäletab seda ja ootab selgitust.

Mehedki ohverdavad oma genitaalid. Lisaks hingelisele iseenda mehelikkuse ülespiitsutamisele kaunistatakse, karastatakse, võetakse ära ja pannakse juurde, et aina vägevam mees olla ja ei mõisteta, et suguelundid funktsioneerivad ainult tänu lootusele armastatud saada. Mees, kellel ei ole hirmu, et mind ei armastata, iseenda piinamisega tegelema ei pea.

Maailmas möllab naiste rindade ohverdamise kultus. Kord neid peidetakse ja teine kord paljastatakse. Aga niisugust hullust, kui XX sajandi lõpp välja on mõelnud, enne pole olnud. Rinnamoe järgi rindade ümberlõikamine on järjest targemaks saava inimkonna järjest rumalamaks muutumine. Rinnad on õrnad, nii nagu armastuski. Nende robustne tarbimine ametiredelil tõusmiseks või kire lõkkelepuhumise eesmärgil viib vihani rindade vastu. Ja kõik ikka jälle armastuse nimel.

Kui naine oma rinnad mehele ohverdab, lootes sellega armastatud saada, siis võib ta oma rindadest ilma jääda. Või kui ta on õnnetu, et ei saa ohverdada, sest pole nagu midagi ohverdada, siis ta võib nendestki ilma jääda.

Meestel rindasid ei ole. Nemad ohverdavad südamet¹akrast südame ja võivad seda nii teha, et ise jäävad päris ilma. Et nad seda teevad, seda näitab nende lühem eluiga. Nad ohverdavad oma südame naisele ja maksavad eluga. Nad ohverdavad oma südame tööle, et samuti armastust ära teenida. Kui Te arvate, et olen naissoo vastu ülekohtune, siis vaadake ise veidi laiemalt maailmas ringi ja Te ei ütle enam nii. Praegune tsivilisatsioon teeb kõike armastuse nimel, varjates nende kõlavate sõnade taha hingelist tühjust.

Kui mees mulla rüpes möödunud elu lõpetab, siis võib ta kuulda, kuidas naine nuttes kõigile kurdab kui tubli ja töökas ta mees oli, aga naist ta ei armastanud, et mõista, et ohverdamine on rumalus. Keha paneb kannatama ainult hirmunud inimene.

Täpselt samuti võib õppida naine, kes end mehele täielikult ohverdab, selle asemel, et ise hingeliselt tugevaks saada ja mõista, miks ta omale sellise mehe leidis, kes naist ei austa ega armasta. Ohverdamine on hirmunud inimese püüd armastust ära teenida. Ohverdamine ei ole sugugi ainult primitiivse inimkonna traditsioon.

Olen õpetanud paljusid naisi, kes on tulnud, et kuidagi aidata oma eluohtlikus seisundis meest. Mõned naised on imet suutnud teha. Kahjuks on pooltel juhtudel mehed, oma tõve­voo­dist tõustes ja endiseks elupõletajaks tagasi muutudes, naise jutu välja naernud. Mul ei ole neile naistele selgituseks muud öelda kui et nii pidigi juhtuma. See, kes ootab teiselt tasu kasvõi tunnustuse või tänusõna näol, seda tavaliselt ei saa. Tundke rõõmu iseendast, oma hingejõust ja rakendage see nüüd enda hingerahu saavutamisele. Teie mees ei ole veel nii arukas, et maailma õigesti mõista.

Pidage meeles, et eriti suured skeptikud on need mehed, kes elu võiduajamises on kasvõi natukene end teistest paremaks pidanud. Nad tahavad olla vägevad mehed ilma teiste abita. Nad lükkavad isegi oma naise lähenemised tagasi. Skeptik on nagu orav rattas, kes muudkui jookseb ja arvab, et ta jõuab kaugele. Laske tal joosta. Olge kannatlik, aga ärge muutuge teda vaadates kannatajaks. Pidage ikka meeles, et iga inimene õpib siin ilmas oma elu õppetükke ja kui ta tahab seda kannatades teha, siis on tal see õigus.


NÄIDE ELUST.

Tegelesin ühe noore mehega, kes rallil vastu puud sõitis ja mitu nädalat teadvuseta reanimatsioonis lebas. Arstide prognoosi kohaselt oli parimal juhul loota ratastooli jäämist.

Kui ma selle mehe naisele esimest korda tema ees seisvat ülesannet selgitasin, siis ma ei tahtnud mitte pikemalt ette vaadatagi. Nii lootusetu tundus kõik. Naine oli nagu hirmunud eluvõõras värvuke ja mis kõige hullem - kodust kaugele hoidvale mehele ja võimukale ämmale täielikult tõmmata ja lükata nupuke. Ta istus ahastuses nurgas ja kordas: "Ma ei oska. Ma ei taipa. Ma ei suuda." Ja nuttis. Aga mina kordasin nii veenvalt kui vähegi oskasin: "Ma õpetan ja Te oskate. Ma selgitan ja Te taipate. Te olete naine ja Teil on see hingejõud. Pole võimalik, et Te ei suuda. Ta on Teie mees, keda Te armastate. Olgugi, et kardate."

Lugesin talle makilindile vajalikud õppetunnid ja sõitsin kolmeks nädalaks nii kaugele, et mind polnud võimalik kätte saada. Alles hiljem taipasin, et see oli määrava tähtsusega asjaolu, sest see mobiliseeris naise täielikult. Oleksin lähedal olnud, siis oleks ta minu peale lootma jäänud. Aga see oli nende elu õppetund, mille nemad ära pidid õppima. Kui tagasi tulin, siis oli mees haiglast kodus ja kõndis omal jalal ringi. Ime, mille see väike habras naine korda saatis, oli sündinud.

Nüüd oleks mees pidanud ise endaga tegelema hakkama, et ka nendest pisikestest puudujääkidest terveneda, mida ta pisiasjadeks peab. Üritasin talle selgitada, et need ei ole mitte pisiasjad, aga mees hakkas lõõpima nagu poisike, kes teiste ees oma kangelasteoga keksib. Erakordselt julge mees! Ootasin, millal ta ütleb, et see jutt on lollide naiste jama, mille kuulamiseks üks õige mees aega ei kuluta. Aga seda see suur mehemürakas ei julgenud öelda. Seda pidi tulema ütlema ta naine, kes ei ole enam sugugi väike naiivne värvuke. Tema mehe häda oli naise naiseks saamiseks vajalik.

See mees ei tea, et tema uskumatus on tema hirm, et mind ei armastata. Ta kardab, et ma ütlen talle midagi, mida ta endale eitab. See mees ei usu armastuse jõusse ja see on tema kõige suurem haigus. Tema usub jõusse. Kõik helluse ja armastusega seotu taandab ta füüsilisele tasandile. Ta tahab anda ainult selleks, et midagi saada.

Tema kangekaelsus ehk kange kael, mis avariis viga sai, hakkab talle tulevikus kindlasti haiget tegema. Selle mehe tahtmine olla teistest parem kuhjus koljupõhimiku murruks. Koljupõhimiku murrule kaasnenud pikk teadvuseta olek väljendab tema hirmu oma stresse teadvustada ehk teadvusele tuua. Tema kurbus sellest, et ta ei saa kõige paremaks, tekitas talle ajuturse. Ja tekitab ka edaspidi peavaevusi, sest mees oma vigu ei tunnista.

Tema kättemaksuhimu oma pettumuste eest tekitas talle peaaju verevalandused. Selle vea tegi naine korda, aga seda mees ei usu. Seega võib ta kellegi vastu, kes tema meele järgi ei ole, ootamatult agressiivseks muutuda, sest ta pole oma õppetundi ise ära õppinud. Edaspidi ei kuuletu selle mehe keha enam naise armastuse jõule. Ta sai omale karmavõla lunastuseks kannatused, aga naisele kannatusi valmistades kasvatab endale uut karmavõlga. Tema keha teab seda.


Mis on inimese keha?

Inimese keha on inimese kõige suurem armastaja, kes talle selle füüsilise elu jooksul on antud.

Keha ei valeta kunagi ja ei lase endale valetada.

Kehaga ei saa kaubelda ega tingida.

Keha on aus, see tähendab, et ta toob varem või hiljem kogu halva nähtavale.

Keha kui armastaja tahab oma armastatule anda parimat - tarkust. Tarkus annab inimesele vabaduse. Vabadus on armastus, õnn, edukus, tervis.

Keha juhib oma armastatu takistuse kui elu õppetunni ette. Alguses on see takistus nagu väike kivi, aga kui armastatu seda ei märganud ja üle astus, siis on järgmine takistus mätas, siis järgmisena suur kivi. Takistus kasvab niikaua suuremaks, kuni ees on suur mägi.

Kui keha näeb, et ka mäest tahab armastatu vaid kui füüsilisest mäest üle ronida, mõistmata, miks see mägi talle teele sattus, siis keha mõistab oma armastatu rumalust, mis ta kuristikku viib ja võtab kasutusele viimase võimaluse, mida hirmunud armastatu ehk hindab - ta ohverdab enda. Oleme ju siiani teise eest kannatamist ja isegi surma minemist hinnanud eriliselt suure armastuse märgina. Meie nimetame sellist keha ohverdamist haiguseks ehk kannatuseks ja ei mõista, et haigus on keha armastuseavaldus oma armastatule.

Me peame haigust halvaks.

Aga keha ütleb inimesele sellega: "Mu kallis! Ma annan sulle haiguse. See on sinu karmavõla lunastus ehk sinu vigade parandus. Kui ma seda ei teeks, siis sa muutuksid karmavõla tekitajaks ehk sa hakkaksid teistele halba tegema. Nüüd on sul haigus, mis paneb su iseendaga tegelema ja mis takistab sind seetõttu teistele halba tekitamast."

Nii valib tõeline armastaja kahest halvast parema.

Seega:

Endale halva tegemine on karmavõla lunastamine.

Teistele halva tegemine on karmavõla tekitamine.

Toonitan selles peatükis ohverdamist. Teadke, et ükskõik kelle või mille nimel elamine on ohverdamine. Inimkond areneb ja vajab targema kombel elamist. Kes ohverdamisega jätkab, selle liikumine on paigaltammumine.

Elatakse

- perekonna nimel,

- laste nimel,

- kodumaa nimel,

- helge tuleviku nimel,

- armastuse nimel,

- Jumala nimel jne.

Ohverdatakse ennast mõistmata, et see ohverdamine paneb kannatama ennast ja teisi. Keegi ei saa ohverdamisest õnnelikuks. Dogmaatilised kristlased tõstavad seda väidet kuuldes kõvasti häält ja toovad kohe Kristuse eeskujuks, sest mis tema tegi, see on õigesti tehtud. Küsin vastu: "Kas keegi sai sellest õnnelikuks?"

Sai see, kes asjast õigesti aru sai.

Kristuse tegu tuleb õigesti mõistma õppida. Ei 2000 ega 1000 aastat tagasi mõistetud tõlgendus ei ole sobiv enam kaasajal. Praegu tuleb näha probleemi sügavamat õpetlikku mõtet. Erinevad teadusharud ei ole ilmaasjata tekkinud. Nad on jumalikkuse olemuse avamise ja äraseletamise kaasaegne tasand.

Piiblit peast tsiteerivaid jutlustajaid istub mu loengutel peaaegu alati ja nende Jumala nimel sõnavõtud on kõike muud kui piibli mõistmine. See on Jumala kaitsekilbina kasutamine, et selle tagant teist rünnata, kui teise jutust aru ei saa, kuna teine kasutab kaasaegsemaid väljendeid. Võiksin alatusele alatusega vastata, aga ei tee seda ja selline vee sogaseks keerutaja saab sellest hoogu juurde.

Oskan näha silmakirjalikkuse tõelist palet ja oskan tunnetada auditooriumis ka tõeliselt häid piibli tundjaid, kes võiksid sellistel puhkudel häält tõsta. Nad ei tee seda, sest väärikas sõnasõtta ei lasku. Üks noor mees helistas mulle ükskord koju ja ütles lühidalt: "Mul on piibel peas. Kui Teil abi on vaja, siis helistage ja ma tulen." Olen talle tänulik. Samal ajal tõrgun ma mõistmast, miks 49% kirikuga seotud inimestest minus vaenlast näevad. Kas ristisõdade ajalugu ei olegi midagi õpetanud? Ju nad ei vaja ajalugu.

Julge inimene on usklik. Usklik endale vaenlasi ei loo.

Hirmunud inimene on religioosne. Temal on alalõpmata probleemid teistega.

Ta otsib religioonilt kaitset ja loob teistest inimestest endale vaenlased, keda piiblit appi võttes enda meelevalla alla saada. Kallid kristlased, see on ju piibli rüvetamine! Aeg on Jumalat uskuma hakata. Jutlustamisest on vähe kasu. Sunniviisiline usku pööramine on ju viha sünnitamine - "Kui tuli käsk, siis tuli viha," - nii räägib piibel.

Kõik, mis ilmasse on loodud, on Jumala loodud, järelikult on kõik inimesed jumalikud. Iseenda ja teiste inimeste armastamine on Jumala loomingu armastamine. Kes eraldab inimese - Jumala loomingu - Jumalast, see teeb ju pattu. Igaüks näeb seda, mida näha tahab. Kui tahab halba näha, siis näeb halb ja kui tahab head näha, siis näeb head. Kui tahab tõde näha, siis näeb nii halba kui head ja ei süüdista teisi, vaid tänab Jumalat, et oma elu järjekordse õppetunni ära mõistis, seega targemaks sai.

Hirmukriisis inimeste dogmaatiline klammerdumine sõnasse, mille mõtet ei mõisteta, võib tekitada agressiivsuse isegi juba meie suhteliselt rahulikul Eestimaal ja see on väga tõsine asi. Vihane noorte kristlaste kamp ähvardas mind sellepärast, et ma sõna "jumalik" kirjutan väikese tähega. Pahandatud filoloogid noomivad jälle, et ma sõna "Jumal" kirjutan suure tähega. Mida teha, kelle meelejärele olla, et aruka kombel vähem kannatada? Loomulikult filoloogide meele järele, sest nemad viivad maailma rahumeelsemalt edasi ja kätt südamele pannes mõistavad ka nemad, et Jumal õigekirjast numbrit ei tee. Jumal ei ole elus kibestunud inimene, kes oma hädade põhjustajat teises näeb. Tähtis on, mida süda tunneb.

Kes näeb teises enda vaenlast, see ei ole enda tõekspidamistes kindel. Kindlaks teeb inimese usk ehk julgus uskuda.

Tõeline usk viib elu edasi, sest julgele inimesele avaneb jumalike tarkuste varasalv ja tal on õigus võtta sealt see tarkus, mis inimkonna arenguks vajalik on. See on talle pandud jumalik kohustus, mida teised tema eest teha ei saa, isegi kui nad väga tahavad. See, kes hirmust füüsiliselt tugevama ees oma kohust ei täida, see saab kannatada, sest ta takistab elu arengut.

Kui mina hirmust kõigis ühiskonnakihtides olevate vanameelsete ees jätaksin oma kohuse täitmata, siis oleks mul väga halb. Halvem kui praegu ennast teistest paremaks pidavate kirikutegelaste, aga ka meedikute jm. uskumatute rünnakute ees. Vaadake ringi ja Te näete, kuidas ühte vankrit vedama hakanud inimesed avalikult või salaja kisklevad ja ikka nii, et rääkijal on õigus. Hirmunud inimese kurjus voolab niimoodi tema seest välja.

Õigus on hetkeline, tõde on igavene. Tõde võib varjata, aga kunagi tuleb ta ise ilmsiks. Ilmtingimata tuleb.

Mina ei räägi, et mul on õigus. Olen vaid mineja pimedusest valguse suunas, kes mõne­võrra paremini näeb ja seepärast oma teadmisi ka jagab, et vajajad saaksid neid teadmisi endas elama panna. Väljendan ühte võimalust elu mõistmiseks. Mul on vastaseid, kes enamikus ei tea mind ega minu raamatuid, aga see-eest oskavad nad rusikaga lauale lüüa ja kuulutada, et neil on õigus. Ainult, et milles on õigus?

Tõde on see, et igaüks näeb teises vaid seda, mida näha tahab. Ta näeb iseennast. Õigus on seda tunnistada või mitte tunnistada.

Mõelgem, miks kirik on tuletoojaid, kes inimkonna vaimupimedust veidike valgustada on tahtnud, aegadest aega taga kiusanud? Miks kirik on enda rüpest välja heitnud need avatud südamega jumala­sulased, kes on edu­meelsemad ja kaas­aegsemad? Kirik kardab ja seepärast eksib. Ei ole temagi parem teistest. Ainult et seda ei julge keegi välja öelda. Ja seepärast hoiavad inimesed kirikust eemale.

Otsige jumalikkust ja Te leiate seda kõiges ja kõigis.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.