Ohtlik tarkus

Inimkond on oma hirmudes praegu sellisel arengutasandil, kus ilma emotsioonideta elu on mõeldamatu. Tundepuhangud on meie rõõm ja kurvastus. Oleks vaid meil oskust mitte laskuda liialdustesse. Teadmised inimloomusest ja selle arenemisest paneksid inimese mõtlema ja piiri tunnetama. Nende teadmiste juurde tulek toimub kahjuks kannatuste sunnil.

Ei ole uudis, et kui halb väga suureks kasvab, siis on pisike hea juba väga suur hea. Aga kui hea ülemäära suureks kasvab, siis on pisike halb juba väga suur halb. Seega heaga liialdamine on kõige ohtlikum olukord.

Emotsioonid on hirmunud inimese hingestatus. Me vajame emotsioone niikaua, kuni õpime teadlikult mõttega mateeriat muutma ehk arukalt õnnelikuks saama. Muutus ei saa toimuda üleöö ega massilise kampaania korras nii, nagu kunagi tehti kõigile kohustuslikuks keskharidus, aga seda protsessi on võimalik kergendada ja kiirendada.

Seni viib tõeliselt elu edasi ainult arukas ehk südamest tulnud mõte.

Aga näiliselt viib elu edasi ainult mõistusest pärit mõte. Näiliselt tähendab seda, et mida suurem tundub edasiminek, seda suurem on nähtamatu tagasiminek. Kes oma pettumus­test on teinud ennast säästva järelduse, et midagi ei tasu südamesse võtta, see ei taipa, et ta on nagu tammiga jõe voolu sulgeja. Iga läbivooluta paisjärv muutub solgiveeks ja kasvab lõpuks kinni. Nii muutub kuiv tarkus kuivaks veekoguks, mis pole enam veekogu. See on veekogu surm, voolamise surm.

On olemas julge inimene ja hirmunud inimene. Julge on arukas. Hirmunud inimene võib olla ainult tark. Hirmunud inimese tarkusel on teine ots - see on rumalus.

Inimene on nii arukas kui avali on ta süda ehk mida väiksem on ta hirm, et mind ei armastata. Hirm blokeerib arukuse, võimaldades saada ainult targaks.

On kahesuguseid hirmudega inimesi:

üks on südamlik loll,

teine on südametu tark.

Kumb Teie eelistaksite olla? Tunnetage oma vastust iseendas ja püüdke olla iseenda ees aus. Hea oleks kui Te tahaksite väärikas olla.

Südamlik loll ja südametu tark on ühe terviku kaks otsa.

Tundub, et südamlik loll on tühi koht ilmas. Tegelikult on ta märkamatu elu edasiviija. Ta on kui pisikene kivikene, mis veereb edasi koos tallaga, mis talle peale astus. Ta ei arva, et teine astub vales suunas ja aitab kaasa nii palju kui oskab ja suudab. Tema südamlikkus on elu edasiviija ja tema primitiivsuse korvaja.

Südametu tark on nn. mõistlik inimene, kes teab mida tahab ja läheb kuhu peab. Tarkus viib elu edasi, aga südametus tõmbab tagasi. Need kaks vastaspoolt tekitavad inimeses aeglase sisemise pooleksrebimise. Võidab alati hing, kaotajaks jääb alati keha. Selline inimene kannatab ise ja paneb kannatama teised. Mida suuremaks kasvab sisemine pinge, seda rohkem kannatavad teised. Niikaua, kuni tekib taluvuse piir ja vallandub julmus.

Südametu tarkus päästab valla sõjad. Mida suurem on südametu tarkus, seda suurem ja julmem on sõda. Kõik algab sõjast iseenda hinges, siis kehas, siis juba väljub enda piiridest ja hakkab aina suurenema, kasvades üle füüsiliseks laastavaks sõjaks. Nii hävitab tark inimene enda ja teiste loodud väärtused.

Kui tarkust ja intelligentsust samastatakse, siis tekib südametus.

Kui tarkus ja väärikus ühendatakse, siis tekib südamlikkus.

Nii nagu ikka, viib kvantiteedi muutus kvaliteedi muutusele. Kindlasti teate igasuguseid intelligente. Mõne haritud inimese kohta öeldakse sõimusõnana "intelligent", millega märgitakse ainult tema hariduse taset. Teist võib kindlalt lugupidavalt intelligentseks nimetada. Räägime neist konkreetsemalt.

Tark inimene, kes teisi endast halvemaks peab, ei saa olla südamlik. Ta on õppinud selleks, et teistest paremaks saada. Niimoodi käskis teda hirm, et mind ei armastata kui ma rumal olen. Sellise inimese alluvuses töötamine on eneseohverdamine. Ta ei pea ametipostil madalamast lugu. Teise ülendamise ehk õpetamise asemel toonitab ta igal võimalikul juhul enda tarkust või teise rumalust, et enda suurust suurendada. Paraku aeglustub ta tõus järjest enam, sest ta on teiste alandamise arvel enda ülendaja. Selline ülendumine on tegelikult iseenda alandamine.

Selline inimene tunneb oodatud kerguse asemel hoopis raskust, mis teda ärritab. Oskamata põhjust iseendas näha, peab ta süüdlaseks teisi. Ta tahab kindlasti tõestada oma õigust vahendeid valimata eesmärgi nimel midagi teha, et elu paraneks. Ta läheb nagu jäälõhkuja nina oma pinges ülakõhuga takistust trügides. Ta sunnib ennast töötama ja peab loomulikuks, et siis võib ka teisi sundida.

Tema kohta meenutatakse, et ta oli varem väga hea inimene. Oli tark ja asjalik, õiglane ja töökas. Kõiki mõistis, kõigile tundis kaasa, alati oli abivalmis, aga näed, missuguseks muutus. Rääkijad ei mõista, et on kurva kaastundlikkust kurjalt ära kasutanud. Vaoshoitud kurbusest on vaoshoitud julmus saanud. Kurb ei tahtnud oma kurbust tunnistada ja seepärast lasi teisi ennast ära kasutada.

Vastastikku üksteist muutes muututakse iseenda ja üksteise vastu julmaks.

Sellise juhi kollektiivis on kiire kaadri vahetus. Meeskond, keda alandatakse, mureneb pidevalt ja ei saa olla sellisele alpinistile kindlaks toetuspinnaks mäkketõusul. Ühel paigal tammumine ärritab ja sunnib üha enam põhjust teistest otsima. Keha annab sellisele inimesele 12-sõrmiksoole haigestumise näol õppetunni.

Mida rohkem nuhtleb see südametu tark, kellele eesmärgi omandamine on tähtsam kui inimene, meeskonda, seda raskem haigus tal tekib. Tema julmus viib haavandtõvele. Kui ülemusel on haavandtõbi, siis kollektiivis, kus olude sunnil kõike välja kannatades tööotsast kinni hoitakse, on paljudel haavandtõbi. Ainult eesmärgi nimel enese ohverdamine viib 12-sõrmiksoole osalise kirurgilise eemaldamiseni. Otsesed põhjused on erinevad:

- pidev valu tähendab, et inimeses on pidev õelus kollektiivi vastu\;

- verejooks haavandist tähendab, et inimesel on vallandunud kättemaksuhimu kollektiivi suhtes\;

- 12-sõrmiksoole lõhkemine tähendab, et viha kollektiivi vastu oli julmuseks muutunud ja et inimene läks oma julmuse käes lõhki. Nüüd vajab ta kirurgilist abi, mis paneb ta pikaks ajaks iseendaga tegelema, et oma vigu mõista.

Inimese elu on pidev õppimine nii kui tõusmine maast taeva poole. Nii õpin ka mina. Paljudele on minu selline ülestunnistus vastumeelne, sest hirmunud inimene vajab kindlustunnet, aga mis kindlustunnet saab õpipoisilt. Neile ütlen vaid ühte - kõik on suhteline. Mitte ükski teadus ega tarkus ei seisa hetkegi paigal ega ole lõpuni arenenud. Kui ta areng peetub, siis on see surnud teadus, mis kedagi elule ei aita. Uskuda tuleb neid, kes pidevalt õpivad ja täiustuvad ning seda ei häbene öelda. Kui ise kaasa õppima hakkate, siis mõistate kui suur on inimese edasiviiv tahtejõud.

Mida targemaks ma saan, seda raskemaid haigeid ma enda ligi tõmban. Selliste inimeste hingeelu lahtiseletamine on keeruline kuhjunud stresside tõttu. Mida rohkem stresse on üks inimene osanud endas maha suruda, et intelligentne välja näha, seda aeglasem on ta mõttetöö ja suutlikkus minu selgitava mõttega kaasa tulla. Ta on harjunud alati maksimaalset saama ehk kiirelt ja kergelt kõike korraldama. Tema hingeline kiirus ja mõtlemise aeglus, hiljem juba vastupidi, on teineteisega vastuolus. Hea, kui ta enda olukorrast arugi saab.

Tunnen vahel, et ma lausa vean mõnda haiget kaasa ja sel puhul pean endalt küsima: "Kas mul on õigus niimoodi toimida? See on ju hingejõu kuritarvitamine." Eneseõigustuseks ütlen endale, et ega mina ei tulnud tema juurde, tema tuli minu juurde. Paljudel juhtudel pean siiski patsiendile selgeks tegema, et tema tahtmine on küll püha, aga selleks, et mõtteraviga ehk kõige kõrgema vaimse taseme raviga igaüks kaasa minna ei suuda. Oh seda pahameelt siis!

Tarkus, mis tunded alla surub ja iseennast esile tõstab, võib inimese viia hullumisse. Kusjuures see hullumine ei ole emotsioonide taltsutamatu kasv, mis järjekordselt ja oodatult tuleb. See hullumine võib kõrvaltvaatajale täielik ootamatus olla, sest keegi pole intelligentsemat inimest näinudki ja seepärast ei suuda kujutleda, et nii viisakas, kombekas, töökas ja tark inimene võiks hulluks minna.

Mõtteravi on põhimõtteliselt negatiivsete emotsioonide vabastamine. Mida sihipärasemalt see toimub, seda kiiremini kaob konkreetne haigus. Mõtteravi toimib, kui inimene teadvustab endale oma negatiivseid mõtteid ehk tunnistab oma vigu. See on automaatselt negatiivsete mõtete energiast vabanemine.

Inimene, kelle teadvusse on kinnistunud idee olla tark, intelligentne ja lugupeetud ning kes lapsest saadik on selle ideaali nimel ennast kohusetundlikult arendanud, see ei oska oma aeglaselt ja märkamatult kasvavat tundetuks muutumist patoloogiaks pidada. Ta peab seda intelligentsuse kasvuks. Tunneb headmeelt, et seal rahu säilitas, kus teised endast välja läksid ja ebaintelligentselt käitusid. Saadud rahulolu ajel, mille ta oma hea enesevalitsuse tõttu saavutas, tahab tark inimene igaks juhuks veel rohkem ennast valitseda ja ei märka, et enesevalitsus saab eesmärgiks omaette. Teised tunnevad end tema läheduses pingsalt, sest oma olekuga sunnib ta teisi samasuguseks muutuma.

Mida rohkem ta ennast valitseb, seda enam püüab mõni pöörane, tavaliselt on see ema, abikaasa, laps või veel keegi, keda ei saa töölt "vallandada", tema enesevalitsust kõikuma lüüa. Iga enesevalitsuse kaotamise kord on häbiks ta eneseuhkusele - ta ei ole kisakõrist parem. Ta püüab paremaks saada sellega, et tõmbab ohjad veel pingumale.

Oma suhtumist ebaintelligentsusesse ei jäta selline inimene mitte väljendamata. Teeb ta seda miimika, tooni, sõnade, zestide või käitumisega, see on iseasi. Ülemusena võib ta olla suurepärane, sest ta elab oma töö või firma nimel. Kui sellise inimesega rääkida, siis ta on tõemeeli ka oma alluvate suhtes hooliv ja hoolitsev. Ainult et omamoodi, mis ei tarvitse alluvatele just kõige paremini meeldida. Ebaintelligentsete suhtes on ta järjest karmimalt kriitiline, nimetades seda suhtumist korranõudlikkuseks.

Tema teiste nimel elamine toimub nagu pilli kauni kõla nimel niigi pingul pillikeele pingumale tõmbamine, kuni kannatus katkeb. Karikas sai ei tea millest täis. Ei olnud tüli ega pahandust, võib-olla ei olnud isegi kokkupuudet kellegagi. Mõtteid teoks ju ei nimetata. Oleks ta oma tundeid kuulanud, siis oleks mingi hoiatuse ära tabanud, aga selle asemel ta hoopis pühendas end mõnele tegevusele.

Süda lakkas tundmast. Aga proovigu keegi teda südametuks nimetada, siis seda ränka solvangut ei unusta ta iialgi. Südametuks sõimamine lõikab teda kõige valusamasse kohta - südamesse. Ta on ju ainult hirmust südametu olla püüelnud paremusele. Ta on niigi endas vigade otsija ja nende vigade pidev parandaja. Hingeline haigetsaamine paneb enesevalitsust veelgi kasvatama ja see tark inimene ei märka, kuidas ta on oma tunded eesmärkidele ohvriks toonud.

Ta ei oska näha, et elab suurte elu edasiviivate eesmärkide nimel, jättes ebavajalikud pisiasjad tagaplaanile. Need pisiasjad on emotsioonid ja tunded. Need on segajad, need on ebavajalikud.

Asjalikkus ja ratsionaalne mõistlikkus on väliselt ilusad nagu intelligentsuski, aga neil on piir. See piir on inimlikkus, millest edasi on masinlikkus. Masin võib olla ilus, kasulik või hinnaline, aga ta on südametu ja tundetu. Inimese masinaks muutumine käib läbi tunnete suretamise. Masinaks muutunud inimene on teatud piirini terve ja vastupidav, siis on murrang ja enam ta end üles tõsta ei suuda. Takistab hirm mitte kunagi enam endist vormi saavutada.

Selline inimene on sageli töönarkomaan, tuupur, spordihull või niisama agar ühiskondlikult aktiivne inimene. Vaba aeg või meelelahutused, mida pere või kollektiiv talle vahel peale suruvad, on piinavad. Ta võib abikaasa või laste suhtes juba eelarvamuslikult tõrges olla, et need ei hakkaks jälle mõnda üritust tema eest hoolitsemise eesmärgil välja mõtlema. Ta ei oska rõõmustada ja seepärast kardab pealesunnitud emotsionaalsust. Teda ärritab rõõmustamine ja rahustab mittekurvastamine.

Töökus on tema au, uhkus ja hingerahu. Seepärast otsib ta kõikjal tegevust ja ei mõista, et nii põgeneb ta iseenda eest. Niikaua, kuni hing ei ole täielikult alla surutud, otsib ta võimalust oma keha ehk mõistust elustada, st. inimese loomupäraseid vajadusi üles äratada. Ta teeb sporti, karastab end, on maailmaga kursis, sest need inimeseks olemise tunnused on teaduslikult tõestatud.

Kuna masinaks muutuv inimene on tark ja ennast pidevalt täiendav, siis teda huvitab keha normaalse inimesena funktsioneerimine. Varsti ei rahulda ka see teda ja hakkab tunnetama, et midagi on halvasti. Keha on terve, meditsiinilised uuringud eitavad haigust, aga seletamatu ahastus sunnib abi otsima.

Paljud on ka minu juurde jõudnud. Neil on väga sarnane jutt. Võiks öelda, et jutu algus on sageli sõna-sõnalt sarnane, sest see on eelnevalt läbi mõeldud: "Ma olen Teie raamatud läbi lugenud. See on õige jutt. Olen Teie loenguid kuulanud. Väga vajalik jutt. Aga mina ei tunne, et mind ei armastata. Ma ei tunne neid stresse, millest Te kirjutate, kuigi tean, et nad on minus olemas. Ma tunnen, et mu alakeha on aastaid külm ja järjest enam tuim ja see külmus ja tuimus roomavad aina ülespoole. Nad on juba kätes. Ma tean, et ma elan, aga ma tunnen, et ma olen surnud. Mul on tunne, et ma ühel hommikul ei suuda enam jalgele tõusta. Ma tunnen, et ma ei saa andestamisega hakkama, sest jutt stressidest ei puudutaks nagu mind, kuigi ma tean, et puudutab." Näete kui palju tundeid, mis vaatamata suretamisele enda olemas­olust märku annavad.

Sellised inimesed ei ole lihtsad eitajad, kes ei julge oma hirme tunnistada, et tunduda endale julgem, tugevam, väärikam ja arvavad, et teisedki nii mõtlevad. Nad tõesti ei tunne, sest on oma stressid intelligentseks olemise nimel suretanud. Hulluks minemise hirmu julgevad mõned välja öelda. See tähendab, et viimane piir on käes. Kui selline inimene pöördub oma tunnete poole: "Kallid tunded! Andke mulle andeks, et vabastamise asemel olen teid alla surunud, vaos hoidnud, et intelligentne olla. Ma lasen teid nüüd vabaks. Mul on veider rääkida praegu nähtamatusega, aga ma tean, et te olete olemas ja kuulete. Ma tean, et kasvõi pisikene osa teist saab täna vabaks. Kallis keha! Anna andeks, et enne ei ole osanud sind nii aidata."

Sellisel inimesel on oht narkomaaniks muutuda. Tarvitseb talle vaid üks kord mõne justkui juhusliku trauma valu vaigistamiseks teha narkootikumi süst ja ta tunneb ennast imehästi. Sama valu pärast võib ju veel üks kord inimest aidata ja suur häda ongi käes.

Kahjuks ei ole sellised inimesed lihtsalt mõned üksikud eksinud õnnetud. Mida intelligentsemaks saab inimkond, seda rohkem oleme me kõik sellised. Suu ammuli vaatame tarku ja ükskõikseid, edukaid ja ilusaid, olgu nad siis elus või kinolinal, ja õhkame vaimustunult, soovides isegi samasuguseks saada. Naerame nende üle, kellele armastusfilmid hingelähedased on ja peame neid naiivseteks, mõistmata, et nad on veidi normaalsemad, sest vajavad ikka veel armastust. Loeme ja kuulame kriitikat, kus kõiki hingelisi väärtusi füüsiliste vahenditega mõõdetakse ja peame seda õigeks. Ja siis ei saa aru, miks elu nii raskeks läheb.

Inimene võib nii tark olla kui tahes, aga kui ta oma tunded intelligentseks ehk soliidseks olemise nimel alla surub, siis ta jookseb oma tarkusega vastu takistuseseina niikaua, kuni tarkus lolluseks muutub. Ükski pea ei pea kauem vastu kui müür, mis sest, et see on vaid nähtamatu müür. Mõistus on ka nähtamatu.

Tundetu mõistus valib alati liikumiseks raskeima tee. Et seal teel edasi minna ehk elada, hakkab seesama mõistus ennast mobiliseerides abivahendeid välja mõtlema. Nii sünnib tehnika. Tehnika on suurepärane asi, aga igal pool tehnikaga ei saa. Tehnika jumalikustamine viib järjest enam tunnete, mõistuse ja tahte tehniseerumisele. Märkamatult hakkame oma kehasse kui masinasse suhtuma, siis hingevajadustesse ja ei saa aru, kus see vaimuks nimetatu asub. Me teeksime temagi tehniliseks, aga vaba vaim ei anna end kätte. Tema ei sõltu kehast ja ei sunni keha enda käsu järgi käima. Vaim annab meile valikuvõimaluse. Ta annab märku, et kui me uuesti inimeseks ei taipa saada, siis ta lahkub meist kaugemale.

Kuidas aru saada iseenda masinaks muutumisest? Võimalusi on palju.

Näiteks asjadesse suhtumise järgi. Kes oma asju hoiab ja parandada tahab, see on oma asjad hingestanud. Ta tahab ka oma keha aidata ehk parandada. Andestamise õpetus on talle nagu instruktsioon, mida võib-olla enne küll luges, aga terve asja hooldamisel ära unustas. Aga kui instrument rikki läks, siis loeb ja parandab oma vigu. Seepärast on hea, kui raha alati natukene napib. See õpetab elu õigesti hindama.

Kellel raha puudust ei ole või kes selle nimel elab, et raha puudust ei oleks, see hakkab armastama ühekordse kasutusega asju ja viskab kahju tundmata rikkis asja ära. Ta on asja ainult kasutanud, mitte armastanud. Ta armastab ainult ühekordset kasutamist, mitte asja. Nii käitub see inimene ka oma kehaga, kuni saab aru, et keha prügikasti viskamisega juhtub hoopis midagi muud. Keha võib haiglasse parandusse viia, aga parandamine võib lõputult kesta. Ühekordse kasutuse armastaja võib minna pikast ootamisest kärsituna oma õigusi nõudma, aga sellest ei ole suurt abi. Ta võib minetada oma intelligentsuse juba ainuüksi sellepärast, et tunneb, et temasse suhtutakse nagu ühekordse kasutusega asjasse, mida selle pärast ära ei visata, et ta on inimene, kellel hing sees.

Vajadus pääseda tundetuse õudusest paneb inimese tegevust ja emotsioone otsima, kasvõi teiste emotsioone, et ise teistega koos rõõmustada või kurvastada. Kuni ka see periood saab mööda ja inimene on oma hinge kutsel uuesti iseendasse sunnitud pöörduma. Sama suur kui oli oskus teisi aidata on oskamatus iseennast aidata. Teises näeme nähtavat ja ei oska mõista, et tegelikult näeme me tema hingeelu väljendust, mida abistame. See, kes on hingelises kriisis, see ei pea enam iseenda füüsilist taset tähtsaks ja ei tea, et ta on teistele hästi nähtav.

Seepärast öeldakse, et küla teab rohkem kui ma ise ja pahandatakse küla peale. Aga küla teabki, sest vaatab küll välist, aga tunnetab samaaegselt seesmist ja hindab tervikut, mida inimene ise heaks olemise nimel tunnistada ei taha.

Kuna mida tundetumaks inimene jääb, seda tervem on tema füüsiline keha, siis nad panevad oma keha teiste inimeste ja ühiskonna hüvanguks masinana tegevusse. Nad võivad oma õlule võtta nii füüsiliselt kui ka vastutustunde mõttes ebaloomulikult rasked koormad. Nad tahaksid füüsiliselt kannatada, aga satuvad hingelisse kriisi, millele on meditsiiniliselt nimeks pandud depressioon.

Sellises olukorras inimene ei tohi ennast külma veega rahustada ehk karastada, sest külm soodustab hirmu vaoshoidmist. Hirm sellega kasvab ja märkamatult kasvab ka hirmu varjus olev viha. Mõistust ületähtsustav inimene pidurdab sellega vaimu arengut ehk lihtsamalt öeldes hävitab vaimu. Vaim küll ei lange madalamale tasandile, aga ta võib ära minna. Nii tekivad vaimuhaigused.

Depressioonis on vaja sooja. Soojad rõivad, soojad joogid, soe kliima, soojad vannid, soe saun. Korralik saun aitab kasvõi korraks, sest ta aitab vihal välja tulla. Inimene võib saunas või peale sauna hüsteeriliselt plahvatada. Kui ümbritsevad ja ta ise seda teavad, siis ei teki paanikat ja hullumise hirmu. Oskus lasta hüsteeria välja kisendada ja mitte ennast sellest solvatuna tunda on väga vajalik oskus. See oleks meile kõigile nii enda kui teiste abistamiseks vajalik.

Seega pidage meeles, et karastamine on hea asi, aga tal on teine pool, mida tuleb arvesse võtta. Vastasel juhul kasvatab karastamine hirmunud inimese nii iseenda kui ka teiste vastu julmaks. Julgetega seda õnnetust ei juhtu. Kahjuks peab karastatud inimene end samaaegselt julgeks ja ei märkagi enne oma eksitust kui õnnetus on käes.

Suretatud tunnetega head teha sooviv inimene talub külma ja kuuma ilma haigeks jäämata, aga kui end teistega võrdleb, siis võib tekkida arusaamine, et ta on ebainimlik monstrum normaalsete inimeste keskel. Võib tekkida viha oma keha vastu ja vastupandamatu soov see keha hävitada. Ta tunneb, et midagi on ta mõistusega korrast ära.

Keegi sellise inimese kaebust muhelemata kuulata ei saa, sest on ju imelik, et inimene ei ole rahul oma terve ja karastatud kehaga. Psühholoog mõistab, aga tema tavapärane abi sellist inimest ei aita. Mõistev suhtumine võib küll korraks rahustada, aga kuna sõit jätkub samas suunas, siis ohutunne sunnib väljapääsu otsima.

Vähesed leiavad kõigepealt meeleparanduse tee. Paljud leiavad religiooni, aga dogmad suurendavad masendust veelgi. Väljapääsmatuse paanika viib praegusi dogmaatikuid sektide kaupa enesetapule, nimetavad nad end religioosseteks või mitte. Nimes ei ole asi. Tähtis on see, et nad hävitavad sellega inimeste usku religiooni positiivsesse poolesse, sest õigustavad end usuga ja inimkonna õnne nimel ohverdamisega. Mõistus leiab põhjendusi alati. Pange tähele, kui palju selline tegevus emotsioone üles kütab.

Kui emotsioone ei ole, siis peab neid tekitama - selline on loogiline sisemine vajadus. Sellele on üles ehitatud ka shokitööstus, kuhu võib arvata kõik äärmuslikult teravaid emotsioone tekitavad eluvaldkonnad, mida võib kõrvaltvaatajana nautida, aga kui tundetus suureneb, siis saab ka selle sisse minna. Mõned lähevad mägesid vallutama, teised vaatavad õudusfilme, käivad mängupõrgutes, võtavad seksuaalorgiatest osa. Kolmandad vaatavad telekast helli armastusfilme, mille kohta teised ütlevad - seebikad. Seebikaski kruvitakse emotsioonid äärmusse, kui kõige kirglikum armastus järgmisel hetkel hävitavaks vihkamiseks muutub.

Suureneb selliste inimeste hulk, kes ei talu enam äärmuslikku emotsionaalsust, sest mõistavad, et see viib hullumeelsusesse. Samal ajal ajavad nad segi tasakaalukuse ja vaoshoituse ning on tundetuse tuima traagika küüsis.

Kuidas saaksite end sellisest olukorrast välja aidata?

Teil on hea mõistus, võtke ta appi. Teadke, et tervikut võib hakata tundma õppima sellest otsast, kust Te temale lähenete. Kergem on primitiivse inimese tee südamest mõistuseni ehk südamega mõistmise tee. Teie olete valinud raskema võimaluse, see on mõistusest südameni jõudmise tee. Takistajaks on selles tahtmatus alanduda.

Kui tahate, siis saate kõik. Kui tahate mõista, et tahtmatus alanduda on tekkinud hirmust alandumise ees. Hirm alandamise ees on tekkinud hirmust, et mind ei armastata, kui mind pidevalt kästakse ja keelatakse ning minu arvamust üldse ei küsita. Hirm, et mind ei armastata, on selle tsivilisatsiooni juhtiv stress ehk meie kõigi õppetund, kes me Jumala seaduste vastu kunagi eksisime, sest tahtsime kiiremini kui võimalik. Kui võtame seda fakti kui paratamatust, mille olemust iga teadusharu arenemise käigus järjest enam tundma õpime, siis võime oma mõistuse abil enda hingelise korralageduse süsteemselt korda teha. Kui selline algus on tehtud, kui stresse vabaks lasete ja rõhutate, et teen seda südamest nii palju kui oskan, siis ühel hetkel tunnete, et süda elustub.

Sõnades on mõtteenergia, mis kontsentreerub ühte sõna korrates. Te nagu sõrmitseksite palvehelmeid. Kui tulemust ei järgne, siis öelge endale, et kiirustamisega olen ma sellisesse olukorda sattunud, et kui edasi kiirustan, siis sügavamale vajun. Kui tabasite, et nende sõnadega sundisite ennast, siis teadvustage, et ilma sundimiseta veel ei oska, aga õpin. Küll ma kunagi oskama hakkan. Iga algus on raske.

Kui Te enne rügasite mõistusega esmärgi nagu mäe tipu poole, siis nüüd rügate sellesama mõistusega selle mäe nagu hingelise sügavuse sisse. Kumb on raskem, kas mäe tippu minek või mäe sisse minek? Loomulikult mäe sisse. Te olete olnud raskema tee valija, tundke rõõmu, et nüüd saite aru, kus see raskem tee on. Minge ja ärge oodake vaimset hõlptulu. Hinge vabastamine on palehigis töö iseendaga, seepärast unustage ära teistele elamine. Elu peab algama iseendast.

Henry David Thoreau on öelnud: "Mõistus on nagu kirves: ta lõhestab ja raiub endale teed asjade olemusse. Ma ei taha oma kätega teha rohkem kui just hädapärast vaja. Mu pea on mu käed ja jalad. Vaist ütleb mulle, et mu pea on loodud puurimiseks nagu mõnel loomal nina ja esikäpad, ja ma tahan temaga kaevata ja puurida endale tee nende küngaste sisemusse. Mulle näib, et kõige ohtram veesoon on kusagil siin lähedal."

Niisiis, niikaua, kuni intelligentne inimene suuremeelset mängides end teiste heaolu nimel ohverdab, oleks nagu kõik korras. Ta meeled on rahustatud, sest tal on tegevus. Füüsilises maailmas on kõigel piir. Tööd lõpevad, organisatsioonid lagunevad ja tark inimene peab endale ruttu uue tegevuse leidma, mis on ta vääriline. Intelligentsel inimesel on suurem hirm uue ees kui ebaintelligentsel, sest ta peab hoolitsema ka intelligentseks jäämise ja kõrgemale tõusmise eest. Taluvuse piiri ületamisel on vaja midagi muuta, aga ratsionaalne mõis­tuse­inimene nähtamatust ei tunneta ja seepärast hinge­instruktsioone lugeda ei oska.

Selline südametuks muutumise haigus ohustab inimesi, kes märterlikult armastavad oma vanemaid. Ja mitte lihtsalt vanemaid, vaid pidevas eluvõitluses teineteise vastu sõda pidavaid vanemaid, kes ei näe, et iga tige sõna on mürk hingele, millega alandatakse ennast ja teisi. Kui perekonnasisese psüühilise terrori all kannatav laps tahab oma hirmudes vanematest intelligentsemaks saada, et vabaneda kodu kannatustest, siis ta hakkab õppima. Kui vanemad õppimist soosivad, siis oleks esialgu nagu kõik hästi. Aga kuna see on vaid põgenemine kodu eest ja kodu ei kao kuhugi, siis õpib laps selleks, et ükskord kodust pääseda ja mitte kunagi enam tagasi pöörduda.

Iga kannatus, mis sellist last tabab, karastab ja kalestab teda. Ta õpib mitte nutma, mitte kartma, mitte kaasa tundma, mitte hädaldama, virisema ega midagi südamesse võtma. Koolitarkuste õppimine on sageli õigustus pääseda kodusest põrgust, mis vanematele võib tunduda normaalse eluna. Selline laps võib füüsiliselt põgenedagi ja oma perega väga rahumeelselt elada, aga tema hing ehk ema, kes oma eluvõitlust edasi peab ja vaim, ehk isa, kes selle võitlusega kaasa lööb, ei anna rahu. Ta süütunne, et ei ole oma vanemate elu heaks teinud, tõstab pead ja ei lase oma elu elada. Väljapääsuks on oma tunnete allutamine tahtele olla intelligentne inimene.

Psühhoterrorist on suurte hirmude käes vaevlev inimene, kes tunneb, et teda ohustatakse ja seepärast ründab esimesena. Nii suur, kui on tema hirm, on tema hirmu varjus olev viha. Psüühiliselt agressiivne inimene võib etteaimamatul hetkel nõrgemate vastu füüsiliselt agressiivseks muutuda. Tugevamate ehk julgemate vastu ta ei julge kätt tõsta. Tema sõim on tugevama nõrgemaks tegemise püüe. Kes kartma hakkab, see on kohe nõrgem.

Väärikas inimene ei tõmba endale agressiivsust ligi. See ei tähenda, et agressiivne ennast muudaks ja paugupealt tasakaalukaks muutuks. Sellise muutuse aitab teha aeg. Agressiivne hirmu­inimene ei taha halb olla. Kui ta näeb ja on pidevalt väärika inimese läheduses, siis ta tahab samasuguseks muutuda ja tasapisi muutubki. Aga selleks peab intelligentne inimene väärikaks muutuma. Vastasel juhul on see võlts väärikus hirmunud psühhopaadile kui härjale punane rätik.

Kes psühhoterrori all kannatades intelligentseks jääda püüab, seda ohustab lisaks tundetuks muutumisele vähktõbi. Tundetu inimene ei pööra tähelepanu oma tunnetele kui ohukuulutajatele vaid kui vajadusele ennast veelgi talitseda. Enda soliidseks ehk intelligentseks jäämise nimel keelatakse endale terrorile terroriga maksmist. Sellega maetakse kättemaksuhimu viisakuse kivi alla ja ühel heal päeval on seal kivi all vähk. Kiviselt tuimaks surutud kurbuse varjus arenes kättemaksuhimuline julmus.

Mida teha? Kas hakata rumala inimese kombel kisama ja küünistama? Tunnistage endale: Te ju keete sisemiselt ja karjute hüsteerikule oma mõttes hullemini vastu kui tema karjub. Vahe on vaid selles, et tema karjub endast välja, aga Teie võtate lisaks enda kisale ka tema karjumise sisse. Tahate tark olla ja lisate sellega õli tulle. Tema hing tahab alateadlikult Teid väljakisamisele provotseerides aidata, aga Teie ei võta abi vastu. Peate teda hoopis rumalaks ja ennast targaks. Püüdke mõista, et tema rumalusel on tark külg ja Teie tarkusel on rumal külg.

Tuletage endale meelde, et ka Teis elab primitiivne inimene, kellele ei tee paha end vahel väljendada. Väljenduseks on Teil olemas intelligentse inimese sõnavara. Ja kui sõnale tuleb lisaks halb mõte, mis sunnib Teid tõesti kisama ja küünistama, siis pärast esimest korda tehke järeldus. Tunnistage endale oma sarnasust karjujaga ja tunnetage, kas endast stresside vabastamisega suudate ennast aidata või mitte. Kui mitte, siis ütleb Teie sees olev primitiivne inimene, et õigel ajal tuleb jalga lasta. Olete end intelligentseks olemise nimel stresse täis kogunud ja edasi ei ole mõtet ennast ohverdada. Kui Teil on häbi lahkuda oma psühhopaati­dest vanematest või abikaasast jms., siis vabastage endast häbi ja minge. Häbi on süütunne, et Te ei ole oma kohust täitnud. Rahunenud oludes suudate vabaneda ka süütundest ja mõistate oma vigu.

Lühidalt öeldes on tundetuks muutumine tüdimus ja väsimus rumalusest ja tahtmine sellest kõigest üle olla. Oskamatus andestades vabaneda viib oskamisse iseennast elulöökide eest kaitsta. Ükskõik, kes õpetab ennast moraalselt või vaimselt kõikvõimalike energeetiliste ja mõttebarjääridega kaitsma, see õpetab pahaaimamatult vaimselt iseenda üle võimutsema. Samasse kuulub ka enesesisendus.

Vaimne võim on kõige tugevam ja rängem võim üldse. Tugev on ainult julge ini­mene. Selle asemel, et enda mõtteenergiat kulutada pidevale kindlusemüüri ehitamisele ümber oma biovälja, vabastage parem oma hirme ja saage tasapisi julgemaks. Ja kui Te ei tunne, et Teis on hirm, et mind ei armastata, siis Te ometi teate seda. Paluge ta käest andeks, et olete ta iseenda eest nii ära peitnud, et ei oska tunda. Paluge, et ta end Teile ilmutaks. Mida suuremaks muutub Te usk, seda selgemalt tunnetus tuleb.

Kui olete kõike tarkusega õppinud saama ja Teil ei ole ei usku ega kannatust ise enda hinge jaoks head teha, siis peate leplik olema hingelise kriisiga. Enamik inimesi tahavad ikka veel omal nahal kõike tunda. Kui Teie eesmärk pole olnud teiste üle võimutsemine, siis tuleb Teie keha kriitilisel hetkel appi, andes märku hulluksminemise tundega, et vajab abi.

Mismoodi sellisest intelligentsuse kriisist siis vabaneda? Eespool räägitule lisaks tuleb teada, et me kõik kõnnime oma saatuse teel, mille on andnud isa. Isa võib olla ükskõik milline, aga lapsele annab ta vaimsel tasandil selle elu ainuvõimaliku väärikaks saamise tee. Mitte targaks, vaid arukaks saamise tee. Mida suurem on isa negatiivsus, seda suurema väärikuse potentsiaaliga on see tee. Kas ja kuidas laps kingituse vastu võtab, see on lapse teha. Isa võib olla harimatu ja kuritegelik. See tähendab, et ta andis lapsele võimaluse teda tabanud alandu­sest risti vastandlikult eriliselt kõrgele ülenduda. Kuidas seda teha?

Kes oma isa südamest armastab ja tema eksimusi mõista tahab, see ise isa vigu ei korda. Ta ülendub ise ja ülendab isa. Kõik isa negatiivsus on isa elu õppetund, mille läbi ka laps tuli õppima. Kui isa on lapse meelest ainult halb, siis on see laps südametu elu ühekülgne hindaja ja ta elu on talle vääriline. Kelle isa au on määritud või määris ta selle ise, selle kohus on oma isa au oma südames taastada. Maailmale ei ole vaja midagi tõestada. Lapse väärikaks saamine tõestab selle isegi.

Eriti tähtis on lahti mõtestada ema suhtumine isasse ja mitte ema arvamust absoluutse tõena võtta. Hirmunud inimene näeb kõike risti vastupidi. Järelikult teeb ka Teie ema nii. Tõde on tervik, mille üks ots on must ja teine valge. Õige on vaadata mõlemast otsast, aga tõde jääb kahe vahele. Kes ainult ühte poolt näeb, see on eksinud ja talle tuleb see andestada. Samal ajal sellest ise õppides. Teadlikult õppides.

Tänapäev ei vaja enam palvehelmeid veeretades (samal ajal muudele asjadele mõeldes) palvete pobisemist. See arenguetapp on tsiviliseeritud inimkonnal läbitud. Arengumaades veel mitte. Aga mina räägin "valgest" ehk arenenud inimesest. See, millega ema Teile haiget teeb, sellega ta õpetab. Peale tüli emaga mõelge tüli peale ja öelge endale: "See, milles ema mind süüdistas, on minus olema. Et see mind vihastas ja kurvastas, see tõestas selle tõsiasja. Ma olen seda intelligentseks olemise nimel endasse kogunud ja välja pole elanud. Olen kõik osavalt alla surunud ja see on minu viga. Tegelikult näeb ema minus iseennast ja mina näen temas iseennast, aga kumbki ei taha oma negatiivsust tunnistada. Kergem on teist enda halvas süüdistada. Ma hakkan vabastama oma hirmu süüdi olla."

Rääkisin, kuidas end tundetuks muutnud inimene iseennast aidata saab. Aga sellisel inimesel on perekond, lähedased, küllap sõbradki. Raske hingeeluga inimest on raske taluda. Ta ei mõista teisi, sest ta ei mõista iseennastki. Sõnulseletamatul kombel ärritab ta oma olemasoluga teisi, kiskudes igaühe negatiivsuse armutult nähtavale. Mida teha? Jalga lasta, lahutada, lõpparvet teha, suhteid katkestada on kõige kergem, aga see ei tarvitse oodatud õnne tuua.

Tunnetage oma suhtumist temasse ja teadvustage endale, et see on minu stress, mille tema oma raskemeelsusega esile tiris. Praegu lasen selle stressi vabaks. Mida rohkem on Teil tahtmist seda kooseksistentsi leplikult ja kannatlikult omapoolselt parandada, seda enam hakkab hingemaailm Teie head tahet arvestama ja kaasa tulema. Mida üks inimene kõigest südamest väga tahab, selle ta ükskord kindlasti saab.

Väheväärtuslik eesmärk saavutatakse väikese pingutusega, suur tulemus tuleb suure tööga.

© OÜ Prema 2003. Kasutades käesolevat materjali olete nõustunud Luuleviilma.ee kasutustingimustega.