Intelligentsuse kahepalgelisus

Julge inimene on väärikas, ta ei pea intelligentne olema.

Väärikus on sisemine väärtus. Väärikus on kui latern, mis valgustab seestpoolt väljapoole ja kõik saab valgeks. Valgustab ennast ja teisi. Teeb enda maailma julgeks.

Hirmunud inimene on intelligentne.

See on väline väärtus. Intelligentsus on medali päikesepoolne külg. Hirmupinges inimene ei saa pidevalt intelligentne olla, ta väsib sellest ära ja kui ta end lõdvaks laseb, siis avaldub tema varjatud ehk ebaintelligentne pool. Mida enam vajab inimene au ja kiitust ehk mida suurem on ta vajadus olla teistest parem, seda suuremaks saab ta ebaintelligentsus. Mida enam inimene õpib ja kogeb ainult intelligentseks saamise nimel, seda kõrgemaks kasvab intelligentsuse õhuloss, kuni ühel hetkel on mõõt täis ja õhuloss variseb kokku. Mida kõrgemalt on kukkumine, seda suurem on haiget saamine.

Intelligentsuse meelitav sära paneb lapsed pingsalt õppima nii, et aju saab mõttekrambi ja lakkab töötamast. Kohusetundlikud tuupurid on kõik potentsiaalsed vaimsete häiretega inimesed, kes, kui ei saa nii nagu tahavad, siis langevad depressiooni või purskuvad hüstee­riasse. Nende tahtmised võivad olla väga suured ja ebareaalsed ning on selle pärast täitumatud. Esimene kord on neid aidata kerge, aga iga järgmine kord järjest raskem, sest kriisid süvenevad.

Järjest suurem hulk inimesi on pidevas depressioonis või pidevas hüsteerias, tehes enda ja teiste elu raskeks.

Ja kõik see on vaid sellepärast, et

- nad tahavad targaks saada,

- et seeläbi intelligentseks saada,

- et seeläbi au ja kuulsust saada ja

- et rikkaks saada.

Liigne sõnakuulelikkus vanematele, õpetajatele, riigile, korrale, seadustele teeb inimese vaimuhaigeks, sest see on vaid hirmunud inimese püüd armastust ära teenida. Parem vaimne ja ka füüsiline tervis on neil lastel, kes parasjagu oma vanematele vastu hakkavad ja parasjagu oma tahtmise jonni ajavad. Kui kasvab nende usk iseendasse, muutub laps julgemaks ja omakorda julguse kasvades suureneb usk iseendasse.

Julge inimene on õnnelik.

Hirmunud inimene on rõõmus.

Õnn on normaalne ehk liialdusteta elu.

Rõõm on emotsionaalsus ehk liialdustega elu.

Rõõmu teine ots on kurbus. Mida suuremaks muutub rõõm, seda suuremaks kasvab kurbus. Ülemäära suureks kasvanud rõõm muutub suureks kurbuseks, seepärast on heaga liialdamine ohtlik.

Juba väga ammu haaras mind ohu eelaimus, kui ma nägin inimest, kes oli pidevalt rõõmus ja ütles end olevat õnnelik. Nüüd oskan näha, et naerev mask on suure häda etteteataja.

Mida rohkem vabastab inimene endast kurbust, seda väiksemaks jääb rõõm ehk mida enam vabaneb rõõm, seda väiksemaks jääb kurbus. Kuni mõlemad kaovad.

Mis siis saab?

See on ju kohutav, kui inimene jääb emotsioonituks! Nii arvavad paljud.

Emotsioonidest võib kahel viisil ilma jääda:

- emotsioone vabastades ja

- emotsioone suretades.


Emotsioonide vabastamine tekitab tunde­erksuse kuna meeled saavad ülemäärasest stressi­koormusest vabaks ja suudavad reageerida üheaegselt erinevate tasandite informatsioonile. Emotsioonide vabastamine viib teineteist tasakaalustavate rõõmu ja kurbuse niisugusele vähenemisele, et tekib hingerahu ehk õnnetunne.

Rõõm on hirmunud inimese positiivne tunne, mida saab väljendada.

Rõõm paneb tantsima, laulma, teistele rääkima, lühidalt öeldes - oma rõõmu teistega jagama. Rõõmus inimene on seltsiv, jutukas, hakkaja, leplik, energiline, tähelepanelik, omandamisaldis jms. Rõõmu väljaelamine on rõõmu vabaks laskmine, millega koos vabaneb ka kurbust.

Õnn on julge inimese hingeseisund, mida ei ole võimalik väljendada.

Hirmusid vaos hoidev intelligentne inimene õnne ja rõõmu ei erista ja seepärast ei mõista, miks pill tuleb pika ilu peale.

Inimene, kes on õppinud oma hirmu, et mind ei armastata, vabastama, saavutab hingerahu ehk õnne tunde ka ilma kurbusega eraldi tegelemata. Tarvitseb iseendale ainult öelda, et hirm, et mind ei armastata, kasvas minus kurbuseks ja probleem on teadvustunud. Süsteemne andestamine käivitus.

Hingerahu on on tasakaalukus.

Tasakaaluka inimese elusinusoid on väikese­amplituudiline võnkumine. Tasakaalukas ehk julge inimene läheb oma eluteel ja kõigub niipalju, kui jalgade astumine kõigutab. See, kes ühest teeäärest teise tuigerdama hakkab või pidevalt silmad maas teepervel tatsub, ei ole tasakaalukas.

Emotsioonide vaoshoidmine ehk alla surumine ehk suretamine tekitab tundetuse, sest emotsioonide kontsentratsioon kasvab ja matab inimese enda alla. Mida rohkem inimene intelligentsuse nimel elab, seda rohkem ta oma rõõmu ja kurbust alla surub. Hädaldamine ja nutmine on ju ebaintelligentsed, itsitamine ja naermine on ka ebaintelligentsed. Vaoshoitud inimese rõõm ja kurbus ei tüki esile, kõrgeltharitud intelligentne seltskond peab seda heaks tooniks ja selle järgi hakkab ülespoole pürgiv inimene enda väärtuse tõusu ka ise mõõtma. Mida enam ta end vaos hoiab, seda tasakaalukamaks muutub. Ainult et see tasakaalukus on raske kui mülkasse vajuv kivi. See on õnnetus.

Sellele võib järgneda aruka inimese hulluksminemise tunne, mis tekitab paanilise hirmu ja õuduse. Inimene, keda varem on aidanud alati mõistus, on abitu. Kes üks kord on sellisesse kriisi jõudnud, see kukub sellesse nn. musta auku uuesti ja uuest. Iga kord on raskem ja ka medikamentoosselt raskemalt ravitav.

Iga haritud inimene vajab tänapäeval hingeelu korrektsiooni ehk hingeharidust ehk meeleparandust. Seda ei tohi jätta kriisiabiks. See peaks olema profülaktiline abi, mille peab endale andma inimene ise elule varakult ette mõeldes. Vastasel juhul hukutab tsivilisatsioon inimkonna. Miks? Sest targad inimesed peavad viima elu edasi, rumalate hooleks seda jätta ei saa. Aga edasiviiva tarkusega on asjad kehvad. Lugege sellest peatükis "Ohtlik tarkus".

Igas inimese on kaalud, mille ühel kaalukausil on ema ja teisel isa.

Kelles on tasakaalukus, selle ema ja isa on hingelises perekondlikus tasakaalus, isegi kui nad väliselt on ebasõbralikud. Neid inimesi, kelle ema ja isa on sellises tasakaalus, et inimene ei peaks ise midagi enda heaks tegema, praktiliselt ei ole. Aga neid, kelle ema ja isa on teineteisega vaenujalal, on järjest rohkem.

Kas lapsel on sellisel juhul üldse lootust hingerahule? Või peab ta oma kannatustega leppima?

Teadke, et iga inimene on ise oma õnne sepp.

Kui Te vabastate endast stresse, siis jõuate ühel hetkel tasakaaluni ja tunnete:

1) kui minu isas oleks kasvõi veidike vähem halba, kui temas on, siis ei oleks ma teda siia ilma tulekuks oma isaks valinud. Ma poleks teda oma isana armastanud.

2) kui minu emas oleks kasvõi natu-natuke vähem halba, kui temas on, siis ei oleks ma teda siia ilma tulles oma emaks valinud. Ma poleks teda oma emana armastanud.

3) ma olen siia ilma tulles just need vanemad oma vabal tahtel valinud, sest ma olen vajanud nende halba oma elu õppetundide äraõppimiseks. Mida rohkem ma seda mõistan, seda rohkem ma õpin ja seda väärikamaks ma saan.

Iga inimene, sealhulgas mina, minu ema ja minu isa, on tulnud siia ilma oma elu ise heaks tegema. Kas me teame, mis on hea või mis on halb, see on iseasi. Kui ei tea, siis elu õpetab.

Elutõe äratundmine tuleb ühel hetkel igaühe südamesse, kui ta enda meeleparandusega tegeleb, isegi kui ta varem oma vanematesse halvustavalt või isegi vaenulikult on suhtunud. See mõistmise hetk kummutab Teie endised hinnangud.

Kõik see, mis Teile enne oma vanemates või nende suhetes haiget tegi, saab uue näo. Hea saab halvaks ja halb saab heaks. Kui halvaks peetu järsku heaks muutub, siis on hingel soe. Aga kui hea halvaks osutub, siis võite jahmuda. Ometi suudate seda hetk hiljem õigesti mõista ja eksinule andestada.

Te mõistate, et Teie olete oma vanemate järgmine põlvkond, see tähendab Te olete siia ilma reinkarneerunud rohkem kordi kui nemad. Teil on olnud õigus tulla ja targemaks saada aga Teil on ka kohustus targem olla ja mitte sundida neid enda meele järgi muutuma, isegi kui nemad Teid oma meele järgi on sundinud. Targem annab järele ja kätte ei maksa.

Tark inimene teeb enda elu paremaks ja on sellega rumalamatele eeskujuks, isegi kui need rumalamad on oma vanemad. Ja kui rumalamad on suutelised selle tasandi tarkust omandama, siis nad järgivad eeskuju. Aga kui nad ei ole võimelised kõrgemale teadvuse tasandile tõusma, siis tuleb see neile andestada ja lasta neil nende omal vabal valikul kannatada. Neil on see õigus ja Teil on see kohustus.

Küllap nad järgmises elus oma puudujäägi tasa teevad.

Nüüd ma küsin Teilt uuesti: "Kas Te tahate olla õnnelik või rõõmus?"

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.