Meelte mürgitamisest

Meeled on meie maailma tunnetamise vahendid. Meeled on:

- haistmine,

- maitsmine,

- kuulmine,

- nägemine,

- kompimine.

Kokku võimaldavad need meeled meil maailma tajuda. Me ei saa väita, et viit meelt kokku liites saaksime taju, midagi oleks nagu veel. Midagi, mis moodustab inimliku taju. Aga mis see on?

Kujutage endale ette magavat koera, kelle nina juurde pannakse lihatükk. Koera nina hakkab tõmblema, sest ta haistmismeel ei maga. Koera haistmine on palju kordi tundlikum inimese omast, sest see meel on üks tema ellujäämise tagaja. Koeral hakkab ila jooksma. Ta niutsub, jalad hakkavad sibama. Maitsmismeel ei maganud samuti. Unenäos jookseb koer maitsva pala järele. Järsku ta ärkab ja tõstab pea. Kõrvad on kikkis kuulamas tähtsat infot, kuigi silmad on alles ähmased. Nina tonksab lihatükki - kompimine käis kähku - ja läinud see lihatükk ongi.

Loomad oma meeli ei mürgita, sest looma hing ei piinle sellises vaevas kui inimese oma. Tema elab oma lihtsat looma elu ja areneb loodusseadustele vastavalt. Ta elab üks päev korraga. Tema hinge igatsused on süüa, juua, magada ja sugu jätkata - täpselt nagu inimeselgi. Ta elab ja tegutseb vastavalt oma vajadustele ja ei muretse, et Jumal teda maha jätab. Loom on Jumalaga üks, inimene seda ei oska, sest ta peab ennast loomast paremaks. See on inimese eksitus.

Inimesele on antud mõistus - meie õnn ja õnnetus ühekorraga, et me loomast targemaks saaksime, aga me oleme loomast targemaks saanud vaid intellekti poolest ja seepärast me vaevleme. Oleme tsivilisatsiooni kõrgeimad olendid ja meil on au omada valikuvõimalust. Meie enda teha on, kas me valime õnne või õnnetuse.

Inimesel on õigus olla inimene, aga ka kohustus elada inimesena. Seda me alles õpime. Raskused ehk takistused teevad meid inimesteks, aga raskusi me ei armasta.

Takistusteta elutee on ainult idioodil ja takistuste puudumisest ta idioot ongi. Idioodiks sai inimene sellepärast, et ta oma mõistust valesti kasutas ja takistusi olematuks teha tahtis. Lihtsamalt öeldes tahtis ta head elu, aga valis selle saamiseks valed vahendid. Endale hea tegemiseks tegi teistele halba. Ehk karmavõla lunastamise asemel tekitas karmavõlga. Sellepärast peab ta selles elus oma karmavõla tasuma ja teistele halba teha ei saa. Selles elus on ta oma haigusega nende õpetaja, kellele ta lapseks tuli või kes teda õpetama ja kasvatama peavad.

Kui Teil on näiteid, kus mõistuseta inimene muutus metsikuks või pani midagi põlema jms., siis teadke, et ta on vaid õpetaja, kes selle teoga ütleb: "Kallid targad inimesed! Ärge provotseerige mind endale halba tegema. Vaadake mind ja te näete minus iseennast. Paran­dage ennast, siis ei saa teist samasuguseid kui mina. Kui teis ei oleks põletavat viha, siis mina midagi põlema ei paneks, sest mu oma mõistuseta pea ei mõtle midagi ise välja. Mina võtan omaks teiste mõtted. Teie ju ka ei mõtle oma peaga, pidevalt korrutate seda, mida keegi ütleb."

Kes selles elus läbi haiguste või trauma mõistuse kaotab, see inimene saab oma rumaluse õppetunni kätte. Tema mõistus on väga paha asja välja mõelnud ja see ei tohi teoks saada. Haigus takistab. Nüüd on ta teistele hoiatajaks ja õpetajaks.

Küllap olete mõelnud, miks ühe haiguse tagajärjel üks inimene jääb ühtmoodi ja teine teistmoodi invaliidiks. Näiteks kaotas üks inimene peaaju põletiku tüsistusena täielikult mõistuse, kuid teine on täie mõistuse juures, aga kogu kehast halvatud. Miks? Sellepärast, et selle teise mõte oli vähem ohtlik. Keha jättis talle mõistuse, sest nägi, et see inimene võib selles elus veel meelt parandada. Selle inimese suurusehullustus ei olnud nii ohtlik.

Seega iga inimese negatiivsus on õpetajaks neile, kes temaga lävivad.

Kui haige on Teie:

- perekonnas, siis õppige,

- kui kollektiivis, siis õppige,

- või tuleb tänaval vastu, siis õppige,

- või kohtate teda ükskõik kus, siis õppige,

- või loete midagi, mis hirmutab, siis õppige,

- või kuulete midagi halba, siis õppige temas nägema iseennast.

Kõik, mis tuleb Teie informatsiooni­välja tuleb Teid õpetama. Mitte Teid hirmutama. Ta tuleb, et öelda: "Kallis inimene! Sa näed minus praegu seda halba, mis sinus endas on täpselt sama suur kui minus. Sa tõmbad minu halba endale ligi ja ma tulen, et sa minus ennast kui peeglist vaataksid ja ennast ise aitaksid."

Nii, nagu me vabastame oma stresse, muutub meie suhtumine elusse ja inimestesse.

Seda stresside hunnikut, mille mina olen endast vabastanud, ei saa sõnadega kirjeldada. See on tohutult suur. Aga ma võin öelda, et minu suhtumine kõigesse on kardinaalselt muutunud ja muutub aina edasi, sest selline mõtlemine on muutunud minu elustiiliks. See ei koorma mind ja ei võta aega. Vastupidi - ta kergendab mu elu ja annab vaba aega. Minu maailm oli varem vaene, nüüd on rikas ja järjest rikkamaks saab. Rahas seda loomulikult mõõta ei saa. Varem olin ma rõõmus teiste tuju üleval hoidja ja toniseerija. Nüüd olen ma üha sagedamini õnnelik ja mul ei ole vajadust pidevalt heategijat mängida.

Tahtmine leida halvas head viis mind vaimsetele otsingutele. Ma ei suutnud leppida sellega, et süda ja mõistus rääkisid eri keelt. Maailm on ju üks, kuidas võib nii olla, et üks inimene ütleb, et see on hea ja teine ütleb, et on halb. 40 aastat mõtlesin. Ei tahtnud kumbagi poolt halvaks ega heaks nimetada, aga rumalad tundusid sellised tülitsejad küll. Ma olin väsinud vihkamisest.

Nüüd tean, et mida suurem on hirm, et mind ei armastata, seda mustem tundub inimesele maailm. Seda rohkem teeb see hingevalu ja seda enam tahaks seda valu vaigistada. Väljapääse on kahesuguseid:

- tõusta ehk ülenduda ja

- langeda ehk alanduda.

Järjest suurem osa inimkonnast valib hingevalust vabanemiseks mitte ülendumise tee vaid alandumise tee, mõistmata, et see on põgenemine selle halva eest, mis meid nagunii kätte saab.

1. Kui inimesel on hirm, et mind ei armastata ja kõik, mis ta armastuse ärateenimiseks ette võtab luhtub, siis ta abitus teeb ta kurvaks. Soov olla hea sunnib kurbust vaos hoidma ja julmust olematuks tegema. Kui ei mõtle, siis ei ole probleeme. Kurvad mõtted upuvad kõige paremini alkoholis.

Kurbus sünnitab alkoholismi.

Alkohoolikud on inimesed, kes ei taha olla agressiivsed ega julmad. Nad tahavad olla ise rõõmsad ja teisedki rõõmsaks teha. Nad otsivad eluprobleemidest kõige kergemat põgenemise teed.

Kui alguses võetakse tuju tõstmiseks ehk vaoshoitud rõõmu vabastamiseks ehk kurbuse peletamiseks, siis tasapisi tekib juba üha sagedasem tahtmine aeg-ajalt üks hea naps saada. Edasi läheb pingete maandamine kuidagi loomulikult igapäevaseks. Seda allakäiku pidurdada on väga raske. Nii nagu poolelt liumäelt on tagasi pöörduda raske, nii kipub ka alkoholism kuristiku põhjani laskuma. Ja kes seal kuristikus veel mõelda suudab, see saab vaid ise mäele tagasi ronida.

Kaine inimene ei vaidle vastu, et alkoholism on halb ja et alkoholiga pingete maandamine on kahjulik. Ometi tarbib enamik intelligentsest inimkonnast alkoholi ja ei pea seda sugugi ebanormaalseks. Vastupidi. Pidu ilma alkoholita ei tule kõne allagi. Ja kui keegi julgeb eirata kahjulikku traditsiooni, siis riskib ta kaotada sõpruskonda.

Alkoholi ülistatakse. Kaunite inimeste peened kombed, mille hulka kuulub ka alkoholi­klaasi pidev käeulatuses hoidmine ja alkoholiuimas naudingute saamine, on elu igatsetud etaloniks saanud. Alkoholismivastane propaganda on sellise ülistamine naeruväärne ja mannetu vastand.

Alkoholismi selline mahategemine on tegelikult suur viga. See on nagu igasugune teinegi alandamine, mille tulemus on vastupidine oodatule. Võite kohe ironiseerida, et kas siis alkoholi peab hoopis kiitma hakkama. Tuleb teadvustada, et ega alkoholis ei ole asi, joojas on viga. Kui käsi pokaali poole küünitab, siis küsige iseendalt: "Miks ma nii teen? Miks tema nii teeb?" Tunnetage ja Te tunnete, et see on kurbus, mis lohutust otsib.

Alkohol aitab tõesti ja kui on mingi väga suur hingeline trauma, siis on ta tõeline arstirohi. Vanasõna ütleb, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. Joodikud kordavad seda eneseõigustuseks iga päev. Sellel vanasõnal on ka teine pool. See on: võta pits ja pea aru. Aga arupidamisega on lood kehvad.

Mis on alkohol? Alkohol on armastaja. Alkohol on loodusprodukt, seega vaimsus ehk tasakaalustaja. Ta annab inimesele seda, mida inimene vajab. Kurb saab rõõmsaks, rumal targaks, vaikija sõnakaks, arg julgeks, inetu ilusaks, vana nooreks, aeglane kiireks, kiirustaja aeglaseks. Kui vajab hullumeelsust, siis sellegi ta saab. Määrajaks on jooja, mitte alkohol. Lühemalt öeldes lahendab alkohol korraks hingele kogunenud probleemid, andes joojale pingelanguse kui võimaluse minna edasi aruka inimese kombel.

Alkohol toob nähtavale inimese varjatud pale. Mõni inimene on parajas joobes nii mõnus, et hea meelega tahaks teda näha alati sellisena, sest kainena on ta võimatu. Selline inimene surub kainena alla oma hirmu, et minu armastust ei vajata ja muutub tigedaks, kui teda ei kummardata ja ülistata. Ta enesehaletsus on nii suur, et ei mahu sisse ära ja see paneb ta raevutsema. Ta ei taha, et keegi tema nõrkusi näeb. Ta eelistab jõudu demonstreerida ja haletsejaid sellega eemale peletada. Sügaval südames elab tahtmine suuremeelset mängida, et vabaneda oma armastuse koormast.

Teine, kainena väga meeldiv inimene, on paari pitsi järel juba tõeline riiukukk, kes norib: "Ah et mina ei meeldi sulle: Minu nägu ei ole ilus." Jne. Tema surub kainena alla oma hirmu, et mind ei armastata ja teenib armastust ära. Tema lootuste luhtumisest tekkinud ennasthaletsev raev vabaneb alkoholi abil vangist ja hiirekesest saab lõvi. Peale joomingut võib ta olla suures kassiahastuses sellest, mis purjus peaga tegi.

Alkohol ei ütle pärast, et ma ei armasta sind, ei sõima roppude sõnadega, ei alanda, ei õelutse, ei naeruväärista, ei tuleta eksimust kogu edasise eluaja meelde. Ta ei süüdista joojat olematutes pattudes. Ta annab joojale valikuvabaduse juua või mitte juua. Iga jooja teeb tema sõnatule jutule omad järeldused. Öeldakse, et alkohol paneb inimese endast sõltuma. See on vale arusaam. Ainult inimene saab teise panna endast sõltuma.

Õppige purjus inimesesse mõistvalt suhtuma ja joodikud ei tee Teile liiga. Aga kui Te temast kasvõi halvasti mõtlete, ütlemisest rääkimata, siis pöördub tema varjatud pool Teie kahjuks. Ja kui tema pärast seaduste järgi süüdlaseks tituleeritakse, siis õppetunni on ta Teile ikka ära andnud. Alkoholism lakkab olemast ainult headusega ehk armastusega ravides.

Joojate hulk suureneb võrdeliselt ilusate pudelitega lookas riiulite peal. Keegi peab ju selle kõik ära jooma. Alkohol vaigistab valu üha uuesti ja üha sagedamini, kuni ilma temata enam elada ei saa. Alkohol muutub paremaks elust.

Inimesed süüdistavad alkoholi.

Inimesed toodavad alkoholi.

Inimesed teevad kõik, et alkoholi äri õitseks.

Alkohol on iga riigi monopol.

Mitte alkoholis ei ole asi, tarbijas on asi. Kui kogu alkohol müügilt ära võtta, siis alkoholism sellest ei kaoks. Alkoholismi põhjus - kurbus - peab vabaks saama, siis lahkub ka alkoholism.

Kui inimesed õpiksid vabanema hirmust, et mind ei armastata ja õpetaksid seda ka oma lastele, siis laheneks alkoholi probleem juba homseks. Aga kuna inimkond ei tunne vajadust ja seega ka tahtmist liumäelt tagasi pöörduda, siis sellist üleüldist imet ei saa sündida. Jäägu see igaühele isiklikuks otsustamiseks.

Natuke alkoholi on hea, palju ja pidevalt on halb.

ALKOHOLISM HÄVITAB KEHA.

Kuna keha on hinge peegel, siis järelikult on keha hävitamisele eelnenud hinge häving. Hingeline häving omakorda pidurdab vaimset arengut.


2. Kui inimene oma hirmus, et mind ei armastata tunneb, et kõik on halb ja kõik teevad ka temale halba, siis ta muutub agressiivseks. Kui ta soov olla hea inimene ehk hirm, et mind ei armastata, kui ma hea ei ole, sunnib agressiivsust alla suruma, siis sellest hirmude seesmisest omavahelisest kes-keda võitlemisest tekib inimesele neuroos. Ta hakkab ravimeid neelama ja ei mõista, et ta erineb alkohoolikust vaid selle poolest, et näeb kenam välja. Sedagi vaid alguses. Märkamatult muutub agressiivsus julmuseks, aga seda neurootik ei tunnista. Neurootik teeb teistele halba, alkohoolik teeb endale halba. Neurootik ei salli alkoholi, alkohoolik ei salli ravimeid.

Kui alkohoolik ja neurootik vägikaigast vedama hakkavad, siis alkohoolik on abitu ja pehme totutaja neurootiku kilava kisa ees. Alkohoolik on elule alla andja ja enda ohvriks tooja, neurootik ei anna alla mitte kunagi. Alkohoolik läheb ägedaks siis, kui teda alandatakse, neurootik võitleb pidevalt. Nad on nagu ühe terviku kaks otsa ja seepärast on selliseid abielupaare, kus üks on alkohoolik ja teine neurootik, palju.

Neuroosi põhjendatakse teise abielupoole alkoholismiga. See on neurootikute eneseõigustus. Tegelikult on nad mõlemad vastastikku teineteise provotseerijad. Alkohoolik toob teise varjatud neuroosi välja, neurootik provotseerib teise potentsiaalse alkoholismi õitsele. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Vahe on ainult selles, et kui joodikust meest süüdistatakse, et ta on oma naise haigeks teinud, siis ta läheb joob ennast südamevalust jälle täis. Aga kui naisele öeldakse, et ta on oma mehe jooma pannud, siis ta saab nii ütleja kui ka mehe peale vihaseks. Neurootik oma vigu ei tunnista. Tema jaoks on kõik peale tema enda halvad.

Neuroosi jäämine on üsna kerge. Kõik need kaljukindlad ratsionaalsed mõtlejad, kes oma tahet raudse järjekindlusega realiseerivad, satuvad varem või hiljem kriisi ja nende valjuhäälne röökimine perekonna või alluvate ja olukordade peale märgib neuroosi algust. Jõu vangis hoidmine lõpeb jõu väljapaiskumisega, muidu hävineks vangla.

Natukene ravimeid ägeda haiguse alguses on hea, palju ja pidevalt on halb.

KEEMILISTE RAVIMITE TARVITAMINE HÄVITAB HINGE.

Kes hingepiina vaigistamiseks keemiat kasutab, see hävitab ka keha. Õppetunnid jäävad õppimata ja vaim hääbub.


3. Kui inimese hirm, et mind ei armastata kasvab pettumuseks kõigi ja kõige vastu ja teadmiseks, et mind ei vajata ehk minu armastust ei vajata, siis tekib narkomaania.

Väline halb on ilmselgelt halb ja seepärast võib teda nimetada ausaks halvaks. Selle käes kannataja oma hinge suretama ei hakka. Ta hakkab hoopis võitlema ja saab kurjategijaks. Aga varjatud halb ehk hea, nagu me tavatseme öelda, tungib oma valelikkusega nii peale, et kannatajale ei jää enam ei usku ega lootust heasse.

Kui inimlast pidevalt hea nimel sunnitakse, võimatult kõrget taset nõutakse, kui tema tegemistesse rahulolematult suhtutakse ja aina rõhutatakse, et ta peab paremaks saama kui teised, siis hakkab ta seda normaalseks pidama ja iseendasse ja teistesse samuti suhtuma. Hirmudest vabanemata ta soovitut ei saa ja ta kannatab. Kannataja püüd oma emotsioone alla suruda tekitab vaimse surma eelaimuse, mis on hirmsam keha surmast. Kes seda tundnud pole, see ei tarvitse seda ka mõista. Paaniline surmahirm juhib ta narkootikumide juurde.

Paremaks mõistmiseks toon võrdleva näite. Näiteks kannatab asotsiaalsest perekonnast pärit laps nii vaimse kui füüsilise terrori käes. Kisa, kära, peks jne. on tema igapäevased kurvastajad. Ta vaatab oma klassikaaslast, kellel on hea kodu ja hoolitsevad vanemad ning loodab, et äkki muutuvad tema vanemad ka kunagi sellisteks. Ja kui nemad ei muutu, siis ta kasvab ise suureks, teenib palju raha ja saab õnnelikuks. Sellel lapsel on lootus ja pühadusetunne hinges. Illusioonide purunedes saab temast alkohoolik.

Alkoholiuimas inimene räägib oma ilusatest unistustest. Tahe ülenduda sirutab kasvõi sellisel kombel tiibu. Pühadusetunne võimaldab alkoholismist paranemist.

Aga see suurepärasest kodust pärit klassikaaslane on ootamatult narkomaaniks saanud. Miks? Tal oli ju kõik olemas: raha, ilusad rõivad, intelligentne kodu. Ta tegeles huvitavate hobidega, oli kollektiivi eestvedaja, teda hinnati. Keegi ei taipa, et see särav vitaalsus oli vaid mask, mille taha varjus hingetraagika. Lapsest saadik nägi ta vaid harjumuspärast elamist materiaalse heaolu, hea nime, lugupeetud ühiskonnaliikme imago, head muljet jätva perekonna nimel. Elamine millegi nimel on õigustus, millega hävitatakse lapse individuaalsus. Vanemad ja täiskasvanud määravad kõik. Ikka hea nimel. Laps peab olema, tegema, isegi mõtlema vanade kombel. Ta ei tea, mida tähendab valikuvabadus.

Ühel hetkel näeb see laps tõde. Headus, millest kramplikult kinni hoitakse, on tema jaoks valeks muutunud. Pühadus hävines. Ta tahab vabaneda painajast, mis teda inimesena elamast segab. Ta tahab põgeneda unustusse.

Ainukene, mis sellist inimest uuesti inimesena laseb tunda on narkootikum. Narkootikumi uimas inimesel hajub mõistus ja loomulikult hirm, et mind ei armastata, mis vangitseb kõiki teisi stresse. Tema hirm, et minu armastust ei vajata, ei torka teda enam otse südamesse. Talle on nüüd ükskõik, kas ta teistele meeldib või mitte, kas ta ühiselu väljakujunenud vangitsevatest normides kinni peab või mitte, kas teda armastatakse või mitte.

Narkootikumi toimel hirmuvangist üheaegselt väljapaiskunud nii negatiivsed kui ka positiivsed emotsioonid annavad selle õndsa vabanemise tunde, mis tekitab vastupandamatu soovi võtta uuesti ja uuesti narkootikume. Narkomaanid teavad täpselt, missugune on hingelise vangisoleku ja vabaduse tunne. Ükski füüsiline vangisoleku piin ei ole võrreldav narkomaani, kes on juba kord hingelist vabadust maitsnud, hingepiinaga. Ainult narkomaanid mõistavad üksteist. Ükski füüsilise keha piin ei ole võrreldav narkootikumi puuduses vaevlejate hingepiinaga. Seepärast annab üks narkomaan teisele oma süstalt, isegi kui ise pärast AIDSì sureb.

Inimene, kes on võltsheaduse, kui ainsa elu eesmärgi, käes kannatades hingelisse väljapääsmatusse jõudnud, võib ühekordsest narkootikumi tarbimisest temast sõltuvusse jääda. Narkomaania on põgenemine tõelisusse, kus hea ja halb on mõlemad olemas. Narkomaania on hullem alkoholismist ja igasugusest teisest ravimsõltuvusest ainult selle poolest, et narkomaanide stresside hulk on suurem. Aga kõige hullem on see, et narkomaani jaoks lakkab olemast homne päev ja ta ei saa aru, et ta hävitab elu algolemust - liikumist tulevikku.

Inimkond ei tea aga tunnetab narkomaania erilist ohtlikkust ja seepärast on temaga võitlemine äge. Paraku suurendab probleemiga võitlemine probleemi ja narkomaania hävitav haare laieneb. Kasutu on laste karistamine, kui nende vanemad oma tarbijalikku mentaliteeti ei muuda. Niikaua, kuni on tarbijad, on ka tootjad. Inimesi on vaja õpetada vabanema oma probleemidest, siis kaob narkomaania algpõhjus. Kust kaob armastuse valgus, sinna tuleb narkomaania pimedus.

Natukene narkootikumi päästab vangistatud vaimu valla. Ajalugu teab, kuidas loomeinimesed on narkootikumide uimas shedöövreid loonud, aga sellise eneseteostuse nimel ennast narkootikumidele lõpuks ohverdanud. Ülinõudlikkus sunnib väikest kogust meelemürke järkjärgult suurendama.

NARKOOTIKUMIDE TARVITAMINE HÄVITAB VAIMSUSE.

Vaimsuse hävimisele eelneb alati hinge häving ja keha kannatama panemine. Narkomaan vajab kehalisi kannatusi, siis on hingevalu vähem tunda.


3A. On olemas üks narkomaania alaliik, see on töönarkomaania.

Kui inimeses on arusaam, et kõike saab raha eest või vähemasti võib saada raha eest, aga raha saab töö eest, siis ta sukeldub ülepeakaela töösse nii, et ei märka enam muud. Teatavasti pole ainult töötegemine kedagi õnnelikuks teinud, aga ometi püüab järjest suurem osa inimesi oma oskamatust armastuse probleemi lahendada töösse peita. Selliste inimeste süümepiinad on kui piits väsinud hobusele - iseendale.

Noorus on see ilus aeg, mil inimene peaks tantsima, laulma, pidutsema, armuma, armatsema, vastassugupoolt tundma õppima, perekonda looma. Iga asi on loodud olema omal ajal ja kes arvab, et seda pole vaja, see eksib. Noorte vähenõudlikkus lubaks neil õnnelik olla õhust ja armastusest ja alles siis tööst. Kahjuks on tänapäeva noortele kõhn rahakott traagika ja nii pühendutaksegi kõigepealt tööle. Noor vana inimene niimoodi pikalt vastu ei pea.

Selline inimene ei ole endaga rahul ja temaga ei olda rahul. Tema lootus olla õnnelik ehk armastatud tekitab veendunud arusaama, et kui mul on töö korralikult tehtud, siis on kõik hästi või kui mul on palju raha, siis mul on kõik hästi.

Inimese paneb tööle kohusetunne, mis kasvab vastutustundeks. Hirmude varjus elab meis igasühes ka julge inimene ja kohusetunne ongi julge inimese vajadus tööd teha ehk õppida. Mida suuremaks kasvab hirm, et mind ei armastata kui ma tubli tööinimene ei ole, seda enam muutub kohusetunne vastutustundeks ja hirmuks süüdi olla. Kogunenud süütunded piitsutavad tahet töötada, et armastataks. Suletud ring keerleb ja kruvib pinge järjest suuremaks. Süütunded on kui painav kivi rinnus, mis teeb töötegemise järjest raskemaks.

Et seda halba rasket kivi mitte tunda, peab hea vastutustunne suurenema. Hirmude vähendamise arvel suhtelise vastutustunde suurendaja on põlev sigarett. Suitsetaja rahuneb sigaretti tõmmates, sest tunneb, et ta töövõime suurenes. Tegelikult on see vaid näiline effekt, mis tõstab lootust, et ometi saavad asjad korda.

Asjad saavad korda mitte tööjõudluse suurenemisest vaid tööpäeva pikenemisest, aga rõõmustavale töönarkomaanile ei ole see tähtis. Seda peab oluliseks ta perekond, kes tahab normaalset perekonnaelu elada.

Pingetel on teatavasti komme kasvada. Mida suurem on tööpinge, seda rohkem sigarette kulub. Pinge langedes väheneb ka suitsetamine.

Suitsetajatel haigestuvad põhiliselt 3 organit:

- süda,

- kopsud,

- magu.

Mida see tähendab?

Süda on süütunnete asupaik. Iseenda süüdistamine teeb südame haigeks. Olenevalt süüdistamise eripärast on ka haigus erinev. Töönarkomaan leiab endast alati vigu.

Kopsud haigestuvad vabaduse puudusest. Sundimine hävitab vabaduse ja kopsud. Sundimine teeb inimesest iseenda, teiste ja töö orja. Mida suuremaks kasvab täiskasvanud inimese viha sundimise vastu, seda enam ta ei märka, et ta ise on enda kõige suurem sundija.

Magu väljendab töö alustamise ehk iseenda tööle sundimise iseärasusi. Kui inimene on tööloom, aga ei suitseta, siis ta ei tunne, et teda keegi teine tööle sunniks. Ta tunneb, et ta peab seda ise tegema ja sel juhul saab ta magu erilist valusat piitsa tunda.

Süda, kopsud ja magu on tööga armastuse ärateenimise käes kannatavad organid, mis tahaksid inimesele öelda: "Peatu ja tõsta oma pilk töölt üles. Vaata kui ilus on maailm, mille nautimiseks sul aega ei jää. Võib-olla mõistad siis, et sa põgened armastuse eest töösse. Tööd on vaja teha küll, aga selles ei ole asi. Asi on selles, et sinu hirm armastuse ees on tegelikult hirm omava armastuse ees, mis seab armastuse tingimuseks jõukuse. Vabasta endast see hirm, siis õpid armastama ja töögi saab hõlpsamalt tehtud. Ja kui õpidki armastama ainult tööd, siis hea seegi. Su armastus saab vähemalt töössegi voolata ja sa ei muutu töö vastu vihaseks. Siis sa ei muutu kunagi töö orjaks."

On olemas inimrühm, keda nimetatakse loomeinimesteks. Kui tavaline töömees, kes midagi näiteks ehitab, töösse põgeneb, siis ta leiab selles hetkes hingerahu. Aga kui loomeinimesed töösse põgenevad, siis nad samastavad ennast tööga ja ei saa sellest ise aru. Loojaga üheks saamine on õnnistav ja sellest sündinud looming on igavese väärtusega. Hirmudest emotsionaalsed loomeinimesed teavad, mida tähendab vaim tuli peale. Nad elavad ainult sellel ajal kui loovad, hetk hiljem kõnnivad murest maadligi surutud ja miski ei paku rõõmu. Nii võib kunstnik maalida päevi ja öid ilma söömata ja magamata, muusikainimene mängida või luua muusikat, aga väljaspool loomist asuv maailm ajab hulluks. Eriti veel need, kes nõuavad ja tingimusi esitavad. Loomeinimeste kiire läbipõlemine on töönarkomaania, mis tõmbab ligi ka tõelisi narkootikume, mille uimas sundijad kaugenevad ja lakkavad olemast.

Inimene koosneb vaimsest ja füüsilisest kehast. Ületöötamine on füüsilise keha maksimaalne töösse rakendamine, kogu oma aja ja huvide potentsiaali ainult tööle suunamine ja vaimu arendamise vaeslapse ossa jätmine, isegi kui inimene on tõeliselt vaimne loomeinimene olnud.

TÖÖNARKOMAANIA HÄVITAB VAIMSUSE.


3B. Sõltuvusseisundit ehk narkomaaniat on mitmesugust. Iga inimene on kordumatu ja individuaalne nii oma olemises kui ka oma tegemistes. Ta tuleb enda elu ise heaks tegema ehk ise oma peaga oma elu juhtima. Kui ta seda teistel teha laseb, siis ta kannatab.

Iga inimene, kes ennast teistel juhtida laseb, saab ühel hetkel aru, et ta on lakanud olemast mina ise. See on iseenda kaotamine ja see on väga suur kaotus. Nii mõnigi tahaks iseendaks saada, aga kardab, et ei suuda, ning sellest algavad tema süvenevad piinad. Mõni teine taipab samuti oma sõltuvusseisundit, aga kuna mõnest suurvaimust sõltuvuses olla on inimlikult meeldiv, sest suurvaimu kuulsusesära kuldab ka tema teenrit, siis vabanemist lükatakse edasi.

Tavatasandil kujutab see endast olukorda, kus inimene loob suhteid ja avab suletud uksi ainuüksi sellega, et rõhutab, et ta professor X-i õpilane. Või on doktor Y-i lapselapselaps jne. Enda teiste sulgedega kaunistamine on üsna tavapärane vigur. Ainult ta ei võimalda lennata.

Tänapäeva vaimsel tasandil on selline ilus ohtlik asi nagu meediumlusnarkomaania. Inimkonna järjest suurenev tundlikkuse tõus ja vaimsete informatsioonikanalite avanemine on hetke arengutasandi vajadus. Ainult et sellega ei tohi ka liiale minna. Kes meediumlust teistest eriliselt paremaks saamise taevalikuks kingituseks peab, see hakkab saadud informatsiooni kõige targemaks pidama ja ei märkagi, millal inimlikkuse eksamil läbi põrub. Elu ju muutub ja täiustub pidevalt.

Kõik, mis tuleb suure ja mõtestatud tööga, on tulemuslik, sest nii on elu seatud arenema. Kingituse saaja peaks mõistma, miks ta kingituse sai. Vastasel juhul hakkab ta kingitust enda ego suurendamiseks ekspluateerima ja ei näe, et tema elu õppetundides on lünk sees. Sellesse lünka võib nagu kuristikku kukkuda. Õppimata ei saa midagi jääda. Tagajärjeks on raskelt ravitavad vaimuhaigused ja elutahte kadumine. Pettumine vaimsuses hävitab vaimu.


Kokkuvõtlikult.

* Et kõik on vajalik, mis maailmas olemas on, seda ma olen mitmes kohas rõhutanud. Elu annab inimesele valikuvõimaluse. Julge inimene saab alkoholi tavalisest toidust. Alkoholi on iga inimese kehas vajalikul hulgal ja tema kontsentreeritud kujul juurde manustamine ei ole normaalseks eluks vajalik. Kui seda teeme, siis hävitame keha.

* Keemilised protsessid ei ole inimmõistuse saavutus, inimene on nad vaid avastanud ja avastab edasi, vastavalt oma tarkuse tasandi tõusule. Keemilised reaktsioonid toimuvad pidevalt ka meie kehas. Keemiliste valmisproduktide manustamine kehale võtab kehalt ära võimaluse ise enda heaks just nimelt seda teha, mida ta ise hetkel vajab. Hing minetab võimaluse kehale head teha. Keemiliste preparaatide tarvitamine hävitab seega hinge. Hinge hävingule vastab keha häving.

* Inimese vaim areneb hinge õppetundide kaudu. Jumalik Kõiksus teab, kui palju võib ühele hirmunud inimesele Kõiksuse tarkusi teada anda, ilma et see kogus ületaks mõistlikkuse piiri. Nii nagu toit peab minema läbi seedekulgla ja viimseni seeditud saama, et kehal hea oleks, nii peab ka vaimutoit tasapisi tulema ja mõistuse abil seeditud saama.

Õige ligipääs mõistusele õigete järelduste tegemiseks on läbi hinge. Nii sünnib arukus. Narkootikumide abil vaimsete tarkuste uputuse tekitamine kutsub esile vaimu arengu peetuse seniks, kuni uputus on "läbi seeditud". Aga kuna narkomaan ei õpi, ta uputab oma piina, siis selline vaimu paigaltammumise tunnetamine on hirmsaim piin ja selle piina pidev suurendamine. See ei ole mitte tavaline surmahirm, see on vaimu surma hirm. Seda tunnevad narkomaanid ja ei oska muud, kui hävitada oma vaimu, hinge ja keha mõistmata, et tekitavad endale karma võlga.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.